Fotod Memento 2001. a. väljaandest - 2.4. TAGASI KODUMAAL

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Fotod Memento 2001. a. väljaandest
2.2. ESIMENE ASUMISPERIOOD 1941–1948
2.3. TEINE ASUMISPERIOOD 1948–1958
2.4. TAGASI KODUMAAL
4. DOKUMENDID
4.2. KÜÜDITATUTE SAATUSEDOKUMENTE KGB TOIMIKUTEST
Kõik leheküljed

 

2.4. TAGASI KODUMAAL

Kohe pärast vabanemist sundasumiselt algasid 1941. aasta küüditatutel uued probleemid. Olulisemad neist olid Eestisse tagasisõidu ja kodukanti elama asumise ehk sissekirjutuse loa saamine. Vabastus ilma sissekirjutuse loata kestis mõnede inimeste puhul erinevates variantides kuni 1989. aastani. Endistele küüditatutele ja vabanenud poliitvangidele lisandus vastavalt kesk- kui ka kohalike võimuorganite ametlikele eeskirjadele ja juhenditele erikohtlemine töökohtades ja õppeasutustes. Tuli täita mahukaid, perioodiliselt korduvaid ankeete, hankida iseloomustusi, kirjutada elulugusid. Kehtisid kodukoha, töökohtade, õppimise erialade, piiritsoonide ja suuremate linnade, välissõitude jne keelud. Rakendati erilähenemist korterisaamise järjekorda panemisel, autoostu loa või tuusiku saamisel, sõjaväes jne. See oli meile nõndanimetatud teise astme represseerimine. Viibisime küll kodumaal, kuid enamasti ilma turvalise koduta. Kodutalus, päriskodu individuaalmajas, endises korteris elasid reeglina võimukad võõrad.
Kolmanda astme represseerimine, mis algas hiljem, kuid kestab paljudele veel praegugi, on takistused (pahatihti mõnitusedki) seoses äravõetud varade tagastamisega.
Käesoleva peatüki 2.4. fotode kogumik kajastab põgusalt, 1-2 pildiga iga erineva tegevussuuna kohta, Eestisse tagasi jõudnud endiste represseeritute tegevust. Nooremad inimesed asusid hilinenult oma haridusteed jätkama ja perekondi looma väga rasketes tingimustes. Enamasti alustati jälle tühjalt kohalt, esimese tooli või kušeti ostmisega oma väikesesse üürituppa, teki või uue palitu soetamisega jne. Samal ajal jälgisime kurvastusega oma päriskodude edasist reostamist ja lagunemist. Vanemad inimesed asusid tihti omale uues kohas uut kodu rajama, kuna päris kodupaika ei antud sissekirjutamise õigust.
Organisatsiooniliselt alustati arglike “sünnipäevade” tähistamisega kõrvalistes kohtades ning ajapikku jõuti ka regulaarsete suuremate kokkutulekuteni. Metsataludes heisati sel puhul sini-must-valge lipp juba varem kui mitmed teised seda teha julgesid. Vahetasime aadresse ning alustasime Venemaa külade ja rajoonide järgsete nimekirjadega möödunut meenutama. Kokkusaamisteks hakkasid kujunema ka eakamate saatusekaaslaste matused.
Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” asutamisega Tallinna Linnahallis 25.03.89, märtsiküüditamise 40. aastapäeval, käivitus Memento ühenduste asutamine kõigis maakondades. Suuremates linnades tekkisid Memento ühenduste kõrvale ka teised represseeritute organisatsioonid (Endised poliitvangid, Vabadusvõitlejad, Soomepoisid jne), kuna see oli suure liikmete arvu tõttu otstarbekas. Asuti avalikult kaitsma endiste represseeritute huve ja toetama iseseisvusliikumist. Nõuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, materiaalset toetust, kompensatsiooni õigusvastase sunnitöö aastate eest jne. Nüüd, 10 aastat hiljem, on Eesti Vabariigist saanud Euroopa tunnustatud riik, kuid meie nõudmised on vähe muutunud. Vaatamata raskustele on endiste represseeritute organisatsioonidest kujunenud suurearvuline, kindlameelne toetajaskond Venemaast sõltumatu Eesti Vabariigi kujundamisele.

