3.1. Eesti staatus rahvusvahelise õiguse järgi
Põhiseaduse kohaselt rajati Eesti Vabariik 1918. aastal. Seda tunnustab valdav enamik maailma riike, kuid Venemaa keeldub siiamaani 1940. aasta agressiooni ja okupatsiooni hukka mõistmast. Ta püüab koguni väita, et Eesti astus ise Nõukogude Liidu koosseisu ja olevat nüüd N. Liidust 1991. aastal irdunud riik, niisiis oma seisundilt võrdne SRÜ riikidega. Eelmine riigikogu kutsus kõigi ÜRO liikmesriikide parlamente üles taotlema Venemaalt suhtumise muutmist, kuid see pöördumine jäi tagajärjetuks. Niisiis on agressiooni ja okupatsiooni fakti ületõestamine ja Venemaa omaksvõtu saavutamine ikka veel päevakorral.
Hinnangut Nõukogude Liidu 1940. aasta agressioonile ei saa anda praegu kehtivate rahvusvahelise õiguse normide järgi, vaid tuleb lähtuda tolleaegsetest. Seda on juba ammu teinud paljud eesti juristid paguluses. Nende omadega kattuvate hinnanguteni on jõudnud hulk rahvusvahelisi konverentse, nagu ka mitmete suurriikide (esmajoones USA ja Ühendatud Kuningriigi) võimuasutused. Erilist tähelepanu väärivad USA Kongressi 83. koosseisu esindajatekoja poolt kommunistliku agressiooni uurimiseks moodustatud nn Kersteni komitee raportid aastaist 1954–55. Asjade seisust 1961. aastal annab populaarses stiilis ülevaate üks Kanada Eesti Kesknõukogu väljaanne, mille koostaja on Endel Kareda ja mille lõppu on lisatud ka loetelu ligi kolmekümnest tolleks ajaks trükis ilmunud tähtsamast käsitlusest N. Liidu agressioonide kohta Baltikumis. Eksiileestlaste käsitlusi on palju, nende kõigi loetlemine viiks siinkohal liiga pikale. Aastakümnete jooksul on üks silmapaistvamaid uurijaid selles valdkonnas olnud baltisakslasest eestimaalane Boris Meissner, mainekas eriteadlane rahvusvahelise õiguse alal. Temalt on ilmunud kümneid raamatuid ja sadu artikleid nõukogude ja vene imperialismi ning baltivastaste agressioonide kohta, üks artikkel ka eesti keeles. Kodumaiste eesti juristide hulgas on nõukogude agressiooniga ja okupatsiooniga seotud küsimuste teadusliku käsitlemise alal kindlustanud endale prioriteedi Tartu Ülikooli emeriitprofessor Herbert Lindmäe. 1987 kuni 1990 on ta avaldanud (mõnel juhul koos üksikute kaasautoritega) 15 uurimust, milles on antud õiguslik hinnang nõukogulikele massirepressioonidele Eestis, metsavendade võitlusele ja muudele sovjetlikest võltsinguist puhastamist nõudvatele probleemidele. Siinkohal tuleb arvesse eriti artikkel, mis kummutab müüdi 1940. aasta “sotsialistlikust revolutsioonist” Eestis. Selles küsimuses on ilmunud ka tähelepanuväärne kogumik allikmaterjale ning kodumaiste eesti juristide toodangust veel üks hilisem kokkuvõtlik, kuid trükkimata jäänud käsitlus. Üldiselt on aga eesti õigusteadlased kodumaal eelistanud tegelda peamiselt Hitleri–Stalini paktiga ja baaside lepinguga.
Nõukogude okupatsiooni kohta tuleb hakatuseks täheldada, et riikide järjekestvus on esmajoones rahvusvahelise õiguse küsimus. Riik on olemas seni, kuni teda rahvusvaheliselt tunnustatakse ja kuni on säilinud mingisugusedki riigi tunnused (näiteks valitsus, saatkonnad, sõltumatuks tahteavalduseks võimeline kodanikkond või vähemalt osagi sellest). Riik ei lakka olemast ka mitte siis, kui ta territoorium on okupeeritud. Vastupidi, okupatsiooni loetakse alati ajutiseks õigusevastaseks seisundiks, sõltumata selle kestusest. See järeldub üldtunnustatud juriidilisest põhimõttest, mille kohaselt õiguserikkumine ei saa tekitada õigust (ehk ladina keeles: ex iniuria ius non oritur).
Eesti riigi järjekestvuse probleem taandub seega kahele osaprobleemile: 1) kas rahvusvaheline riikidepere jätkas Eesti riigi tunnustamist või ei? ja 2) kas Nõukogude Liidu agressioon ja okupatsioon 1940. aastal osutus rahvusvahelise õiguse rikkumiseks või ei?
Esimesele osaprobleemile on lihtne lühidalt vastata. Jah, iseseisva Eesti tunnustamist jätkati. Hilisema sulaseseisuses “sotsialismileeri” kõrval oli erandiks ainult kaks Euroopa riiki: Hitleri Saksamaa ja Rootsi. Riigid, kellel 1940. aastal ei olnud Eestiga diplomaatilisi vahekordi, ei tule muidugi arvesse. USA riigisekretäri kt Sumner Welles tegi kõige esimesena, juba 23. juulil 1940. aastal ametliku avalduse, milles nentis, et Balti riikide sõltumatus ja territoriaalne puutumatus “likvideeriti ettekavatsetult”, et USA on alati vastustanud niihästi röövellikke tegusid, olgu nad toime pandud kas jõu kasutamise või jõuga ähvardamise vormis, kui ka ükskõik kui võimsa riigi ükskõik millist sekkumist teise iseseisva riigi siseasjusse, olgu see kuitahes nõrk. Selle avalduse kohta on “New York Times” 24. juulil kirjutanud, et vaikei, mis oli oma sõnastuse tugevuse poolest USA välisministeeriumi praktikas ainulaadne, oli tegelikult kirjutanud president Roosevelt. USA seisukohaga ühines 5. septembril 1940 Briti alamkojale antud seletuses ka Winston Churchill ning eraldi rõhutas seda F. D. Roosevelt 1940. aasta 15. oktoobril Leedu Ameerika Nõukogule korraldatud vastuvõtul.
Põhjaliku ülevaate Balti riikide de iure tunnustamise ajaloost on andnud professor B. Meissner. Ta seletab, et NATO riigid ei loobunud Balti riikide tunnustamisest kuni nende taasiseseisvumiseni, ning kirjeldab pikemalt USA, Suurbritannia, Saksa Liitvabariigi ja Prantsusmaa juriidiliselt olulisemaid samme selles valdkonnas. Balti riikide järjekestvust tunnustasid kogu aeg ka paljud NATOsse mittekuuluvad riigid. Nendest mainib ta Šveitsi, Iirimaad, Vatikani, Austraaliat ja Rootsit, kes oma esialgsest hoiakust taganes. Eraldi peatub B. Meissner CSCE Helsingi deklaratsioonil 25. juulist 1975 ning näitab, kuidas N. Liidu poolt Helsingi konverentsil läbisurutud piiride puutumatuse nõue ei toonud mingeid muudatusi Balti riikide jätkuva tunnustamise põhimõttesse.
Hoolimata pikast okupatsiooniajast jäi Baltimaade iseseisvust tunnustav ja toetav aktiivne poliitika maailma demokraatlikes riikides kestma. Näiteks aastatest 1983 kuni 1988 pärineb hulk Europarlamendi ja Euroopa Nõukogu resolutsioone, milles rõhutatakse, et suur enamik Euroopa riike ei ole Balti riikide annekteerimist kunagi tunnustanud, et USA, Kanada, Suurbritannia, Austraalia ja Vatikan peavad endiselt kinni Balti riikide kontseptsioonist, et need sõltumatud ja neutraalsed riigid langesid 1940. aastal NSV Liidu ohvriks, et okupatsioon kestab, et suhtutakse lugupidavalt eestlaste, lätlaste ja leedulaste kaheksa aastat kestnud relvastatud vastupanusse, et kusagil mujal maailmas ei ole parlamentaarse demokraatiaga riike okupeeritud, annekteeritud ega vallutava võimu poolt koloniseeritud, et rahvaste õigust enesemääramisele on Baltikumi puhul häbiväärselt rikutud ning et forsseeritud immigratsioon on sealsed rahvad seadnud assimileerumise surve alla ja viib nende rahvusliku eripära kaotamisele. Jne jne.
USA kuulutas aastal 1982 välja koguni iga-aastase “Balti vabaduse päeva”, milleks määrati 14. juuni. Ühenduses Balti riikide USA poolt de iure tunnustamise 61. aastapäevaga avaldas president R. Reagan 26. juulil 1983 teadaande, et Balti riikide jätkuva ebaseadusliku okupeerimisega rikub Nõukogude Liit rahvusvahelist õigust, iseäranis enesemääramisõigust, nagu see on välja kuulutatud ÜR Hartas ja ÜRO PA järgnevates resolutsioonides. Ameeriklased jagavad Balti riikide rahvaste õiglasi iseseisvuspüüdlusi. USA toetab nende õigust määrata ise oma rahvuslikku saatust, seda Helsingi deklaratsioonis kirjapandud õigust, mis kinnitab, et “kõigil rahvastel on alati õigus täieliku vabaduse tingimustes määrata, millal ja kuidas nad seda soovivad, oma sise- ja välispoliitilist staatust vahelesegamiseta väljaspoolt, ning omal äranägemisel korraldada oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut”.
Aastal 1985 korraldatud rahvusvaheline Balti Tribunal avaldas Kopenhaageni manifesti, milles mõisteti hukka Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine kui näide rahvusvahelise õiguse normide ja Nõukogude Liidu poolt ratifitseeritud lepingute rikkumistest ning nõuti Eestile, Lätile ja Leedule vabadust ja sõltumatust. Kaks olulist Balti riikide järjekestvuse tunnustamise dokumenti on pärit veel 28. jaanuarist 1988 (Euroopa Nõukogult) ja 7. juulist 1988 (Euroopa Parlamendilt).
Öeldule võiks lisada, et suur sõltumatu osa Eesti kodanikkonnast pidas kogu maailmas rahumeelset vabadusvõitlust, et oli olemas järjepidevuse alusel loodud ja tegutsev eksiilvalitsus ning et tegutsemist jätkasid ka Eesti saatkonnad. Need väljastasid isegi Eesti passe (nn jaaksonipasse), mis teistes riikides heakskiitu leidsid. Nii et Eesti riik jätkas laiaulatusliku tunnustuse alusel oma olemasolu.
Teise osaprobleemi, niisiis nõukogude agressioonile ja okupatsioonile hinnangu andmise puhul tuleb eraldi vaadelda üldist rahvusvahelist õigust (st mitmepoolseid lepinguid) ning Eesti ja N. Liidu kahepoolseid lepinguid. Tuleb meeles pidada, et rahvusvahelise õiguse rikkumistest loetakse üheks kõige rängemaks vägivaldne agressioon.
Üldnormidest on kaalukaim Rahvasteliidu põhikiri. Liidu liikmetel lasus kohustus austada ja kallaletungi eest hoida kõigi Liidu liikmete territooriumi puutumatust ja poliitilist iseseisvust. Kallaletungi, samuti vastava ähvarduse või hädaohu korral pidi Liit otsustama meetmed, mis kindlustavad selle kohustuse täitmise. Järelikult igasugune agressioon ja koguni agressioonioht loeti Rahvasteliidu kui terviku vastu sihituks. Eestist sai Rahvasteliidu liige 1921. aastal. Nõukogude Liit sai liikmeks 1934. aastal, kuid juba 1939 visati ta Soome vastu toimepandud agressiooni tõttu Rahvasteliidust välja. Niisiis Nõukogude Liit oli juba enne Eesti täielikku okupeerimist tunnistatud agressorriigiks, mis loomulikult ei tühistanud tema poolt Rahvasteliidu põhikirja alusel võetud kohustusi.
Rahvasteliidu õigusjärglane on ÜRO. Seetõttu kuulub otseselt ÜRO pädevusse ka kõigi tollaste küsimuste arutamine, sealhulgas Rahvasteliidu vastu suunatud tegevuse ametlik tunnistamine agressiooniks ning Eesti Vabariigi vastu suunatud tegevuse tunnistamine agressiooniks ja okupatsiooniks. Võimalus ÜRO poole pöörduda on meie välispoliitikas seni veel reservi jäänud, kuid seda tasuks kaaluda, arvestades iseäranis seda, kuidas praegune Venemaa jultunult keeldub N. Liidu kuritegelikku agressiooni tunnustamast.
