8.1. Sündmustik kuni taasiseseisvumiseni
Püüame siin anda juriidilise hinnangu olulisematele sündmustele ja dokumentidele. Pöörame erilist tähelepanu vabadusvõitluse eesmärkide üle peetud vaidlustele.
Kõige otsustavam osa Eesti iseseisvuse taastamisel on olnud õigusel, sealhulgas eriti rahvusvahelisel õigusel. Õiguse vastu ei saa ükski, ütleb eesti rahva suust 1732. aastal esmakordselt trükki läinud ja hiljem veel 80 korda avaldatud vanasõna. Ega saanudki. Esiteks põhines sellel pool sajandit Eesti “inkorporeerimise” mittetunnustamist demokraatlikus maailmas. Teiseks lähtus sellest Eesti välisesinduste ja pagulaseestlaste tõhus töö eesti rahva enesemääramisõiguse kaitsmisel demokraatlikes riikides ja riigi järjekestvuse edasikandmine. Ning kolmandaks meie tegevus kodumaal. Maailm jälgis suure lugupidamisega, kuidas neli aastat järjest kulgenud rahumeelse vabadusvõitluse pealiiniks Eestis kujunes okupatsioonikorra ja Nõukogude võimu ründamine seaduslikkuse põhjalt. Kõigepealt hakkasime N. Liidus eiratavaid inimõigusi omapäi ellu viima ja neid täie ette võtma. Siis asusime vähehaaval rakendama oma enesemääramisõigust, otsides tuge Tartu rahulepingust ja N. Liidu poolt allakirjutatud rahvusvahelistest konventsioonidest. See oli eesti rahva julge isemeelne tegutsemine, “vene paadi kõigutamine” meie enda tõe ja õiguse alusel, sageli vastuoksa mitmete eesti poliitikute hoiatustele ning maailma suurte ja vägevate soovitustele.
Samaaegselt käivitus Balti küsimuse püstitamine ja pidev tähelepanu all hoidmine rahvusvahelisel tasemel. Kogu sündmustik tõendas maailmale veenvalt eesti rahva vankumatut taasiseseisvumise tahet. Kes oma poliitilist tegevust õigusele ja eriti rahvusvahelisele õigusele rajab, selle jaoks on maailma avalikkuse tähelepanu võitmisel alati ülisuur, võiks koguni öelda, et otsustav tähtsus, sest me elame demokraatlikus maailmas. Varem, juba aastail 1977 kuni 1985, oli see õnnestunud Eesti avaliku vastupanuliikumise gruppidel, kelle pöördumised demokraatliku maailma poole leidsid tugevat vastukaja. Samasse ritta kuulub ka neljakümne eesti haritlase kiri. Nüüd aga sai tähelepanu osaliseks kogu eesti rahvas. Taasiseseisvumise sündmustiku tagapõhjaks, õigemini arengu keskkonnaks oli isetegevuslik, aina laienev ja süvenev inimõiguste teostamine rahva poolt, eesti rahva vaimne vabanemine nõukogulikust ajupesust ja omaalgatuslik üleminek demokraatlikule elukorraldusele. Meenutame (vaid märksõnadena) olulisemaid ettevõtmisi: “fosforiidisõda”, muinsuskaitseliikumine, Noor-Tartu, MRP-AEG, Hirvepargi meeleavaldus, IME üleskutse, ERSP algatamine, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine, liikumine sõltumatu Eesti eest, loomeliitude tegevus, eesti lipu väljatoomine, rahvarinne, kultuuripärandi ja rahvuslike mälestusmärkide ennistamine, “ajaloo valgete laikude” ületamine, noortefoorumid, öölaulupeod, “laulva revolutsiooni” hiigelsuured meeleavaldused, Rahvarinde kongress, protestiallkirjad NSVL konstitutsiooni paranduste vastu, kodanike komiteede liikumine, tsiviilühiskonna taaselustamine, armeevastane “Genf IV” liikumine, Balti kett (jälle üle 300000 meeleavaldaja), piketid nõudmaks poliitvangide vabastamist, erakondade loomine, Kaitseliidu ennistamine, Eesti Kongressi valimised, ENSV uue ülemnõukogu valimised, iseseisvuse taastamise rahvaküsitlus, Kodukaitse asutamine, sadade ja veel kord sadade tuhandete allkirjade kogumine paljudele taotlustele. Jne jne.
Eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust tähistas Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 16. novembrist 1988 koos seda rakendava seadusega ENSV konstitutsiooni muutmiseks. “Suveräänsus” on mõiste, millele nõukogulik õigussüsteem oli omistanud väga omapärase ja ülikitsa tähenduse ja millel oli väga vähe ühist iseseisvusega. 16. novembri kolmas dokument, ettepanek N. Liiduga liidulepingu sõlmimiseks, taandas toimunu N. Liidu siseriikliku seadusloome ürituseks, tegelikult nurjunud katseks seadustada ENSV-nimelise haldusühiku kuulumist N. Liidu koosseisu ja saavutada sellele territoriaalautonoomia. Oluline tähtsus oli aga ühel konstitutsioonimuudatusel, mille tulemusel kaks maailma üldtunnustatud inimõiguspakti (ja neis sätestatud rahvaste enesemääramise õigus) said Eestis nõukoguliku õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Kogu seadusest oli see ainus punkt, mida Gorbatšov tühistada ei julgenud. Seda N. Liidu uut kaudset tunnustust eesti rahva enesemääramisõigusele peaaegu ei märgatud. Rahvas kasutas niigi oma õigusi.
Liidulepingu õigusliku võimatuse tõestas kohe eesti jurist Indrek Teder: 1) Eesti sattus N. Liidu koosseisu agressiooni-kuriteo ohvrina ning ohver ei saa kurjategijaga sõlmida liidulepinguid; 2) ENSV lavastati agressiooni tulemusel, tal puudub rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks nõutav suveräänsus (siin juba sõna üldtunnustatud tähenduses) ja õigussubjektsus; 3) igasugune leping eeldab vabatahtlikkust ja lepingupoolte võrdõiguslikkust, mis ENSV juhul täielikult puudusid; 4)Eesti ja Vene vahel on jõus 1920. aasta Tartu rahuleping, mille nõudeid tuleb täita ja millest lähtudes tuleb Eesti kuulumine N. Liidu koosseisu kehtetuks tunnistada.
Püsiva koha maailma demokraatia ajaloos võitis Eesti endale rahva enesemääramisõiguse vahetu elluviimisega kodanike komiteede liikumise kaudu. Ainumalt rahvaalgatuse ja rahva isetegevuse korras korraldati Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerumine ja vabad valimised kodanike sõltumatu esinduskogu, Eesti Kongressi loomiseks. Registreerumine kuulutati välja 24. veebruaril 1989. Täpselt aasta aega hiljem käis valimas 557613 Eesti kodanikku (ligi 90% täiskasvanud eestlasist), lisaks 34345 kodakondsuse taotlejat muulaste hulgast. See oli totalitarismi tingimustes demokraatia spontaanse rajamise uudne ja algupärane vorm, demokraatliku valikuvõimaluse loomine seaduslikul, rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud alusel. Eesti rahvas kui riigivõimu kõrgeim kandja oli uuesti tegutsema asunud. Ehtne demokraatia saab kasvada ainult altpoolt, “rohujuurte tasandilt”, nagu on kombeks öelda. Kodanike komiteede liikumine oli tuhandete vabatahtlike vaevarikas töö, mida alustati hirmutamise õhkkonnas, teravate rünnakute all ja peaaegu täielikus infoblokaadis. See oli peaaegu kogu eesti rahva julge eneseületamine “enese kirjapanekuks Siberi rongile”, nagu tollal naljatati. Maailma tähtsamais keeltes tuleks avaldada ülevaade kogu üritusest.
Eesti Kongress (EK) tuli esmakordselt kokku 11. ja 12. märtsil 1990. Paljudest vastuvõetud dokumentidest on rahvusvahelise õiguse seisukohast suurim tähtsus deklaratsioonil EK volitustest ja õiguspädevusest ning EK manifestil. EK deklaratsioon nentis, et Eesti Vabariigi annekteerimise jätkuv mittetunnustamine ja Eesti Vabariigi välisesindajate volituste jätkuv tunnustamine enamuse maailma demokraatlike riikide poolt tähendab ühtlasi ka Eesti Vabariigi kodanikkonna kui kõrgeima riigivõimu kandja suveräänsuse jätkuvat tunnustamist. EK on esimene Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, mis tuleb kokku pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940. aastal. Kuni põhiseadusliku riigivõimu taasta-miseni on ainult EK volitatud väljendama kodanikkonna tahet ning õiguspädev kas ise või volitatud isikute kaudu esindama kodanikkonda kõikjal, ka rahvusvahelises suhtlemises. Ühtlasi on EK volitatud ja õiguspädev astuma samme Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamiseks 1920. aasta Tartu rahulepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel.
