7.1. Üldisi põhimõtteid
Kriminaalnorm koosneb alati kahest osast, millest esimene määratleb kuriteo koosseisu ja teine sätestab karistuse. Rahvusvahelised konventsioonid kõnelevad küll sellest, missuguseid kuritegusid tuleb pidada karistatavaks inimsusevastaseks ja sõjakuriteoks, kuid otseseid karistusi nende eest ei määra. Süüdlaste karistamine vahetult konventsioonide alusel ei ole seetõttu võimalik. Konventsiooniga ühinenud riigid peavad tema sätete alusel ise sõnastama vajalikud kriminaalõiguse normid koos karistustega ja need eraldi oma õigussüsteemi lülitama. Vastava kohustuse on riikidele kehtestanud eranditult kõik konventsioonid, milles on määratletud inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid.
Eesti kriminaalõigusse lülitati inimsusevastased ja sõjakuriteod esmakordselt alles novembris 1994, kui võeti vastu sellekohane kriminaalkoodeksit täiendav seadus. Järelikult kulus meie justiitsministeeriumil ja riigikogul kolm aastat inimsusevastaste kuritegude ja kaks aastat Genfi konventsioonide üle järelemõtlemiseks. Mõtlemise tulemus oli see, et otseselt lähtuti vaid genotsiidivastasest ja aegumatuskonventsioonist. Niisugune, teistele Eesti riigi poolt ratifitseeritud konventsioonidele ebapiisavat tähelepanu pöörav seisukoht on koguni seadusse kirja pandud. Apartheidivastane konventsioon jäi selgesõnutsi rakendamata ja on seda siiamaani. Ka Genfi dokumente pole kuskil otseselt mainitud. Sõjakuritegusid käsitleb kriminaalkoodeksis kõigest kolm paragrahvi, millest eriti esimene hõlmab vaid üsna väikest osa rahvusvahelises õiguses määratletud sõjakuritegudest. Teised kaks on niivõrd üldsõnalised, et võivad hõlmata mida tahes.
Riigikogu lähtekoht oli siiski üldistav ning vastas Eesti poolt ratifitseeritud konventsioonides kehtestatud nõuetele selle poolest, et inimsusevastaste ja sõjakuritegude aegumatuse põhimõtte sätestas meie seadus õigesti: need kõik on karistatavad “sõltumata kuriteo toimepanemise ajast”. Sellega omandasid neid kuritegusid kirjeldavad sätted ühtlasi ka tagasiulatuva jõu, nii nagu aegumatuskonventsioon seda nõuab. Teiste sõnadega: meie kriminaalõigus peab inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid niivõrd ränkadeks roimadeks, et “tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi” on need kõik alati kuriteod olnud.
Eesti põhiseadusest järeldub, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud muutuvad automaatselt Eesti siseõiguse osaks, jõustuvad lepinguis endis ettenähtud korras ja on seejärel täitmiseks kohustuslikud, omades siseõigusest tugevamat õigusjõudu. Lühidalt, Eesti põhiseaduses kehtib rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse põhi-mõte. Ent vahetult kohaldama saab asuda ainult nn iserakenduvaid välislepinguid, mis ei vaja täiendavaid riiklikke õigusakte. Rahvusvahelise kriminaalvastutuse konventsioonid ei ole iserakenduvad, sest nad ainult määratlevad kuritegusid, kuid karistusi ei kehtesta. Iserakenduvaks muutuvad nad alles siis, kui vastavad karistused on riigi õigussüsteemis juba kehtestatud.
Rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse põhimõttest järeldub, et kõik, sealhulgas ka ratifitseeritud, kuid otseselt rakendamata jäänud konventsioonid on kohustuslikud õigusallikad nendega sisuliselt seotud siseriiklike õigusnormide tõlgendamiseks ning vastava õigusala mõistete selgitamiseks. Niisugune seisund on praegu Eestis näiteks apartheidivastasel konventsioonil, mis kehtib meie õigussüsteemi lahutamatu osana. Selle konventsiooni mittearvestamine tähendaks tema rikkumist. Genfi nelja konventsiooniga ja I protokolliga kui sõjakuritegusid määratlevate õigusallikatega on sama lugu. Pealegi on apartheidivastane konventsioon ja Genfi konventsioonide sõjakuritegude määratlused kaudselt rakendatud sellega, et nendele viitab aegumatuskonventsioon, mis on kuulutatud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest kriminaalvastutuse kehtestamise seaduse otseseks aluseks. Nürnbergi sõjatribunali põhikiri kui dokument, mille ratifitseerimist polnud kunagi ette nähtud, samuti ÜRO resolutsioonid, millega põhikiri ja kohtuotsus omal ajal kinnitati, kehtivad Eesti õigussüsteemi lahutamatu osana jällegi aegumatuskonventsiooni kaudu.
Genfi dokumentide puhul kerkib täiendavalt üles välislepingute tõlkimise ja eesti keeles avaldamise probleem. Riigi Teataja seaduse kohaselt tuleb seal avaldada üldtähtsad välislepingud, järelikult kindlasti ka sellised, mis sätestavad isikute kriminaalvastutust. Selleks on aega olnud 4 aastat, kuid seda pole Genfi konventsioonide ja protokollide osas tehtud. Nii on rikutud esiteks nende lepingute endi artikleid, mis nõuavad vaikeide tõlkimist, laialdast levitamist ja tõlgete üleandmist teistele lepinguosalistele riikidele, ja teiseks Riigi Teataja seadust. Kuidas süüdlasi selle eest vastutusele võtta, peavad otsustama Eesti asjaomased asutused. Siinkohal on olulisem selgitada, kas ka sõjakuritegusid määratlevate, Eesti jaoks jõustunud rahvusvaheliste lepingute kohta kehtib Eesti põhiseaduse säte, et täitmiseks, seega siis ka kurjategijate jälitamiseks ja karistamiseks, saavad kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused. Ilmselt ei kehti, sest rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon ütleb selgesti, et igasuguse jõustunud lepingu osalised peavad seda ausameelselt täitma ega tohi lepingu täitmatajätmise õigustusena viidata oma siseõiguse sätetele. On muidugi väga kahetsusväärne, kui vastutusele võetavad sõjakurjategijad saavad alles eeluurimise käigus teada, et kuskil on olemas inglis- ja prantsuskeelsed konventsioonid, mida nad on rikkunud ja mille alusel neid rängad karistused ootavad. See ei vabasta neid kriminaalvastutusest, küll aga annab neile õiguse taotleda konventsiooni avaldamata ja levitamata jätmises süüdiolevate eesti ametnike karistamist.
