4. DOKUMENDID
4.1. ÜLDISED DOKUMENDID
4.2. KÜÜDITATUTE SAATUSEDOKUMENTE KGB TOIMIKUTEST
4.1. ÜLDISED DOKUMENDID
Allpool esitatakse osakoopiaid dokumentidest, mida on kasutatud peatükis 1.1. ning täiendavalt ka dokumentidest, mida on eespool kasutatud vähe või üldse mitte. Käesolevas peatükis on viited “aegrea” peatüki 1.1. dokumentidele tähistatud näiteks D.11, D.12 jne. Väljendit “üldised dokumendid” kasutatakse seetõttu, et neis dokumentides käsitletakse suurt hulka inimesi, isikute kategooriaid või isegi rahvaid. Represseeritute isikutoimikutes reeglina neid dokumente ei ole.
MITME RAHVA NõUKOGUDEVASTANE ELEMENT
Esitatud valik dokumentide koopiaid kinnitab, et 14.06.41 toimunud väljasaatmine Eestist moodustas väikese osa suurest massiüritusest, mis toimus peamiselt ajavahemikus maist kuni augustini 1941. Ettevalmistused algasid juba varem. Kõnesolev massiürituse kava nimeks oli “Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti vabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenemaalt ja Moldaaviast” ning hõlmas vähemalt 85716 väljasaadetud sundasunikku perekonnaliikmetena [D.11 ja D.27, vt. ptk.1.1.] pluss arreteerimisele kuuluvad ehk julgeolekuorganites arvele võetud perekonnapead Leedust, Lätist ja Eestist, kokku 14 532 isikut. Lisaks sellele kriminaalne element ning prostituudid kolmest Balti NSV-st, kokku eelnevalt arvelevõetud 4953 isikuna[D.12]. Kriminaalne element ning prostituudid olid vajalikud nõukogudevastase elemendi kompromiteerimiseks. Moldaavia NSV-st planeeris Beria arreteerida 8000 inimest, nimetusega – väljasaadetud perekondade pead [D.17]. Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene oblastitest väljasaadetud perekonnaliikmete arv 37 482 on ülaltoodud 85 716 hulgas, kuid nende juurde kuuluvate perekonnapeade arvu me ei tea.
Partei ja valitsuse 14.05.41 ühisotsuse [D.11] alusel kuulusid arreteeritud perekonnapead väljasaadetavate hulka. Seega hõlmas Moskva massiüritus ühtekokku rohkem kui 113 tuhandet inimest (85 715+14532 +4953+8000). Eesti osa moodustas sellest arvust ligi 10%.
ETTEVALMISTUSED 1941. AASTA MASSIüRITUSEKS
Kõikehõlmav ettevalmistus 14.06.41 väljasaatmise “heaks” kordaminekuks algas varasemate 1920.-1930.-te aastate massirepressioonide kogemuste üldistamisega, vaata ptk. 1.1. dokumendid D.1-D.5. Konkreetne ettevalmistus algas kohe pärast Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide allakirjutamist Moskvas 23.08.39 ja pärast massiürituse pealkirjas loetletud NSVL läänepiiri äärse ala okupeerimist, mis laius Soome lahest Musta mereni. Sisuliselt toimus Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine Punaarmee poolt septembris-oktoobris 1939 sõlmitud baaside lepingute alusel. Eesti Vabariigi täielik okupeerimine viidi läbi 17.06.40. Samal ajal, kui Balti riigid okupeeriti, tungis Punaarmee kallale Poolale (17.09.39) ja vallutas Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina. 28.06.40 okupeeris Punaarmee Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina.
Okupeeritud aladel algasid sovjetiseerimine, poliitilised repressioonid ja etniline puhastus. Poolakatest elanikud saadeti Siberisse. Kõnesolev etniline puhastus algas 1939 ja jätkus ka 1941 väljasaatmise ajal. Aastal 1941 kuulusid väljasaatmisele nn. 7. kategooriasse kuuluvad isikud, s.o. “põgenikud endisest Poolast, kes on keeldunud vastu võtmast nõukogude kodakondsust” [D.11]. Varem mahalastud ja arreteeritud isikute perekonnaliikmed kuulusid samuti 1941. aastal väljasaatmisele. Esimene teadaolev dokumentaalselt fikseeritud julgeolekuorgani poolne hukkamine Eestis toimus 06.01.41, esimesed küüditamised – juulis 1940.
