Ajalooliste tõe otsingul 2 - Majandusajaloo metodoloogiast

Saada link Prindi PDF
Artikli sisukord
Ajalooliste tõe otsingul 2
Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast
Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast
Majandusajaloo metodoloogiast
Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis
Ajaloolase analüüsist
Kõik leheküljed

MAJANDUSAJALOO METODOLOOGIAST

Anu Mai Kõll

Mis on majandusajalugu?

 

Majandusajalugu käsitleb küsimust, kuidas inimene on läbi aegade rahuldanud oma vajadust tarbimise ja teenuste järgi. Majandusajaloo peateemad on traditsiooniliselt olnud põllumajanduse areng, kaubanduse areng ja lõpuks industrialiseerimisprotsess ning muudatused tööstuses. Tänapäeval räägitakse palju nn Uuest Majandusest, aga veel ei ole päris kindlat arusaama, mida selle all mõeldakse. Ollakse nõus, et elame ajastul, kus suurtööstus kaotab osa oma tähtsusest, tema osakaal väheneb. Aga kas pearõhk oleks nüüd informatsioonitehnoloogial või teenindusel üleüldse ja eriti finantsteenindusel, selle üle käivad veel vaidlused.

Majandusajaloo eripära juurde kuulub, et tema temaatika haarab laiu rahvakihte – nende tööd ja tootmist, elamistingimusi ja tarbimist. Poliitiline ajalugu seevastu oli vanasti peamiselt eliidi ajalugu. Sotsiaalne külg oli majandusajalool olemas juba varakult, enne kui alustati argielu teoretiseerimist. Majanduse juurde kuulusid ka tehniline areng ja töö areng, ühiskondlike hüvede jaotus, elutingimused ja mittetootlike gruppide elu.

Majandusajalugu ei ole igal pool eraldi distsipliin või ülikooliõppeaine. Soomes ja Inglismaal käsitletakse seda õppeaines majandus- ja sotsiaalajalugu, Economic and social history, mis on poliitilisest ajaloost eraldatud. Mujal Lääne-Euroopas on majandusajalugu üks ajaloo aine koostisosa, Ameerika Ühendriikides õpetatakse seda osana majandusteadusest. Rootsis on see omaette eriala, mis kuulub ühiskonnateaduste teaduskonda, kusjuures aga ajalugu on humanitaarteadus. On olemas rahvusvahelised majandusajaloo konverentsid, mis toimuvad iga neljas aasta, eri teaduslikud ajakirjad nagu "Journal of Economic History", "Economic History Review", "Past and Present" ja teised.

Koostisosad

 

Võiks kõnelda kolmest eri distsipliinist, millest igaüks on andnud oma panuse majandusajaloole. Ajalugu muidugi mõista, aga ka majandusteadus ja statistika.

Ajalugu. 19. sajandil oli ajaloo peaosaks riikide tekkimine ja areng, riigi huvidest lähtuti ajaloo uurimisel. Aegamisi hakkas huvi nihkuma rohkem indiviidide poole, kõigepealt eliit, tähtsad isikud juhtivatel kohtadel, kelle isiksust tarvitati seletusena arengu suunatusele. Demokratiseerimisprotsessi süvenedes nihkus ka ajaloouurimise huvi laiematele rahvakihtidele. Ei olnud enam juhid ainutähtsad, vaid ka organisatsioonide liikmed, erakondade poolt hääletajad, algatajad, ettevõtjad ja teised olid kesksed. Näiteks maareformide uurimisel ei olnud ainult reformi algatajad või põllumajanduse kogutoodang huvipakkuvad, reformi õnnestumist pidi uurima ka lähtudes talupoegade ja nende perekondade heaolust ning arenemisvõimalustest. Nii on vaatevinkel muutunud üle terve Läänemaailma, eriti pärast Teist maailmasõda. Eliitide ajalugu on ainult üks eriala, teisteks on näiteks talupoegade ajalugu, töölisajalugu, naiste ajalugu, aga ka institutsioonide või organisatsioonide ajalugu.

Majandusteadus. Majandusajaloo mõistmiseks on üks tähtis vahend majandusteooria, mida kõik tudengid peavad vähemalt elementaartasemel tundma. Hindade liikumised, konjunktuurid, tootlikkuse areng pakuvad ühist huvi mõlemale erialale, aga vahe seisab käsitletavas ajavahemikus. Majandusteaduses uuritakse kümnete aastate arengut ja tehakse ennustusi ka edaspidiseks. Majandusajaloos seevastu uuritakse arengut sadade aastate kaupa, aga tulevikku ei vaadata.