Tekib küsimus, kuidas peaksid uurimisorganid, prokuratuur ja kohtud suhtuma kriminaalvastutust sätestavatesse konventsioonidesse, mis on küll jõustunud, kuid jäetud kas täielikult või osaliselt kriminaalkoodeksi sätetes arvesse võtmata. Konventsioonide arvestamata jätmine tähendaks nende ja ühtlasi ka Eesti põhiseaduse rikkumist. Jääb üle vaid võimalus, et olemasolevatele kriminaalkoodeksi sätetele tuleks anda laiendav tõlgendus, mis väldiks rahvusvahelise õiguse rikkumise. See sõltub muidugi seisukohast, mille võtab Riigikohus kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Tuleks arvata, et kohus peaks põhiseaduse sättest ja mõttest ning välislepingute ülimuslikkusest lähtudes tõlgendama seadust niivõrd avaralt, et karistamisele kuuluksid kõigis konventsioonides käsitletud kõik kuriteod. Järgnevalt (osades 7.2 ja 7.3) vaatleme, milliseid võimalusi inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest kriminaalvastutuse kehtestanud seadus Eestis selleks annab. Pakume esialgu välja maksimumi, seejärel vaatame võimalusi kergendavate asjaolude arvestamiseks.
7.2. Inimsusevastaste kuritegude karistamise võimalustest
Kõigepealt vaatleme, mil määral Eesti kriminaalkoodeksi ainuke inimsusevastaste kuritegude paragrahv võtab arvesse genotsiidivastase konventsiooni nõudeid. Genotsiidikuriteo üldmõiste on kriminaalkoodeksis määratletud õigesti kui tahtlik tegu, mille eesmärk oli täielikult või osaliselt hävitada rahvuslik, etniline, rassiline või usuline okupatsioonirežiimile vastupanu osutav või muu sotsiaalne grupp. Vastavat paragrahvi on püütud sõnastada avaramalt, nii et see kirjeldaks üldse igasugust inimsusevastast kuritegu. See pole õnnestunud, palju jääb puudu. Isegi genotsiidi teostamise viiside hulgas on loetletud ainult grupi liikme(te) tapmine, raske või üliraske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamine, piinamine ja laste vägivaldne äravõtmine. Nii jääb genotsiidi käsitlus poolikuks, sest karistatavate genotsiidikuritegude loetelust on ära jäetud kaks põhilist genotsiidi teostamise viisi: grupile tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab grupi täielikku või osalist hävimist, ning abinõude rakendamine grupisisese sündimuse tõkestamiseks. Pole arvestatud, et neid genotsiidi nn bioloogilisi vorme rakendati Eestis kommunistliku partei poolt 1980ndate aastate lõpuni.
Õigustatult on Eesti seadus maininud genotsiidi teostamise ühe viisina piinamist. Seda genotsiidivastane konventsioon ise ei maini. Piinamine on võetud apartheidivastase konventsiooni punktist, mis käsitleb rassirühma liikmete ilmajätmist õigusest elule ja isikupuutumatusele ning sisuliselt kordab genotsiidivastase konventsiooni vaikei täiendatud kujul. Apartheidivastases konventsioonis rõhutatakse aga inimsusevastase kuriteona piinamise kõrval ka julma ja ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist, mis on Eesti seadusest põhjendamatult välja jäetud. Okupatsiooniajal olid need tegevused nõukogude eeluurimis- ja karistuspraktikas väga laialt kasutusel. Inimväärikust alandav kohtlemine võib teatavasti väljenduda ka inimese sundimises käituma oma tahte ja südametunnistuse vastaselt. See võib arvesse tulla paljude Nõukogude võimu käsikute ja KGB informaatorite puhul ja annaks kohtule võimaluse vaadelda mõningaid süüdlasi ka ohvritena.
Inimsusevastase kuriteona on vaadeldavasse paragrahvi õigus-tatult lisatud põliselanike deporteerimine või väljasaatmine relvastatud ründe, okupatsiooni või anneksiooni korral. See on tegelikult otsene tsitaat aegumatuskonventsioonist. Võiks vaielda ebamäärasust tekitava sõna “korral” vastu, sest aegumatuskonventsiooni eestikeelne vaike ütleb “tagajärjel”. Mõeldakse ju okupatsiooni tervenisti, mitte selle vahetu kehtestamise aega.
Samas olukorras Eesti kriminaalseaduse paragrahvis karistatavaks peetav põliselanike “majanduslikest, poliitilistest ja sotsiaalsetest inimõigustest ilmajätmine või nende õiguste piiramine” on kuriteo koosseisuna liiga üldsõnaline, mistõttu välistab otsese rakendamise võimaluse. Vaevalt hakkab keegi kunagi vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega nuhtlema tuhandeid okupante ja kollaborante, kes ükskõik milliste põliselanike ükskõik milliseid inimõigusi ükskõik mis viisil piirasid. Selline sõnastus nõuab kitsendavat tõlgendamist, sealhulgas ka vahetult konventsioonivaikeide põhjal. Selgub, et inimõigustest ilmajätmise on inimsusevastaseks kuriteoks tunnistanud apartheidivastane konventsioon, mistõttu seda saab karistada ainult apartheidi raames ja vastavalt sellele, kuidas apartheid on konventsioonis määratletud (määratlust vt eespool osades 5.4, 6.2 ja 6.3). Täiendavalt lisandub kindlasti veel tingimus, et õigustest ilmajätmise eesmärk pidi olema rassirühma või -rühmade takistamine osalemast riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus ning teadlik olukorra loomine, mis takistaks rühma või rühmade täielikku arengut, või teise võimalusena, et õigustest ilmajätmine toimus apartheidi vastu väljaastunud isiku(te) tagakiusamiseks. Kui kriminaalkoodeksi vaadeldavat paragrahvi eraldi kitsendavalt tõlgendada, siis tuleb arvesse ainult äsjanimetatud teine võimalus, sest apartheidi mõistete asemel kasutatakse mõistet “okupatsioonirežiimile vastupanu osutav grupp” ning räägitakse kuriteost kui “okupatsiooni või anneksiooni korral” toimepandust. Karistada tuleks aga mõlema võimaluse kohaselt.
Et õigustest ilmajätmine saab olla aegumatu inimsusevastane kuritegu ainult apartheidi puhul, siis seadusandja on Nõukogude okupatsiooni Eestis kaudselt juba tunnistanudki apartheidiks. Seega on apartheidivastane konventsioon eesti kriminaalõigusse kaudselt siiski sisse toodud, ehkki senine õiguspraktika pole selle kuulumist Eesti õigussüsteemi koosseisu sugugi arvestanud. Konventsioonist laenatud tunnuste (piinamise, õigustest ilmajätmise) alusel pole algatatud ühtki kriminaalasja, vähemalt avalikkusele pole sellest teatatud. Pole ka andmeid kriminaalasjadest “okupatsioonirežiimile vastupanu osutanud gruppide” vastu toimepandud inimsusevastaste kuritegude uurimiseks, ehkki selliste gruppidena on käsiteldavad kõik, keda okupatsioonivõim karistas VNFSV kriminaalkoodeksi §58-11 või hilisema ENSV kriminaalkoodeksi §70 alusel. Neid oli väga palju, ja edaspidi näeme, et väga palju oli ka nende vastu toimepandud kuritegusid.