Oma manifestis tegi EK maailma riikidele ja rahvastele teatavaks eesti rahva tahte taastada iseseisev Eesti Vabariik de facto, kuulutas enese Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks ja teatas, et on vajaduse korral valmis võtma enda peale riigivõimu kandja kohustused. Tegutsemiseks EK istungjärkude vahelisel ajal valiti EK alaliseks organiks Eesti Komitee.
Riigi taastamise seisukohast oli kodanike komiteede ja EK tege-vuses kõige olulisem kodanikkonna määratlemine rahva vaba tahte-avalduse kaudu ja kodanikkonna esinduskogu loomine. Eesti Vaba-riigi järjepidevus oli pool sajandit kehastunud eelkõige Eesti kodanikkonna järjepidevuses, nüüd oli kodanikkond kehastunud oma esinduskogus.
Rahva täielik kaasaminek kodanike komiteede liikumisega tõi enne aastavahetust 1989/1990 üldise suunamuutuse isegi okupatsioonivõimu eestlastest nomenklatuuri ridades. Juba 1989. aasta 12. novembril võttis ülemnõukogu vastu otsuse ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eesti 1940. aasta sündmustele ja tunnistas sel alusel õigustühiseks Nõukogude Liitu “astumise”. Ülemnõukogu uus, demokraatlikult valitud koosseis võttis vastu veelgi tähtsama 1990. aasta 30. märtsi otsuse Eesti riiklikust staatusest, mis kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise “üleminekuperioodi” kestvusega kuni põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamiseni. See oli leidlik samm, sest pani lõppeesmärgi kindlalt paika, kuid andis ühtlasi ka võimaluse vajadust mööda manööverdada. Otsus nentis, et N. Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates ja et 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de iure ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. Sisuliselt kordas ülemnõukogu väiteid, mida juba Eesti Kongress oli esitanud oma memorandumis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel osalevate riikide valitsustele.
Ülemnõukogu õigusriiklik tegevussuund jätkus 7. augusti otsusega, mis kehtestas põhimõtte, et N. Liiduga läbirääkimise ja suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping. Sama otsusega tühistas Eesti ülemnõukogu lõpuks ka liidulepingu sõlmimise ettepaneku, mis oli järelikult jõus ligi kaks aastat. Õnneks magas Mihhail Gorbatšov oma suurriiklikus ülbuses liidulepingu võimaluse maha.
Need ülemnõukogu otsused ja Eesti Kongressi dokumendid olid omavahel kooskõlas. 30. märtsist on pärit ka ülemnõukogu deklaratsioon, millega see tunnustas Eesti Kongressi kui kodanikkonna esinduskogu ja kui Eesti Vabariigi riigivõimu taastajat ning avaldas valmisolekut kongressiga ühiselt töötada vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Oma 16. mai otsuses tegevusprogrammist täpsustas ülemnõukogu, et kongressiga ja tema poolt moodustatud Eesti Komiteega kooskõlastamisele kuuluvad kõik Eesti riiklusega seotud põhiküsimused, nende hulgas sellised, mis puudutavad Eesti riiklikku staatust, põhiseadust, kodakondsust ja riikidevahelisi suhteid. Kahjuks ei tulnud ühisest tööst suurt midagi välja, sest ülemnõukogus ja eriti valitsuses sai varsti ülekaalu sovjetlik (Lenini õpetustest lähtuv) suhtumine, et poliitika tähendab alati ja ainult võimuvõitlust, mille esmane ja kõikemäärav ülesanne on iga tegeliku või arvatava võistleja põrmustamine.
Ülemnõukogu heitlikkuse põhjus oli osalt selles, et rahvuslike jõudude ennatu valimisboikoti tõttu oli kodanikkond ülemnõukogus alaesindatud, muulased ja endised kollaborandid aga üleesindatud. Ülemnõukogu polnud mitte kodanikkonna, vaid faktilise elanikkonna esinduskogu. Sinna kuulus isegi neli okupatsiooniväe esindajat. Ülemnõukogusse oli valitud muidugi ka üsna arvestatav kongressiliikmete esindus, kuid ülemnõukogu poolt ametisse määratud valitsusel polnud kongressi usaldust: peaminister oli enne valitsuse kinnitamise hääletust tõotanud juhinduda ülemnõukogu 30. märtsi deklaratsioonist ja suhtuda kongressisse ja selle täitevorganisse Eesti Komiteesse kui võrdsetesse partneritesse, kuid ütles kohe lubadusest lahti.
Sisuliselt kujunesid ülemnõukogu ja valitsus vahelträäkijaiks eesti rahva ja N. Liidu võimude vahel (kongressil selleks võimalusi polnud), püüdsid ajada “pragmaatilist” iseseisvumispoliitikat ja olukorra teravdamist vältida. Osa ülemnõukogu liikmeid pidas kinni, vähemalt esialgu, varasematest tagasihoidlikest liidulepingu ja majandusautonoomia (IME) kavadest. Palju vaimujõudu nõudis suhtlemine ülemnõukogus tugevalt esindatud okupantidega ja interliikujatega. Nii tuligi Eestil Nõukogude ikke alt vabanemise käigus läbi teha kolm suurt ja rahvusvahelise õiguse seisukohast väga põhimõttelist juriidilist vaidlust. Kaalul oli valik Eesti Vabariigi järjekestvuse tunnustamise ja eitamise vahel.
Esimene vaidlus puudutas lõppeesmärki: kas tahame taastada vana vabariiki või kuulutame välja täiesti uue, mida selle tähtsaim eestvõitleja Edgar Savisaar nimetas “kolmandaks vabariigiks”. Ta nõudis demokraatliku parlamendi valimist, selle kuulutamist Asutavaks Koguks ning 1940. aastal poolelijäänu jätkamise asemel “uut riiki uutes oludes ja uute ideaalidega”. ERSP nõudmise, et demokraatlik Eesti peab olema väljaspool N. Liitu, lükkas Savisaar tagasi ja väitis, et “Rahvarinne piirdub vähemaga”. Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse eitajate põhjendused oli enne seda, 1989. aasta suvel, “teaduslikult” kokku võtnud Rahvarinde tegelane, jurist Indrek Koolmeister. Ta salgas sisuliselt maha N. Liidu agressiooni, okupatsiooni ja põlisrahva enesemääramise õiguse, kuid sellega koos ka väga suure tüki rahvusvahelist õigust. Eesti Vabariiki polevat enam olemas ei faktiliselt ega juriidiliselt, see olevat endine riik. Nüüd polevat enam oluline, kas ENSV moodustati vastavalt rahva tahtele või mitte. Riik olevat N. Liit, kuid üha enam omandavat riigi tunnuseid ka ENSV, kusjuures edasise asjakäigu määravat tegelik elu (mitte rahvas oma enesemäära-misõigust teostades). Omariikluse aade olevat realiseeritav mitte juriidiliste hinnangute alusel, vaid “parlamentaarsete sammude” kaudu. “Märgid” pidavat näitama, et N. Liit oma täielikes piirides ja ENSV sellega liitunud riigi staatuses leiavad “lähitulevikus” senisest laialdasemat rahvusvahelist tunnustust.
Uue riigi väljakuulutamine oleks juriidiliselt tähendanud sidemete lõhkumist meie minevikuga ning kaudset omaksvõttu, et Nõukogude okupatsioon ja ENSV (ehk “teine vabariik” E.Savisaare terminoloogias) olid kooskõlas eesti rahva tahtega. Isegi kõige paremal juhul oleks see tähendanud N. Liidust väljaastumist, mille-ga oleksid võinud kaasneda mitmed majanduslikult rängad tagajärjed, näiteks kohustus maksta hüvitust N. Liidu omandi eest ja tasuda oma osa N. Liidu hiigelsuurest välisvõlast. Kahtlane, kas oleksime lahti saanud võõrvägedest. Oleksime seotuks jäänud Venemaaga, oleksime mõttetuks tunnistanud pool sajandit välismaal meie eest peetud võitlust ning reetnud läänemaailma mitte-tunnustamispoliitika. Niisugust lahendust taotles N. Liit, samuti nagu veel tänapäevalgi taotleb Venemaa.