Rahvasteliidu põhikirja täiendusena on käsitletav Briand–Kelloggi pakt 1928. aastast. Sama aasta 27. augustil kirjutasid Nõukogude Liit ja paljud tema rajariigid (nende hulgas Eesti) alla nn Litvinovi protokolli, mille kohaselt pakt astus nende vahel jõusse enneaegselt. Briand–Kelloggi pakti alusel kohustuvad lepinguosalised riigid igasuguseid vaidlusi või konflikte alati lahendama üksnes rahumeelsete vahenditega (art. 2). Ultimaatumid ja okupatsioonid muidugi ei ole rahumeelsed vahendid. Seega kehtestas Briand-Kelloggi pakt pluss Litvinovi protokoll ka veel kohaliku riikidevahelise vägivallakeelu, mis ei jätnud vähimatki võimalust agressioonideks.
1933. aastal jõustus nn Litvinovi definitsioonil põhinev konventsioon agressiooni mõistemäärangu kohta, mille üheks allakirjutajaks oli Nõukogude Liidu kõrval Eesti (Londonis 3. juulil). Agressoriks tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata teise riigi territooriumile või ründab tema laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõuke. Edaspidi (osas 3.2) veendume, et N. Liit on süüdi kõigis neis agressiooni liikides peale sõjakuulutamise. Oluline on konventsiooni art. 3 säte, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist, majanduslikku või muud laadi kaalutlustega, samuti art. 3 lisa, mille kohaselt agressiooni õigustusena ei saa käsitleda ka mitte rünnatava riigi siseolukorda, näiteks tema poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset struktuuri või puudusi tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist, kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadusi. Ja lõpuks keelab art. 3 lisa igasuguse agressiooni ka ohverriigi rahvusvahelisest käitumisest tingitud ettekäänetel, kaasa arvatud agressorriigi õiguste või huvide rikkumise või ohustamise tõttu.
Nõukogude Liit rikkus 1940. aastal kõiki neid mitmepoolseid lepinguid, mistõttu ta käitumist saab hinnata ainult kui kuritegelikku agressiooni. Hitleri Saksamaa juhtide samasugune tegevus tunnistati Nürnbergi sõjatribunali poolt 1946. aastal rahuvastasteks kuritegudeks, mille eest nad surma mõisteti. Oluline on silmas pidada, et agressiooni mõiste määratlemise konventsiooni artikkel 3 lisa võttis N. Liidult ära ka võimaluse esitada ultimaatumeid, nõuda Eesti valitsuse vahetamist või sekkuda Eesti siseasjusse ükskõik millisel muul moel.
Seniöelduga on Eesti ja teiste riikide vastu süstemaatiliselt toimepandud ning tollast rahvusvahelist õigust rikkunud vägivald ja agressioon juba piisavalt tõestatud, nii et polegi enam erilist vajadust hakata loetlema ja analüüsima Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisi kahepoolseid lepinguid. Olgu siiski mainitud vähemalt kõige olulisemad neist aastail 1920 kuni 1939 sõlmitud lepinguist, mis leiduvad ÜRO lepinguregistrites. Need on 2. veebr. 1920. aasta rahuleping, mittekallaletungi leping 1932. aasta 4. maist, protokoll selle pikendamise kohta 1934. aasta 4. aprillist, lepituskonventsioon 16. juunist 1932 ning vastastikuse abistamise leping 1939. aasta 28. septembrist. Need ja veel paljud kahepoolsed lepingud moodustasid Tartu rahulepingule ehitatud süsteemi, millega olid täielikult korrastatud kahe iseseisva ja juriidiliselt võrdse riigi, Eesti ja Nõukogude Liidu kõik vastastikused suhted ja kohustused ning ette nähtud protseduurid igasuguste võimalike vaidluste rahumeelseks lahendamiseks.
Nõukogude Liit rikkus 1940. aasta juunis kuritegelikult ka kõiki Eestiga sõlmitud kahepoolseid lepinguid (ja Venemaa ei soovi neid nüüdki veel tunnustada). Igaüks neist lepinguist sisaldab sätteid, millega idanaaber kohustus austama Eesti territooriumi terviklikkust ja puutumatust, tagama riigi poliitilise iseseisvuse ja siseasjusse mittesekkumise. Eesti–N. Liidu 1932. aasta mittekallaletungipakt keelustas lisaks otsesele kallaletungile veel igasuguse agressiivse tegevuse teise riigi territoriaalse puutumatuse ja poliitilise sõltumatuse vastu. Koos järgmisel aastal sõlmitud agressiooni defineerimise konventsiooni sätetega välistas see täielikult ka mittesõjalise vägivalla kasutamise, sealhulgas ultimaatumite võimaluse, valitsusevahetuse nõudmise jms. Kõik vabatahtlikult antud garantiid tallas Nõukogude Liit 1940. aastal jalge alla. Eespool viidatud Kanada Eesti Kesknõukogu brošüüris on loetletud tervelt 13 rahvusvahelise õiguse järgi siduvat kokkulepet ja lubadust, mida Nõukogude Liit on Eesti vastu rikkunud. Oma 16. juuni 1940. aasta ultimaatumiga nõudis ta kohe Eesti täielikku okupeerimist ja valitsusevahetust, andmata mitte vähimatki võimalust oma süüdistuste uurimiseks ja kehtivate arbitraažikokkulepete rakendamiseks. Seega ka kahepoolsete lepingute seisukohalt oli tegemist kuritegeliku agressiooniga, mis ei anna agressorile mitte vähimaidki õigusi.
Rahvusvahelise õiguse nõukogulik teooria on oma agressioonikäsitluse rajanud mitte vägivallakeelule, vaid eelkõige rahvaste enesemääramisõiguse rikkumisele. Enesemääramisõiguse rikkumist loetakse üheks olulisemaks agressiooni kuritegelikkust määravaks tunnuseks. Eesti puhul ilmneb siin keerukus, et 1940. aastal ei saanud enesemääramisõigust veel pidada üldises rahvusvahelises õiguses kinnistunud põhimõtteks. USA president T. W. Wilson oli selle 1918. aastal esitanud oma kuulsa 14-punktilise rahukava raames, sellega oli nõustutud kui maailmakorralduse ühe võimaliku alusega, kuid tegelikkuses oli see leidnud vaid osalist teostamist. Ent Eesti puhul langevad küsitavused ära seetõttu, et rahva enesemääramisõigus oli Eesti ja VNFSV vahekordades kehtestatud kahepoolselt, 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Lepingu artiklis II on nimelt öeldud, et “lähtudes Vene Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste õigusest vabale enesemääramisele kuni täieliku eraldumiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad, tunnustab Venemaa tingimusteta Eesti Riigi sõltumatust ja iseseisvust ja loobub vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest ... Eesti rahva ja maa suhtes”. See kahepoolne leping jäi muidugi kehtima ka vahekordades NSV Liiduga, kui VNFSV enese 1922. aasta lõpus NSV Liiduks ümber formeeris. Rahulepingu punkt, milles idanaaber eesti rahva enesemääramisõigust “tingimusteta tunnustas”, on jäänud kuni tänapäevani Eesti iseseisvuse ja riikliku järjepidevuse kõige tähtsamaks juriiidiliseks aluseks (vt allpool osad 3.4 ja 8.3). Et 1940. aastal lavastatud “Eesti astumine N. Liitu” tähendas rahva enesemääramisõiguse ränka rikkumist (selle väite tõestus on toodud osas 3.2), siis oli ka sellest seisukohast lähtudes tegemist kuritegeliku agressiooniga.
Vaieldamatult tuvastatud agressioon ehk üldise vägivallakeelu rikkumine koos rahva enesemääramisõiguse rikkumisega ning selle õiguse jätkuv rikkumine kuni kaasajani olid rahvusvahelise õiguse seisukohast peamised põhjused, mille tõttu N. Liidul jäigi saamata rahvusvaheline tunnustus Eesti liidendamisele oma koosseisu.
Tuleks lisada veel paar sõna 1939. aasta vastastikuse abistamise lepingu kohta, mis on Eesti ja Nõukogude Liidu vahekorras jäänud mõningal määral erandlikuks. Ühtpidi oli see Molotovi–Ribbentropi pakti (ehk, nagu Euroopas öeldakse: Hitleri–Stalini pakti) otsene tulemus ning näide jõhkrast agressioonist ja teise riigi siseasjadesse sekkumisest. Teistpidi sisaldas ta otsese viite Tartu rahulepingule kui vastastikuste suhete ja kohustuste “kindlale alusele”, tagatisi Eesti sõltumatule riiklusele ning uusi tõotusi mitte sekkuda meie siseasjadesse ja “mitte mingil määral riivata” meie suveräänõigusi, eriti mitte riiklikku korda ja majandussüsteemi. Pealegi oli leping tähtaegne ja ta kehtivus lõppes automaatselt 1954. aastal. Eesti õigusteadlased on väitnud, et selle aja tingimustes saavutasime me parima võimaliku lahenduse. Kõigil muudel juhtudel oleks tulnud sõda ning Eesti seisundi oleksid siis määranud tollal kehtinud sõjaõiguse normid. Lepingud, mis nüüd vähemalt vormiliselt kaitsevad Eesti õigusi, iseäranis Tartu rahuleping, oleksid sõjaseisukorra tõttu oma kehtivuse kaotanud. Oleksime ühtlasi alatiseks kaotanud eelised, mis tulenevad agressiooni ohvriks sattunud erapooletu riigi seisundist. Nii juhtuski tegelikult Soomega. Meiega pole aga midagi otsustavat toimunud. Meie käes on kõik ülalkirjeldatud juriidilised eelised koos võimalustega neid parimal viisil ära kasutada. Muidugi kaitseb ka rahvusvaheline õigus meid nüüd palju tõhusamalt (vt eespool osa 2.5).
3.2. Okupeerimise käik
Nagu juba öeldud: riigi järjekestvus on rahvusvahelise õiguse küsimus, eelkõige teiste riikide poolt antud tunnustuse jätkumise küsimus. Riigi õigussüsteemi de facto muutumine on riigiõiguse valdkonda kuuluv küsimus ning võib kaasa mängida ainult siis, kui rahvusvaheline üldsus (tegelikult suurriikide enamus) kas tunnustab senitunnustatu asemel uue riigi teket või loeb anneksiooni seaduspäraseks. Kuna kõrgeim riigivõim on rahva käes, siis on selleks nõutav, et rahvas oleks kas otsese rahvahääletusega või mingi vabadel valimistel moodustatud kõrgema organi otsusega selgelt oma tahet avaldanud ehk, teiste sõnadega, oma enesemääramisõigust kasutanud. Praegune Venemaa väidab, nagu oleksime me Nõukogude Liidu koosseisu astunud ise, ja nimelt oma enesemääramisõigust teostades. Järgnevalt kummutame selle nõukoguliku väite.
N. Liidu sihikindel tegevus oma piiride laiendamiseks Balti riikide arvel algas varsti pärast 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti sõlmimist, mille rikkumine oli seega algusest peale plaanis. Saksa allikast tuli hoiatus, et Balti riigid järgmisel aastal okupeeritakse. Novembris 1939 anti Leningradis töösse geograafilised kaardid, kus Balti riigid olid juba kujutatud N. Liidu osana. Trükiluba on pärit 10. aprillist 1940. Oktoobrist 1939 on pärit I. Serovi juhend balti rahvaste küüditamiseks (vt allpool osa 4.2). Maikuu lõpul ja juuni algupäevil 1940 algas punaväe suuremate üksuste koondamine Eesti piiride taha.
Järjekordset otsest agressiooni Eesti vastu alustas Nõukogude Liit Tallinna lahte sulgeva Naissaare okupeerimisega 12. juunil ning sõjalise mereblokaadiga ja õhublokaadiga 14. juunil 1940. Selle kõige ettevalmistusena oli nõukogude baasides 10. juunil antud lahinguvalmiduse käsk. Pühapäeval, 1940. aasta 16. juunil esitas N. Liit lõpuks oma alusetute süüdistustega ultimaatumi. Nagu eespool (osas 3.1) näidatud, oli see veel üks agressiooniakt, mistõttu ei ole mõtet hakata siinkohal ruumi raiskama N. Liidu mõistusevastaste väidete kummutamisega. Ent lootusetus olukorras otsustasid Eesti president ja valitsus vägivallale alistuda. 17. juuni varahommikul algas Eesti sõjaline okupeerimine. Asjade käik on üldiselt teada. Nõukogude vägede hulk Eestis kasvas 115 tuhandeni, mis ületas 10-kordselt Eesti enda rahuaegse kaitseväe suuruse.