Viimase viiekümne aasta jooksul on majandusteadus kasutanud peamiselt neoklassikalist teooriat. See on iseloomult staatiline ja tegeleb lühikeste ajavahemikega. Üks selle põhivahendeid on majandusliku tasakaalu analüüs, mis uurib, mis siis juhtub, kui üks näitaja muutub, kõigi teiste jäädes muutmata, ceteris paribus. Niisugune analüüs on majandusajaloos väga piiratult kasutatav, kuna majandusajaloo peahuviks on muudatused. Pikas ajavahemikus ei ole ceteris paribus realistlik eeldus. Selle erineva keskendusega on majandusajalool olnud nüüd vähem kokkupuutumist kui varem, klassikalise majandusteooria või ka institutsionalismi ajastul.

Teine vahe seisneb selles, et majandusteooria on siiski turumajanduse teooria, majandusajalugu aga haarab ka teisi majandusvorme. Näiteks sotsialistlik majandus ei ole turumajandus ja ka varasemad majandusvormid erinevad tugevasti turumajanduse printsiipidest.

Statistika. Majanduslike näitajate ajaseeriad on majandusajaloolises käsitluses põhiline tööriist, tabel on meie teaduses keskne. Statistiline analüüs on arvutite kasutamisega viimasel ajal väga kiiresti arenenud. Selle abil saab väga täpselt kindlaks teha vahekorda ühe seletatava näitaja ja seletavate näitajate vahel, nii kaua kui näitajaid saab kvantifitseerida.

Statistika tähtsus on peamiselt selles, et tema abil saab mõnda seletust toetada – kuigi väga harva täiesti tõestada – teisi seletusi tuleb selle abil ajaloo kuulsale prügihunnikule heita. Kuna majandusajaloos on kvantifitseerimist palju rohkem kui teistes ajaloo harudes, siis on see võimas tööriist.

Eriline raskus majandusstatistikas on, et näitajad keskelt läbi ei ole normaaljaotusega, nn normal distribution, vaid jaotus on hoopis väga viltune – väikese sissetuleku, toodangu, varanduse, säästuga on suurem osa inimesi, väga suurega seevastu vähesed. Niisugune jaotus teeb statistilise metoodika vähe keerulisemaks kui normaaljaotus. Ka teine raskus, lünklik ajaseeria, tuleb meil tihti ette. Tänapäeval on aga olemas spetsiaaltehnikad, mis neist raskustest üle aitavad, ja koostöö ajalooainest töötlevate statistikute ja ajaloolaste vahel on tihe. Lihtsamate analüüside tarbeks on arvutiprogrammid olemas, mille abil saab arvulist allikmaterjali päris põhjalikult läbi vaadata.

Ka demograafiaga on majandusajalool palju ühist. Eriti vanema ajaloo osas tegeldakse palju demograafiaga. Kui veel rahamajandust oli vähe ja teavet rahaliste näitajate kohta veel vähem, siis sündivus ja surevus on kiriklikust raamatupidamisest teada ja selle läbi paistavad ka majandusliku arengu põhijooned.

Lühike ajalooline ülevaade

 

Majandusajalugu on noor teadusharu ja sündis õieti kriitikast, mis suunati majandusteaduse liigse abstraktsuse vastu 19. sajandi lõpul, kui neoklassikaline teooria levis. Eriti saksa ajaloolased ja majandusteadlased, kes moodustasid die Historische Schule, ajaloolise koolkonna, olid sellel arvamusel ja jäid koolkonna raskuspunktiks. Neil oli arusaam, et majanduse reeglipärasuse saab kätte ainult konkreetse ja kirjeldava metoodikaga, mitte aga abstraktsete teooriatega. Koolkonna kuulsad nimed olid Wilhelm Roscher, tema lähedal Friedrich List. Järgmises põlvkonnas, mida nimetati ka Kathedersozialismus, kateedrisotsialism, oli peategelane Gustav von Schmoller, aga ka Max Weber ja Werner Sombart kuulusid koolkonna hulka. Ka Eestis oli seesama koolkond tegev, Adolf Wagner ja Theodor Grass Tartus kuulusid sinna.

Ka Inglismaal esines samasugune poleemika Alfred Marshall’i ja William Cunningham’i vahel. Ameerika Ühendriikides, Thorstein Veblen’i juhtimisel, tuli reaktsioon uue tendentsi vastu institutsionalismi nime all. Ühine sellele mõtlemisviisile oli tahe olla vähem teoreetiline, tugineda ajaloolistele faktidele ja teha selget vahet ühiskonnateaduste ja loodusteaduste vahel. Nende protest omaaegse ajaloo vastu oli vähem printsiibi asi. Taheti luua uut ajalugu, kus majandusel, sotsiaaloludel ja kultuuril oleks suurem osa, poliitikal seevastu väiksem osa.

