Miks Vabamu?

Miks Okupatsioonide muuseumist saab okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu?

Muuseumi asutaja Olga Kistler-Ritsol oli unistus, et see muuseum räägiks lugu vabadusest ja nüüd oleme tema perekonna ning paljude kaasamõtlejate algatusel ja toel jõudnud selle unistuse elluviimiseni.

Olga perekonna eestvedamisel ja toetusel laiendame muuseumi sisu, sest okupatsioonid ja vabadus on mündi kaks poolt. Et tunnetada vabadust, peame tundma, mida tähendab, kui see meilt ära võetakse. Lähiajalugu on midagi, millest igaühel on võimalik õppida. Vabadus ei ole midagi, mille meie emad-isad, vanaemad-vanaisad meile kätte võitsid, iga põlvkond peab seda hoidma ja selle eest seisma.   

 

Kust sai alguse mõte vabaduse majast?

Juba muuseumi avamisel kutsus muuseumi patroon president Lennart Meri maja ümber nimetama vabaduse muuseumiks, sõnades: "Nimetagem seda hoonet Eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse - vabadust pole maailmas kunagi liialt palju". President Lennart Meri lausus ka:  "See maja pole vihkamise maja, vaid meie võidu maja, meie vabaduse maja". Seega on vabadusega seotud sisu ja nime teema meid saatnud algusest peale. Vabaduse haprust saab tunnetada vaid mõeldes meie lähiminevikule, kuid vabadust tuleb hoida ja kaitsta iga päev. Me soovime, et Vabamust saaks kohtumispaik, kus erinevate vabaduste nagu sõna-, liikumis- või ettevõtlusvabaduse üle mõeldakse ning neid väärtustatakse. Just Toompea jalamil asuvas Vabamus võiks mõelda lähimineviku üle, koguneda vabakond, toimuda erinevad ühiskondlikud ja akadeemilised arutelud.

 

Kas selles majas okupatsioonidest enam ei räägita?

Okupatsioonide kajastamine jääb selle maja keskmeks. Okupatsioon, vastupanu, vabadus ja taastumine on neli märksõna, mis muuseumit tulevikus iseloomustavad. Okupatsioonid moodustavad väga suure osa meie rahva loost, meie vanemate ja vanavanemate loost ning vaid vabaduse kaotust meeles pidades ja okupatsioonide kogemust edasi kandes saame täna vabadust hinnata. Lähimineviku muuseumina on meie peamine eesmärk viimasel sajandil toimunut edasi anda ja kõikidele eestimaalastele meelde tuletada. Viimastel aastatel on vaid 10% muuseumi külastajatest olnud eestimaalased, see tähendab ligikaudu 2000 inimest aastas. Et inimesi muuseumisse tuua, peame me muutma viisi, kuidas me neid lugusid räägime. See ei tähenda ideoloogilist suunamuutust, me ei pelga rääkida rasketel teemadel ega keerulistest aegadest nii nagu nad on olnud. Aga me peame klaasi taga olevatelt esemetelt tolmu maha pühkima ning kajastama ka lugusid, mis neile esemetele konteksti annavad.

Okupatsioonidest kõneleval ekspositsioonialal tahame lisaks inimsusevastastele kuritegudele, holokaustile, küüditamistele ja vangilaagrites läbielatule rääkida ka väliseestlaste saatusest ning suurest põgenemisest aastal 1944. Samuti on meie eesmärk kajastada vastupanu ja Nõukogude korra vastu võitlemist ENSV-s. Seega on tulevikus külastajal võimalik tutvuda erinevate elusaatustega, mis kõnelevad meie rahva lugu. Selline lähenemine võimaldab meil külastajatele meelde tuletada, et midagi nii “igapäevast” nagu vabadus, on tegelikult suur väärtus.

 

Kas uuendused vähendavad muuseumi tõsiseltvõetavust?

Okupatsioonide ja vabaduse muuseumist Vabamu peab saama uusi teadmisi, aga peab olema ka võimalus neid emotsioonide kaudu kinnistada, tõlgendada, läbi elada ja peegeldada. Muuseumi eesmärk ei ole öelda, mis on tõde või vale, vaid kajastada erinevaid perspektiive ja elusaatuseid. Siinkohal ei pelga me rääkida ka äärmiselt julmadest ning rasketest saatustest, lugudest ja tegudest. Aga täna ei piisa enam esemete paigutamisest klaasi taha, vaid panna esemed "kõnelema". Lugude rääkimine annab esemetele tähenduse ning nende lugude ja esemete sidumine vabaduse ja väärtustega võimaldab tunnetada sidet vanemate ja vanavanemate lugudega. 

Meie esimene eesmärk on anda edasi lähiajalugu ning teha seda paeluvalt ja reflektiivselt. Uue ekspositsiooni arendamisel on meie eeskujuks näiteks Los Angeles´es asuv Simon Wiesenthali Keskuse juhitav Museum of Tolerance või Berliinis asuv Jewish Museum. Mõlema muuseumi keskseks teemaks on holokaust, kuid nad lähenevad sellele teemale palju laiemalt. Need muuseumid on suutnud ühendada mineviku olevikuga, pannes inimesi osalema ning peegeldama oma tundeid, mõtteid ja kogemusi.

Totalitaarsed režiimid ei ole midagi, mida vaid kaugelt vaadata. Vastupidi, me peame iga päev pidama ühiskondlikke arutelusid nii piirangute kui ka vabaduste, nii kannatuste kui ka võimaluste üle. Nagu ka Lennart Meri muuseumi avamiskõnes 2003. aastal viitas: rahu ja julgeolek ei tule iseenesest - meil on kohustus endalt iga päev küsida, kas me oleme täitnud kodanikuülesandeid, kas me oleme tugevdanud demokraatiat ning üles ehitanud seda, mis teeb võimatuks totalitarismi tagasituleku.

Just neile küsimustele proovime me vastata ka täna. Meie ajutised näitused käsitlevad väga paljusid teemasid, mis kõik on otseselt seotud inimeste õiguste, ebaõigluse, kannatuste, aga ka lootuse, ühtehoidmise ja julgusega. 

 

Kuidas kaasa lüüa?

Heameelega ootame kõiki inimesi, kes soovivad uue püsinäituse loomises või muuseumi kujundamises kaasa lüüa, meiega ühendust võtma. Tutvustame ja selgitame teile meie plaane ning ideid ja kuulame teie head nõu!  

Free Joomla! template by L.THEME