1.1. Eesti riikluse eesmärgid
Eesti hääleõiguslik kodanikkond on meie riikluse tähtsamad eesmärgid määranud rahva poolt vastuvõetud põhiseadusega. Need on loetletud Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatuses. Ilmselt kõige olulisemad eesmärgid on riigi kindlustamine ja arendamine 1918. aastast lähtuva järjekestvuse alusel ning eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade. Sealsamas on kirjas täiendavad eesmärgid, mis määravad põhipüüdluste teokstegemise viisi: sisemise ja välise rahu kaitsmine, riigi tegevuse rajamine vabadusele, õiglusele ja õigusele (ehk õigusriigi põhimõtteile) ning ühiskondliku edu ja üldise kasu taotlemine. Neid riikluse korraldamise aluseid täpsustavad põhiseaduse esimese peatüki üldsätted, mida on võimalik muuta ainult rahvahääletusega. Seal rõhutatakse näiteks rahva kui riigivõimu kandja rolli, demokraatiat, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet, riikliku korralduse ühtsust ja territooriumi jagamatut terviklikkust, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide kuulumist Eesti õigussüsteemi koosseisu selle lahutamatu osana, avaldamata seaduste mittekohustuslikkust ning lõpuks seda, et Eesti riigikeel on eesti keel.
Rahvusvahelise õiguse seisukohast on kõige olulisem põhiseaduse sissejuhatuse säte, mille kohaselt Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Üldises rahvusvahelises õiguses kinnistati rahvaste enesemääramise põhimõte deklaratiivselt nn Atlandi Hartaga 1941. aastal, kuid lõplikult alles 1945. aastal ÜRO põhikirjaga (vt allpool osa 2.4). Eesti rahvale tagas selle õiguse ennetavalt 1920. aasta 2. veebruari rahuleping Nõukogude Venega (vt allpool osad 3.1 ja 3.4). Tartu rahulepingus on rahvaste enesemääramise õigus, nähtavasti esmakordselt rahvusvahelise õiguse ajaloos, kirja pandud lepingulisel tasemel. See annab Tartu rahule ka kustumatu maailma-ajaloolise tähenduse. Tartu rahulepingu art. II on eesti rahva aegumatu vabaduskiri. Samas on see leping aga ka Eesti riigi sünnitunnistus ja VNFSV sünnitunnistus, esmakordsed mõlema riigi olemasolu de iure tunnustused (vt allpool osa 8.3).
Võime öelda, et põhiseaduse sisssejuhatuses ja esimeses peatükis on lühidalt kirja pandud “põhiseaduse mõte”, mis on ja jääb vankumatuks juhiseks riigikogule, presidendile, valitsusele, kohtuvõimule ja õiguskantslerile igasugusel rahva poolt nende kätte usaldatud võimu teostamisel. Õiguskantsler nimetab seda põhiseaduse vaimuks ja hingeks ning nendib, et selle kõige mõistmisega on Eestis raskusi: paljudel juhtudel pole eriti meie ametnikkond oma tegevuses sellest lähtunud ega pole aru saadud vajadusest jõuda selle mõistmiseni.
Need rahva poolt antud põhiseaduslikud juhtnöörid tulevad arvesse iseäranis seaduste tõlgendamisel ja rakendamisel ning uute seaduste tegemisel. Pärast põhiseaduse vastuvõtmist on täielikult välistatud näiteks kunagine laialt levitatud ja veel praegugi Venemaa poolt pealesurutav käsitlus taasiseseisvunud Eestist kui “kolmandast”, Nõukogude Liidust lahkulöönud vabariigist (lugedes Eesti NSV teiseks) või sellest järelduv kodakondsuse nn nullvariant ehk kodakondsuse automaatne võimaldamine kõigile iseseisvuse taastamise hetkel Eestis viibinud välismaalastele. See kõik oleks põhiseadusega vastuolus, mistõttu niisuguste ideede seadustamine nõuaks tingimata põhiseaduse eelnevat muutmist.