Sinnamaani olid säilinud mõned rahuliku okupatsiooni (occupatio pacifica) tunnused, nii et teoreetiliselt võis veel oletada riigi suveräänsuse piiramist, mitte aga täielikku kaotamist. Kuid 19. juunil, kui operatsiooni sõjaline järk oli põhijoontes lõppenud, saabus Tallinnasse Andrei Ždanov, kompartei poliitbüroo liige, kelle ülesandeks oli tsiviilokupatsiooni sisseseadmine ning sellel eesmärgil “riigipöörde” lavastamine ja nõukogude korra kehtestamine. Oma tegevuses tugines Ždanov N. Liidu ühe tähtsaima riigiorgani, maailmavallutuse organiseerimiseks ettenähtud Kominterni jõududele. Mõnedel andmetel kuulus ta ka ise selle juhtkonda. Komintern oli 1920.-ndatel aastatel oma juhtimisele allutanud kõik maailma kommunistlikud parteid ning need N. Liidu imperialismi tööriistadeks muutnud. Kominterni tööst agressioonide ettevalmistajana, asutuse töömeetoditest ja koguni rahastamise viisidest on maailmal nüüdseks piisav ülevaade.
Eestis oli Kominterni alluvuses 1940. aastaks juba hulk aega tegutsemas okupatsiooni tsiviilgarnisoni eelsalk mitte vähem kui 130-st ja mitte enam kui 150-st liikmest koosneva illegaalse, nn Eestimaa Kommunistliku Partei näol. Nendega ühinemiseks oli N. Andreseni, M. Undi ja A. Jõeääre kaudu Kominternilt luba palunud ka Eestis tegutsev pisike Marksistlik Töölispartei. Kõigile neile kohalikele N. Liidu ja Kominterni käsilastele lisandus hulk eesti rahvusest N. Liidu kodanikke–parteilasi, kes olid kaasa toodud okupatsioonivägede koosseisus kordusõppuslastena. Hilisem Eesti NSV “riigitegelane” E. Päll tunnistab oma mälestustes üles, kuidas 50-meheline punaarmee kordusõppuslaste rühm, mille koosseisu tema kuulus, vahetas sünnimaa pinnale jõudnult sõjaväevormi tsiviilriietuse vastu ning asus “juunipöörde” käigus “praktilisele tööle”. Kominterni esindaja Eestis oli Karl Säre, kes esines algusest peale N. Liidu siinse eelsalga juhina ja sekkus kõigesse. Ta oli juba 1939. aastal Taanist kohale sõitnud, et õiget aega vaikselt ära oodata. Septembris 1940 tehti temast partei I sekretär. Partei II sekretäriks ehk Moskva volimeheks sai punaarmee kordusõppuslasena saabunud Nikolai Karotamm.
Aastakümnete jooksul on nõukogude ajaloolased ja juristid Eestis usinalt püüdnud luua kunstmuinasjuttu “sotsialistlikust revolutsioonist”. Juristidest on sel alal silma paistnud eriti Paul Vihalem ja Ilo Sildmäe, kuid ka Eerik-Juhan Truuväli. Tegelikkusega on niisugusel müüdiloomingul väga vähe ühist. Maailm on alates 1939. aastast näinud kümneid Nõukogude Liidu poolt lavastatud “riigipöördeid” ja võimule upitatud “valitsusi”. Okupatsioonirežiimid Balti riikides olid ühed esimestest. Seetõttu on võltsingud iseseisvuse likvideerimise lavastuses siin kõige paremini näha. Hiljem omandas N. Liit rohkem kogemusi ning kujundas “rahvademokraatlike” riigipöörete täiustatud meetodi. Aastatel 1944 kuni 1949 Poolas, Bulgaarias, Rumeenias, Ungaris, Saksamaal ja Tšehhoslovakkias esinesid aga needsamad kaks põhitingimust, mis otsustasid edu juba Baltimaades: punaarmee kohalolu (ja vajadusel sekkumine) ning Moskva otsealluvuses olevate kommunistlike rühmade kuulekus. Seetõttu on maailma suhtumine täiesti ühene: mitte mingid okupatsiooni tingimustes korraldatud “valimised” ega võõrriigi relvade toel võimule upitatud “rahvavalitsused” ei saa kunagi ega kuskil esindada rahva tõelist tahet ega leida tunnustust kui rahva enesemääramise õiguse kasutamine. Kuni kestab okupatsioon, seni on riigi kodanikkond pealegi paljude rahvusvaheliste konventsioonide kaitse all, mida asume lähemalt vaatlema allpool (osas 6.4). Etteruttavalt märgime, et 1907. aasta Haagi IV konventsioon keelab okupeeritud maa-alal valitsuskorra muutmise ning 1949. aasta Genfi IV konventsioon tunnistab õigustühiseks igasugused kokkulepped, mida okupant ja okupeeritud territooriumi võimud võiksid omavahel sõlmida tsiviilelanikkonnalt konventsiooniga tagatud õiguste äravõtmiseks, näiteks kas või selleks, et Eesti kodanikest teha Nõukogude kodanikud. Mõlemad konventsioonid on tunnistatud rahvusvaheliseks tavaõiguseks.
Nõukogude taktika Eestis rajanes lootustandvate lubaduste, st pettuse ühendamisel terroriähvardustega. Eesti poliitilisele juhtkonnale anti valida: kas sõda ja kõikehaarav okupatsiooniterror või ultimaatumiga nõustumine, vägede sisselubamine ja seejärel nõukogudesõbralik Eesti valitsus koos iseseisvuse ja riigikorra säilitamisega 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti “ausa täitmise” tingimustes. On arusaadav, et Eesti president ja valitsus eelistasid teist võimalust. Presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki andmeil niihästi president Konstantin Päts kui ka peaminister Jüri Uluots ja välisminister Ants Piip uskusid, et N. Liit ei hakka 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti ega Haagi IV konventsiooni rikkuma. Arvati, et jäävad kestma baaside aastal kujunenud vahekorrad. Bolševikes nägi vanem põlvkond esmajoones venelasi, keda tunti sõbralike inimestena. Pealegi arvas president, et “venelased” ei jää Eestisse kauaks, vaid on novembri alguseks 1940 sakslaste survel siit läinud. Kui president lõpuks hakkas aimama Moskva tõelisi kavatsusi, siis ta kõhkles ega suutnud oma ea tõttu enam kiiresti ümber orienteeruda.
Seekord polnud aga enam tegemist baasidega, vaid algusest peale läks käiku massiline sõjaline invasioon linnade, ranniku ja sadamate okupeerimisega, sõjaliselt olulisemate tehaste ja Eesti kaitseväe hoonete, ladude ja rajatiste ülevõtmisega, pealinnas tähtsamate asutuste ning suuremate hoonete hõivamisega, kogu maal raudteesõlmede ja sidesüsteemi kontrolli alla võtmisega, Kaitseliidult ja elanikelt relvade ärakorjamisega, rahvakogunemiste üldise keelamisega, fotografeerimiskeeluga jne. Lisaks rõhutas okupant kogu aeg terrorile ülemineku võimalust, milleks teadlikult ja pidevalt demonstreeriti vägede ja KGB (tollal kandis see veel nime NKVD) kohalolekut ning asuti vormiliselt ikka veel iseseisvas Eestis arreteerimisi korraldama ja arreteerituid Venemaale vedama. Arreteerimised algasid kohe 17. juunil ning pooleteise kuuga enne Eesti “inkorporeerimist” N. Liitu jõuti NKVD töö tõhusalt käivitada, paljude teiste hulgas vangi panna näiteks ülemjuhataja Johan Laidoner, kaks endist riigipead Kaarel Eenpalu ja Jaan Teemant, hulk kindraleid ja kõrgemaid ohvitsere ja kõigepealt valve alla võtta riigipea Konstantin Päts.
Hiljemalt 18. juunil algas N. Liidu Tallinna saatkonnas Eesti uue valitsuse moodustamine. Saatkonna nõunik V. Botškarev (pärastpoole selgus, et ta on Moskva kompartei ja N. Liidu rahvakomissaride nõukogu volinik Eesti NSV-s) määras 18. juuni õhtul Eesti valitsuse siseministriks Maksim Undi, kes oma eluloos kiitles, et oli juba aastaid varustanud saatkonda mitmesuguse poliitilise ja sõjalise informatsiooniga. Valitsuse koostamist jätkas Ždanov, keda selles abistasid saatkonnatöötajad Botškarev ja Izmestjev. Asjas kaasa rääkida ei saanud isegi mitte kohalikud põrandaalused komparteilased (ainsaks erandiks võis olla Kominterni esindaja K. Säre). Valitsuse kokkupanek kestis kuni 20. juunini. Seda kirjeldavad oma mälestustes mitmed “juunikommunistid”, kellest näiteks N. Andresen teatab, et ministriks hakkamise küsimuses polnud tal kõnelusi mitte kellegagi peale Ždanovi. J. Vares-Barbaruse valitsust tuleb järelikult algusest saadik pidada N. Liidu esindajate poolt ametisse seatud okupatsiooniorganiks.
President K. Päts oli 16. juunil vastuvõetud ultimaatumi tingimuste kohaselt ise uut valitsust moodustama asunud, kuid seda asjaolu N. Liidu esindajad eirasid. President tahtis valitsuse etteotsa määrata Moskva saadiku, sotsiaaldemokraadi August Rei, kelle ta oli selleks Tallinnasse kutsunud. 19. juunil andis kohalejõudnud Ždanov presidendile korralduse määrata peaministriks J. Vares. Kuni läbirääkimised tõrksavõitu presidendiga veel kestsid, nägi lavastuse plaan ette 21. juuni meeleavalduse, mille nõukogude juristid ja ajaloolased hiljem “juunipöördeks” ristisid. Ždanov, olles eelnevalt keelanud eesti politsei ja sõjaväelaste tänavaile ilmumise, määras ürituse organiseerijaiks okupatsioonivalitsuse siseministri M. Undi ja Kominterni esindaja K. Säre.
Meeleavalduse osavõtjate suurema arvu tagamiseks veeti eelmisel ööl Tallinnasse hulgaliselt okupandi baasitöölisi, Venemaalt toodud Nõukogude kodanikke. Demonstratsiooni ajal reetsid nad oma päritolu Eestis tundmatute vene laulude laulmisega. Miitingu ajal Vabadusväljakul viibinute arvu hinnatakse kuni 5 tuhandele. Miitingul ja sellele järgnenud rongkäigus osales hulk punaarmee tanke ja soomusautosid. K. Säre juhtimisel jõudis lõpuks Kadriorgu presidendi lossi juurde umbes tuhat laialiminemata jäänud meeleavaldajat, nende keskel 150 arvatavat punaarmeelast tsiviilriides. Kadriorgu jõudis ka üle 20 tanki. Tankide kaitse all ja punaarmee tegusal osavõtul vabastas osa meeleavaldajaid lõpuks Patarei vanglast 27 vangi (tapmiste ja spionaaži eest karistatud kommunistid; kõik ülejäänud olid amnesteeritud 1938. aastal). Õhtul ja öösel järgnes relvaladude rüüstamine ning politseijaoskondade ja Toompea lossi ülevõtmine. Toimus Eesti riigile vaenulike relvastatud jõukude loomine Nõukogude Liidu kaastegevusel ehk jällegi agressiooniakt. Üks jõuk ründas kuue vene soomusmasina toetusel Eesti kaitseväe sidepataljoni, mis oli jõutud paigutada Tallinna Raua tänava koolimajja.
21. juunil pärast meeleavaldajate lahkumist ilmus uuesti Kadrioru lossi Ždanov ja kordas Varese valitsuse ametissenimetamise nõudmist. President laskis J. Varese kohale tuua. Pärast läbirääkimisi ja J. Varese linnaskäiku täiendavate juhtnööride saamiseks kirjutas president kell 22 alla kaks dekreeti, millest ühega vabastas J. Uluotsa valitsuse ja teisega määras ametisse uue valitsuse Ždanovi poolt kästud koosseisus. Mõlemad dekreedid olid õigustühised (vt allpool osa 3.5). Valitsuse tegevust hakkasid juhtima Ždanov ja N. Liidu saatkond, lisaks neile ministrite kontrollijaiks ja õpetajaiks ministeeriumidesse ametisse nimetatud Nõukogude kodanikud ning muidugi Kominterni kohalik esindaja ja eesti soost kommunistide juht K. Säre. Vares ega tema valitsus ei tohtinud astuda ainsatki sammu ilma Ždanovi, hiljem Botškarevi teadmata või nõusolekuta. Valitsuse esimeseks ülesandeks sai Eesti “kodanliku riigiaparaadi” lõhkumine. Nii osutus valitsus ka oma tegevuses okupatsiooniorganiks.