Ameerikas asutati esimene majandusajaloo professuur 1892 Harvardi ülikoolis. Inglismaal tehti esimene professuur 1910 Manchesteris ja teine asukohaga London School of Economics alles 1921. Prantsusmaal ja Saksamaal ei olnud majandusajalugu omaette õppeaine, aga selle eest tegelesid mitmed nimekad ajaloolased ja majandusteadlased sellega sisuliselt. Neist on nimetatud Gustav Schmoller ja Max Weber. Marc Bloch, Lucien Fèbvre ja Fernand Braudel Prantsusmaal ühendasid oma uurimistöös samuti majandust ja ajalugu.

20. sajandi esimesel poolel oli konflikt majandusteadusega vaibunud, majandusajalugu oli arenenud omaette, empiritsismi tähe all. Ajalooteaduses on see üks täpsemaid harusid, kus rõhku pannakse kvantifitseerimisele, ja peale allikakriitika on ka representatiivsuse probleemid selles kesksed. Üks koolkond, nn Business history, on palju tegelnud ettevõtete ja ettevõtluse ajalooga. Joseph Schumpeter oli selle peamine teoreetik. Ka rõhutati neid tegureid, mis majandust mõjutasid väljaspool turumehhanismi, s.t reegleid, institutsioone, poliitikat, demograafilist koosseisu jne. Marksism ja teised nn staadiumiteooriad mõjutasid ka mingil määral majandusajalugu, aga 1930. – 60.-tel aastatel siiski vähem kui hiljem, väljaarvatud Nõukogude Liidus.

Tendentsid 1970 – 1999

 

Majandusajaloo arengu peajooned on viimastel aastakümnetel olnud suurema üksmeele poole. Koolkonnad, mis kaldusid sotsiaalajaloo poole, ja koolkonnad, mis olid rohkem puhtmajanduslikud, on leidnud ühise pinna institutsionalismis. Kultuuri ja mõtlemisviiside mõju tunnustatakse rohkem, puht materialistliku lähenemisviisi arvel. Teine äge vastuolu, marksismi kapitalismi-kriitika ja turumajanduse pooldajate vahel, on ka väiksemaks jäänud. Osalt on tänapäeval vähe üldist kriitikat turumajanduse vastu, osalt on ka turumajanduse pooldajad, mõne erandiga, valmis tunnistama, et turumajandus üksi ei ole loosung, mis suudab lahendada kõiki probleeme, eriti majandusliku arengu probleeme. Ka sellel alal on institutsioonide tähtsus esiplaanil. Siiski esitaksin selle ajastu koolkondi ja teooriaid kahes rühmas.

a) Laiahaardeline economic and social history, majandus- ja sotsiaalajalugu (interdependentsi uurimine). Selle huvialaks on peamiselt küsimus, kuidas majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised ja teised tegurid koos mõjuvad. Väga lihtsa näitena võiks tuua, kuidas rahvastiku muudatused mõjutavad nii tarbimist kui ka tootmist. Vastupidi, kuidas elutaseme langus mõjutab rahva iivet. Aga ka, kuidas naiste üldine elamise muutumine, näiteks tööpanus, mõjutab iivet ja selle läbi lõpuks ka tarbimist ja tootmist. Nende tegurite vahelisi seoseid võib mitut moodi kirjeldada.

Marksism. Marksism Läänemaailmas arenes teistmoodi kui Nõukogude Liidus. Läänemaailmas seisis selle tähtsus eriti kapitalismi probleemide vastu suunatud kriitikas, selle abil kritiseeriti üldist ebavõrdsust ja eriti kolonialismi. Sel mõtlemisviisil oli 20-30 aastat tagasi võrdlemisi suur mõju ajaloos ja majandusajaloos, aga rohkem Marx’i enda ajalooteooriast kui Nõukogude marksismist-leninismist lähtudes. Nõukogude Liidus kritiseeriti Lääne-Euroopa marksismitõlgendust võrdlemisi kõvasti ja seda nimetati "gauchism’iks" (pahempoolsuseks) või trotskismiks. Samuti kritiseerisid marksismi pooldajad ka Nõukogude Liitu ja eriti stalinismi ning eeskuju ei otsitud mitte sealt, vaid loodeti pigem, et uued kommunistlikud maad, nagu Hiina ja Vietnam, oleksid nende mõiste järgi rohkem sotsialistlikud. Marksismis omistati majanduslikule baasile peatähtsus muudatuste seletamisel. Kaks selle marksistliku tendentsi põhimõtet jäid ka edaspidi tähtsaks. Esiteks, ajalugu vaadeldi lihtinimese, ja eriti tööliste, vaatepunktist, sellega saadi uus perspektiiv. Teiseks oli majandusliku arengu probleemide uurimine, arengumaade ja ajaloolise imperialismi mõju käsitlemine Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Sellega kujundati uut arusaama vaesuse põhjustest ja tõsteti esile üks koledam külg Euroopa ajaloost. Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal ja Itaalias oli marksismi koolkond üsna kõrgel tasemel. Ühe tähtsa esindajana nimetaksin siin Eric Hobsbawm’i.