ERRB koostatud kahes nimekirjaraamatus (kolmas raamat on koostamisel) avaldatud 34 710 poliitvangi hulgast on statistikaandmete alusel 1940. aastal arreteerituid 972 ja 1941. aastal 5732 Eesti kodanikku. Kõige sagedamini esinevateks süüdistusparagrahvideks olid 1940. ja 1941. aasta arreteeritutele §58-13 (1993 esinemisjuhust), §58-10 (1910), §58-4 (1206), §58-11 (548), §58-2 (423), §58-1a-1b (396), §58-6 (209) jne.*
Kõigi nende paragrahvide alusel süüdi mõistetud vangide perekonnad sobisid väljasaatmiseks partei ja valitsuse 14.05.41 ühisotsuse [D.11] alusel. Paljud nende hulgast arreteeriti küll pärast 14.06.41, kuid needki mahuvad osaliselt ühisotsuse isikute kategooriatesse [D.11] ja arreteerimiseks arvelevõetud isikute arvu 4665 sisse [D.12]. Dokumendis D.12 jagunevad Eestis nõukogudevaste perekonnapeadena arvele võetud isikud väljasaatmisele kuuluvate inimeste kategooriatesse alljärgnevalt: 1. kategooria - 1470, 2. - 670, 3. - 2100 ja 4. - 425. 1941. aasta väljasaadetute jaotamine perekonnapeadeks, kes suunati arreteeritutena vangilaagrisse, ja perekonnaliikmeteks, kes suunati väljasaadetud sundasunikena mitmesse NSVL vabariiki, kraisse ja oblastisse, on selgelt paika pandud L. Beria poolt [D.17]. 17. juunil 1941, oma aruandes Stalinile, Molotovile ja Beriale liitis NSVL RJ rahvakomissar V. Merkulov kokku väljasaatmisele kuuluvad arreteeritud perekonnapead ning väljasaadetud perekonnaliikmed ja nimetas neid summaarselt represseerituteks [D.22]. 1941. aasta väljasaatmise konkreetseteks ettevalmistusteks olid seega: perekonnapeade ja ka perekonnaliikmete mõrvamised, “ametlikud hukkamised”, arreteerimised; D.11 ja D.12 koostamisele eelnevad nõukogudevastaste elementide väljaselgitamine ja kategooriate järgsete nimekirjade koostamine; sundtööliste (tegelikult orjade) majutuskohtade ettevalmistamine Venemaa kaugrajoonides; peatselt saabuvate sundtööliste (nii arreteeritute kui ka väljasaadetute) territoriaalne ja asutuste järgne väljajagamine. Üle saja tuhande inimese (üldsuse eest varjatud ja kontsentreeritud) transport kodudest kuni tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvate kinnipidamiskohtadeni vajas samuti ettevalmistustööd.
OKUPANTIDE REPRESSIOONIDELE KAASAAITAJAD EESTIS / COLLABORANTS OF THE REPRESSION BY OCCUPANTS
ÜK(b)P KK, NSVL RKN ja üleliiduliste represseerimisorganite dikteeritud repressioonide kohalikeks heakskiitjateks ja teostajateks, seega ka süüdlasteks okupeeritud Eesti Vabariigis olid kollaborandid: EK(b)P KK 12.09.40 kinnitatud 12-liikmeline koosseis (vt. dokumendi koopia) ja 5.-8. veebruarini 1941 toimunud EK(b)P kongressil valitud 33-liikmeline KK koosseis eesotsas Karl Säre ja Nikolai Karotammega; EK(b)P 12.09.40 kinnitatud Tallinna ja maakonnakomiteede 12 sekretäri ning seisuga 15. märts 1941 töötanud 14 sekretäri. Teiseks oluliseks toeks represseerijatele oli ELKNÜ Keskkomitee eesotsas sekretäridega.