Teine vaidlus tulenes esimesest ja puudutas Eesti kodanikkonna koosseisu: kas kodanikeks saavad ning riigi valitsemises hakkavad osalema ainult okupatsioonieelse aja kodanikud ja nende järeltulijad või hoopis kõik Nõukogude okupatsioonivõimu poolt koha-leveetud ja “sissekirjutatud” isikud. Küsimus tähendas jällegi kas õigusriiklike aluste tunnustamist või eiramist. Juriidiliselt oli mõeldav ainult üks lahendus: agressiooni ja okupatsiooni õigusvastasusest järeldus Eesti riigi õiguslik edasikestmine (riigi jätkumine de iure), aga sellest omakorda kodanikkonna järjepidevus, sest tege-likkuses elas riik edasi eelkõige oma kodanikkonnana. Eesti koda-kondsus on aga riigi loomisest saadik põlvest põlve edasi kandunud sünni- ehk vereõiguse (ius sanguinis) alusel, mistõttu õigus kodakondsusele on ka mitte-eestlastel, kelle esivanemad olid 1940. aastal Eesti kodanikud, kuid puudub hilisemail sisserändajail ja nende järeltulijail.
Indrek Koolmeister oma äsjamainitud artiklis lahendas küsimuse üheainsa kirvehoobiga: endise riigi endistel kodanikel ja nende järglastel (niisiis eesti põlisrahval) ning nende loodud organeil polevat vähimatki juriidilist alust esineda riigiõigusliku erisubjektina, erilise plebistsiidikoguna. Enesemääramise subjektide ringi piiritlemisel polevat mingit formaalset seost endise Eesti Vabariigi kodanikega, s.t sünniõigusega. Tänapäevasse ülekantult saame nendest väidetest järeldada, et praegune Eesti riik on juriidiliselt olematu.
Kolmas vaidlus oli nn nullvariandi pooldajate viimne katse Eestit “ettevaatliku” (et mitte öelda venesõbraliku) rahvastikupoliitika teele juhtida. Sisuliselt oleks see tähendanud N. Liidu rahvastikulise agressiooni tulemuste seadustamist ja Eesti riigis põlisrahva (st eestlaste ja kodakondsuse kaudu seotud muulaste) peremeheõiguste küsitavaks muutmist. Tuli valida: kas anda nõukogude aja sisserändajaile optsiooniõigus, st õigus tingimusteta omandada Eesti kodakondsus, või tunnistada nad välismaalasteks ja kehtestada kindlad kodakondsuse omandamise reeglid, sealhulgas iseäranis riigikeele oskuse ja Eesti põhiseaduse tundmise nõue.
Sageli kaldutakse unustama, et sisserännanud olid kodanike komiteede liikumiselt kuni veebruarini 1990, seega üheks aastaks juba saanud üldise optsiooniõiguse, nimelt võimaluse registreeruda Eesti kodakondsuse taotlejaiks. Registreerunud saidki hiljem kodakondsuse ilma tingimusteta. Korduva ja kestvama optsioonivõimaluse muutis ohtlikuks sisserändajate päritolu riigist, kus isegi vene ajaloolaste meelest pole kunagi tuntud euroopalikku demokraatiat ja kus on alati valitsenud õigusriigi põhimõtete eiramine, usk absoluutsesse võimusse, suurvenelik imperialism ja üksikisiku õigusi eitav kollektivism. Kodanikkonna äkiline ulatuslik laiendamine niisugusest riigist tulnud inimestega oleks demokraatia ja õigusriigi väljavaated Eestis küsitavaks muutnud. Seda enam, et ühe Rootsi diplomaadi väite kohaselt puudusid Baltimaade tollastel juhtidel vähimadki teadmised rahvusvahelistest normidest inimõiguste valdkonnas, mistõttu kõigepealt tuli baltlastele selgeks õpetada seaduslikkuse põhitõed. Ning ka eesti rahvas ise pidi endale demokraatia põhitõed uuesti meelde tuletama.
Kõigi nende vaidluste tagant aimub ehk ühe osa nõukogude kollaborantide hulka kuulunute hirm, et neid võidakse liiga iseseisvas Eestis vastutusele võtta. Viiskümmend aastat okupatsiooni tähendab ju mõnedele aastakümneid kaaslemist nõukogude apartheidis ja sõjakuritegudes (vt eespool osad 6.3, 7.2 ja 7.3) ja selle pealt isikliku kasu lõikamist, seevastu “teise vabariigi” õiguspäraseks kuulutamine või kõrgemat võimu kandva kodanikkonna koosseisu lahjendamine oleks suurele osale kurjategijaile kaasa toonud patukustutuse ilma vajaduseta pattu tegudes kahetseda. Siit ehk ka ülemnõukogu ühe osa ja valitsuse ennatlikud taotlused hakata Eesti NSV-d käsitama Eesti Vabariigina (mis oligi “kolmanda vabariigi” pooldajate põhieesmärk) ning äge ja lahmiv kihutustöö seda kõigest väest takistada püüdva Eesti Komitee vastu.
Ometi tuleb mitmed tollased ENSV “suveräänsuse” suurendamise meetmed tunnistada poliitiliselt paratamatuks. Ülemnõukogu 8. mai 1990. aasta seadus Eesti sümboolikast, millega Eesti NSV ristiti ümber Eesti Vabariigiks, sinimustvalge kuulutati riigilipuks ning kehtestati 1938. aasta põhiseaduse viis paragrahvi, oli Läti samalaadse 4. mai sammu kopeerimine. Tegematajätt oleks andnud maailmale vale signaali. Tõsi küll, on avaldatud andmeid, et Edgar Savisaar käis aprilli lõpupäevil Riias lätlastele Läti NSV iseseisvuse väljakuulutamist soovitamas.
Eesti põhiseaduse mängutoomine 8. mai seaduses tekitas õigusliku segaduse, mis omakorda nõudis lisaks 16. mai seadust Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Sisuliselt pandi kehtima N. Liidust sõltumatu seadusandlus ja kohtuvõim, ehkki näiteks “Eesti Vabariigi Ülemkohus” ei võtnud seda sõltumatust kaua aega omaks. Eesti riigi järjepidevuse vaatekohast olid 1990. aasta mai-kuu sammud kahtlasevõitu ja neile Eesti Komiteelt kooskõlastust ei saadud. Ega küsitudki. Ent Eesti Vabariigi järjepidevus siiski ei katkenud, sest otsustava sammu, nimelt ükskõik mis nime all esineva Eesti NSV iseseisvuse väljakuulutamise, jättis ülemnõukogu tegemata.
Rahvusvahelise tähtsuse omandas 3. märtsil 1991. aastal korral-datud rahvaküsitlus, mis oli samuti sundsamm. Tuli ennetada M. Gorbatšovi üleliidulist rahvahääletust N. Liidu säilitamise küsimuses. Okupatsiooni tingimustes oli üritus kohatu ja sisserännanute kaasahaaramise tõttu riskantne, aga polnud midagi parata. Tulemus (kokkuvõttes 77% poolthääli, sealhulgas isegi muulastest umbes veerand poolt — vt tagapool osa 9.4) andis siiski Eestile edasiseks tugeva trumbi.
Tagasivaates tuleb tõele au anda: ülemnõukogu ja kongressi vastasseis tuli ometi asjale kasuks. Eesti Kongress ja Komitee olid küll riigi taastamisest eemale tõrjutud, kuid kujunesid just seetõttu hädavajalikeks kodanikkonna huvisid esindavaiks kontrolli ja surve organeiks. Paljalt oma olemasoluga hoidsid nad ära põhjendamatud järeleandmised impeeriumlikele nõukogude ja vene jõududele ning takistasid ühtlasi ka ennatlikku “kolmanda vabariigi” väljakuulutamist. Ülemnõukogul ja valitsusel on aga teeneid selles, et Eesti vabanes verevalamiseta.
8.2. Järjepideva Eesti riigi taastamine
Ummikseisu lahendas 1991. aastal Moskva augustimässu ajal saavutatud kokkulepe kahe poliitilise suuna vahel ning 20. augusti otsus riiklikust iseseisvusest, millega mõlemad liinid ühiselt kinnitasid Eesti Vabariigi edasikestmist ja iseseisvust ning otsustasid moodustada Põhiseadusliku Assamblee uue põhiseaduse tegemiseks ja rahvahääletusele esitamiseks. Assambleesse pidid oma esindajad võrdsuse põhimõttel lähetama ühelt poolt “Eesti Vabariigi kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan Eesti Vabariigi Ülemnõukogu” ning teiselt poolt “Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongress”.