Kommunistide poolt hävitatud ausammaste taastamine ja uute – massiküüditamist ning poliitilist terrorit meenutavate – ausammaste rajamine üle Eestimaa kestab tänapäevani. Kaasarääkimine poliitikas toimub Memento Liidu juhatuse ja represseeritute organisatsioone ühendava Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja ning erakondade kaudu. Endiste represseeritute ja paljude teiste eestlaste ikka veel lahendamata probleeme kommunistide kuritööde hindamisel püüame edasi arendada ka rahvusvaheliste konverentside ja kongresside kaudu.

Grupp asumiselt tagasi Eestisse jõudnud eestlasi Tallinnas kogunesid laulupeo ajal jällenägemiseks Harjumäele, 1960.
Seisavad vasakult Heino Tammeaid, Arvi Koppel, Peeter Perens, Heikki Teär, Teisi Tõsine, hr. Kohandi ja Otto Tuulik. Istuvad vasakult Leo Õispuu, Külli Kask, Linda Ääremaa-Hõbenik, Helvi Vaher-Teär, Antonie Tõsine, Helvi Koppel-Kohandi, Erika Tõsine, Helbe Perens (Kuus) ja Lauri Hõbenik.

Foto E. Õispuu-Palmipuu kogust

 

Ainuüksi Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonna ühes õpperühmas oli aastatel 1958–1960 neli 1941. aastal küüditatud noormeest.
Uuno Tomasson TPI üliõpilasena, 1957. Vabanes asumiselt 1957 olles Iževski Mehaanikainstituudi üliõpilane.

Foto U. Tomassoni kogust

Eestis alustasime jälle tühjalt kohalt. Meie kodudes, majades ja korterites elasid võõrad. Siia majja õnnestus Ella-Rosalie Lubergil saada ametikorter – esimene omaette elamine pärast Venemaalt naasmist 1956. Siin tuli elada koos tütre Tiiaga 1958–1962. Maja asus Tallinnas Vabaõhumuuseumi teel aiandi territooriumil.
Foto Tiia Nurmise kogust



Eluhoonetes elasid võõrad, talu kõrvalhooned lammutati, veskid lagunesid. Saare talu tuuleveski 1950.-tel aastatel kolhoosikorra ajal, kui pererahvas oli veel Venemaal asumisel alates 1941. Veidi hiljem selle vanaisa (küüditati 1949) veski puitosa kasutati kütusena.
Foto L. Õispuu kogust

1941. aastal täiskasvanutena väljasaadetud varisevad manalasse, alaealistena Venemaale viidud elavad edasi. See tubli, elu lõpuni aktiivselt tegutsenud ema tõi asumiselt 3 last elavatena tagasi Eestisse. Üks neist suri enne teda ... Juuniküüditatu Juuli Kask’i matmine Virtsu kalmistule tütre Vaike kõrvale, 1999.
Foto K. Kask-Väli kogust

1941. aasta juunis Venemaale küüditatud Vassilissa Teäri ärasaatmine Saaremaal Kihelkonna kirikus.

Abikaasa oli küüditamise ajal oma laeva kaptenina välisvetes. Poeg Heikki Teär suri pärast teistkordset asumiselt vabanemist Kihelkonnal. Kaks korda küüditatud tütar Asta on musta kübaraga kirstu taga. Kommunistidel ei õnnestunud hävitada seda üle Eestimaa tuntud kapteni perekonda – Heikkil ja Astal on kokku 35 last, lapselast ja lapselapselast. Foto 10.02.2001.
Foto A. Olli kogust

Tagasi kodumaal, kuid regulaarselt kohtume iga aasta augustis. Seekord Kuressaares Ülo Kann-Roosi majas. Akna all istub Lauri Hõbenik, edasi Silvia Õispuu ja tema abikaasa Leo, seisab Anatoli Mark ja paremal Hugo Tamleht oma lapselapsega. Kokku ikka üle 20 inimese.
Foto L. Õispuu kogust

Tagasi kodumaal Eestis, kuid uuesti rajatud kodudes. Laura Õunpuu-Niinemets Järvakandis, Helvi Koppel-Kohandi Pärnus ja Valve Rihkrand-Kanter Järvamaal.

 

Doktor Heino Noor rajas nõukogudeaegse genotsiidi ohvriks langenud emade mälestuseks Haapsalu Toomkirikusse EMAALTARI, mis pühitseti 1992. H. Noore isa Karl hukati 09.03.42 ja ema Salme 24.04.42, mõlemad Sosva surmalaagris.
Heino Noor sündis 24.04.22; 14.06.41 küüditati Haapsalust koos vanematega Sverdlovski ob-lastisse. Ta arreteeriti 29.01.44; erin. §58-10, 58-11 alusel määrati 8 aastat. Vabanes Sevural-lagist 29.01.52.