Oluline osa represseerijate toetamisel oli ENSV RKN-l, seisuga 01.07.41, eesotsas esimehega ja aseesimeestega. ENSV rahvakomissarina töötasid ka B. Kumm (SaRK, hiljem RJRK) ja A. Murro (SaRK). Siseministeeriumi aserahvakomissaridena töötasid Gulst, Venjamin Naumi p.; Murro, Andrei Andrei p. ja Hanson, Karl Villemi p. Allpool esitatud dokumendikoopial on 20.09.40 kinnitatud SaRK (NKVD) osakondade juhatajate ja asejuhatajate 29 nime. Nende hulka kuulusid ka julgeolekutöötajad. Teadaolevalt ei ole ENSV RKN oma koosolekutel kunagi puudutanud küüditamise küsimust. Kõik korraldused dikteeris NSVL RJRK ning Eesti rahvakomissarid pidid neid püüdlikult täitma ja täitsidki. Meil on esitada vaid ENSV RKN esimehe asetäitja O. Sepre korraldus (18.06.41) mahajäänud vara ümberjagamise kohta.
VäLJASAADETUTE RAUDTEETRANSPORDIST / RAILWAY TRANSPORT OF THE DEPORTEES
Kaks dokumendikoopiat kajastavad Eestist Venemaale suunatud väljasaadetutega täidetud ešelonide mahalaadimiskohtade nimetusi ja kohaleviimiseks planeeritud inimeste arvu. (Vaata samuti D.20 ja D.21 tekstid ning vastavad joonistused peatükis 2.2.)
Esimesed ešelonid saadeti Venemaa poole 16.06.41 õhtul. A-vagunites olid arreteeritud perekonnapead ja B-vagunites – perekonnaliikmed. 13.06.41 kell 2.30 oli Riiga Moskvast saabunud telegramm, milles oli kindlaks määratud Balti riikidest küüditavate arvud ja ešelonide mahalaadimisjaamad Venemaal. Ešelonid küüditatutega saadeti Venemaale Narva ja Irboska kaudu. Narva kaudu saadeti 3 ešeloni kokku 148 vaguniga ja Irboska kaudu 7 ešeloni kokku 342 vaguniga. Mitte kõik 490 vagunit ei olnud täidetud küüditatud inimestega.
Väljasaadetute raudteetransport toimus vastavalt juhisele “Instruktsioonid ešelonide ülematele vahistatute saatmiseks Baltimailt”. Küüditatute ešelonid lähetati Eestist teele kui väikekiirusega kaubarongid. Kauba nimetuseks oli saatekirjades märgitud: inimesed.
Näiteks: “RJRK transport nr. ...; ... inimest.” Ka veokulu oli välja arvutatud, näiteks: 96 435 rbl. inimeste veoks Tallinnast 1600 km kaugusele, 54 vagunist koosneva ešeloniga. Siinkohal on kasutatud andmeid raamatust “Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos.” - Tallinn, Eesti Kirjastus, 1943, 839 lk. Arhiivis [ERAF SM f. 2-MO, n.1, s.-ü. 1] leiduvate väljasaadetute 60 vaguni nimekirjade alusel oli keskmiseks inimeste arvuks vagunis 21,68 inimest. Need inimesed veeti Kirovi oblastisse, vt ptk. 2.2. teksti.
REPRESSIOONIDE JäTKUMINE PäRAST SõDA / REPRESSION CONTINUED AFTER THE WAR
Enne sõda ei suudetud kõigi arreteeritute ja hukatute perekondi küüditada. See tegevus jätkus kohe pärast sõda. Juba 15. augustil 1945. aastal toimus partei ja valitsuse ühisotsuse kohaselt isikute 6. kategooriasse kuuluvate [D.11] sobivate sakslaste massiküüditamine. Jehoova tunnistajad kui aktiivselt tegutsevate kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed ja nende perekonnaliikmed kuulusid arreteerimisele ja väljasaatmisele ühisotsuse 1. ja 5. kategooria isikutena. Nii ka toimus: 1948–1950 Jehoova tunnistajaist üksikisikute vangistamine, 13. veebr. 1951 – 61 isiku vangistamine ja 01.04.1951 perekonnaliikmete ja üksikisikute massiküüditamine [S. Silliksaar. Sinasilmitsi Siberiga. Tallinn-Võru, 2001, 288 lk.] Poliitiliste “kurjategijate” perekondade ja perekondade gruppide küüditamine toimus pidevalt nn vahepealsetel aastatel, alates 1945 kuni 1953. Kaugeleulatunud tagajärgedega ÜK(b)P KK ja NSVL RKN ühisotsuse (14. maist 1941) kehtivuse tühistamise aeg ei ole meile teada.