Kuna okupandid teostasid “juunipöörde” ise, nimelt N. Liidu riigiasutusele (Kominternile) alluva, ennast Eestimaa kommunistlikuks parteiks nimetava illegaalse ühingu abil ning N. Liidu võimuesindajate ja Venemaalt toodud spetside juhtimisel, N. Liidu kodanike massilisel osavõtul ning punaarmee tankide ja väeosade kaastegevusel ja kaitse all, siis selle nimetamine revolutsiooniks on täielik mõttetus. Seda saab nimetada ainult välisriigi interventsiooniks ehk sõjaliseks sekkumiseks teise riigi asjusse. Oma ulatuselt olid “juunipöörde” sündmused tühised, sest “pööramise” suurimale miitingule Tallinnas suudeti organiseerida vaevalt 5000 inimest, appitoodud välismaalased ja nähtavasti ka hulk pealtvaatajaid kaasa arvatud. Sellistest meeleavaldustest osavõtjate arv pole muidugi täpselt tuvastatav: näiteks ameerika ajalehtedes avaldatud United Pressi teade 22. juunist kõneleb ainult 2000 demonstrandist.
Ürituse lavastuslikku iseloomu tõestab kõigele lisaks veel “juunipöörete” üheaegne toimumine kolmes Balti riigis. See kõik polnud mitte revolutsioon, vaid N. Liidu jõhkra agressiooni jätkamine (vt Litvinovi määratlust osas 3.1). N. Liit oli oma ultimaatumis nõudnud baaside lepingu “ausat täitmist” ja rikkus nüüd ise teise lepingupoole siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet, mida leping ette nägi.
Alates 23. juunist pandi okupantide käsul Kadrioru administratiivhoone sissepääsu kohale üles N. Liidu lipp. Samal ajal või ka juba 22. juunil sai president K. Pätsist okupatsioonivõimude vahialune. Kadriorus, presidendi talus ja sõitudel tallu või Toompeale oli ta kogu aeg RO-nimelise okupatsioonimiilitsa tugeva valve all. See väideti toimuvat presidendi elu kaitsmiseks, kuid kantseleiülem E. Tambek kartis hoopis tema mõrvamist RO poolt. Juba 16. juunil olid N. Liidu merejõud kaaperdanud presidendi kiirpaadi, mis oli ette valmistatud üheks põgenemisvahendiks. President isoleeriti ka ametlikust informatsioonist. Kuni K. Pätsi ja ta perekonna küüditamiseni (31. juulini) käis J. Vares presidendi jutul vaid paar korda, J. Semper ühe korra, teised okupatsioonivalitsuse ministrid üldse mitte, kaitseväe ülemjuhatajaks nimetatud erukindral Jonson 3–4 korda, riigisekretär K. Terras ainsana 2–3 korda nädalas. Viimased kaks arreteeriti peatselt ja kaotasid elu N. Liidu surmalaagrites.
“Juunipöörde” kõrval on Nõukogude ikke alla mineku “vabatahtlikkuse” põhjendamiseks kõige enam kuritarvitatud “riigivolikogu valimisi” 15. juulil 1940. Neid on kaasaegne vene propaganda nimetanud koguni Nõukogude Liitu astumise rahvahääletuseks, ehkki mingit rahvahääletust selles küsimuses kunagi polnud. Hoopis vastupidi, valimiste korraldajad hoidsid Ždanovi käsul oma tõelisi plaane hoolega salajas. Nõukogude korra sisseseadmise ja N. Liiduga ühinemise loosungeid kommunistide valimisprogrammis ei olnud, kuuldusi selletaolistest kavatsustest nimetati rahvavaenulikuks provokatsiooniks. Valimisplatvormis oli juttu üknes Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste sõprusest ning tihedast liidust Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel. Seega valijaid peteti: häälte saamiseks lubati üht ja pärast tehti hoopis teist. Okupatsioonivalitsuse välisminister N. Andresen, keda Ždanov oli teavitanud ettevalmistusel olevast N. Liidu koosseisu minekust, andis Eesti välissaatkondadele valeinformatsiooni, nagu oleksid ühinemisjutud alusetud, ning tegi neile ringkirjaliselt ülesandeks kindlalt kummutada sellekohaseid “kuritahtlikke kuuldusi”. Veel 17. juulil, kui Kominterni käsilased–kommunistid asusid Ždanovi ja K. Säre käsul juba välja hüüdma N. Liiduga ühinemise loosungeid, korraldati Botškarevi nimetamine N. Liidu uueks saadikuks Tallinnas ja pidulik volituste üleandmise tseremoonia. Oma esitluskõnes ja jutuajamises kinnitas Botškarev infosulu tingimustesse asetatud presidendile, et N. Liidu valitsus ei mõtlegi sekkuda Eesti siseasjadesse.
Uue riigivolikogu valimiste korraldamise ja riiginõukogu uue koosseisu moodustamise otsuse kirjutas president alla 5. juulil. Ka see otsus oli õigustühine (vt allpool osa 3.5). President keeldus toomast valimiste päevi 14. ja 15. juulile, sest niivõrd lühike tähtaeg oli seadusevastane. Okupatsioonivalitsus küsis saatkonnast luba valimiste edasilükkamiseks vastavalt seadusele, kuid sai kirjaliku korralduse pidada valimised varem määratud ajal. Seepeale jäeti tähtaegu käsitlev osa presidendi otsusest välja. Riiginõukogu moodustamise otsus jäeti presidendi petmiseks muutmata, hiljem seda lihtsalt eirati.
N. Liidule vajalike valimistulemuste saamiseks tuli Ždanovil Eesti põhiseadust ja demokraatlikke seadusi korduvalt rikkuda. Kehtivat valimisseadust laskis ta kaks korda muuta talle alluva J. Varese libavalitsuse määrustega, ehkki seda oleks tohtinud teha vaid Riigikogu seadusega. Põhiseaduse paragrahvidega 30, 68 ja 89 vastuolus olev määrus 5. juulist tühistas valimisseaduses täielikult või osaliselt 6 paragrahvi, muutis oluliselt 18 paragrahvi sisu ja vähemal määral 7 paragrahvi sõnastust. Olulisimad muudatused olid valimiste tähtaja lühendamine 9 päevale, valitsusele õiguse võtmine moodustada valimiste peakomitee oma korraldusega, peakomitee otsuste lõplikkuse kehtestamine koos valijatelt ja kandidaatidelt valimiskorra rikkumiste peale kohtusse kaebamise õiguse äravõtmisega, valijaile võimaluste tekitamine hääletamiseks mitmes valimisjaoskonnas. Põhiseadust rikuti kõige jämedamalt sellega, et parlamendi teise koja (riiginõukogu) moodustamine jäeti hoopis ära. Okupatsioonivalitsuse poolt ametisse määratud valimiste peakomitee koosnes eranditult kompartei liikmeist.
Naaberriigi käsilastele põhjustasid suurimat muret eesti demokraatliku opositsiooni juhi Jaan Tõnissoni ja teiste eesti poliitikute eestvõtmisel kõigis valimisringkondades ülesseatud vastaskandidaadid. Valimisi juhtinud naaberriigi esindajad ei osanud terroririigist tulnutena kujutleda, et võib üldse leiduda inimesi, kes julgeksid kandideerida partei ja valitsuse vastu. Kominterni kohalikud käsikud aga ilmselt leppisid vastaskandidaatide olemasoluga, sest asusid nende vastu kihutustööd tegema. N. Liidu esindajate käsul hakati vastasrinna kandideerimise nurjamiseks kandideerijailt viimsel hetkel valimisplatvorme nõudma. 9. juulil kehtestati selleks telegraafi teel täiendav, valimisseadust veel kord muutev okupatsioonivalitsuse korraldus, mis nõudis valimisplatvorme juba järgmise päeva kella 14-ks. Korraldust rakendav ja täiendav valimiste peakomitee juhatuskiri koostati alles sama päeva hommikul kell 8.30. Sellest hoolimata jõudis opositsioon kõik platvormid õigeaegselt esitada. Valdav enamus kandidaate ei alistunud ka otsesele sunnile, millega neid taheti seadusevastaselt veenda kandideerimast loobuma.
Valimiste mõistes sisalduv valikuvõimalus tundus Ždanovile nii ohtlik, et lõpuks võeti vastaskandidaatidelt kandideerimise õigus üldse ära. Vastaskandidaadid kõrvaldati 65 valimisringkonnas, kus igaühes jäeti alles vaid üksainus, okupatsioonivõimu kandidaat. Üle kogu maa jäi kaks kandidaati ainult ühte valimisringkonda. Kandidaadid kustutati linnades ja maakondades moodustatud valimisringkondade ühendkomiteede sellekohaste korraldustega. See toimus valimiste peakomitee juhatuskirja alusel ja enamasti ettekäändel, et kandidaat olevat esitanud “üldsõnalise või ilmselt valijate petmiseks mõeldud valimisplatvormi”. Jaan Tõnissoni puhul lisandus süüdistus, et ta platvorm sisaldab nn Töörahva Liidu ehk kommunistide platvormist ülevõetud punkte, mida pole selle liiduga kooskõlastatud. Jüri Uluotsa valitsuse välisministri Ants Piibu kandidatuur tunnistati esmalt lubatuks, siis aga tühistati ettekäändel, et “selgitavad andmed” olevat näidanud tema platvormi lubamatut üldsõnalisust ja et ta tahab valimisi kuritarvitada rahvavaenulikel eesmärkidel. Tallinna–Nõmme ringkondade komiteesse edastati vastaskandidaatide kõrvaldamise käsk (komitee juhataja hilisema tunnistuse kohaselt) 10. juuli õhtupoolikul ja arvatavasti N. Liidu esindajate nõudel. Enamik kandidaatide esitajaid saatis valimiste peakomiteele protestid, sest kohtusse kaevata enam ei tohtinud. Protestidele ei reageeritud.
Vastaskandidaatide kõrvaldamine on kõige selgem tõend, et 1940. aasta “riigivolikogu” valimistest ei saa üldse kõnelda kui valimistest, vaid et oli tegu valijate kõige jultunuma mõnitamisega. Samas vaimus jätkati ka edaspidi kuni valimiste lõpuni.
Valimiseelses kihutustöös olid kaastegevad okupatsiooniarmee ohvitserid ja politrukid. Rahvast hirmutati punaväe jõudemonstratsioonidega, et kõigile näidata, kes on riigi uus peremees. Puudus ka hääletusvabadus, kõrvalehoidjaid ähvardati kuulutada rahvavaenlasteks. Levisid kuuldused äkki sagenenud arreteerimistest. Hulk valijaid toodi kohale sundkorras, punaarmee autodega. Valimisjaoskondades valvasid punaarmee tunnimehed. Kõigele lisaks võltsiti valimistulemusi: näiteks rikutud sedelid, mida esines väga palju, loeti ainukandidaatide poolt antud häälteks. Valimiste jaoskonnakomisjonide protokollides kajastub hulk jämedaid valimiskorra rikkumisi. “New York Times’i” erikorrespondent Otto D. Tolischus, kes valimisi kohapeal jälgis, teatab oma ajalehele Tallinnast 17. juulil, et maal, kus asub kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast, oli valimistest osavõtt ainult 60%. Kirjanduses on esinenud ka andmeid, et hoolimata terrorist oli tegelik valimistes osalenute arv väidetava 81.6% asemel maal umbes 25% ja linnades 30–50%.
Kui nn riigivolikogu oli valitud, tegi okupatsioonivõimu poliitika järsu pöörde: 17. juulil, seega juba kaks päeva pärast valimisi tuldi esmakordselt välja Nõukogude korra kehtestamise ja Nõukogude Liiduga ühinemise loosungitega, mis sinnamaani olid keelatud. 17. ja 18. juulil aset leidnud rahva vastudemonstratsioonid suruti vägivallaga maha. Esines surmaohvreid. Kõige suurem meeleavaldus toimus Kadriorus 18. juulil pärast Eesti–Läti jalgpallivõistlust. See meeleavaldus aeti punaarmee tankidega laiali ja tõi kaasa hulga juhtivate sporditegelaste arreteerimise.
Partei andis volikokku “valitud” isikuile kõva käsu hääletada eelseisval istungil Eesti iseseisvusest loobumise, Nõukogude korra ja NSV Liiduga ühinemise poolt. See käsk oli vastuolus kommunistliku koalitsiooni valimisplatvormiga, mis tekitas “valitutes” kõhklusi. Kõhklejaid, iseäranis parteituid, asuti ähvardustega töötlema. Teatati, et niisugune on Ždanovi korraldus, et keegi ei tohi vastu hääletada ja et nn rahvademokraatlikust korrast Mongoolia eeskujul (mida oli tõotatud) ei tule midagi välja. Volikogulaste käitumist 21. ja 22. juuli istungeil Toompea lossis valvas relvis punaarmeelaste üksus, kelle esindajad käisid koosolekule “tervituskõnesid” pidamas. Terroriähvardused mõjusid, käsud täideti ja deklaratsioonid võetigi ühel häälel vastu. Nüüd on selgunud, et tollaste deklaratsioonide vaikeid olid Eestis ja Lätis ühesugused ning ilmselt ühe ja sama lähtevaikei põhjal koostatud, samuti nagu ka silmakirjalikud välispoliitilised nõuded kommunistide valimisplatvormis.
