Okupatsioonide muuseum laieneb, mis tähendab, et lähiajaloo ekspositsioon suureneb nii pindalalt kui ka temaatiliselt. Uuenduse läbi teinud muuseumist saab pärast taasavamist okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu, mis kõneleb Eesti rahva lugu okupatsioonidest vabaduseni.

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu on koht, mis inspireerib inimesi vabadust hoidma ja selle eest seisma. Harime, kaasame ning innustame Eesti inimesi ja külalisi mõtlema lähimineviku üle, tunnetama vabaduse haprust ja seisma vabaduse ning õigluse eest.

Uue püsinäituse ettevalmistuse seis

Märtsi 2017 seisuga on uue püsinäituse sisu tootmiseks valmis. Näituseala kahekordistub, laienedes praeguselt 660 ruutmeetrilt 1120 ruutmeetri suurusele alale. Võtame kasutusele ka selle osa muuseumihoonest, kus varem asusid külalistele suletud muuseumikogude hoidlad ning praegused töötajate bürooruumid.

Okupatsioonide kajastamine jääb endiselt muuseumi keskmeks ning laieneb nii pindalalt kui ka temaatiliselt. Lisaks inimsusevastastele kuritegudele kõneleb uus püsinäitus põhjalikumalt elust Nõukogude Eestis ja väliseestlaste saatusest, aga ka iseseisvuse taastamisest ja vabaduse väärtustamisest.

Senisest enam pöörame ekspositsiooni loomisel tähelepanu, et tegevust ja mõtlemisainet oleks kõikidele vanuserühmadele, kes muuseumisse tulevad.

Muuseumi eesmärk on uueneva püsinäitusega suurendada külastajate arvu neli korda - st jõuda aastas vähemalt 80 000 silmapaarini. Soovime väliskülaliste kõrval näha muuseumis senisest oluliselt rohkem eestimaalasi. Kui praegu on kõikidest muuseumi külastajatest ca 10-15% kohalikud inimesed, siis tulevikus võiks nende osakaal vähemalt kahekordistuda.

 

Uue püsinäituse kuraatorid

Uue püsinäituse loomisesse on kaasatud mitmed spetsialistid nii oma majast kui väljastpoolt. Inimsusevastaste kuritegude teemaruumi kuraatoriks on pikaaegne muuseumi teadur Martin Andreller, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on vastupanu Nõukogude okupatsioonile, eriti metsavendlus. II maailmasõja aegset põgenemist ning eestlaste elukäiku paguluses avab Maarja Merivoo-Parro (Tallinna ülikooli doktorant ja nooremteadur). Elu Nõukogude Eestis käsitleva ala kuraator on Uku Lember (PhD, Uppsala ülikooli teadur, TLÜ lektor), iseseisvuse taastamisele keskenduva näituse osa koostab Aro Velmet (New Yorgi ülikooli doktorant, ajakirja Vikerkaar toimetaja). Vabaduse teemaruumi sisu loovad kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik ja kunstnik Kaido Ole.

 

Sisu kuraatorite pilgu läbi

Okupatsioonidest, vastupanust, vabadusest ja taastumisest kõnelev näitus koosneb viiest osast – inimsusevastased kuriteod, eestlased vabas maailmas, elu Nõukogude Eestis, iseseisvuse taastamise protsess ning vabadus.

Inimsusevastaste kuritegude osa vaatab tagasi meie lähiajaloo hetkedele, kui inimlikkuse põud kummitas kõiki siin elavaid inimesi. Totalitaarsete režiimide kuritegudest kõneleva osa keskne element püsinäitusel on kaubavagun, mis ei luba unustada nii küüditamisi, vangilaagritesse saatmist kui ka holokausti. Selle kõrval on läbivaks jutuvestjaks inimeste esemed - nende kiiruga kaasapakitud asjad või hoopis vangilaagris valmistatu. Loomulikult ka need, mille omanikud või valmistajad tagasi kodumaale pöörduda ei saanud. Teemaruumi eesmärk on avada okupatsioonide perioodi algust ja selle inimvaenulikkust, tehes seda samas kannatanud inimeste lugude kaudu, kes seisid oma põhimõtete eest ning keda peeti seetõttu vaenlaseks. Ruum näitlikustab seda, kuidas vabast ühiskonnast võib väga kiiresti sattuda totalitarismi, olla selle ohver ja mida see ootamatus inimestele tähendas.