Annales’i koolkond. Pärast Teist maailmasõda oli see domineeriv Prantsuse koolkond. Nagu marksismgi koondab ka see koolkond majandust, sotsiaalolukorda, poliitikat ja mentaliteeti, aga vähem deterministlikus suunas. Võiks lihtsustatult öelda, et mõjud on mitmekülgsed, ei ole ette nähtud, nagu marksismis, missuguses suunas nooled näitavad. Teiseks pole töölisklassil erilist osa selles mõtlemisviisis. Vastupidi, üks suundus on olnud eliitide uurimine, aga perspektiiv sellel uurimisel on sotsiaalsuhetele ja mentaliteedile suunatud. Kui marksismi huvi 1970.-te aastate lõpul hakkas selle vastu vähenema, siis Annales’i koolkond juhtis ajaloolasi mentaliteetide poole. Aga kui Ameerikas jäeti struktuurid maha ja ainult keelt ja mõistet ja nn diskurssi uuritakse, siis Pariisis on üleminek vähem järsk ja struktuurid on alles, kuigi rohkem tagaplaanil. Koolkonnast väärivad nimetamist Marc Bloch, Fernand Braudel esimesest põlvkonnast, Emmanuel Le Roy Ladurie teisest ja Roger Chartier kolmandast põlvkonnast. Tähtsam kui üksikud isikud on aga ajakiri "Annales. Économies, Sociétés, Civilisations". Erilist huvi pakub veel sama koolkonna teine ajakiri, mis on suunatud Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu ajaloole, "Cahiers du monde russe et soviétique". Seal tehakse tänapäeval tähtsat tööd Nõukogude Liidu ajaloo kohta, eriti kollektiviseerimisest ja kolmekümnendatest aastatest, koostöös parimate vene ajaloolastega nagu Viktor Danilov ja Oleg Khlevniouk.

Bourdieu. Pierre Bourdieu on tegev samas Prantsuse kultuuriruumis, aga on sotsioloog ega kuulu Annales’i koolkonda. Tema tähtis panus on, et ta proovib ehitada silda kultuuri ja majandusliku struktuuri vahel. Tema on klassimõistet edasi arendanud mitme täpsustusega, eriti finantskapitali ja kultuurkapitali vahel. Näiteks võiks tuua, kuidas esteetilist maitset tarvitatakse selleks, et teha vahet tõusiku ja vana kodanluse vahel, haritud ja vähem haritud inimeste vahel, nagu seda kirjeldatakse tema kõige paremas raamatus "La distinction". Seal tema analüüsib, kuidas meie ühiskondlik elu kipub muutuma lahinguväljaks, mitte klassidevaheliseks, vaid pigem klasside murdosade vaheliseks, ja missuguseid kapitale selles lahingus maksma pannakse. Bourdieu ei ole majandusajaloolane, aga ta on ka majandusajaloolaste sotsiaalanalüüsi edasi arendanud ja tema mõju võib igalpool näha. Tema tööd võiks klassifitseerida kui marksismist edasi arenenud, mittedeterministlikku, aga majandusoludele ülesehitatud sotsiaalanalüüsi, mille abil saab ka moodsat kapitalistlikku ühiskonda uurida.