Põhiseaduses ettenähtud kahekojalise parlamendi asemel moodustati üksainus volikogu. See tähendas riigi põhiseaduse muutmist okupante teeniva libavalitsuse korraldusega. “Riigivolikogu” valimise viisi arvestades polnud tegemist üldse mitte rahvaesindusega, vaid kommunistliku partei, seega siis Kominternile alluva eraühingu poliitilise organiga ja ühtlasi ka okupatsiooniorganiga. Ükski tema poolt vastuvõetud akt ei saanud järelikult muuta Eesti juriidilist seisundit, veelgi vähem seada sisse Nõukogude korda või viia Eestit N. Liidu koosseisu. Seda kõike oleks saanud teha üksnes pärast okupatsioonivägede väljaviimist korraldatud rahvahääletusega. Nüüd aga oli juriidilisest seisukohast tegemist lihtsalt varasema agressiooni edasiarendamisega ja kommunistlikuks režiimiks maskeeritud okupatsioonikorra ülesehitamisega, ilma et okupeeritud riigi rahvas oleks saanud oma saatuse määramisel võimalust vabaks tahteavalduseks. Rahvusvahelise üldsuse seisukoht on ühene: tegemist oli valimisfarsiga, võltsinguga ja meelevallaga (USA Kersteni komisjoni hinnang), rahva enesemääramisõiguse häbiväärse rikkumisega (Euroopa Nõukogu hinnang) ning fiktiivsete valimistega otsese ja kaudse agressiooni tingimustes ja võõra territooriumi vägivaldse omastamisega justkui iseendaga sõlmitud lepingu, niisiis õigustühise ühinemisakti kaudu.
Katse 1940. aasta sündmusi riigiõiguse vaatekohalt analüüsida suubub paratamatult kriminaalõiguse valdkonda. Tollal kehtis Eestis 1935. aasta kriminaalseadustik, mille rakendamise peatas okupant alles 16. detsembril 1940, seega pool aastat hiljem. Tulevad arvesse eelkõige KrS §-d 74, 76 ja 80: riigikorra vägivaldne muutmine või vabariigi küljest mõne osa vägivaldne lahutamine, osalemine eelmainitud kuriteo toimepaneku eesmärgil sõlmitud vandenõus ning vaenlase abistamine või toetamine Eesti Vabariigi vastu sihitud sõjaliste ja muude vaenulike tegude juures. Need 1940. aasta kuriteod on EV tollase KrS kohaselt aegunud, kuid ajaloolise tõe tuvastamiseks võiks riigikogu siiski vastu võtta eriotsuse juurdluse korraldamiseks. See võiks meie välispoliitiliste probleemide lahendamisel kasulikuks osutuda, pealegi kannaksid tunnistajad siis oma ütluste täielikkuse ja tõesuse eest kriminaalvastutust. Omaette probleem on inimsusevastased ja sõjakuriteod, millest võtsid osa samad isikud ja mille kohta kehtib aegumatuse põhimõte (vt allpool osad 6 ja 7).
3.3. Okupatsioonikorra struktuur
Okupatsioonivõim on vägivaldselt pealesurutud võõrvõim. Järelikult okupatsioonistruktuuride tähtsaim tunnus on nende vahetu allumine okupeerivale riigile ja sõltumatus kohalikest seadustest. Nõukogude okupatsioon Eestis kujunes peaasjalikult tsiviilokupatsiooniks. Sõjavägi täitis otseseid repressiivseid ja rahvavastaseid võitlusülesandeid esimesel okupatsiooniaastal 1940/41 ning pärast sõja lõppu kuni 1950ndate aastate teise pooleni. Hiljem jäi ta küll pidevalt kohalviibivaks ähvardavaks jõuks, kuid kohalikku ellu eriti ei sekkunud, kui välja arvata sõjatribunalid, kelle korraldada oli suur enamik poliitilisi kohtuprotsesse, ja sõjakomissariaadid, kes toimetasid okupeeritud riigi elanike sundvõtmist okupandi sõjaväkke.
Tsiviilokupatsioon Eestis tõi kaasa riigikorra ja kogu tsiviilühiskonna täieliku lammutamise. Toimus vägivaldne sovjetiseerimine ja Nõukogude totalitaarsüsteemi ülesehitamine. Rahvusvahelise õiguse järgi oli tegemist 1907. aasta Haagi maasõja seaduste ja tavade konventsiooni lisa kaugelemineva rikkumisega. Nagu teada, nõuab see okupeeritud maa senise õiguskorra säilitamist võimalikult suuremal määral ja lubab muudatusi vaid ületamatute raskuste korral.
N. Liidu käitumist arvestades pole seetõttu mingit alust hilisematel vabandustel, nagu oleks ta okupatsiooni toime pannud hädaseisundis, s.t enesekaitseks Saksamaa oodatava kallaletungi vastu. Siis poleks vaja läinud niivõrd sügavaid muudatusi ühiskondlikus ja haldussüsteemis. On ilmne, et okupeerimise tegelik lõppeesmärk oli Balti riikide annekteerimine ja rahvaste hävitamine igaveseks ajaks. Seda väidet asume tõestama allpool (vt osad 4.1 kuni 4.4 ja eriti 6.3).
Nõukogude riik oli parteidiktatuuri riik, nii et Nõukogude võim oli tegelikult partei võim ja seetõttu kujunes Eestis tähtsaimaks tsiviilokupatsiooni organiks Üleliiduline kommunistlik (bolševike) partei ehk ÜK(b)P, mis hiljem sai nime NLKP (järgnevas nimetamegi teda lihtsuse huvides enamasti NLKP). Sinna liideti 1940. aasta oktoobris ka nn Eestimaa kommunistlik partei, mis selle ajani oli allunud Kominternile. NLKP tsentraliseeritud juhtimine, sõjaväelik astmeline ülesehitus ja range distsipliin andsid parteile tegelikult poliitilise armee seisundi. Partei otsealluvus Moskvale, mis tegi Eestis temast okupatsiooniorgani, oli tekkinud tava (õigemini Lenini ja Stalini õpetuse) põhjal, kuid hiljem sätestati see vahetult konstitutsioonides. Näiteks ENSV viimase, 1978. aasta konstitutsiooni § 6 määras, et NLKP tegutseb Eestis ainuüksi N. Liidu konstitutsiooni raames. ENSV konstitutsiooni kohustuslikkusest juttu pole. Samas (nagu ka N. Liidu konstitutsiooni § 6-s) seletati lisaks, et NLKP on “nõukogude ühiskonna juhtiv ja suunav jõud, tema poliitilise süsteemi, riiklike ja ühiskondlike organisatsioonide tuumik” ja “määrab ... ühiskonna arenemise peaperspektiivi ning NSV Liidu sise- ja välispoliitika suuna ...”. See paragrahv tegi kommunistliku partei juriidiliselt vastutavaks Nõukogude võimu kõigi inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest (vt allpool osad 6 ja 7). Järjekindla parteidiktatuuri süsteem muutis N. Liidu unitaarriigiks, mille näilik föderatiivne ülesehitus oli vaid pettemäng. NLKP kõige viimane, 1986. aastast pärinev “perestroika”-aegne programm nägi ette, et nõukogude ühiskonna elus peab partei juhtiv osa veelgi kasvama ning parteikomiteede kui poliitilise juhtimise organite tähtsust peab suurendama.
Partei vahendusel juhtis ja kontrollis okupatsioonivõim Moskvast NLKP kohaliku, nn vabariikliku allorganisatsiooni kaudu kõiki elualasid Eestis. Partei kohaliku keskkomitee sekretär oli kogu “vabariigi” ainujuht, kes kõigile käske andis ja kellele iga ametkond pidi oma tegevusest aru andma. Keskkomitee sekretär omakorda sai juhtnöörid Moskvast ja oli kohustatud neid kuulekalt täitma, mille järele valvas tema kõrvale pandud ja Moskva kontrolli esindav II sekretär. Keerulisemate küsimuste puhul palus keskkomitee sekretär NLKP keskkomiteest “näpunäiteid”, “juhendeid” ja “suuniseid”. Kogu seda korda iseloomustavad paljud nüüdseks avaldatud arhiividokumendid, muuseas dokumendid 1949. aasta märtsikuu küüditamiste kohta. ÜK(b)P reformimisel NLKP-ks 1952. aastal pandi partei “kohalike” (sealhulgas liiduvabariikide, linnade ja rajoonide) organisatsioonide ülesanded partei põhikirjas täpselt kirja. Nad pidid kindlustama partei direktiivide kõrvalekaldumatu täitmise, suunates kohalike nõukogude (s.t N. Liidu haldussüsteemi) ja ühiskondlike organisatsioonide tegevust nendes moodustatud parteigruppide kaudu. Nad pidid süstemaatiliselt teavitama Moskva keskkomiteed ja andma aru oma tegevusest.
On üldiselt teada, et parteilist juhtimist Eestis teostati kolmes liinis korraga: 1) kõigi tähtsamate juhtimisfunktsioonide keskendamisega partei palgalise juhtkonna, s.t “vabariigi” keskkomitee, erialaosakondade ja alamalseisvate kohapealsete komiteede kätte, kust korraldused edasi anti üldsisuliste määruste, “parteiliste suuniste” ja nn telefoniõiguse ehk suuliste käskude abil, keerulisematel juhtudel aga ka parteiaktiivi vahendusel, s.t kõikjal loodud “partei algorganisatsioonide” kaudu; 2) kogu vabariigi kõigi vähegi olulisemate, nn nomenklatuursete ametikohtade täitmisega ainuüksi partei poolt ja parteilastega; 3) rahva vaoshoidmise, represseerimise ja terroriseerimise usaldamisega NLKP alluvuses oleva KGB ehk “partei kilbi ja mõõga” hooleks, kusjuures valdav osa KGB töötajaid kuulus muidugi ka ise parteisse. Punktis 3 mainitud musta töö tegemisel tegutses partei KGB kaudu. Viimane kandis aegade jooksul palju erinevaid nimesid, kuid lihtsuse mõttes nimetame teda edaspidi ainult nimega KGB, mida ta kandis alates 1954. aasta 13. märtsist.
NLKP liikmete osaluse määr okupatsioonivõimu tegevuses erines sõltuvalt nende asendist parteis. Okupant on võõrvõimu esindaja, seega tuleb okupantideks lugeda neid, kellel olid võimufunktsioonid. Vahetud okupandid Eestis olid eelkõige palgalised parteiametnikud siinses kohalikus keskkomitees ja sellest allpool asuvatel tasemetel. Neid nimetati partei aparaadiks ehk aparatšikuteks ning nemad kontrollisid ja juhtisid kõike. Niinimetatud nomenklatuursetel ametikohtadel halduses, õiguskaitses, rahvamajanduses, teaduse, hariduse ja kultuuri alal ja mujal töötanud isikud viisid ellu partei poliitikat, pidid olema ja olidki ustavad käsutäitjad, enamasti kitsamate võimupiiridega juhid, aga sageli ka ainult tehnilised spetsid. Nende vahel tuleks vahet teha igaühe ülesannete ja tegevuse järgi. Partei realiikmetel võimufunktsioone ei olnud, küll aga olid neil järelevalvefunktsioonid sõltuvalt igaühe agarusest. Peale selle tuleb silmas pidada, et kõiki parteilasi võidi alati kaasata ja enamasti kaasatigi näiteks küüditamistesse ja muudesse rohkem tööjõudu nõudvatesse repressioonidesse ja üritustesse, ka partei relvavõitlusse rahvusliku vastupanuliikumisega. Selles mõttes oleks otstarbekas eristada Stalini eluajal parteisse võetuid ja hilisemaid, kelle ajal Eestis vägivaldset genotsiidi enam kuigivõrd pingsalt ei harrastatud. Näiteks 1949. aasta küüditajate operatiivgruppidesse kuulus 9375 inimest partei ja nõukogude aktiivist ja läbiproovitud kolhoosnike hulgast (lisaks 8531-le inimesele MGB, MVD ja hävituspataljonide koosseisudest). Kuna ohvritega lävimiseks ja teejuhtideks läks vaja ainult eestlasi ja kuna eestlastest parteilasi oli tol ajal umbes 7000, siis võib arvata, et küüditamises osalesid nad peaaegu kõik. Ühised inimsusevastased kuriteod liidavad neid veel tänapäevani murdmata jäänud ringkäendusse.