L. Õispuu
Partei ja valitsuse ühisotsuse nr. 1299-526 cc (14. maist 1941) lühike sisu [ERAF f. 17/2, n.1, s.-ü. 306, l. 21]. Vaata tekst ptk. 1.1., dokument D.11.
Aruanne nõukogudevastasest ja sotsiaalselt võõrast elemendist, mis on arvele võetud Leedu, Läti ja Eesti NSV RJRK-des, seisuga 1941.aasta mai-juuni. Vaata tekst ptk. 1.1. D.12.
NSVL SaRK “Meetmete plaan Leedu, Läti, Eesti ja Moldaavia NSV-st väljasaadetud erikontingentide etapeerimise, laialipaigutamise ja töökorralduse kohta”. Dokumendi 1. lehekülg L. Beria kinnitusega 14.06.41. Vaata tekst D.17. Seda dokumenti nimetatakse lühidalt “Beria meetmete plaaniks”.
Eelmisel leheküljel oleva dokumendi 2. lehekülg. Vastavalt sellele on kavandatud 46557 väljasaadetava perekonnaliikme ja (vt eelmisel leheküljel) 22 885 väljasaadetava perekonnapea laialipaigutamine. D.17.
Eelmistel lehekülgedel oleva “Beria meetmete plaani” 4. lehekülg: toitmisest etapeerimisel; veokulud; majutuse ja tööhõive eest vastutavad SaRK kohalikud organid. D.17
Beria meetmete plaani viimasel, 5. leheküljel on kooskõlastus 11.06.41 ja kooskõlastused NSVL RJRK ning SaRK aserahvakomissaridelt. Koostajana on märgitud NSVL SaRK GULAG-i ülem. D.17.
EK(b)P KK koosoleku protokoll 12.09.40, väljavõtted kahel leheküljel. Olulisemad päevakorra-punktid: Keskkomitee 12-liikmelise komisjoni kinnitamine ja linna ning maakondade partei-komiteede 12 sekretäri kinnitamine. Protokolli kirjutas alla EK(b)P KK esimene sekretär K. Säre. ERAF f.1, n. 1, s.-ü. 2, l. 6 ja 7.
ELKNÜ linna- ja maakonnakomiteede sekretärid (enne sõda) ja ELKNÜ Keskkomitee 4 sekretäri. ERAF f. 1, n.1, s.-ü. 249, l.1 ja ülemine pool l. 2.-st.
Vaata tekst dokumendi koopia viimasel, 4. leheküljel. Büroo koosolekul kinnitatud ENSV SaRK juhtivtöötajate nimekiri [ERAF f. 1, n.4, s.-ü. 1, l. 9].
Eelmisel leheküljel oleva dokumendi 2. lehekülg [ERAF f. 1, n. 4, s.-ü. 1, l. 9].
EK(b)P Keskkomitee Büroo koosoleku protokoll 20. sept. 1940. Päevakorras oli SaRK juhtivtöötajate ametisse kinnitamine. Esitas rahvakomissar B. Kumm. 29 inimesest koosnevasse nimekirja kuuluvad ka julgeolekutöötajad, kuna ENSV RJRK eraldati ENSV SaRK kooseisust hiljem, 26.03.41, vaata D.8. Dokumendi 4. lehekülg EK(b)P KK sekretäri N. Karotamme allkirjaga [ERAF f. 1, n.4, s.-ü. 1, l. 11].
Vt. teksti järgmisel leheküljel.
Nimekiri ENSV RKN esimehest, esimehe 2 asetäitjast ja 15 rahvakomissarist seisuga 01.07.41. (Dokumendi kolmest leheküljest on siin 1. ja 3. Teisel leheküljel on aserahvakomissarid järjes-tikunumbritega 1-24). Nimekirja on alla kirjutanud EK(b)P KK osakonnajuhataja A. Resev 23.09.43 NSVL tagalas. Tindiga tehtud täiendused pärinevad detsembrist 1943. [ERAF, f. 1, n.1, s.-ü. 251, l. 1 ja 3].
ENSV SaRK ja Prokuratuuri kommunistide nimekirjad aastatel 1940–1941. [ERAF f. 2, n. 1, s.-ü. 146, l. 44 ja 47]
NSVL SaRK GULAG-i ülema õiend 28.09.41 Leedust, Lätist, Eestist, Moldaaviast ja Ukraina ning Valgevene lääneoblastitest kohale jõudnud väljasaadetud sundasunike arvust. Kokku 85 716 inimest. Nende laialipaigutamine 7-sse vabariiki, kraisse ja oblastisse. Eesti andmed on ekslikult väikesed. D.27.
