Rajaotsinguid

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Rajaotsinguid
Osavõtjad
Eesti lähiajaloo üldine periodiseerimisskeem
Tõe osakaal Eesti NSV ajalookirjutuses.
MÕNINGATEST JULGEOLEKUORGANITE MATERJALIDEGA SEONDUVATEST ALLIKAKRIITILISTEST PROBLEEMIDEST
Dokumentide mahuline jaotus arhiivide kaupa seisuga 01.01. 1998
Nõukogude perioodi ajaloo uurimise allikalise baasi avardumine 1990.-ndail aastail
Leedu kgb välisluure dokumendid kui lähiajaloo allikas
KGB operatiivtöövihikud kui tõese teabe kandjad (kaasettekanne)
Eesti agraarajaloo allikad (aastail 1945 - 1950) Kasutatavus uurimustes
Sõjavangilaagrite dokumendid ajalooallikaina
Kõik leheküljed

14. detsembril 1996 Tartus ja 18. märtsil 1997 Tallinnas toimunud lähiajaloo seminaride materjalid.

Tallinn, 1999

Toimetanud Jüri Ant

Kujundanud Jüri Titov

Trükki toimetanud UMARA KIRJASTUS

ISBN 9985-895-02-9

(c) Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 1999

SAATEKS

1996. a 22. novembril alustas Eesti Riigiarhiivi juures omaette institutsioonina tegevust Nõukogude Aja Uurimiskeskus (S-Keskus). Keskuse loomise tingis eluline vajadus uurida lähiajalugu, mitte lasta sel vajuda unustusehõlma. Lähiajaloo või kaasaja ajaloo või nõukogude perioodi ajaloo all on mõistetud Eesti ühiskonna arengukäsitlust 1940. aastast (või ka 1939. aasta sügisest) kõige viimase ajani. See küllaltki pikk aeg, pool sajandit, on oma mitmekülgsete tagajärgede poolest küllap võrreldav Eesti ajaloo kõige rängemalt pöördeliste ajalõikudega - 13. sajandi esimese, 16. sajandi teise, 18. sajandi esimese poolega. Ometi on see aeg ajalooteaduslikult täiesti läbi uurimata. Nõukogude okupatsiooni ajal, eriti selle viimastel aastakümnetel oli ametliku leninliku ajalooteaduse peatähelepanu koondatud just kaasaja ajaloo - sotsialismi perioodi, arenenud sotsialismi perioodi vms - käsitlemisele. Ajalooteaduslikkusega ei olnud sellega tegelevate asutuste produktsioonil midagi tegemist ning eesmärgid olid puhtpropagandistlikud, rahva ideoloogilisele ajuloputamisele ja tema ajalooteadvuse hävitamisele suunatud. Kui mõned sotsialismiperioodi ajaloolased kogusid ja esitasidki konkreetset faktimaterjali, siis loomingu üldises ebamäärases kontekstis jääb täiesti arusaamatuks, kuivõrd seda võib usaldada. Nõukogude ajalooallikate, sealhulgas statistika usaldusväärsuse küsimust ju allikakriitiliselt ei puudutatud ega õigupoolest ei tohtinudki käsitleda. Väliseesti publitsistide ja ajaloolaste kirjutised omakorda kannatasid allikate- ja informatsioonivaeguse all ning seetõttu on neilgi rohkem emotsionaalset kui uurimuslikku väärtust.

Viimastel aastatel on lähiajaloo uurimise tungivale vajadusele juhitud korduvalt tähelepanu nii Eestis kui välismaal. Ajaloolased ise ka tunnevad seda vajadust väga hästi. Ühelt poolt on see ühiskondlik - anda kogu rahvale, eeskätt koolinoorsoole, ehedat ajalooteavet. Teiselt poolt on see ajalooteaduslik, uurimuslik. Ei ole normaalne kui nii oluline ja nii aktuaalne lõik meie ajaloost ei leiaks tõsiteaduslikku, allikakriitilist analüüsi. Nõukogude perioodist on säilinud rikkalikult arhiivifonde, mis on teaduslikult läbi töötamata ja osalt ka korrastamata. Need allikmaterjalid ootavad allutamist kaasaja allikakriitika meetoditele ning kasutamist kvalifitseeritud uurimistöös.

Mitmed aspektid, nagu totalitaarse riigi toimimine, tsiviilühiskonna tasalülitamine nõukogude süsteemiga, mentaliteedi muutumine jne oleksid uurimisteemad maailmateaduse tasemel. Liialdamata võib väita, et siinse euroopaliku tsiviilühiskonna ümberkujundamine totalitaarriigi all annab omapärase hoiatusmudeli riikidele, kus pärast Teist maailmasõda säilis demokraatia.

Eelnevast lähtudes loodi asjahuviliste entusiasmil põhinev S-Keskus.

S-Keskuse põhikiri sõnastas keskuse üldisema eesmärgina aktiviseerida ja süvendada nõukogude aja uurimist Eestis eelkõige teadusprojektide (ka interdistsiplinaarsete) käivitamise ja koordineerimise teel. Selleks peavad kaasa aitama vastavasisulised seminarid, lektooriumid, üliõpilastööde juhendamised. Keskus näeb oma ülesandena vajaliku elektroonilise andmepanga loomist, samuti erialase raamatukogu komplekteerimist, ühenduse pidamist S-Keskusele analoogsete institutsioonidega mujal maailmas.

Üks keskuse esimesi ettevõtmisi oli nn kaardistamise tööseminaride korraldamine. Vastav märksõna tähistas eeskätt püüdu saada ülevaadet nõukogude perioodi ajaloo uurimise praegusest seisust, probleemidest, millega tegeldakse, ja inimestest, kes tegelevad - need andmed n.ö kaardistada. Nii kujutasid need seminarid endast õigupoolest esimesi rajaotsinguid lähiajaloo uurimise põllul.

Esimene seminar leidis aset 14. detsembril 1996 Tartus, teine 18. märtsil 1997 Tallinnas.

Seminaridest osavõtnute hulgas olid esindatud uurijad ja asjahuvilised järgmistest asutustest: Riigikogu, Riigikohus, Tartu Ülikool, Eesti Riigiarhiiv ja selle filiaal Parteiarhiiv, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Ajaloo Arhiiv, Ajaloo Instituut, Eesti Represseeritute Registri Büroo, S-Keskuse kuratoorium.

Ühtekokku kuulati ära 10 ettekannet, mida võiks tinglikult grupeerida järgmiselt:

* Repressiivorganite tegevus (Aigi Rahi, Indrek Jürjo, Leo Õispuu);

* Vastupanu (Viktor Niitsoo, Tiit Noormets);

* Nõukogulikud institutsioonid (Toomas Anepaio);

* Seni tehtust ja tehtavast nõukogude perioodi uurimisel, andmepankade loomisest (Paul Kenkmann, David Vseviov, Erich Kaup);

* Kohalik ajalugu (Anton Weiss-Wendt).

Seminaridel domineeris repressiivorganite ajaloo, repressioonide ja nõukogude süsteemile vastupanu temaatika. See temaatika on rahva

tundlik elunärv, põimub kollaboratsionismi, rehabiliteerimise, sotsiaalse kindlustatuse, omandiõiguse ja veel mitme muu valdkonnaga. On ilmne, et veel mõneks ajaks jäävad repressiivorganite, repressioonide ja neile vastupanu avaldamise küsimused nõukogude perioodi uurimise n.ö kuumadeks teemadeks.

Toimunud seminaride alusel püüdis S-Keskuse kuratoorium oma töökoosolekul 15. aprillil 1997 määratleda prioriteetseid nõukogude perioodi ajaloo uuringute suundi. Kandvaks jäid kõige laiemas haardes poliitiline ja majandusajalugu. Detailsemalt liigendus poliitika, milles eraldusid järgmised alajaotused:

* nõukogulike institutsioonide ajalugu;

* EKP koht ühiskonnas;

* nõukoguliku ideoloogia tehnoloogia, selle mõjud ja vastumõjud;

* rahvuspoliitika;

* vastupanuliikumine ja repressioonid;

* rahva elu-olu.

Loomulikult polnud need määratlused lõplikud. See oli ainult esialgne tähelepanu koondamine valiktemaatikale, toetudes senistele nõukogude perioodi ajaloo uurimuste suundumustele, püüdega neid laiendada ja edasi arendada.

Käesolevaga avaldatakse kahe seminari materjalid helilindistuse alusel koostatud stenogrammi põhjal, kusjuures põhiesinejatel jäi võimalus oma esinemised üle vaadata ja soovi korral neid piiratult korrigeerida, ettekandeid sisuliselt muutmata. Lindistusest on välja redigeeritud seminaride tehnilise korralduse üksikasjad. Anonüümseks on jäänud saalist esitatud küsimused, kuna lindistuselt oli võimatu neid isikuliselt fikseerida.

Jüri Ant

S-Keskuse kuratooriumi esimees 1996-1998

Nõukogude Aja Uurimiskeskuse (S-Keskuse) seminar 14. detsembril 1996 Tartus, Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis

Osalesid: Aimar Altosaar, Jüri Ant, Veiko Berendsen, Erich Kaup, Paul Kenkmann, Mart Laar, Eero Medijainen, Aadu Must, Viktor Niitsoo, Valdur Ohmann, Ago Pajur, Aigi Rahi, Tiit Rosenberg, Tõnu Tannberg, Jaak Valge, Tõnu Viilip, David Vseviov, Peeter Väljas, Leo Õispuu.

Jüri Ant: Täna saab teoks S-Keskuse esimene tööseminar, mille eesmärgiks on hakata pilti looma nõukogude perioodi ajaloo uurimise seisust, allikate baasist, andmepankadest, uuringute metodoloogiast. Mitte kõik, mis algselt tänaseks kavandatud, pole realiseerunud. Kuid S-Keskuse kuratooriumil on heameel täheldada, et kõnelema on tulnud Paul Kenkmann sotsioloogiliste andmete arhiivist ja selle osast lähiajaloo uurimisel; David Vseviov - Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi sotsialismisektori pärandist; Erich Kaup - nõukogude perioodi ajaloo allikatest Eesti Riigiarhiivi filiaalis Parteiarhiivis; Aigi Rahi - sõjajärgsete massirepressioonide allikatest ja uurimisseisust; Leo Õispuu - Eesti Represseeritute Registri Büroo tegevusest ja probleemidest.

Rõhutan veel kord: tegu on tööseminariga, loogem ise töine õhkkond, kus kõikvõimalikud küsimused, mõtted, ideed, soovitused nii esinejatele kui kõigile kohalolijatele on teretulnud.

Sõna esimeseks ettekandeks on prof Paul Kenkmannil.

Paul Kenkmann: Lugupeetud kuulajad! Mul on hea meel olla kutsutud ajalooalasele seminarile kui sotsioloog, kuigi ajaloolase minevikuga. Koostöö sotsiaalteaduse (sotsioloogia esindab seda) ja ajalooteaduse vahel on minu arvates põhjendatud kahe asjaga. Üks asi on see, mis sünnib täna ajaloouurimisel. Vist tegeleb ajalooteadus tänapäevast rääkides üha rohkem massinähtustega, argielu nähtustega ja see läheneb sotsioloogilisele ühiskonnavaatlusele. Teiselt poolt, kui vaadata, millega tegelevad sotsioloogid, tundub, et vähemalt Euroopa sotsioloogias on üsna oluline teemade ja uurimistöö suundumus praegu käimasolevate sotsiaalsete muutuste kaardistamisele, nende protsesside kindlakstegemisele, mis on Euroopas toimunud pärast Teist maailmasõda ja mille osaks on see, kus sees meie praegu oleme. Siin on niisugused uurimused, mille kohta ei oskagi piiri tõmmata, kas see on ajalugu või sotsioloogia, siin on eri maade sotsioloogide võrdlev koostöö, et seda muutuvat ühiskonda analüüsida.

Kui meil on jutt tänapäeva ajaloolisest uurimisest, siis tundub mulle, et see materjal, mida on kogunud tänapäeva kohta (kust see ka peale ei hakka) sotsioloogid, võimaldab vastata põhjalikumalt nendele küsimustele, mida ajaloolased tänapäeva uurimise all minu arusaamist mööda mõistavad. Sellepärast ma võtsingi julguse kokku ja kui prof J. Ant mulle ettepaneku tegi, siis mõtlesin, et on päris mõttekas rääkida sellest, mida viimasel ajal on teinud sotsioloogid (mitte ainult ülikoolis), mille märksõnaks on sotsioloogiliste andmete arhiiv ja mis võiks olla meiepoolne teatud panus ka tänapäeva ajaloo uurimisse.

Küllap siinolijad on üpris kursis, et Eestis on tehtud sotsioloogilisi uurimusi alates 1960. aastate keskpaigast. See oli nõukogude perioodi iseloomulik asi, et sotsioloogia kui teadus oli keelatud, sotsioloogiat õpetada ei olnud võimalik, raamatud Lääne sotsioloogidelt ei tulnud läbi või olid erifondis, aga ühtlasi said Hruðtðovi sula ajal sotsioloogilised uurimused võimalikuks. Ja Eestis, mäletame, oli võimalik teha sotsioloogilisi uurimusi algatatuna Ülo Vooglaiu, Mikk Titma ja teiste poolt, erineva ulatusega ja erineva haardega. Kui kokku võtta, mis ära tehti nende 30 aastaga, niipalju kui meil on olemas selle kohta materjali, katab see üsna olulise osa Eesti ühiskonnaelu protsessidest.

See oli ka tee, kuidas saada sotsioloogilisi teadmisi, sotsioloogilist haridust. Tartu Ülikoolis hakati ju sotsioloogia kursusi lugema 100 aastat pärast seda, kui neid esimest korda Euroopas loeti. Need uurimused andsid mingisuguse baasi sotsioloogiliseks koolituseks, niivõrd kui see oli võimalik.

Nii et umbes 60-ndate aastate keskelt alates on meil olemas laieneva ulatusega sotsioloogiline uurimismaterjal, mis tähendab enamalt jaolt elanikkonna erinevate rühmade küsitlemist. Tänu sellele, et need, kes meil sotsioloogiat algatasid, ei läinud kaasa Nõukogude Liidu mitmes muus keskuses tüüpiliseks saanud praktitsismiga teha nn pritsimehe põhimõttel konkreetseid uurimusi konkreetsetele probleemidele vastuse andmiseks, vaid algatasid Eestis ikkagi fundamentaalset laadi uurimusi, mille tarvis püüti andmete kogumine ning töötlemine metoodiliselt korrektselt üles ehitada, on olemas korralikult kogutud andmestik olulisest osast Eesti ühiskonnaprotsessidest. Statistiline andmetöötlus oli võimalik: te mäletate, et oli olemas Tartu Ülikooli arvutuskeskus 1956. aastast ja Eesti Raadio lõi endale arvutuskeskuse näol tugeva baasi.

Enamus Eestis tehtud sotsioloogilisi uurimusi töödeldi neis kahes kohas. Tänaseks on tekkinud probleem, et seniste uurimuste andmed kipuvad paljus kaduma minema. Esiteks sellepärast, et selleaegne andmetöötluse tehnika on läbi teinud mitu põlvkonda muutusi ja see, kuidas siis andmeid arvutisse viimiseks kodeeriti, kuidas neid salvestati, on tänaseks nagu üleeilne päev ja oht on olemas, et see, mis alles on, võib tehniliselt muutuda mitte olemasolevaks.

Teine asi on see, et paraku ei ole keegi meil korjanud kokku informatsiooni kõikidest sotsioloogilistest uurimustest, mis seniajani on Eestis tehtud. On olemas teatud tükid teatud aastate uurimustest, aga ühte terviklikku pilti - seda praktiliselt kellelgi ei ole. Meie aastakümnel, kui sotsioloogia õpetamine on saanud kindlama aluse ja uurimustel on natuke teine olukord, on kõigepealt ülikooli initsiatiivil alustatud nn päästetöid, s.o hakkasime päästma neid andmestikke, mis olid omal ajal kogutud. Hakkasime neid üle kandma arvutite kõvaketastele, et nad säiliksid.

Edasi, hakkasime koondama andmestikke Eesti Raadio arvutuskeskusest, samuti inimeste endi käest. Asusime kokku korjama andmeid uurimuste kohta, mis on kunagi tehtud - kas siis olid alles ankeedid, perfokaardid või mis iganes. Oleme püüdnud neid säilitada, et nad oleksid kõik tervikuna olemas. Oleme teinud ka arhiivitööd selles osas, et lihtsalt koguda kokku kõik paberile pandud materjalid, mis puudutavad nende aastate jooksul tehtud sotsioloogilisi uurimusi.

Alguses ülikool toetas rahaliselt. Saime ühe Avatud Eesti Fondi uurimistoetuse, professor Peeter Vihalemm on selle granti hoidja ja tänu sellele sai võimalikuks teha eeltöid eesti sotsiaalteaduste andmearhiivi loomiseks. See andmearhiiv on ülikooli sotsiaalteaduskonna üks allüksus, aga teiselt poolt tahab olla sotsiaalteaduste empiiriliste andmete vallas n.ö rahvusliku andmearhiivi rollis (ka teistes maades asuvad need arhiivid kõige sagedamini ülikoolide juures). Seega on meil nüüd olemas sotsiaalteaduste andmearhiiv kui institutsioon oma kinnitatud põhikirja, juhatuse ja töökorraga.

Ja mis meil seal reaalselt on? Mis on see materjal, mis on nüüd kogutud ja kättesaadav, selleks et uurida asju, mis võiksid langeda kokku sellega, mida tahavad teha ajaloolased. Esiteks on andmete kogumine, päästetöö ja kollektsioneerimine andnud tulemuse, et meil on tänapäevasel viisil, arvutite formaadis umbes 200 andmefaili. 200 uurimuse materjalid on korrastatud, passistatud ja säilimiskindlalt olemas. Edasi, veel paljude uurimuste kohta on olemas andmed, kes, mida, mil viisil on uurinud. Katsume kätte saada selle informatsiooni pluss andmed ise, et need oleksid koondatud.

Edasi on olemas programm, mis võimaldab nende uurimuste "passiandmeid" kasutada ja on kõigile kättesaadav.

Meil on töötatud välja režiim andmete loovutamiseks nende uurijate poolt, kes on vastavaid uurimusi teinud. Te saate aru, et see on kaunis keeruline: kuidas neid uurimusi finantseeriti, kes vastutab andmete eest, kes on andmete arhiivile loovutaja, On olemas vastav tüüpleping, kus andmete loovutajal on õigus kehtestada andmete kasutamise režiim. Põhimõtteliselt on meil 3 režiimi kokku lepitud.

Esiteks, mingisugune andmestik on kõigile vabalt kasutatav. Tuleb keegi, kes tahab mingisuguseks otstarbeks mingi uurimuse andmeid kasutada, ja tal on võimalik seda teha ilma piiranguteta. Teine variant on see, kui loovutaja on seadnud tingimuse, et andmeid on võimalik kasutada üksnes teaduslikel eesmärkidel. Näiteks pakuvad kommertskavatsustega tehtud uurimused hiljem huvi teaduslike järelduste tegemisel, (näit avaliku arvamuse küsitlused); lepime kokku, et teadustöö eesmärkidel on need vabalt kasutatavad, kommertseesmärkidel - see on omaette lugu. Kolmas variant on see, kui andmearhiivis on olemas üksnes uurimuse passiandmed, andmed ise aga asuvad omaniku või uurimuse tegija käes. Nende kasutamiseks tuleb pöörduda siis andmete valdaja poole, kes seab oma tingimused.

On olemas ka kokkulepitud kord, kuidas andmeid üldse kasutada saab. See, kes tahab andmeid uurimistööks kasutada, sõlmib lepingu andmearhiiviga, kohustudes teatud tingimusi täitma. Peale andmekasutusrežiimi täitmise on tal ka kohustus viidata andmearhiivile andmete publitseerimisel ning anda eksemplar publikatsioonist andmearhiivile. Tööd, mida oleme Eestis teinud, oleme püüdnud siduda ka mujal siinses Euroopa osas tehtuga ja laiemaltki tehtud sotsiaalteadusliku andmearhiveerimisalase tööga. Kuidas see reaalselt on, näitas ära möödunud nädalavahetusel siinsamas Tartus peetud rahvusvaheline konverents, millega märkisime ära Eesti andmearhiivi tekkimise ja käikurakendamise. Konverents oli korraldatud nii, et kutsusime kohale nende andmearhiivide esindajad, kellega meil on sidemed ja kes esindavad Euroopa selle ala juhtivaid keskusi.

Euroopas tuntumad on praegu vastav Saksa arhiiv asukohaga Kölnis, samuti Göteborgi ülikooli juures asuv arhiiv, mis on Rootsi rahvuslik sotsiaalteaduste andmearhiiv. Ida- ja Kesk-Euroopa maadest (tahtsime võrrelda oma olukorda ka nende maadega) on Ungaris tehtud sel alal kõige rohkem ja on kõige pikemad traditsioonid sotsiaalteaduste andmearhiivide kasutamise osas. Venemaal on mitu niisugust arhiivi püütud käima panna, seni erineva edukusega. Lätis ja Leedus tehakse umbes sama tööd mis meil, aga ollakse natukene kaugemal.

Mis võiks olla siinolijatele eriti huvitav, nõukogude perioodi uurimist on hakanud edendama Kesk-Euroopa ülikool. Kindlasti teate, et Georg Sorosel on tõsine huvi ajaloo ja arhiivinduse vastu, ta on toetanud näiteks Karl Popperi arhiivi, keda ta loeb oma vaimseks isaks. Kesk-Euroopa ülikool tegeleb Popperi arhiivi publitseerimisega.

