Aastad 1954-1958
Muusika kuulamine viiekümnendatel aastatel oli täiesti omaette asi võrreldes kaasajaga,
kus on kauplustest võimalik saada oma soovi järgi mida iganes.
Meist lääne pool seisis kindlalt raudne eesriie. Tolleaegse NSV Liidu osariikide
elanikud ei tohtinud teada saada mitte midagi teisel pool eesriiet toimuvast. Absoluutselt
mitte midagi peale kommunistliku valepropaganda.
Sel ajal sai poest osta ainult grammofoniplaate nõukogude muusikaga. Magnetofonid
(laiatarbe) alles hakkasid tekkima. Valmistati raadioid, millel puudus 25 meetrist lühem
lühilaine. See tähendab, puudusid päeval kuuldavad lühilained.
Eesti Raadiot ei kuulatud, sealt polnudki midagi kuulata. Ainsad lauljad olid Viktor
Gurjev, Georg Ots ja Veera Neelus. Laulud olid vormilt rahvuslikud, sisult kommunistlikud.
Seega olime pidevas muusikanäljas ja infopuuduses. Saime seda kuulata ainult raadiost ja
niiviisi maailmaga kursis olla. Kuulasime kesklainel Soomet ja õhtul hiljem Euroopa
jaamu. Tuntud oli AFN (American Forses Network), hiljem tekkis kesklainele piraatsaatja
merel laeval Rootsi ligidal “Radio Nord”. Töötas paar aastat. Hea saatja oli.
Põhiline muusikaotsing toimus lühilainetel. Ultralühilainet siis veel ei olnud.
Ringhäälingu lühilainealad olid ja on 13, 16, 19 ja 25 m bändid päeval ning 25, 31,
41, 49 m õhtul. Vene raadiotega ei saanud päeval lühilainet kuulata. Sel ajal olid veel
alles eestiaegsed raadiod, mis lainealade poolest kõlbasid. Samuti oli peale sõda
liikvel mitmesuguseid sõjaväe vastuvõtjaid, mis olid paremini kättesaadavad
raadiotehnikutele ja raadioamatööridele. Tihti olid need vanadusest riknenud. Polnud
midagi teha, tuli ära parandada. Olid liikvel saksa, vene ja põhiliselt USA
sõjaväevastuvõtjad, millel olid vajalikud lühilained olemas. Sellest tuligi huvitav
nähtus, et kõige paremini olid kaasaegse muusikaga kursis raadiotehnikud. Nii et
raadiotehnik oli ühtlasi “muusikateadlane”. Sellest tekkis isegi hüüdnimesid.
Ühte tuttavat kutsuti “mister Boogie”. Nagu öeldud, oli põhiliseks
muusikaallikaks kesklainel Soome, aga lühilainetel BBC, SBC (Swiss Broadcasting
Corporation), Radio Nederland, RAI, Voice of America Music USA, sest need saatsid
perioodilisi saateid. Ja muidugi ka kõik, keda oli kuulda. See viimane oli päris
huvitav, muusikahuvilised tegutsesid nagu raadioamatöörid, otsisid lühilainelt uusi
jaamu ja vahetasid omavahel uudiseid. Leidsime üles eelpoolnimetatud riikide regulaarsed
ja kindlad muusikasaated. Ega meil saatekavasid ei olnud, tuli eetrist ise otsida.
Märkisime üles nende toimumise päevad, kellaajad ja töösagedused. Niisiis oli meil
teada, mida kuulata. Olid kindlad temaatilised muusikasaated ja soovikontserdid.
Soovikontsertidest parim oli Hollandi (Radio Nederland) soovikontsert Indoneesiale.
Indoneeslased tellisid head muusikat. Saade oli indoneesia keeles ja algas sõnadega, mis
kõlasid umbes nii: ”Slamat malam, soldara palingaar, siera Indoneesia Raadio
Nederland!”. Edasi tuli loo tellija nimi, elukoht ja loo nimetus. See kestis
Indoneesia iseseisvumiseni. Peale seda lõpetas Indoneesia Radio Nederland soovikontserdid
ja vist tegevuse üldse.
Teine väärt soovikontsert tuli Šveitsist (SBC). Sealt saime meiegi tellida, SBC
andis oma aadressi. Ime küll, aga need kirjad läksid läbi raudse eesriide ja jõudsid
kohale. Ja soovilugu saates nimetas SBC tellija täieliku aadressi. Tellisin minagi Louis
Armstrongi “Take´s to the Tango”. Kuna kontsert tuli kaks korda päevas, siis
kord kuulates hommikust saadet, läksin õhtuse kontserdi ajaks külla ühele
võhivõõrale kuulajale, kelle soovilugu tuli ja üllatasin teda sellega. Peale Ungari
ülestõusu 1956. a. SBC enam kirjutajate aadresse ei teatanud.