Kompartei liikmeid oli Eestis 1945. aastal 2409, 1951. aastal 18897, 1966. aastal 59094 ja 1989. aasta 1. jaanuaril 111799. Liikmeskonnas olid alati ülekaalus väljastpoolt Eestit toodud või tulnud isikud. Eriti suur oli see ülekaal enne 1970. aastat. Muulaste peal seisis püsti kogu süsteem: nemad pidid kohalikke kommuniste igas asjas kontrollima ja vajaduse korral kuhu tarvis ette kandma. Parteiarhiivi säilinud “eritoimikutest” 1940–1950 ja Moskvasse saadetud kohaliku keskkomitee informatsioonist nähtub, kuidas Venemaalt toodud kommunistid nõudsid parteiaktiivi koosolekutel ühemõtteliselt Eesti Vabariigi aastail hariduse saanud pedagoogide, teadlaste, meedikute ja inseneride üldist represseerimist. Nähtub aga ka sellesisulise teabe edastajate poolehoid nendele nõudmistele.
Ajal vahetult enne iseseisvuse taastamist hakkas eestlaste arv parteis, niisiis okupatsioonivõimuga suuremal või vähemal määral kaasaminejate arv ületama juba 50 tuhandet. Nende hulgas tuleks eristada kollaborante sõna kitsamas mõttes (ehk kollaboratsioniste, nagu vene keele mõjul öeldakse), kellena tuleks käsitleda okupatsioonivõimuga vahetult koostööd teinuid, niisiis võimufunktsioonide täitjaid ja iseäranis just okupatsioonivõimu kuritegude kaasosalisi. Mõistete “parteilane” ja “kollaborant” tähendus on meie tingimustes erinev. Peaks rõhutama, et taasiseseisvunud Eesti seadused ei näe ette kellegi karistamist ainuüksi selle eest, et ta oli okupant või kollaborant või kuulus näiteks partei või koguni KGB koosseisu, vaid nõuavad igaühe isikliku süü tuvastamist. Inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod loetakse sealjuures aegumatuks sõltumata nende toimepaneku ajast (vt allpool osad 6 ja 7).
Partei võimu tagas ja kindlustas KGB. KGB oli alati vaid üks osa võimuaparaadist ning allus komparteile. Suunised KGB kuritegudeks tulid parteilt ja oma tegevusest andis KGB parteile aru. Taasiseseisvunud Eestis on innukalt tegeldud KGB ületähtsustamisega. Kuritegeliku NLKP puhtaks pesemise eesmärgil püütakse “tõestada” KGB sõltumatust ning omistada talle riigi ja ühiskonna kõrgeima võimuasutuse mainet. Ent nagu üldse repressiivorganite kõik töötajad, nii ka julgeolekutöötajad kuulusid kohaliku keskkomitee nomenklatuuri, partei hoolitses nende kaadrite kasvu ja heaolu eest, kinnitas kohtadele ja võttis ka maha loiu töö või saamatuse eest, jagas neile karistusi ja tunnustust. Põhimõtteliselt oli kommunistliku partei iga liige (täpsemalt, iga hea kommunist, nagu omal ajal käskis Lenin) kohustatud KGB-ga koostööd tegema.
Tõenäoselt oli KGB ametimehi nõukogude korra lõpupäevil Eestis umbes 4 tuhat (kaasa arvatud teistesse ametkondadesse üle läinud noored pensionärid) ning agente ja muid kaastöölisi 15 kuni 16 tuhat. Sealjuures oli KGB kaadritöötajate hulgas eesti rahvusest isikuid umbes 15%, kuid agentide ja muude kaastööliste hulgas küllap enamik. Neid kõiki tuleb lugeda kollaborantideks, ehkki nad agendiks oleku ajal enamasti parteisse ei kuulunud.
Tähtsad okupatsiooniorganid olid ka prokuratuur, mis allus otse N. Liidu peaprokurörile, ja Moskvale alluv tsensuuriamet “Glavlit”. Poliitiliste protsesside osas oli seda suurel määral ka kohtusüsteem (formaalselt Moskva järelevalve korras, kuid tegelikult partei “telefoniõiguse” alusel), mis arvestas kohtumõistmisel partei käske isegi pärast nn sõjatribunalide asendamist kohtutega. Kõigi nende asutuste allutamine parteile oli esimene töö kohe pärast endise EKP lülitamist ÜK(b)P-sse augustis 1940. aastal. On säilinud kohaliku keskkomitee ja alamate parteikomiteede nomenklatuuridesse arvatud ametikohtade loetelu.
Üldiselt võib tsiviilokupatsiooni süsteemi osadeks lugeda kõiki ettevõtteid ja asutusi, mis otseselt ei allunud nn “vabariigile” ehk — teiste sõnadega — okupatsioonivõimu kohalikule haldussüsteemile. Neid oli väga palju, kõigepealt otse Moskvale alluvad üleliidulised majandusharud ja ettevõtted: raudtee, laevandus, õhusõit, side, laevaehitus ja -remont, lisaks valdav osa muust rasketööstusest, kaasa arvatud maavarade kaevandamine, peale selle aparaadiehitus, elektroonika jms. Ja kui arvestada, et olid olemas veel liidulisvabariiklikud ministeeriumid ja ametkonnad, kus otsustav sõna kuulus samuti Moskvale, siis kohaliku halduse ehk “vabariigi” sõnaõigus Eesti elu korraldamisel jäi tegelikult imepisikeseks ning isegi kohalik haldus oli eespoolkirjeldatud viisidel allutatud partei juhtimisele.
Kõik, mis oli sõjatööstusega kas või kaudselt seotud, kuulus ainuüksi Moskvale alluva sõjalis-tööstusliku kompleksi pädevusse. See oli NLKP teine suur tugisüsteem KGB kõrval, veel üks nn arhipelaag, mida järkjärgult laiendati, mis hakkas eriti võimsalt vohama Brežnevi ajal, täitis kogu N. Liitu ning kurnas rahvamajandust viimse piirini. Ta oli KGBga väga tihedalt läbi põimunud. KGB toimetas sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtete ja töötajate üle otsest järelevalvet ja hankis talle oma spionaaživõrgu kaudu Lääne tehnoloogiat. See kompleks importis Eestis peaaegu kogu oma tööjõu Venemaalt ning kujunes seega tähtsaks immigratsioonipumbaks ja venestuspoliitika läbiviijaks. Meie taasvabanemise käigus oli ta peamine Eesti riikluse vastu võitlev jõud, nn interrinde organiseerija, kaudne juhtija ja rahastaja.
Partei kolmas, kõige suurem tugisüsteem oli sõjavägi. Selle peamine ülesanne N. Liidu lõpukümnenditel oli lihtsalt olemas olla, oma relvastust pidevalt parandada ja täiendada ja kogu maailma hirmutada. Lisaks muidugi sõjaline okupatsioon vallutatud maades, vajaduse korral ka töömahukamad repressioonid (kaasa arvatud osavõtt aastaid kestnud relvavõitlusest eesti metsavendade ja nende abistajate vastu), kuid ka repressioonid “sõbralikes sotsmaades” pluss piiritagused N. Liidu agressioonid ja sõjalised avantüürid. Enne sõda ja sõjajärgsel ajal terroriseerisid Eesti elanikke eriti piirikaitseväed: röövisid, tapsid, vägistasid, riisusid. Ent peamisteks sõjaväe repressiivorganiteks okupeeritud Eestis kujunesid sõjatribunalid, kelle arvele langeb valdav osa (ligi 90%) okupatsiooni tingimustes alusetult süüdi mõistetud ning Venemaale sunnitööle saadetud või hukatud isikute üldarvust. Niinimetatud kontrrevolutsioonilisi ja riiklikke kuritegusid toime pannud Eesti kodanike üle mõistis kohut vähemalt 15 erinevat sõjatribunali.
Baltimaad olid sõjaväega üleküllastatud esiteks kui piirialad vastu läänemaailma ning teiseks kui vaenuliku rahvastikuga alad. Igat liiki sõjaväe hulka peeti ranges saladuses. Kaudsete andmete alusel on välja arvutatud, et Eestis oli sõjaväelaste arv keskeltläbi 100 kuni 130 tuhat, seega kuni 15 sõjameest iga 100 eestlase kohta. Sõjaväe nõudmised maa-alade, hoonete, elamispinna ja kõige muu saamiseks kuulusid alati esmajoones rahuldamisele, milleks tuli elanikest tühjendada suur hulk külasid ja linnamaju. Sõjaväes olid sunnitud teenima ka eestlased, ehkki okupeeritud maa kodanike sunniviisiline võtmine okupandi sõjaväkke on rahvusvahelise õigusega keelatud ja loetakse sõjakuriteoks (vt allpool osa 6.4). Eestlased teenisid peaaegu eranditult väljaspool “vabariigi” territooriumi. Seetõttu võib eesti rahvusest sõdureid käsitleda kuriteoohvritena, kuid sõjaväe koosseisus lisandub veel üks liik kuritegelikke asutusi: sõjakomissariaadid, kes korraldasid sundvõtmist sõjaväkke. Sõjaväe kordusõppuste sildi all toimetasid nad muuhulgas ka Eesti kodanike sunduslikku ja rahvusvahelise õiguse vastast saatmist Tšernobõli aatomikatastroofi likvideerimise töödele.
3.4. Rahvaste enesemääramisõigus ja Eesti riigi järjepidevus
1920. aasta Tartu rahuleping oli nähtavasti maailma esimene rahvusvaheline leping, milles rahvaste enesemääramise õigus selgesõnutsi kirja pandi (sõnastust vt osas 3.1). See annab Tartu rahule jäädava koha ülemaailmses rahvusvahelise õiguse ajaloos. Nüüdseks on rahvaste enesemääramise õigusest saanud üldise rahvusvahelise õiguse oluline osa. See toimus kõige hiljemalt 1941. aasta 14. augustil, kui avaldati nn Atlandi harta, milles lepiti kokku tollase sõja eesmärkides ja sõjajärgse maailma ülesehitamise põhimõtetes. Hartas kuulutati välja keeldumine “territoriaalsetest muudatustest, mis ei ole kooskõlas vastavate rahvaste vabalt väljendatud soovidega” ning otsustati “respekteerida kõikide rahvaste õigust valida valitsemisvormi, mille all nad tahavad elada”. Atlandi hartale andis juba sama aasta 24. septembril allkirja ka Nõukogude Liit, ja nn Washingtoni deklaratsiooni alusel ühines sellega 1. jaanuaril 1942. aastal veel 26 riiki. USA riigisekretär andis 18. septembril 1941 Eesti peakonsulile “uuendatud kinnituse”, et USA loeb Atlandi deklaratsiooni põhimõtted kehtivaks Eesti kohta. ÜRO põhikiri (vt eespool osad 2.3 ja 2.4) kinnistas rahvaste enesemääramise põhimõtte lõplikult. Alates 1952. aastast muutus see “põhimõte” juba täpselt sõnastatud “õiguseks”, mis kuulub kõigile rahvastele ja seisab sellisena kirjas paljudes ÜRO dokumentides.
Nõukogude Liidu suhtumine rahvaste enesemääramisõigusse oli alati vastuoksuslik. Seespool oma piire eitas ta seda õigust täielikult, ahistas kõiki mittevene rahvaid, püüdis neid venestada ja koguni hävitada. Muu maailma vastu kasutas ta aga rahvaste enesemääramisõigust kui välispoliitilist relva “rõhutud ja koloniaalmaade” vabastusliikumiste sidumiseks kommunistlike revolutsiooniliste liikumistega. See relv hakkas kaotama tähtsust, kui maailma koloniaalrahvad üksteise järel riikliku iseseisvuseni jõudsid, nii et 1975. aastal Helsingis, Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (CSCE) käigus püüdis N. Liit enesemääramisõiguse sõnastust juba ähmastada ja selle tunnustamist üldkehtiva õigusena vältida. Rahvaste enesemääramisõigus võeti siiski ka Helsingi 1975. aasta lõppakti “põhimõtete kataloogi” koosseisu. See rõhutas veel kord ja täie selgusega, et tegemist on universaalse õigusega, mis ühevõrra kehtib nii kogu Euroopa kui ka muude maade kohta.
Eelkõige just rahvaste enesemääramise õigusest lähtudes on vaieldamatu, et Eesti Vabariigi järjepidevus rahvusvahelise õiguse subjektina on kestnud lakkamatult alates 1920ndast aastast tänaseni ning et rahvusvahelise õiguse seisukohast mingit ühinemist Nõukogude Liiduga ei toimunud, vaid okupatsioon jäi edasi kestma. Nii väidavad veel 1983. aastal näiteks Europarlamendi resolutsioon ja Kopenhaageni manifest ning USA presidendi Ronald Reagani teadaanne.