Paratamatult tuleb teha järeldus, et meie õiguskaitseorganid tõlgendavad kriminaalkoodeksi inimsusevastaste kuritegude paragrahvi liiga kitsalt. Ei peeta silmas seda, et kriminaalkoodeksi paragrahv käsib inimsusevastaseid kuritegusid, “sealhulgas genotsiidi”, karistada nii, “nagu need kuriteod on määratletud rahvusvahelise õiguse normides”, näiteks pidades genotsiidiks ka gruppide täielikku või osalist hävimist neile pealesurutud elutingimuste tagajärjel või sündimuse tõkestamist. Samuti ei arvestata, et sõna “sealhulgas” viitab kohustusele rakendada täiel määral ka apartheidivastast konventsiooni ning lisaks kohaldada Nürnbergi sõjatribunali põhikirja ja Nürnbergi kohtuotsuse põhimõtteid.
Tegelikult uuritavad kuriteod kuuluvad ajajärku, mis lõppes suure küüditamisega 1949. aasta märtsis, kõige hiljemalt Stalini surmaga. On tekkinud oht, et inimsusevastaste kuritegudena hakataksegi meil käsitama ainult koodeksi vastavas paragrahvis otseselt kirjapandut, seega üksnes niisugust genotsiidi, mis on toime pandud tapmise, raske või üliraske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamise, piinamise või laste vägivaldse äravõtmise teel, ja sellele lisaks (edaspidi?) ka põliselanike deporteerimist või väljasaatmist. Muid inimsusevastaseid kuritegusid, mille kirjeldamiseks eespool kulus kokku kolm alampeatükki (vt osa 4), nagu polnukski. Asumata tegema oletusi sellise õiguspraktika põhjuste kohta, loetleme mõningaid inimsusevastaste kuritegude liike, mida saaks ja tuleks Eestis esmajärjekorras täiendavalt uurima hakata.
Katsed hävitada eesti rahvast pealesurutud elutingimustega, mis põhjustasid ahistatud gruppide täielikku või osalist kadu, või meetmetega sündimuse tõkestamiseks kujunesid pärast Stalini surma kuni Nõukogude aja lõpuni peamisteks genotsiidi teostamise viisideks (vt eespool osa 4.3). Nende Nõukogude võimu ponnistuste arvele langeb umbes 175000 sündimata jäänud last ja vähemalt 30000 inimest vangis ja küüdituses hukkunute hulgast, kuid meie seaduseparagrahv ja õiguskaitseorganid on selle unustanud. Pole inimest, pole ka probleemi, õpetas Stalin.
Põliselanike deporteerimine ja väljasaatmine inimsusevastase kuriteona hõlmas muidugi ka vangimõistetute väljasaatmist okupeeritud Eestist. See järeldub otseselt meie kriminaalkoodeksi vaikeist. Nagu nägime, peetakse seda ühtlasi sõjakuriteoks (vt osa 6.4). Karistuse kandmise koht määrati tavaliselt karistava komisjoni või kohtu otsusega, kuid selles osalesid ka KGB ja prokuratuur. Tuleb eristada kaht peamist karistajate liiki: esiteks kohtud ja sõjatribunalid (mitmesuguses alluvuses tribunale on Eestis tegutsenud vähemalt 15) ning teiseks nõukogude võimu kuritegelikud omakohtuorganid: kolmik, kolleegium, erinõupidamine. Karistamisest võttis osa muidugi ka prokuratuur, kas siis otse või järelevalve korras oma tegevusetuse kaudu. Prokuröri osavõtt protsessist võis ära jääda, millega VNFSV KrPK alusel kaasnes ka kaitsja puudumine. Viimane oli muidugi ränk rahvusvahelise õiguse rikkumine ja ühtlasi sõjakuritegu “ausa ja seaduspärase protsessi” tagamata jätmise tunnustel.
Karistusotsuste kavandajate ja otsusetegijate korraldusel toimunud väljasaatmiste ohvreid oli Eestis ligi kolm korda enam kui küüditatuid. Väljasaatmised vangilaagritesse N. Liitu (enamasti edaspidise asumisele jätmisega) kestsid kuni 1990. aastani ning hõlmasid kokku ligi 80 tuhat inimest. Ellujäänud vangid olid keskmiselt 15,74 aastaks (koos järelasumisega) ja hukkunud vangid igaveseks ajaks eesti rahva taastootmise protsessist välja lülitatud, nii et ligi kaks korda suurem oli vangide sündimata jäänud laste arv. Valdav enamus vange sai karistuse okupeeritud riigi kodaniku jaoks ülimalt mõistusevastase “nõukogude isamaa reetmise” paragrahvi alusel. Sisuliselt tähendas see “meelevaldset arreteerimist ja ebaseaduslikku vangispidamist” (nagu on öeldud apartheidivastases konventsioonis) või “tagakiusamist poliitilistel või rassilistel põhjustel” (Nürnbergi sõjatribunali põhikirja sõnastus). Kuni maikuuni 1989 kehtis ENSV ÜNP kuritegelik seadlus 12. oktoobrist 1957, mis keelas väljasaadetute paljude liikide tagasilubamise Eestisse. Hulk väljasaatjaid ja tagasituleku keelajaid on praeguseni alles, mõned töötavad koguni kõrgetel ametikohtadel. See inimsusevastane kuritegu esines ka Saksa okupatsiooni ajal: Eestist saadeti tollal välja umbes 2000 vangi, paar tuhat tööteenistuslast ja suur osa Sõrve poolsaare elanikkonnast.
Nõukogude okupatsioonirežiimi ohvrite rehabiliteerimisel Riigikohtus tuleb kohtuasjade läbivaatamisel ilmsiks hulk okupatsiooniaja kohtunike, prokuröride ja uurijate inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, nagu näiteks meelevaldsed arreteerimised ja süüdimõistmised, “ausa ja seaduspärase protsessi” nõuete rikkumised, süüdimõistetute väljasaatmised, uurimise käigus piinamise, ähvarduste, valetamise või inimväärikust alandavate menetluste kasutamine jms. Enamasti on tegemist juhtudega, kus Eesti Vabariigi kodanikud pandi Nõukogude võimu poolt vastutama kuritegude eest, mille subjektiks võisid olla üksnes N. Liidu kodanikud, või kus ei arvestatud vabadusvõitluse õigustatust rahvusvaheliste normide, sealhulgas ÜRO põhikirja järgi. Tõsi küll, selliseid asjaolusid on kaasajal ulatuslikult arvesse võetud rehabiliteerimise alusena, kuid Riigikohus pole rehabiliteerimiste käigus seni veel kordagi püstitanud okupatsioonivõimu esindajate süülisuse küsimust. Seda ülesannet seadusetäht Riigikohtule otseselt küll ei kehtesta, kuid tegelikult viitab iga rehabiliteerimine vajadusele põhjalikult uurida, kes ikkagi oli süüdi isiku õigusevastases karistamises ja kas see karistamine oli inimsusevastane või sõjakuritegu. Nende probleemide lahendamisest loobumine tähendab sisuliselt kõigi karistajate õigeksmõistmist ilma asjaolude uurimiseta. Ühtlasi ei tohi unustada, et mitteteatamine kindlalt teadaolevast esimese astme kuriteost on Eesti kriminaalõiguse kohaselt kuritegu (vt osa 7.4).