Üsna hiljuti loodi nn Avatud Ühiskonna Arhiiv - Open Society Archives, mis tegeleb andmete kogumisega kahel põhiteemal: 1) kommunismi ajalugu ja 2) inimõiguste eest peetava võitluse ajalugu. Esimene asi, mis nad tegid, oli ekspositsioon 1956. aasta Ungari sündmuste kajastumisest dokumentaalmaterjalides. Avatud Ühiskonna Arhiivist tuli konverentsile üks esindaja, kellele ma rääkisin meie ajaloolaste kavatsustest, ja sealt on pakutud päris tõsist koostööd. Ma usun, et on täiesti mõtet pöörduda Kesk-Euroopa ülikooli poole.

Praeguseks on meil olemas paarisaja andmefaili ümber, mida on võimalik kasutada, on olemas andmed suurema hulga uurimuste kohta, mis on vabalt kasutatavad kõigile. Ja kõik need, kes nende perioodide vastu huvi tunnevad, mida meie sotsioloogilised uurimused katavad, on teretulnud neid kasutama. Me ise kavatseme neid olulisel määral sisse viia õppetöösse ülikoolis sotsioloogia ja teiste sotsiaalteaduste tudengitele. Andmeid, mis puudutavad viimase ajajärgu võrdlevaid uurimusi, tahame viia ka Interneti kaudu avalikkuse ette.

Meie edasine kavatsus on, et sotsiaalteaduste andmearhiiv peaks laienema teiste analoogiliste arhiivide suunas. Oleme huvitatud sellest, et see materjal, mis meil on viimaste aastakümnete kohta, oleks osa selle perioodi uurimisest kui terviktegevusest. Ajaloo ja sotsiaalteaduse piirid polegi siin teravad, tahaksime näha ühist tegevust. Ja andmearhiiv - mida enam ta laieneb, seda enam on ta kasutatav kõigile, kes seda tarvilikuks peavad.

Jüri Ant: Tähendab, tegu on sotsioloogiliste uurimustega, mida viimased 30 aastat on tehtud ja millele lisandub uut materjali?

Paul Kenkmann: Esimeste uurimuste materjalidest on palju kaduma läinud. Järjest tuleb juurde neid materjale, mis me tagantjärele üles leiame, ja teiselt poolt, praegu tehtavate uurimuste materjale.

Küsimus: Mul on olnud juttu ka professor Peeter Vihalemmaga, kes on püüdnud teha kvalitatiivset analüüsi teiste meetoditega. Ma tean, et üks nõue, mida te andmestikule esitate, on see, et ta peab olema vastaval kujul. Kas ei ole mingeid teistsuguseid formaate, ütleme näiteks, et on mingil muul elektroonilisel moel säilitatud dokumendid?

Paul Kenkmann: Varasemate uurimuste materjalide osas oleme teinud sisuliselt päästetööd. Ei ole muud varianti, kui kanda nad üle tänapäevasesse arvutiformaati.

Küsimus: See ei puuduta nüüd otseselt arhiivi. Kuidas on praegu sotsioloogias see mõte: ajalugu on teatavasti dünaamiline, sotsioloogilised uurimused on teatavasti hetkemuljed. See, mis on kogu aeg tekitanud probleeme, on selle muutuse registreerimine, dünaamika tabamine. Pidev kriitika sotsioloogia aadressil, mida olen lugenud, on selles, et ta ei suuda kajastada dünaamikat. Kas selles suhtes kasvõi nõukogude perioodi või mistahes ajalooperioodi vaadates on midagi, mis suudaks veenda, et hetkeliste sotsioloogiliste küsitluste võrdlus suudaks anda midagi ajaloolastele või ühiskonnale laiemalt?

Paul Kenkmann: See on mõnes mõttes võtmeprobleem. Sotsioloogia liigub selles suunas. Ja kuna kogu Euroopa ühiskond on selgelt nähtavate muutuste ajas, siis selle protsessi kajastamisel on kaks asja.

Esiteks, tuleks andmeid koguda andmearhiivi. See võimaldab ehitada üles sekundaarset uurimist. Kunagi on sotsioloogid mingisugusel eesmärgil teinud uurimuse, mis kajastab ühte kindlat ajahetke. Kui meie andmearhiivis on olemas terve rida uurimusi, mis käivad sama valdkonna kohta, tehtud erinevate uurijate poolt erineva sihiga, siis tänu sellele, et nad on arhiveeritud ja ühesuguses formaadis, on neid võimalik töödelda koos. Saame panna ritta erinevate uurimuste materjalid, see annab dünaamika väljatoomise võimaluse. Teiseks, kui vaadata sotsioloogia arengut, on näha, et sotsioloogilised uurimused tehaksegi niisuguse strateegiaga, et nad kajastaksid protsessi.

Küsimus: Euroopa traditsioon näeb ette, et elektroonilised arhiivid on tihedalt üksteisega seotud ja mitmel pool laienenud tugevasti väljapoole ühe eriala raame. Paratamatult peab Eesti elektroonilise arhiivi arendamise tee minema ka ühtse süsteemi loomise poole. Millised on teie koostööpartnerid ja kas neid üldse on Eestis olemas?

Paul Kenkmann: On küll. Algusest peale on see nii mõeldud. Kõigepealt tehti arhiiv ülikooli juurde, et oleks inimesi, kes seda teeksid, ja ülikool on ka mõnes mõttes kõige neutraalsem asutus.

Sotsioloogilised uurimused on tehtud erinevatel kaalutlustel, muuhulgas tellitud erakondade poolt või siis firmade poolt ärieesmärgil. Ülikool on aga asutus, kuhu ollakse nõus andmeid üle andma, sest eeldatavasti ei ole ülikool seotud erahuvidega. Praegu on andmed tulnud ülikooli üle olenemata sellest, mis ametkonnas nad on tehtud. Meil on kujunemas lootustandev koostöö statistikaametiga. Statistikaamet on nõus teatud osa andmefaile meile andma, ja samal ajal on nad huvitatud oma eesmärkidel sotsioloogiliste andmete ülevõtmisest. Samuti on meil rõõmustav koostöö EMORiga, mis on valmis üle andma küllalt värskeid uurimuste andmefaile, et neid saaks kasutada teaduslikel eesmärkidel - ka uurimusi, mis on tehtud kommertstellimuse alusel. Siin näeme ette edasist laienemist. Rääkimata sellest, et see, mida nimetasime sotsioloogiaks, hõlmab tegelikult ka sotsiaalpsühholoogiat jpm. Nii et asi ei ole ametkondlik, arhiiv tahab olla sotsiaalteaduste andmearhiiv. Kvantitatiivse andmestiku mõttes sotsioloogia praegu domineerib.

Küsimus: Kas Teile ei tundu, et Statistikaamet koostöös mitme muu ametiga üritab arhiivinduse muuta surnud ametkonnaks, mis tegeleb ainult kõige sellega, mis on väga ammu olnud, ja lõigata ta välja tänasest dokumentalistikast, andmete kogumisest ja sisuliselt sellest, mida nimetatakse arhiiviks.

Paul Kenkmann: Normaalsed kontaktid Statistikaametiga on meil, niipalju kui see ala meid puudutab, praegu täiesti olemas.

Küsimus: Kuivõrd on võimalik nende sotsioloogiliste uurimuste materjalides iga küsitletu personaalne taust välja tuua? Kas on võimalik veel arhiivis täiendavalt materjali juurde koguda, et ajaloouurimise seisukohalt seda täiendada?

Paul Kenkmann: See on päris raske asi. Uurimistehnika puutub siin kokku eetikaga. Eesti sotsioloogia tugev külg on algusest peale olnud see, et on püütud kõiki uurimusi siduda rahvastikuga: selles mõttes, et suurem osa uurimusi on statistilises mõttes esinduslikud ja on selge, milliseid elanikkonna gruppe nad reaalselt esindavad. Suurem osa uurimustest on anonüümsed, st ei ole fikseeritud inimese isikut, on vaid vanus, sugu, sünnikoht jne. On rida uurimusi, kus uurijatel on andmebaas isikute kohta, keda uuritakse. Näiteks uurimus 1983. aasta keskkooli lõpetajate põlvkonna kohta, kus meil on olemas täpne andmebaas, kus on kirjas andmed nende isikute kohta. Kuid neid kasutavad ainult uurimust korraldavad uurijad: neid andmeid arhiivis ei ole, see ei kuulu andmefaili, mida saab kasutada teine uurija. Oleme seda inimestele lubanud. Praegu me ei näe võimalust, et hakata selliste uuringute puhul konkreetseid andmeid inimestega siduma.

Jüri Ant: Aitäh. Ettekandes oli palju materjali järelemõtlemiseks, mis suunas peame edasi liikuma. Ja aitäh ka selle eest, et Sinu vahendusel on ehk võimalus luua sidet kommunismiuurimise keskusega Kesk-Euroopa ülikoolis. Edasi läheme otseselt ajaloo valdkonda. Meil on meeldiv võimalus kuulata hr David Vseviovi, kes räägib TA Ajaloo Instituudi sotsialismisektori pärandist.

David Vseviov: Ma ei ole üldse valmis mingisuguseks ettekandeks. Möödaminnes mainisin Tallinnas, et ma võiksin ju meenutada ainsa siinoleva sotsialismisektori kunagise töötajana, mis seal on tehtud.

Mul on tunne, et võiksime isegi tähistada mingis mõttes juubelit. Kui mälu mind ei peta, siis sotsialismiajaloo sektor likvideeriti umbes viis aastat tagasi. Mind seal enam ei olnud, nii et ma ise seda väga rängalt üle ei elanud, kuid pettumus oli suur. Minu ettekujutus oli selline, et kui olud muutuvad, siis sotsialismisektor oleks ainus Ajaloo Instituudis, mis peaks minema laienemisele. Võib-olla mitte vana koosseisuga, kuid suund kui selline oleks pidanud tingimata säilima. Oli see ju ainus suund, mida me ei saanud üldse uurida nii, nagu seda tahtsime. Piirangud olid meil kõigil peal, nii kapitalismil, feodalismil, kuid kõige suuremad olid just sotsialismi uurimisel. Oleme sisuliselt kaotanud viis aastat. Ja siit tulevadki mõned momendid, mida võiksime arutada.

Mida me keskuselt tahame? Milleks me selle keskuse oleme loonud? Kas see oleks meile koht, kus me kõik, kes me natuke nokitseme, saame paar korda mõne kuu tagant kokku ja kanname siis oma uurimise tulemused ette, kuulame kolleegide arvamusi ja seisukohti? Või üritame sellest keskusest moodustada midagi sellist, mis hakkab sotsialismi uurimist mingil teisel organisatoorsel tasandil edendama?

Kui otsustame seda teha, siis on meie ees paratamatult rida küsimusi: 1) Ilmselt tuleks vaadata, mida on tehtud; 2) võiks vaadata, mida kõrgkoolides tehakse. Ma olen nii kõrvalisest koolist nagu Kunstiakadeemia, aga isegi meil on üht-teist tehtud. Praegu veame Teadusfondi ühte programmi, mille nimi on Paindumine. Kuidas kujunes stalinlik keskkond Eestis? See puudutab kunsti ja arhitektuuri. Meil on mõningad diplomitööd vastavalt selle kooli spetsiifikale. Mida tehakse ülejäänud kohtades, pole ilmselt mingit ülevaadet. Keskus võiks mingil määral hakata tehtut kokku võtma.

Järgmine moment, mida keskus võiks aidata teha, on selgitada, milline seis on ettevõtete arhiividega? Ma sattusin üle-eelmisel aastal Sillamäele, ütlen teile, et seal on unikaalne arhiiv, millist teist Eestis ei ole. Seda salastusastet, mis oli 1946-47 Sillamäel, teist Eestis ei ole. Need on need arhiivid, mille saatusel keskus võiks silma peal hoida. Võib-olla Tartus on rohkem tehtud, aga praktiliselt ei ole viis aastat sellega keegi tegelnud.

Ajakirjanduses on kogu tähelepanu koondatud ajajärgule terminiga postsotsialism. Kõik, mis toimus selles ühiskonnas, mida meie nüüd tahame uurida, see on ju absoluutselt teadmata. Mehhanismid on teadmata. Me ei tea, mida vabariigis sai otsustada kohapeal, mida otsustati väljaspool. Kui suured olid iseseisvuse piirid? Mis oli Moskva KK Orgbüroo siin, kui palju see juhtis? Millised on vahekorrad EKP KK kultuuriosakond - ENSV Kultuuriministeerium, EKP KK - KGB jne? Paistab, et selle paari aastaga, kui meie oleme veidi nende asjadega tegelenud, on toimunud niisugune huvitav nähtus nagu "koorelimpsimine". On välja nopitud põnevad üksikasjad, nimed, kes mida ütles jne.

Keskuse ülesanne võikski olla selles, et hakata juhtima tähelepanu tõelistele probleemidele, ja sõlmküsimuste uurimise edendamine. See oleks siis selline minupoolne ettevalmistamata, kergelt emotsionaalne üleskutse, mida siin auditooriumis muidugi pole kellelegi vaja. Keskus institutsioonina võiks mõned need asjad formuleerida. See oleks hoopis teine tasand kui nendele probleemidele ei pööra tähelepanu mitte üksikuurijad, vaid keskus. Ja minu meelest võiks see olla keskuse suur ülesanne, vähemalt üks nendest.

Aadu Must: Milline on TA Ajaloo Instituudi sotsialismisektori kogemus, mida võiks kasutada? Saime teada, mida me ei tea. Kas sealt on ka midagi võtta?

David Vseviov: Ma arvan, et sealt on võtta üsna palju. Kas või näiteks see, et kui tahame saata mõne tudengi arhiivi, ükskõik mis valdkonnast probleemi uurima, võtame näiteks kõik, mis puudutab ehitust. Ma soovitaksin ta saata kõigepealt inimese juurde, kes ammu selle küsimusega ei tegele - Raul Juursoo. Ta ütleb viie minutiga ära, millistest fondidest midagi saab ja millistest ei saa. Muidu võiks selle peale kulutada aasta.

Aadu Must: Ma saan nii aru, et mõne inimese võiks võtta konsultandiks.

David Vseviov: Miks ka mitte, see polegi naljakas. Mitte kunagi pole toodetud nii palju bluffi ja jama kui sel perioodil, te ju teate seda. Midagi tõeliselt huvitavat üles leida on suur töö.

Jüri Ant: Kas Teil on teada, kas dissertatsioonide osa TAs, mis tuli läbi selle sektori, on kasutatav või kanti nad laiali?

David Vseviov: Ma arvan, et nad peaksid olema alles, üks eksemplar läks ju Baltika osakonda ja ma arvan, et see peaks küll alles olema.

Aadu Must: Esitan küsimuse, mis sisaldab ka ettepanekut. Kas ei oleks mõttekas pöörduda omaaegse sotsialismisektori töötajate poole ettepanekuga panna kirja, kuidas nad leidsid allikaid, milline on nende kriitika, et tulevased uurijad näeksid, mis on ülevõetav, mis mitte? Kas see ei oleks üldistav tase?

David Vseviov: Võiks olla. Kuid paljud nendest inimestest ei ole nõus sellega enam tegelema. Vanematest tegijatest on praegu kohal ainult hr Erich Kaup. Omal ajal, kui olid konverentsid, oli aula rahvast täis, parteiajaloolasi oli veel kaks saalitäit.

Jüri Ant: David Vseviovi poolt öeldu vististi ainult laiendab küsimuste hulka, mille osas võime öelda, et teame kole vähe või siis lausa midagi ei tea. Oleks päris loogiline Ajaloo Instituudi möödaniku sektori juurest üle minna Eesti Riigiarhiivi filiaali Parteiarhiivi töömaile. Palun hr Erich Kaup.

Erich Kaup: Mul on üsna palju konkreetseid andmeid. Sellepärast on vaja käsikirja peos hoida. Hr Vseviov lasi minu osas natuke mööda. Mina olengi see mees, vist ainuke, kes endises Partei Ajaloo Instituudis sotsialismi perioodi ei uurinud. Minu viimase uurimistöö viimane aasta oli 1904. Algas see möödunud sajandi 1840. aastaist. Minu tänaseks vestlusaineks oleks Eesti Riigiarhiivi filiaal ja selle materjalid, dokumendid kui nõukogude perioodi uurimise allikas. Siin on palju nooremat rahvast, paar sõna sellest arhiivist, et tulevikus paremini saaksite orienteeruda, kui tulete Tõnismäele.

Esimene dokument selle arhiivi kohta on pärit 1. jaanuarist 1945, sama aasta maikuus algas arhiivis juba regulaarne parteidokumentide vastuvõtt. Esimene suurem osa dokumente toodi arhiivi Leningradist, 1,5 tonni kartulikottides. Hiljem need korrastati. See on arhiivi vanem pool, mis käsitleb aastaid 1917, 1918, 1920, kuni 1937. aastani. 1956. aastal lisandusid arhiivi, tõsi küll, laenatud korras, Moskvast Partei Keskarhiivist Kominterni materjalid, mis puudutasid EKPd ja Töörahva Kommuuni ajalugu. Neid väidetakse olevat olnud 100 karpi. Ma ei kujuta ette, millised need karbid võisid olla. Kokku neid materjale, mis on vanem osa arhiivist, on praegu 16 000 säilikut. On olemas ka 1920. ja 1930. aastate komsomoli ajaloo dokumente.

Põhiline on EKP arhiivi see osa, mille kohta dokumendid hakkasid laekuma osalt sõjaajal, kuid põhiliselt 1945. aastast alates. Praegu on endises Parteiarhiivi osas 3 529 fondi umbes 600 000 säilikuga.

Käesoleval ajal, võib-olla mõnes mõttes suure hilinemisega, tegeleb meie arhiiv endale ja uurijatele väga vajaliku asjaga, nimelt alustasime arhiivi lühiteatmiku koostamist, et oleks lõpuks endal selge, mis seal üldse on. Loomulikult ka uurijatel. Tekib küsimus, miks teistel arhiividel on ülevaated, aga meil mitte. Asi on selles, et see oli kinnine asutus. Need, kes omal ajal seal uurisid, teavad seda.

Et arhiivi pääseda, pidi olema punane pilet taskus, pidid olema partei liige, luba salajasteks töödeks ja nii edasi. Kogu seda tööd arhiivis reguleeris salajane instruktsioon riiklike saladuste hoidmise kohta. Instruktsioon ise oli ka saladus, seda nägime alles hiljem.

Ma räägiksin mõne sõna põhifondist, see on EKP KK fond. Selle algusaeg on 20ndatel, kuid põhimine on 1940, 1941 ja sealt edasi järgnevad aastad. Kokku on selles fondis 50 000 säilikut, mis on paigutatud arhiivi vastavalt KK enda struktuurile. Võtame näiteks üldosakonna protokollisektori, väga vajaliku nõukogude perioodi uurimiseks. See sisaldab andmeid alates 1940. kuni 1992. aastani. Seal säilitatakse palju originaaldokumente: parteikongresside protokollid, stenogrammid, delegaatide ankeedid jm. Ka konverentside, pleenumite materjalid. Samas fondis säilitatakse mitmesuguste toimunud suurürituste materjale. Näiteks intelligentsi, naiste, talurahva jm kongresside protokolle ja stenogramme.

Enne protokollisektorit oli KKs nn erisektor. Selle sektori materjalid on hädatarvilikud seoses represseerimiste uurimisega. See sektor tegutses 1944.-1966. aastani, õieti oli olemas ka juba 1940. a. Selle sektori materjalide hulgas on olemas ligikaudu 200 eriti salajast kausta, ehk nn osobaja papkat. Nüüd on huvitav vaadata, mis asjad need salajased materjalid siis olid. Võib-olla mõnikord oligi vajadus saladuseks, pidades silmas nõukogude süsteemi eripära. Samas on seal ka täiesti absurdseid asju. Näiteks mõnel aastal oli vilja saagikus täiesti salastatud. Absoluutselt oli salastatud suguhaiguste levik või näiteks parteilaste ja kõrgemasse ladvikusse kuuluvate isikute kuritegevus. Olid mitmesugused erijuhtumid.

Konkreetne juhtum: osobaja papka, mis käsitleb Johannes Varese elu ja tema saatust. 1980. aastate lõpul A. Rüütel, tookordne Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, pöördus meie poole, et kas on võimalik tähistada J. Varese sajandat aastapäeva. No miks mitte, tähistame ära!

Tuli välja, et ei ole võimalik tähistada, kuna on olemas osobaja papka. Arhiivimääruses oli kirjas, et keerulisemad küsimused lahendab KK ideoloogiasekretär. Kiri anti Mikk Titmale, Titma andis selle edasi. Pärast tuli välja, et julge mees oli Vaino Väljas, kes kirjutas resolutsiooni peale. Nii sai kirjutatud üks väike lugu ja avaldatud ka J. Varese surmaeelne kiri. Ametlik versioon oli, nagu lehtedest läks läbi, et 29. novembril 1946 suri J. Vares pärast lühikest rasket haigust. Moodustati komisjon, mis väga kergekäeliselt tegi järelduse, et see oli enesetapp. Aga kui seda nüüd põhjalikult uurida ja kõiki muid asjaolusid kokku panna, siis on võimalik see versioon, mida räägitakse, aga mida pole suudetud kinnitada, et võib-olla ta mõrvati, mis on ka üsna tõenäone. Niipalju osobaja papkadest.

On ka parteikomisjonid, millest on järele jäänud suur hulk materjali, umbes 10 000 toimikut. Need käsitlevad kommunistide kuritegusid ja muid niisuguseid asju.