Eesti ja samuti ka teiste Balti riikide puhul on tegemist vanade riikidega ning nende täieliku suveräänsuse ja iseolemise taastamisega. Lääneriigid ei tunnustanud kunagi nende “inkorporeerimist” (vt osa 3.1), mistõttu nende seisund rahvusvahelise õiguse subjektidena säilis. Teiste sõnadega: Eesti Vabariigil puudus oma territooriumil vahepeal küll poliitiline võim, kuid juriidiliselt kestis ta edasi. Säilisid ka Eesti Vabariigi õigused oma varadele nii sise- kui välismaal (viimastest näiteks õigused kullavarudele teiste riikide pankades ja saatkonnahoonetele). Paljudes välismaades tunnustati jätkuvalt kehtivana Eesti Vabariigi õiguskorda ja tema ametlike esindajate volitusi.
USA ja Kanada kohtupraktikast aastatel 1940 kuni 1947 on pärit hulk rahvusvahelist tähelepanu äratanud ja Eesti riigi järjekestvust kinnitavaid lahendeid. Eesti okupatsioonivõimud olid natsionaliseerimise eesmärgil nõudnud kõigi välisvetes viibivate eesti laevade tagasipöördumist nõukogude sadamaisse. New Yorgi peakonsul J. Kaiv võttis laevad nende omanike õiguste kaitse huvides oma hooldusse, vajaduse korral vallandas kaptenid ja määras uued. N. Liit, püüdes silmakirjalikult esindada Eestisse jäänud omanikke, asus laevu välja nõudma, kuid kaotas kõik protsessid. USA kohtud leidsid, et tõeliseks nõudjaks on tunnustamata Nõukogude valitsus Eestis ja omanikud tegutsevad surve all. Kui kohtutele USA ja N. Liidu vastastikuse õigusabi lepingu alusel esitati Nõukogude kohtu tõend, et Eestis viibiv omanik on ikka veel tõeline omanik, siis USA kohus otsustas, et Nõukogude kohus ei saa anda tõendeid teise riigi, nimelt Eesti Vabariigi territooriumil. N. Liidu nõudmistes Eesti Panga vastu tunnistas New Yorgi Ülemkohus koguni peakonsuli õigust kaitsta Eesti Panga huve “ka ilma kostja otsese volituseta ja isegi ilma ühenduseta viimasega”.
Vaba maailma suhtumine oli rajatud põhimõttele, et rahvusvahelise õiguse rikkumine tekitab kohustuse selle tagajärgi mitte tunnustada, isegi kui õigusvastane olukord jääb kestma kauaks. Niisuguse suhtumise aluseks on nn Stimsoni doktriin, mida kõige järjekindlamalt on kuulutanud USA. See sõnastati 1931. aastal järgmiselt: “Ameerika natsioon ei tunnusta mingeid territoriaalseid muudatusi, kui need pole tekkinud rahumeelsete meetmete tulemusena, ega mingi territooriumi okupeerimise või omandamise õiguspärasust, kui see toimus relvajõu kasutamise abil”.
Seevastu SRÜ riigid (kaasa arvatud Vene Föderatsioon) on N. Liidu kokkuvarisemisel ja lagunemisel tekkinud uued riigid, keda alles nüüd on tunnustatud rahvusvahelise õiguse subjektidena. Nende seisund rahvusvahelise õiguse seisukohast on hoopis teistsugune: nad peavad ühiselt vastutama N. Liidu tohutute välisvõlgade eest, nad on kohustatud osalema N. Liidu kuritegude hüvitamises, neil tuleb omavahel ära jagada N. Liidu varad ja relvastus, nende riikide kodanikeks tuleb pidada põhimõtteliselt kõiki nende territooriumile elama sattunud isikuid, need riigid on kinni Venemaa küljes tuhandete sidemetega. Kui meil poleks õnnestunud Eesti riiki taastada järjepidevuse alusel, siis oleks ka meie seisund praegu samasugune nagu SRÜ riikidel. Meil oleks see tähendanud Eesti kodakondsust kõigile ENSV alalistele elanikele, kaht riigikeelt ning kuulumist Vene mõjusfääri. Seda taotlesid muuseas ka mitmed poliitilised jõud Eestis endas (peamiselt E. Savisaare juhtimisel).
Meie riikluse järjekestvusest tuleneb meie järjepidev kodanikkond, seega eestlased ja muudest rahvustest põlisasukad ja nende järeltulijad, kes perekondliku pärimuse kaudu teavad, mis on iseseisvus ja demokraatia, mis on oma tuba ja oma luba. Nemad on alati olnud meie enesemääramisõiguse kandjad, mistõttu okupatsioonivõim neid kogu aeg ka erilise innuga hävitas (vt allpool 4.1 kuni 4.3). Tohututest inimkaotustest tuleneb omakorda meie vaieldamatu õigus edaspidiseks enesekaitseks, mis on põhiseaduses sõnastatud kui Eesti riigi kindel kohustus “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. See tähendab meile ühtlasi erilist ülesannet: õigust ja kohustust uuesti kindlustama asuda Eesti rahvusriiklikke aluseid, samaaegselt muidugi täiel määral silmas pidades rahvastikulise agressiooni korras sissetoodud muulaste üldisi inimõigusi. Seda ülesannet täidavad meil praegu eelkõige kolm seadust, mille õiguspärasust nende erilise tähtsuse tõttu on lastud kontrollida paljudel rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundjatel: keeleseadus, kodakondsuse seadus ja välismaalaste seadus. Edaspidi näitame, et see ülesanne on kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega (vt allpool osad 9, 5.4 ja 10.6). Kahjuks oleme lasknud ennast Venemaa valeliku ja Eesti siseasjusse sekkuva propaganda poolt kaitsesse suruda, selle asemel et rahvuse püsimisele suunatud meetmeid välja töötada ja rakendada.
Eesti Vabariigi järjekestvus 1918. aastast kuni tänaseni on tõsiasi, mis põhiseaduses kirjapanduna moodustab meie riikluse põhialuse. Lisaks kodakondsuspoliitikale rajaneb järjekestvusel ka kogu eraomandi taastamise meetmestik, ehkki selle selgeid põhimõtteid on viimasel ajal ähmastama hakatud. Pärast mõningaid varasemaid erimeelsusi on praeguseks kõik Eesti erakonnad asunud järjekestvuse põhimõtet üksmeelselt tunnustama. Sellest loobumine või selle eiramine oleks nüüd juba põhiseaduse rikkumine ja ühtlasi ka eksimus eesti rahva vastu, kes 3. märtsil 1991. a. korraldatud rahvaküsitlusel andis selge juhendi Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks. Tollal hääletuses osalenuist pooldas seda 77.83%. Ehkki hääletada said kõik Eesti elanikud, seega ka välismaalased, on rahvaküsitlus siiski vaadeldav eesti rahva enesemääramise toiminguna, nagu vastavas avalduses tõdes tollane Eesti ülemnõukogu. Pärast 1936. aasta referendumit oli see üldse esimene kord, mil eesti rahvas sai Eesti riikliku seisundi kohta vahetult oma sõna ütelda. Rahva otsese enesemääramise akt oli ka Eesti Kongressi valimine 1990. aastal.
Vene Föderatsioon on kogu maailmas ainus riik, kes vaidleb Eesti Vabariigi järjekestvuse põhimõtte vastu, tunnustab Eestit ainult kui uut, Nõukogude Liidust lahkulöönud riiki ja kipub koguni väitma, et Nõukogude okupatsiooni pole kunagi olnud. “Eesti parlament” olevat ise ja vabatahtlikult otsustanud Nõukogude Liitu astuda ja sellega olevat takkajärgi õigustuse leidnud ka vägede sissetung. Inkorporeerimisega Nõukogude Liitu olevat Eesti ühtlasi lakanud olemast rahvusvahelise õiguse subjekt, millega olevat muutunud kehtetuks kõik varasemad N. Liiduga sõlmitud lepingud, iseäranis Tartu rahuleping. Kogu seda propagandat esitavad Venemaa valitsustegelased ja diplomaadid ajaloolisi tõsiasju ja rahvusvahelise õiguse norme hoolimatult võltsides. Enamik Venemaa väiteid on eespool juba kummutatud (vt osad 3.1 ja 3.2). Mis puutub Tartu rahulepingu kehtivusse, siis lepingu rikkumine ei saa ilmaski ühtki lepingut kehtetuks muuta. Kuna Tartu rahuleping ise ei näe ette tühistamise võimalust ning seda pole kunagi tühistatud, siis kehtib ta tänaseni. Venemaa vastupidised seisukohad on samaväärsed väitega, et pääsemaks ebameeldivatest lepingulistest kohustustest tuleks riigil ainult tihedamini agressioone sooritada. Tartu rahulepinguga ja Eesti riigi järjekestvusega seonduvatele küsimustele pöördume edaspidi (osas 8) veel tagasi.
Lääneriikide terminoloogias hakati nõukogude okupatsiooni üsnagi varsti nimetama Balti riikide inkorporeerimiseks, s.t nende faktiliseks lülitamiseks N. Liidu koosseisu (unustamata kogu aeg rõhutamast, et inkorporeerimist ei tunnustata). Nende hinnanguis on iseloomulik juriidilise oskussõna “anneksioon” vältida püüdmine, sest anneksioon on rahvusvahelise õiguse mõttes juba okupatsioonile järgnev aste, nii-öelda põlistatud okupatsioon, ja sisaldab püsivama liitmise tunnuseid. Ilmselt leitakse, et isegi selle sõna kasutamine võib tõstatada soovimatuid nõudlusi agressori poolt. Äärmisel juhul saab meil anneksioonist kõnelda ehk ühenduses Narva-taguste ja mõnede Petserimaa aladega.
Kaasaegne rahvusvaheline õigus keelab täiesti üheselt igasuguse anneksiooni, st territooriumide omandamise jõukasutuse või jõuga ähvardamise teel, ning tunnistab niisugused omandamised igal juhul ebaseaduslikuks ja juriidiliselt tühiseks (vt osa 2.5 eespool). Kuid N. Liit väitis ja Venemaa püüab väita, et 1940. aastal see reegel ei kehtinud ning anneksioon on saanud õigusjõu tingituna igamisest ehk aegumisest (st territooriumi pikaajalisest, pidevast ja heausksest valdamisest) — seda enam, et leidus ka riike, kes vägivaldse inkorporeerimise vastu ei vaielnud (inkorporeerimise vägivaldsuse on üks Vene välisministeeriumi kõrge ametnik muide juba omaks võtnud). Sõjaeelse rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt võis iga riik tõesti otsustada, et mingi uustekkelise, ehkki ebaseadusliku olukorra pikaaegsel kestmisel tuleks ehk õigus faktidega kooskõlla viia (ex factis ius oritur). Niisuguse mõttekäigu kummutab aga Tartu rahulepingus kirjapandud rahvaste enesemääramise õiguse (vt osa 3.1) piiramatus: kui territoorium omandati enesemääramise õigust rikkudes, siis okupatsioon või anneksioon jääbki ühtlasi ka rahvusvahelise õiguse rikkumiseks, kuni rahvas ise pole vaba eneseväljenduse tingimustes teisiti otsustanud. Ja siin ei loe mitte vähematki, kui kaua õigusvastane olukord on kestnud ja kas keegi on agressiooni tulemusi tunnustanud või mitte. Kuni rahvas on olemas, ei saa tema enesemääramisõigust mitte keegi mitte miskil moel tühistada, juhtugu riigiga mis tahes.
Rahvaste enesemääramisõigusel rajanevad väited on Eesti riigi iseseisvuse ja järjekestvuse põhjendamiseks seepärast tugevamad kui rahvusvahelise vägivallakeelu rikkumisest ja seadusevastasest okupatsioonist ehk riikluse faktilisest peatamisest tuletatud väited. Seetõttu valiski N. Liit oma eesmärgiks eesti rahva enda likvideerimise (vt tagapool osa 4) ning seetõttu püüab Venemaa kaasajal igati kõrvale põigelda Tartu rahulepingu taaskinnitamisest (ehkki kehtiva lepingu taaskinnitamist pole tegelikult vajagi, see oleks üksnes poliitiline hea tahte akt). Lisaks tuleb arvesse, et Tartu rahulepingus on enesemääramisõigus sõnastatud niivõrd üldiselt, et see kehtib kõigi Venemaa koosseisust vabadusse pürgivate rahvaste suhtes.