Eestlased vabas maailmas näituse osas on kesksel kohal 1944. aasta sügisel Rootsi põgenemiseks kasutatud paat. Näituse peamine tähendusväli on seotud võõrvõimu eest põgenemisega. Ruumis jutustavad eri esemed ja visuaalsed ning graafilised elemendid väliseesti ajaloo lugu. Lood puudutavad kogukondlikku organiseerumist, poliitilist välisvõitlust, noorsootööd (skaute-gaide, laagreid, koole), usuelu, kultuurilist tegevust, keerulist suhtlust kodu-Eestiga, aga ka argipäeva ning kodust sfääri. Pakkumaks võimalust Eestist põgenenute diasporaaga tunnetuslikul tasandil suhestuda, leiavad ekspositsioonis oma koha nii väliseesti kirjasõna kui muusika. Selle näituse osa eesmärk on anda külastajale aimu väliseesti ajaloo mitmetahulisest olemusest ja mõjust.

Nõukogude perioodile keskenduv näituse osa jaguneb kaheks. Esmalt käsitletakse nõukogude korra kehtestamist koos tavalise inimese ideoloogiliste valikute ja dilemmadega ning vastupanu ja selle erinevaid vorme Nõukogude okupatsioonile. Teine suurem teema on argipäev ja igapäevaelu koos mõningate kultuuriliste kurioosumite ja nähtustega.

Taastumise osa käsitleb laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise ajavahemikku alates 1987. aasta fosforiidisõjast kuni Eesti astumiseni Euroopa Liitu 2004. aastal. Selle näituse osa läbiv metafoor on “Balti kett”, mis rõhutab ennenägematute rahvaliikumiste rolli iseseisvuse taastamisel. Ekspositsioon vaatleb vabanemise protsessi üksikisiku tasandilt, küsides, kuidas tavalistest inimestest said mõne aasta jooksul pühendunud vabadusvõitlejad. Mida tähendas “vabadus” muinsuskaitsjate, tudengite, rahvarindelaste, kodanike komiteede aktivistide, linnainimeste, maainimeste, interrindelaste ja paljude teiste jaoks? Mis tundega elati neid sündmusi läbi, kuidas neid mõtestati, kuivõrd vastas saavutatu ootustele?

Vabaduse osas kutsuvad Daniel Vaarik ja Kaido Ole inimesi arutlema valikute üle. Ekspositsiooni ülesehitus lähtub vabadusega kaasnevatest erinevatest valikutest ning ka valikust vabaduste ja kohustuste vahel. Kuraatorite hinnangul ei ole vabadus miski, mis võidetakse kätte üks kord, vaid see on seisund, mida tuleb kogu aeg mõtestada ja mille säilimise nimel tuleb pidevalt pingutada.

 

Pagari kongid

Lisaks uue püsinäituse ettevalmistamisele avame juba selle aasta suveks Pagari 1 asuvad KGB kongid. Kongide muuseum täiendab inimsusevastaste kuritegude osa, andes täpsemalt ülevaate okupatsioonivõimude toimepandust Eestis. Püsinäitus Pagari kongides jutustab lugu vaba ühiskonna lõhkumisest ja selle mõjust. Hääle saavad inimeste lood, kes hoidsid lootust alal isegi võimatumais tingimustes. Talletatakse represseerijate teod ja seda, kuidas me neid tänases maailmas mõtestame - kuidas me sellest kõigest omavahel räägime ja kuidas seda selgitavad iseseisvas Eestis kättesaadavad avalikud arhiividokumendid. 


Muuseumi nimi

Oleme kohtunud ja nõu küsinud eri valdkondade asjatundjatelt ja ekspertidelt, rääkinud nii keeleteadlaste, ajaloolaste, väliseestlaste, represseeritute kui paljude teistega. Arutelude tulemusel eri osapooltega sai selgeks, et nimi okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu annab kõige selgemini edasi nelja põhiteemat, mida muuseum tulevikus kajastab: okupatsioone, vastupanu, taastumist ja vabaduse hoidmist. Loodame, et selline nimi arvestab eri siht- ja vanuserühmade vajadusi ja annab parimal moel edasi uuenevat sisu.


Järgmised sammud

Uus püsinäitus valmib koostöös mitmetele Eesti muuseumidele püsinäituseid loonud arhitektuuribürooga Koko Arhitektid. Püsinäituse tootmise ja ehitustööde maksumus on hinnanguliselt 1,8 miljonit eurot. Muuseumi uue ekspositsiooni loomise esimest etappi toetasid muuseumi algataja Olga Kistler-Ritso tütar Sylvia ja tema abikaasa Andy Thompson ning nad on valmis veel panustama. Lisaks kogutakse eraisikute annetusi ning toetust otsitakse ka kodumaistest ja rahvusvahelistest fondidest. Uuenenud sisuga muuseum avab uksed praeguste plaanide kohaselt hiljemalt 2019. aastal.