Eespool (osas 6.2) oli juba juttu ka sellest, et tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamine kui üks võimalikke genotsiidi teostusviise on meie kriminaalnormis asendatud raskete või üliraskete kehavigastustega ja vaimsete hälvetega. Tõsine kehaline kahjustus pole kaugeltki veel kehavigastus ja vaimne kahjustus ei tarvitse olla vaimne hälve. Nii võivadki selle paragrahvi järgi karistamata jääda kurjategijad, kes on süüdi näiteks kerges riietuses polaaraladele viidud või nädalateks külma kartsa pandud inimeste tervisekahjustustes, vangidel ilma kaitsevahenditeta töötamise tõttu tekkinud kaevandussilikoosis, asumisel või tööl saadud kiirituse tagajärgedes või represseeritute vaimsete võimete nõrgenemises kurnava nälja tagajärjel. Need olid vaid üksikud näited. Selletaoliste kommunismiohvrite arv Eestis on kokku umbes 10000. Lisaks mõnisada Saksa laagreis tervise kaotanud ja pärast seda ellujäänud isikut, nende hulgas mõnikümmend Eesti juuti.
Inimsusevastaste kuritegude paragrahvis apartheidi mainimata jätmist ei saa millegagi õigustada, sest käsitlus okupatsioonikorrast kui nõukogude apartheidist tundub kummutamatu (vt eespool osa 6.3). Tegemist oli ju tõesti seadustatud rassilise (=rahvuslikul, sugukondlikul ja klassikuuluvuse alusel teostatud) segregatsiooni ja diskrimineerimise süsteemiga, mille eesmärgiks oli niihästi kehtestada ja säilitada kui ka järjekindlalt laiendada ühe rassirühma (nõukogude natsiooni, eriti vene rahvuse) ülevõimu okupeeritud riigi elanikerühmade sihipärase rõhumise eesmärgil. Niisugune on mõistemääratlus konventsioonides ja just niimoodi tehtigi. Apartheidivastase konventsiooni sõnastust kasutades võime õigustatult väita, et tegemist oli vandenõuga eesti rahva hävitamiseks. Hakata siinkohal lisaks juba mainitud genotsiidikuritegudele uuesti loetlema ka kõiki muid Eestis toimepandud apartheidikuritegusid läheks pikale. Järgnevalt loetleme vaid kõige esileküündivamaid kuritegusid, eriti selliseid, mida jätkati kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Rõhutame, et nende eest vastutuselevõtmine eeldab inimsusevastaste kuritegude paragrahvi avarat tõlgendamist, ja see — nagu eespool juba näidatud — on põhiseadusest lähtuvalt meie õiguskaitseorganite, eriti aga Riigikohtu otsene kohustus.
Rassirühmade liikmete meelevaldset arreteerimist ja ebaseaduslikku vangispidamist käsitleb apartheidivastane konventsioon genotsiidi ühe vormina. Osal juhtudel kasutasid nõukogude võimud selle raske inimsusevastase kuriteo õige nime vältimiseks ümberütlemist “kohtuvälised represseerimised” ning olid iseseisvuse taastamise ajaks Eestis ise sedastanud üle 30 tuhande juhtumi, muidugi ilma ühtki süüdlast karistamata. Inimsusevastase kuriteo olemasoluks piisab neil juhtudel represseerimise meelevaldsusest, nii et selle ettekäändeid pole mõtet vaadeldagi. See aegumatu kuritegu hõlmas meil kokku ligi 100 tuhat ohvrit, süüdlasteks olid rassistliku Nõukogude võimu juhtivad ja nn õiguskaitseorganid, lisaks mitut sorti erikomisjonid (“erinõupidamine”, “kolleegiumid”, “kolmikud”). Sisuliselt olid selle inimsusevastase kuriteo ohvreiks peaaegu kõik tänaseks rehabiliteeritud vangid ja küüditatud.
Siia võime lisada ka isikute tagakiusamise nende põhiõigustest ja vabadustest ilmajätmisega selle eest, et nad apartheidi vastu välja astusid. Seda konventsioonis ja ka meie kriminaalkoodeksis otseselt mainitud kuritegu pandi toime taasiseseisvumiseni, kõige lõpuks iseäranis nn teisitimõtlejate vastu suunatud väga mitmesuguste meetmete abil. Siiamaani on selgitamata jäänud isegi meie vabadusvõitluse viimase märtri Jüri Kuke represseerimise süüdlased, ehkki on teada, et Tartu prokuratuur lõpetas esialgu tema kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning oli sunnitud selle taas algatama EKP keskkomitee otsesel survel. Veel 1992. aastal jätkasid mõned ametisse jäänud nõukogude kohtutegelased Eestis poliitiliste karistuste tühistamise asemel nõukogude korra ohvrite mõnitamist N. Liidu vastu toimepandud “kuritegude”, sisuliselt vabadusvõitluse ümberkvalifitseerimisega huligaansuseks. Seda inimsusevastast kuritegu võiks apartheidivastase konventsiooni eeskujul nimetada inimeste väärikuse ründamiseks või nende alandavaks kohtlemiseks.
Inimsusevastaseks kuriteoks tunnistab apartheidivastane konventsioon ka kõik meetmed, mis on suunatud elanikkonna jaotamisele ja eraldamisele rassitunnuste järgi. Meil kuuluvad selle määratluse alla eelkõige piirkondlik ja ametkondlik segregatsioon immigrantide soodustamisega, lisaks põliselanike väljasurumine Kirde-Eestist ja mitmest linnast, mujal aga parematest elamukvartalitest, ning üle kogu Eesti tähtsamate ja paremini tasustatud tegevusalade tagamine muulastele. Kommunistide erakordselt sihikindla segregatsiooni- ja diskrimineerimispoliitika all tuli kannatada vähemalt 750 tuhandel Eesti põlisasukal. Aastakümneid kestnud ebavõrdsust põlistallinlastele elamispinna jaotamisel märkis juba 1990. aastal ka ENSV ülemnõukogu presiidium, kuid muidugi ei teinud ta juttugi süüdlaste karistamisest.