Võimalike kahemõttelisuste vältimiseks ongi lääneriigid Baltimaade inkorporeerimist või annekteerimist mainides alati järjekindlalt lisanud, et nad seda ei tunnusta. Anneksiooni mittetunnustamine saab aga tähendada ainult okupatsiooni jätkumist. Veel 1983.–1988. aastatest pärinevates dokumentides on tihti just niimoodi öeldudki: okupatsioon Baltimaades kestab. Seetõttu ei sobi ka meil idanaabrile vastu tulles äkitselt Eesti annekteerimisest kõnelema hakata, isegi mitte kui faktiliselt tekkinud olukorrast. Meie 50 aastat kestnud “inkorporeerimine” oli juriidilises mõttes okupatsioon.
3.5. Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse
juriidiline kontinuiteet
Okupatsiooni seadusevastasusest ja riigi järjekestvusest järeldub ka Eesti presidendi ja valitsuse juriidiline järjekestvus ehk kontinuiteet de iure. Seda on teaduslikult põhjendanud kaks Eesti peaministri asetäitjat, hilisemat peaministrit presidendi ülesandeis Aleksander Warma ja Heinrich Mark.
Aleksander Warma lähtub rahvusvahelise õiguse tunnustatud autoriteedi K. Mareki seisukohtadest. K. Marek analüüsib üksikasjalikult Nõukogude Liidu väidet, mille kohaselt okupatsiooni tagajärjel tekkinud Eesti NSV olevat iseseisev riik, identne iseseisva Eesti Vabariigiga ja selle kontinuiteedi (järjepidevuse) kandja. Ta jõuab üldistele järeldustele, et Balti NSV-de puhul ei saa juttugi olla iseseisvatest riikidest ning “ühegi Balti nõukogude vabariigi ja iseseisvate Balti riikide vahel ei ole mingisugust identsuse ega kontinuiteedi vahekorda”. K. Mareki analüüsi jätkates nendib A. Warma, et lähtudes rahvusvahelise korra põhiprintsiibist “õiguserikkumine ei tekita õigust” ja Eesti kui riigi tunnustamise rahvusvahelisest praktikast jätkab iseseisev Eesti vabariik rahvusvahelise õiguse mõttes oma olemasolu. Järelikult eksisteerib edasi ka õigussüsteem, mis riigi identsust (samasust) kannab, ning peab eksisteerima selle põhjal loodud valitsus riigivõimu esindajana ja riigi tahte avaldajana.
NSV Liidu agressioon ja okupatsioon katkestasid ajutiselt ja osaliselt ainult Eesti riigi faktilise iseseisvuse. K. Marek leiab, et Eesti kaotas oma faktilise iseseisvuse hetkest, mil võõras võim dikteeris valitsuse koosseisu, niisiis 19. juunist 1940. Samal päeval tekkis moodustis, mida hiljem hakati Eesti NSV–ks hüüdma. Eespool (osas 3.2) on sellele lisaks näidatud, kuidas N. Liit kasutas Eesti presidendi ja valitsuse mõjutamiseks pettust ja kuidas president oli alates 21. juunist 1940 sunnitud tegutsema okupatsioonivõimu vägivaldse surve all ja alates 22. või 23. juunist kuni tema küüditamiseni koguni vahialusena. Selle kõige tõttu olid kõik pärast 19. juunit allakirjutatud presidendi juriidilised aktid õigustühised, iseäranis J. Uluotsa valitsuse ametist vabastamine ja J. Varese valitsuse ametisse nimetamine, samuti riigivolikogu valimiste ja riiginõukogu moodustamise väljakuulutamine. Presidendiametist loobumise akti kohta ei saa kindel olla isegi sõnastuses ja kas sellel üldse leidub presidendi omakäelist allkirja.
Eesti viimane eksiilpeaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark kirjeldab kõigepealt, kuidas Eesti Vabariigile sõbralike suurriikide esindajad alates 1941. aastast korduvalt rõhutasid, et Eesti Vabariigi tahe peaks leidma väljenduse Vabariigi valitsuse kujundamise kaudu väljaspool okupatsioonivõimu ulatuspiirkonda. Seejärel toob H. Mark oma artiklis tervikuna ära olulisemad dokumendid Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse järjepidevuse hoidmise kohta.
H. Mark lähtub sellest, et kui okupatsiooni organid asusid teostama oma suval okupatsiooni võimu, siis sellest hetkest alates olid Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid oma põhiseadusliku võimu teostamises takistatud. Tekkinud juriidilise olukorra fikseeris Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse § 46 ettenähtud presidendi valimiskogu. Selle protokollis 1944. aasta 20. aprillist öeldakse, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole ei Nõukogude Liit ega Saksa riik Eesti suhtes suveräänsusõigusi omandanud, vaid nad on loonud ainult faktilise olukorra, millega Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus on ajutiselt ja osaliselt peatatud. Vabariigi kui suveräänse riigi seisund ei ole juriidiliselt muutunud ning Eesti põhiseaduslikud riigiorganid püsivad edasi samas koosseisus, nagu nad olid 16. juunil 1940. aastal, sest kõik toimingud nende muutmiseks olid okupatsioonivõimu korraldatud — ja kui vabariigi president oligi mõnel juhul kaasa tõmmatud, siis ainult vormilt ja sedagi survevahenditega. Valimiskogu (koosseisus J. Uluots, J. Holberg, O. Pukk, A. Maurer ja M. Klaassen) otsustas oma protokollis, et vabariigi presidendi volituste lõpetamine oleks varajane ja tema asetäitja valimine ebaotstarbekas, ning tegi järelduse, et presidendi kohuste täitmine on põhiseaduse § 46 esimese lõike kohaselt üle läinud viimasele põhiseaduslikus korras ametisse nimetatud peaministrile Jüri Uluotsale, kelle Eestis asumise tõttu on presidendi võimu täitmine ka tagatud. Kui peaminister J. Uluotsal peaksid tekkima takistused vabariigi presidendi ametikohuste täitmisel, lähevad presidendi ülesanded üle peaministri asetäitjale.
Edasi toob H. Mark ära käskkirja vaikei, millega peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots määras 18. septembril 1944 ametisse vabariigi uue valitsuse Otto Tiefi kui peaministri asetäitja juhtimisel. See oli valitsus, mis teostas lühikest aega ka tegelikult võimu ja kuulutas välja Eesti erapooletuse käimasolevas sõjas, kuid arreteeriti N. Liidu kordusagressiooni käigus okupatsioonivõimude poolt peaaegu tervenisti ja anti kohtu alla. Valitsuse koosseisust asusid Rootsis ministrid August Rei ja Rudolf Penno ning jõudsid sinna põgeneda peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots ja kohtuminister Johannes Klesment. Nii jätkus Vabariigi presidendi ja valitsuse faktiline ja juriidiline järjepidevus paguluse tingimustes. J. Uluots paigutati kohe haiglasse, polnud arstide seletuse järgi varsti enam võimeline mingiks riikliku akti tegemiseks ja suri 9. jaanuaril 1945.
8. jaanuaril 1945 olid Riigivolikogu esimees O. Pukk, Riigikohtu esimehe kohusetäitja T. Grünthal ja kohtuminister J. Klesment koostanud juriidilise analüüsi Vabariigi presidendi asetäitmise küsimuses. Selles nenditakse, et kui rahvas on okupatsiooni tõttu vägivaldselt kõrvaldatud riigivõimu teostamisest, ei lakka ta sellega olemast riigivõimu kõrgeim kandja. Ainult tähtajad, mille möödudes rahvas peab avaldama oma tahet, peatuvad okupatsiooni kestel. Kuni rahval pole uuesti avanenud võimalust oma tahte avaldamiseks, kestavad edasi nende riigiorganite volitused, kes enne okupatsiooni olid põhiseaduse alusel rahva poolt ametisse seatud. Need organid on kohustatud jätkama oma ülesannete täitmist, suunates kõik oma püüded Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise taotlemisele.
Riigivõimu kandvate isikute füüsilise väljalangemise korral tuleb nad asendada uutega põhiseaduse eeskirjade kohaselt. Nende järgi ei tohi presidendi ametikoht kunagi täitmata olla. Kui president on takistatud oma ülesandeid täitmast ja presidendi asetäitja valimata, asub presidendi ülesandeisse peaminister. Kui peaminister ei saa seda oma ülesannet täita, asub presidendi ülesandeisse peaministri asetäitja. Kui ka peaministri asetäitja ei saa täita oma ülesandeid presidendina, asub presidendi ülesandeisse valitsuse kõige vanem liige. Presidendi ülesandeid täitval peaministril, peaministri asetäitjal või valitsuse kõige vanemal liikmel on eriõigus nimetada ametisse Vabariigi valitsus uues koosseisus, mis sel juhul koosneb mitte peaministrist ja ministreist, vaid peaministri asetäitjast ja ministreist.
Kuna president K. Pätsi saatus oli teadmata, ei peetud otstarbekaks presidendi asetäitja valimist. Et presidendi ülesandeid täitva peaministri J. Uluotsa surma hetkel oli teadmata ka peaministri asetäitja O. Tiefi saatus, siis asus 9. jaanuaril 1945. aastal presidendi ülesandeid täitma valitsuse kõige vanem liige August Rei. Oma esimeses käskkirjas presidendi ülesannete täitjana otsustab ta, et raskuspunkt põhiseadusliku Eesti riigivõimu tegevuses peab tekkinud olustikus kanduma eesti rahva õiguste ja huvide kaitsmisele väljaspool Eestit. Peab püüdma maailmapoliitilisi tegureid nii palju kui võimalik mõjutada Eesti iseseisvuse taastamise püüetele soodsas suunas.
Eesti riigimehed otsustasid õigesti, et kui okupatsioon jääb kestma aastaiks, siis kirjeldatud viis on ainuke võimalus riigivõimu kehastavaid organeid paguluses säilitada. Presidendi asetäitjat ei saanudki varsti enam valida, sest Eesti Vabariigi valimiskogu moodustamine muutus vajalike isikute surma tõttu võimatuks isegi mitmeastmeliste asendamiste appivõtmisega. August Rei jäi nähtavasti tükk aega arvamisele, et okupatsioon võib mööduda, ning katsus Otto Tiefi valitsust täiendamiste teel säilitada.
Lõpuks nimetas ta 12. jaanuaril 1953 ametisse uue valitsuse, milles peaministri asetäitjaks oli Johannes Sikkar. J. Sikkari surmaga lahkus see valitsus ametist ning 1. jaanuaril 1962 nimetas peaminister presidendi ülesannetes A. Rei ametisse valitsuse, milles peaministri asetäitjaks sai Aleksander Warma. A. Rei surmaga 29. märtsil 1963 asus A. Warma täitma presidendi ülesandeid ja määras 1. märtsil 1964 ametisse valitsuse, milles Tõnis Kint oli peaministri asetäitja. Pärast A. Warma surma asus T. Kint 23. detsembril 1970 presidendi ülesandeisse ja määras 8. mail 1971 ametisse valitsuse, milles peaministri asetäitjaks oli Heinrich Mark. 1. märtsil 1990 teatas T. Kint, et ta on haiguse tõttu takistatud presidendi ülesandeid täitmast. Sama kuupäeva käskkirjaga teatas H. Mark, et ta on astunud Eesti presidendi ülesandeisse ja nimetas peaministri asetäitjaks Enno Penno, kelle juhtimisel tegutsev valitsus asus ametisse 20. juunil 1990.
Selleks ajaks oli Eestis tekkinud olukord, millest oli juttu 1945. aasta 8. jaanuari juriidilises analüüsis: eesti rahvas sai uuesti oma poliitilist tahet avaldada. Järjekestvuse alusel määratleti Eesti kodanikkond, rahvahääletusel võeti vastu uus põhiseadus, valiti riigikogu ja president. 7. oktoobril 1992. aastal võttis riigikogu vastu deklaratsiooni, et Eestis on põhiseaduslik riigikord taastatud. Eesti taasvabanemise sündmusi käsitleme lähemalt allpool (osades 8.1 ja 8.2). Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Heinrich Mark andis 8. oktoobril 1992 oma ametikohustused pidulikult üle Eesti vastvalitud presidendile Lennart Merele, olles 7. oktoobril oma käskkirjaga juba lõpetanud eksiilvalitsuse tegevuse.
Eesti Vabariigi valitsusel eksiilis oli korda läinud jääda Eesti Vabariigi järjepidevuse, s.t Eesti omariikluse kontinuiteedi hoidjaks ja edasikandjaks enam kui poole sajandi kestel. Presidendiamet oli Konstantin Pätsilt Jüri Uluotsa, August Rei, Aleksander Warma, Tõnis Kinti ja Heinrich Marga kaudu katkematult kestvana lõpuks Eestisse tagasi jõudnud.