Autorid, andmete kogujad ja töötlejad, neist 12 praegu ERRB töötajad:

Erik Baumann
Heino Jagomägi
Elmar Joosep
Udo Josia
Silvi Korp
Ain-Ivar Krupp
Vello Laos
Kirill Lebed
Riina Leevald
Hedi Liit
August Meema
Tiia Nurmis
Ülo Ojatalu
Ilme Peda
Ants Ruusmann
Mare Saks
Vello Salo
Gerda Talve
Leo Talve
Leo Õispuu (ERRB juhataja, Director of ERPRB)

Konsultant
Enn Tarvel

Toimetanud
Ülo Ojatalu

Andmebaasi arvutitöötlus
Taivo Harju ja Tarmo Lõo

Teksti ja fotode arvutitöötlus
Arvi Prikk

Inglise keelde tõlkinud Eve Otsa 1.2-1.3, 1.9, 3, 4.1
iiu Kammiste Foreword, 1.4-1.6., 6.2
Kirill Lebed 1.1, 1.7-1.8, 1.10, 2.1-2.4, 4.2, 5, 6.3-6.5

ISBN 9985–9096–5–8
© Eesti Represseeritute Registri Büroo, Leo Õispuu, 2001
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas & Printed in Tallinn, Estonia

Armas lugeja!

“1941. aasta 14. juuni esimestel tundidel klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Ukse taga seisid julgeolekumehed relvastatud sõduritega. Mitte milleski süüdi olevad pered aeti üles ning tehti teatavaks, et nad saadetakse Eestist välja. Asjade kokkupanekuks anti aega tavaliselt tund. Ei aidanud vanemate ahastus ega laste nutt. Kõik nad aeti autodele ning viidi raudteejaamadesse, kus ootasid loomavagunid. Järgnes pikk tee Siberisse...”

Niisugused kirjeldused on tänastes ajalooõpikutes tänastele lastele järelemõtlemiseks. Kas nad suudavad mõista kogu seda õudust, mis toimus eestlastega? Kui paljudele lastele saavad sellest ajast ja neist läbielamistest jutustada veel vanavanemad, sugulased-tuttavad?

Aeg teeb oma töö ja Siberis käinute ning sealt naasnute read jäävad ajapikku järjest hõredamaks. Meie kohus on mäletada. Me ei tohi seda ajaloojärku unustada, rahva mälu peab edasi kanduma ja seepärast on käesolev kogumik väga tarvilik meile kõigile.

Ajaloolasena tean, kui oluline on talletada dokumente, kirju, fotosid ja inimeste mälestusi. Küüditamine oli kuritegu väga paljude inimeste suhtes ja see kuritegu ei tohi järgnevate põlvede jaoks unustusse vajuda. Me ei pääse oma minevikust, sest ainult seda meeles pidades saame ehitada inimväärset tulevikku.

1941. aasta küüditamine ei tabanud mitte ainult Eestit, vaid oli osa Nõukogude Liidu poolt toime pandud suuroperatsioonist nendel aladel, mis ta oli okupeerinud Molotov-Ribbentropi pakti alusel. Need massilised küüditamised kuuluvad seega eripeatükina niihästi aktsioonist tabatud rahvuste kui ka kogu Euroopa ajalukku.

Ülevaate saamiseks kogu sellest hiigeloperatsioonist vajame kõigepealt üksikuurimusi kõikide riikide kohta, mis langesid selle represseerimise ohvriks. Mis Eestisse puutub, ei ole meil tänini õnnestunud leida täielikumat nõukogudepoolset dokumentatsiooni. Aastatel 1941–1989 tuli kogu uurimistööl seega lähtuda tegelike ohvrite kindlakstegemisest. Siiani tehtud töö jaguneb kolme selgesti erinevasse perioodi: 1941–1944 okupeeritud Eestis, 1944–1989 väljaspool N. Liitu ja alates 1989. aastast iseseisvunud Eestis.

Uurimistöö alustamine osutus võimalikuks juba mõni nädal pärast küüditamist, sest Saksa okupatsioonivõimud toetasid vaenlase kuritegude teatavakstegemist. Sel perioodil tegutsenud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, mis koosnes eranditult eestlastest, sai rahvasuus siiski nimeks ZEV (tuletatud asutuse saksakeelsest nimetusest Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten). Andmeid koguti küüditamise tunnistajatelt, kuni ZEVi tegevusele tegi lõpu uus Nõukogude okupatsioon.

ZEV seadis eesmärgiks küüditatute üldnimestiku koostamise: esimene neist, mis sisaldas 9632 nime, jõudis 1943 aasta jaanuaris USA saatkonda Helsingis, nimestiku mikrofilm saabus Washingtoni 10. aprillil 1943. Eestis tuli muidugi andmeid juurde ning nende põhjal valmis 20. novembriks 1943 Eestist äraviidute ja Eestis mõrvatute üldnimestik 59 967 nimega, missugusest arvust 10 205 olid liigitatud küüditatuteks. Nimestik polnud täielik, sest sakslased keelasid ära juudi soost ohvrite registreerimise. Üldnimestikust valmis 5 kirjutusmasinal paljundatud eksemplari, millest vähemalt üks jõudis Stockholmi, kus see anti hiljem üle nn. Kersteni komisjonile, et see teeks selle põhjal ettekande USA kongressile.