Okupeeritud riigi kodanike kui omaette “rassirühma” (Eesti nat-siooni) ilmajätmine paljudest inimese põhiõigustest ja põhivabadustest kuulub samuti aegumatute inimsusevastaste kuritegude hulka, kuid ainult apartheidi raames. See kommunistide ja okupantide üks massilisemaid kuritegusid tabas kogu põliselanikkonda, välja arvatud kommunistliku partei liikmed, “nomenklatuuri” hulka arvatud isikud, partei soosikud ja iseäranis kollaborandid. Selle kuriteo teostusviisid olid erakordselt mitmekesised (vt eespool osa 4.4). Eesti rahva vastu rikutud tsiviil- ja poliitiliste inimõiguste pakti artikleid loetlesime eespool (osas 5.1). Vastava kuriteokoosseisu üldsõnalisus Eesti kriminaalkoodeksi täiendustes on kõrvaldatav paragrahvi kitsendava tõlgendamisega apartheidivastast konventsiooni appi võttes. Omaette probleemi moodustavad need Nõukogude korra kaasajooksikud, kes nüüd väidavad, et “me kannatasime koos kogu rahvaga ja veel enamgi”. Nemad olid oma inimõigused vabatahtlikult vahetanud majanduslike ja muude hüvede vastu ja teinud seda täies teadmises.
Näeme, et nõukogudeaegsete inimsusevastaste kuritegude levik Eestis oli väga laialdane. Nende uurimine näib ähvardavat suurt hulka võimuga kaasaläinud kollaborante. Eesti kriminaalkoodeks näeb aga ette nii palju võimalusi karistust kergendavate või kaotavate asjaolude (vt tagapool osa 7.4) arvestamiseks, et igaühele peaks olema tagatud õiglane suhtumine.
7.3. Sõjakuritegude karistamise võimalustest
Kriminaalvastutuse seadus lülitas kriminaalkoodeksi koosseisu kolm sõjakuritegude paragrahvi. Neist esimese pealkirjaks on vägivald elanikkonna kallal sõjategevuse piirkonnas, teisel sõjavangi kohtlemise õigusliku režiimi rikkumine ja kolmandal — keelatud sõjapidamisvahendite või -viiside kasutamine või nende kasutamiseks käsu andmine. Juba need pealkirjad näitavad, et sõjakuritegusid vaadeldakse kriminaalkoodeksis kitsalt kui ainult sõjaaegset karistatavat tegevust. Järelikult on Genfi dokumendid Eestis rakendatud vaid osaliselt, mis tähendab nende rikkumist. Arvestamata on jäänud Genfi IV konventsiooni nõue, mille kohaselt okupant jääb okupeeritud territooriumil konventsiooniga seotuks kuni okupatsiooni lõpuni, juhul kui ta teostab seal valitsemise funktsioone, ja Genfi esimeses protokollis ÜRO põhikirja alusel antud täpsustav tõlgendus, mille kohaselt kõik neli Genfi konventsiooni ja lisaprotokoll hõlmavad rahva enesemääramisõiguse teostamiseks peetavat võitlust koloniaalse ülemvõimu, võõrriigi okupatsiooni ja rassistlike režiimide vastu ning kuuluvad ilma piiranguteta rakendamisele okupatsiooni lõpuni. Lisaks oleks tulnud silmas pidada, et kõiki Genfi konventsioone loetakse rahvusvaheliseks tavaõiguseks ning seega üldkehtivaks kogu tsiviliseeritud maailmas (vt eespool osa 6.4).
Põhiseaduses sätestatud Eesti riikluse järjepidevuse põhimõt-test tuleneb, et me olime okupeeritud üle viiekümne aasta, alates 1940. aasta 17. juunist. Piirdumine üksnes sõjaaegsete kuritegudega omandab praeguses Eestis seetõttu veelgi sügavama tähenduse: tegemist on kui mitte just meie põhiseaduse otsese rikkumisega, siis selle tähtsaima põhimõtte eiramisega küll kindlasti. See on kaudne tunnustus Venemaa ja isegi mõnede Eesti poliitikategelaste väitele, nagu oleks nüüdne Eesti uus, NSV Liidust irdunud riik.
Sõjakuritegude (“tõsiste õiguserikkumiste”) artiklid Genfi dokumentides ei ole iserakenduvad. Nende osaline rakendamine tähendab Eesti poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute rikkumist: Genfi konventsioonid nõuavad, et lepinguosalised kehtestaksid kõik vajalikud seadused tõsiseid õiguserikkumisi toime pannud või selleks käsu andnud isikute tõhusaks karistamiseks, ja Genfi I protokoll nõuab võetud kohustuste täitmist koguni viivitamatult.
Esimene sõjakuritegude paragrahv kriminaalkoodeksi koosseisus (§612) tunnistab karistatavaks sõjategevuse piirkonnas toimunud röövimise, vägivalla, vara ebaseadusliku hävitamise ja vara ebaseadusliku äravõtmise sõjalise vajaduse ettekäändel. Lisaks on seal kuriteo koosseisuna sätestatud “muude tsiviilelanikkonna kaitset käsitlevate rahvusvahelise õiguse normide rikkumine”. Paragrahvi pealkirjast näib järelduvat, et see kõik käib ainult sõjategevuse piirkonnas toimunu kohta.
Vaatleme kõigepealt paragrahvis vahetult kirjapandut. Selle otsesel rakendamisel tuleb arvestada, et sõjategevus Eestis kestis kuni metsavõitluste lõppemiseni. Sellest põhimõttest lähtub muide Riigikohtu praegune tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu võidelnute rehabiliteerimisel. Järelikult tuleb pidada sõjakuritegudeks igasuguseid tsiviilelanike ja talude vastu suunatud vägivalla- ja terroritegusid, mida metsavendade jälitamise ja hävitamise käigus toime pandi, samuti kommunistliku partei organiseerivat, käsuandlikku ja kontrollivat tegevust metsavendluse vastu võitlemisel. Sõjategevuse lõppemise hetke Eestis ei saa üheselt määrata, sest metsavendlus vaibus järk-järgult ning eri paigus eri aegadel. Ilmselt tuleb sõjategevuse piirkonnaks vaadeldava paragrahvi mõttes lugeda igasugust paika, kus metsavendluse ehk rahvusliku partisaniliikumise või ka üksikute metsavendade jälitamisel kasutati vägivaldseid vahendeid ja/või meetodeid.
Nagu öeldud, kohtud ja õiguskaitseorganid ei tohi rahvusvahelist õigust rikkuda. Seetõttu tuleks silmas pidada, et paragrahvi pealkirjal ei ole otsest normatiivset tähendust. Paragrahvi pealkiri on käsiteldav üksnes järgneva karistusnormi tõlgendamiseeskirjana. Tõlgendamisel on aga ülimuslik jõud ratifitseeritud rahvusvahelisel õigusel, mis sisuliselt tühistab kitsendava pealkirja ja kohustab sõjakuritegudena arvestama niihästi sõjategevuse piirkonnas kui ka kogu okupatsiooni jooksul elanikkonna kallal toimepandud vägivalda ja ahistamist. Seetõttu tuleks esimese sõjakuritegude paragrahvi vaikeis mainitud “muude” normide all mõista kõigi tsiviilelanikkonna kaitset käsitlevate ja Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute kogu vaikei, nimelt aegumatuskonventsiooni, selle kaudu nelja Genfi konventsiooni, Nürnbergi sõjatribunali põhikirja, Nürnbergi kohtuotsuses väljenduvaid põhimõtteid ja Haagi IV konventsiooni, lisaks veel Genfi esimest protokolli.