Saavutatud lahendust oli juba 1990. aastal soovitanud pagulaseesti jurist professor Karl Aun. Ta väitis, et Eesti Kongressi (EK) valimine oli vaieldamatult Eesti Vabariigi kodanikkonna (kui kõrgeima riigivõimu kandja) vaba tahte avaldus, seega õigust rajav või kinnitav põhifakt. Kogu läänemaailm juba tunnustab Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki, nii et järgmine põhiküsimus on, missugust valitsust nad edaspidi tunnustavad kui selle riigi õiguslikku valitsust. Rahvusvaheline õigus seab selleks nõude, et tegemist peab olema efektiivse valitsusega, kellel on oma territooriumil tõepoolest tegelik võim. Professor Aun nägi raskusi EK alusel seisva efektiivse valitsuse loomisega. Ta soovitas EK rahva vaba tahte avaldust ühendada ülemnõukogu valitsuse võimuga, kui see peaks ennast täieliku iseseisvuse alusele seadma, ja kolmandana juurde haarata eksiilvalitsus, nii et see saaks mingil kujul edasi anda omariikluse kontinuiteedi. See kindlustaks kõik kolm vajalikku riigi taastamise eeldust: rahva vaba tahte, efektiivse valitsuse ja juriidilise järjepidevuse. Just niimoodi lõppude lõpuks tehtigi.
20. augusti otsus oli taasiseseisvumise otsus ja selge sõnum kogu maailmale, et Eesti jätkab oma 50 aastaks peatatud faktilist riik-likku iseolemist kui seesama rahvusvahelise õiguse subjekt, mis ta oli enne Nõukogude okupatsiooni. 1991. aasta 22. augustist kuni septembri keskpaigani järgnes taastatud Eesti Vabariigi tunnustamine enamiku maailma riikide poolt. 17. septembril võeti Eesti vastu ÜRO liikmeks. Sellega olid rahvusvahelise õiguse seisukohast olulisemad küsimused lahendatud. Eestis aga jätkus riigiõiguslike probleemide lahendamine.
Varsti jõuti Eestis üldise veendumuseni, et kui juba riigi järje-pidevuses on kokku lepitud, siis nõuab õigusriikluse põhimõte ka kodanikkonna järjepidevuse tunnistamist: kodakondsuse aluste muutmine on võimalik ainult seadusliku riigikogu otsusega, seadusliku riigikogu valimiseks tuleb aga määrata valijaskond ning vähemalt esialgu ei saa selleks olla keegi muu kui seaduslik järjepidev kodanikkond. Nii saavutati üksmeel ka teises, kodanikkonna järjepidevust puudutavas vaidlusküsimuses. Seda tähistas 1938. aasta kodakondsusseaduse taasrakendamine ülemnõukogu poolt 26. veebruaril 1992.
Kolmas vaidlus hakkas lahenema alles 1993. aastal, kui riigikogus võeti vastu välismaalaste seadus. Sisserännanute õiguste ümber peeti siis viimased põhimõttelised sõnalahingud, kus mõned endised rahvarindelased tulid välja koguni väidetega venevastasest etnilisest puhastusest ja eesti apartheidist. Kas analoogilised Vene lööklaused olid nende väidete kordamine või eeskuju, nõuab ajakirjanduse alusel veel täpsustamist. Igatahes sellest ajast saadik on “venekeelsete” õigused koos taotlusega teha neist oluline osa Eesti kõrgemast riigivõimust jäänud pidevaks Venemaa rünnakute aineks ja demokraatlike lääneriikide uurimisobjektiks. Tiheda seose tõttu rahvusvahelise õigusega nõuab see ainevaldkond põhjalikku käsitelu, mille esitame allpool (osana 9).
Riiklikust vaatekohast tunduvad kolm õnnelikult lahenenud suurvaidlust tagantjärgi mingi veidra juriidilise nõmeduse etendusena, kus rahvusvaheliselt tunnustatud riigi taastamise püüdeid ja kõige normaalsemat õigusriiklikku hoiakut püüti maha teha küll rahvusradikalismina, küll rahvusfundamentalismina või venevastase ekstremismina. Tekitati palju paksu verd, mis annab ennast tunda osalt veel praegugi.
Riigiõiguslike probleemidega tegelemine, eelkõige uue põhiseaduse väljatöötamine, jätkus juba Põhiseaduslikus Assamblees, mis astus kokku 1991. aasta 13. septembril. Põhiseadusliku riigikorra kehtestamiseni Eestis kulus aga veel üle aasta pingsat tööd, õppimist, vaidlemist ja vaidlustes tõstatatud küsimuste lahenda-mist. 30. jaanuaril 1992 määrati ametisse uus (Tiit Vähi) valitsus, 20. juunil toimus rahareform üleminekuga eesti kroonile, 27. juunil võeti 1938. aasta põhiseaduse alusel korraldatud rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, 20. septembril olid riigikogu valimised, 5. oktoobril valis riigikogu presidendi, 7. oktoobrist 1992 on pärit riigikogu deklaratsioon Eesti põhiseadusliku riigivõimu taastamisest. Eesti Kongress, Eesti Komitee ja Eesti pagulasvalitsus panid oma volitused maha. 21. oktoobril kinnitati ametisse põhiseaduslik Mart Laari valitsus.
Pikki vaidlusi tekitas 1938. aasta põhiseadusest loobumine, milles mitmed poliitikud nägid riigi järjekestvuse põhimõtte rikkumist. Niisugune tõlgendus on väär, sest riigi järjekestvus ei sõltu mitte põhiseadusest, vaid rahvusvahelise tunnustuse jätkumisest. See tunnustus aga eeldab üksnes põhiseaduse kehtestamise demokraatlikku menetlust, mis oli Eestis kindlustatud. Uus põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel lähtudes 1938. aasta põhiseaduse sättest, et rahvas on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja.
1938. aasta põhiseadus ei oleks võimaldanud Eesti riiki uuesti käivitada, sest ainsa riigivõimuna oli säilinud pagulaspeaminister presidendi ülesannetes koos valitsusega, talle aga oli põhiseadus keelanud nii riigivolikogu (parlamendi alamkoja) valimiste määramise kui ka riiginõukogu (ülemkoja) kujundamise. Riiginõukokku oleksid pidanud kuuluma esindajad paljudest institutsioonidest, mida polnud olemaski (näiteks kutsekodadest). Põhiseaduse taasjõustamisele oleks paratamatult pidanud kohe järgnema selle lausrikkumine, aga seda oleks võidud tõlgendada kui üleminekumenetluse mittedemokraatlikkust. Pealegi, vana põhiseadus ei sobinudki kaasaega, sest oli liiga autoritaarne (presidendikeskne) ja oli muide just seetõttu N. Liidule lihtsustanud võimu anastamist 1940. aastal. Samasuguseid väiteid esitas juba 1990. aastal hilisem Riigikohtu esimees Rait Maruste, kes rõhutas eriti asjaolu, et 1938. aasta põhiseaduse kehtivaks tunnistamisel muutuks võimatuks ka põhiseaduse edaspidine muutmine, sest muutmise kord on põhiseaduses endas seotud taastamatute institutsioonidega ja väga täpselt määratletud.
1992. aasta põhiseadus deklareerib oma sissejuhatuses, et Eesti Vabariik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril. Deklaratsioonis põhiseadusliku riigivõimu taastamisest kuulutab riigikogu 1992. aasta 7. oktoobril uuesti, et praegune Eesti Vabariik on õigussubjektina samane (identne) selle Eesti Vabariigiga, mis 1940. aastal langes Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ja oli 50 aastat okupeeritud, mis kestis demokraatlike riikide tunnustuste toel kogu aeg de iure edasi ning mis 20. augustil 1991. aastal taastas oma iseseisvuse de facto. Pagulaspeaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark, olles juba 7. oktoobril oma käskkirjaga lõpetanud pagulasvalitsuse tegevuse, andis 8. oktoobril presidendivolitused pidulikult üle Eesti vastvalitud presidendile Lennart Merele. Nii olid tehtud kõik juriidilised toimingud Eesti Vabariigi järjekestvuse tagamiseks. Ülemnõukogu presiidiumi esimehelt Arnold Rüütlilt ei saanud ega tohtinud president Lennart Meri ametlikult võimu üle võtta. Selleks puudus vajadus ja see oleks olnud väär märguanne maailmale, sest tegemist ei olnud riigi järjepidevust kandva organiga.