Asjadevalitsuse materjalid, kaadriarvestuse, ümberõppesektori materjalid on väga vajalikud nõukogude perioodi uurijatele. Aastaid tegutses selles süsteemis propaganda- ja agitatsiooniosakond, mis tegeles propagandaga, aga loomulikult ka kultuurharidustöö oli tema vaatevinklis, sport, raadio, ajakirjandus, poliitharidusmaja jne. On väga palju konkreetset materjali, kuidas Moskva käskkirju ellu viidi ja kui mingid vääratused olid, siis kuidas selle eest karistati. Propagandaosakonnast kasvas välja ja sai eluõiguse 1965. aastal EKP KK välissidemete osakond. See on üks asutus nõukogudeaegsetest struktuuridest. Oli ju siis kõik ülisalajane, kõik kartsid võimalike saladuste väljaminekut või ilmsikstulekut. Samasugused struktuurid olid olemas siseministeeriumis. KGBs tegeles mitu osakonda koos välissidemete osakonnaga, kontrollides seda, kes välismaale läks, miks läks ja kas kõik ikka on julgeolekuga kooskõlastatud. Neid toimikuid ei ole palju - 60 säilikut kuni aastani 1988.

Varasemal ajal, aastail 1940-49 tegutses EKP KK struktuuris sõjaosakond, väga huvitavad materjalid täis tõsist ajalugu, repressioone, kaadrivalikut jne. Miks on piiriaasta 1949? Teatavasti selleks ajaks likvideeriti täielikult rahvuslikud väeosad. Enam polnud KKs seda struktuuri tarvis.

Eri aegadel kuulus KK struktuuri veel mitmeid teisi osakondi. Oleme uurinud, millised muutused struktuuris toimusid. Näiteks olid niisugused osakonnad nagu tööstusosakond, põllumajandusosakond, kultuuriosakond, teaduse osakond, hariduse osakond. Osakondadel olid oma allüksused sektorite näol.

Põhilise osa parteiarhiivi dokumentidest moodustavad partei oblastikomiteede, maakonnakomiteede, linnakomiteede, rajoonikomiteede ja rajoonikomitee õigustes olevate asutuste parteikomiteede ja algorganisatsioonide fondid. Muuseas peab kohe ütlema neile, et kes edaspidi puutuvad vastavate materjalidega kokku ja otsivad mõne konkreetse valla mõne konkreetse isiku tegevust jne, et igas asjas valitses dokumentatsiooni nomenklatuur, st mida panna arhiivi ja mida mitte, mida säilitada 10 aastat, mida 15 aastat või mis kohe sekretäri juuresolekul tuli ära hävitada. Ehkki kõik need asjad olid omal ajal olemas, ei leia nüüd näiteks dokumentide hulgast kuigi palju algorganisatsioonide materjale. Pokazuhha oli üks oma aja lahutamatu asi. Oli kindel kord, mis kinnitati KK üldosakonnas, et sel aastal näiteks tuleb võtta rajoonikomiteedest need ja need materjalid. Neid organisatsioone oli väga palju. Ütleme 4-5 tk koolidest, 3-4 tk haiglatest.

ELKNÜ fondid, neid on tohutu palju, neid ma ei hakka nimetama, aga neil on samasugune struktuur.

Loomulikult muutus arhiivi staatus, olukord ja tema fondide maht 1993. aasta kevadel, siis kui meile hakati üle andma säilinud dokumentatsiooni siseministeeriumi arhiivist. Anti üle repressiivorganitega seotud dokumendid ja terve rida teisi dokumente. Siseministeeriumi arhiiv eksisteerib ka veel praegu, osa materjale on seal ja ei ole võimalik neid toimikuid nii steriilselt lahutada või pooleks lõigata. Selle arhiiviga tuleb arvestada nõukogude perioodi uurimisel.

Peab ütlema, et arhiivi ilme muutus veel seetõttu, et koos dokumentidega kohustati meid tegelema rehabiliteerimistunnistustega. See aga tähendab, et oleme möödunud ajavahemikus pidanud suutma koostada umbes 9 000 rehabiliteerimistunnistust meie väga väikese kollektiivi juures. Oleme päris ametnikeks muutunud. Nüüd ehk hakkab aeg juba teadustöö kasuks töötama. Muutub arhiiv ise. Aastail 1962-72 oli endises parteiarhiivis 10 aasta jooksul uurijaid kirja pandud 974 inimest, keskeltläbi 100 uurijat aastas. Nüüd, 1995. aasta kohta on meil täielik arvestus olemas, külastas arhiivi (juhukülastajate kõrval) 1 404 uurijat, s.o need, kes tegelesid mingi konkreetse uurimisteemaga. 15 neist olid välisriikidest.

Mis puutub siseministeeriumi ja KGB materjalidesse, siis neid on meil suur hulk, nimelt siseministeeriumi osas 38 551 säilikut. See arv on veel mõnevõrra kasvanud. KGB osas on meile üle antud seisuga 1. jaanuar 1996 - 82 259 säilikut. Küllalt suur arv.

Kokku on siseministeeriumi ja KGB materjale 204 fondi ümmarguselt 121 000 säilikuga. Neid fonde on uurijad juba kasutanud, kuid rohkem uuritakse üksikisikute toimikuid.

Kõige vajalikumaks on osutunud fondid 129, 130. Kokku on neis 28 515 säilikut, need kõik on represseerimistega seotud materjalid. Iga toimiku taga on ühe või mitme konkreetse inimese saatus. Osa neist on mahukad, sisutihedad materjalid, mis nõuavad väga tõsist uurimist.

On olemas nn eriteadete fond, 419 säilikut, mida omavahel kutsume metsavendade fondiks. Seda tunneb väga hästi Mart Laar ja teised, kes nende materjalidega tutvusid veel enne meie juurde toomist.

On fond 132 kontsentratsioonilaagrite toimikutest.

On fond 133, mille vastu viimasel ajal on hakatud huvi tundma, seoses välisriikide järelepärimistega sõjakuritegude kohta. See fond koosneb põhiliselt päringutest, mis Moskvast KGBst saadeti järelepärimise korras vabariikide julgeolekukomiteedele, seoses 1960. ja 1970. aastatel Saksamaal toimunud suurte protsessidega sõjakuritegude üle.

Huvipakkuvad on eriinstitutsiooni materjalid. See oli inspektsioon, mis nuhkis julgeolekumehi endid. Sisaldab julgeolekumeeste kuritegusid (104 säilikut).

On olemas veel huvitavad dokumendid, mida juba uuritakse fondis 135. Need on erikontrolli materjalid aastaist 1985-90. Sisuks KGB ja sõjakomissariaatide koostöö kutsealuste hindamise osas, keda võib saata eriväeosadesse või keda võetakse sõjakoolidesse.

Tuntud ja ajakirjanduses käsitletud on fond 136, s.o väljasõidutoimikud, millest minul on siin kirjas 48 846 säilikut, kuid on olemas veel väljasõidutoimikud, mis vormistati miilitsavalitsuste kaudu.

On rida teisi väga huvitavaid dokumente, näiteks fondis 138, mis on rohkem kogu kui fond, s.o julgeoleku ja luureorganite tegevust kajastavad dokumendid ja trükised. Need pole otseselt mitte julgeoleku arhiivist meile sattunud, on aga täiesti omaette kompaktne kogu, mille esimesed dokumendid pärinevad minu teada vist 1937. aastast.

Mis puutub Tartusse, siis omal ajal palju räägitud ja kirjutatud Tartu julgeoleku osakonna materjalid on meile üle antud. On ka Tartu sõjakomissariaadi reservohvitseride toimikud.

Siseministeeriumi fondid, nendega olen ma rohkem kokku puutunud seoses sõjavangilaagrite ja muude asjade uurimisega. Ka väga huvitavad materjalid. Eriti fondid 17 ja 17/1. Need aitavad deðifreerida tollal uurijate ja arhiivitöötajate jaoks kasutatud lühendeid, selgitada terminoloogiat, eeskirju, instruktsioone. Samal ajal võime neist leida 8 386 säilikut viisade ja välismaalaste registreerimise dokumentidest. Tähelepanu väärib suur komplekt miilitsaosakondade materjale, kokku on neid 25 fondi umbes 500 säilikuga.

Vastuluure, luure ja sõjatribunali materjale on meil olemas ka siseministeeriumi materjalide hulgas. Näiteks 63. laskurdiviisi vastuluure ja sõjatribunali materjalid ja 118. Eesti Kaardiväe Laskurdiviisi vastuluure osakonna dokumendid. Fond 77 ja veel teisedki sellele paralleelsed fondid sisaldavad suurel hulgal parandusliku töö asutuste valitsuste, kolooniate dokumente jne. Ja siis sõjavangilaagrite materjalid. Kokku oli 10 laagrit, lisaks abiteenistused ja erifilterlaager, mis hoolitses "hingelise puhtuse" eest.

Erihaigla püüdis ravida ja oli ka see, kes hoolitses, et füüsilist koormust oleks. Paraku peab ütlema seda, et need materjalid, mis omal ajal käsu korras viidi ära Venemaale, on praegu säilitamisel ja hoiul Moskvas. Sinna viidi umbes 1 200 säilikut, mis puudutavad sõjavangilaagreid. Järele jäi umbes 300 siseministeeriumis hoiul olnud toimikut. Eriti pingeliselt ja visalt uuritakse meil represseerimisi. Kokku on küüditatute kohta umbes 25 000 säilikut.

See olekski ülevaade Parteiarhiivi põhifondidest. Analüüsides ja üldistades arhiivi baasil tehtavaid uurimusi alates 1993. aastast, võiks need jaotada 8 alalõiku: 1) massirepressioonid - 35 teemat, 2) Eesti sõjaväe ja ohvitseride saatus - 14 teemat, 3) Saksa ja Soome sõjaväes teeninud eesti sõjameeste represseerimine ning sõjavangilaagrid Eestis 1944-1949 - 11 teemat, 4) vastupanuliikumine 1940-1990 - 21 teemat, 5) ühiskondlik-poliitiline elu Eestis aastail 1940-1990 - 53 teemat, 6) EKP temaatika - 12 teemat, 7) kirik ja nõukogude võim - 5 teemat, 8) muid meie tänase seminariga seonduvaid teemasid oleks veel 9. Summeerides saame 160 teemat. 53% sellest moodustavad uurimisteemad, mis käsitlevad nõukogude okupatsioonivõimude poolt teostatud repressioone ja muid kuritegusid. Ülejäänu hõlmab konkreetseid kihelkonna, valla, kolhoosi ajalugusid, mis võivad olla väga tõsised uurimused, aga üldpildis nad ei domineeri.

Põhilised järeldused: 1) analüüsi tulemus on ootuspärane. Pikka aega salastatud materjalid puudutasid ühiskonnas väga suurt kategooriat inimesi, kes said nüüd võimaluse tutvuda neid puudutavate materjalidega; 2) tuleb nõustuda kriitikaga, et nõukogude perioodi ajaloo uurimine ja selle teaduslik käsitlus on põhjendamatult unarusse jäänud; 3) tegelikult vajavad praeguse seisu juures sellest perioodist, millest rääkisime, kõik põhilised protsessid, mis tollele ajastule andsid oma näo, sisu ja tooni, põhjalikku dokumentaalsel alusel uurimist; 4) lähtudes tegelikest vajadustest ja meie võimalustest tuleb alustada dokumentide kogumike väljaandmisest. Vaja on määrata kindlaks prioriteetsed uurimissuunad, et uurida kogu perioodi kompleksselt. Ma arvan, et kogu seda tööd peaks koordineeritama ühtsest keskusest, milleks juba on ja kujuneb S-Keskus. See oleks minu poolt kõik.

Aadu Must: 1 404 uurijat aastas: see on väga kõva sõna, kas need on kõik füüsilised isikud või külastuskorrad?

Erich Kaup: Külastuskordi on siiski palju rohkem.

Küsimus: Kas te julgete hinnata, mitu protsenti siseministeeriumi ja KGB arhiivi maksimummahust on üle antud teie arhiivi?

Erich Kaup: Meil on need arvud olemas. Protsenti hinnata on raske.

Valdur Ohmann: Kasutasime 1993. a materjalide ülevõtmisel 1991. aastal koostatud akti. Kui suur oli tegelik maht, on raske öelda, sest KGB materjale hakati kõrvale toimetama juba enne 1991. aastat. Ma võin niipalju öelda, et Leedus, kus KGB materjalide säilivuse protsent on palju suurem, arvestatakse umbes 300 000 säilikuga. Meil Eestis on see arv 82 000. Kui 1991. a arvestati 120 000 säilikut, siis 1993. a oli järele 82 000. Seega umbes 40 000 on kõrvale läinud.

Erich Kaup: Ma võin veel täpsustada. Siseministeeriumis on olnud 124 261 säilikut, aga siseministeeriumi arhiiv eksisteerib edasi, nii et osa toimikuid on seal. KGB poole pealt on olnud 120 205 säilikut. Meile on üle antud 82 259. Üks osa kindlasti hävitati, üks osa tassiti juhust kasutades laiali, üks osa viidi kas Uljanovskisse või kuhugi mujale.

Jüri Ant: Oleme töötanud pingsalt ja aeg oleks teha kohvipaus. Pärast seda on sõna pr Aigi Rahil.

Aigi Rahi: Kuna ma puudutan ainult 1949. aasta küüditamist, siis ma ei vaataks seda kui üksikut sündmust, vaid pika protsessi kulminatsiooni. Tuleb alustada varasemast perioodist. Mina teen seda 1945. aastast. Nüüd muutub fooni kirjeldus üpris oluliseks, allikate ring läheb järjest laiemaks, kuid seda parema pildi ta tegelikult loob. Millised on allikad üldtausta jaoks? On publitseeritud materjalid (seadused, kõikvõimalikud eeskirjad), on ka väga palju varem salastatud materjale. Kasvõi Parteiarhiivi EKP kohalike komiteede protokollid. Otseselt küüditamist puudutavaid materjale me sealt ei leia. Leiame need pihustatuna varasemast perioodist, leiame hilisemast. Näiteks eriülesande täitmisel tehtud vigade loetelu.

Teine tasand on isikulooline tasand. Millised oleksid allikad, mis sisaldavad isikuloolisi andmeid? Arvestades kontingendi suurust, tuleb kasutada eelkõige just üldistava sisuga dokumente. Alustada tuleb maareformi puudutavaga. Maakomisjonide protokollid, maareformi läbiviimine - sealt leiab suure andmestiku, mis puudutab talusid, talu suurust. Maakonna- ja linnaarhiivides säilitatakse kulakute ja natsionalistide isiklikke toimikuid. Need sisaldavad eelkõige proteste maa vähendamise küsimustes, kulaklike majapidamiste nimekirju ja vabastamisi kulaklike majapidamiste nimekirjadest ning nn rahvavaenlaste toimikuid.

On väga palju erinevaid nimekirju - sakslaste käsilaste, aktiivsete abistajate nimekirju, mis kõik on laiali paisatud eri valdade materjalides. Oluline on need koondada ühtsesse andmebaasi.

Selle suure andmebaasi aluseks on ajavahemikus 1980. aastate lõpp - 1990. aastate algus siseministeeriumi poolt küüditatute isikutoimikute põhjal koostatud nimekiri, mida tuleb täiendada. Olen seda teinud Tartumaa osas.

Üheks mahukamaks ja üldistavama sisuga allikaks on 14. märtsil Arnold Veimeri poolt allkirjastatud kulaklike majapidamiste nimekiri. See nimekiri ei kattu automaatselt küüditatute nimekirjaga, seda nimekirja on muudetud ja need muudatused on päris suured. Nimekiri on vähenenud.

Samasse andmebaasi on lisatud ka üks uus allikate ring. Viidi läbi küüditatute või küüditamisnimekirjas olnute anketeerimine. Välja saadeti ligi 600 ankeeti Tartumaa nimekirja järgi ka neile isikuile, kellel õnnestus küüditamisest pääseda. Need ankeedid on väärtusliku infoga. Hinnates ankeedivastuseid, on mitmeid probleeme. Kõigepealt otsesed mälestused ja nn sekundaarne mälu - vastused loetu või vanematelt kuuldu järgi. Näiteks taluperenaine mäletab väga hästi oma talu seisundit ja olukorda. Tema järeltulijad edastavad juba oma vanemate jutte, oskamata midagi täpsemat öelda. Kõigi nende andmete lülitamine ühtsesse andmebaasi andis suurepärase võimaluse siseministeeriumi nimekirja usaldusväärsuse kontrollimiseks.

Esmane töö sellise koondandmebaasi puhul on isikute identifitseerimine. See on ülimalt töömahukas protsess, sest nimekirjades on hulgaliselt vigu ja mitte ainult tõlkevigu, vaid ka lohakusi ning lünklikkust. Terve rida inimesi, keda ei olnud võimalik kindlaks määrata nimekirjade järgi, said arusaadavaks tänu ankeedi andmetele. Küüditatute nimekirja oli kantud ka selleks ajaks juba surnud isikuid.

Kui rääkida meetodist, kuidas uurida massirepressioone, siis ma rõhutaksin isikuloolise ja perekonnaloolise andmebaasi loomise vajalikkust, kuhu oleks koondatud kogu arhiivi aines selle teema raames. Mina ühendasin saadud küüditatute nimed, maareformi andmestiku ja kulakute ja rahvavaenlaste toimikute andmestiku, nõukogude vangilaagrites surnud perekonnapeade nimed. Nii valmib perekonnalooline andmebaas, kuhu küüditatute nimekirjast saame naised ja lapsed, laagrite andmebaasist lisandub neile meeste pool.

Küüditamise ajalugu ei ole kuskilt võtta ühtsel kujul, see on kildhaaval koondatav. Mingeid imedokumente vaevalt et leiame.

Kokkuvõtteks praegusest hetkeseisust. Kui selle teema uurimine käivitus, siis kõige meelierutavam küsimus oli küüditatute arv. Selle ümber oli palju vaidlusi. See teema on väga emotsionaalne ja arvud tunduvad mõnikord vähendatud. Kuid praegu, kui ma olen läbi vaadanud Tartumaa andmestiku, mis oli suurim Eesti maakondadest, julgen ma öelda, et Boris Kummi aruanne 29. märtsi seisuga kajastabki just selle kuupäeva seisu. Loomulikult küüditatute arv on suurem, segadus selle arvu ümber oli päris suur ka omal ajal võimude jaoks. Ka julgeolek ise tunnistab, et need andmed on ebatäpsed.

Rääkides veel küüditatute arvust, tuli minule üllatusena fakt, et 29. märtsi seis on olnud ära märgitud juba Ervin Kivimaa töös, aga kuna see töö ei tulnud teaduskäibesse, siis mina sellest teadlik ei olnud. Publikatsioonis neid arve ära ei toodud, üllatav on siiski, et kui puhkes diskussioon küüditatute arvu ümber, ei olnud tema tööle üldse mingit viidet. Boris Kummi aruanne on Ervin Kivimaa töös täpselt edastatud. Kuidas uurida massirepressioonide osa edasi? On tehtud ära väga suur töö, on ilmunud publikatsioone. On alustatud väga olulist andmestiku koondamist, kuid uurijate jaoks algab nüüd suur töö selle analüüsi osas. Üldistavalt on see minu poolt kõik. Kui on küsimusi, siis ma vastan konkreetsemalt.

Küsimus: Kas Teil on aluseks võetud siseministeeriumi poolt koostatud nimekirjad või olete läbi vaadanud toimikud?

Aigi Rahi: Kogu siseministeeriumi nimekirja läbivaatamine toimikhaaval ei ole võimalik. Toimikud on muidugi tunduvalt põhjalikumad. Ma tegin endale kontrollgrupi. Võtsin kindlad vallad, näiteks üks selline oli Elva vald, mille puhul ma koondasin kogu andmestiku kuni isiklike toimikuteni välja.

Küsimus: Kas on andmeid ka selle kohta, kuhu vangilaagritesse saadeti inimesed Tartumaalt, ja ka sealt tagasitulemise kohta?

Aigi Rahi: See puudutab Nõukogude Liidu vangilaagrite andmebaasi. Just vaatasin hetkeseisu aastal 1949, kui palju oli küüditamise ajaks Tartumaalt vangilaagritesse saadetuid elus, kui palju surnud. Selleks ajaks oli surnud juba 75% väljasaadetutest. Minu käes olev andmebaas ei kajasta kahjuks tagasitulekuid, selles osas ma ei oska täpsemalt vastata.

Küsimus: Kas legend, mida levitatakse, et küüditamine oli seotud rahvusvaheliste suhetega, kajastub ka kohalikul tasandil.

Aigi Rahi: Ankeedivastustes on ära toodud väga palju variante.

Jüri Ant: Aitäh Aigi Rahile. Järgmine sõnavõtt on hr Õispuult.

Leo Õispuu: Mina ei esinda siin iseennast, vaid organisatsiooni. Ja ma räägiksin sellest paari sõnaga. Meie uurimisgrupp Eesti Represseeritute Registri Büroo moodustati kohe, kui selline võimalus tekkis, 1989. aastal. See moodustati Memento Teabe- ja Ajalootoimkonna juurde, tal oli kindel eesmärk, mida me pole senini muutnud. Eesmärgiks on Eestis aastatel 1940-1989 okupatsioonivõimude poolt teostatud genotsiidipoliitika olemuse ja ulatuse väljaselgitamine isikuandmete registrite vahendusel. Andmed on vaja välja selgitada kuni 274 000 represseeritu kohta. Selleks et arusaadavas vormis jäädvustada seda kauakestnud ajaloolist nähtust ning tulemuste alusel argumenteerida Eesti kaasaegset välis- ja sisepoliitikat. Muuta represseerimisandmed paremini kättesaadavaks ajaloolastele, ajakirjanikele, sotsioloogidele, diplomaatidele ja eraisikutele. Represseerijate kohta andmete kogumisega me otseselt ei tegele.