Nende normide alusel peaks elanikkonna vastu suunatud sõjakuritegude loetelusse juurde mõtlema tsiviilelanike ettekavatsetud tapmise, piinamise ja ebainimliku kohtlemise, tahtliku suurte kannatuste või kehale või tervisele tõsiste kahjustuste tekitamise, pantvangide võtmise, isikute ebaseadusliku ja meelevaldse vangistamise, nende ilmajätmise õigustest ausale ja seaduspärasele kohtuprotsessile (siia kuulub näiteks kohtupidamine ilma kaitsja osavõtuta ja kohtuväliste karistusorganite kogu tegevus), igasuguste (sealhulgas ka vangistatud) tsiviilelanike küüditamise või ebaseadusliku ümberpaigutamise kas okupeeritud ala piires või sealt väljapoole, isikute sundimise teenistuseks okupeeriva riigi vägedes, okupandi tsiviilelanikkonna osade asustamise okupee-ritud territooriumile, ründed kaitsealuste kultuuri- ja vaimupärandi objektide vastu, omandi äravõtmise ilma sõjalise hädavajaduseta, rassilisel diskrimineerimisel põhinevad inimväärikuse solvamised ja apartheidi. Ning veel ühtteist (vt osa 6.4) ja seda kõike okupatsiooni esimesest päevast viimaseni (okupatsiooni lõpu kuupäeva määramine on Eestis muide omaette keeruline juriidiline probleem).
Loetelu sai pikk, aga põhiseaduse §3 kohaselt moodustavad selle aluseks olevad dokumendid Eesti õigussüsteemi lahutamatu, järelikult kõigile kohustusliku osa. Juhime tähelepanu mõnele massilisele tsiviilelanikkonna vastu toimepandud sõjakuriteole.
Kõigepealt okupandi tsiviilelanikkonna osade ümberasustamised okupeeritud territooriumile. Tervenisti rahvusvaheliseks tavaõiguseks kuulutatud Genfi IV konventsioon tunnistas selle õiguserikkumiseks, Genfi I protokoll kvalifitseeris ümber tõsiseks õiguserikkumiseks ehk sõjakuriteoks. Meil on see kaasa toonud eesti rahva tuleviku seisukohast kõige kahjulikumaid tagajärgi. Ajakirjanduse andmeil on muulasi toodud (tulnud) ja läinud miljoneid, püsivalt oli 1989. aastaks kohale jäänud neid umbes 600 tuhat. Süüdlasi tuleks otsida nende seast, kes on korraldanud Venemaal ja mujal tööjõu värbamist Eestisse toomiseks ning eelisolukorra loomist immigrantidele ja kes on sellekohaseid korraldusi liiga usinalt täitnud. Kaudselt on süüdi ka need, kes on tahtlikult koostanud rahvamajandusplaane, mis eeldasid tööjõu importi. Seda on mõeldav vaadelda osana vandenõust.
Teine eriti massiline sõjakuritegu, mis hõlmas meil ligi pool miljonit ohvrit, oli Eesti kodanike sundimine teenistuseks okupandi sõjaväes (kaasa arvatud Tšernobõli “kordusõppused”) ning osavõtuks agressioonidest nn sotsialismimaade ja Afganistani vastu. Süüdlasi otsitagu sõjaväe ja kohaliku garnisoni juhtkonnast, kommunistlikust parteist, peale nende on muidugi süüdi osa sõjakomissariaatide töötajaid, asjakohaste seadluste ja määruste autorid ning sõjaväest kõrvalehoidjate vastu tegutsenud “õiguskaitsetöötajad”. N. Liidu viimaseil aastail jätkati seda sõjakuritegu isegi arvesse võtmata sõjaväeteenistuse vastu suunatud “Genf IV” rahvaliikumist, nii et teadmatusega ei saa süüdlased ennast küll vabandada. Näiteks Eesti ülemnõukogu presiidium tuvastas 29. oktoobril 1990 Kohtla-Järve linnavolikogu sõjakuriteo (nimetades seda küll Eesti NSV seaduse rikkumiseks), mis avaldus kodanike kutsumises tegevteenistusse N. Liidu relvajõududesse. Jääb arusaamatuks, miks kriminaalasi on tänaseni algatamata.
Kolmas väga ohvriterikas sõjakuritegu oli Eesti tsiviilelanik-konna suurte osade, kaasa arvatud vangimõistetud inimeste küüditamine Venemaa kaugetesse rajoonidesse ja sunnitöölaagritesse. See on ühtlasi ka inimsusevastane kuritegu, millena oleme seda eespool (osas 7.2) juba kirjeldanud. Koos üle-eelmises lõigus mainitud sõjakuriteoga (okupandi kolonisaatorliku tegevusega) on tegemist nn etnilise puhastusega, nagu seda tänapäeval on nimetama hakatud.
Neljanda kaugeleulatuvate tagajärgedega sõjakuriteona tuleks mainida okupeeritud Eesti piires korraldatud ümberasustamisi, näiteks maa-alade tühjendamist okupandi sõjaväe või tehaste vajadusteks, mitmete linnade sulgemist põlisasukate eest, piiriäärsete alade puhastamist ebasoovitavast ”elemendist” ning ruumi tegemist sisseveetavaile okupeeriva riigi kodanikele. Sellesse liiki kuulub ka maarahva koondamine suurtesse asulatesse juhtudel, kui seda tehti sunniviisil.
Jätkame Eesti kriminaalkoodeksisse lülitatud sõjakuritegude vaatlemist. Teine sõjakuritegude paragrahv Eesti kriminaalkoo-deksis (§613) näeb ette karistuse sõjavangi kohtlemise õigusliku režiimi rikkumise eest, kui see on “seotud erilise julmusega või toime pandud haige või haavatud sõjavangi vastu”. Ei ole toodud mingeid viiteid dokumentidele, mis seda režiimi sätestavad. Ilmselt tuleb aluseks võtta eelkõige Genfi III konventsioon ja Genfi I lisaprotokoll, mis jällegi mõlemad moodustavad lahutamatu osa Eesti õigussüsteemist.