Ka Eesti tegelik käitumine on alati olnud vastavuses väljakuulutatuga. Eesti pole ennast mitte üheski asjas tunnistanud N. Liidu õigusjärglaseks: Eesti pole esitanud nõudeid N. Liidu omandile välismaal, Eesti lubas Vene Föderatsioonil välja vedada sõjajõudude kogu vallasvara, Eesti keeldus alla kirjutamast kokkulepet varasema N. Liidu võlgade ülevõtmise kohta, Eesti pole nõudnud endistele liiduvabariikidele antavaid majanduslikke soodustusi. Kehtivate rahvusvaheliste lepingute nimistud ÜRO juures sisaldavad Eesti kohta ainult enne 1940. aasta 16. juunit ja pärast 1991. aasta augustit sõlmitud lepinguid.
Kõigi juriidiliselt oluliste toimingute ja eespool kirjeldatud dokumentide alusel võib järelikult julgesti väita, et Eesti on oma riikliku järjepidevuse (kontinuiteedi) taotluste kinnitamiseks ja toetamiseks teinud kõik oma võimuses oleva. Et selles lõplikult veenduda, asume järgnevalt vaatlema rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtteid riikide järjepidevuse küsimuses.
Riigi järjepidevus tähendab riigi õigussubjektsuse edasikestmist. Riigist saab rahvusvahelise õiguse subjekt riigi asutamise käigus. Selleks peab riigi seisundit taotlev ühik ennast kõigepealt ise riigiks kuulutama. Sealjuures peavad olema rahuldatud kolm riikluse põhinõuet: ühikul peavad olema territoorium, rahvas ja suveräänne kõrgeim võim, mis teostab ennast sellel territooriumil ja valitseb seda rahvast. Harilikult eeldatakse, et rahvas tunnustab kõrgeimat võimu, ning demokraatlikes riikides ongi just rahvas kõrgeima riigivõimu kandja. Teiseks on väga soovitav, et riiklusele pürgiv ühik saaks nõusoleku riigilt, kellelt on pärit ta territoorium ja rahvas. Kolmandaks peab asutatav riik saama rahvusvahelise ühenduse riikidelt ja organisatsioonidelt de iure tunnustuse. Sellega väljendavad varem eksisteerinud riigid oma valmisolekut seada uue riigiga jalule normaalsed suhted ja kinnitavad talle rahvusvahelise õiguse järgi kuuluvate õiguste ja kohustuste kehtivust. Eestist tegid riigi 24. veebruari 1918. aasta iseseisvumismanifest (paljude juristide arvates aga juba 28. novembri 1917. aasta akt, millega Eesti Maanõukogu kuulutas enda maa kõrgeimaks võimuks), edasi 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping, de iure tunnustused maailma tähtsamailt riikidelt ja vastuvõtt Rahvasteliitu.
Näeme, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saamine on pikk ja keeruline protsess. Ent riikidele antav de iure tunnustus on rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt lõplik ja üldiselt tagasivõetamatu. Sellest järeldub, et kui riik on juba rahvusvahelise õiguse subjektiks tunnistatud, siis on raske seda subjektsust hävitada. Ei piisa riikluse ühe või koguni mitme tunnuse faktilisest kaotamisest, eriti mitte siis, kui seda on põhjustanud mõne teise riigi ebaseaduslik rünne (näited: paljude riikide, sealhulgas Eesti okupeerimine enne Teist maailmasõda ja sõja ajal). Paljudel juhtudel on riik säilitanud oma õigussubjektsuse koguni siis, kui ta on vabatahtlikult nõustunud mõnda teise riiki kuuluma (näiteid: Islandi ja Taani unioon 1918–1944, Austria ühinemine Saksamaaga 1938–1945, Egiptuse ja Süüria ühinemine 1958–1961). Eesti riikluse “uppumatus”, mida on rõhutanud president Meri, pole midagi erakordset. Õigusvastaste rünnete ohvriks langenud riikide riikluse “uppumatus” on tänapäeva maailmas pigemini seaduspära, iseäranis kui ahistatud rahvas ei lepi õigusvastase olukorraga.
Eesti okupeerimist kui rahvusvahelise õiguse ränka rikkumist (vt osad 3.1, 3.2 ja 6.3) ning Eesti riigi õigussubjektsuse jätkumise ja riigi järjepidevuse juriidilisi põhjendusi (vt osad 3.4 ja 3.5) on eespool piisavalt selgitatud. Võiks veel kord rõhutada, et Eesti õigussubjektsus kandus läbi poole sajandi tänapäevani eelkõige tänu meie alistumatule kodanikkonnale, riigi välisesinduste tööle mitmel pool maailmas ning presidendi ja valitsuse järjepidevuse säilitamisele paguluses. Käesolevas ülevaates pole kahjuks ruumi jätkunud pagulaseestlaste väsimatust iseseisvusvõitlusest ülevaate andmiseks. Selle kohta on olemas terve raamatukogutäis kirjandust, millest juhime tähelepanu üksnes uusimale, äärmiselt kokkuvõtlikule, kuid põhjalikule faktide loetelule viimase pagulasvalitsuse siseministri Aksel Marga sulest, ning pagulaskonna tegevust ja sisevõitlusi selgitavale analüütilisele ülevaatele Tõnu Parmingu sulest.
Kuna rahvusvaheline riikide ühendus püüab kord juba tunnustatud riikide õigussubjektsust igati säilitada, siis on selge, et riigi järjepidevuse kindlustamine ehk, teiste sõnadega, osaliselt kaotatud õigussubjektsuse taastamine on palju lihtsam kui esmane riigi asutamine. Sellel on ühisjooni rahvusvahelises õiguses põhjalikumalt käsitletud riikide õigusjärgluse küsimusega. Hetkel, kui riik lahkub teda ebaseaduslikult inkorporeerida püüdnud riigi võimu alt, peab ta kuulutama oma järjepidevuse säilitamise soovi. Sisuliselt tähendab see, et ta peab ennast samaseks (identseks) varasema riigiga, ühtlasi selle ainsaks seaduslikuks õigusjärglaseks. Hiljem tuleb teistelt riikidelt ja, kui võimalik, teda ahistanud riigilt hankida tunnustus oma valitsusele ning kinnitused riigi õigussubjektsuse kontinuiteedi (jätkumise) kohta. Viimased ei pruugi olla absoluutsed ega kõikehõlmavad. Tunnustuse eelduseks on valitsuse kontroll oma territooriumi ja piiride üle.
Eesti riigi järjepidevust eitas Nõukogude Liit, kes püüdis 1940. aastast saadik ikka ja jälle kujutada ENSVd kui iseseisvat riiki, mille eesti rahvas olevat ise moodustanud. Hulk aega ohustasid järjepidevust eesti ringkonnad, kes tahtsid iseseisvust teostada N. Liidust lahkulööva “kolmanda vabariigi” kujul või isegi liidus Venemaaga. Iseseisvumist lähedalt jälginud Rootsi diplomaat D. S. Ahlander on veel 1991. aasta varasuve seisuga ühes oma aruandes kirjeldanud Baltimaade tollaste juhtide valmidust kokkuleppeiks N. Liiduga. Ta väidab, et N. Liidu leebem poliitika Eesti suhtes on teiste Baltimaadega võrreldes tekitanud Eestis suurema valmiduse vastu tulla Nõukogude huvidele: ollakse faktiliselt nõus mitmesuguste baasidelepingutega, soovitakse jätkata majanduslikku koostööd N. Liiduga, mitte mingil juhul läbi lõigata mõlemale poolele kasulikke majanduslikke sidemeid, N. Liit peaks tohtima säilitada omandiõiguse paljudele üleliidulistele ettevõtetele Baltikumis. On tundemärke, et majanduse vallas pole niisugune valmidus mõnedes Eesti poliitilistes ringkondades veel tänagi kadunud.
Pärast taasiseseisvumist on rahvusvaheline ühendus üleüldiselt kohelnud Eestit kui järjepidevuse säilitanud riiki. Paljud riigid, näiteks USA, Taani, Belgia, Rumeenia, Austraalia, on vältinud Eesti uut tunnustamist ning on selle asemel kinnitanud varasemat tunnustust või lihtsalt uuendanud diplomaatilised suhted. Enne sõda välisriikide pankadesse deponeeritud kulla sai Eesti tagasi, peaaegu kõik saatkonnahooned kas tagastati või asendati. Mitu riiki jätkas Eestiga enne sõda sõlmitud kahepoolsete lepingute täitmist. Hulk selletaolisi teateid on ajalehtedes kas ära toomata või tähelepanuta jäänud, mistõttu Eesti välisministeerium võlgneb eesti rahvale koondaruande, kuidas maailm on Eesti riigi järjepidevust arvesse võtnud.