 

Muuseumi arendus

Okupatsioonide muuseumi laienemise detailse plaani võttis 2015. aastal vastu muuseumi nõukogu. Nõukokku kuuluvad Sylvia Kistler Thompson (nõukogu juht), Michael Keller, Merju Künnapuu ja Sten Tamkivi.

Vabamu plaani väljatöötamise juures on kaasa mõelnud prof Karsten Brüggemann, Sandra Vokk, Uku Lember, Ene Kõresaar, prof David Vseviov, Kirsti Jõesalu, Meelis Saueauk, Olaf Mertelsmann, Maarja Merivoo-Parro, Aivar Jürgenson, Sergei Metlev, Trivimi Velliste, Andrus Kõresaar, Kristi Liiva, Mart Kase, Helen Sildna, Mari-Liis Lill, Urmo Kübar, Birgit Rootsi, Kristi Jõeäär, Martin Rits jpt.

Okupatsioonide muuseum on suurim eraannetusel loodud muuseum Eestis. Muuseumit haldab sihtasutus Kistler-Ritso Eesti, mis saab iga-aastast tegevustoetust Kultuuriministeeriumist. Uuenenud ekspositsioon avatakse praeguste plaanide kohaselt hiljemalt 2019. aastal kingitusena Eesti 100. sünnipäevaks. Kõikidel inimestel on võimalus kaasa lüüa ja toetada plaanide teostamist ka rahaliselt. Vabamu ühisrahastuse idee eestvedajad on Toomas Hendrik Ilves, Marina Kaljurand, Urmo Kübar, Eerik Marmei ja Taavet Hinrikus.

 

Vaata ka: Miks Vabamu?

Muuseumi patrooni president Lennart Meri kõne muuseumi avamisel

Muuseumi nõukogu juhi Sylvia Thompsoni kõne

 

 

 

Miks Okupatsioonide muuseumist saab okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu?

Muuseumi asutaja Olga Kistler-Ritsol oli unistus, et see muuseum räägiks lugu vabadusest ja nüüd oleme tema perekonna ning paljude kaasamõtlejate algatusel ja toel jõudnud selle unistuse elluviimiseni.

Olga perekonna eestvedamisel ja toetusel laiendame muuseumi sisu, sest okupatsioonid ja vabadus on mündi kaks poolt. Et tunnetada vabadust, peame tundma, mida tähendab, kui see meilt ära võetakse. Lähiajalugu on midagi, millest igaühel on võimalik õppida. Vabadus ei ole midagi, mille meie emad-isad, vanaemad-vanaisad meile kätte võitsid, iga põlvkond peab seda hoidma ja selle eest seisma.   

 

Kust sai alguse mõte vabaduse majast?

Juba muuseumi avamisel kutsus muuseumi patroon president Lennart Meri maja ümber nimetama vabaduse muuseumiks, sõnades: "Nimetagem seda hoonet Eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse - vabadust pole maailmas kunagi liialt palju". President Lennart Meri lausus ka:  "See maja pole vihkamise maja, vaid meie võidu maja, meie vabaduse maja". Seega on vabadusega seotud sisu ja nime teema meid saatnud algusest peale. Vabaduse haprust saab tunnetada vaid mõeldes meie lähiminevikule, kuid vabadust tuleb hoida ja kaitsta iga päev. Me soovime, et Vabamust saaks kohtumispaik, kus erinevate vabaduste nagu sõna-, liikumis- või ettevõtlusvabaduse üle mõeldakse ning neid väärtustatakse. Just Toompea jalamil asuvas Vabamus võiks mõelda lähimineviku üle, koguneda vabakond, toimuda erinevad ühiskondlikud ja akadeemilised arutelud.

 

Kas selles majas okupatsioonidest enam ei räägita?

Okupatsioonide kajastamine jääb selle maja keskmeks. Okupatsioon, vastupanu, vabadus ja taastumine on neli märksõna, mis muuseumit tulevikus iseloomustavad. Okupatsioonid moodustavad väga suure osa meie rahva loost, meie vanemate ja vanavanemate loost ning vaid vabaduse kaotust meeles pidades ja okupatsioonide kogemust edasi kandes saame täna vabadust hinnata. Lähimineviku muuseumina on meie peamine eesmärk viimasel sajandil toimunut edasi anda ja kõikidele eestimaalastele meelde tuletada. Viimastel aastatel on vaid 10% muuseumi külastajatest olnud eestimaalased, see tähendab ligikaudu 2000 inimest aastas. Et inimesi muuseumisse tuua, peame me muutma viisi, kuidas me neid lugusid räägime. See ei tähenda ideoloogilist suunamuutust, me ei pelga rääkida rasketel teemadel ega keerulistest aegadest nii nagu nad on olnud. Aga me peame klaasi taga olevatelt esemetelt tolmu maha pühkima ning kajastama ka lugusid, mis neile esemetele konteksti annavad.