Sõjavangide kohtlemise režiim on kirjeldatud Genfi III konventsiooni artiklites 12–121, kuid üldjuhul ei saa selle rikkumist veel sõjakuriteoks lugeda, nii et siin on süüdlastele liiga tehtud. Aegumatute sõjakuritegudena tulevad arvesse ainult “tõsised õiguserikkumised”: tahtlik tapmine, piinamine või ebainimlik kohtlemine, tahtlikult suurte kannatuste või kehale või tervisele tõsiste kahjustuste tekitamine, igasugune sõjavangi surma põhjustav või tema tervist tõsiselt ohustav ebaseaduslik tegu või tegevusetus, sõjavangi sundimine teenistuseks vaenuliku riigi vägedes ning sõjavangi tahtlik ilmajätmine õigusest ausale ja seaduspärasele kohtuprotsessile, kui teda milleski süüdistatakse. Genfi I protokoll lisab sõjavangide vastu suunatud sõjakuritegude loetelusse teadaolevalt võitlusvõimetu isiku ründamise, õigustamatu viivitamise sõjavangi kojulaskmisega ja isikuväärikuse solvamised, kui need põhinevad rassilisel diskrimineerimisel, sealhulgas muidugi ka diskrimineerimise rahvustunnuse alusel. Näeme, et kriminaalkoodeksis rõhutatud “eriline julmus” ei tarvitse olla kaugeltki mitte otsustav kuriteotunnus, selleks võib olla igasugune tegu või tegevusetus, mis “tõsiselt ohustab sõjavangi tervist” või rikub tema inimõigusi.
Selline on kriminaalkoodeksi käsiteldava paragrahvi tegelik sisu pärast kohustuslikku täiendamist Eesti õigussüsteemi kuuluvate rahvusvahelise õiguse normidega. Okupatsioonivõimu kõige massilisemad sõjakuriteod 1944. ja 1945. aastal olid Saksa sõjaväe mundris võidelnud eestlastest sõjavangide tagakiusamine ja näljutamine (nendest hukkus lühikese ajaga umbes 20%) ning neist ühe osa võtmine okupandi sõjaväkke, sealhulgas ka tööpataljonidesse.
Aga juba 1944. aastal algas ka Nõukogude võimu kümme aastat kestnud räpane sõda eesti metsavendade ning nende tsiviilisikuist abistajate vastu koos piinamistega, mürgi kasutamisega, avalike ja salamõrvadega, pantvangide võtmisega, kollektiivsete karistamistega (vägivallaga), talude mahapõletamisega ja maarahva terroriseerimisega. Genfi dokumentide kohaselt tuleb eesti metsavendade võitluses näha rahvusvahelist relvakonflikti, kus okupeeritud riigi rahvas püüdis teostada oma enesemääramisõigust, võideldes võõrriigi okupatsiooni ja rassistliku režiimi vastu. See on ainuvõimalik järeldus ka ÜRO PA agressiooni defineerimise resolutsioonist 3314(XXIX), mida käsitlesime eespool (osades 2.2 ja 2.4).
Suurt osa metsavendi oleks tulnud kohelda kui võitlejaid (combatant) ning alistunuil ja haavatuil oli õigus sõjavangi seisundile, tingimusel et nad olid austanud Genfi dokumentides sätestatud reegleid. Iseäranis metsavendade ja üldse sõjavangide puhul oleks tulnud maksimaalsel määral silmas pidada, et nad polnud okupeeriva riigi kodanikud ja et neil polnud okupeeriva riigi vastu mitte vähimaidki truuduskohustusi. Lisaks arvestab meie Riigikohus rehabiliteerimistel sedagi, et metsavennad olid nõukogude võimu poolt seatud olukorda, kus neil tuli oma elu säilitamiseks toime panna mitmeid muidu keelatud tegusid hädaseisundis ja hädakaitseks. Seda okupatsioonivõim muidugi ei arvestanud. Vabastatud sõjavange ning alistunud metsavendi hakkas okupatsioonivõim varsti hulgaliselt kohtu alla andma “nõukogude isamaa reetmise eest”, et neid sellel väljamõeldud ettekäändel mõrvata või meelevaldselt vangi mõista ja Venemaale sunnitöölaagreisse küüditada. Rahvusvaheline õigus tunnistab need teod üsna mitme eespoolvaadeldud punkti järgi sõjakuritegudeks, kuid pakub ka võimaluse käsitleda neid apartheidi ilmingutena.
Ja lõpuks, sõjakuritegudeks loetakse ka tahtlik apartheidi ning muude ebainimlike ja alandavate praktikate rakendamine, kaasa arvatud rassilisel diskrimineerimisel põhinevad inimväärikuse solvamised. Järelikult, olles juba ratifitseerinud apartheidivastase konventsiooni, oleme kohustatud ka Genfi dokumentide alusel seda ausalt ellu viima hakkama.
Kolmas sõjakuritegude paragrahv Eesti kriminaalkoodeksis (§614) käsitleb keelatud sõjapidamisvahendite või -viiside kasutamist. Nendeks oli näiteks hulk Punaarmee ja hävituspataljonide terroritegusid 1941. aastal, Eesti taasvallutuse käigus ja ajastul kuni Stalini võimu asendumiseni, sealhulgas metsavendluse vastased võitlusmeetodid, millest juba juttu oli. Eraldi märkimist nõuavad pommirünnakud Eesti linnade vastu sõja ajal ja Narva lõplik hävitamine varsti pärast sõda, samuti ründed eesti kultuuri- ja vaimupärandi objektide vastu, sealhulgas iseäranis Vabadussõja mälestusmärkide hävitamine. Kõigil neil juhtudel oli tegemist meelevaldse purustamise ja laastamisega ilma sõjalise vajaduseta. See oli sõjakuriteoks tunnistatud juba Nürnbergi tribunali põhikirjas ja kohtuliku vastutuse ähvardusel keelatud veelgi varem, nimelt Haagi 1907. aasta konventsiooni lisana kehtestatud eeskirjades.
Kriminaalkoodeksi kolmas sõjakuritegusid käsitlev paragrahv mainib oma pealkirjas keelatud sõjapidamisvahendite või -viiside kasutamist, kuid kuriteo koosseisu kirjelduses piirdub ainult käsu karistatavaks tunnistamisega. Genfi konventsioonide ja esimese protokolli järgi peavad vastutama nii käsu andja kui ka täideviija.
7.4. Karistusi raskendavad ja kergendavad asjaolud
Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid pani Eestis toime kaks erinevat isikute gruppi: okupandid ja kollaborandid. Nende mõistete täpsustamine ja võimaliku süülisuse piiritlemine järgnevad tagapool (osades 10.3 kuni 10.5). Okupandid tulevad esmajoones kõne alla kui kuritegude kavandajad, arvatava vandenõu osalised, organiseerijad, käsuandjad, juhtijad ja peamised täideviijad. Nende süü on suurem. Kollaborandid olid nähtavasti suuremalt osalt kaasaaitajad, niisiis väiksemad süüdlased. Kommunistliku partei kohalik juhtkond kuulub aga karistamisele nähtavasti tervikuna, sest nad kõik olid riigivõimu esindajad, kelle teadmisel kuriteod toime pandi (vt aegumatuskonventsiooni art. II).