8.3. Idanaabri suhtumine ja Tartu rahuleping
Eesti taasiseseisvumise hetkel tunnustasid Eesti iseseisvust niihästi Nõukogude Liit kui ka Vene Föderatsioon, kuid Eesti riigi järjepidevuse kinnitamise asjus jäid seisukohad ebamääraseks.
N. Liit tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril 1991 ja märkis, et sealjuures ta “võtab arvesse ajaloolist ja poliitilist olukorda enne Eesti ühinemist NSV Liiduga”. Ehkki selline sõnastus ei väljenda otsest nõustumist Eesti riigi järjepidevusega, võib ometi väita, et N. Liit on järjepidevust tunnustanud kaudselt. Ent mitte mingil juhul ei saa teha järeldust, nagu oleks N. Liit oma tunnustamisaktis kas kaudselt või otseselt järjepidevust eitanud.
Venemaal andis president Jeltsin juba 24. augustil seadluse, milles ta tunnustas Eesti riiki “ühenduses” Eesti ülemnõukogu 20. au-gusti otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest. Siit samuti ei saa järeldada otsest tunnustust järjepidevusele, kuid president Jeltsini nõustumine järjepidevuse väitega, seega siis kaudne tunnustus on vägagi ilmne, sest seadluses viidatud Eesti ülemnõukogu otsus ju “kinnitab” ammuaegset riiklikku iseseisvust, pealegi “arvestades 1990. aasta 30. märtsi otsust Eesti riiklikust staatusest”. Viimane aga väidab otsesõnutsi, et Eesti Vabariigi olemasolu de iure ei ole katkenud. Hiljem on mitmed Vene Föderatsiooni valitsuse esindajad teinud avaldusi, mis on Eesti riigi järjepidevust eitanud, kuid seni on neil avaldustel õigusjõud kas üldse puudunud või olnud madalam presidendi seadluse omast. Üks ebaametliku eitamise näide on ka B. Jeltsini poolt president Clintonile saadetud “salajane” Balti-vastane kaebekiri, mis avaldati Moskva lehes “Izvestija”.
Suhetes Venemaaga on praegu põhiküsimuseks kujunenud 1920. aasta Tartu rahulepingu kehtivuse tunnustamine. See on tegelikult ebaprobleem, sest niisugust tunnustamist pole üldsegi vaja: leping kehtib ja allpool näeme, et rahvusvaheline õigus ei anna ühtki võimalust seda tühistada. Tõsi, Vene Föderatsiooni riigiduuma võttis lepingu tühistamise vahepeal päevakorda, kuid loobus, sest tühistamisega oleks rikutud rahvusvahelist õigust ja pealegi oleks see tähendanud omaksvõttu, et tühistamise hetkel leping kehtis. Pärast seda on Vene valitsuse esindajad püüdnud rõhuda väitele, et Tartu rahuleping kaotas juriidilise jõu Eesti Vabariigi kadumise tõttu, kui see “ühines” N. Liiduga. Põhjendus või pigemini põhjenduse puudumine sarnaneb eespool (osas 8.1) esitatud I. Koolmeistri väitestikuga. Jällegi tekib küsimus, kes on kellele eeskujuks olnud.
Tartu rahuleping ise ei näe ette ühtki lepingu lõppemise, selle tühistamise (ehk denonsseerimise) ega sellest väljumise võimalust, järelikult võib see kõik aset leida ainuüksi Rahvusvahelise lepingute õiguse Viini konventsiooni alusel. Seal (art. 56.1) on aga selgesti öeldud, et kui ei ole kindlaks tehtud, et lepinguosalised kavatsesid lubada tühistamise või väljumise võimalust, või kui see õigus ei tulene lepingu iseloomust, siis leping ei kuulu tühistamisele ja sellest väljumine on keelatud. Viini konventsioon tunnistab lubamatuks ka Vene väite, nagu oleks Tartu rahuleping lõppenud Eesti Vabariigi kadumise tõttu. Seda väidet võib Viini konventsiooni terminites tõlgendada, esiteks, kui viidet lepingu täitmise võimatusele vajaliku objekti (Eesti Vabariigi) pöördumatu kadumise või hävimise tõttu (Viini konventsiooni art. 61), ja teiseks, kui viidet lepingu kohustuslikkust tinginud asjaolude põhjalikule muutumisele (Viini konventsiooni art. 62). Viini konventsioon aga sätestab ühemõtteliselt, et kui lepingu täitmise võimatus või asjaolude põhjalik muutumine on lepinguosalise poolt lepingukohustuse või muu rahvusvahelise kohustuse rikkumise tagajärg, siis sellel lepinguosalisel ei ole õigust viidata neile alustele lepingu lõppemise või sellest väljumise põhjendusena (art. 61.2 ja art. 62.2b). Peale selle on asjaolude põhjalikule muutumisele viitamine keelatud juhtudel, kui leping kehtestab piiri (art. 62.2a). Tartu rahuleping oli aga ühtlasi piirileping.
Järelikult on kõik Vene väited tõlgendatavad üldise lepinguõiguse rikkumise katsena. Siin ei aita ka vastuväide, et Viini konventsiooni kohaldatakse ainuüksi sellistele lepingutele, mis riigid on sõlminud pärast konventsiooni jõustumist nende suhtes (art. 4). Konventsiooni sissejuhatus nimelt väidab, et tegemist on juba olemasoleva lepinguõiguse, seega siis tavaõiguse “kodifitseerimisega ja progressiivse arendamisega”. Äsjamainitud art. 56.1 (lepingute tühistamise ja neist väljumise keeld) pole aga midagi muud kui igivana tavaõiguse norm ehk rahvusvahelise õiguse ürgnorm “lepinguid peab täitma” (pacta sunt servanda), ning art. 61.2 ja 62.2 (keelud tunnistada kohustuse rikkumisest tekkinud asjaolusid lepingu lõppemise aluseks) lihtsalt täpsustavad tavaõiguse üldist normi “õiguserikkumine ei loo õigusi” (ex iniuria ius non oritur). Need konventsiooni sätted jutustavad ümber tavaõigust, mistõttu kuuluvad vaieldamatult rakendamisele sõltumata lepingu päritolu ajast. Kinnituseks võiks viidata 1945. aasta Nürnbergi tribunali põhikirja kohtulikule eeljuhtumile, mis tunnistas konventsioonides sisalduva tavaõiguse tagasiulatuvalt üldkohustuslikuks (eespool osa 6.1).
Väide, et Tartu rahuleping igal juhul kehtib ja jääb kehtima, on kahjuks nõrk lohutus, kui teine pool oma propagandistlikes avaldustes pidevalt vastupidist kinnitab, ehkki julgemata välja tulla vähegi kaalukama juriidilise dokumendiga. See võib olla järjekordne samm Tartu rahulepingus jõuliselt väljakuulutatud, kuid praegu Vene Föderatsiooni terviklikkust ohustava rahvaste enesemääramis-õiguse eitamiseks. Huvitava tõlgenduse on andnud raadio Vaba Euroopa asedirektor Paul A. Goble ühes oma artiklis. Ta juhib tähelepanu USA poliitikas pärast Leedu 1990.a iseseisvuskuulutust tekkinud nihkele: mittetunnustamise põhimõtte asemel hakati rõhutama rahvaste õigust enesemääramisele. Sellest tegid Moskva vanameelsed ja varsti ka Gorbatšov järelduse, et USA mittetunnustamispoliitika taotles tegelikult alati N. Liidu lagundamist ning et iga kompromiss baltimaalastega tähendab nüüd juba “deržaava” (otsetõlkes: tsaari üheks võimusümboliks olnud riigiõuna) kiiret kadu rahvaste enesemääramise tagajärjel. Nii on meie praegustes raskustes “süüdi” hoopis USA, kes esimesena avas vene imperialistide silmad.
Igal juhul on Tartu rahulepingu kehtivuse kohta Venemaalt kinnituse taotlemine poliitiline, mitte aga juriidiline vajadus. President Lennart Meri väidab, et Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus, mistõttu sellest ei tohi kunagi loobuda. Tõepoolest, leping oli esimene de iure tunnustus Eestile, järelikult atestaat, mis viis Eesti rahvusvahelisse riikide perre. Sellel juriidilisel faktil on lisaks veel pöördpool, millele president ei ole tähelepanu juhtinud: Tartu rahuleping oli ka tollase VNFSV sünnitunnistus. Lenin on mitmel puhul tundeküllaselt kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust piiramisrõngast”, mida Venemaale võimaldas lepinguga saadud esimene de iure, ja vaba koridori avanemist maailmaga läbikäimiseks.