Vt. teksti järgmisel leheküljel.
NSVL ja SaRK GULAG-i ülema üks kavandusi, 51 402 inimese ehk erikontingendi laialipaigutamine maa kaugpiirkondadesse. Need inimesed pidid saabuma Lätist, Leedust, Eestist ja Moldaaviast. Tulevaste kinnipidamiskohtadena on märgitud 1 vabariik ja 6 kraid ning oblastit. Ka rajoonide nimed ja töötamise võimalused on kirjas. [Sabbo 1996, lk. 794 ja 795, dok. 270]. Juuni 1941. Tegelikkuses need kavad muutusid.
Tekst on järgmisel leheküljel. Vaata samuti D.18.
NSVL Siseasjade ja Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaatide ühine eelarve 8500 inimese ümberasustamiseks Baltimaade ja Moldaavia territooriumilt, kogusummaga 18 500 000 rubla. Juuni 1941. D.18.
NSVL SaRK GULAG-i ülema õiend NSVL RJRK kolmandale valitsusele Leedust, Lätist ja Eestist väljuvate ešelonide mahalaadimiskohtade nimetustega. Sellel dokumendil on märgitud ainult 4 Eestist Novosibirski oblastisse suunatud ešeloni numbrit. Vt samuti D.20 ja D.21 tekstid.
13.07.41 Moskvast Riiga saadetud telegramm: Eesti NSV-st küüditatute, ka perekonnapeade ešelonide mahalaadimisjaamad Venemaal koos inimeste arvuga igasse raudteejaama. Eestile oli seega antud plaaniliseks väljasaadetavate arvuks 11 102 inimest, koos 472 kriminaal-kurjategijaga. Tabel raamatust: Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos.
Vt. Teksti järgmisel lehel ja D.23
ENSV RKN esimehe asetäitja Oskar Sepre korraldus 18.06.41 väljasaadetutest maha jäänud varanduse realiseerimiseks (ümberjagamiseks). Tähelepanu väärib punkt 5, mis näeb ette realiseerimisest laekunud summade korrektset ja õiglast üleandmist varanduse omanikele. Vt. D.23 tekst.
NSVL SaRK GULAG-i ülema kiri sama rahvakomissariaadi 1. eriosakonnale L. Beria korralduste täitmise kohta: 1941. a. mai ja juuni jooksul Ukraina ja Valgevenemaa lääneoblastitest, Lätist, Eestist, Leedust ja Moldaaviast väljasaadetute laialimajutamise kohta. [Sabbo 1996, lk. 793.]
Vaata tekst dokumendi 4. leheküljel ja D.26. Kirovi oblasti rajoonidesse paigutatud välja-saadetute arv, seisuga 06.09.41.
Vaata tekst dokumendi viimasel leheküljel ja D.26. Kirovi oblasti rajoonidesse paigutatud Eestist väljasaadetute arv seisuga 06.06.41, nende rahvuslik koosseis. Töökohad.
Eestist väljasaadetute eluolulistest tingimustest: 20 inimest elavad suvistes ruumides; elatakse barakkides, eramajades, kommunaalmajades. On laekunud 90 avaldust talveriietuse saamise kohta ning soovide kohta lahutatud perekonnad kokku viia.
NSVL SaRK Kirovi oblastivalitsuse kiri NSVL SaRK aserahvakomissarile väljasaadetute laialipaigutamise kohta, seisuga september 1941. Kirovi oblastisse saabus väljasaadetuid ainult Eesti NSV-st 2049 inimest. D.26
Eesti NSV eriasjade abiprokurör Nikiforovi kiri 24.02.47 NSVL asepeaprokurörile soovitusega laagrist vabanenud perekonnapead, kes tulid Eestisse, saata asumisele Venemaale oma perekondade juurde. [Sabbo 1996, lk. 822]
1947. aastal jätkas ENSV Prokuratuur oma inimvaenulikku tegevust 1941. aasta massioperatsiooni korras väljasaadetute suhtes, soovitades mitte lubada neid tagasi Eestisse ka siis, kui perekonna-pea jäi siiski ellu ja vabanes vangilaagrist. Eelmise lehekülje dokumendi 2. lehekülg.