Põhiseaduse “vaim ja hing” tulevad arvesse ka rahvusvahelise õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel Eestis. Seoseid meie põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse vahel on käsitlenud Riigikohtu esimees Rait Maruste (rõhutades, et ta avaldab oma seisukohti kui üksikisik ja teadlane). Kõige üldisem alus selles küsimuses on rahvusvahelises tavaõiguses tunnustatud riikide suveräänsuse printsiip, mille kohaselt rahvusvaheline leping ei saa olla ülimuslik suverääni ehk võimukandja, s.o rahva ees. Sellest lähtub ka ÜRO põhikiri ehk harta, mida vaatleme allpool (osas 2). Eesti põhiseadus on rahva poolt referendumil vastu võetud õigusakt, seega põhimõtteliselt ülim. Põhiseadus (§3) käsitab rahvusvahelist õigust Eesti õigussüsteemi lahutamatu osana, kuid sätestab (§123), et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. See tähendab sisuliselt, et põhiseadus peab alati jääma siseriikliku õigussüsteemi kõrgeima õigusjõuga aktiks. Eesti õiguskord ongi välislepingud, küll enne jõustamist, allutanud põhiseaduslikkuse kontrollile. Samas (§123) on aga ka sätestatud välislepingute ülimuslikkus Eesti seaduste ja muude põhiseadusest alamate aktide ees. R. Maruste teeb sellest järelduse, et ettenähtud korras sõlmitud ja jõustatud, ühtlasi (õiguskantsleri poolt) vaidlustamata jäänud rahvusvahelised lepingud seisavad Eesti õiguskorras põhiseadusest madalamal, kuid muudest õigusaktidest ülemal. R. Maruste peab põhimõtteliselt võimalikuks ka seisukohta, et põhiseadus ja välislepingud on võrdses seisundis, kuid ise ta seda seisukohta ei poolda.
Et rahvusvaheline õigus on osa Eesti õigussüsteemist, siis tekib paratamatult vajadus seda koos kõigi muude normidega põhiseaduse alusel ja vastavalt Eesti õiguskorras kehtestatud reeglitele tõlgendada. Tõlgendamise eesmärk on kindlustada kooskõla ja lahendada vastuolud muude rahvusvaheliste normidega, eriti aga põhiseadusega, ning hoolitseda selle eest, et põhiseadusest alamad seadused oleksid vastavuses Eestis jõustatud rahvusvaheliste normidega. Nii kehtib ka rahvusvahelise õiguse puhul nõue, et seda tuleb lugeda lähtudes Eesti põhiseaduse sättest ja mõttest, eelkõige aga printsiipidest, mida eespool kirjeldati kui põhiseaduse “vaimu ja hinge”. Allpool (osas 5.1) näeme, et kahe kõige olulisema inimõigusi sätestava rahvusvahelise lepingu alusel on Eestis lisaks ette nähtud ka rahvusvaheliste organite kontroll.
1.2. Mida autor taotleb
Rahvusvahelised konventsioonid ja muud lepingud, millega Eesti riik on ühinenud, seisavad meie õigusnormide astmestikus vahetult põhiseaduse järel. Kui mõni Eesti seadus on nendega vastuolus, siis tuleb kohaldada välislepingu sätteid. Nagu igasugune leping, nii ka välisleping kehtestab kohustusi, kuid annab ühtlasi ka mitmesuguseid õigusi. Käesoleva kirjutise põhieesmärk on näidata, missuguseid rahvusvahelise õigusega määratletud kohustusi me oleme endale võtnud, missugused on meie riigi õigused, kuidas me täidame oma kohustusi ja kuidas kasutame õigusi. Eraldi vaadeldakse rahvusvahelisest õigusest tulenevaid probleeme, mis seonduvad Eesti riikluse kindlustamisega ning rahvuse ja kultuuri säilimise tagamisega. Juhitakse tähelepanu rahvusvahelise õiguse dokumentidele, mida saaks ja tuleks kasutada meie eesmärkide taotlemisel ning välis- ja sisepoliitika arendamisel. Nende põhjal soovitatakse meetmeid, mis soodustaksid eesti rahvuse ja kultuuri ning demokraatia püsimajäämist. Ühtlasi näidatakse, mis kõik on meil siiamaani tegemata jäänud.
Kõige enam tuleb juttu vähetuntud, unustatud või mahavaikitud asjadest.