Õnnetuseks ei ole ükski ZEVi nimestikest säilinud meie päevini. USA Rahvusarhiivis säilitatakse küll Helsingist saadud mikrofilmi esimesest nimestikust (mis ilmus trükis 1989), kuid selles puudub kaks lehte. Kersteni komisjonile antud ZEVi lõplikust nimestikust on leitud ainult lk. 718-1341, mitte aga juuniküüditatute nimesid sisaldavat osa.

Säilinud leht pealkirjaga “Selgituseks” räägib ankeetandmete kontrollimisel kindlakstehtud vigadest. ZEVi esimeses, 9 632 nime sisaldavas loetelus leiamegi hulga vigu (nt. üle 130 topeltsissekande, tingitud peamiselt perekonnanimede kirjutamisest mitmel kujul). Kuna aga lõplik nimestik pole säilinud, ei ole võimalik kindlaks teha, missugused vead olid seal juba parandatud.

Õnneks võttis ZEVi juhataja Elmar Tambek kaasa lõpliku nimekirja alusel tehtud statistilised tabelid. Nendest selgub, et kokku 10 205 küüditatust viidi ära juunis 8 079 isikut, juulis 1344 ja augustis 151, kuna 621 isiku äraviimisaeg ei olnud täpsemalt teada.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli küüditamist võimalik uurida ainult väljaspool N. Liitu. Andmete avaldamine ülevaate saamise eesmärgil algas aga alles aastal 1969 ajalehe Võitleja veergudel, sedagi üldisemat laadi Auraamatu andmete kogu kujul, kust polnud lihtne juuniküüditatuid kätte leida. Esimese ülevaatenimestiku ilmumine trükis sai teoks Torontos aastal 1989, kuid siis oli seda raamatut juba võimalik levitada ka Eestis.

25. märtsil 1989 avas õigusevastaselt represseeritute liidu “Memento” asutamine hoopis uue perioodi, sest siitpeale saadi kasutada niihästi küüditatute eneste tunnistusi kui ka Eestis säilinud arhiivimaterjale. “Memento” võttiski endale ülesandeks täielike nimestike koostamise. Juba 1990. aastal avaldas Päevaleht “Memento” liikmete Elmar Joosepi j.t. koostatud ülevaatenimestiku, mis andis küüditatute nimed kohtade kaupa, kuhu neid oli viidud. Kuna sellel nimestikul (väidetavalt 6618 nime) puudub tähestikuline juhataja, pole selle konsulteerimine kerge.

Aastal 1993 ilmus Torontos üldnimestik Küüditatud 1941, mis sündis juba koostöös kodumaiste uurijatega ning fikseeris andmete seisu 24. veebruaril 1993. See sisaldab 10 702 nime, nende hulgas ka 295 isiku omad, kes olid küüditatavate nimekirjas, kuid keda ei saadud kätte, edasi 439 juudi rahvusest küüditatu nime, mis ilmusid nüüd esmakordselt. Iseloomult oli aga seegi raamat n.ö. vahenimestik, eeltöö täielikuma koostamiseks.

Alles nüüd, kurva sündmuse 60. aastapäevaks, saame kannatanute nimestiku, mis võinuks ilmuda juba 1943. aastal, kuid hoopis teisel kujul. Varasemate katsetustega võrreldes on uus raamat täiesti uus selle poolest, et see on koostatud ametlike arhiiviandmete põhjal, mida on olnud võimalik täpsustada küüditatute eneste tunnistuste varal. Tõesti, meie rahval on põhjust tänada kõiki neid, kes on selle suure töö valmimiseks kaasa aidanud!

 

Arhiivid

ZEVi originaaldokumentidest on teadaolevalt säilinud ainult kolm:

Peale nende on säilinud koopia 9632 küüditatu nimestikust, milles puudub kaks lehte (The United States National Archives, Microcopy 1170, Roll 21, Pages 17-206).

Lähemalt juuniküüditamise uurimisest vt.:

Tartu, 7.05.2001

Raamatu ilmumist ja Tallinna Memento tegevust on rahaliselt toetanud:

E. Annuk Ü. Anson  R. Aule  M. Aule A. Aviksoo L. Doyle H. Friedrichs H. Heine P. Hiob E. Holm L. Holm G. Huuk P. Huuk L. Hõbenik M. Järvesalu R. Kalamäe F. Kald Kiviste Ü. Kompus T. Kroll-Simmul

E. Kuhi R. Kuslap L. Lainela J. Lemits H. H. Lüdig A. Mardus U. Mardus K. Mätik T. Nurmis J. Polli O. Pihlak V. Pihlak P. Randma R. Raska I. Salasoo T. Salasoo V. Salo A. Sarv R. Simmul U. Simmul

S. Silveus R. Stokholm H. Susi E. Suur T. Suur H. Teedla-Levand A. Tiislar E. Tiislar A. Tinni B. Tohver M. Tohver M. Tomson-Coundar M. Toom K. Treffner L. Treffner U. Valgemäe V. Valk A. Viiding L. Willems L. Õispuu

Nende hulgast erilist tänu väärivad: