TUNNE KELAM. Kõne Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse Muuseumi avamisel 27. juunil 2003

 

Tekst videolindilt autori parandustega.

 

Lugupeetud koosolijad, daamid ja härrad! Mul on au Kistler-Ritso Sihtasutuse Eesti juhatuse nimel sisse juhatada Okupatsioonide Muuseumi avatseremoonia. Tervitan siia saabunud endist Vabariigi Presidenti, peaministrit, ministreid, Tallinna linnapead. Tänan kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ja külalisi, tänan välissaadikuid, kes on oma osavõtuga seda sündmust väärtustanud. Eelkõige aga avaldan lugupidamist ja austust neile kümnetele tuhandetele, kelle kannatuste jäädvustamiseks, eesti rahva kogetud tragöödia mälestamiseks see maja on valmis ehitatud.

 

Tõepoolest, eesti rahvas on teinud oma ajaloos läbi imesid. Ime on meie Eesti   Vabariigi teke. Samuti selle taastamine pärast poolesajandilist okupatsiooni iseseisva rahvusriigina. Vaadelduna 15 aastat tagasi elanud inimese silmadega on ime, et tähistasime äsja Võidupüha ja korraldasime Eesti Kaitseliidu paraadi Jõhvis.   Ime on ka see, et aasta pärast võime olla NATO ja Euroopa Liidu täisliikmed. Kuid veelgi suurem ime on, et eesti rahvas on suutnud kõigile kannatustele ja vintsutustele vaatamata püsima jääda. Oleme suutnud säilitada eneseteadvuse, väärikuse, oma kultuuri ja keele. Valminud muuseum on ka selle eestiliku püsivuse ja visaduse tähis.

 

Kuid just see, et oleme saavutanud nii paljut, kohustab meid senisest enam meenutama oma minevikku. Tõsi, eestlased on niihästi eraelus kui ka kollektiivselt suutnud mineviku tragöödiast enamasti üle olla . Selles on avaldunud meie ellujäämise tahe, usk paremasse ja õiglasemasse homsesse, aga ka sügav sisemine kultuurieetika. Eesti rahvas ei suuda elada kättemaksust, vihkamisest või alalisest ebaõiglustundest. Kuid samas kogeme, kuidas pragmaatilised püüded keskenduda ainuüksi tänapäevale kasvatavad suures osas meie rahvast ebakindlust, süvendavad ebaõigluse tunnet ja tekitavad sisemisi lõhesid. Minevikku unustada ei saa ega tohi. Sest üksnes lähimineviku okupatsioonide täiemahuline teadvustamine on tagatiseks, et totalitaarse võimu ihkajate inimsuse- ja rahvusevastased kuriteod iial ei kordu.

 

Seda minevikku sümboliseerivad siin muuseumiruumis kohvrite hunnikud ja read; maketid kahest viisnurga ja haakristi märki kandvast vedurist; paat, mis 1944. aasta sügisel viis Hiiumaalt põgenikke Rootsi ja on nüüd tagasi toodud. Kõik need sümbolid näitavad ühte – millise jõhkruse ja põhjalikkusega totalitaarsed okupatsioonid purustasid, paiskasid segamini ühe väikese rahva normaalse ja stabiilse elu. Rahvas asetati peaaegu üleöö ratastele, paatidesse, kisti eemale oma kodudest nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Sest need, keda ei mõrvatud, keda ei vangistatud ega küüditatud Siberisse, need küüditati oma kodudest vaimselt, neilt võõrandati vabade kodanike ühiskond selle põlisväärtustega, turvatunne, perekonnakeskne elu.

 

Kõigest aasta ja üheksa päeva tagasi võttis Riigikogu vastu avalduse okupatsioonirezhiimide kuritegudest Eestis. Kõnealune avaldus lähtub sellest, et kui Saksa natsistliku rezhiimi kuriteod on rahvusvahelisel tasandil hukka mõistetud, siis Nõukogude Liidu kommunistliku rezhiimi samaväärsed kuriteod ning Eesti territooriumil toime pandud genotsiid on hukka mõistmata. Riigikogu kuulutab mainitud kuriteod sooritanud Nõukogude Liidu kommunistliku rezhiimi ja selle poliitikat teostanud organid kuritegelikeks ning rõhutab, et Eestis toime pandud inimsusevastaste- ja sõjakuritegude eest vastutavad Nõukogude Liidu kommunistlik partei ning selle Eestis tegutsenud organisatsioon. Riigikogu tõdeb, et Eestis toime pandud kuriteod olid osa totalitaarsete valitsuste inimvaenulikust tegevusest ning teeb järelduse, et äärmuslikele ideoloogiatele tuginevad rezhiimid ohustavad rahu ja rahvaste vaba arengut seni, kuni nende kuritegelik olemus on lõpuni avamata ja hukka mõistmata.

 

Sellele hinnangule tugineb ka täna avatava muuseumi sõnum. See on panus meie rahva mineviku väärikaks jäädvustamiseks ja teadvustamiseks, võimaldamaks meil vabadena okupatsioonide taagast ning suurema enesekindlusega edasi minna. Okupatsioonide taaka ei saa unustada ega ignoreerida – see tuleb paigutada ühte kindlasse kohta, seda süsteemselt , objektiivselt ja mitmekülgselt teadvustada.

 

Kistler-Ritso sihtasutuse Eesti juhatuse nimel on mul au ja hea meel avaldada tänu ja lugupidamist perekond Kistleritele. Walter Kistlerile ja ta abikaasa Olga Kistler-Ritsole, kes on üks neist tuhandetest eestlastest, keda Nõukogude okupatsioon sundis kodumaalt põgenema. Ja küllap oli see nähtamatute heade jõudude juhitud kokkusattumus, et pool tosinat aastat tagasi Vello Karuks, Seattle’is elav eesti pagulane, suunas Eestit külastama saabunud Kistlerid minu kabinetti Toompeal. Kistlerid soovisid head nõu, mida nad saaksid teha Eesti heaks. Kuna olime koos abikaasaga äsja Bonnis tutvunud Saksa sõjajärgse ajaloo moodsa muuseumiga, siis tekkis meil hullumeelne idee – pakkuda välja omamoodi “sajandi projekt” ehk teisi sõnu: ehitada algselt mõeldud stipendiumide asemel muuseum Eesti lähimineviku jäädvustamiseks ja tutvustamiseks. Olime rabatud ega suutnud päris hästi oma kõrvu uskuda, kui Kistlerid juba esimese kohtumise lõpul avaldasid selleks põhimõttelist nõusolekut. Selle nõusoleku tugevdamisel ja selgete sihtide seadmisel andis suure panuse Vello Karuks, kes kahjuks käesoleva aasta kevadel meie hulgast lahkus.

 

Järgnes organisatsiooniline arengujärk: modustati Kistler-Ritso sihtasutus, mida rahastas ja juhtis Olga Kistler-Ritso ning mille Seattle’s asuvas nõukogus toimisid lisaks Vello Karuksile veel Mark Romman ja Sesh Velamoor. Eestis moodustati muuseumi ehitamise sihtasutuse juhatus, mida hakkas üsna sümboolselt vedama Heiki Ahonen - endine vabadusvõitleja, süümevang, Hirvepargi 1987. aasta meeleavalduse organisaatoreid ja raadio “Vaba Euroopa” eestikeelsete saadete toimetuse omaaegne juht. Juhatuses on tänuväärset tööd teinud Lagle Parek, Toomas Kutsar ja Arvo Pesti. Suurimaks probleemiks koha peal kujunes mitte raha, vaid sobiva asukoha leidmine. Kulus mitu aastat, kuni tänu Tallinna linnavalitsuse ja Kaitseliidu mõistvale suhtumisele sai võimalikuks muuseumi asupaik kindlaks määrata ja lõpuks ka nõuetekohaselt vormistada. Juhatus loobus üsna varsti mõne vana hoone kohandamise ideest – eesmärgiks oli moodne, ruumikas ja interaktiivselt kujundatud muuseum, mis oleks mitte üksnes väljapanekute paik, vaid ka uurimiskeskus. Ettevalmistuste teaduslikku poolt on vedanud ajaloodoktor Enn Tarvel. Ehitamise ettevalmistamise probleemide lahenemist oodates on valminud videointervjuud paarisaja isikuga, seitse dokumentaalfilmi; muuseum on kogunud rohket ainelist materjali ja eksponaate; trükivalgust on näinud uurimus Eestimaa Kommunistliku Partei organisatsioonilise struktuurist ning neli väiksemat trükist; muuseum on osalenud näituste korraldamisel ja teaduskonverentsidel. Üheks eesmärgiks on seatud lülitumine samalaadsete muuseumide rahvusvahelisse võrgustikku.

 

Oleme väga rahul muuseumi arhitektuurilise lahendusega. Tänan Arhitektide Liitu projekti võistluse korraldamise eest, mis leidis elavat osavõttu. Õnnitlen veel kord võistluse võitjaid - arhitekte Indrek Peili ja Siiri Vallnerit. Ehitustöid teostas kogemustega firma – AS FKSM. Meie tänu kuulub ehitustööde juhile Tarmo Sikule, kes sai küll võimaluse alustada alles läinud aasta novembris - pärast ehitusloa vormistamist. Seega toimus ehitamine üsna sümboolselt Kolõma vangilaagrites tuntud Põhja-Siber pakase tingimustes, kuid sellega tuldi auga toime.

 

Tahan lõpuks öelda, et käesoleva muuseumi tõeliseks kangelaseks on kogu eesti rahvas. Nii need, kes on hukatud, hukkunud ja kannatanud. Kui ka need, kes on ellu jäänud. See on veelgi tähtsam – jääda ellu. Üks mõtlemapanev signaal puudutab esimest okupatsioonimälestusi salvestanud videofilmi, mis valmis neli aastat tagasi – selles oma läbielamusi jaganud kümnest isikust on tänaseks üle poole elavate hulgast lahkunud. See näitab, kui väga on vaja aega ja veel olemasolevaid võimalusi tõhusalt kasutada.

 

Siinsamas Okupatsioonide Muuseumi naabruses 1987. aastal aset leidnud Hirvepargi meeleavaldus püsitatas küsimuse tõest – ajaloolisest tõest. Eesti poliitilise arengutee järeldus võiks olla, et just tõde mineviku kohta tegi meid vabaks. Suutsime taastada vabaduse tsiviliseeritult ja rahumeelselt, ühendades otsustaval hetkel erinevad jõud iseseisva rahvusriigi taasloomisel. Loodan, et täna avatav muuseum kujuneb sellesama ajaloolise tõe jäädvustamise ja väärtustamise kui ka selguse ja lohutuse leidmise paigaks. Ühtlasi kohaks, kus nii meie noor põlvkond kui ka väliskülalised võivad saada ettekujutuse eesti rahva ränkraskest teest, aga ka ainulaadsest kogemusest oma meelsuse, keele ja kultuuri säilitamisel – kogemusest, mida meil on pakkuda aineliselt arenenumatele rahvastele.  

 

Vabariigi presidendi pöördumine: Eesti rahva saatus lähimineviku okupatsioonides on osa paljude Euroopa rahvaste saatusest. Täna avatava muuseumi tähendus tõuseb kõrgemale oma ajast ja tänasest päevast, olles mälestusmärgiks kõigile vabaduse eest võidelnud kaasmaalastele ning samas hoiatuseks võimalike ohtude eest tulevikus.

 

Juhan Parts EV Peaminister Austatud proua Olga Kistler, lugupeetav president Meri, eksellentsid, daamid ja härrad, endised nõukogude rezhiimi poliitvangid, kõik okupatsioonide all kannatanud.

 

Suuremal või vähemal määral oleme okupatsiooni omal nahal tundnud kõik võibolla välja arvatud see põlvkond kes alles kujuneb.

MA tahaksin teha kolm märkust:

Esiteks tegu ei ole okupatsiooni vaid okupatsioonide muuseumiga; sovetlik, natslik ja taas sovetlik okupatsioon, mis kestis kuni 1991 aastani kui iseseisvus taastati. Kui 1992 aastal uus põhiseadus vastu võeti, põhiseaduslikud institutsioonid loodi ja 1994 aastal kui viimane vene sõdur Eestist lahkus.

Teiseks: See on minevik mitte olevik. Sellepärast on põhjendatud muuseum kus näidatakse seda mis on olnud kuid mis enam kunagi ei kordu.

Kolmandaks: peaministrina heitsin pilgu okupatsioonieelse valitsuse saatusele. See on nii ilmekas näide nõukogude okupatsiooni jõhkrusest Eesti Vabariigi kallal, et tuletan selle siin teilegi meelde.

Peaminister Jüri Uluotsal õnnestus end NKVD eest maal redutades peita, kuid kõik teised valitsuse liikmed olid juba 1941 aasta lõpuks arreteeritud ja Venemaale saadetud. Ja järgmise , 1942 aasta lõpuks olid nad kõik piinades surnud välja arvatud haridusminister Paul Kogerman kellel ainsana õnnestus Siberi katlast kodumaale naasta.

 

President Lennart Meri, sihtasutuse patroon: Kallis proua Olga Kistler. My dear friend , yesterday we spoke German with you., eksellentsid, härra peaminister, härra linnapea, EV Riigikogu liikmed ja kallid saatusekaaslased. Ma olen siin selle ilusa hoone nurgakivi panekul kord juba rääkinud, siis oli teid küll palju vähem kohal. Ma olen käinud siin kui hoone omandas esimest kuju. Ma mõtlesin paljudele teistele muuseumidele, mida ma olen külastanud ja mis on kaks või neli või kümme või viiskümmmend korda suuremad ja püüdsin selgusele jõuda mis hakkab siin nende seinte vahel toimuma. Mul on kole hea meel näha teid kõiki, see kõneleb teie huvist selle hoone saatuse vastu. See kõneleb ka teie poliitilisest angazeeritusest ja samas on mul kole hea meel et see hoone on nii läbipaistev, et eesti kased paistavad siia sisse ja sahisevad vaikselt nii nagu nad sahisevad ka Siberis tundmatute haudade kohal. Kõik mida sellise hoone avamisel tuleb öelda oli juba öeldud ja veenvalt öeldud Tunne Kelami poolt.

Ma tahaksin aga iseendalt ja teilt eelkõige teada – kas see on okupatsiooni muuseum, kas see on terrori muuseum nagu Budapestis, kas see on genotsiidi muuseum nagu Washingtonis, kas see on põgenemise muuseum nagu Checkpoint Charile’s või on see väga täpselt defineeritud lähiajaloo muuseum nagu Riias ja Vilniuses. Ma arvan et ta ei ole üldse muuseum, ma arvan et ta pole mitte midagi ühist okupatsioonide ja terroriga

Ma usun et see kaunis maja millele üks eesti perekond pühendas kõik oma säästud, sest proua Ritso ei põgenenud Eestist mitte kuldkohver käes vaid ta lahkus oma teadmistega mis tal olid Tartu Ülikoolist ja mida ta täiendas põgenikelaagris Saksamaal. Ma mõtlen et niisuguste säästude ja niisuguse ohvrimeelega loodud maja peab teenima vabadust. See on meie vabaduse maja ja ta peaks meile meenutama vaid ühte- kui nõrk ja habras on piir vabaduse ja vabaduse vastaste vahel. Kui täpselt me peame teadma milliste vahenditega töötab Euroopa kõige väiksemas riigis tema parlamentaarne demokraatia, tema poliitilised erakonnad, vaba ajakirjandus ja kui kerge on sellest piirist üle minna ja väga kiiresti kaotame kõik. Nimetagem seda hoonet eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse- vabadust pole maailmas kunagi liialt palju. Meie olemasolu , meie ajaloolised kogemused , see veerand eesti elanikkonnast mida me siin leiname, keda me kaotasime, selle me kaotasime tänu sellele et vabadust oli kahe maailmasõja vahel liiga vähe. Teda ei ole ka praegu maailmas liiga palju ja me teeksime ränga vea Euroopa Liitu ja NATOsse astudes eeldades et Eesti on nüüd valmis. Ja EL teeks ränga vea kui laienedes ta mõtleb et Euroopa on nüüd valmis. Ja me kõik kes me kummardame ühtseid väärtusi Euroopas, Ameerikas, Kanadas, teeksime ränga vea kui mõtleksime et maailm on valmis. Ta ei saa mitte kunagi valmis. Ta võib ainult paremaks saada ja seda saab ta siis kui me mõistame et meie kõigi ülesanne on olla äärmuste vastu kandku nad siis seda või teist märki., ja hoida seda mis meile on antud, eestlase eneseusaldust tema vabaduseiha ja võitja suuremeelsust. See maja pole vihkamise maja vaid meie võidu maja, meie vabaduse maja ja sellega asetab ta meie õlgadele ränga kohustuse hoida oma rahvast ja hoida Euroopat nende vigade eest mille eest on nii rängalt makstud. Nii suuri ohvreid kantud. Pöörakem seljad vihkamisele ja halva meelespidamisele. Ma tänan teid kõiki kallid saatusekaaslased ja tänan proua Olgat siin ja tema abikaasat tänu kellele meie pea kohal on nii nõudev katus.

 

Edgar Savisaar, Tallinna linnapea: Head kuulajad,

Kui hakata meelde tuletama ja uurima, siis suure tõenäosusega imestab nii mõnigi meist, millist eeskujulikku muuseumide valikut pakub Eesti Vabariigi pealinn Tallinn oma elanikele ja külalistele.

Meil on kirjanike ja kunstnike muuseumid, Tallinnas asuvad Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Ajaloomuuseum Suurgildi hoones ja Maarjamäe lossis, Eesti Kunstimuuseum ja Tarbekunstimuuseum, Eesti Loodusemuuseum ja Eesti Meremuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Tervishoiu Muuseum, Eesti Tuletõrjemuuseum, Eesti Vabaõhumuuseum;

on olemas Lastemuuseum, milles ei eksponeerita küll lapsi, vaid mänguasju, on Maiustustemuuseum ja Miinimuuseum; Tallinna Linnavalitsusele on tähtis ka Tallinna linna ajalugu tutvustav Linnamuuseum.

Täna avame Okupatsioonimuuseumi.

Sõna muuseum, mis pärineb kreekakeelsest sõnast museion ei tohi siin asendada hoopis teisetüvelise ja teist tähendust kandva sõnaga monument. Me ei ava täna okupatsioonimonumenti. Sest monument on see, mis aja seisatab.

Õiges muuseumis aga tuksub elu. Ta on koht, kus mälestused säilitatakse elavaina. Toimunud sündmusi ja loodud väärtusi mõtestatakse uuesti, mitte ei lasta neil lihtsalt lebada. Neist õpitakse ja nad õpetavad meid. Okupatsioonimuuseumi külastus on julge pilguheit meie ajaloole. Ainult häbenemata oma ajalugu ja vihkamata oma ajalugu, saame me sellest õppida.

Siinkohal minu suurim lugupidamine ürituse eestvedajatele: Walter ja Olga Kistler, ma tänan Teid südamest Teie meelekindluse eest. Te olete teinud suure töö tagamaks meie lähiajaloo valusaimate mälestuste püsimise, võimaldamaks meil saada nendest õpetatud.

Veel tänaselgi päeval on olnud kuulda väiteid, et okupatsioon kestab.

Lugesin hiljuti usutlust vabadusvõitlejate Mart Nikluse ja Kalju Mätlikuga, kes leiavad, et nõukogude okupatsioon kestab Eestis varjatud kujul edasi siiani. Mart Niklus ütleb selles intervjuus otse välja: Lubati ju taastada rahvusriik ja luua demokraatlik õigusriik, kuid kummastki pole tänaseni asja saanud. Ma olen nõus härra Niklusega selles mõttes, et kaugeltki ei ole meie rahvusriigi ja demokraatliku õigusriigina edasikestmine kaljukindlalt tagatud. Selle tagab ainult kogemus nende kestmisest pikemat aega.

Tuletagem meelde millised tulised vaidlused käisid Riigikogus selle üle, kas ja kuidas mõista hukka kommunismi kuriteod. Lõpuks ikkagi leiti mehisust see otsus vastu võtta ning saavutati poliitiliste jõudude konsensus sellise avalduse iseloomu suhtes.

Okupatsiooni temaatika ja mälestus on eestlaste sees veel elav. Ja selles mõttes okupatsioon, kui midagi, mis meiega on juhtunud, kestabki, et me tajume tema tagajärgi ja tajume tema õpetust. Ja vahel laseme ennast eksitada hirmudest, mida okupatsioon on meie hinge jätnud.

Kultuuriantropoloog Argo Moos on osutas tänavuse aasta veebruaris Maalehes, et: Kontakt minevikuga on vältimatu. Küsimus on vaid selles, mis laadis ta meie ette tuleb kas hirmutava varjuna või elujõu allikana. See sõltub sellest, kui palju me minevikust teame. Mida rohkem on ühtsustunnet minevikuga, seda enam annab ta elujõudu.

Okupatsioonimuuseumi avamisega loome eelduse paremaks ühtsustundeks valusaima õppetunniga oma minevikust ja eelduse ammutada temast kibestumuse ja hirmude asemel elujõudu.

Ma tänan Teid!

 

Aadu Oll, Rahvuslik Demokraatlike Jõudude Koostöökoda : Ma ei tea, kas see lihtsalt juhtus nii või oli see planeeritud, kuid ei saa olla sümboolsemat päeva, kui tänane päev, selle muuseumi avamiseks. Täna sada aastat tagasi sündis Ernst-Voldemar Kull, üks Eesti mureaastate poliitikuid ja Eesti iseseisvuse järjepidavuse säilimise eest võitlejaid, kelle mälestusele on siiani kahjuks teenimatult vähe tähelepanu osutatud. See muuseum on mingil määral mälestusmärk temalegi.

 

Inimese mälu on lühike. Vaid tosin aastat on möödunud Eesti taasiseseisvumisest ja juba tundub mitte ainult noortele, vaid isegi meie, hr. Sarve tabava väljenduse järgi “sauruste” põlvkonnale, kes me oleme sündinud ja kasvanud vabas Eestis ja üle elanud pool sajandit okupatsiooni, kõik möödunu nii kauge olevat, et paljugi olnust kipub häguseks muutuma. Selle muuseumi osa eesti rahva ajaloolise mälu säilitamises on hindamatu. Juba enne tema avamist on tehtud mitmeid uurimistöid, avaldatud publikatsioone, filme, mille loetlemine siin läheks liiga pikaks ja ei olegi minu ülesanne. Küll on aga minu kohus märkida, et nende tehtud tööde väärtus on väga suur. Ja kui poleks olnud Kistler-Ritso sihtasutust, poleks neid lihtsalt olnud.

 

Paar päeva tagasi pühitseti maakondade mälestuskivid Pilistvere memoriaalil. Tahaksin neid kahte asja – Pilistvere memoriaali ja lähiajaloo muuseumit siduda. Mõlemad jäädvustavad Eesti rahva ajalugu. Mõlemate ülesanne on hoida rahva mälestust ja välistada võimalus seda tulevikus võltsida. Ja kõige tähtsam, mis ühendab neid – mõlemad on tekkinud ilma igasuguste käskude ja korraldusteta, nende inimeste tegevuse viljana, kes tundsid oma hinges rahva tahet, vajadust nii muuseumi kui ka memoriaali järele ja võtsid selle teostamise oma südameasjaks.

 

            Siinjuures ei saa jätta märkimata, et Vabaduse monument, mille rajamiseks on mitmeid kõige kõrgemate instantside otsuseid ja korraldusi, on siiani rajamata. Niipalju siis riiklikust ja vaba inimese initsiatiivist.

 

            Kõigi endiste poliitvangide, küüditatute ja vabadusvõitlejate ülesandel tänan siinjuures lugupeetud pr. Olga Kistler-Ritsot tema hindamatu panuse eest, tänu millele rajati see muuseum, mis teeb võimalikuks meie mineviku, meie hukkunud ja langenud saatusekaaslaste mälestuse jäädvustamise. Suur aitäh teile!

 

            Aga muuseum ei ole vaid hoone. Selle hoone sees on eksponaadid. Ja eksponaatide kogumine ja annetamine on juba meie kõigi ülesanne. Võtkem seda ülesannet väga tõsiselt. Ka eksponaadid ei ole veel kõik. Personal, pühendunud inimesed, kes rajavad ekspositsiooni, teevad teaduslikku tööd, on need meistrid, kes lihvivad teemandi, teevad temast briliandi. Meie tänu ja lugupidamine Heiki Ahonenile ja tema kaastöölistele.

 

           

 

 

Joseph DeThomas, Ameerika Ühendriikide suursaadik: Me oleme õnnelikud ja tänulikud Kistler-Ritso Fondile selle muuseumi rajamise est. Minu siinviibitud pooleteise aasta jooksul olen palju õppinud vabaduse hinnast ja sellest kui kohutav kuritöö on vabaduse röövimine.

 

Keith Callow, kohtunik: See muuseum ehitati tänu Kistler-Ritso Fondi usule selle vajadusse. Ma kutsun teid kõiki nägema seda memoriaalina möödunud aegadele. Eelolevatel aegadel tuleb jätkata tööd vabaduse säilitamiseks.

 

Preester Vello Salo: Me ei õnnista hirmu ega õudust vaid anname Issanda õnnistuse sellest õppimisele.

 

“Miranda – mustlaste holokaustˮ  avatud 1. oktoobrini 2017

Holokausti käigus hukkus neljandik kuni pool Euroopa romadest. Näitus kõneleb mustlastüdrukust Mirandast – tema rõõmsast lapsepõlvest Tšehholsovakkia väikelinnas, karmist vangistusest Teise maailmasõja aegses Natsi-Saksamaa koonduslaagris ning holokaustis ellujäämisest. Tema lugu on meeldetuletus unustusse jäänud romade saatusest Teises maailmasõjas.

Näituse autor Veijo Baltzar kõneleb holokaustist romade perspektiivist, kuid mitte kannatustest, vaid otsustest ja tegudest, mis viisid tuhandete inimeste hukkamiseni. Veijo Baltzar on tunnustatud kunstnik, lavastaja, kirjanik, õppejõud ning Soome romade kogukonna eestvedaja.

Näitus rändab järgneva pooleteise aasta jooksul 18 Euroopa riigis.
Projekti toetab Euroopa Liidu programm “Kodanike Euroopa”.
Näitus jõudis Eestisse koostöös Soome Rahvusvahelise Loovkultuuri Keskusega DROM.  

 

 

Fotonäitus “Purustatud uksedˮ avatud 24. septembrini 2017 

Fotograaf Karolin Kruuse näitus “Purustatud uksed” annab sissevaate Palestiinas Balata pagulaslaagris elavate neljanda generatsiooni pagulaste hingeellu. Näituse tööd on üles pildistatud 2017. aasta kevadel ja suvel.

Balata pagulaslaager asub Jordani Läänekalda põhjaosas Nabluse linnas 0,25 ruutkilomeetri suurusel alal. ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni UNRWA andmetel elab 1950. aastal rajatud ja 5000 pagulasele mõeldud laagris umbes 30 000 inimest.

1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik, mida Palestiina ajalookirjutajad nimetavad sõnaga naqba – katastroof. Pärast seda lahkus või oli sunnitud lahkuma oma kodudest suur hulk palestiinlasi, kes elasid väljakuulutatud Iisraeli riigi aladel. ÜRO pakkus Jaffa piirkonnast pärit sisepõgenikele ajutist elamispinda. Igale perele, olenemata selle suurusest, pakuti üht telki. Esialgu pered keeldusid, sest lootsid oma kodudesse naasta. Kaks aastat hiljem võtsid nad aga pakkumise vastu ja asustasid Balata laagri. Nüüdseks on ajutised telgid asendunud tihedalt üksteise kõrvale ehitatud betoonist kuubikutega, kuid lootus tagasi kodudesse pöörduda on siiani alles jäänud.

Palestiinlaste tagasipöördumise õiguse sümbol on võti. Enamikel Balata pagulaslaagris elavatel peredel on siiani alles oma koduvõtmed, kuigi nende kodud Jaffa piirkonnas neid enam ees ei oota.

Pärast 70-aastast Iisraeli okupatsiooni ei ole palestiinlaste olukord paranenud ja uute Iisraeli asunike asulate ehitamise tõttu tõuseb palestiina sise- ja välispagulaste arv siiani.

Näituse läbiviimist rahastab Eesti Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolmiknäitus “Rändelood – eile ja tänaˮ avatud 24. septembrini 2017

“Rändelood – eile ja tänaˮ on kolmiknäitus, mis kõneleb lugusid inimestest, kes on rändetee ette võtnud vabatahtlikult või sunniviisiliselt.

Inimesed rändavad. Kui välja arvata Aafrika algkodust lahkumine, siis pole inimesed kunagi rohkem rännanud kui täna. Globaliseerumine ja mobiilsuse kasv on muutnud maailma ahtamaks: 2015. aastal elas väljaspool oma sünnimaad 244 miljonit inimest. Kui tegu oleks ühe riigi kodanikega, siis oleks see Ameerika Ühendriikide järel suuruselt neljas riik maailmas.
Inimeste rändeotsused on erineva taustaga – enamasti on tõukejõuks võimalus oma oskusi ja teadmisi paremini rakendada, lootus paremale majanduslikule ning sotsiaalsele heaolule. Kuid paljud peavad oma kodud jätma ka vastutahtsi, sunniviisiliselt. Ülemöödunud aastal ulatus rahvusvaheliste põgenike ning asüülitaotlejate arv 24,5 miljoni inimeseni, kellele lisanduvad ka need 40,8 miljonit inimest, kes on pagenduses oma kodumaa piires.

Näitus “Paadipõgenike jälgedesˮ tutvustab 2016. aastal Balti riikidest ning Rootsist pärit noorte projekti, mille käigus läbisid nad paadiga 1944. aasta põgenemistee Ventspilsist Gotlandile. Näitust täiendavad fotograaf David Holmerti jäädvustused Baltimaade põgenikest Läänemere suurimal saarel.
“Rändajate portreed – pealkirjade tagant paistev Rootsiˮ avab viimastel aastakümnetel Rootsi jõudnud põgenike elukäike ning näitus “Rändeloodˮ mõtestab rändepõhjuste ja -kogemuste mitmekesisust erinevate inimeste lugude kaudu Eestis.

Kolmiknäitus valmis Okupatsioonide muuseumi, Baltic Art Centeri (Gotland), Rootsi Suursaatkonna Eestis, Rootsi Instituudi, Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ning perekond Holmerti koostöös.

Foto: David Holmert  

  

Kolmiknäitus #naistEST avatud 7. maini 2017

2017. aastal täitub Eesti naisliikumise teekonnal mitu silmapaistvat tähtpäeva. Täpselt sajand tagasi said siinsed naised valimisõiguse ja toimus esimene eesti naiste kongress. 110 aastat tagasi asutati Tartus esimene naisi koondav selts ning 130 aastat tagasi sündis eesti naisliikumise suurkuju Marie Reisik.
Okupatsioonide muuseum avab rahvusvahelisel naiste õiguste päeval, 8. märtsil kolm näitust #naistEST, et tähistada neid olulisi tähtpäevi ning meenutada, et pikk tee on veel käia võrdsema ühiskonnani.
Näha saab prantsuse fotograafi ja feministi Nicole Miqueli kolmest fotoseeriast näitust “Cherchez la femmeˮ, eesti ajaloolase Evelin Tamme koostatud näitust Marie Reisikust “Eesti naisliikumise juubeliaasta: Marie Reisik 130ˮ ja Rootsi suursaatkonna toodud näitust feministliku välispoliitika teerajajatest “Naised Rootsi diplomaatias alates 1632 kuni tänapäevaniˮ.
Näitused on osa naiste õigustele pühendatud üritustesarjast #naistEST, mis tõstatab küsimusi kirjutamata reeglite kohta ühiskonnas. Näituste, filmiprogrammide ja arutelude eesmärk on ärgitada märkama ja mõtestama suhtumis- ja käitumismalle, mis takistavad naiste õiguste realiseerimist. Sooline võrdõiguslikkus tähendab võrdseid õigusi ja võimalusi kõikides valdkondades – poliitikas, majanduses, igapäevaelus – see on inimõigus ja puudutab mõlemaid sugupooli.
Naiste õiguste kuu #naistEST raames linastuvad kinos Artis 4.-7. märtsil neli temaatilist mängufilmi: “Violette”, “Ilus aastaaeg”, “Mägede kuninganna” ja “Mis saab edasi?”.
Muuseumis linastuvad 16. märtsist kuni 30. aprillini dokumentaalfilmid Põhjamaadest ja Prantsusmaalt ning toimuvad aruteluõhtud.

#naistEST saab teoks Okupatsioonide muuseumi, Prantsuse Instituudi Eestis, Feministeeriumi, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse ja Inimõiguste Instituudi koostöös.


Näitus ja pop-up muuseum “Olen meeletult vihane” avatud 7. maini 2017

 
Näitus tutvustab kümmet Euroopast pärit inimest, kes aastatel 1956 kuni 1989, mil kommunism lüüa sai, olid osaks liikumisest, mis muutis ajalugu. Inimesi, kes võitlesid demokraatia ja vabaduse, abordiõiguste või lihtsalt elukoha eest. Tutvu Constantin Jinga-ga: teda tabas kuul Rumeenia revolutsiooni ajal, kuid ta loeb seda siiani oma elu kõige õnnelikumaks päevaks. Või loe Lagle Pareki lugu, kes korraldas siinsamas Tallinnas meeleavalduse vaid mõned kuud pärast seda, kui ta oli vabanenud vangilaagrist. Tutvu inimestega, kes unustasid oma hirmu ja muutusid juhuse tahtel kangelasteks, kes osalesid ülestõusudes, mis muutsid maailma või lõppesid kainestavate repressioonidega.
Paratamatult tekitavad need lood küsimusi. Mida oleksid teinud sina nende asemel? See on tähtis küsimus, mis on tänapäeval ehk kõige olulisem. Millist tulevikku me oma riigile ja lastele tegelikult soovime? Euroopas on tunda käegakatsutavat rahulolematust, aga milliseid muutusi me ootame? Kas me tahame alles hoida kõike, mis meil on, olenemata hinnast? Millal me ütleme, et aitab küll, ja asume tegudele? Sellel näitusel küsime teilt otse: “Mis ajab teid vihaseks?”.
Saa osa põnevatest isiklikest lugudest, mis jutustavad sellest, miks inimesed liitusid ajaloolise protestiga. Jaga teistega enda loodud protestiplakatit videokioskis!

Näituse kuraatorid: Emmie Kollau, Tijl Akkermans/ Iron Curtain Project, Holland. Rohkem infot: www.ironcurtainproject.eu/en.
Näituse korraldus Eestisse: Okupatsioonide muuseum, Müürileht, Eesti Kunstiakadeemia, Berk Vaher.
Näituse projekti toetab: Euroopa Komisjon.

  

 

Näitus “Juudid Gulagis – Tšehhoslovakkia juudid nõukogude töölaagrites II maailmasõja ajalˮ avatud 23. aprillini 2017

Pärast Tšehhoslovakkia veel allesjäänud osa okupeerimist natside poolt 1939. aasta märtsis põgenesid tuhanded tšehhoslovakkia juudid nõukogude territooriumile. NSV Liitu põgenedes pääsesid nad küll natside tagakiusamise eest, kuid osa neist langes piiri ületades teise repressiivse režiimi ohvriks. Nõukogude salapolitsei NKVD vahistas paljud ning mõistis pikaks ajaks vangi illegaalse piiriületuse või “spionaažiˮ eest. Neist said Gulagi laagrite orjad, paljud neist hukkusid.


Näituse koostas Totalitaarsete Režiimide Uurimise Instituut Prahas ning Eesisse toomist toetas Tšehhi Vabariigi Suursaatkond Tallinnas.  

 

Näitus “Ungarlased nõukogude sunnitöölaagritesˮ

 

 

 

 

 

 

 

Näitus on ingliskeelne ning on avatud 12. märtsini. 2017.
Näitus annab fotode ja kunagiste vangide mälestuste kaudu ülevaate sõjavangide ja vangistatud tavainimeste elust GULAG-i vangilaagrites.
1944. aasta sügisel alustati Ungaris inimeste saatmisega sunnitöölaagritesse. Küüditamise ajal väitsid Nõukogude Liidu ja Ungari liidrid, et tegemist on “sõjavangidega seotud tegevusegaˮ, kuid tegelikkuses saadeti sunnitööle tavalised inimesed, kellel puudus side sõjaväega.
Näitus kõneleb nii inimeste äraviimisest kui ka igapäevaelust sunnitöölistena kaevandustes ja tehastes.
Näitus jõuab Okupatsioonide muuseumisse koostöös Ungari Instituudiga.

 

 

Näitus “Kuidas Narva Eestiga jäiˮ avatud 5. märtsini 2017
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast olukorras, kus riigivalitsemisse kaasati neid vähe. Mitme olulise seaduse vastuvõtmine Riigikogus põhjustas laialdast pahameelt, kuna kitsendas märkimisväärselt selle grupi võimalusi osaleda poliitika kujundamises või majandustegevuses. Küsimärgi alla oli seatud ka inimeste juriidiline staatus – valdav enamik neist olid nüüd kodakondsuseta isikud.
Sellest ajendatuna toimus piirilinnas Narvas 16.-17. juulil 1993 autonoomiareferendum, mis pidi tagama, et linnavõimud saavad Narva linna territooriumil kasutada vetoõigust Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes.
Hoolimata narvakate poolehoiust jäi autonoomia siiski sündimata. 


Kuraator: Ivan Lavrentjev
Näituse kujundus ja teostus: Optimist OÜ
Partnerid: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Narva Muuseum, Riigikohus, Postimees
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas  

 

 

 

 

Muuseumi näitus “Ründed ja rändedˮ avatud Riigikogus 9.11-27.11.2015

Alates 9. novembrist on Riigikogus avatud Okupatsioonide muuseumi näitus “Ründed ja rändedˮ. Näitus tutvustab eestlaste ja põliste Eesti vähemusrahvuste käekäiku möödunud sajandi algusest tänapäevani.

 

Näitus “Ründed ja rändedˮ selgitab, millised vähemusrahvused on möödunud sajandi jooksul Eestit oma koduks pidanud. Kirjeldatakse, kuidas erinevad rahvusgrupid Eestisse jõudsid ja siia püsima jäid või vastupidi, miks ja kuidas inimesed Eestist lahkuma on pidanud.

1918. aastal välja kuulutatud iseseisva Eesti Vabariigi põhielanikkonna moodustasid enamjaolt eestlased (88,2%), kuid Eesti ei olnud monoetniline maa. Siin elasid ka mitmete teiste rahvuste kogukonnad, nagu venelased, baltisakslased, rootslased, juudid, ingerisoomlased, lätlased, mustlased (romad), valgevenelased ja ukrainlased.

 

Eesti rahvastikku ja kultuurilist mitmekesisust muutsid aga oluliselt Teine maailmasõda, mobilisatsioonid, küüditamised, põgenemised ja sõjajärgne tööstusimmigratsioon. Näitus annab ülevaate, kuidas need sündmused eestlaste ja kõikide siin elanud vähemusrahvuste saatust mõjutasid.

 

Näituse valmimist toetasid: Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, Kultuuriministeerium ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond.

 

Näitust saab külastada 27. novembrini tööpäeviti kell 10-16. Toompea lossi pääsemiseks on vaja esitada pildiga isikut tõendav dokument.

 

Muuseumimuusika sarja teine kontsert 3. novembril

 

Okupatsioonide muuseum koostöös Eesti Kontserdiga kutsub nautima kontserdisarja “Muusika ja aja lood”

Muuseumimuusika sarja vaheldusrikas valik esinejaid ja heliteoseid pakub muusikaelamusi igale maitsele, “kommenteerib” muuseumi näitusi ja kalendritähtpäevi. Sarjas on viis kontserti. Iga kontserdi juhatab sisse Mihhail Lotman, kelle vestluskaaslaseks on tuntud ajaloolane või ühiskonnategelane. Vaata kogu sarja SIIT!

 

3. novembril esineb Insomnia kvartett. 
Kontserdi juhatab sisse 
Mihhail Lotman, 
kelle vestluskaaslaseks on filmirežissöör Ilmar Raag
.

 

Kontserdi keskmes on Dmitri Šostakovitši neljas kvartett, mis valmis helilooja elu raskeimal perioodil – oli formalistide ja rahvavaenlaste otsimise aeg. Heliloojate kongressidel oli Šostakovitš üks neist, keda alandati. Ta kaotas professoritöö Moskva ja Leningradi konservatooriumis, tema teoseid ei esitatud. Enese vee peal hoidmiseks kirjutas ta muusikat patriootilistele filmidele.

 

Oma kassi-hiire-mängudes saatis Stalin Šostakovitši, helistades talle isiklikult, esindama Nõukogude Liitu New Yorgis toimuvale Rahukongressile. Šostakovitš kirjutas neljanda kvarteti pärast New Yorgist naasmist. Selle esiettekanne sai toimuda alles pärast Stalini surma.

Teos on sissepoole pööratud, “privaatne” kammermuusika, pühendatud helilooja sõbrale kunstnik Pjotr Viljamsile. Grotesk ja traagika murravad välja kvarteti lõpuosas, kus helilooja on kasutanud juudi rahvamuusika motiive.

 

2012. aastal asutatud Insomnia kvartett on saavutanud EMTA kammeransamblite konkursil esikoha. Kvarteti noored muusikud ütlevad enese kohta nii: "Meie eesmärk ei ole end repertuaari kaudu piiritleda, iga ettevõtmise juures on oluline idee, mis meid ja publikut kõnetaks. Tahame tuua tihti museaali staatusesse jäänud keelpillikvarteti 21. sajandisse!"

 

 

 

Piletid on müügil Eesti Kontserdi kassades, Piletimaailmas ja Piletilevis.

 

 

 

 

 

Üle maailma tuntust kogunud näitus “Kadunud eneseteadvus” 5.10–1.11

Okupatsioonide Muuseumis saab näha üle maailma tuntust kogunud näitust “Kadunud eneseteadvus” – 
vaid 5. oktoobrist 1. novembrini!

 

Argentiina kunstniku Silvia Levensoni klaasist näitus kõneleb Argentiina lastest, kellelt rööviti nende “juured”. 1976. aastal toimunud verise sõjalise riigipöörde käigus kadusid Argentiinas terved perekonnad. Kui vanemad enamasti tapeti, siis lapsed anti võimule sobilikesse peredesse.

Kunstnik Silvia Levenson näitusest: "Sündisin Buenos Aireses 1957. aastal. Olin osa põlvkonnast, kes võitles ebaõiglase ühiskonna vastu ajal, mil olid võimul vaheldumisi sõjalised diktatuurid ning lühiajalised tsiviilvalitsused. 1976. aastal sai alguse viimane ja kõige verisem sõjaline riigipööre. Mina olin siis 19-aastane ning sama aasta augustikuus sündis minu tütar Natalia. Tal on vanust täpselt samapalju kui teistel noortel, kellelt sõjardid röövisidentiteedi. Enneolematu julmusega tapeti rasedad vangistatud pärast seda, kui nende lapsed olid ilmavalgust näinud ning vastsündinud anti seadusevastaselt adopteerimiseks.

Käesoleva näitusega uurin tühimikku, mille on jätnud need lapsed, tänaseks juba täiskasvanud inimesed, oma pärisperedesse ja ühiskonda. Nondel aastatel juhtunu on muutnud nii minu kui ka suurema osa minu argentiinlastest eakaaslaste elu ning on mõjutanud mind kunstnikuna. Suur osa minu taiestest püüab “paljastada” või nähtavaks teha asju, mida tavaliselt varjatakse või palja silmaga ei näe ning selleks kasutan materjalina klaasi, mis toetab seda metafoori."

 

Näitus on olnud Washingtonis (Ameerika Ülikooli muuseumis), Barcelonas (Argentiina konsulaadis), Pariisis (Argentiina Galeriis) ja Riias (Geto muuseumis). 2016. aastal saab näitust näha veel Itaalias ja uuesti USA-s.

Näitus jõudis Okupatsioonide Muuseumisse Argentiina Suursaatkonna vahendusel.

 

 

Võta osa ka näituse raames korraldatavast sündmuste sarjast “Nähtamatud lapsed: kuidas märgata?”:


Mõttepaus Eesti laste olukorrast  arutelu „Nähtamatud lapsed: kuidas märgata?” 
5. oktoobril. Vaata lähemalt 
SIIT.

 

Laste loomekonkurss „Mis teeb kodu koduks?” 5. oktoobrist 22. novembrini

Konkursile on oodatud laste tehtud fotod või joonistused, mis väljendavad kodu olemust lapse silmade, tunnete ja mõtete kaudu. Pildistada või joonistada võib ümbrust, inimesi ja olukordi, mis annavad kõige paremini edasi kodutunnet või selle puudumist. Töid saab konkursile esitada 
22. novembrini ning parimatest saabunud töödest sünnib üle-eestiline näitus. Vaata lähemalt SIIT...

 

Filmiõhtu „Nähtamatud lapsed” koos näituse tutvustuse ja aruteluga 28. oktoobril

NB! Filmiõhtu lükkub edasi! Uus toimumise aeg selgub peagi!

 

 

 

Mõttepaus “Nähtamatud lapsed: kuidas märgata?” 5. oktoobril kl 14

Võta üks MÕTTEPAUS ja tule 5. oktoobril kl 14.00 Okupatsioonide Muuseumisse. Arutelu teemal “Nähtamatud lapsed: kuidas märgata” juhatab sisse Argentiina lastest kõneleva üle maailma tuntust kogunud näituse "Kadunud eneseteadvus".

'

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vaid pool sajandit tagasi olid paljud lapsed sunnitud lahkuma oma kodust või perekonnast. Täna sunnivad paljusid emasid-isasid Eestist lahkuma paremad võimalused sealpool piiri, mis nii mõnegi lapse koduta jätavad. Mida üksi jäetud lapsed mõtlevad, millest nad unistavad? Kas me märkame neid lapsi?

Mida Sina saad teha, et märgata?

 

Ajakava:

14.00 - 14.10 Sissejuhatus ja tervitus
14.10 - 14.20 Erinevate Eesti perede lood
Taustaks Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskuse uuring “Välismaal töötavate vanemate ja Eestis elavate lastega pered: parimad praktikad ja võimalikud ohud”
14.20 - 14.30 Eesti Naisliidu esinaise Siiri Oviiri sõnavõtt
14.30 - 14.40 Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru mõttepaus
14.40 - 15.55 Ühisarutelu Kärajate formaadis
15.55 - 16.00 Kokkuvõte ning laste loomekonkursi “Mis teeb kodu koduks” väljakuulutamine

 

Mõtterütmi loob moderaator Kristo Elias.

 

Arutelule järgneb kell 16.00 näituse "Kadunud eneseteadvus" avamine. Loe näituse kohta lähemalt SIIT.

 

Osalemiseks palume registreeruda SIIN.

Jälgi infot ürituse kohta ka Facebookis!

 

P.S! Näituse avamisel pakutakse kõigile külastajatele ka head ja paremat!

 

Kohtumiseni muuseumis!

Lapse Huvikaitse Koda ja Okupatsioonide Muuseum


 

Muuseumimuusika sarja esimene kontsert 15. septembril 19.00

Okupatsioonide muuseum koostöös Eesti Kontserdiga kutsub nautima kontserdisarja “Muusika ja aja lood”

 

Muuseumimuusika sarja vaheldusrikas valik esinejaid ja heliteoseid pakub muusikaelamusi igale maitsele, “kommenteerib” muuseumi näitusi ja kalendritähtpäevi. Igale kontserdile eelneb lühike sissejuhatus tuntud ajaloolaselt või mõtlejalt. Vaata kogu sarja SIIT

 

Sarja avab 15. septembril Reval Ensemble´i kontsert, kelle kava peateoseks on Gruusia helilooja Gia Kantšeli “Exil” (1994), ulatuslik vokaaltsükkel, mille tekstid pärinevad Paul Celani ja Hans Sahli luulest ning 23. psalmist: “...ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga...”.

 

Kontserdi juhatab sisse Mihhail Lotman, kelle vestluskaaslaseks on isa Vello Salo.

 

 

 

 

Piletid on müügil Eesti Kontserdi kassades, Piletimaailmas ja Piletilevis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tantsuetendus “Meie lugu” muuseumis 14. septembril

Kutsume Sind kõnelema tantsukeeles! – Muuseumis esietendub 14. septembri kell 18.30 tantsulavastus “Meie lugu”

 

Fotode autor: Jaan Rõõmus

Fotode autor: Jaan Rõõmus

 

Rändame ajas meie tantsu sünniloo juurde ning vaatame, kuidas Nõukogude Liit kasutas tantsu, et viia ellu oma rahvuslikku ideoloogiat. Kiikame, mis toimus samal ajal raudse eesriide taga ning jõuame välja tänasesse päeva.

 

Lavastus on inspireeritud näitusest "Tants on rõõm ja elujõud ...." (Ullo Toomi). 80 aastat Eesti tantsupidusid". Näituse koostaja on tantsukunsti dotsent Angela Arraste.

 

 

 

Esinevad: Pelgulinna Rahvamaja segarühm TONTAR, Segarühm Koidupuna, Tallinna Prantsuse lütseumi segarühm Leesikad

Üritus on kõigile tasuta ning laual on ka head ja paremat!

 

Vaata fotosid tantsuetendusest SIIT.

 

Tantsuetendust toetab Eesti Kultuurkapital.

 

Näitus “Ründed ja rändedˮ

Näitus “Ründed ja rändedˮ selgitab eestlaste ja põliste Eesti vähemusrahvuste saatust 20. sajandil.

 

 

Näitus “Ründed ja rändedˮ tutvustab venelaste, baltisakslaste, rootslaste, juutide, ingerisoomlaste, lätlaste, mustlaste (romade), valgevenelaste ja ukrainlaste saatust Eestis. Eelmisel sajandil muutsid oluliselt Eesti rahvastikku ja kultuurilist mitmekesisust Teine maailmasõda, mobilisatsioonid, küüditamised, põgenemised ja sõjajärgne tööstusimmigratsioon.

Näitus räägib Eesti Iseseisvusmanifestis kehtestatud õigustest Eesti vähemusrahvustele, inimeste valikutest totalitaarse võimu ja okupatsiooni tingimustes ning nende mõjust tänapäevale ja vähemusrahvuste käekäigust Eestis.

 

Taustast: 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud iseseisva Eesti Vabariigi põhielanikkonna moodustasid eestlased (88,2% elanikkonnast), kuid Eesti ei olnud monoetniline maa. Lisaks eestlastele elas siin venelasi, sakslasi, rootslasi, lätlasi, juute, soomlasi ja teisi rahvuseid.Eesti Iseseisvusmanifest (1918) lubas Eesti ajaloolistele vähemusrahvustele kultuuriautonoomiat. 1925. aastal võeti vastu Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste seadus, mille alusel võisid vähemalt 3000 liikmega rahvusvähemused moodustada kultuuriomavalitsusi.

 

Näitus on avatud 12. septembrini!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Näitusel linastub Eric Soovere fotode põhjal valminud fotofilm “Põgenemine”

 

Näituse “Ründed ja rändedˮ jaoks valminud lühifilm jutustab fotode keeles loo ühe perekonna põgenemisest Eestist 1944. aastal  ja nende teekonnast vabasse maailma.

Muuseumis näeb filmi eesti, inglise ja vene keeles (kestus 18 min).

 

Vaata filmi siit...

 

 

Projekti “Ründed ja rändedˮ ja filmi “Põgenemineˮ toetajad:

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed

Kultuuriministeerium

Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond

 

Alates 12. maist on avatud näitus nõukogudeaegse Tallinna turismist

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Alates 12. maist on avatud näitus nõukogudeaegse Tallinna turismist.

 

Näitus “The Tallinn Collector. Tallinn ja turism ENSV-s” tutvustab nõukogudeaegse Tallinna turismi.

 

Näitus koosneb postkaartidest, reklaamidest ja fotodest, mis on kogutud autentsetest ENSV turismibrošüüridest ja reisijuhtidest aastatest 1940–1991. Näituse külastajale avaneb vaade nõukogudeaegsele Tallinnale nii, nagu seda tutvustati turistidele, kutsudes külastajat arutlema selle üle, kas ja millal saab turismi turundamisest propaganda.

 

Väljapaneku on kokku pannud Tomas Alexandersson, kes on loonud veebipõhise “digimuuseumi” TheTallinnCollector.com, mille eesmärgiks on tutvustada Tallinna turismi möödunud riigikorra ajal. Tomas Alexandersson on viimase paari aasta jooksul kogunud infot nõukogudeaegse Tallinna reisijuhtidest ja brošüüridest ning neist materjalidest ongi sündinud “digimuuseum” ja näitus. 
The Tallinn Collector projektiga saab tutvuda veebileheküljelwww.thetallinncollector.com.

 

Näitus "külastab" ajastu eheduses nõukogudeaegseid hotelle, restorane ja kohvikuid, Balti jaama ja lennujaama, Mustamäe linnaosa ja veel palju muid kohti.

 

Olete oodatud avastama Tallinna Eesti NSV turistina!

 

Näitus on muuseumi galeriis avatud 30. augustini.

 

Lisainfo näituse kohta:
Tomas Alexandersson
Kuraator
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
www.thetallinncollector.com

 

 

 

 

 


 

 

Raamatuesitlus 24. augustil

24. augustil algusega kl 16.00 toimub väliseestlase Mai Maddissoni raamatute “From here began the journey to far off lands: Hats off to Estonian parents” ja “Estonia’s War Children: A fractured generation: The first five years in their new lands” esitlus.

 

 

Mai Maddisson

Mai Maddisson

Sissejuhatuseks kõneleb õigusteadlane ja ajaloolane Peeter Järvelaid, järgneb ettekanne teemal “Mida Otsin” raamatu koostajalt Mai Maddissonilt.

 

Mai Maddisson ütleb oma raamatute kohta: “Minu uued raamatud kõnelevad minu elu kogemustest kahest vaatest: see on minu elu reis sõjalapse ja põgenikuna, aga ka perearstina, kes on ravinud neid, kellel oli vaja toime tulla raskustega elu keeristel. Loodan, et minu raamatud huvitavad ja aitavad järgmist põlvkonda.”


Mai Maddisson on elanud ja töötanud perearstina Austraalias. Ta on varem koostöös Priit Vesilinnuga andnud välja mälestusraamatu Saksamaal asunud Geislingeni pagulaslaagrist laste pilgu läbi – “Kui sõjamüra oli vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused” (“When the Noise had Ended: Geislingen´s DP Children Remember”).

 

Kõik huvilised on oodatud!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kasetohust kirjade meisterdamise õpituba 14. juunil

 

“Kui paberit ei ole!” – Kasetohust kirjade meisterdamine Okupatsioonide Muuseumis 14. juunil kl 13

 

Paber tundub täna meile nii tavaline igapäevane tarbeese. Kujuta aga korraks ette, et paber on Sinu ainuke võimalus maailmaga suhelda. Selleks, et Siberisse küüditatud saaksid omavahel ning kodustega ühendust võtta, oli vaid üks võimalus – kirjutada kiri. Kuid vahel ei olnud paberit kusagilt saada. Siis leiti mõtete edastamiseks materjal, mida Siberis ohtralt jagus – KASETOHT.

Õpitoas näitame, kuidas Siberisse küüditatud eestlased valmistasid kasetohust kirjasid või postkaarte ja igaüks saab sellise kirja endale ka ise meisterdada. Veel enam – Sul on erakordne võimalus see kiri otse muuseumist oma sõbra või vanaema aadressil kohe teele panna, sest meil on siin ka postkast!

Samuti räägime lähemalt, miks eestlased kasetohust kirju on valmistanud, kuidas nad seda tegid ning milliseid kasetohust haruldusi meie muuseumis hoiul on.

 

 

Õpitoas osalemine 3 eurot (sisaldab ka muuseumikülastust). Õpituba on kõigile asjast huvitatutele, vanusepiiri ei ole.

Õpitoas osalemiseks palun registreeru siin!

 

Osale ja veeda huvitav päev muuseumis!

 

Galeriid saab vaadata siit...

 

Muuseumiöö 16. mail: videodisko!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kutsume kõiki 16. mail Muuseumiööle „Öös on muusikat“! Muuseum on TASUTA avatud 18.00-23.00.

 

Muuseumiööl vallutab Okupatsioonide Muuseumi videodisko!

 

Muuseumi okupeerivad seekord 80ndatel keelatud tantsuhitid. Plaate keerutab legendaarne diskor EINAR KAPP, kes on Eesti erinevates kultuurimajades rahvast tantsutanud juba alates 1970ndatest.

Kohal on särtsakad õpetajad ja keelatud diskosammud saab selgeks igaüks!

Igal täistunnil (19.00, 20.00, 21.00 ja 22.00) disko katkeb, sest reeglid, keelud ja käsud on järgimiseks ja ilmselt on liikvel tulihingelised parteilased.

Aga keegi (see võid olla Sina!) võidab viimaks siiski. Ole mänguline!

 

Aga see pole veel kõik!

Näha saab ka Jaak Kilmi ja Kiur Aarma dokumentaalfilmi “Disko ja tuumasõda” ning avatud on näitus Nõukogude Eesti rokkmuusikast – “Keelatud mängud”.

 

ÖÖS ON MUUSIKAT!

 

Jälgi infot ka muuseumi Facebooki lehel!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Näitus “Eesti riigipeadˮ

 

 

Eestil on aastatel 1918 – 2015 olnud 18 riigipead. Omariikluse vältel on Eestit juhtinud peaminister, riigivanem, riigihoidja, hiljem president.

Näitus annab ülevaate 15 riigipea elust ja tegevusest kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.

 

Kaugeltki mitte kõikide Eesti riigipeade saatus ei ole täpselt teada ja kaheksa riigipea haua asukoht on senini teadmata. Küll aga on teada, et Nõukogude okupatsioonivõimud hukkasid neli riigipead, vangistuses suri viis, üks sooritas enne vahistamist enesetapu. Viis riigipead olid sunnitud tegutsema eksiilis.

 

Näitusel on välja pandud ka Eesti riigipeade endi ja nende kohta kirjutatud raamatud ning Eesti Posti väljaantud postmargiseeria “Eesti Vabariigi riigipead 1918 – 2018” koos esimese päeva ümbrikuga.

 

Näituse on koostanud Eesti Muinsuskaitse Selts. Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks saab näitus täiendust pärast Eesti iseseisvumise taastamist ametis olnud riigipeadega.

 

Näitus on avatud 29. märtsini.

 

 

Märtsiküüditamise aastapäevale pühendatud seminar 25. märtsil

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

25. märtsil algusega kl 16 toimub Okupatsioonide Muuseumis märtsiküüditamise aastapäevale pühendatud seminar, 
kus tutvustatakse Siberiga seotud ajalooprojekte

 

Programm

16.00 Mälestuslugude kogumise projekti Kogu Me Lugu tutvustus (SA Unitas)

16.30 Leedu noorteprojekti “Missioon: Siber” tutvustus (Jauniems fond, inglise keeles)

17.10 Paus

17.30 Dokumentaalfilm “Mission Siberia 2014. Krasnoyarsk” (50 min, ingliskeelsete subtiitritega)

18.20 Diskussioon ja küsimused

 

Leedu noorteprojektist “Missioon: Siber”

Leedu heategevusfondi Jauniems noorteprojekt “Missioon: Siber” algatati 2005. aastal eesmärgiga kasvatada noorte ajalooteadlikkust ja mälestada Siberisse saadetud kaasmaalasi. Sellest alates on toimunud 12 noorte ekspeditsiooni Siberisse, mille käigus on korrastatud rohkem kui 100 leedulaste matmispaika ja korraldatud kohtumisi kohalike leedulastega.  
Projektis osalenud räägivad, kuidas valmistatakse ette iga-aastaseid ekspeditsioone, jutustavad Siberis saadud kogemustest ja lugudest ning ekspeditsioonijärgsetest teavituskampaaniatest. Peamiselt tutvustatakse suvel 2014 Krasnoyarskis toimunud ekspeditsiooni. 
Vaata lisaks: http://2014.misijasibiras.lt/about-the-project

 

Projektist Kogu Me Lugu

Kogu Me Lugu kogub Nõukogude ja/või Saksa okupatsiooni ajal Eestis elanud, nende võimude eest Eestist põgenenud või nende tegevuse tulemusena Eestisse sattunud eri rahvusest inimeste mälestusi. Kogutud lood salvestatakse videointervjuudena, mida uuritakse, talletatakse ja kasutatakse uuenduslike õppematerjalide loomisel. Videomälestuste kogumise algatas Sihtasutus Unitas 2013. aasta 14. juunil, mil ühe päeva jooksul koguti enam kui 500 pereluguküüditamiste kohta. Vaata lisaks: http://kogumelugu.ee/

 

Ürituse korraldab Okupatsioonide Muuseum koostöös Leedu Suursaatkonnaga (ee.mfa.lt).


 

Näitus “Piirist ja piiritusestˮ

Alates 16. detsembrist on avatud Eesti Kunstiakadeemia XXXVI soome-ugri ekspeditsiooni näitus “Piirist ja piiritusestˮ

 

1978. aastal Eesti Kunstiakadeemia professori Kaljo Põllu algatatud soome-ugri uurimisreiside näol on tegu juba aastakümnete vanuse traditsiooniga, kus igal suvel võetakse ette ligi kuuajaline uurimisreis mõne soome-ugri rahva juurde. 2013. aasta suvel olid kunstitudengid antropoloogilistel välitöödel Narvas, Narva-Jõesuus, Kudrukülas, Jaanilinnas ja Vanakülas. Välitööde eesmärgiks oli uurida Narva piire – nii füüsilisi, mõttelisi kui metafoorseid – ja kuidas kohalikud tajuvad neid piire.

 

Piiriteema on alati aktuaalne, eraldades üht ruumi teisest, on piir ka nende ruumide kokkupuutepunktiks ja ühisosaks. Riigipiir ei ole ainult allkirjastatud leping, vaid ka kehaline kogemus. Toetudes välitöödel kogutud muhedatele jutustustele, ongi näituse keskmes piiri kehalisuse aspekt: kuidas piir lõhnab? mis maitse on piiril? kas piirist saab läbi hammustada?  kas piiril on püksid jalas?

Ja kui piiri ei ole, kas siis on piiritus?

 

Välitöödel osalesid: Kalle Keskrand, Hendrik-Julius Kits, Mihkel Reha, Eva Sepping, Ave Taavet, Madis Tuuder ja välitööde juhendaja Marika Alver.

Ekspeditsiooni läbiviimist toetas rahaliselt Kultuurkapital ning Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA-s.

 

Näitus on avatud 7. veebruarini.

 

Lisainfo:
Marika Alver
+372 55529199
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Näitus “Diktatuur ja demokraatia äärmuslikul ajastul”

 

Näitus “Diktatuur ja demokraatia äärmuslikul ajastul” heidab pilgu Euroopa ajaloole 20. sajandil, mil toimus dramaatiline võitlus vabaduse ja hirmuvalitsuse, demokraatia ja diktatuuri vahel.

 

Näitus selgitab, et äärmused, mis lõhestasid Euroopa lõplikult peale Teist maailmasõda, said alguse Esimesest maailmasõjast, mille vägivald lõi soodsa pinnase totalitaarsete režiimide esile kerkimiseks. Autoritaarsed režiimid seadsid end sisse Kesk- ja Ida-Euroopas, levisid natsionalism, vasakpoolne radikalism, antisemitism ja rassism.

Järgnes Teine maailmasõda, mille tulemusel lõhenes Saksamaa, Euroopa ja maailm. Demokraatiat, vabadust ja rahvusvahelist vastastikust mõistmist, mis peale sõja lõppu tasapisi kõikjal Lääne-Euroopas levima hakkas, järgneva 40 aasta jooksul Kesk- ja Ida-Euroopas ei saavutatud. Alles 1989. aastal algavate revolutsioonide tulemusel võitsid inimesed tagasi vabaduse ja iseseisvuse.

 

Näitus on inspireeritud 2014. aastast, mis on mitmete ajalooliselt oluliste aastapäevade verstapost – möödub 100 aastat Esimese maailmasõja ja 75 aastat Teise maailmasõja puhkemisest ja 25 aastat rahumeelsest revolutsioonist 1989. aastal.

 

Näitus, mille on koostanud Lähiajaloo Instituut Münchenis, jõudis muuseumisse Saksamaa Suursaatkonna vahendusel. Näitus on eesti ja inglise keeles, lisaks olemas näitust tutvustavad vene-, saksa- ja ingliskeelsed kataloogid.

 

Näitus on Okupatsioonide Muuseumis avatud 18. jaanuarini 2015.

 

Alates 20. veebruarist on näitus avatud KGB kongide muuseumis Tartus. Vaata lähemalt siit...

 


Näitus avati pidulikult koos Berliini müüri tüki väljapanekuga 9. novembril. 
Loe lähemalt siit...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Fotonäitus “Ukraina 2014”

26. novembril kl 17.00 avab Okupatsioonide Muuseum koostöös Ukraina Kultuurikeskusega fotonäituse “Ukraina 2014”

 

 

Viktor Gurniak

Viktor Gurniak

Näitusel on valik Viktor Gurniaki fotodest, mis on tehtud suvel 2014 Ida-Ukraina sõjarindel. Fotograaf, ajakirjanik ja sõjakorrespondent Viktor Gurniak hukkus lahingus Schastye linna lähedal Luganski regioonis 19. oktoobril 2014.

 

Viktor Gurniak tegi koostööd asutustega UNIAN, Reuters, LUFA ja INSIDERi veebiversiooniga. Ta pühendas aastaid oma elust Ukraina suurimale skautide organisatsioonile PLAST, kellega külastati mitmel korral ka Eestit ja Tallinnas asuvat Ukraina Kultuurikeskust.

Viktor vahendas pidevalt objektiivset teavet Kiievis, Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuva kohta, olles sealsete sündmuste keskel. Maidanil viibis Viktor sündmuste esimestest hetkedest peale. Märtsis kolis ta edasi Krimmi. Temalt pärineb ka suurem osa Ukraina Kultuurikeskuse kampaanias kasutatud fotomaterjalist.

 

Viimase poole aasta jooksul varustas ta pataljoni Aidar riiete, toidu, kuulikindlate vestide ja kiivritega. Augustis liitus ta vabatahtlikult sama pataljoniga kui sõdur.

 

 

Näitus on pühendatud kõigile, kes seisavad vaba ja väärika ukraina rahva eest ning meenutab aasta möödumist rahumeelse protestiavalduse algusest Maidanil.

 

Näitus jääb avatuks 12. jaanuarini 2015.

 

 

Foto: Viktor Gurniak

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Johannes Hindi vanglapäevikute esitlus 15. detsembril

 

15. detsembril algusega kl 17 toimub Johannes Hindi “Aastakümneid varjul olnud vanglapäevikuteˮ esitlus

 

Raamatu koostaja Tiiu Põld:

Meie rahva poolt eelmise sajandi Eesti 100 suurkuju hulka valitud tehnikadoktor Johannes Hindil oli kolm armastust – tema abikaasa Helju, silikaltsiit ja desintegraator. Johannes Hint rajas aastal 1977 NSV Liidu esimese kooperatiivse ettevõtte Desintegraator, kus toodeti ka suuri laineid löönud AU-8 – toidulisandit, mille imejõudu katsetasid enda peal haiged ja terved, kosmonaudid ja parteilased.

1981. aastal Johannes Hint arreteeriti, 1985. aastal suri ta Patarei vangla haiglas, süüdistatuna ränkades majanduskuritegudes. 1989. aastal ta rehabiliteeriti, sest leiti, et ta polnud kurjategija.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Muuseumi külastas krimmitatarlaste juht Mustafa Džemilev

11. detsembril külastas muuseumi hr Mustafa Džemilev, kes esines 10. detsembril Eesti Inimõiguste Instituudi korraldatud aastakonverentsil põlisrahvaste paneelis

 

Krimmitatarlaste juht Mustafa Džemilev on Ukraina presidendi eriesindaja Krimmi rahva juures ning Ukraina ülemraada liige.
Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu (European Platform for Memory and Conscience) andis talle 12. juunil 2014 Prahas auhinna, tunnustades tema püüdlusi krimmitatarlaste õiguste eest võitlemisel. Loe lähemalt siit...

 

 

Vasakult: muuseumi direktor Kadri Viires, muuseumi giid Ivan Lavrentjev, Mustafa Džemilev ja Ljudmyla Andrienko Ukraina suursaatkonnast

Vasakult: muuseumi direktor Kadri Viires, muuseumi giid Ivan Lavrentjev, Mustafa Džemilev ja Ljudmyla Andrienko Ukraina suursaatkonnast

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jääääre kontsert muuseumis!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pileteid saab osta: Piletilevist

 

Kaljo Põllu 80 - pidulik kõnekoosolek 28. novembril

 

Huvilised on oodatud osalema!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Muuseumit külastab saksa ajaloolane ja Saksa-Vene ekspert Gerd Koenen

 

27. novembril külastab Okupatsioonide Muuseumit saksa ajaloolane ja Saksa-Vene ekspert Gerd Koenen

 

Härra Koeneni võtab vastu direktor Kadri Viires, kes tutvustab muuseumi loomislugu ja sellele järgneb ringkäik kuraator Jean-Loup Rousselot´ga, et tutvuda püsiekspositsiooni ja vastavatud fotonäitusega “Ukraina 2014ˮ.

Gerd Koenen. Foto: Anne Faden

Gerd Koenen. Foto: Anne Faden

 

Algusega kl 16 toimub Välisministeeriumis ettekandekoosolek teemal “Saksamaa Vene-kompleks ja Ukraina kriis. Ajalugu ja tänapäev”.

Saksakeelse ettekande peab hr Gerd Koenen, kes on arvukate raamatute ja artiklite autor, mis käsitlevad Saksa-Vene suhteid 20. sajandil ja kommunismi ajalugu. Ettekandes käsitleb ta Saksamaa ja Venemaa rolli Ida-Euroopas, eriti Baltikumis peale 1917. aastat ning Saksamaa ja Venemaa pingeliste suhete tajumist Esimese maailmasõja taustal. Samuti arutleb ta Vene-Saksa suhete hetkeolukorra teemal.

Ettekanne toimub sünkroontõlkega eesti keelde. Oma osalemissoovist palun teada anda aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.ja lisada isikut tõendava dokumendi number.

 

Üritust korraldab Eesti Välispoliitika Instituut koostöös Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonnaga. Gerd Koenen külastab Eestit Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna kutsel.

 

Vaata lähemalt Gerd Koeneni kohta siit…


 

 

 

Berliini müüri langemise 25. aastapäeval avasid Riigikantselei ja Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond koostöösOkupatsioonide Muuseumiga Berliini müüri originaalelemendi väljapaneku muuseumi kõrval.

 

Müüri tükk, mille kinkis Eesti Vabariigile Berliini senat, avati pidulikult 9. novembril. Müüri tükk asub Okupatsioonide Muuseumi kõrval, Kaarli puiestee poolsel küljel.

 

Eestile kingitud Berliini müüri tükk paiknes algselt Leipzigi ja Stresemanni tänava nurgal Potsdami väljakul Berliini kesklinnas. Üle maailma on eksponeeritud rohkem kui 240 Berliini müüri originaalelementi, näiteks Brüsselis, Riias, Londonis, Singapuris, Los Angeleses, New Yorgis, Ottawas ja mujal.

 

Nii sündmused Berliinis kui ka Balti kett on vabaduse poole püüdlemise sümbolid ning viisid raudse eesriide langemiseni. Originaalelement Berliini müürist meenutab Euroopa lõhestatusest ülesaamist ja see pandi välja Okupatsioonide Muuseumi kõrvale hirmust võitu saamise, vapruse, kodanikujulguse ja Saksa–Eesti sõpruse märgina.

 

Lisaks avas muuseum koostöös Saksamaa Suursaatkonnaga näituse “Diktatuur ja demokraatia äärmuslikul ajastul”, mis heidab pilgu Euroopa ajaloole 
20. sajandil. Loe lähemalt näitusest siit...

 

Ringvaade 4.11.2014: Rein Lang meenutab Berliini müüri langemist: minu elu uhkemaid elamusi!

Postimees 6.11.2014: Galerii: Tallinna kesklinnas seisab tänasest jupp Berliini müürist

Delfi 9.11.2014: DELFI FOTOD ja VIDEO: Tallinnas saab näha Berliini müüri originaalelementi

Reporter 9.11.2014: Killuke Berliini müürist on Tallinnas

 

Vaata filmi "1989: Year of Miracles" (12.38 min, inglise keeles)

 

Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Eestis Christian Matthias Schlaga ja riigisekretär Heiki Loot avavad müüritüki

Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Eestis Christian Matthias Schlaga ja riigisekretär Heiki Loot avavad müüritüki

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Okupatsioonide Muuseumi direktor Kadri Viires avamiskõnet pidamas

Okupatsioonide Muuseumi direktor Kadri Viires avamiskõnet pidamas

Eestile kingitud Berliini müüri tükk, mis paiknes Leipzigi ja Stresemanni tänava nurgal Potsdami väljakul Berliini kesklinnas

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

7. novembril toimub Lätis Balti keti teemaline foorum

 

Okupatsioonide Muuseumi kuraator Martin Andreller osaleb 7. novembril Lätis, Valmieras toimuval foorumil “Going Further Along the Baltic Wayˮ (“Jätkates Balti keti teel”).

 

Käesoleval aastal möödus 25 aastat kolme Balti riigi vabaduspüüdlusi ühendavast ainulaadsest rahumeelsest meeleavaldusest – Balti ketist.

UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Rahvusliku Hariduskeskuse korraldatavale foorumile Valmieras on diskussiooniks kokku kutsutud Balti riikide õpilasomavalitsuste esindajad, et teadvustada 25 aasta taguseid meeleavaldusega seotud sündmuseid ja Balti keti tähtsust ühiskondliku mälu kujundamises ja kodanikuosaluse ja -algatuse edendamises.

Foorumi eesmärgiks on suurendada õpilasomavalitsuste osalust ühiskonnas ja arendada nende omavahelist koostööd Balti riikides ning rõhutada iga kodaniku rolli, õiguseid ja kohustusi demokraatliku ühiskonna arendamises.

 

Muuseumi kuraator Martin Andreller esineb foorumil ettekandega, mis kõneleb Balti keti organiseerimisest Eestis, kodanikualgatusest ja selle otsustavusest seejuures.

 

Foorumi programmi vaata siit…

 

 

Foorum Valmieras 7. novembril

Foorum Valmieras 7. novembril

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

“Eesti Vabariigi Rahvuskomitee 70ˮ Riigikogus

 

Näitus “Eesti Vabariigi Rahvuskomitee 70ˮ on 6. oktoobrist kuni 6. novembrini avatud Riigikogus

 

 

1944. aastal, kui Nõukogude-Saksa rinne tagasi Eesti piiridele jõudis ja tekkis taas reaalne oht Nõukogude okupatsiooni alla sattuda, realiseerus laiapõhjaline poliitiline koostöö, milles osalesid endised poliitikud, rahvuslik põrandaalune ja järjepidevuse kandja Jüri Uluots. Presidendi kohusetäitja nõuandva koguna tegutseva Eesti Rahvuskomitee täiskogu tuli kokku 14. veebruaril 1944.

Näitus tutvustab Eesti Vabariigi Rahvuskomitee loomist, selle tegevust ja püüdlusi moodustada valitsus ja taastada riiklik iseseisvus. Tänu EVR-i tegevusele õnnestuski Eestis 1944. aastal moodustada demokraatlik legitiimne valitsus, mis lõi eeldused, et Eesti Vabariigi juriidiline järjepidevus säilis Nõukogude okupatsiooni lõpuni.

 

Näituse Toompeal avavad 6. oktoobril kell 14.30 Riigikogu esimees Eiki Nestor, Okupatsioonide Muuseumi direktor Kadri Viires ja ajaloolane Lauri Vahtre. Näitus valmis Okupatsioonide Muuseumi ja Eesti Mälu Instituudi koostööna ning oli muuseumis avatud veebruarist augustini.

 

Näitust saab Riigikogus külastada tööpäeviti kell 10–16. Toompea lossi pääsemiseks peab kaasas olema pildiga isikut tõendav dokument.

 

Fotod näituselt: vaata siit...

 

 

Foto: Erik Peinar

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu üldkoosolek Brüsselis

 

4.–5. novembril toimub Brüsselis Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogusse kuuluvate avalik-õiguslike asutuste ja kolmanda sektori organisatsioonide üldkoosolek. Okupatsioonide Muuseumit esindab koosolekul kuraator Martin Andreller.

 

Lisaks koostöökogu Brüsseli esinduse avamisele arutatakse ka senise töö tulemusi ja tulevikuplaane. Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu eesmärgiks on selgitada, et inimsusevastaseid kuritegusid sooritasid nii natsionaalsotsialistlik kui kommunistlik totalitaarne režiim ning laiendada inimeste teadmiseid kommunistliku režiimi terrorist.

Okupatsioonide Muuseum on koostöökogu liige 2012. aastast.

 

Vaata koostöökogu pressiteadet 7.11.2014 ja avaldust 7.11.2014

Vaata üldkoosoleku päevakava siit...

Vaata lähemalt Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu kohta siit...

 

Näitus "Totalitarism Euroopas"

Näitus "Totalitarism Euroopas"

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Näitus “Balti kett 25”

Balti kett kulgeb piltidel läbi muuseumi galerii. 

 

Tänavu 23. augustil möödus Balti keti toimumisest 25 aastat.
1989. aasta 23. augustil, Molotovi–Ribbentropi pakti 50. aastapäeval, toimus kolme Balti riigi vabaduspüüdlusi ühendav tavatult mõjukas meeleavaldus Balti kett – inimkett kulges Eestist, Tallinna Pika Hermanni torni juurest läbi Läti pealinna Riia kuni Leedu Vilniuse Gediminase tornini. Selle ainulaadse rahumeelse meeleavalduse eesmärk oli juhtida maailma tähelepanu Nõukogude okupatsiooni jätkumisele Balti riikides ning tuletada meelde Molotovi–Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide tagajärgi.

 

Näitus on avatud augustist oktoobri lõpuni.

 

 

 

 

 

 


 

FILMIPÄEVAD 22.–24. oktoobril

 

KINO MUUSEUMIS: 22.–24. oktoobrini toimuvad filmipäevad!

 

Kolmel päeval saab näha filme, mis keskenduvad vastupanuliikumisele diktaatorlike režiimidega riikides. Filmid pärinevad viiest riigist ja neid näeb originaalkeeles ingliskeelsete subtiitritega.

Filmid linastuvad muuseumi auditooriumis igal päeval kell 14 ja 18.

 

SISSEPÄÄS TASUTA!

 

PROGRAMM:

Kolmapäeval, 22. oktoobril

14.00 “Salamise sõduridˮ (“Soldados de Salamina”), režissöör David TRUEBA, Hispaania 2003, 119 min

Film põhineb Javier Cercase samanimelisel romaanil. Rafael Sánchez Mazas osaleb Hispaania kodusõjas (1936–1939), kus ta sõdib Franco poolel. Vabariiklased vangistavad ta ja viivad koos 50 teise vangiga metsa, et nad seal hukata. Mazasel õnnestub põgeneda ja end metsas varjata. Vabariiklaste sõdur leiab Mazase, kuid otsustab ta siiski ellu jätta. Mazas hiilib taganevatest vabariiklaste vägedest kõrvale ja pöördub lõpuks falangistide partei eestkoste alla, kus temast saab Franco režiimi oluline propagandist.

Vaata filmi treilerit siit...

 

18.00 “Suur jalutuskäik” (“La grande vadrouille”), režissöör Gérard OURY, Prantsusmaa 1966, 132 min

1942. aastal, Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal, tulistatakse Pariisi kohal alla Briti pommitaja. Meeskonnaliikmed maanduvad langevarjudega kesklinna. Mitu kohalikku elanikku aitavad neil linnast välja jõuda ning hiljem ületada demarkatsioonijoon Natsi-Saksamaa okupeeritud Põhja-Prantsusmaa ja lõuna vahel. Lõpuks õnnestub neil põgeneda Inglismaale.

Vaata filmi treilerit siit...

 

Neljapäeval, 23. oktoobril
14.00 “Chris Gueffroy lühike elu” (“Das kurze Leben des Chris Gueffroyˮ), režissöör Klaus SALGE, Saksamaa 2011, 43 min

Berliini müür kujutas külma sõja ajal kahe maailmavaate teravat vastuseisu. Ida-Saksamaa (SDV) piirivalvurid lasid kohapeal maha kõik “piiririkkujadˮ. Berliini müüri juures lasti maha vähemalt 136 inimest. 20-aastane Chris Gueffroy püüdis piiri ületada 1989. aasta alguses – ta oli viimane inimene, kes seda tehes suri. Dokumentaal räägib elust Ida-Saksamaal, intervjuudes kõnelevad Chrisi pere ja sõbrad.