Ehkki kuriteoohvrite arv Eestis on erakordselt suur, ei ole oodata kuigi suuri karistatavate isikute hulki. Valdav osa kuritegusid pandi toime kuni umbes 1955. aastani, väga suur osa tõendeid on hävinud, Venemaale viidud või ära varastatud, enamus ohvreid ja tunnistajaid surnud.
Inimsusevastaste kuritegude eest on Eesti kriminaalkoodeksis ette nähtud vabadusekaotus 8 kuni 15 aastat või eluaegne vabadusekaotus või surmanuhtlus. Sõjakuriteod on karistatavad vabadusekaotusega 3 kuni 10 aastat, välja arvatud sõjavangi kohtlemise õigusliku režiimi rikkumine, mille eest raskema kuriteo tunnuste puudumisel karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni 3 aastat. Inimsusevastased ja sõjakuriteod, sõltumata karistusmäärast, on kõik aegumatud.
Inimsusevastased ja sõjakuriteod on kriminaalkoodeksi järgi esimese astme kuriteod, nii et mitteteatamine toimepandud kuriteost on karistatav (KrK §-d 19 ja 181). Mitteteatamine kindlasti teadaolevast toimepandud kuriteost toob rahatrahvi või aresti või vabadusekaotuse kuni ühe aastani. See käib ka rehabiliteerimiste käigus avastatud kuritegude kohta, mida olid toime pannud kohtunikud, prokurörid, julgeolekutöötajad ja muud. Inimsusevastaste kuritegude või sõjakuritegude toimepanemist kajastavate dokumentide tahtlik hävitamine, rikkumine või peitmine on karistatav samuti arestiga või vabadusekaotusega kuni 3 aastat.
Kohus peab mõistma karistuse vastava kuriteo kohta kehtestatud piirides, kuid ühtaegu arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning süüdlase isikut. Kuriteo raskust oluliselt vähendavate erandlike tehiolude esinemisel võib kohus süüdlase isikut arvestades määrata karistuse ka alla ettenähtud alammäära või üle minna teiseliigilisele karistusele. Süüdlase isiku arvessevõtmisel tuleb meie oludes silmas pidada okupantide ja kollaborantide suuremat vastutust inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude toimepaneku eest, mis aga sugugi ei tähenda, nagu ei võiks süüdlasteks olla ka muud isikud.
Parteinomenklatuuri hulka arvatud okupandid olid Eestisse saadetud N. Liidu imperialistlikke taotlusi ellu viima, genotsiidi ja apartheidi teostama ja eesti rahvast hävitama ning seda oma võimete ja oskuste piires nad ka tegid. Vastutust raskendavate asjaoludena tulevad nende puhul kõne alla kuritegude toimepanemine süstemaatiliselt ja organiseeritud grupi (kommunistliku partei) koosseisus, mitmetel ka ränkade tagajärgede põhjustamine (vähemalt viiendiku eesti rahva häving ja teise viiendiku sündimata jäämine). Vastutust kergendava asjaoluna võib muulastest “aparatšikute” puhul erijuhul arvesse tulla kuriteo sooritamine teenistusliku sõltuvuse olukorras — eeldusel, et süüdlasel polnud omapoolset moraalse valiku võimalust. Eesti riik võib süüdlastele vastu tulla selles, et annab nad üle Venemaale, kui viimane seda taotleb, ja usaldab kohtuasjade arutamise sealsetele võimudele. Igal arvessetulevate rahvusvaheliste konventsioonidega ühinenud riigil on õigus oma kodanike üle ise kohut mõista nende poolt toimepandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest. See on võimalik muidugi alles siis, kui Venemaaga on sõlmitud leping süüdistatavate ja karistust kandvate isikute vastastikuse väljaandmise kohta.
Eesti kodakondsetel, kes on okupatsioonivõimuga aktiivselt kaasa töötanud, ehk juriidilise termini kohaselt kollaborantidel on nähtavasti kalduvus ennast okupantidega samastada, mistõttu võib kahtlustada, et nad on inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude jälitamist ja karistamist mitmeti nurjata püüdnud. Tegelikult pole suurel enamikul kollaborantidel selleks kuigi palju põhjust. Inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid on nendest nii mõnedki toime pannud, aga sellistelegi võib Eesti kriminaalõigusest otsida ja leida mitmesuguseid vastutust kergendavaid asjaolusid. Arvesse võivad tulla näiteks puhtsüdamlik kahetsus või süü ülestunnistamisele ilmumine, toimepandud kuriteo kahjuliku tagajärje ärahoidmine või tekitatud kahju vabatahtlik hüvitamine või kõrvaldamine süüdlase poolt, kuriteo toimepanemine ähvarduse, sundimise või materiaalse, teenistusliku või muu sõltuvuse mõjul, kuriteo toimepanemine raskete isiklike, perekondlike või muude asjaolude kokkusattumise mõjul, jms. Mõnel juhul võib arvesse tulla ka kuriteo sooritamine hädaseisundis, seega siis ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikut või nende õigusi.
Eestis kui õigusriigis on endastmõistetav, et kedagi ei saa karistada paljalt kommunistlikku parteisse kuulumise eest, olgugi see partei kuritegelik, või partei palgal töötavaks kollaborandiks olemise eest, olgu töökohustused millised tahes. Igaüks vastutab vaid selle eest, mis ta isiklikult on teinud. Ja kõike arvesse võttes võib kohus ettenähtust kergema karistuse mõista, vabadusekaotuse tingimisi kohaldamata jätta, karistatu enne tähtaega karistusest vabastada või tema karistuse kergemaliigilisega asendada, lõpuks ka süüdimõistetu, kes on kuriteo tehiolude või kurjategija väljaselgitamisel abi osutanud, karistusest üldse vabastada. Selleks on vajalik, et süüdimõistetu poolt esitatud tõendid oleksid viinud jõustunud kohtuotsuseni asjas, milles süüdimõistetu abi osutas.
Täiendavalt kehtib eranditult kõigi inimsusevastaste ja sõjakuritegude puhul üldine põhimõte, mida kohaldati juba Nürnbergi põhikirja elluviimisel: kuriteo toimepanekut käsu täitmise korras tuleb alati käsitada kergendava asjaoluna, kui kohtualusel puudus isikliku moraalse valiku võimalus. Siin nähtavasti sõltub kõik peamiselt kohtualuse isikust.
Palju põhjust on loota eesti kohtult peale õigluse ka leebust, sest kui välja arvata kõige nooremad, siis valdav enamus kohtunikke on meil ise endised kompartei liikmed: teistsuguseid sovjetiajal nii kohtu- kui ka üldse juristitööle kuigi palju ei lubatudki.
Ja lõpuks on Riigikogul õigus välja anda ka mingisugune osalise või täieliku amnestia seadus isikutele, kes on toime pannud mõningaid konkreetseid inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid või kes on tegutsenud ühenduses mingite eriliste asjaoludega.