Meie grupis on praegu 10-12 inimest. Teaduskraadiga inimesi on seal 3-5, enamik kõrgharidusega, kuid kahjuks peaaegu kõik pensionärid. Sellise grupi kooshoidmiseks, et saada kvaliteetset tulemust, peab olema mingi minimaalne finantseerimine. Uurimisgrupi töö finantseerimine on olnud minu ülesanne. Kahjuks on see väga halvasti edenenud. Meie tempo on 15-25 000 represseeritud isiku andmeid aastas, toimikutest väljakirjutamine ja arvutisse sisestamine. Kirjutame iga isiku kohta välja kuni 20 fakti. Viimasel kahel aastal veel ka täiendavaid andmeid, nn kommentaare - huvitavaid andmeid. Kommentaaride hulk on isikute puhul erinev, kuid üldmaht tuleb umbes sama kui isikuandmete maht. 1996. aasta oktoobri seisuga on meil sisestatud elektroonilisse andmebaasi 98 000 isiku andmed. Kahjuks tekivad meil korduvnimed erinevate andmebaaside kasutamise tulemusel. Korduvnimede hulk on 10-15%. Korduvnimede kokkuviimine on väga töömahukas. Meie finantseerijad välismaal ei usalda elektroonilist andmebaasi, soovides andmete publitseerimist.

Siin on raamat, mis sisaldab andmed 20 000 isiku kohta. Võiksime väga lühikese ajaga 5 sellist raamatut välja anda. Kõige suurem represseeritute kategooria on meil arreteerimised, orienteeruv isikute arv 80 000.

Praeguse seisuga on arvutisse sisestatud 40-45 000 arreteeritu isikuandmed. Kasutame ka ligikaudset meetodit, ankeetküsitlust. Inimeste mälu ei ole täpne. Kui ankeedivastuseid võrrelda toimikute andmetega, siis on erinevusi. Küsitluslehtedel on meil andmed 4 000-5 000 isiku kohta. Kuigi nendega on probleeme, peame nad vastu võtma, sest paljude represseeritute andmed on Venemaa arhiivides, kuhu ligipääs on raskendatud. Seni oleme andmestikku koostanud järgmiselt: kuni siseministeeriumi kaustad ei olnud veel kättesaadavad, avaldasime kõik märtsiküüditatute andmed maakonnalehtedes.

Maakonnalehtedes avaldasime need juba töödeldud kujul ja sealt tuli meile vastukajasid, täpsustusi, parandusi, mis oleme oma andmebaasi sisse viinud. Oleme teinud kahel korral erineva töötlusega väljatrükid.

Nüüd mõningaid arvandmeid meie baasis olevatest andmetest. Meie andmeil oli märtsiküüditatute nimekirjas 30 119 nime, neist jäi küüditamata erinevatel põhjustel 8 065. Meie andmetel küüditati seega 22 054 isikut, need on andmed 1995. aasta seisuga. Nagu siin juba mainiti, minister Kummi andmed täiesti salajases kirjas Karotammele 29. märtsil 1949 on 20 498, meil on see arv 22 000. Vahe tekkimise üheks põhjuseks on see, et need, kes jäid maha, olid nagu lindpriid inimesed, kes kadusid kodudest ega julgenud tagasi tulla, ei julgenud end kusagil tööle vormistada, läksid metsa, tüdinesid ära ja paljud läksid järele perekondadele asumiskohtadesse ja seal võeti nad arvele. Sellega võivad meie andmed olla põhjendatud.

Teine osa represseerituid, kelle andmeid on ka juba küllaldaselt uuritud ja avaldatud, on 1941. a küüditatud. Meie andmebaasides on sees praegu andmed 8 945 isiku kohta, neist 6 266 on küüditatud, 2 679 on arreteeritud perekonnapead. Siin ei ole kõiki andmeid, neid peaks olema üle 10 000. Venemaal surnute toimikud on Venemaal, nende toimikud ei ole siia jõudnud. Puuduvaid andmeid saame küsitluslehtedega. Peaaegu kõik meie inimesed on olnud kas vangilaagris või asumisel ja nende usaldus ajaloolaste vastu on vilets. Mind volitati tegema ettepanekut ühistööks, et mitte hakata üksteist kordama. See on minu poolt kõik.

Küsimus: Kas teil on andmeid ka Petserimaalt 1950. aastal küüditatute kohta?

Leo Õispuu: On küll. Andmete viimases väljatrükis on Petserimaa eraldi ära toodud.

Küsimus: Missugune andmebaas Teil on?

Leo Õispuu: Kõik need andmed, mis me välja kirjutame, sisestame ja siis töötleme vastavate programmide alusel.

Küsimus: Te ütlesite, et Teie andmebaasis saab olema 100 000 represseeritut?

Leo Õispuu: Meil juba on 100 000 aastatest 1940-1988. Täpsustan: nende hulgas mõnisada piiriületajat ehk üle Peipsi sõitjat on juba natuke varasemast perioodist.

Küsimus: Mis alusel Te eristate represseerituid muidu arreteeritutest (näit kriminaalkuriteod), kas Te vaatate seal paragrahvi või kuidas?

Leo Õispuu: Pealkirjas on paragrahv 58 ja iga isiku puhul on paragrahv ja karistusmäär. Kindlasti see, kas ta on maha lastud. Nendest 20 000st said surmaotsuse 8,4%, täiendavalt suri 26%.

Mart Laar: Selle raamatu trükkimiseks saite Te väga väärtuslikku abi Kesknõukogult. Kui suur summa see oli, kas Te olete järgmise raamatu trükkimiseks esitanud uue palve ja kui suure summa peale?

Leo Õispuu: Saime väliseestlastelt umbes 225 000 krooni - see on 20 000 USD. Trükkisime raamatut 2 000 eksemplari. Otsesteks trükikoja kuludeks läks umbes 180-190 000 krooni. See summa, mis meile laekub raamatu realiseerimisest, läheb järgmise raamatu väljaandmiseks, kuid seda ilmselt ei jätku. Uuesti me raha ei ole küsinud. Hakkame nüüd valitsuse käest küsima. Kui Laar tuleb uuesti peaministriks, siis ehk annab meile raha.

Küsimus: Kas Teil selle projekti juures on ka teadusnõukogu või metoodikakomisjon või mingisugune põhimõtete kindlaksmääramise komisjon?

Leo Õispuu: Selleks ma täna siin olengi, et see saaks olema. Aadu Mustaga on kontakteerunud minu eelkäija, kes suri 1992. aastal. Kellega teeme koostööd? Need on Eesti Arhiiviamet, Riigi Arvutuskeskus, kõige tõsisemad partnerid on meile kõik need teadlased, kellega otseselt kontakteerume, aga kontaktid on muidugi juhuslikku laadi.

Tiit Rosenberg: Kas ajaloolaste mitteusaldamine tuleneb sellest, et Te olete natukene solvunud nende norivast suhtumisest just metodoloogilistes küsimustes? Või on Teil neile ette heita, et nad on uutes oludes midagi valesti teinud, ajaloolise tõe vastu eksinud?

Leo Õispuu: Ma vast väljendasin natuke teravalt seda usaldusküsimust, aga ma toon ühe näite. Eesti teadlaste kongress oli augusti alguses. Seal toimus rahvastikuprotsesside arutelu rahvusraamatukogu saalis. Meie ettekanne jäeti sealt välja, presiidiumis istus teie ülikooli rektor ja esimese ettekande tegi Tartu Ülikooli esindaja rahvastikuprotsessist, suremustest. Ta lõpetas oma ettekande ütlusega, et küüditatuid oli ka, aga nad tulid kõik tagasi, seepärast me neid ei käsitle, see sündimist ja suremist ei mõjutanud. Tahame siiski väita, et veerand eesti rahvast oli otseselt seotud ja kui igale sellest ühikust tuli vähemalt üks lähedane sõber või sugulane, siis tuleb pool eesti rahvast ja kuidas selline inimene hakkas lapsi muretsema või perekonda soetama, kui mehed olid vangilaagris, naised olid küüditatud, nii et seda tuleb arvestada.

Aadu Must: Mulle tundub, et S-Keskus hakkab tegelema tõepoolest sotsialismiperioodi teadusliku uurimisega, siin on koostöö vajalik. Praegu läheme just sellesse valdkonda, mis seda uurimistööd segab - läheme lihtsalt emotsioonide tasandile. Varsti hr Õispuu võib öelda, et viimane represseerimine toimus S-Keskuse koosolekul. Teen ettepaneku lõpetada selle teema käsitlemine.

* * *

Ülddiskussioon

Aadu Must: Ma tahan öelda niipalju, et nähtavasti tänasest koosolekust peaks kasu olema selles mõttes, et S-Keskus hakkab ilmselt koordineerima teaduslikku uurimistööd selles valdkonnas ja juhtima ta kindlasti ei hakka, hoidku jumal selle eest. Kui nüüd vaadata selle poole pealt, mida on võimalik uurida, mida ei ole võimalik uurida, siis praegu jäi meil üsna nõrgaks kokkuvõte sellest, mis on tehtud, mis tegemata. Ma näen siin tervet rida probleeme, kuidas tuleb hakata selle uurimistöö vundamenti ehitama. Igas mõttes on kiiduväärne see, et S-Keskus loodi arhiivi initsiatiivil, sest kõik peab peale hakkama arhiividest. Tänapäeval üks meie traagikatest on see, et suurt osa sotsialismiperioodi sektori uurimistööst on väga palju lihtsam uurida uuesti algusest peale.

Teine probleem on usaldusküsimus statistika vastu, usaldus ka omaaegse arhiivinduse vastu. Meie häda on selles, et väga suur osa algallikatest sotsialismi kohta tuleb uuesti luua ja mõte on selles, et kui mistahes arhiiviallikad, kui nende esinduslikkus küünib kuskil 40%ni, siis selle uue loodava andmebaasi võlu on selles, et ta annab 100%lise esinduslikkuse. Millest tekib entusiastide ja ajaloolaste konflikt: s.o tööle teadusliku lähenemise osas. Mõte on selles, et väga vajalik on koostöö nende vahel, asjadele professionaalne lähenemine. Ees on väga raske töö ja kui kõik sellest aru saame, läheme edasi.

Mart Laar: Mõned ettepanekud, kuidas S-Keskus saaks seda uurimisvaldkonda edasi viia. Esiteks see, kuidas uurijad hakkaksid kasutama ühtset andmebaasi. Suudaks keskus selle selgelt välja pakkuda? Teine asi on, mida saaks keskusele välja pakkuda, oleks ikkagi tegelikkuses, avalikkuses hinnangute andmine tehtavale tööle. Siin peaks selgelt oma seisukohad välja ütlema.

Veiko Berendsen: Arvan, et ühtne andmebaas ei ole võimalik.

Jüri Ant: Ma ei tahaks Aadu Mustaga mõnes küsimuses täielikult nõustuda. Aga vast ehk vaidleme omavahel need küsimused selgemaks. On ilmne, et nähtavasti tänane seminar ei jää viimaseks. Kindlasti on taolisi seminare tarvis põhjalikumalt ette valmistada kui seda tänaseks tegime.

Lõpuks tänan kõiki osalejaid.

Nõukogude Aja Uurimiskeskuse

(S-Keskuse) seminar (nn jätkuseminar) 18. märtsil 1997 Tallinnas

Eesti Riigiarhiivis

Osalesid: Terje Anepaio, Toomas Anepaio, Jüri Ant, Indrek Jürjo, Tiiu Kravtsev, Eero Medijainen, Viktor Niitsoo, Tiit Noormets, Aigi Rahi, Valdur Ohmann, Anton Weiss-Wendt, Ago Pajur, Arvo Pesti, Priit Raudkivi, Tõnu Tannberg, Jaak Valge, David Vseviov.

Jüri Ant: Esimesel seminaril kuulasime ettekandeid David Vseviovilt "Eesti TA sotsialismisektori pärandist", Erich Kaubilt, kes rääkis "Parteiarhiivi nõukogude perioodi uurimise ajaloo allikatest", Aigi Rahilt "Sõjajärgsetest nõukogude massirepressioonidest", Paul Kenkmannilt "Sotsiaalarhiivist" ja Memento Eesti Represseeritute Registri Büroo juhatajalt Leo Õispuult. Sellest seminarist ei saanud mitmed inimesed ühel või teisel põhjusel osa võtta. Otsustasime, et teeme jätkuseminari ja täna oleme selleks siia kogunenud. Ma ei nimeta siin esinejaid järjekorras, aga kavas on: Toomas Anepaio, kes räägib "Nõukogude Eesti kohtuarhiividest", Anton Weiss-Wendt "Nõukogude rahvusenamusest Narvas: probleemiseade, uurimissuunad, meetodid", Tiit Noormets "Suvesõjast, relvastatud vastupanuliikumisest 1941. a", Indrek Jürjo "KGB aruannete publitseerimisest Parteiarhiivis", Viktor Niitsoo "Eesti NSV Ülemkohtu materjalid vastupanuliikumise uurimise allikana".

Annaksin esimesena sõna hr Toomas Anepaiole ettekandeks nõukogude kohtuarhiividest. Julgen väita, et T. Anepaio on üks paremaid Eesti kohtute ajaloo tundjaid, mida kinnitab ka tema 1993. a edukalt kaitstud magistritöö Eesti Vabariigi kohtunike korpusest (1918-40).

Toomas Anepaio: Eesti ühiskond on nüüdseks juba vormiliselt jätnud, sisuliselt on aga veel pikka aega jätmas selja taha Nõukogude võimu ajajärku, ühtlasi ka Nõukogude õiguse ajastut Eestis.

Nõukogude periood algas senise ühiskondliku ja kultuurilise arengu vägivaldse katkestamisega, millele järgnes täiesti teistlaadse kultuuri ja normide (eriti õigusnormide) sunniviisiline sissetoomine ja juurutamine. See tõi paratamatult kaasa nende vastuvõtmise - mil määral, kui vabatahtlikult või sunnitult, on omaette küsimus. Üheks olulisemaks riigi ja rahva kokkupuutepunktiks, kus toimus nõukogulike õigusnormide rakendamine, oli õigusemõistmine.

Läänemaailma sotsiaal- ja humanitaarteadusele on Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades (sh Nõukogude Eestis) rajatud totalitaarse ühiskonna areng ja probleemid olnud pikka aega tähtsaks uurimisobjektiks, kuid nii mõnigi kord on nende töödes tajutav allikate vähene tundmine. Totalitaarse süsteemi kokkuvarisemisega on avanenud võimalus uurimistöösse lülituda ka endiste sotsialismimaade endi teadlastel, kelle üheks eeliseks peaks kujunema allikate parem tundmine.

Nõukogude Eesti ajajärgust on kujunemas Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadlaste igakülgset ja põhjalikku uurimist nõudev objekt. Tuleb märkida, et nüüdseks on juba (osaliselt) tekkinud ja tekkimas ajalooline perspektiiv selle perioodi käsitlemiseks. Objekti süstemaatiline käsitlemine on võimatu vastava perioodi ja valdkonna allikalist baasi tundmata.

Nõukogude perioodi uurimisel kujuneb üheks olulisemaks valdkonnaks kahtlematult õigus ja selle rakendamisega seotud asjaolud

Vana õigussüsteemi lagunemine või lammutamine ja uue ülesehitamine on õigusteaduse üks olulisemaid uurimisvaldkondi. Eriti aktuaalne on ühest õigussüsteemist teise ülemineku probleem Eestis, kus käesoleva sajandi jooksul on toimunud või toimumas kaks murrangulist üleminekut.

1940. a toimunud Nõukogude okupatsiooni tagajärjel lammutati eraomandil põhinev õigussüsteem ning rajati kollektiivsele-riiklikule omandile toetuv õigussüsteem. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele 1991. a on järgnenud eraomandil põhineva, kuid nüüd juba avatud ühiskonna nõuetele kohandatava õigussüsteemi aluste rajamine.

Õigusemõistmine kui õigussüsteemi nähtavamaid ja rahvale tajutavamaid osi on nende muutuste lahutamatu osa. Samas on kohtute tegevuses paremini kui mujal tunnetatav uue õiguse tulek ja selle vastuvõtmine nii juristide kui tavainimeste poolt.

Vaadates Eesti 20. sajandi üleminekuid ühest õigussüsteemist teise, on antud üleminekuid kuni viimase ajani käsitletud eelkõige kitsalt rahvuslikelt või marksistlikelt seisukohtadelt. Seniste uuringute puhul torkab silma paar üldist asjaolu:

* neid ei ole asetatud Eestist lääne või ida pool toimunud või toimuvate muutuste konteksti,

* 20. sajandi teise poole uurimiseks kasutatud allikate ühekülgsus.

Nõukogude Eesti õigussüsteemi suletus tingib erilise tähelepanu omaaegsete justiitsasutuste arhiivide suhtes. Väga palju informatsiooni, mis avatud tsiviilühiskonna tingimustes jõudis avalikkuseni, ladestus nõukogude süsteemis justiitsasutuste arhiividesse. Seetõttu on Nõukogude Eesti õigusarhiivides seni säilinud materjalide osakaal 20. sajandi teise poole ajaloo uurimisel suurem kui avatud ühiskonna õigusasutuste arhiividel.

Eesti ajaloo uurimise üldise arengu seisukohalt on õigusasutuste arhiividel (eriti eri tasandi kohtute arhiividel) oluline tähtsus veel seetõttu, et varasematest perioodidest on säilinud head õigusasutuste arhiivid, näiteks vallakohtute, tsaariaegsete ringkonnakohtute, Eesti Vabariigi rahukohtute ja Riigikohtu arhiivid. Taoline järjepidevus võimaldab üheliigiliste allikmaterjalide baasil paremini jälgida ühiskonnas ja õiguses ning selle rakendamises asetleidnud muutusi.

Eesti NSV kohtute arhiivid on seni teaduslikus uurimistöös leidnud vähe või ühekülgset (siinkohal pean silmas massirepressioonide uurimist) kasutamist. Üks põhjus on kindlasti kohtuarhiivide vähene teadvustatus. Nõukogude Eesti kohtute tegevuse tulemusena ladestunud materjali võib jagada mitmeti:

a) kohtute liikide järgi: üld- ja erakorraliste kohtute materjalid. Siinjuures tuleb minu arvates silmas pidada, et Eesti NSV territooriumil tegutses aastateni 1954-1956 sisuliselt kaks paralleelset kohtusüsteemi - üldkohtud ehk rahvakohtud ning erakorralised kohtud ehk mitmesugused tribunalid.

Ma arvan, et ei eksi, kui väidan, et tegelikult tuleb ka sel perioodil Eestis tegutsenud erakorralisi kohtuid vaadata siiski kui tavalisi, igapäevaseid kohtuorganeid, seda vähemalt nõukogude võimu seisukohalt. Toetudes Riigikohtu rehabiliteerimisosakonna materjalidele, võib mitmesuguste tribunalide üldarv praeguste teadmiste kohaselt küündida umbes 70-80ni.

b) materjali enda liikide järgi.

c) materjali hoiakute järgi.

Säilitamise järgi on kahesuguseid materjale:

* materjalid, mis on üle antud riiklikesse arhiividesse;

* materjalid, mis on seni kohtute endi arhiivides.

Ettekandja püüab anda ülevaate materjalidest, mis pole jõudnud riiklikesse arhiividesse, st paiknevad praegu tegutsevates kohtutes.

Kõige mugavam on alustada siinkohal Valga Maakohtust, kus arhiiv on olemas alates 1988. aasta jaanuarist, kuna varasem osa hävis tulekahjus. Vajaduse korral on võimalik saada ülevaade Valga rajooni rahvakohtu tegevusest, kasutades Riigiarhiivis ja Riigikohtu arhiivis (alates 1971. aastast) talletatud Eesti NSV Ülemkohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumide kassatsioonimäärusi.

Tallinna Linnakohtu arhiivis on Tallinnas tegutsenud rahvakohtute materjalid alates 1958. aastast. Varasemad jaoskonnakohtute materjalid on üle antud Tallinna Linnaarhiivi. Linnakohtu arhiivis Liivalaia tänaval ja Pärnu mnt. paiknevates arhiivides on praeguse seisuga:

* tsiviilasjad: Mererajooni rahvakohtust 1958-1988, Kalinini rajooni rahvakohtust 1958-1986, Lenini rajooni rahvakohtust 1958-1991, Oktoobri rajooni rahvakohtust 1957-1988.

* kriminaalasjad: Mererajooni rahvakohtust 1958-1991, Kalinini rajooni rahvakohtust 1958-1986, Lenini rajooni rahvakohtust 1958-1991, Oktoobri rajooni rahvakohtust 1957-1985. Samuti on arhiivis ka Tallinna Linnakohtu kriminaalasjad kuni 1992. aastani. Olemasolev materjal on korrastatud kuni 1967. aastani.

Kohtla-Järve ja ka Narva linnakohtu materjalid on sõltumata aastatest kõik kohtute endi arhiivides, kuna kohalikud arhiivid on keeldunud materjale vastu võtmast. Kriminaal- ja tsiviiltoimikud on korrastatud kuni 1982. aastani. Peab aga lisama, et see korrastatus on suhteline. Võin isiklikest kogemustest lähtudes väita, et on tajutav vahe, kas on tegemist n.ö eesti õiguskultuuri mõjupiirkonnas olnud kohtutega või vene õiguskultuuri mõjupiirkonnas olnutega.

Kirde-Eesti ja Paldiski kohtute materjalide juures torkab silma toimikute küllalt raske loetavus. Julgen öelda, et kohtusekretäri venekeelne käekiri ei ole oluliselt parema loetavusega kui mõni gooti kirjas olev allikas.

Sillamäe linna rahvakohus loodi alles 1972. aastal ning kõik selle kohtu materjalid on praeguseks sealse linnakohtu arhiivis. 1951. või 1952. aastast 1972. aastani tegutses Sillamäel Erikohus-77, mille materjalid on praegu osaliselt Riigiarhiivis, osaliselt aga Riigikohtu arhiivis.

Pärnu Linna- ja Maakohtu arhiiv paikneb ühes ruumis. Pärnu Linnaarhiiv ei ole kummaltki kohtult toimikuid vastu võtnud, seega on sealses kohtuarhiivis ka omaaegsete jaoskonnakohtute materjalid. Pärnu Linnakohtu arhiivis olevad tsiviil-ja kriminaalasjad on korrastatud kuni 1982. aastani. Maakohtu arhiiv on korrastatud kuni 1985. aastani, kuid alates 1984. aasta toimikutest on materjalid kohtu kantseleis.

Tartu linnas tegutsenud rahvakohtute materjalid on jagunenud Tartu Linnaarhiivi ja Tartu Linnakohtu arhiivi vahel. Põhiosa Tartu linna 1., 2. ja 3. jaoskonna rahvakohtu materjalidest 1944.-1957. a on linnaarhiivis, kuid sellest perioodist pärinevaid ja arhiivi korrastamisel 1979. a leitud materjale keeldus arhiiv enam vastu võtmast. Kõik materjalid alates 1958. aastast on kohtu arhiivis, korrastatud on kuni 1989. aastani.

Tartu Maakohtu arhiivis on 6 fondi: Elva rajooni 1. jaoskonna rahvakohus 1946-1962 (korrastatud); Kallaste rajooni 1. jaoskonna rahvakohus 1947-1953/64 (korrastatud); Otepää rajooni 1. jaoskonna rahvakohus 1953-1959 (korrastatud); Tartu rajooni 2. jaoskonna rahvakohus 1952-1954 (korrastamata); Tartu rajooni rahvakohus 1955-1990 (korrastamata alates 1980. aastast); Tartu Maakohus 1991-1992 (korrastamata).

Korrastatus on suhteline, kuna osa materjali on õmblemata, asub kiirköitjates või ka lahtiselt kaante vahel. Segavam on asjaolu, et toimikute pealkirjad ei vasta nimistutele, samuti on toimikud nummerdamata.

Haapsalu rajooni rahvakohtu materjalidest on tsiviil- ja kriminaalasjade toimikud maakonna arhiivile üle antud kuni 1971. aastani, asjaajamise toimikud kuni 1975. aastani. Alates 1975. aastast on kõik materjalid maakohtu arhiivis, kusjuures tsiviil- ja kriminaaltoimikud on korrastatud kuni 1984. aastani.

Hiiu Maakohtu arhiivis on tsiviil- ja kriminaaltoimikud alates 1973. aastast, kogu materjal on korrastatud 1990. aasta seisuga. Saaremaa rajooni rahvakohtu toimikud on Saaremaa arhiivis kuni 1979. aastani. Arhiiv on korrastatud kuni 1990. aastani (sh koostatud nimistud).

Jõgeva rajooni rahvakohtu toimikud on maakonna arhiivile üle antud kuni 1956. aastani. Alates 1957. aastast kuni 1993. aastani on kõik maakohtu arhiivis. Kõigi kriminaalasjade kohta kuni 1989. aastani on juba koostatud mahakandmise akt ning toimikud on likvideeritud kuni 1980. aastani. Tsiviilasjad on hävitatud kuni 1989. aasta seisuga.

Võibki öelda, et teatud murdekoht on 1957. aasta, kui toimus rahvakohtute suurendamine, mil likvideeriti jaoskondade rahvakohtud ja loodi rajoonide rahvakohtud.

Osa kohtute materjale on justiitsministeeriumi arhiivis, näiteks on seal Eesti NSV Ülemkohtu materjale, riikliku arbitraaži materjalid aastatest 1945-1991 ja Eesti NSV Kohtuministeeriumi materjalid. Siinkohal peabki ütlema, et nii ülemkohtu kui arbitraaži materjalid on jagunenud justiitsministeeriumi ja riigikohtu arhiivide vahel.

Riigikohtu arhiiv, õigemini endise Eesti NSV Ülemkohtu arhiiv, on kujunenud erinevatel aegadel likvideeritud justiitsasutuste arhiivide koondumiskohaks. Siin paiknevad materjalid riikliku arbitraaži, Erikohtu-77, raudteetribunali, merelaevanduse tribunali ja Paldiskis tegutsenud Erikohtu-52 ning selle järeltulija Eesti NSV Ülemkohtu Alalise Sessiooni kohta. Viimane tegutses aastail 1979-1990. Alalise Sessiooni materjalid jagati 1989. aastal - osa jäi Eestisse ja anti üle Eesti NSV Ülemkohtule, teine osa anti üle Leningradi Oblastikohtu Alalisele Sessioonile. Need materjalid peaksid minu andmete kohaselt asuma praegu Sosnovõi Boris.

Kohtuarhiivides säilitatud materjalid on eriliigilised, loomulikult on suurem osa mitmesugused tsiviil- ja kriminaalasjad. Materjalide säilitustähtajad on olnud väga erinevad. Paremini on säilinud Eesti NSV Ülemkohtu kolleegiumides 1. astmes läbivaadatud tsiviil- ja kriminaalasjad, mis kuulusid reeglina säilitamisele. Erandiks on siin ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee uuritud kriminaalasjad, mida 1. astme instantsina arutas samuti Ülemkohtu kriminaalkolleegium. Need toimikud ei ladestunud mitte Ülemkohtu arhiivi, vaid läksid tagasi julgeoleku käsutusse ja peaksid praegu asuma Parteiarhiivis. Teatud osa toimikuid, mis 1980. aastate teisel poolel on saadetud kas NSV Liidu Ülemkohtusse või NSV Liidu Prokuratuuri, on aegade keerises sinna ka jäänud.

Rahvakohtutes hoitavatel materjalidel on erinevad säilitusajad, näiteks pärandusasjadel 15 aastat, mõnel teisel puhul 5 või 10 aastat. Alalisele säilitamisele kuulus maksimaalselt 2-3% toimikutest. Ülejäänud toimikutest võeti välja originaalotsused ja -määrused ning toimikud ise hävitati. Siin peaks eriti eeskujulik asutus olema minu andmetel Jõgeva Maakohus, kus tsiviilasjad on likvideeritud kuni 1989. aastani.

Vaadates näiteks kriminaaltoimikuid kui ajalooallikaid, leiab sealt väga palju muud materjali. Toimikutes on värvikaid joomapunkrite kirjeldusi, täpseid korterisisustuse kirjeldusi nii tavakodaniku kui dr Johannes Hindi kohta, uurimisaluste päevikuid. Tänuväärne materjal õigusajaloolastele on advokaatide kaitsekõned.

Nõukogude aja kriminaaltoimikute puhul kerkib loomulikult nende kui allikate usaldatavus. Üldjuhul on nad uuemal ajal koostatud siiski protsessuaalseid nõudeid järgides, kuid protsessi normidest kinnipidamine iseenesest ei taga sisu tõesust. J. Hindi toimiku puhul on teada, et toimik on ümber õmmeldud, teatud lehed asendatud, kusjuures asendatud lehtedel on samuti originaalpitsatid, prokuröride originaalallkirjad jms. Ei oskagi öelda, kui palju on selliseid ümbervormistusi.

Jüri Ant: Aitäh ettekande eest ja nüüd on võimalus küsida. Kohe küsin ise: kas ma sain õigesti aru, et Valga rahvakohtu materjalid kuni 1988. aastani hävitati?

Toomas Anepaio: Ei, see oli lihtsalt tulekahju. Kuid Jõgeva on küll täitnud punktuaalselt praktiliselt kõiki omaaegseid ettekirjutusi ja hakanud asju hävitama. Praktiliselt kuni 1989. aastani on seal tsiviilasjad hävitatud, olemas on ainult kohtuotsus või siis määrus. Kriminaalasjades on seis natuke parem. See on tingitud asjaolust, et säilitustähtajad osal asjadest olid 5 aastat ja paraku on olnud juhtumeid, kus seda viieaastast säilitustähtaega on tõlgitsetud omapäraselt: omaaegsed normdokumendid nägid ette, et tsiviilasjadel hakkab see säilitustähtaeg jooksma kohtuotsuse jõustumisest või kui on tehtud määrus, siis määruse jõustumisest. Kriminaalasjadel hakkas aegumistähtaeg jooksma sellest ajast, kui karistuse kandmine täitus. Aga näiteks Sillamäe kohtud on seda tõlgitsenud omapäraselt, sest on olnud juhtumeid, kus inimene istub veel kinni, aga toimik on juba hävitatud.

Jüri Ant: Toomas Anepaiol on hea ülevaade, kus midagi on. Aga kui üks lihtsurelik tuleb oma kriminaaltoimikut otsima, kas ta peab kõik võimalikud kohad läbi käima, et teada saada, kus tema toimik võiks olla?

Toomas Anepaio: Ta peab teadma seda, kus ta süüdi mõisteti esimeses instantsis. Näiteks kui ta mõisteti süüdi Saaremaal, siis peab ta minema Saaremaale ja paluma Jumalat, et ta toimik oleks alles. Näiteks Vastseliina rahvakohtust on alles vaid üks kastikene perfokaarte ja selle alusel on tehtud ka rehabiliteerimisotsused, sest mingeid muid materjale ei ole. Muidugi, kui asi läks edasi, siis on võimalik saada materjale ka näiteks prokuratuuri arhiivist, kuid minu andmetel on see üsna korrastamata. Üle antud on prokuratuuri materjalid Riigiarhiivi vist 1990. aasta seisuga.

Jüri Ant: Kas on mingisugust ülevaadet ajaloo-alastest uurimustest, milles keskseteks allikateks oleksid nõukogude kohtumaterjalid?

Toomas Anepaio: Taolisi õigusajaloo-alaseid töid pole. Kohtumäärusi ja -otsuseid on kasutatud kehtiva õiguse uurimisel, st teatud ajajärkude kohtupraktika üldistamisel.

David Vseviov: Kas olete vaadanud Sillamäe Erikohtu-77 materjale?

Toomas Anepaio: Sillamäel ei ole. Millega ma rohkem kursis olen, on Eesti NSV Ülemkohtu Alaline Sessioon.

David Vseviov: Ma mõtlesin, et kui palju Paldiski ja Sillamäe kohtumaterjalid võiksid sisaldada neid materjale, mida me teistest allikatest peaaegu üldse ei leia?

Toomas Anepaio: Ma arvan, et nad ei ole selles mõttes mitte midagi eriskummalist. See oli Paldiski ja liidulise alluvusega tehaste jaoks eksisteerinud rahvakohus, kus olid koos tsiviil- ja tavalised kriminaalasjad, administratiivasjad. Paldiski eripära on see, et see on rahvakohus ENSV Ülemkohtu kriminaal- või tsiviilkolleegiumi pädevusega. Tähendab kohus, mille peale tegelikult kaevata ei saadud. Ja võib-olla üks eripära Paldiski kohta on veel, et kuni vastava sessiooni loomiseni Riias laienes Eesti NSV Ülemkohtu jurisdiktsioon ka Läti NSV territooriumile. Muidu oli see tavaline nõukogude kohus, aga protsess oli salajane, advokaadid olid erinimekirja järgi, oli "spetsnotariaat" ja kogu kaitsetegevus oli tunduvalt kitsendatud.

Tiit Noormets: Kui palju on neid kohtumaterjale, millest siin praegu juttu oli, koguseliselt? Või vähemalt, milline on ligikaudne suurusjärk?

Toomas Anepaio: Ütleme, ülemkohtus on umbes 5 000-5 500 kriminaalasja, siis Tartu Linnakohtus peaks olema säilitatud umbes 15-18 000, aga siin on nii, et kui ma ütlen säilikute arvu, siis need ei ole mitte ainult toimikud, vaid kõikvõimalikud kaadrimaterjalid, seadusandluse süstematiseerimine, raamatupidamismaterjalid - kõik. Tegelikult kohtuarhiivis ei olegi mitte ainult toimikud, mis võiks olla ühtpidi kõige huvitavam materjal, aga kohtuorganite enda tegevuse käigus ette tulevad mitmesugused kirjavahetused, olgu siis parteiorganite või justiitsministeeriumiga, kohtupraktikaline üldistamine on teinekord samavõrd tänuväärt materjal kohtu enda tegevuse uurimisel. Ja võiks öelda ülemkohtu näitel, et on küllalt arusaamatu, millal üks või teine asi läheb salajaseks. Mis muidugi tekib, on see, et eksisteeris eraldi toimikute nomenklatuur salajaste asjade jaoks ja tavalise asjaajamise jaoks. Ja eraldi kohtuasjade loetelu samamoodi.

Jüri Ant: Järgnevaks ettekandeks on sõnajärg hr Viktor Niitsool.

* * *

Viktor Niitsoo: Härra Ant andis mulle kohe hea aine sissejuhatuseks, kui ta ütles, et ajaloolased ei ole kohtumaterjale kasutanud. Mina olen ilmselt see erand, kelle töö väga paljuski põhines just nimelt ülemkohtu poliitiliste kohtuprotsesside toimikutel - ammutasin sealt põhilise materjali. Mul peaks varsti ilmuma raamat peakirjaga "Vastupanu aastail 1955-1985", mõned siinolijad on töö algvariantidega tuttavad, eelkõige hr Ant ise kui minu diplomitöö juhendaja, hr Pajur kui referent, hr Arvo Pesti, kelle kaudu ma tegin ebaõnnestunud katse seda raamatut välja anda, kuid kahjuks vedasid sõbrad väliseestlased väga tugevalt alt ja ma kaotasin umbes aasta, kuni ülikooli kirjastus nõustus selle raamatu välja andma.

Nüüd natukene selle uurimuse sisust: see hõlmab, nagu öeldud, vastupanuliikumist aastail 1955-1985, s.o perioodi, mil lõppes metsavendade võitlus, praktiliselt oli see läbi juba mõni aeg varem, aga miks ma valisin 1955 - just 1955. aastast peale tulevad sellised repressioonid või kohtuprotsessid.

Repressioon on mul olnud ka kriteerium, mille järgi olen võtnud aluseks organisatsiooni tegevuse, sest vastasel juhul kui keegi näiteks tuleb välja väitega, et tema kuulus mõnda organisatsiooni ja samal ajal ei ole mingisugust jälge jäänud peale tema enese väidete, siis on raske seda tõepärasena võtta. Parim näide on muidugi endine Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, kes räägib, kuidas tema maast-madalast on võidelnud okupatsiooni vastu, aga samal ajal mitte mingisuguseid käegakatsutavaid tõendeid tuua ei ole.

Vastupanu aastail 1955-85 on mul omakorda jaotatud kolme alaperioodi: aastad 1955-1962 - noorte vastupanuorganisatsioonide tegevus, aastad 1968-1975 - demokraatlikud liikumised Eestis, aastad 1977-1985 - mil toimus juba avalik vastupanu nõukogude okupatsioonile.

Neil perioodidel on oma kindlad tunnusjooned, nimelt noorte vastupanuorganisatsioonid. Neid oli ka varem, neid tegutses kohe pärast Eesti taasokupeerimist 1944. a ja ilmselt neid oli ka 1941. a. See on valdkond, mis vajab eraldi uurimist. Kui pärast 1944. aastat tegutsenud noorteorganisatsioonid olid seotud rohkemal või vähemal määral metsavendadega ja nende eesmärk oli varem või hiljem asuda relvastatud võitluse teele, siis 1955. aastast peale jälgitavad organisatsioonid mõnel juhul kogusid ka relvi, kuid nende otsene eesmärk ei olnud relvastatud võitlus. Mõnel juhul oli relvade kogumise eesmärgiks see, et kui puhkeb relvastatud konflikt Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel, siis ollakse selleks ette valmistatud ja ei peaks agressorile ja okupandile paljakäsi vastu minema.

Iseloomulikuks tunnuseks sellele perioodile - 1950. aastate keskpaigale - on kasvõi see, et selleks ajaks, seoses metsavendade võitluse vaibumisega, loobus täiskasvanute põlvkond vastupanust. Päris tühikut ei tekkinud, tühiku täitsid koolinoored. Täiskasvanute põlvkond oli siis juba niivõrd tugevasti represseeritud, ma mõtlen meessugu, väga paljud olid vangilaagrites või küüditatud, ei olnud veel tagasi tulnud. Selleks ajaks noorukiikka sirgunud noored, keda vanuse tõttu või mõnel muul põhjusel repressioonid ei olnud puudutanud, hakkasid moodustama noorte salaorganisatsioone, mõnel juhul olid need üsna rohkearvulised ja nende põhitegevus oli lendlehtede levitamine.

Nad koostasid programme, võtsid endale liikmeid ja sellega tavaliselt see tegevus piirduski, kuni nad üksteise järel avastati mitmesuguste võtetega, mis on hästi jälgitavad KGB 4. osakonna operatiivagentuurtöö aruannete kaudu. Kahjuks ulatuvad need vaid 1958. aastasse, nii et sealt edasi neid asju jälgida ei saa.

Noorte vastupanugruppide tegevus kestis 1962.-1963. aastani. 1962. aastal oli viimane suurem kohtuprotsess Eesti Rahvuslaste Liidu liikmete üle ja pärast seda ei ole enam jälgitav, et oleks olnud suuremaid repressioone. Kui kedagi vahele võeti, siis need profülakteeriti ja ei ole enam teada, et oleks kedagi kohtulikult represseeritud.

Järgmise perioodi, millel oli oma kindel seos ühelt poolt dissidentliku inimõigustekaitse liikumisega Nõukogude Liidus ja ka Tšehhi sündmustega, olen ma dateerinud aastatega 1968-1975. Sel perioodil tegutses üldiselt kahte tüüpi liikumisi: ühelt poolt on täheldatav profašistlike noorterühmituste tegevus, kes erinesid oma eelkäijatest noorte vastupanuorganisatsioonides, kelle ideaaliks oli Eesti taasiseseisvumine ja iseseisev Eesti Vabariik aastatel 1918-1940, nendel selliseid selgeid ideaale ei olnud.

Neil olid ideaalid asendunud kehtiva riigikorra vihkamisega ja eeskujuks kujunes paljuski nõukogude sõjafilmide mõjul hitlerlik Saksamaa, eriti tema välised tunnused. Kuna Saksamaa Teise maailmasõja teatud perioodist oli olnud Nõukogude Liidu peamine vastane, siis tegutsetigi põhimõttel, et minu vaenlase vaenlane on minu liitlane.

On iseloomulik, et erinevalt põrandaalustest noorte vastupanuorganisatsioonidest 1955-1962, millest päris mitmed isikud läbisid lõpuni kõik vastupanuliikumise perioodid (Enn Tarto, Mart Niklus jt), ei ole profašistlikest noorterühmitustest kedagi ei vastupanuliikumisse ega poliitilisse ellu ilmunud. Nad paigutati küll poliitvangilaagritesse, kus oli tegelikult suurim Nõukogude Liidu poliitilise vastupanu kontsentratsioon üle impeeriumi ja mis oli parajaks ülikooliks kõigile, kes sealt läbi käisid, aga nendel jooksis ilmselt see ülikool mööda külgi maha, nii et nendest ei ole midagi enam kuulda olnud.

Teine liin oli nn demokraatlikud liikumised, mille teke võlgnes suures osas tänu mitte eesti algupärale, vaid pigem toimus see eelkõige Moskva, Venemaa intellektuaalsete ringkondade mõjul. Üks huvitav nähtus oli muidugi Balti sõjaväelaste salaorganisatsioon, mille tuumiku moodustasid Paldiskis asuva laevastiku ohvitserid. Nende üle mõistis kohut sõjatribunal ja nende materjalidega ma otseselt ei ole saanud tutvuda. Pole aimugi, kus need materjalid olla võivad, ilmselt neid Eestis praegu ei ole.

Teine suund, mis oli seotud nende ohvitseridega, oli katse moodustada NSV Liidu Demokraatlik Liikumine. See katse, mille initsiaatoriteks olid kaks eestimaalast Sergei Soldatov ja Artjom Juskevitš, impeeriumis toetust ei leidnud ning neid kostitati üsna halbade väljenditega ning eriti tauniti nende põrandaaluseid tegevusmeetodeid, võrreldi lausa Dostojevski sortsidega jne.

Kuid nende inimeste suur teene oli see, et nad sõlmisid sidemeid Venemaa vastupanuliikumistega ja ka Läti ja Leedu vastupanuliikumistega. Näiteks põrandaalustel noorteorganisatsioonidel, kes olid puhtalt eestikesksed, selliseid sidemeid ei olnud. Ja tänu nendele sidemetele hakkas Eestis liikuma Vene samizdatlikku kirjandust, mida demokraadid üsna hoolsalt käepäraste vahenditega paljundasid, peamiselt foto teel või siis lihtsalt trükiti ümber, aga tõlgiti ka eesti keelde. Demokraadid ise olid väga viljakad. Kes kunagi võtab uurida nende kohtutoimikuid, siis on olemas 60 toimikut, mis sisaldavad küllalt palju nende produktsiooni ja toodangut, mitmeid ajakirju nii eesti kui ka vene keeles, mitmeid esseelaadseid asju. Nende programmid olid praeguste erakondade programmidega võrreldes äärmiselt mahukad, kokku isegi 80-100 lk pikad. Kui Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise moodustamise idee läks hingusele, siis selle baasil tekkis kaks poliitilist põrandaalust parteid: üks oli Eesti Demokraatlik Liikumine, mille eesotsas seisid Artjom Juskevitš ja Mati Kiirend ning teine oli Eesti Rahvusrinne.

Mis oli nende kahe liikumise vahe? Eesti Demokraatlik Liikumine luges ennast NSV Liidu Demokraatliku Liikumise, mis teatavasti oli olematu asi, üheks regionaalseks osaks, samal ajal Eesti Rahvusrinne oli eestikeskne, mille põhisihiks oli Eesti iseseisvuse taastamine referendumi teel. Nii nad oma asjadega tegelesid, kuni saabus idee tõstatada Eesti probleemid rahvusvahelisel tasandil, tulemuseks oli memorandum ÜROle, mis koostati juba 1972. a, aga mingitel põhjustel jõudis Läände alles 1974. a. Siin on veel väga palju segast ja üksteise süüdistamist. Süüdistati ka moskvalasi, kes väidetavalt olevat seda takistanud, lihtsalt selle kuhugi ära torganud, aga tulemus oli ka see, et repressioonid lükkusid kaks aastat edasi, nii et selle liikmed arreteeriti põhiliselt ajavahemikus detsember 1974 - jaanuar 1975, kusjuures memorandum jõudis oktoobris 1974 Läände. 1975. a toimus Tallinnas suur kohtuprotsess ja siis nad mõisteti pikaks ajaks vangilaagrisse.

Kolmas periood, mida olen oma uurimuses käsitlenud, hõlmab aastaid 1977-1985. Sel ajal jõuti veendumusele, et põrandaalused võitlusmeetodid on ennast ammendanud ja kui oma taotlustele mingisugust rahvusvahelist kõlapinda üldse tahetakse saavutada, on seda võimalik teha ainult avalikult oma ideesid välja käies. Avalik tegutsemine muidugi oli Nõukogude Liidu tingimustes seotud väga suure riskiga ja selletõttu tuli oma avaldused väga hoolikalt läbi mõelda. Alguses oli kavas luua Moskvas ja teistes impeeriumi osades tegutsevate Helsingi gruppide eeskujul Eesti Helsingi grupp.

Kuna aga see vajas oma koosseisu nimekaid inimesi ja neid sinna kaasata ei õnnestunud, siis otsustati, et endistest poliitvangidest koosneva Helsingi grupi kõlapind jääks natuke mannetuks ja seetõttu sellest üritusest loobuti. Kui sellest loobuti, siis üritas KGB luua Eesti Helsingi gruppi, see plaan õnneks paljastati ja nurjati. Sellel KGB plaanil oli üks kurikaval tagamõte: kui see oleks Eestis õnnestunud luua, siis oleks ilmselt õigel hetkel selle grupi loomise asjaolud toodud avalikkuse ette ja kogu Helsingi gruppide liikumine seatud Lääne silmis väga sügava kahtluse alla.

Seejärel üritati luua Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomiteed, koostati juba programm ja oldi valmis seda välja kuulutama, kuid nähtavasti oli ka KGB väga hästi kõigest sellest informeeritud, nii et Moskva rongilt võeti maha Viktoras Petkus kes suundus Moskvasse pressikonverentsi korraldama. Eestis võeti Moskvasse sõita kavatsev Mart Niklus ka rongi pealt maha. Leedulasele anti 10 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist, Niklus seekord veel pääses. Tulemuseks oli, et Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee jäi moodustamata ja edaspidi loobuti üldse katsetest luua mingisuguseid organisatsioone. Inimesed lihtsalt tegutsesid kui Eesti Helsingi grupp, kui Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee, kuid ilma organisatsioonilise vormita.

Tegevuseks oli Eestis toimuvate inimõiguste rikkumiste üksikjuhtumite avalikustamine, kontaktid Läänega ja hiljem mitmesuguste avalike kirjade ja läkituste Läände saatmine. Neist kõige silmapaistvam oli 1979. aasta 23. augusti kuupäevaga dateeritud Eesti-Läti-Leedu 45 kodaniku avalik kiri NSV Liidu, SDV, SLV ning Atlandi hartale allakirjutanud riikidele, valitsustele ning ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, milles nõuti Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist, tagajärgede tühiseks tunnistamist ja likvideerimist. Juba sel ajal tuldi välja nõudmistega, mis realiseerusid 10 aastat hiljem. See leidis väga tugevat vastukaja, näiteks võttis Europarlament 1983. a vastu Otto von Habsburgi eestvedamisel resolutsiooni, millega tauniti nõukogude okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Minu uurimus lõpeb põhiliselt repressioonide, poliitiliste kohtuprotsessidega, mis leidsid Eestis aset aastatel 1980-1983, mõned veel 1985. a ja sellega minu uurimus piirdub.

Arvo Pesti: Mati Kiirend on asunud korrastama järelejäänud pabereid ja sealt võib tulla väga huvitavaid asju välja. Ta arvas ka, et peaks leidma ülikoolist mõne noore, kes hakkaks siis kas ainult demokraatlikku liikumist või vastupanu laiemalt uurima.

Jüri Ant: Lugedes Viktor Niitsoo käsikirja, tekkis mul küsimus, milline on kasutatavate allikmaterjalide usaldatavuse aste, kas ei teki oht, et asjaosalised loovad ise hiljem allikaid ja võrdlusmaterjale peaaegu pole?

Viktor Niitsoo: Mis puutub allikate usaldatavusse, siis see probleem on kõigil uurijatel. Mina oma töös kasutasin põhidokumentidena liikumiste programme, nende poolt välja antud ajalehti, ajakirju, lendlehti. Vähem tähelepanu pöörasin ma näiteks ülekuulamisprotokollidele ja kohtuistungite protokollidele.

Indrek Jürjo: Mul oleks üks küsimus. Kas te saate teha ka mingisuguseid üldistusi, kes olid selle Eesti vastupanuliikumise kandvad kihid? Mul on jäänud mulje, et otseselt nagu vastupanuliikumises tippintelligents Eestis peaaegu üldse ei osalenud, nad olid küll opositsioonis, aga sellega kaasa niimoodi ei läinud nagu näiteks Venemaal Sahharov ja Solženitsõn ja see nagu annab mingisuguse teatava värvingu sellele Eesti vastupanuliikumisele.

Kas te teete ka mingisuguseid võrdlusi näiteks Ida-Euroopaga, võtame näiteks Ida-Saksamaa, kus oli mitmeid tippintelligentsi esindajaid, kes sattusid teravasse opositsiooni selle režiimiga, kes pandi kinni ja saadeti hiljem Lääne-Saksamaale. Seal liitusid nad küllaltki kiiresti Lääne-Saksa pigem pahempoolsete parteidega. Minul on mulje, et see meie vastupanuliikumine ei olnud võib-olla nii väga kõrgintellektuaalne, aga ta oli mõnes mõttes ehk kuidagi tervelt rahvuslik, mis oli just tingitud sellest, et need kandvad kihid olid tõelised Tarto-sugused mehed.

Viktor Niitsoo: Olen mõningal määral seda käsitlenud, aga sellist võrdlust ma pole teinud. Olen rohkem piirdunud Läti, Leedu, Venemaa, Ukrainaga. Nendega olid sisuliselt kontaktid olemas. Võib-olla oli meil kõige kõrgema positsiooniga Jüri Kukk, ülikooli dotsent.

Aga teisalt - kui neil õnnestus kõrgem haridus saada, siis oli see suur saavutus, enamasti visati nad ülikoolist välja või siis ei lastud neid üldse ülikooli. Intelligents luges küll meelsasti vastupanuliikumise materjale ja mõningal määral kirjutas ka ise nendesse artikleid, aga aktiivselt vastupanuliikumises ei osalenud. Ja seda ei olnud ei Lätis ega Leedus. Leedus oli muidugi see eripära, et seal oli väga tugev katoliku kirik.

Indrek Jürjo: Millega seda siis seletada?

Viktor Niitsoo: Võib olla oli asi ka selles, et kustkohast vastupanuliikumine ikkagi tuli? Vastupanuliikumisele Eestis oli omane järjepidevus, näiteks 1950. aastate koolinoorte liikumises osalenud Enn Tarto, Mart Nikluse jt ümber kogunes kogu aeg inimesi.

Mis nüüd puutub Moskva inimõiguslastesse, siis nende kujunemine toimus puhtalt stalinlikus, kommunistlikus vaimus. Eesti oludes oli vähe tõenäoline, et keegi oleks seda pühalt ja siiralt uskunud. Võin ühe fenomeni veel nimetada, mida Eestis ei olnud. Eestis ei olnud emigratsiooni poliitilist kolmandat lainet, mis Venemaal oli väga tugev. Kui meil oli mingisugune emigratsioon, siis läksid põhiliselt filmiinimesed, läksid muusikud, aga ei läinud kirjanikke, ei läinud ajakirjanikke, kes oleksid sõna ja sulega hakanud seal tegutsema. Sellepärast jäi väljastpoolt toetus ka küllaltki mannetuks.

Arvo Pesti: Ma tooksin siia juurde veel ühe momendi, mida Viktor äärtpidi puudutas. Vabaduse aste Baltikumis ja Venemaal oli äärmiselt erinev. See, kes meil oli opositsioonis, oleks Venemaal olnud totaalne dissident. See kõik on läbiuurimata ala.

Viktor Niitsoo: See on tõsi, meil ei surutud kedagi lõplikult nurka, nii et ta oleks olnud sunnitud emigreeruma.

Indrek Jürjo: On tunne, et suhteliselt liberaalne poliitika siin Baltikumis andis intelligentsile mingisuguse positsiooni legaalses opositsioonis olemise võimalusteks, mis ühest küljest oli hea, teisest küljest võib-olla jällegi halb: see soodustas ka ehk mingisugust kompromisside tegemist ja mitte lõpuni minekut.

Viktor Niitsoo: Samal ajal võin tuua üsna kummalisi näiteid: kes oleks seda uskunud, aga näiteks Tiit Made, lugupeetud poliitik, on hakkama saanud asjaga, mida dissident ei oleks temast uskunud: tema nimelt kirjutas 1980. aastate alguses vale nime all raamatu (valenimi oli Peeter Gustavsson) ja raamatu nimi oli "Tänapäeva mured Eestis" ja avaldas selle Rootsis. Miks ta seda tegi, mis põhjus oli? Ma ise arvan, et ta tegi seda lihtsalt kättemaksuks, natuke tundes ta iseloomu. Nimelt kuskil 1980. alguses tuli ta välistöölt ära ja siis olid tal mingisugused pahandused. Ma küll täpselt ei tea, aga oletan, et see raamat ilmus nende pahanduste tulemusena.

Indrek Jürjo: Mis sellesse paguluse rolli puutub, siis ma olin ise ka hiljaaegu Rootsis ja kontaktis mitmete tegelastega ja juttu tuli ka poliitvangide abistamise keskusest ja selle arhiivist, mis praegu olevat Jüriado käes. Selle saatus on nüüd nii, et ei tea, mis tast saab. On üks idée fixe see siia Eestisse anda, teised jälle, sealhulgas Jüriado, arvavad, et vist on nagu veel vara. Kas neid materjale olete saanud seal vaadata?

Viktor Niitsoo: Ei ole kunagi nii palju aega olnud, et sealt läbi käia.

Jaak Valge: Repliigina ütleksin, et meie kaardistamise seminar kaldub väga tänuväärselt sisuliste probleemide arutelule, mis on väga kena. Üks märkus kõrgintelligentsi väikese osalemise puhul vastupanus, tõenäoliselt võiks seda seostada hoiakuliste küsimustega. Eriti eestlastel ja lätlastel on ju pikaajaline traditsioon vaikseks vastupanuks või n.ö kultuuriliseks vastupanuks ja ilmselt niisugune geen enese säilitamiseks on tugev. Nii et need riigid, mis on võrdluseks toodud ja kus kõrgintelligents osales, seal tekkis see surve ju hoopis hiljem, nendel on teised traditsioonid.

Jüri Ant: Aitäh Viktor Niitsoole, palun Anton Weiss-Wendt.

* * *

Anton Weiss-Wendt: Nii nagu kõik ajaloolased, nii alustan minagi periodiseerimisest ja küsin retooriliselt: millal ometi lõpeb nõukogude aeg Narvas, sest tegelikult see kestab seal seniajani? Aga kui rääkida natuke tõsisemalt, siis tõepoolest, kui räägime nõukogude aja lõpust Eestis, peame silmas ikka aastat 1991, augustiputði, aga Narvas see on väga selgelt edasiviidav vähemalt aastasse 1993 (kurikuulus Narva referendum). Lühidalt minu uurimistööst. See käsitleb vene küsimust Narvas, olles võrdlev, ega käsitle ainuüksi nõukogude perioodi. Alustan keskajast ja lõpetan aastaga 1995. Kuna aga käesolev seminar käsitleb nõukogude aega, piirdun selle perioodi probleemidega. Ma olen selle jaganud kolmeks: esimene nõukogude okupatsioon 1940-1941; teine nõukogude okupatsioon ning viimaks üleminekuperiood 1988-1993. Kõigepealt esimese perioodi kohta. Üpris soodne periood uurimiseks, kuna on olemas erinevaid arhiivimaterjale. Eriti pean silmas neid fonde, mis on loodud nõukogude võimude poolt, ning paralleelselt need mõned fondid, mis osaliselt loodud natsiokupatsiooni ajal.

Põhiliselt olen kasutanud kolme arhiivi allikmaterjale: eeskätt Eesti Riigiarhiivi, siis selle filiaali Parteiarhiivi (väärtuslikem fond - EKP Narva Linnakomitee) ja mõningal määral ka Narva Linnaarhiivi omi.

Olulisema küsimusena kerkis käsitletava teema uurimisel - kas Narva venestamine algas tõesti 1940.-41. aastal? Nii näiteks Peep Varju väidab, et massiline tööjõu värbamine Kreenholmi Manufaktuurile oli juba Narva venestamiskatse ja edasi opereerib ta isegi sellise mõistega nagu etniline puhastamine, mis minu arvates on küll kohatu liialdus.

Tõepoolest, 1941. aasta alguseks oli Kreenholmi Manufaktuuri värvatud kuni 6 000 töötajat. Kuid enamasti olid need Narva linna ja linnalähiste külade elanikud. Alles 10. mail 1941 kirjutas Johannes Lauristin alla ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusele, mille kohaselt Narva pidi toodama 1 500 võõrtöölist Nõukogude Liidu teistest piirkondadest.

Need plaanid jäid tänu sõjale teostamata, aga kuna ajalugu ei salli kaudset kõneviisi, siis ma küll ei julgeks rääkida mingisugusest etnilisest puhastamisest. Järgmise (teise) nõukogude okupatsiooni puhul on võib-olla kaks põhilist probleemi: esimene neist, vanalinna hävitamine, mida peetakse rohkem ideoloogiliseks aktiks, kustutamaks inimeste mälust Vana-Narvat. Ma ei ütleks, et see päris nii oli. Tegelikult oli see pigem hoolimatuse ja traagiliste kokkusattumuste ühine kett. Kui näiteks vaatame Narva täitevkomitee seadusandlikku tegevust 1940ndatel aastatel, siis sealt järeldub, et tegelikult Narva restaureerimise plaanidega tegeldi küllaltki usinasti.

Esimene selline akt on pärit juba 1945. aasta septembrikuust, kus pöörati tähelepanu Narva vanalinna taastamise probleemidele, aga juba 1946. aasta märtsikuus konstateeriti, et puuduvad kaader ja materiaaltehnilised ressursid. Siiski 20. juulil 1946 võttis Narva täitevkomitee vastu otsuse läbi viia arhitektuurifragmentide korjamise kampaania. Oktoobris 1947 järgnes Narva täitevkomitee otsus, mis käsitles juba konkreetselt vanalinna taastamist. Aga samal ajal needsamad vanalinna varemed seisid niisama ja neid hakkas kasutama kriminaalne element. Süüdistada Narva linna täitevkomiteed, et ta ei tegelnud sellega ega püüdnudki tegelda, ei saa.

Siis läksid lahti kampaaniad: 1953. a hakati lammutama esimesi varisemisohtlikke maju vanalinnas, järgnes vanaraua korjamise kampaania vanalinnas jne. 1955. aastast kuni aastani 1962 oli Narva vanalinn juba täis ehitatud.

Teine probleem - keeld vanadel narvakatel naasta kodulinna. See on minu arust muutunud lausa müüdiks. Võib-olla on see ketserlik mõte, aga püüan mingil määral argumenteerida. 31. jaanuaril 1944 evakueeriti Narvast kogu elanikkond. Meid aeti minema - räägivad vanad narvakad, kuid see on mäng terminitega.

Läheme edasi - ainult murdosa vanadest narvakatest tuli tagasi. Nemad ütlevad - meid ei lastud kodulinna tagasi. Seda küll, aga mingisugust otsest dokumenti, kus must-valgel oleks kirja pandud, et neid ei lubatud vanalinna naasta, ei ole. Tõsi küll, takistusi oli tehtud kaudseid teid pidi, aga siin on jällegi olemas poolt- ja vastuargumente. Näiteks võimalus naasta oma kodulinna oli neil narvalastel, kellel varem oli oma eramaja. Siin tekib küsimus, et kui palju siis 1950. aastate lõpus üldse oli neid vanu narvakaid, kes tahtsid siia tagasi tulla. Siin on väga tugev psühholoogiline faktor, mida peame arvestama. On muidugi veel palju ebaselget, mis vajab edasist uurimist.

Viimase perioodi osas piirduksin ainult seminarile esitatava küsimusega - kuidas üldse objektiivselt käsitleda aastaid 1988-1995? Milliseid allikaid kasutada? Seni baseeruvad ju kõik uurimused vaid ajakirjandusele ja memuaaridele.

Terje Anepaio: Esineja küsimus on intrigeeriv. Kas Narvas on nõukogude periood lõppenud? Oma uurimistööga seoses toon markantsema näite: kui ma ühe oma intervjueeritava või uuritava ingeri-soomlase poole koju läksin, siis mitmekorruselise maja trepikojas ühe ukse peal nägin plekktahvlit Suure Isamaasõja ordeniga. Kahjuks ei ole mul iga kord võimalik välitöödele fotoaparaati kaasa saada, aga ma oleksin tahtnud sellest pilti teha ja hiljem ka linna ääres olevast reformierakonna plakatist, nii et see oleks olnud Narva aastal 1996.

Teine asi: Narva venestamine ei käivitunud tõepoolest niivõrd kiiresti. Ma olen nüüd tegelnud nende ingerisoomlastega, kes tulid Eestisse pärast Teist maailmasõda, st kui neid enam ei lubatud tagasi Ingerimaale ja nad põgenesid Venemaalt Eestisse elama. Kreenholmi Manufaktuuris töötanud väitsid, et 1950. aastatel olid väga paljud töökaaslased eestlased ja tulnutel oli vaja eesti keelt õppida ning eesti keeles suhelda.

Muutus keelekeskkonnas toimus just 1960. aastatel, kui Kreenholmi Manufaktuuri baasil tehti tekstiilikool, kuhu hakkas Venemaalt tulema tüdrukuid õppima. Nad muutsid Kreenholmi keskkonna venekeelseks. Paralleelselt hakkasid Narvast lahkuma eesti noored. Praegu on situatsioon niisugune, et Narvas võiks asi pöörduda paremuse poole, see aga sõltub Eesti valitsuse ja eestlaste heast tahtest.

David Vseviov: Kaardistamise vajaduse aspektist lähtudes kuulun ma nende hulka, kes kirjutas kunagi punase töö Narva linnast, selle elanikkonna moodustumisest, kus on "sousti" piisavalt, kuid kus on kõik tööstuskoolid üles loetud koos sinna tulnutega ja kust oblastitest. Noore aspirandina sai tehtud pöörast tööd kuni rahvaloendusteni, mille käigus sai läbi vaadatud isegi see, et kelle sugulane kust on tulnud, selgitamaks Narva elanikkonna kujunemist.

Mõnda vana asja võiks lihtsalt vaadata, et mitte teha topelt. Tehtule tuleb muidugi vaadata hoopis teisest aspektist, läheneda teisiti. Väga tihti paljud asjad, mis tunduvad, et me pole üldse neid käsitlenud, nimelt faktoloogiline tasand, on läbi töötatud, sellele aega raisata pole enam mõtet.

Ja teine moment, mis on väga huvitav ja millele ma olen mõnikord mõelnud. Paar aastat tagasi helistasin paaniliselt arhiivi. Mul hakkas süda valutama Sillamäe arhiivi pärast. Minu meelest on see täiesti unikaalne arhiiv, ma arvan, et niisugust teist samasuguse salastatuse astmega arhiivi meil enam kättesaadavat ei ole. Ma ei tea selle arhiivi saatust, kuid tulid signaalid, mis panid südame valutama. Mõnda materjali vaadates on niisugune tunne, et esialgse plaani järgi Sillamäe kavatseti rajada Narvale tunduvalt lähemale. Mitte sinna, kus ta praegu on. On olemas isegi niisugused plaanid, niisugused dokumendid, mis näitavad, et mitte ainult ei piiratud sinna elama asumist, vaid tõsimeeli arutati, kuidas sealne elanikkond veel läbi filtreerida ja puhastada.

Mul on tunne, et esialgne Sillamäe pidi olema täiesti Narva külje all ja seda vaadates võib jõuda tõeni, miks Narva elanikkond taheti välja puksida. See on üks aspekt, mida tasub vaadata.

Viktor Niitsoo: Ettekandja ütles, et pole olemas dokumente, mis tõendaksid, et määrus, mis keelas vanadel narvakatel Narvasse naasmise, oleks olemas, aga see ei tähenda formaalselt midagi. Juhul, kui see dokument oleks ka olnud, kus oleks saanud seda dokumenti vaidlustada? Mismoodi siiski kõik see tegelikult oli? Ütlesite, et oli ettekääne, et polnud elamispinda, linn oli puruks pommitatud, inimestel ei olnud kuhugi tagasi tulla. Kas oli veel teisi keelavaid meetodeid?

Anton Weiss-Wendt: Mul on olemas üks dokument 1959. aastast, kus on loetletud kõik kategooriaid, keda eelistatakse Narvas elamispinna saamiseks. Seal on igasuguseid kategooriaid kuni äsjaabiellunuteni välja. Seal vanu narvakaid kui selliseid ei ole ja see on minu arust ikka peamine. Teisi ettekäändeid pole ma kohanud. Tegelikult ainuke dokument, mis otseselt puudutab seda küsimust, on pärit 15. aprillist 1950, kui Narva parteiaktiiv taunis väga vanadele narvakatele mingi tühise protsendi - 15-20% elamispinna eraldamist. Eelistati ikkagi nõukogude patrioote teistest nõukogude oblastitest.

David Vseviov: Sillamäe Narva kõrvale rajamise plaan võib selle ära seletada. Sillamäe ümber toimunu on erakordselt põnev. Ma vaatasin natukene isegi neid vangilaagreid, mis sinna tehti. Kartoteegi põhjal oli seal haridustase 2-3 klassi, vangid võimalikult erinevatest Nõukogude Liidu piirkondadest, kinnioleku ajaks 1-1,5 aastat, siis jälle tagasi Kasahstani, tagasi Tatarimaale. Ja võib-olla, kui Sillamäe sinna kõrvale panna, siis seletub palju.

Jüri Ant: Kaevandamine käis ikkagi praeguse Sillamäe kohal?

David Vseviov: Kaevandamine ise oli tühine, põhiliselt tehti ikka uuringuid ja plaan oli tõesti teha suur kompleks Narva külje alla.

Tiit Noormets: Kas Te oma töös mingil määral käsitlete eraldi ka neid esimesi nõukogude perioode 1917.-1918. aasta vahetusel ja siis 1918.-1919. aasta vahetusel. Ma muidugi ei tea, kas otseselt tolleaegsetel Narva võimudel oli rahvusprobleeme, aga ilmselt oli. Arhiivi materjalidest tuleb välja, et Eesti Töörahva Kommuuni ajal oli võitlus eesti keele kasutamise ümber.

Anton Weiss-Wendt: Ma käsitlen seda perioodi ainult seoses Tartu rahu ja piiriküsimusega.

Toomas Anepaio: Võib-olla veel. Rääkisime siin elamispinnast ja sissekirjutusest. Tegelikult ei tasu ainult seda ühte aspekti välja rebida. Kogu omaaegne nõukogude seadusandlus oli piisavalt seotud: sul puudus õigus saada töökoht sissekirjutuseta, samas, kui sul ei olnud töökohta, ei saanud sa sissekirjutust. Tähendab, tegelikult siin tekitatakse surnud ring. Mingi poliitilise suunise punktuaalseks täitmiseks piisas olemasoleva seadusandluse täpsest täitmisest.

Jaak Valge: Ma ütlesin ühe repliigi veel sellesama Sillamäe kohta: võib-olla Sillamäel oli hoopis suurem roll kui tõepoolest oskame arvata. Mina tean sellest ajajärgust enne Teist maailmasõda, et 1938. aastast kogus Nõukogude Liit väga mahukaid majandusandmeid Sillamäe põlevkivikaevanduste kohta. Nii et mine tea, et kui siin mõttes spekuleerida, siis mida see Sillamäe uraan võis üldse provotseerida jne?

Jüri Ant: Aitäh. Jätkame. Sõna saab Tiit Noormets.

* * *

Tiit Noormets: Härra Niitsoo rääkis siin väga põhjalikult vastupanuliikumise probleemidest. Ja tõesti peaks alati meeles pidama, et nõukogude ajal režiimi toimimisel ja tema institutsioonide tegevusel oli n.ö kaasaanne. Vastaspoolel olev kaasaanne oli vastupanuliikumine, ükskõik kui tugev, laiaulatuslik või aktiivne see mingisugusel konkreetsel ajalooperioodil ei olnud, aga see oli alati vähemalt mingil kujul olemas. Kunagi ei ole see ka ära lõppenud, mida võime oma tänasest päevastki näha.

Vastupanuliikumise kõige aktiivsemaks vormiks on relvastatud võitlus, millest ma tahangi rääkida, keskendudes siis vastavalt oma uurimisteemale, 1941. aasta Suvesõjale. Kuna Suvesõda ise ajaloolise terminina ei ole veel üheselt mõistetav nagu näiteks Vabadussõda, siis mõni sõna selle täpsustamiseks.

Teatavasti toimus 1941. a Eestis täiemahuline sõjategevus kahe vastaspoole, Punaarmee ja Wehrmachti vahel ja vastavalt ka kahe riigi vahel. Selle kõrval ja sees pidasid eesti metsavennad teist sõda. Loomulikult olid nad selles sõjas sakslastega ühel pool rindejoont, kuid sellest hoolimata võib klassifitseerida selle sõja teiseks sõjaks, sest metsavendade relvastatud vastupanuliikumine oli: esiteks - nii strateegiliselt kui operatiivselt vähemalt osaliselt iseseisev; teiseks - organisatsiooniliselt ikkagi küllaltki suures osas iseseisev. Demokraadid ise olid väga viljakad. Kes kunagi võtab uurida nende kohtut.Tekkis kaks poliitilist põrandaalust parteid: üks oli Eesti Demokraatlik Liikumine, mille eesotsas seisid Artjom Juskevitð jaesõjaks nimetatud sündmuste eneste kohta seda selgust veel ei ole. Võiks öelda, et eesti ajalooteaduses ja rahvuspoliitikas laiemalt on tekkinud niisugune omamoodi n.ö paradoksaalne seisukord, kus relvastatud vastupanuliikumist on ilmselgelt alauuritud. Samal ajal kui viimastel aastatel nõukogude repressioone on uuritud siiski küllaltki palju.

Ei saa öelda, et seda oleks täiesti ammendavalt tehtud kasvõi mingiski alalõigus. Selle tulemusel tekiks nagu pilt, et eesti rahvas ise ei olegi oma ajaloo looja või aktiivne osaleja ajalooprotsessis, küll aga on ta võõrvõimude vaenuliku tegevuse objekt.

Seetõttu, kuigi ma ise olen veendunud, et Suvesõda on vaja uurida, mõtlesin natuke pikemalt rääkida uurimisvajadusest, kuna vahest oleks just seda vajalik pikemalt lahti rääkida. Üldjuhul tuleneb mingi teema uurimise vajadus sellest, et senine töö ei rahulda oma ulatuselt või siis sisuliselt. Suvesõja kohta võib öelda seda mõlemat. Eesti lähiajaloo tähtsündmusena on selle uurimine alati olnud otseselt sõltuv poliitilistest oludest.

Senised käsitlused, niipalju kui neid on, võime jagada nelja gruppi:

* Saksa ajal ilmunud Aktuaalse Ajaloo Komisjoni 2-köiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus metsavendade võitlusele 1941. aastal on pühendatud umbes 150 lk. See on küllaltki suur osa, kuid sisuliselt on see vaid üksiksündmuste loetelu, mis esitati eesti rahva abina Suur-Saksamaale võitluses bolðevismi vastu.

* Välis-Eestis ilmunud koguteos "Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas", milles on Suvesõjale samuti küllaltki palju mahtu antud. See on esitatud kolmes koguteose köites ja kontseptsioonis, et Suvesõda oli rahvuslik vastupanuliikumine eesmärgiga taastada Eesti Vabariik. Tõestuseks oli valdavas osas esitada ainult mälestusi.

* Nõukogude ajal Suvesõja uurimisele faktoloogilisest küljest peaaegu mitte midagi ei lisandunud, mistõttu kõik esitatud väited jäid õhku rippuma. Iseenesest olid need küllaltki huvitavad. Põhiliselt esitati kaks väidet, kusjuures omavahel olid need suures osas vastuolus. Esiteks vastupanuliikumine ehk tollase terminoloogia järgi banditism oli klassivõitluse ilming, teisalt väideti aga selgelt, et metsavendade võitluse organiseeris saksa luure.

* Tänapäeval enam mingeid kunstlikult kehtestatud piiranguid ajalooteadusele ei ole, aga kogu selle teema uurimise kohta võib tuua ainult ühe tõsiseltvõetava asja: professor Herbert Lindmäe raamatu "1941. aasta sõjasuvi Tartumaal", mis on päris korralikult ja heal tasemel tehtud, kuid see on ainult lokaalajalooline uurimus, mis käsitleb Tartumaad, mitte midagi laiemat.

Kokkuvõte senisest tööst tuleb üsna kõhnuke. Minu arvates on sellistel asjade seisul oma kindlad põhjused, aga need vajavad natuke laiemalt kogu meie varjusurmas viibiva sõjaajaloo vaatlemist, sest vastupanuliikumine kui selline kuulub üldiselt muidugi sõjaajaloo valdkonda.

Kogu muu maailma praktika näitab, et sõjaajaloo uurimiseks on loodud üks kindel organisatsiooniline vorm, selleks on reeglina keskne rahvuslik sõjamuuseum ning see asub kaitseministeeriumi või sõjaväe haldusalas ja seda finantseeritakse riigieelarve riigikaitse realt. Taolist skeemi peetakse vajalikuks ja optimaalseks nii meie lähinaabermaades kui mujal kuni Hiinani välja. See peaks iseenesest juba osutama selgelt, et sõjaajaloo kui väga laiaulatusliku ja samas oma ainelt küllaltki spetsiifilise ajalooharuga tegelemine nõuab vastavat institutsiooni.

Ilma selleta ei saa lihtsalt hakkama, nagu võime veenduda ka Eesti näitel, kus meil on küll tegijaid, ilmub ka raamatuid, kuid pole siiski plaanipärast süsteemset tulemuslikku tegevust, mis muidugi ei tähenda seda, et ilma institutsionaalse toetuseta poleks võimalik üldse midagi ära teha. Selle institutsionaalse toe juures peatudes tahaksin osutada S-Keskuse rollile ja tähtsusele. Loomulikult sõjaajalugu S-Keskuse otsene tegevusvaldkond ei ole, aga kuna ajaloos on kõik asjad nii või teisiti seotud, siis vastupanuliikumine kõige laiemas mõttes peaks ikka S-Keskuse teema olema küll. Seega võiks öelda, et Eesti relvastatud vastupanuliikumine on terve ajaloovaldkond, mida on ebapiisavalt uuritud. On täiesti selge, et seda on vaja edasi uurida ja samas võib leida paar pragmaatilist põhjust selle uurimiseks, nimelt riigikaitse vallas.

Meie Eesti Vabariigi riigikaitse on alles loomise staadiumis ja kui räägime restitutsioonist kuitahes palju, on tegelikult loodud uus riik, mis on tegelikult oma struktuurides terviklikult alles loomisel ning see viis aastat pole mingi eriti pikk aeg. On iseenesest mõistetav, et riigikaitse pole veel valmis. Kuid järelikult tuleb jalgratta leiutamise vältimiseks kusagilt eeskuju võtta. Sisuliselt on eeskuju võimalik võtta kahest kohast: sõbralikelt välismaadelt, mida vahelduva eduga ka tehakse, ja oma ajaloost, mida tehakse, pehmemalt öeldes, ebapiisavalt, sest rahvuslikku sõjaajalugu pole piisavalt uuritud, rääkimata siis selle n.ö eksponeerimisest.

Keegi on küll kunagi öelnud, et inimkond on õppinud ajaloost ainult seda, et ta midagi ei õpi. Siiski ma arvan, et relvastatud vastupanuliikumise ajalool on midagi öelda ka tänapäeva riigikaitse planeerijatele, kui mitte muud, siis näidates vältimist vajavaid vigu, mille kohta ajaloos leiab vägagi värvikaid näiteid. Selle kõrval leiame pragmaatilisest vallast veelgi põhjendusi vastupanuliikumise uurimise vajadusele.

Eesti ajakirjanduses on aeg-ajalt riigikaitse teemadel päris põhjalikult kirjutatud, pea alati osutatakse ka kaitsetahte nõrkusele ning vajadusele seda kuidagi luua, arendada või kasvatada, andmata küll samal ajal ühtegi vajalikku retsepti ja ega neid retsepte veel leitud ei olegi. Kuigi teatud katse kaitsetahte arendamiseks on tehtud, pole tänapäev enam võrreldav näiteks Pätsi-aegsete Eesti oludega ja, ükskõik kuidas ka keegi seda hindab, tollases stiilis isamaakõnedega tänases maailmas, mida iseloomustab ratsionaalne või aateliste väärtuste seisukohalt isegi skeptiline vaim, kaitsetahet ei kasvata. Vastupidi - tulemus võib olla hoopis teistsugune. Kasvatada saab eelkõige just oma ajalooga ja siin jõuamegi taas tagasi eelpool räägitud maailma praktikani sõjaajaloo uurimises, mida korraldatakse ühe osana riigikaitsest. Kuigi Eestis see täna veel nii ei ole, ei anna see ometi mingit põhjust käed rüpes istuda ja mitte midagi teha.

Seega võib öelda, et relvastatud vastupanuliikumise uurimiseks on vajadus nii akadeemilisest kui ka pragmaatilisest seisukohast lähtudes, ning järgnevalt tuleks vaadata, mida on tarvis uurida.

Nagu ma juba põgusalt mainisin, puudub isegi korralik ülevaade Suvesõja sündmustest, kusjuures partisanisõja spetsiifika on igal pool ja igal ajal olnud niisugune, et see koosneb suurest hulgast üksteisega vormiliselt või isegi sisuliselt vähe seotud sündmustest. Kuigi Suvesõda ajaliselt ju eriti kaua ei kestnud, on see mahuliselt väga suur ja selle uurimine nõuab omaette tükk tööd. Teine asi, kuidas seda teha? Senistes käsitlustes, olgu ta siis kas eelpool mainitud "Eesti rahva kannatuste aastas" või mõnes lokaalajaloolises artiklis, esitatakse Suvesõja sündmustik ikka mingisuguse sündmuste reana, kus on kokkupõrkeid, tulevahetusi, lahinguid jne.

Isegi kui me need kõik kirja paneme, esitame korralikult vormistatuna, ei anna see ausalt öeldes meile suurt midagi. See jääb küllaltki segaseks sündmuste kogumiks ning Suvesõja sündmuste uurimisel tuleb appi võtta inimteadmiste valdkond, mida ma ei julgeks teaduseks nimetada, aga mida eri aegadel on nimetatud kord sõjateaduseks, kord sõjakunstiks ehk nende ajalooks. Näiteks vastupanuliikumiste kohta on teoreetilistes käsitlustes toodud järgmised vastupanuliikumiste n.ö võitlusvahendid, mida oleks viis. Need on: vastupropaganda, sabotaaž, diversioon, terror, lahingutegevus.

Siia võiks juurde lisada ka veel luure mõne sõbraliku välisriigi või oma välisliitlase huvides. Kui nüüd kasutame sellist skeemi ning paigutame sellesse kogu Suvesõja sündmustiku, mida on võimalik arhiivist kätte saada, siis selgub teatav pilt, mille alusel on võimalik asuda juba analüüsi juurde.

Sündmustiku analüüsil peaks veel kasutama partisanisõja teooriat ning partisanisõja teooria ajalugu, loomulikult unustamata kõike muud, ka poliitilist ajalugu. Võib tuua sellise näite: sõjaajaloo kogemus on näidanud, et vastupanuliikumise edukuseks on minimaalselt vajalikud järgmised tunnused: ühtne organisatsioon, tsentraalne juhtimine, side välismaaga.

Selle alusel võib juba arendada kõike muud, nagu  põhidokumentidena liikumiste programme, nende poolt välja antud ajalehti, ajakirju, lendlehti. Vähem tähelepanu pöörasin ma näialge terror, kusjuures selle nn valge terrori kohta, millest nõukogude perioodil on kirjutatud ja peatuma jäädud detailsete käsitluste juures, võiks pöörata tähelepanu ka asjaolule, kas ühel või teisel viisil see nn valge terror ei olnud mitte Eesti Vabariigis kehtinud seaduste alusel ja nende raamides organisatsiooniliselt korraldatud ning missuguseid järeldusi sellest üldse võiks teha.

Üheks näiteks on veel 1941. aasta mobilisatsioon, mille kohta ka nõukogude arhiivides ei ole täpseid arvulisi andmeid Eesti kohta tervikuna, rääkimata selle käigu kohta eri maakondades. Kuid Suvesõja perioodi vastupanuliikumine pidas üheks oma tegevuse eesmärgiks just nõukogude mobilisatsiooni nurjamist ning selle eest pääsenud inimeste lülitamist vastupanuliikumisse. Seal on küllaltki palju arvulisi andmeid nõukogude mobilisatsiooni käigu kohta ühes või teises maakonnas, aga just otseselt mobilisatsiooni uurijad ei ole arhiivis neid allikaid kasutanud.

Muidugi, Suvesõjaga haakub üks suur probleem, s.o kollaboratsionism, mida Eestis minu teada nii teoreetilisel kui ka ajaloolisel tasandil on käsitlenud ainukeses põhjalikus artiklis Mart Nutt. Miks see nii on, ei oska öelda. Siin, kollaboratsionismi probleemi juures täpsemalt peatumata, tuleks osutada ainult ühele asjale: kui Suvesõja sündmusi käsitleda sõjateaduse või sõjakunsti seisukohast, siis igasugune teoreetiline käsitlus ütleb selgelt, et vastupanuliikumise edu saavutamise aluseks, kõige määravamaks, on mingi välisabi saamine. Sellest seisukohast näiteks Eesti metsavendade koostööl nende tegevuspiirkonda jõudnud saksa vägedega ei ole mingeid kollaboratsionismi elemente, sest vastasel juhul, kui nad seda ei oleks teinud, olnuks see lihtsalt nonsenss kogu relvastatud võitluse loogikast lähtudes.

Muidugi, kõik teemad, millele ma siin ainult põgusalt osutan, vajavad väga põhjalikku uurimist ja käsitlemist. Võiks tuua veel ühe väikese näite selle kohta, milliseid tulemusi Suvesõja uurimine arhiivis võib anda. Suvesõja lõppfaasis võitles koos saksa vägedega Eesti territooriumil terve rida eesti vabatahtlikke relvastatud üksusi. Opereeritud on arvuga 1 750 - 2 000 vabatahtlikku. Olen arhiivist leidnud, et see arv on pärit Omakaitse dokumentidest 1942. a. Olen oma uurimistööga saanud arvu umbes 4 000 meest. Iseenesest need arvud on ju väikesed, aga kui neid võrrelda, on üks arv teisest kaks korda suurem.

Lõpuks ma osutaksin veel paarile küsimusele kogu Suvesõja kohta, millele peaks uurimine varem või hiljem andma vastuse. Näiteks eesti metsavendade võitluse sõjaline mõju. Mida siis sellega lõppude lõpuks saavutati? On väidetud, et sellega desorganiseeriti kohalik võimuaparaat, järelikult võeti ära alus süsteemse ja kõikehõlmava nõukogude terroriaparaadi tegutsemiseks. Samas on aga väidetud, et just metsavendade üliaktiivne tegevus teatud konkreetsetes kohtades põhjustas vastase repressioone, mis olid suunatud suures osas tsiviilelanikkonna vastu, kuna need kujutasid endast kergemat sihtmärki. Iseenesest, kui neid kahte väidet vaadata, siis ma usuksin nagu rohkem esimest, aga ma ei julge praegu küll esitada põhjalikult süstematiseeritud, analüüsitud statistilisi andmeid, mis näitaksid, et tõesti see esimene väide on õige ja teine on kehtiv ainult üksikjuhtudel ja teatud lokaalsetes punktides. Poliitilisest seisukohast võiks veel ühe, võib-olla natuke ketserliku küsimuse esitada: vastupanuliikumine üldiselt oli aktiivne ja ta oli laiaulatuslik, aga keegi ei ole analüüsinud seda, kui laiaulatuslik ja kui aktiivne ta oli. Kas ta oli siis tõesti n.ö üldrahvalik vastupanuliikumine või võib selles samas sündmustiku kontekstis leida Eesti ühiskonna lõhenemise ja kasvõi nõukoguliku terminoloogia kohaselt klassivõitluse elemente? Mina kaldun arvama, et see oli üldrahvalik vastupanuliikumine, kuid taas mitte kusagilt ei ole võtta konkreetselt vormistatud tõestust sellele väitele.

Jüri Ant: Siin on praegu tegu rohkem suunava ettekandega, mida peaks tegema, ja selles ei ole mingit kahtlust, et see uurimisteema kuulub täiesti S-Keskuse raamidesse. Ma kasutan kohe võimalust küsida. Küsimus on selles, kas 1941. aasta suvel oli tegu klassivõitlusega, nagu seda mõnigi kord käsitas nõukogude ajalooteadus, või üldrahvaliku vastupanuga? Aga ma küsiksin teistmoodi: kas 1941. aastal olid kodusõja elemendid Suvesõjas olemas või ei?

Tiit Noormets: See on erimoodi sõnastus, aga sama küsimus. Pean ütlema, et ma ei saa eitada nende elementide olemasolu.

Jüri Ant: Metsavennad sõdisid hävituspataljonide vastu. See oli Suvesõja põhiraskus. Hiljem hakkavad mõlemalt poolt suured väekoondised liituma. Kui vaadata neid nimekirju nii ühelt kui teiselt poolt, siis on Eestimaa mehed ja naised ju igal pool.

Tiit Noormets: Siin tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et nõukogude sõjandusdoktriinis tehakse juba 1918. aastast alates alati väga selget vahet rindevägede või nn armee ja sisekaitseüksuste vahel ja kunagi ei ole olnud ette nähtud armeel sellist ülesannet, et ta peaks ühel või teisel viisil tagala julgeolekut kindlustama. Ta ei saanud sellele vastavat väljaõpet ega varustust. Neidsamu hävituspataljone ei rakendatud metsavendade vastu mitte sellepärast, et neis oleksid eriti head võitlejad olnud, vaid et kodusõja elemendid ise viisid selleni välja. Hävituspataljonid olid loodud konkreetselt sisekaitsevägede raames, neid juhtisid põhiliselt Eesti piirivalvest võetud või suunatud ohvitserid ja nad täitsid oma otseseid ülesandeid. Aga muidugi, teisest küljest on mõtlemapanev, et Eestimaa pinnalt leiti siiski nii palju inimesi, kellest pataljone formeerida.

Viktor Niitsoo: Võib-olla oli siin ka kättemaksu element.

Jüri Ant: Kättemaksu moment oli siin muidugi tugev.

Terje Anepaio: Praktilised tulemused?

Tiit Noormets: Riigiarhiivis on ettevalmistustega juba selleni jõutud, et välja anda dokumentide kogumik Suvesõja kohta. Põhiliseks, aga mitte ainsaks allikaks oleksid kuni 1944. aastani koostatud Omakaitse malevate ajaloo ülevaated. Ajaliselt sisaldavad need ka perioodi Kaitseliidu likvideerimisest üle Suvesõja kuni Omakaitse loomiseni.

Lühidalt võiks Suvesõja, Eesti relvastatud vastupanuliikumise kohta öelda, et see algas täiesti killustatult ilma mingisuguse organisatsioonita, ilma mingisuguse juhtimiseta ja ka ilma mingi kaugema või laiema eesmärgi püstitamiseta, lihtsalt iseenda ja oma perekonnaliikmete ja lähedaste elu ja siis mõningal määral ka vara kaitsmiseks. Metsavendadel ei olnud relvi. Selleks, et neid saada, algasid rünnakud vallamajadele, miilitsa- ja julgeolekuüksustele, väiksematele punaarmeelaste gruppidele jne ning relvade hankimise käigus konsolideerus metsavendlus väga kiiresti, muutus ründavaks, agressiivseks. See aga on üks relvastatud vastupanuliikumise edu eeldusi. Ta organiseerus n.ö rohujuure tasandil ja jõudis üpris kiiresti kõrgele organiseerumisastmele.

Rääkides üldse Suvesõjast tuleb meeles pidada, et see toimus Lõuna-Eestis ainult paari nädala, Põhja-Eestis paari kuu jooksul. Üldiselt kui räägitakse klassikalistest partisanisõdadest (Afganistan, Vietnam) - seal on jutt ikkagi kümnetest aastatest ning Eesti ühiskonna kiire iseorganiseerumise võime on minu arvates täiesti erandlik ja fenomenaalne, kuigi ma usun, et igal inimesel, kes on Eesti 19. sajandi rahvusliku liikumise ajalooga tuttav, midagi otseselt imelikku siin ka ei ole.

Kuid miks vastupanuliikumine oli siiski ühtse organisatsioonita, keskse juhtimiseta jne? Selle kohta ma ei julgeks küll mingeid järeldusi teha, võib-olla siis viidata Oskar Looritsale, kes pärast sõda on Eesti asjadest kirjutades viidanud ühe iseloomustava joonena Eestis juhtide nõrkusele või eliidi puudumisele. Võib-olla selline oleks kõige üldisem raam nende sündmuste kohta.

Jüri Ant: Läheme viimase teema juurde. Indrek Jürjo räägib, kuidas KGB materjalide publitseerimise ettevalmistamine või publitseerimine käib Eesti Riigiarhiivi filiaalis, Parteiarhiivis.

* * *

Indrek Jürjo: KGB-teema intrigeerib väga palju ja sellest ka räägitakse väga palju, sageli asjatundmatult ja emotsionaalselt ja ERA filiaal on seadnud endale eesmärgiks alustada KGB dokumentide publitseerimise sarja. Siin tulevad mitmesugused valikuprobleemid, näiteks Arvo Valton on ühes arutlevas artiklis KGB allikate kohta kirjutanud, et seal esineb palju bluffi ja kas seda uskuda või mitte ja tema tahab, et kõik need dokumendid publitseeritakse. See ei ole kahjuks võimalik, kui silmas pidada, et KGB kriminaaltoimikuid, mis moodustavad põhimahu, on meil 30 000 säilikut, sageli veel mitmes köites. Samuti ei ole ka reaalne väljasõidutoimikute publitseerimine.

Kõige huvitavam osa sellest KGB arhiivist on koondatud nn eriteadete kollektsiooni, mis algab 1940. aastatega, kuigi neid on vähe.Esimene selline akt on pärit juba 1945. aasta septembrikuust, kus pöörati tähelepanu Narva vanalinna taastamise probleemile, nagu raua korjamise kampaania vanalinnas jne. 1955. aastast kuni aastani 1962 oli Narva vanalinn juba täis ehitatud. Teine probleem nstitutsioon nagu KGB. Teatavasti elas KGB läbi ümberkorraldusi. Pärast julgeolekuorganite reorganiseerimist loodi ENSV MN juurde Riiklik Julgeolekukomitee ja 3. mail 1954 kinnitas EKP KK büroo selle esimeheks Ivan Karpovi. Ta juhtis seda kuni 31. maini 1961. Nagu tema eelkäijal Moskalenkol polnud ka Karpovil enne uuele ametikohale määramist mingeid kokkupuuteid Eestiga. Ta oli töötanud julgeolekuorganites pärast siseasjade rahvakomissariaadi operatiivkooli lõpetamist 1936. a. Aastatel 1943-1953 oli Karpov töötanud NSVL Julgeolekukomitee Arhangelski oblasti valitsuse ülema asetäitjana ja sealt suunati ta Eestisse. RJK juhtkond koosnes tema loomise järel eranditult venelastest. Kõige terviklikuma ja kokkuvõtlikuma ülevaate KGB luure- ja jälitustegevusest annavadki nende osakondade aastaaruanded.

ENSV KGB 1. osakond tegeles välisluurega ja allus NL KGB 1. peavalitsuse välisluurekeskusele. Etterutates peab märkima, et 1. osakonna aastaaruandeid kahjuks ei ole säilinud.

KGB 1. ja 2. peavalitsus koos neile alluvate osakondadega liiduvabariikides olid KGB ajaloo vältel püsivaimad struktuuriüksused.

2. osakond jagunes neljaks allosakonnaks või jaoskonnaks, millest kolm tegeles välismaa luuretalituste ja tegelike või enamasti väljamõeldud agentide väljaselgitamisega ja 4. jaoskond eriti ohtlike riiklike kurjategijate jälitamisega. Paralleelselt 2. osakonnaga tegutses sõjajärgsetel aastatel 2-N osakond, mis oli spetsialiseerunud võitlusele metsavendlusega ning juhtis ja kontrollis hävituspataljone. Pärast julgeolekuorganite reorganiseerimist Riikliku Julgeoleku Komiteeks (see langes üldiselt enam-vähem kokku metsavendluse hääbumisega), läksid osakonna 2-N funktsioonid üle 4. osakonnale. ENSV KGB 4. osakonnal olid 1950. aastatel vastuluureosakonnaga paljuski sarnased ülesanded. Alates 1954. aastast jälitas osakond viimaseid metsavendi, noorsoo põrandaaluseid organisatsioone, intelligentsi ja kirikuid, teostas operatsioone ka välismaal. 1957. a koostatud õiendi põhjal jagunes 4. osakond omakorda viieks jaoskonnaks, mida juhtis neljaliikmeline juhtkond. 1. ja 2. osakonnas töötas 10 ohvitseri, 3., kes tegeles kirikuga, ja 4. jaoskonnas viis ja 5. jaoskonnas neli ohvitseri, millele lisandus veel perifeeriagrupp.

Nendes dokumentides tuleb ilmsiks, et julgeolekuorganite reorganiseerimine tõi kaasa KGB aruandluse tõhustumise. Aastaaruanded koostati kahes või kolmes eksemplaris, täiesti salajased dokumendid, millest siis üks jäi õnneks siia, on säilinud. Sellest aruandlusest tuleb ilmsiks, et KGB struktuuris sisemiselt kõige tihedam ja selgem tööjuhtimine oli peavalitsuse, keskvalitsuse ja allosakonna tasemel. Esitati mitte ainult aastaaruandeid, vaid ka võimalikult konkreetseid plaane. Keskuse kontroll oli üsna tõhus, aruannetes on korduvalt mainitud ka keskusest kohale saadetud kontrollbrigaadide tegevust.

KGB 2. ja 4. osakonna aruanded on säilinud aastatest 1954-58, kokku 10 toimikut kogumahuga umbes 900 masinakirjalehte. Aastaaruannete maht on üsna erinev, alates 39 lehest ja lõpetades juba 144-leheküljelise raamatuga.

Põhiplaanilt on aastaaruanded üsna sarnased. Vastuluureosakond pööras peatähelepanu kapitalistlike maade luureteenistuste Nõukogude Liidu vastu suunatud tegevuse blokeerimisele, desinformatsiooni levitamisele ja ka oma agentide sokutamisele välisluureteenistustesse. Üks osa aruandest on pühendatud tööle agentuuriga. Seal antakse statistiline üldülevaade, agentide arvud, statistiliselt iseloomustatakse ka agentide haridustaset, mis vastuluureosakonnas oli suhteliselt kõrge, kui kõrvutada neid väheseid andmeid, mis on olemas julgeolekuohvitseride endi haridustaseme kohta.

Sellele agentuuri kirjeldavale üldosale järgneb iseloomulikumate värbamisjuhtumite kirjeldus. Agentide iseloomustamise juures on mõnel juhul kirjeldatud ka järelvalvet nende üle, vastavaid kontrolloperatsioone, mille abil on õnnestunud paljastada desinformatsiooni levitavaid agente.

Analoogselt agentuuriga antakse aruannetes statistiline üldülevaade töös olevate operatiivtoimikute kohta. Näiteks 1958. a oli vastuluureosakonnal käigus 975 operatiivtoimikut, st siis 975 operatiivjälituse all olevat isikut või gruppi. Suurema osa ülevaatest moodustavad refereeringud isikute kohta peetud operatiivtoimikutest (tollal nimetati neid formulartoimikuteks), keda kahtlustati sidemetes Lääne luureteenistustega. Sellele vastavalt on rühmitatud toimikute ülevaated. Vastuluurearuanded tunnistavad, et KGB spioonimaania jätkus ka pärast Stalini surma, kuigi väiksemas ulatuses ja kahtlustatavatele vähem saatuslike tagajärgedega.

Leidus ka üksikuid tegelikke spioone, näiteks Ameerika LKA agendid Kukk ja Toomla, kes hiljem julgeoleku poolt tabati. Tabamise kirjeldus on aruannetes olemas. Samuti jätkusid veel ja jõudsid lõpule sõja järel alanud operatiivmängud Inglise ja Rootsi luuretalitustega, mida nii 2. kui ka 4. osakonna aruannetes kirjeldatakse. Aruannetes esinevate operatiivtoimikute tavaliste paarileheküljeliste sisukokkuvõtete väärtust tõstab asjaolu, et need toimikud ise ei ole säilinud, nii et see aruande refereering on ainus allikas.

Omaette alalõigu vastuluureosakonna aruandes moodustab aruanne riiklike kurjategijate (valdavalt peeti nendeks saksa okupatsiooni aegseid tegelasi) jälitamisest ja ülevaade jälitusaparaadi agentuurist.

Teise omaette alalõigu moodustab vastuluuretegevus piiritsoonides, koostöö piirivalvega piiride tugevdamiseks ja kodumaa reetmises kahtlustatavate inimeste väljaselgitamine, kontroll ja abi julgeolekukomiteede rajoonivolinikele.

Vastuluureosakond kureeris 1950. aastatel ka repatrieerimiskomiteed kodumaale tagasipöördumise asjus ja suunas repatrieerimispropagandat, ühtlasi olid repatriandid selle osakonna erilisteks kahtlusalusteks kui potentsiaalsed vaenlased. Loomulikult olid repatriantide jälgimiseks omad agendid. KGB vastuluurevalitsuse üheks ülesandeks oli diplomaatilise korpuse ja Moskvas alaliselt viibivate välismaalaste jälgimine ja töötlemine. Eestis langes see ülesanne ära, kuid vastuluureosakonna kompetentsi kuulus Eestit külastavate välisdelegatsioonide ja üksikute välisturistide jälgimine ning välismaale sõitvate nõukogude turistide kontroll. Alates 1956. aasta aruandest on sellele pühendatud vastavad alalõigud, mis annavad ettekujutuse välisturismi jälgimise mehhanismi väljakujunemisest Eestis ja KGB osalemisest esimeste välismaale sõitvate gruppide koosseisus nii otseselt KGB operatiivtöötajate isikus kui ka agentidena ja KGB usaldusisikutena.

Omaette peatükk on pühendatud vastuluureüritustele välismaal. Siin kirjeldatakse sellal juba lõpule jõudvaid raadiomänge Lääne vastuluureteenistustega ja arvukaid pagulaste värbamise ja neile lähenemise katseid. Hruðtðovi sula aegne suurem liikumisvabadus võimaldas selleks kasutada välismaale turistidena ehk teaduse-, spordi-, või kirikudelegatsioonide koosseisus suunduvaid agente. KGB 4. osakonna peatähelepanu oli suunatud rahvusliku vabadusvõitluse mahasurumisele. Aruande alguses antakse statistiline ülevaade metsavendade salkade ja üksikmetsavendade tegevuse kohta. Pearõhk võitluses viimaste metsavendadega pandi agentuuri tõhustamisele.

Aruannete sisus iseloomustatakse lähemalt ka läbiviidud agentuur-operatiivseid meetmeid. 1950. aastate keskpaiku keelitas KGB metsavendi varjavaid isikuid legaliseeruma, metsavendade ümberveenmisel kasutati selleks agente. Enamik legaliseerunud isikutest tõepoolest vabastati, kuid võeti agentuurse järelvalve alla. Näiteks 1955. a legaliseerus 167 isikut, neist 7 vahistati hiljem.

1950. aastatel oli veel üsna massiline noorte vastupanuliikumine. Vastavates alapeatükkides kirjeldatakse noorte põrandaaluseid organisatsioone, nende likvideerimist. Osa noori vahistati, teiste puhul piirduti nn profülakteerimisega.

Noorsoo-organisatsioone kirjeldava peatükiga seondub ka nõukogudevastaste lendlehtede levitajate jälitamist kirjeldav peatükk, milles esitatakse vastav üldstatistika ja kirjeldatakse iseloomulikumaid juhtumeid. Osa lendlehtede levitajaid tabati, osa jäi tabamatuks. 4. osakonna ülesanne oli ka vangistusest ja asumiselt tagasipöördunud isikute jälgimine. Aruandes refereeritakse näiteks Eestisse naasnud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegelaste (Otto Tiits, Richard Öövel, Ernst Kull) kohta peetud operatiivtoimikuid, milles kirjeldatakse nende jälgimist ja ka värbamiskatseid. Rahvuslikult meelestatud intelligents oli üheks 4. osakonna (1967. a loodud 5. ideoloogiaosakonna eelkäija) huviobjektiks. Sellele viitavad ka aruannetes esinevate mitme kirjaniku (Jaan Kross, Aadu Hint) kohta peetud formulartoimikud, millest esitatakse lühikokkuvõte.

Omaette alapeatükk on pühendatud luteri, õigeusu ja vabakiriku jälgimisele.   Eesti Töörahva Kommuuni ajal oli võitlus eesti keele kasutamise ümber. Mingi poliitilise suunise punktuaalseks täitmiseks piisas olemasoleva seadusandluse täpsest täitmisest.Välisluureosakonna säilinud toimikud on koondatud ühte välisluurekollektsiooni. 1940. ja 1950. aastatest võib seal leida peamiselt üksikute pagulaste kohta peetud formulartoimikuid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et KGB aastaaruanded annavad küllaltki hea ülevaate KGB tegevusest ühe aasta lõikes, neis on suhteliselt vähe ideoloogilist vahtu ja palju jälitusoperatsioonide asjalikke kirjeldusi. Üksikute julgeolekuohvitseride isikud ja nende konkreetsem tööpanus ei tule aruandes aga kuigivõrd esile. Kui ka juhuslikult mõni nimi on mainitud, siis on raske tema biograafiat ja ohvitserikarjääri kirjeldada, sest KGB töötajate isikutoimikud puuduvad täielikult. KGB töötajate, kes valdavalt olid kompartei liikmed, isikuandmeid võib leida küll EKP kaadritoimikute hulgast, kuid ka need ei ole täielikult säilinud.

Nii võime jälgida üsna täpselt KGB tegevust, aga raske oleks kirjutada KGB kui organisatsiooni sisemist ajalugu. Siin on allikad väga puudulikud. Kuna aruannete tekstides on väga palju mainitud isikute vahistamisi, siis võime kohe vastava juhtumi järele vaadata, kontrollida, kas on olemas ka kriminaaltoimik. Tavaliselt need on olemas ja siis võib sellele viidata ja kirjeldada lühidalt selle kriminaaltoimiku sisu või selle isiku edasist saatust. Kui selles kriminaaltoimikus on midagi veel eriti põnevat, mis võiks pakkuda huvi uurijatele edasises uurimistöös, siis võib kommentaarides seda lühidalt kirjeldada.

Samuti on võimalik KGB tegevust teatud isikute osas jälgida veel väljasõidutoimikute lugemisel, mis meil on olemas. See on küll teatud määral juhuslik, sest alati ei ole toimikut olemas või ei ole see säilinud. Seal võib kohata küllaltki pikki edasiarendusi, mõnikord jätkus koostöösuhe veel aastakümneid. Samuti oleme kommentaarides püüdnud avada, kui see vähegi võimalik, ka agentide isikuid. Mõnikord on juba otse aruandes nimeliselt mainitud agendinimi ja kes ta oli, tema nimi välja kirjutatud. Mõnikord seda ei ole tehtud, kuid on esitatud piisavalt isikuandmeid, et inimest identifitseerida. On ka palju sellist, kus on vaid agendinimi, kuid selle agendinime põhjal meil on arhiivis teiste toimikute põhjal võimalik siiski need isikud välja selgitada ja mõnikord lähemalt neid iseloomustada. 1954. aastast on säilinud üks välisluureosakonna agentide nimekiri, kus on esitatud agendipseudonüüm ja isikunimi. See on väga heaks allikaks, aga see ei ole ainus.

Andmeid võib leida veel ka KGB teistest toimikutest, sealhulgas väljasõidutoimikutest, sest seal, kui antud isik oli agent, on esitatud lühike spravka, milles kirjeldatakse teda, iseloomustatakse, millal värvati, kuidas töötas, kui kaua. Agentuuri koosseis oli tõesti väga eripalgeline. Oli inimesi, kes olid värvatud tugeva surve all, kes töötasid vastumeelselt või keeldusid koostööst, aga ka täiesti vastupidiseid juhtumeid, kus inimesed ise ilmutasid aktiivsust ja keda siis väga positiivselt iseloomustati ning kelle koostöö tagajärjel pandi toime ka vahistamisi. Kui need andmed on loogiliselt seotud kümnetes teistes toimikutes sisalduva informatsiooniga, peaks langema ära jutt, et kõik see on lihtsalt lakke vaadates kokku kirjutatud või et KGB veel vahetult enne enda kokkuvarisemist jättis siia tohutu hulga mingisuguseid võltsinguid. Lühidalt oleks see kõik. Loodame, et millalgi ehk näeme sellist sarja, kus KGB ise kõneleb endast, kuidas ta töötas ja missuguste meetoditega.

Jüri Ant: Aitäh põhjaliku KGB tutvustamise eest. Kas on küsimusi?

Viktor Niitsoo: Üks põhiline probleem on pärisnimede õigekirjutus. Kuidas seda kontrollitakse?

Indrek Jürjo: Püüame ühtlasi seda kommenteerimise käigus üle vaadata. Mõnede nimede puhul paraku jäävad probleemid. Ma ei välista, et mõned väikesed vead võivad sisse jääda.

Jüri Ant: Kuidagi ei tahaks täna, nüüd kohe, teise seminari lõppedes, hakata tegema suuremaid üldistavaid järeldusi mõlema seminari tööst ja tulemustest. Analüüsi teeme kindlasti S-Keskuse kuratooriumi ühel lähemal koosolekul. Tahaks loota, et seminaridest osavõtnutel tekivad uued, head ideed ja ehk on nad saanud midagi kasulikku ka oma uurimuste jaoks.

E. Kaup. Johannes Varese surmaeelne kiri. / Keel ja Kirjandus. 1990. Nr 1. Lk 49.

E. Kivimaa. EKP tegevus vabariigi põllumajanduse kollektiviseerimisel aastail 1944-1950. Dissertatsioon. Tallinn 1970. Vt. ka Kleio 1997. Nr 1. Lk 49-50; Nr 2. Lk 56-57.

Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988. Raamat 1. Köide 1. Koostanud ja toimetanud Leo Õispuu. Tallinn, 1996.

1998. aasta lõpu seisuga on järgmisena ilmunud raamatu tiitellehe andmestikul: Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis. Raamat 2. Köide 2. Koostanud Leo Õispuu. Tallinn, 1998.

Viktor Niitsoo uurimus "Vastupanu 1955-1985". Tartu Ülikooli Kirjastus, ilmus 1997 ja selle alusel kaitses autor 1998. aastal magistrikraadi ajaloo alal.

P. Gustavsson. Täna päeva mured Eestis. Stockholm, 1984.

Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn, 1994. Lk 237: 16.-17. juuli /1993/. "Narvas ja Sillamäel vene ringkondade poolt omaalgatuslikult korraldatud referendum "rahvuslik-territoriaalse autonoomia" küsimuses. Riigikohus tunnistab 11. augustil Narva ja hiljem ka Sillamäe referendumi õigustühiseks".

1997. aastal ilmus Tallinnas A. Weiss-Wendti koostatud ja kommenteeritud teos "Must-valge linn. Vana-Narva fotoajalugu".

TÜ ajaloo osakonna doktorand Terje Anepaio uurimisteema on: "Tagasi Eestis. Represseeritute kohanemine Eesti NSVs".

D. Vseviov. Narva töölisklassi formeerumine 1944-1975. Dissertatsioon. Tallinn, 1976.

H. Lindmäe. 1941. aasta sõjasuvi Tartumaal. Tartu, 1992.

M. Nutt. Kollaboratsionism / Looming. 1990. Nr 9. Lk 1269-1273.

Möödunud ajavahemikus on KGB tõepoolest ise endast kõnelema pandud. Vt Aruanne ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 2. vastuluureosakonna tööst ajavahemikul 1. IV 1954 - 1. IV 1955. (Ad Fontes, 2) Tallinn, 1997; Aruanne ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee 2. vastuluureosakonna tööst 1955. aastal. (Ad Fontes, 4) Tallinn, 1998.

Ülevaatlik kokkuvõte toimunud seminaridest oli päevakorras 23. mail 1997 S-Keskuse kuratooriumi koosolekul.