Samuti andis soovikontserte BBC World Service. BBC-st tuli veel kaks head regulaarset
saadet, Victor Silvesteri orkestri tantsumuusika tund ja Edmundo Rossi orkestri
Ladina-Ameerika tantsumuusika tund. Muuseas, Edmundo Ross mõnikord laulis ka.
Väga tuntud oli Ameerika Hääle Music USA, mida toimetasid algul Boby Hackett ja Ray
Michel, kuid kõige rohkem tuntud oli Willys Conover. Saade kestis kaks tundi, kell
21:00-23:00, 31 ja 41 m bändides. Esimene tund oli üldmuusika, teine oli jazztund, ehk
nagu Conover ütles “the second hour, the jazz hour”.
Saade algas aastast aastasse alati samade sõnadega: “This is Willys Conover speaking
from Washington DC studios”. Conoveriga sai palju aastaid hiljem kohtutud Tallinnas,
Kalevi Spordihallis 1967. aastal toimunud džässfestivalil, kus esines Charles Lloyd.
Willys Conoveril oli kaasas kena proua.
Magnetofone ei olnud, selles mõttes nagu praegu igaühel. Harva oli neid müügil, olid
väga suured ja väga kallid, puust kastidega. Tüüp Dnepr 3, Dnepr 5. Hiljem, 60-ndatel
aastatel ilmusid Dnepr 10 ja 11. Muusikat salvestada me ei saanud, välja arvatud mõni
entusiast, kes magnetofoni ise tegi. Salvestasime ainult oma mällu. Mina kirjutasin üles
iga uue kuuldud loo ja esmakuulmise aja (see pole loo ilmumise aeg). Nimekiri on praegu
alles. Huvitav vaadata, üks kirjutatud kuulmise põhjal ja valesti. Alustatud 1953.
aastal.
Üks pommiplahvatus oli Louis Armstrongi ilmumine. Esimene tema laul, mida kuulsime oli
Mack the Knife. Aeg oli aasta 1956. Kuna tol ajal inglise keele oskajaid ei olnud, ei
saanud me aru laulja nimest ega laulu pealkirjast. Kõige täpsema dešifreerimise
tulemusena tuli Lui Aamström “Mac to night”. Läks palju aega mööda, kuni
saime õige nime teada.
Teine suur plahvatus oli rock´n rolli tekkimine. See oli 1956. a. jaanuari kuus, kui
kuulsime esmakordselt Rock Around the Clock. Esitas Bill Haley. Kaua püsis ainuüksi see
lugu. Hiljem tulid laviinina kõik teised lood ja lauljad. Elvis Presleyt kuulsime Bill
Haleyst hiljem. Muuseas, Bill Haley oli tuntud enne rocki sündi lauluga “Crazy, Man,
Crazy” aastal 1955 ja see ei olnud rock´n roll algupäraselt. Hiljem ta tegi selle
rockiks. Kuidas Bill Haley ja Elvis Presley nime kirjutada, jäi tükiks ajaks saladuseks.
Üks väärt mees, kes suhteliselt kaua esines, oli Louis Prima. Alustas lauluga “We
have no Bananas Today” ja lõpetas “Buena Sera”. Kahjuks Louis Prima elu ja
tegevuse kohta puuduvad Eestis igasugused andmed, või pole siiani õnnestunud leida. Ei
teagi, kas ta elab veel.
Muidugi oli eriti tähtis tegelane Glenn Miller. Tema lugu “Chattanooga
Choo-Choo” laulis pea igaüks.
Väga lugupeetud oli Gene Krupa. Tal oli haruldane lugu “Drum boogie”, mida olen
kuulnud ainult üks kord elus. Sellest hoolimata õnnestus mul hiljem Soome raadio
ultralühilainelt lindistada tema teine haruldus “Gene Soolo Lend”. Kes on seda
kuulnud, võib rahus surra.
Mõned tuntumad lauljad tollest ajast peale eelpool nimetatute:
Perry Como
Pat Bovne
Ella Fitzgerald
Alma Kogan
Katarina Valente
Bing Grosby
Harry Belafonte
Ja ime küll, siia võiks kirjutada veel ühe nime: Acker Bilk! Sest Acker Bilk on laulnud
vähemalt ühe laulu, Buena Sera. Tal on väga huvitav hääl.
Ja mõned lauljad ligidalt Soomest:
Kai Lind
Britta Koivonen
Anniki Tähti
Rock Jerry
Laila Kinunen
Lasse Martenson.
Eesti Raadiot sai hakata kuulama alles 1960-ndate viimastel aastatel.
21. juuni 2000, Tallinn Igor Hallas