Kõigepealt (osas 2) tutvustatakse lühidalt rahvusvahelise õiguse olemust, sealhulgas eriti ÜRO põhikirja (ehk Ühinenud Rahvaste Hartat) ja ÜRO resolutsioone, mis seda tõlgendavad. Need dokumendid on kaasaegse rahvusvahelise õiguse ja maailmapoliitika alus, kuid Eestis jäänud peaaegu tundmatuks, sest ÜRO põhikiri avaldati Riigi Teatajas alles 1996. aastal, aga seda tõlgendavate resolutsioonide eestikeelseid vaikee pole üldse kuskil avaldatud. Meie riigiorganid ega ajakirjandus nende olemasolu ega sisu sageli ei arvesta.
Järgneb kaks pikka peatükki (osad 3 ja 4) teemadel, mida veel viis aastat tagasi väga elavalt arutati, kuid mis nüüd on hakanud juba unustusse vajuma. Alguses tõestatakse N. Liidu agressiooni ja okupatsiooni kuritegelikkus. Seejärel kirjeldatakse okupeerimise käiku ja Nõukogude korra olemust ning kummutatakse müüdid sotsialistlikust riigipöördest ja N. Liiduga ühinemise vabatahtlikkusest. Rahvusvahelisele õigusele, eriti aga rahvaste enesemääramise õigusele tuginedes tõestatakse Eesti riigi ja kodanikkonna juriidiline järjekestvus ning selgitatakse presidendiameti ja valitsuse kontinuiteedi hoidmist paguluses. Juriidilisele peatükile järgneb okupantide inimsusevastase rahvuspoliitika analüüs ja eesti rahva hävitamise sovjetliku suurürituse kirjeldus. See kõik kokku on meie rahvuslik mälu, mida nii mõnedki tahaksid olematuks muuta.
Autor peab neid kahte peatükki käesoleva käsitluse tuumaks, millest järeldub kõik muu. Lähiajaloo kohta on meil avaldatud palju laialipillatud kirjutusi ja mõtteid, mitmel üksikteemal isegi raamatuid, aga kokkuvõtted ja juriidilised hinnangud nõukogude aja võimukandjate poolt Eestis läbiviidud genotsiidi ja etnilise puhastuse kohta puuduvad. Siin on püütud välja tuua kõige olulisemat ning liigendada okupatsioonivõimu ja selle eesotsas seisnud kommunistliku partei tegevussuundi juriidiliste kuriteotunnuste alusel. On püütud ühtlasi õiendada mõningaid ajaloovõltsinguid, mille eesmärk on olnud kommunistliku partei osatähtsuse pisendamine ja partei vähemalt osaline rehabiliteerimine. Väga oluline on kogu minevikku ikka ja jälle meenutada, võidelda tahtmatu ja tahtliku unustusega, sest lühike mälu annab asjaosalistele teenimatult puhta südametunnistuse. Mäletamine on ainus usaldatav teejuht tulevikku. Mäletamine on seetõttu kohustus.
Hämmastav on rahva, eriti noorsoo ükskõikne ja tüdinud suhtumine olnusse. Seda on aidanud süvendada mõne asjaosalise ja paljude uurijate keskendumine vaid rahva kannatuste kirjeldamisele ja liigne halisemine. Tegelikkus oli midagi hoopis muud: see oli esmalt 80% eestlaste kangelaslik võitlus enesemääramise ja iseseisvuse eest, siis aga aastakümned passiivset vastupanu ja rahvusliku iseoleku (identiteedi) alalhoidmist, nii nagu keegi oskas. Võitlusvaim ei kadunud kunagi: rahvas ei murdunud, vaid paindus vibuna, salvestas endasse tohutu hulga alistumatuse energiat ja muudkui ootas: ootas ülima kannatlikkusega esimest võimalust enese sirgu ajamiseks. Meie minevik on rahvuse säilitamise vagur kangelaslugu, suur õppetund tänastele noortele. Isegi meie riikluse peatamine pooleks sajandiks on väärtuslik kogemus: õpetus, et demokraatia nõrgestamine, opositsiooni suu sulgemine ja valitsemistöö läbipaistvuse kadumine hõlbustab vaenlase tegevust. See on kogemus vigadest, mida ei tohi kunagi enam korrata.
Eelmises lõigus öeldu ei puuduta muidugi kollaborante, kes isikliku kasu huvides okupandi poolele üle läksid. Neid oli vähe.
Mineviku analüüsiga haakub viies peatükk, mis käsitleb võimalusi inimõiguste rikkumise hüvitamiseks ning pühendab erilist tähelepanu rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvahelisele konventsioonile, mille me Eestis 1991. aastal ratifitseerisime ja silmapilk ära unustasime. See on aga ainus rahvusvahelise õiguse dokument, mis võimaldab diskrimineerimise all kannatanud rahva olukorda parandada ning talle taastumiseks ja arenemise tagamiseks ajutisi soodustusi luua. Viimase probleemi juriidilise tagapõhja ja vajalike meetmete juurde pöördutakse tagasi käsitluse lõpupeatükis (osas 10.6).
Järgneb teine suur kompleks omavahel seotud õiguslikke probleeme, mis hõlmavad inimsusevastaste ja sõjakuritegude karistamise kohustust ja selle kohustuse täitmise võimalusi Eestis. Kõigepealt (osas 6) kirjeldatakse inimsusevastaste ja sõjakuritegude karistamise aluseks olevaid rahvusvahelisi konventsioone. Neid on kokku üheksa. Me oleme need kõik ratifitseerinud, kuid nende täitmine jätab meil väga palju soovida. Lähem vaatlus näitab, et näiteks apartheidivastane konventsioon pakub võimaluse määratleda okupatsioonivõimu poliitikat Eestis kui apartheidi nõukogu-likku varianti. Seda pole meil ega maailmas keegi arvestanud, mitmeid nõukogude apartheidi jäänuknähteid kiputakse koguni Eestile süüks panema. Sõjakuritegude Genfi konventsioonid on meil hoopis tõlkimata ja avaldamata jäänud, niisiis mahavaikimise ohvriks langenud. Oletatavasti pole tahetud rahvast teavitada, et sõjakuritegude määratlused laienevad ka okupatsioonidele ning et okupandid ja kollaborandid harrastasid Eestis paljusid sõjakuritegusid kuni meie taasvabanemiseni. Järelikult on Eestis käimas Genfi konventsioonide rikkumine. Arvestatakse üksnes kõige jõhkramat genotsiidi ja otsitakse kurjategijaid Stalini ajast, mis on muidugi mugavam kui tegelemine elavate süüdlastega.
Järgmine peatükk (osa 7) on eelmisega vahetult seotud. Seal lahatakse ja arvustatakse Eesti kriminaalkoodeksisse lisatud nelja paragrahvi, millesse on püütud kokku pressida äsjamainitud üheksat konventsiooni, õigemini nende tükke. Põhiseaduses kinnistatud õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise õiguse ülimuslikkus sunnivad siiski inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid ka Eestis täies ulatuses uurimisele võtma. Selgub, et kui paragrahve avaramalt tõlgendada, siis see oleks võimalik isegi ilma kriminaalkoodeksit parandamata. Lõpuks lohutatakse võimalikke süüdlasi, et enamikul kommunistlikust parteist väljaastunuil tulevad arvesse karistusi kergendavad ja ärajätvad asjaolud, mis ei luba kellelgi karistamisega liiale minna.
Seejärel tuleb peatükk (osa 8), mis loob sideme mineviku ja oleviku vahele. Seal kirjeldatakse kõigepealt “laulvat revolutsiooni” ja tegevust riigi taastamiseks kui eesti rahva omaalgatuslikku enesemääramisõiguse kasutamist ning antakse juriidiline hinnang olulisematele sündmustele ja dokumentidele. Pikemalt analüüsitakse vabadusvõitluse eesmärkide üle peetud põhimõttelisi vaidlusi, selgitatakse rahvusvahelist tavaõigust riikide tunnustamise ja järjekestvuse küsimuses ning veendutakse, et Eesti riik on tõepoolest teinud kõik vajaliku oma kontinuiteedi kindlustamiseks ning et järjepidevust on tunnustanud kogu rahvusvaheline üldsus. Teine pool peatükist vaatleb Eesti ja Venemaa vahekordi. Nenditakse, et praegu tüliküsimuseks muudetud Tartu rahuleping on juba kaks korda saanud president Jeltsinilt kaudse tunnustuse ning et rahvusvahelise lepinguõiguse normid ei anna lepingu kehtivuse vaidlustamiseks mingeid võimalusi. Pikemalt uuritakse Tartu rahulepingu tunnustamist Eesti–Vene riikidevaheliste suhete aluste lepingus ja näidatakse, kuidas selle lepingu rikkumine Venemaa poolt võimaldab meil teravalt püstitada ka Tartu rahulepingu tunnustamise nõude. Väidetakse, et “Venemaa positiivse hõlvamise” poliitikal pole eduväljavaateid ning soovitatakse selle asemel Eesti kui suveräänse riigi õigusi asuda kaitsma rahvusvaheliste organite kaudu.