Ent asja võib ja tuleb vaadelda ka rahvakesksest, koguni kõigi rahvaste seisukohast: Tartu rahuleping sünnitas maailma “kõigi rahvaste vaba enesemääramise õiguse kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad”. Lepingu artiklis II seisab kirjas, et just sellel alusel “tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti Riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud”. Ehk teiste sõnadega: Tartu rahuleping on eesti rahva enesemääramisõiguse tunnistus ja igikestev vabaduskiri. See oli oma ajast ettejõudnud leping, sest rahvaste enesemääramisõigus muutus rahvusvahelise õiguse lahutamatuks osaks alles aastatel 1941 kuni 1952 (vt eespool osa 3.4). Nii on Tartu rahulepingul lisaks ka suur ülemaailmne tähtsus: rahvaste enesemääramise õigus koos Venemaa üldise kohustusega seda austada kinnistati siin esmakordselt ajaloos rahvusvahelise lepinguga, mis andis nii õigusele kui ka kohustusele kõrgeima võimaliku juriidilise jõu.
Eesti suhetes Venemaaga on rahvakeskne vaateviis riigikesksest viljakam, sest riigi järjekestvust on juriidiliselt kõige lihtsam vaadelda kui tuletist rahva õigusest enesemääramisele. Enesemääramisõigus käib iga rahvaga, kuid eriti kord juba riikluseni jõudnud rahvaga kaasas kuni rahva kadumiseni, seda õigust ei saa temalt mitte kuidagi ära võtta, juhtugu riigiga mis tahes. Eesti rahva enesemääramisõiguse eiramine ja rahva lakkamatud püüdlused seda siiski kuidagiviisi teostada on aastate 1940-1990 kohta vaidlustamatult tõestatavad (vt eespool osad 3.2, 3.4 ja 4.2). Rahvusvahelise õiguse rõhuasetuste muutudes hakati ka lääne mittetunnustamispoliitikas üldise vägivallakeelu rikkumisele rajatud juriidiliste väidete kõrval üha suuremal määral rõhutama balti rahvaste enesemääramisõiguse rikkumist. Eriti selgelt paistab see välja Euroopa Nõukogu ja Europarlamendi dokumentidest, kuid juba 1983. aastast on pärit ka üks sellekohane president Ronald Reagani teadaanne.
Venemaa keeldumine Tartu rahulepingu taastunnustamisest tä-hendab keeldumist tunnustada eesti rahva enesemääramisõigust, järelikult on tegemist ähvardusega ehk kaudse agressiooni aktiga. Vahekordades idanaabriga ei tule kõne allagi, et me võiksime oma vabaduskirjast ja oma riigi sünnitunnistusest, niisiis Tartu rahu-lepingu artiklist II loobuda.
Praegu on kahjuks kujunenud üsnagi tugev rahvusvaheline surve Eestile, et me püüaksime oma piiriprobleemid Venemaaga kiiresti lahendada. Muidu polevat võimalik meie ühinemine Euroopa Liiduga, kõnelemata NATOst. Sellest on kujunenud täiendav ajend Venemaa jäigale hoiakule ja viis, kuidas ta arvab saavat takistada meie ühinemist Lääne struktuuridega. Eesti rahva enesemääramisõiguse tagamine on läänlaste jaoks nähtavasti oma aktuaalsuse kaotanud. Sellepärast pakume järgnevalt välja teistsuguse lähenemise ja näitame, et keeldudes Tartu rahulepingut tunnustamast on Venemaa asunud rikkuma Eestiga sõlmitud riikidevaheliste suhete aluste lepingut. Edaspidi (osas 9.1) loetleme ka paljusid ÜR Harta rikkumise fakte. Kokkuvõttes on see kõik juba niivõrd ulatuslik rahvusvahelise õiguse rikkumine, et sellest saaks teha Eesti välispoliitika põhiväite meie enesemääramisõiguse kaitsmisel.
8.4. Suhete aluste leping kui Tartu rahulepingu tunnustus
Vene Föderatsioon oma presidendi B.Jeltsini isikus tunnustas juba 7 kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist, nimelt 1991. aasta 12. jaanuaril sõlmitud VNFSV ja EV riikidevaheliste suhete aluste lepingus, kõiki Eesti riigi järjepidevust kinnitavaid juriidilisi fakte, sealhulgas ka Tartu rahulepingut. See järeldub asjaolust, et leping mainib sõnaselgelt oma alusdokumentidena Eesti NSV Ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi otsust Eesti riiklikust staatusest ja üleminekuperioodist ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990. aasta 7. augusti otsust Eesti Vabariigi ja N. Liidu suhete kohta. Otsuste sisu on ümber jutustatud eespool (osas 8.1): need sätestasid Eesti Vabariigi järjekestvuse, Eesti seisundi okupeeritud riigina ja Nõukogude korra õigustühisuse Eestis, samuti põhimõtte, et N. Liiduga suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping koos ülemnõukogu otsustega hinnanguist 1940. a. sündmustele ja üleminekuperioodist.
Eesti ratifitseeris 1991. aasta 12. jaanuari lepingu kohe ja Venemaa 26. detsembril 1991. Leping jõustus 14. jaanuaril 1992.
Suhete aluste leping on kohati ohtlikult üldsõnaline. Nähtavasti lähtudes lepingu artiklist I (“VNFSV ja EV tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena”) paistab B. Jeltsin kui mittejurist seda veel nüüdki käsitavat loobumisena Eesti riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ja seetõttu ainsa võimaliku alusena EV ja VF vahelistele suhetele. Selle sätte tõttu tunnistas ka Eesti Komitee lepingu juba 14. jaanuaril 1991 õigustühiseks. Ent tegelikult ei saanud leping viidata mitte millelegi muule kui vaid ENSV Ülem-nõukogus tollase “liiduvabariigi” nimel 16. novembril 1988 kuulutatud “suveräänsusele” N. Liidu koosseisus. Sellele osutab ka VNFSV samasuguse 1990. a. 12. juuni akti mainimine lepingu kolmanda alusena. “Suveräänsuse” all mõistis leping “liiduvabariikide” vahekorda N. Liidu keskvõimuga, ja Eestis kehtis kuni taasiseseisvumiseni vaid üleminekuperiood iseseisvusele, mitte iseseisvus. Jeltsin teadis seda väga hästi, sest see seisis kirjas tema poolt tunnustatud 30. märtsi otsuses. Järelikult viitab mõiste “suveräänne riik” lepingus Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja selle tõlgendamisele (vt konstitutsiooni §76, võrdluseks §1 ja §70), mitte rahvusvahelisele õigusele. Suhete aluste lepingus pole sellepärast oluline mitte “suveräänsuse” tunnustamine, vaid 30. märtsi ja 7. augusti otsuste tunnustamine.
Kord juba tunnustatud fakte ei saa enam mitte kuidagi olematuks kuulutada, olgu see tunnustus antud ükskõik mis viisil, kas otseselt või kaudselt. Antud juhul olid Jeltsini tunnustused kaudsed: lepingu sissejuhatuses on öeldud, et Vene NFSV ja Eesti “juhinduvad” eespoolmainitud “otsustest lepingupoolte riikliku staatuse kohta” (seega siis Eesti 30. märtsi ja 7. augusti otsustest ning Vene 12. juuni otsusest) ning tunnustavad mõlema poole “võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele”. Kuna Eesti iseseisvus polnud lepingu sõlmimise ajal veel taastatud, siis tuleb pealekauba veel arvesse, et see “õiguse võõrandamatus” saab Eesti puhul tähendada ainult viidet Tartu rahulepingus kinnistatule. Samas tunnustas Jeltsin Tartu rahulepingut kui N. Liidu ja Eesti vahel peetavate läbirääkimiste alust, nii et N. Liidu nüüdse “järglasriigina” (gossudarstvo-prodolžitelj) peab ta tegutsema samal alusel. Lepingute tõlgendamisel kehtib teatavasti reegel , et lähtuda tuleb alati kogu vaikeist kui tervikust, kaasa arvatud preambula ja lisad, aga ka mistahes dokumendid, mida teine osaline on heaks kiitnud (has accepted) lepingu juurde kuuluvaina. Nii on öeldud rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioonis.