Kõigile nõukogude terrori ohvritele ning konkreetselt 1941 küüditatud ja Sosva surmalaagris hukatud Salme ja Karl Noorele poja, endise poliitvangi Heino Noore püstitatud ausammas Tartus Maarja kalmistul 1998.
Foto H. Noore kogust

Lisaks kesksele Pilistvere memoriaalile rajatakse mälestusmärke kõikjal Eestis.

Läänemaal Risti raudteejaamas 1999. aastal püstitatud mälestusmärk. Selles raudteerööbastest konstrueeritud mälestusristiga tähistatud jaamas laaditi inimesi loomavagunitest koosnevasse küüdirongi Venemaale viimiseks nii aastal 1941 kui ka 1949.

Paljud parimad juutide perekonnad määrati kommunistide poolt hävitamisele samaväärselt eestlastega 1941. aastal. Pildil küüditatutele püstitatud mälestuskivi Tallinnas Rahumäe Juudi kalmistul.
Foto L. Rosenbergi kogust

DRJ Koostöökotta ühinenud represseeritute ametlikult registreeritud organisatsioonide esimehed ja nende esindajad, s.h. Memento (E. Palmiste, L. Õispuu), nõutavad Tallinna linnapealt J. Mõisalt linnaplaanil koha eraldamist Vabadusmonumendi püstitamiseks Vabaduse väljakule, 08.02.2001.
Foto L. Õispuu kogust

Tagasi kodumaal. Tallinna mementolastena kohtume 2 korda aastas Linda kuju juures Toompeal suurküüditamiste mälestuspäevadel, sellel fotol 14. juunil 1998. Grupp Memento aktiviste, vasakult Eino Eiskop, Memento lipuga Hillar Vaherma, Aadu Oll, Lauri Hõbenik, Leo Õispuu, Mirjam Puhk-Kaber, Enn Tarto abikaasaga, Lea Palvadre, Aadu Rast, Feliks Tipner ja Endel Palmiste. Kokku on mälestajaid harilikult 100-200 inimest, sõltuvalt ilmast.
Foto L. Õispuu kogust

Memento Liidu juhatuse koosolek toimub mitu korda aastas. 10.02.2001 toimunud lahtist koosolekut juhatas esimees Endel Palmiste. Koosolekus osalesid, pildil vasakult aseesimees Heino Jalakas (Harjumaalt), Ülo Ojatalu (Õpilasvabadusvõitlejate Liidust), sekretärina Tiia Nurmis, Heino Lätt (Jõgeva Poliitvangide Ühendusest), Eldur Pardel (Valgamaalt). Sama koosolekulaua ümber istusid ka Maret Terav (Rakverest), Kalju Kotkas (Pärnust), Endel Paiso (Läänemaalt), Udo-Vello Lamp (Tartust), Juta Vessik (Saaremaalt), Leida Kiiver (Hiiumaalt), Leo Õispuu (Tallinnast), Inga Saarva (Tallinnast), Lembit Leinjärv (Järvamaalt), Aino Kiiver (Rakverest), Ants Salum (Viljandist).

DRJ Koostöökoja koosolekud toimuvad regulaarselt erakonna “Isamaaliit” kantselei ruumides. Järjekordsel koosolekul 2000. aastal, vasakult Aadu Oll ja Enn Sarv (mõlemad Eesti Endiste Poliitvangide Liidust), Andres Ammas (Isamaaliit), Jüri Teras (Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing), Leo Õispuu (Memento), Uno Järvela (Soomepoisid).

Vilniuses juunis-septembris 2000 toimunud Rahvusvahelise Avaliku Tribunali istung Leedu Seimi konverentside saalis. Pildil vasakult süüdistajad Tšetšeeniast (naisdiplomaat), Ukrainast, Eestist, Leedust (naisjurist), Slovakkiast, Lätist (lillede taga); esineb Valgevene süüdistaja. Kohtunike laua taga paremalt kohtunik Saksamaalt ja tema tõlk, Tribunali kohtunike kogu esimees Leedu jurist Vytautas Zabiela, Läti jurist Aivars Liudvigs jt. Süüdistused kommunistliku režiimi ja kommunistlike parteide vastu laekusid Tribunalile 15 maa esindajatelt. Tribunali kohtuotsus ilmus raamatuna – Judgement of the International Public Tribunal in Vilnius (2000). – Vilnius, 2000, 186 p.