Vahekordades Venemaaga on keskse tähtsuse omandanud meie “venekeelsete” probleem, mis näib meid vaevama jäävat veel järgmise sajandi alguseski. See asjaolu peaks õigustama ebaproportsionaalselt pikka peatükki (osa 9), milles vaadeldakse selle probleemi olemust, eriti aga suhet rahvusvahelisse õigusse, ja kummutatakse Venemaa nõudlused. Kõigepealt iseloomustatakse Vene uusimperialismi kavasid ja Venemaa nõudmiste varjatud eesmärke. Neile juriidilise hinnangu andmisel rõhutatakse Eesti vastu toimepandud ÜR Harta rikkumisi. Sellele sissejuhatusele järgneb pikem ülevaade kaasaegsest rahvusvahelisest õigusest välismaalaste ja vähemusrahvuste kohtlemise ja neile riigi kodakondsuse andmise küsimustes. Rahvusvahelise õiguse standardeid võrreldakse Eestis kehtivate normidega. Järgnev välismaalaste tegeliku olukorra kirjeldus annab võimaluse õiendada hulga vene propagandavalesid ja maailmas kohati mõjule pääsnud väärkäsitlusi. Peatükk lõpeb osaga, mis kritiseerib Lääne esindajate suhtumisi Eesti põhiseadusest lähtuvasse välismaalaspoliitikasse. Näidatakse läänlaste ühekülgset hoiakut, mis võib Eestis ohtu seada õigusriikluse ja demokraatia ehitamise.
Käsitluse lõpupeatükk (osa 10) sisaldab mõningaid kõige olulisemaid kokkuvõtteid ja järeldusi. Kui eespool langes pearõhk sageli Eesti riigi kohustustele, siis siin tuleb juttu ka meie õiguste kasutamisest. Eestis ratifitseeritud rahvusvahelisi pakte ja konventsioone kui Eesti õigussüsteemi lahutamatut osa vaadeldakse vastastikustes suhetes Eesti põhiseadusega, eriti põhiseaduse “vaimu ja hingega”, nii nagu seda iseloomustati käsitluse alguses (osas 1.1). Sellest lähtudes kritiseeritakse ka Eestis praeguseks kujunenud olukorda ja näidatakse, mis on meil valesti või tegemata.
Peatüki esimeses osas räägitakse õigusriigi ja demokraatia täieliku ülesehitamise vajadusest kui eeldusest Eesti riigi püsimiseks ja juhitakse tähelepanu mõnele demokraatiavastasele suundumusele. Otsides nende põhjusi kirjeldatakse järgnevalt ilmse sovjetliku pärandina osa inimeste teadvuses säilinud vaimseid kahjustusi. Peatüki kolmas ja neljas osa käsitlevad endisi okupante ja kollaborante Eesti tänapäeva ühiskonnas. Lähtudes Nürnbergi kohtuotsuse pretsedentidest antakse nende mõistete definitsioonid. Püütakse leida lahendust küsimusele, kuidas tuleks endistesse okupantidesse ja kollaborantidesse suhtuda. Peatüki viies osa pöördub tagasi okupatsiooni ajal toimepandud inimsusevastastele ja sõjakuritegudele. Otsitakse, kuid ei leita progressi sellesse probleemisse suhtumises ning tehakse ettepanek organiseerida kurjategijate vastutuselevõttu rahvaalgatuse korras. Peatüki pikem lõpuosa käsitleb nüüd juba igihaljaks kujunema hakkavat küsimust: kuidas kindlustada eesti rahvuse säilimine. Suurele hulgale rahvusvahelise õiguse allikaile tuginedes esitatakse probleemi juriidiline tagapõhi ja visandatakse kaks võimalikku projekti, mis aitaksid lahendamist ometi viimaks käivitada.