Suhete aluste lepingus on paar vaidlusalust punkti. Allpool (osas 9.3) tuleb juttu Vene ekslikust tõlgendusest võõrale territooriumile sattunud isikute kodakondsuse asjus (artiklid III ja IV). Mõned lepingu arvustajad on ette heitnud edaspidise kaitse ja julgeoleku koostöö lepingu kavandamist (art. IX) ja lubadust vastastikku koordineerida koostööd rahvusvaheliste suhete alal (art. X). Väljavaated koostöö lepinguteks on aga mõlemapoolselt väikesed ja tõenäosus, et Venemaa hakkaks kunagi Eestiga koordineerima oma välispoliitikat, on nullilähedane.
Lepingus on palju rohkem Eestile kasulikke sätteid: kummagi lepingupoole õigus realiseerida oma riiklikku suveräänsust tema enda poolt valitud mis tahes vormis, kummagi riigi territoriaalse terviklikkuse austamine, kohustus keelustada teise poole iseseisvuse ja suveräänsuse vägivaldsele hävitamisele püüdlevad grupid ja organisatsioonid, lubadus ühepoolselt mitte rakendada destabiliseerivaid või teist poolt kahjustavaid meetmeid, majandussidemete korraldamine kokkulepetega enamsoodustuse põhimõttel. Venemaa pole neist sätetest hoolinud või koguni rikub neid.
Tundub, et Vene ja Eesti suhete aluste leping on Eestile kasulik, võimaldades teravalt püstitada Tartu rahulepingu tunnustamise nõude. Tõsi, vaidlused lepingu normide tõlgendamise ja rakendamise üle kuuluvad lahendamisele kahepoolses korras (art. XVIII), kuid niivõrd ulatuslike lahkhelide tõttu on probleem hoopis lepingu lausrikkumises Venemaa poolt. See annab aluse põhimõttelise kaebuse tõstatamiseks mingi rahvusvahelise organi ees, et Venemaaga on üldse võimatu heanaaberlikke suhteid rajada: Vene Föderatsioon nõuab Eestilt mitmesuguseid ühepoolseid vastutulekuid, kuid ise ei täida ainsat lepingut, mille alusel saaks muudes küsimus-tes läbirääkimisi pidada.
Suhete aluste lepingu kahjulikkust Venemaale on sealsed spetsid mõistnud juba ammu. Vene riigiametnik Migranjan kahetseb üldse kõiki baltlastega sõlmitud lepinguid. Ta toob vabanduseks, et 1991. aasta alguses, N. Liidu päevil, polnud Venemaa ise veel riik ja “oli vaevalt tõenäoline, et need lepingud hakkavad kunagi sätestama Venemaa ja Balti vabariikide suhteid”. Samuti kaebab ta, et Balti vabariikide iseseisvuse silmapilkne tunnustamine pärast 1991. aasta augustimässu nurjumist oli suur viga. Selles olevat avaldunud “Venemaa uue juhtkonna naiivsus ja diletantism”. Ent vaevalt nõustub Jeltsin “naiivse diletandi” osaga, nii et võiks ju tõesti vastu tulla ta soovile võtta 12. jaanuari leping meie suhete aluseks.
Migranjani seisukohavõtt näitab ühtlasi, et Venemaa kavatseb Eesti võimalikke nõudeid tõrjuma hakata väitega, et suhete aluste leping ei allu rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioonile. Tõepoolest, Vene Föderatsioon polnud lepingu sõlmimise ajal riik, Eestis oli ülemineku periood, ülemnõukogu esimees kirjutas lepingule alla ENSV konstitutsiooni (selle §72 ja §73 p.13) alusel, Viini konventsioon aga jõustus Eesti suhtes alles 20. novembril 1991 ja tal pole tagasiulatuvat jõudu.
Neid vastuväiteid on lihtne kummutada. Kõigepealt, suhete aluste lepingu ratfitseerimiskirjade vahetamise ja lepingu jõustumise ajal olid mõlemad riigid juba iseseisvad ja Viini konventsioon mõlema suhtes jõustunud. Aga peaasi: järgmistes, lepinguõiguse Viini konventsioonile juba kindlasti alluvates lepingutes on mõlemad, nüüd tõepoolest iseseisvad riigid tunnustanud Eesti-Vene suhete aluste lepingut kui nende uute lepingute juriidilist alust. Viited 1991. aasta 12. jaanuari lepingule leiduvad näiteks 1994. aasta 26. juuli lepingus Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja samaaegses kokkuleppes Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste kohta. Need viited on kirjas lepingu ja kokkuleppe sisse-juhatustes ning puudutavad seega 12. jaanuari lepingut tervikuna, mida uute lepingute vaikei järgi vastavalt siis “arvestatakse” või millest “juhindutakse”. Järelikult on mõlemad riigid tagantjärele selgelt väljendanud oma nõusolekut, et 12. jaanuari leping on neile siduv. Seda nõusolekut ja 12. jaanuari lepingu sisu ja alusdokumente saab nüüd juba vaidlustada ainult lepinguõiguse Viini konventsiooni alusel. Venemaa pole mitte midagi vaidlustanud. Sellest järeldub, et 12. jaanuari lepingus Venemaa poolt antud tunnustus Eesti ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi ja 7. augusti otsustele ja nende kaudu Eesti riigi järjekestvusele ja Tartu rahulepingule kehtib, — ja kehtib nüüd juba Viini konventsiooni alusel.
President Lennart Mere sõlmitud juulilepingute arvustajad pole seda Eestile kasulikku asjaolu märganud või soovinud märgata. Seda pole mainitud ka juulilepingute ratifitseerimisel tehtud Riigikogu avalduses, ehkki seal ühepoolselt veel kord rõhutatakse, et Eesti liitmine NSV Liiduga 1940. aastal oli vägivald, et Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ei taganeta ning et kokkulepe Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri kulgemise kohta loodetakse sõlmida lähtudes 1920. aasta Tartu rahulepingu kehtivusest Eesti Vabariigi ühe alusdokumendina.
Meie vahekorrad Venemaaga on ummikusse jooksnud. Meie ainuke võimalus ummikust väljumiseks on tõlgendada Venemaa vaenusamme 1991. aasta 12. jaanuari lepingu lausrikkumisena, samuti ometi viimaks tähelepanu pöörata ÜR Harta järjekindlale eiramisele (vt allpool osa 9.1). See ei tähenda mitte nõuet, et viibimatult tuleks loobuda praegusest “Venemaa positiivse hõlvamise” poliitikast, vaid seisukohta, et sellel poliitikal ei ole väljavaateid eduks. Seetõttu peame olema valmis Venemaad ründama niihästi 12. jaanuari lepingu kui ka ÜR Harta rikkumise pärast ning viima vaidlust rahvusvahelisele pinnale, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu või Euroopa Nõukogu ette.
Kõik mäletavad, kui suurt kogu demokraatliku maailma survet Venemaale läks vaja okupatsioonivägede väljaviimiseks Eestist. Nüüd võib ees seista samasugune töö nõudmistega, et Venemaa austaks ÜR Hartat ja 1991. aasta lepingut. Selleks tuleb juba praegu eeltöid tegema hakata. Venemaa veenmine on ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, maailma kõigi demokraatlike riikide ühistes huvides. Meie ülesanne on haarata algatus kohe, kui on selge, et Venemaa ei kavatsegi hakata suhtuma Eestisse kui temaga põhimõtteliselt võrdsesse riiki. Koos teiste demokraatlike riikidega tuleb Venemaale selgitada, et lepingutest kinnipidamise põhimõte (pacta sunt servanda) ja ÜR Harta austamine on maailmas riikide kooseksisteerimise alus ja rahumeelse suhtlemise eeldus, millest ei tohi lubada ainsatki, mitte kõige väiksematki erandit. Oleks loomulik oodata, et Venemaa mõistaks ühtlasi selge sõnaga hukka N. Liidu jõupoliitika, eelkõige aga Balti riikide okupeerimise ja sovjetiseerimise koos eesti rahva vastu toimepandud inimsusevastaste ja sõjakuritegudega.
Eesti peaks oma suhetes Venemaaga käituma riigina ning kasutama kõiki ÜRO põhikirjas ja Euroopa Nõukogu alusdokumentides pakutud enesekaitse võimalusi, selle asemel et vaid alandlikult vaikida ja sellega kaudselt lahti ütelda kõigi riikide suveräänse võrdsuse põhimõttest. Kas me suudame oma nõuded maailmaorganisatsioonides kõlama panna? Me peame, me ei tohi saada unustatud riigiks, sest unustatud väikeriik on olematu.