Okupatsioonidest kõneleval ekspositsioonialal tahame lisaks inimsusevastastele kuritegudele, holokaustile, küüditamistele ja vangilaagrites läbielatule rääkida ka väliseestlaste saatusest ning suurest põgenemisest aastal 1944. Samuti on meie eesmärk kajastada vastupanu ja Nõukogude korra vastu võitlemist ENSV-s. Seega on tulevikus külastajal võimalik tutvuda erinevate elusaatustega, mis kõnelevad meie rahva lugu. Selline lähenemine võimaldab meil külastajatele meelde tuletada, et midagi nii “igapäevast” nagu vabadus, on tegelikult suur väärtus.

 

Kas uuendused vähendavad muuseumi tõsiseltvõetavust?

Okupatsioonide ja vabaduse muuseumist Vabamu peab saama uusi teadmisi, aga peab olema ka võimalus neid emotsioonide kaudu kinnistada, tõlgendada, läbi elada ja peegeldada. Muuseumi eesmärk ei ole öelda, mis on tõde või vale, vaid kajastada erinevaid perspektiive ja elusaatuseid. Siinkohal ei pelga me rääkida ka äärmiselt julmadest ning rasketest saatustest, lugudest ja tegudest. Aga täna ei piisa enam esemete paigutamisest klaasi taha, vaid panna esemed "kõnelema". Lugude rääkimine annab esemetele tähenduse ning nende lugude ja esemete sidumine vabaduse ja väärtustega võimaldab tunnetada sidet vanemate ja vanavanemate lugudega. 

Meie esimene eesmärk on anda edasi lähiajalugu ning teha seda paeluvalt ja reflektiivselt. Uue ekspositsiooni arendamisel on meie eeskujuks näiteks Los Angeles´es asuv Simon Wiesenthali Keskuse juhitav Museum of Tolerance või Berliinis asuv Jewish Museum. Mõlema muuseumi keskseks teemaks on holokaust, kuid nad lähenevad sellele teemale palju laiemalt. Need muuseumid on suutnud ühendada mineviku olevikuga, pannes inimesi osalema ning peegeldama oma tundeid, mõtteid ja kogemusi.

Totalitaarsed režiimid ei ole midagi, mida vaid kaugelt vaadata. Vastupidi, me peame iga päev pidama ühiskondlikke arutelusid nii piirangute kui ka vabaduste, nii kannatuste kui ka võimaluste üle. Nagu ka Lennart Meri muuseumi avamiskõnes 2003. aastal viitas: rahu ja julgeolek ei tule iseenesest - meil on kohustus endalt iga päev küsida, kas me oleme täitnud kodanikuülesandeid, kas me oleme tugevdanud demokraatiat ning üles ehitanud seda, mis teeb võimatuks totalitarismi tagasituleku.

Just neile küsimustele proovime me vastata ka täna. Meie ajutised näitused käsitlevad väga paljusid teemasid, mis kõik on otseselt seotud inimeste õiguste, ebaõigluse, kannatuste, aga ka lootuse, ühtehoidmise ja julgusega. 

 

Kuidas kaasa lüüa?

Heameelega ootame kõiki inimesi, kes soovivad uue püsinäituse loomises või muuseumi kujundamises kaasa lüüa, meiega ühendust võtma. Tutvustame ja selgitame teile meie plaane ning ideid ja kuulame teie head nõu!  

{newsletter_subscriber}

Kuidas kaitsta end tuumasõjas ehk tsiviilkaitse praktikum


Muuseumitund on sobilik põhikooli II ja III astmele ja gümnaasiumile.
Kestvus: 45-60 minutit.
Muuseumitunnis osalemine: 4 €/ õpilane, väljaspool muuseumi kokkuleppel.

Kuidas saab sõda „külm“ olla? Kuidas ennast selles sõjas kaitsta?
Teise maailmasõja järgselt peaaegu pool sajandit maailmas valitsenud külma sõja hingus jõudis ka tavaliste inimesteni läbi tsiviilkaitse.
Mõlemal pool raudset eesriiet pidid nii noored kui vanad oskama reageerida tuumasõja olukorras, sh harjutama kiiruse peale gaasimaski pähe panemist. Muuseumitunnis vaatamegi lähemalt mõisteid külm sõda ja raudne eesriie ning proovime omal nahal järgi, kuidas üks tsiviilkaitseõppus välja nägi. Omandame ka gaasimaski jm varustuse kiire ja korrektse kasutamise ohuolukorras.


Info ja broneerimine:
Aive Peil
Programmijuht
tel 666 0045
broneering(at)okupatsioon.ee

 

Page 3 of 4

Free Joomla! template by L.THEME