 

Pärastlõunal saab näha veel kahte dokumentaalfilmi, mis on ainult saksa keeles:
“Der 17. Juni 1953 – Volksaufstand in der DDRˮ 2013, 44 min
“Der Duft des Westens” 2013, 6 min

 

18.00 “Perekond” (“Die Familie”), režissöör Stefan WEINERT, Saksamaa 2013, 92 min

Ida-Saksamaa (SDV) piiri ääres mõrvatud inimeste perekonnad räägivad oma loo. Film selgitab, et rõhuvas, autoritaarses riigis on ellujääjad samal ajal ka ohvrid. Tunnistajaid on filmitud rasketes olukordades, mis annab nende kogemustest intiimse ülevaate.

 

Reedel, 24. oktoobril

14.00 “Naised ja sõda” (“Kobiety i Wojna”), režissöör Marek WIDARSKI, Poola 2005, 60 min

Lugu 14 noorest naisest, kes ühinesid Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal Poola relvajõududega. “Keegi ei nõustunud sellega, et Poola lakkab olemast. Mehed olid vangi võetud ja me olime kohustatud võitlust jätkama.” Sellist patriootlikku hoiakut kujundasid perekond, Poola skaudid, Poola Vabariigi haritlased ja kirik.

 

18.00 “Apostel, keda võidis jumal”, režissöör KIM Jin-moo, Korea 2014, 112 min

NB! Asendatud filmiga “Crossingˮ.

Tõsielul põhinev lugu kirikulistest, keda kiusatakse Põhja-Koreas taga jumalateenistuste pidamise eest. Väidetavasti uuris ja intervjueeris filmi režissöör terve aasta väejooksikuid, aktiviste ja põrandaaluseid kirikuliikmeid. Sõltumatutele hinnangutele toetudes teatab Reuters, et ilmselt rohkem kui 200 000 inimest hoitakse Põhja-Korea vangilaagrites.

Inimõiguste aktivistide kiidetud filmi näidati eelmisel kevadel ÜRO Inimõiguste Nõukogus Genfis ja Suurbritannia parlamendis.

 

Vaata intervjuud Terevisioonis 22.10.2014: Okupatsioonide Muuseum korraldab filmipäevi

 

Täname Prantsusmaa, Saksamaa, Korea Vabariigi, Poola ja Hispaania saatkonda koostöö eest!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

“Johannes Hint 100 – valel ajal elatud elu”

 

Johannes Hint

Johannes Hint

20. septembril oli dr Johannes Hindi 100. sünniaastapäev.Okupatsioonide Muuseum meenutab dr Hinti väikese näitusega "Johannes Hint 100 – valel ajal elatud elu". Näha saab asju, mille tema tütar on andnud hoiule muuseumi kogusse. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tehnikadoktor Johannes Hindi (20. september 1914 – 5. september 1985) nimel on üle 200 teadustrükise, 62 leiutist, 28 patenti. Tema leiutisi kasutatakse tänini Saksamaal, Austrias, USA-s, Jaapanis, Venemaal.

 

Ometigi suri Johannes Hint 70-aastaselt Tallinna Patarei vanglas. Novembris 1981 vahistati ta fabritseeritud süüdistuste alusel. Sisuliselt poliitilisel protsessil mõisteti ta süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes ning karistati 15-aastase vabaduskaotusega. Ühe osa esialgsest Hindile kohtus esitatud süüdistusest moodustas tema 60ndatel kirjutatud traktaat "Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia", ka oli Hint tuntud nõukogude võimu kritiseerija. Tema riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ning kutse võeti kohtu taotlusel ära ja kogu tema vara konfiskeeriti.

 

Peale Johannes Hindi surma, 1989. aastal, rehabiliteeris NSV Liidu ülemkohus Johannes Hindi täielikult. Taastati tema aunimetused ja teaduskraadid.

 

Näitus on avatud 19. oktoobrini.

 

 

Loe ka: Johannes Hindi kolleeg Jaak Kõdar meenutab

 

14. oktoobril toimus muuseumis ajaloo teemaline vestlusring

 

14. oktoobril toimus Okupatsioonide Muuseumis Baltimaade ajaloo teemaline vestlusring

 

Professor Jean-Noël Jeanneney Eestis viibimise puhul toimus Okupatsioonide Muuseumis Baltimaade ajaloo teemaline vestlusring Toomas Hiio (Eesti Sõjamuuseum), Trivimi Velliste (Eesti Muinsuskaitse Selts), Mihhail Lotmani (Tartu Ülilool),
Bernard Paqueteau (Prantsusmaa Suursaatkond) ja Jean-Loup Rousselot (Okupatsioonide Muuseum) osavõtul.

Arutleti ajaloosündmuste ja -sümbolite ambivalentse tõlgendamise ja ajaloohariduse tähtsuse üle. Täpsemalt käsitleti I maailmasõja sündmuseid, Eesti iseseisvumist ja demokraatliku riigi ülesehitamist. Samuti kõneldi Eesti meeste sundvalikutest 1939.–1945. aastatel kommunistliku ja natsirežiimi tingimustes.

 

Jean-Noël Jeanneney Pariisi Poliitikauuringute Instituudist (Science Po) on ajaloolane, kelle uurimisvaldkondadeks on meedia ja 20. sajandi ajalugu. Ta on olnud riigisekretär kahes president François Miterrandi valitsuses ning Prantsuse Rahvusringhäälingu ja Prantsuse Rahvusraamatukogu direktor.

 

Jean-Loup Rousselot, Trivimi Velliste, Bernard Paqueteau ja Jean-Noël Jeanneney

Jean-Loup Rousselot, Trivimi Velliste, Bernard Paqueteau ja Jean-Noël Jeanneney

Trivimi Velliste, Kadri Viires, Jean-Noël Jeanneney ja Bernard Paqueteau

Trivimi Velliste, Kadri Viires, Jean-Noël Jeanneney ja Bernard Paqueteau

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Valik Eesti sõjaajaloo kirjandust

 

Valik Eesti sõjaajaloo kirjandust Mati Õuna ja Jüri Kotšinevi raamatukogudest.


Septembris saab näha väljapanekut Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi autorite raamatutest. Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi taasasutamisest on möödunud 10 aastat. Seltsi liikmed on selle aja jooksul üllitanud üle kolmesaja sõjaajalugu käsitlevat raamatut ning üle paarituhande populaarteadusliku artikli ajakirjanduses – nendele raamatutele ongi väljapanek pühendatud.

 

Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts asutati 29. aprillil 1988 Tallinnas edumeelsete ajaloolaste poolt. Selts loodi vastukaaluks tollal vohanud punasele pseudoajaloole ja sihiks võeti Eesti ajalootõe taastamine. Seltsiga liitus kümneid ajaloolasi, ajaloouurijaid ja ajaloohuvilisi. Selts oli tollal esimene organisatsioon, mis koondas sõjaajaloolasi ja sõjaväelasi. Sõjaajaloo Selts ei piirdunud vaid rahvusliku sõjaajaloo lähimineviku uurimisega, vaid tegeles ka kaugema mineviku ja kaugemate riikide sõjaajaloo uurimisega.
Eesti Vabariigi taastamisega avardus ka Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi tööpõld – osaleti Kaitsejõudude Peastaabi ning Kaitseministeeriumi taastamisel. Ilmuma hakkas ajakiri Sõdur ning ajaleht Sõdurileht. Sõjaajaloo Seltsi liikmetest said ka sõjaveteranide organisatsioonide loojad ja aktivistid. Seltsi liikmed võtsid osa Riigikaitse Akadeemia Kaitsekolledži loomisest ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli taasloomisest. Taastati Eesti Ohvitseride Kogu ja loodi Eesti Ohvitseride Liit.
2003. aastaks oli Selts täitnud oma esmaülesanded ning seltsi tollane esimees Hannes Walter asendas Seltsi Eesti Sõjaajaloo Komisjoniga. Selts saadeti laiali. 2002. aastal alustas Eestis aktiivselt sõjaajalooga tegelemist Jüri Kotšinev, kellel tekkis mõte selts endisel kujul taasasutada. Koos mõttekaaslaste 
Mati Õuna ja Aart Nõmmega moodustati seltsi taasasutamise toimkond ja 2004. aasta septembriks arenesid asjad nii kaugele, et Mati Õuna juures said kokku taasloodava seltsi aktivistid ning ühiselt võeti vastu otsus selts taasasutada. Lõplikult registreeriti taasloodud Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts 
14. detsembril 2004.

 

Väljapanekut saab näha 21. septembrini.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Konverents “70 aastat suurest põgenemisest” 18.–19. septembril ja pärimusajaloo päev 20. septembril

 

 

Foto: Eric Soovere

Sel sügisel möödub 70 aastat suurpõgenemisest, mis viis läände kümneid tuhandeid eestlasi. 

Selle sündmuse meenutamiseks korraldab MTÜ Eesti Diasporaa Akadeemia koostöös Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi ja Akadeemilise Raamatukogu Väliseesti kirjanduse keskusega 18.19. septembril teaduskonverentsi, kus esinevad migratsiooni- ja diasporaauurijad ning kultuuripärandi kogujad.Konverents toimub Tallinna Ülikooli Mare majas (Uus-Sadama 5). Vaata konverentsi programmi siit.

 

 

 

 

 

20. septembril toimub Okupatsioonide Muuseumis pärimusajaloo päev, kus diasporaakogukondade esindajad jagavad oma mälestusi, elukogemust ja arvamusi pagulusest, võõrsil elatud elust ja kodumaale naasmisest. 
Esitletakse raamatu “Mis teha, siin ta on” uustrükki ja kahte näitust.

Loe artiklit pärimusajaloo päevast: Nad olid noored ja tahtsid elada, sellepärast lahkusid

 

Hajala pärimusajaloo päeva programm

 

9.00 Avasõnad

9.10 Kadri Viires

Näituse “Ründed ja rändedˮ esitlus

9.25 Ilvi Jõe-Cannon

Raamatu “Mis teha, siin ta on” uustrüki esitlus

9.40 Indrik Linask

Mälestusi 1944. aasta suurest põgenemisest

10.10 Inno Salasoo

Neli põgenemist ja kuhu need viisid

10.40–11.10 kohvipaus

11.10 Eric Soovere fotode põhjal valminud fotofilm “Põgenemine”

11.40 Rein Abel

Mõtteid teekonnalt pagulusse ja uuele asukohamaale

12.10 Thomas Vaga

Ainult ajutiseks: lapse, noore teismelise ja täiskavanu arusaamad Eestist põgenemisest

12.40 Liivi Jõe

Sugulastega suhtlemine läbi raudse eesriide

13.10 Kalev Ehin

Pōgenemine ja tulek koju: üks lugu tuhandest

13.4015.00 lõuna

15.00 Dagmar Pöntiskoski

Juula Vaga luuletus põgenemisest

15.10 Juta Ristsoo

Mõtted kirglikult tunderikkast kahepoolsest eksistentsist suurlinnas

15.40 Ain Haas

Pagulaslapse mälestusi eestlaseks kasvatamisest Göteborgist Indianapoliseni

16.10 Kristina Lupp

Kogemused “koju” tulekuga

16.40 Trivimi Velliste

Paguluse teadvustamine okupeeritud kodumaal

17.10 Väino Esken

Simititsa kogukonna lugu

17.40 Guntis Svitins

Veebinäitus “Camps in Germany for refugees from Baltic countries 19441951ˮ

17.50 Arutelu ja kringlisöömine

 

 

 

 

Pärimusajaloo päeva korraldajad ja toetajad:

Okupatsioonide Muuseum 

MTÜ Eesti Disporaa Akadeemia

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Väliseesti kirjanduse keskus

Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut

Kultuuriministeerium

Eesti Kultuurkapital

Saksa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis 

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides

 

Konverents ja pärimusajaloo päev on kõigile avatud ning tasuta.

 

Lisainfo:

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või 5364 5460


 

Free Joomla! template by L.THEME