Kultuuriajalugu. Ajaloo- ja ka majandusajalootudengite seas, vähemalt Rootsis, on tänapäeval kõige populaarsem kultuuriajalugu. Isiklikult mina ei tunnistaks vastuolu selle ja majandusajaloo vahel, aga pean siiski ära näitama, et on olemas ka postmodernistlik vool, mis täiesti keeldub struktuuriga tegelemisest, ja väidab, et selle taga on üks realiteet, mida meie üleüldse ei saa tundma õppida. Ainuke, mida meie sellest võime teada, on selle realiteedi pealispinnalised nähtused meie mõistete ja mõtlemisviiside kujul. Seega peaks analüüs piirduma keele ja ettekujutustega. See vool hakkab nüüd juba vaibuma, aga selle tagajärjel on skeptikutel jäänud valmisolek ka mõisteid ja ettekujutusi tähele panna ja nende mõju arvesse võtta. Majandusajaloolase vaatevinklist võiks aga öelda, et see teoreetiline vool ei ole väga otstarbekas, kui pearõhk on põllumajanduse, kaubanduse ja tööstuse uurimisel, kus tihti sõnastamine on üks asi, arvude areng aga näitab midagi hoopis muud.

b) Kitsam majandus-statistiline suund – New Economic History. Ameerika Ühendriikides toimub majandusajaloo õpetamine ja uurimine peamiselt majandusteaduskonna raames. Seal on ka tõsisemalt rakendatud neoklassikalist majandusteooriat majandusajaloo uurimisel.

Probleem seisab sealjuures allikates ja nende kvaliteedis. Neoklassikalisel teoorial on välja arenenud väga kõrge statistilise ja matemaatilise tasemega analüüsid, lähtumisviis on liialt tehniline. Kui aga uurimise objektiks on ajaloolised nähtused või laiemad ühiskondlikud nähtused, siis tekib analüüsitehnika täpsuse ja analüüsi tarvis kättesaadavate andmete ebatäpsuse vahel õnnetult suur vahe. Näiteks tarvitatakse sotsiaalolude hindamiseks või ligikaudsete muutujate arvestamiseks sissetuleku kihistumise andmeid. See on muidugi tähtis informatsioon olude kohta, aga ei ole mitte väga täpne näitaja, võrreldes näiteks Bourdieu’ peensustega.

 

New Economic History oli koolkond, mis arenes Ameerikas 1960.-tel aastatel. Sel oli eriline formaalne, loodusteadusega vähe seotud ülesehitus, kus keskne mõiste oli counterfactual hypothesis, kontrafaktiline hüpotees. Näiteks prooviti kalkuleerida, kuidas oleks olnud Ameerika majanduslik juurdekasv, kui ei oleks raudteid ehitatud, vaid selle asemel kanaliehitusi läbi viidud. Robert Fogel viis niisuguse uurimuse läbi. Kui seda täpselt arvestada saaks, siis oleks ju ka raudteede majanduslik tähtsus sellega ära näidatud. Teised suurejoonelised kontrafaktilised hüpoteesid olid, kuidas oleks Ameerika ilma orjuseta arenenud. Lõpuks proovis Patrick O’Brian Inglismaalt kalkuleerida ja väita, et Euroopa ilma kolooniateta oleks majanduslikult niisama kiiresti arenenud kui tegelikult.

Sellel lähenemisviisil oli kõrge formaliseerimistase, aga tundub, et majandusajaloolased olid sellega liiga julged. Palju on kritiseeritud nende eeldamisi ja hindamisi, mida oli vaja selleks, et analüüsi läbi viia. Tänapäeval vaevalt selle koolkonna pooldajaid leidub. Need, kes niisuguseid analüüse tegid, on juba ise edasi läinud ja töötavad rohkem empiirilisel pinnal.

Ökonomeetria. Arvutitega on majandusajaloo statistiline külg kiiresti arenenud. Paraku on see meile teistele piiranguks – ei või enam niisama umbes väita, et elatustase langes või tõusis, vaid tuleb näidata täpselt ja eraldada üldist hindade tõusu ja spetsiifilisi näitajaid iga konkreetse grupi kohta, tuleb eraldada tsüklilisi näitajaid ja nii edasi. See on üks näide, teisi on palju, nagu inflatsiooni põhjused, tootlikkuse kasvu põhjused, koguprodukti liikumine ja teised arvulised näitajad. Neid saab tänapäeval täpselt analüüsida, kui selleks andmeid on olemas, näiteks meetodiga multivariate analysis, multivariaatne analüüs, mis protsentuaalselt ära näitab, mis igal konkreetsel juhtumil on tähtis ja mis on vähemtähtis tegur. See on muidugi suur võit, kuna tõesti ei või enam mõne väikese juhusliku näite põhjal teha suuri järeldusi. Sellel alal on spetsialiseerumine väga suur, meie, surelikud, sellest alati palju aru ei saa, vaid peame spetsialistide tulemusi jälgima.

c) Institutsionalism ja võrdlev majandusajalugu. Douglass North ja Robert Fogel, kes olid kord New Economic History pooldajad, tegid umbes 30 aastat tagasi neoklassikalise majandusteooria abil tuntud analüüsi prantsuse feodalismist. Nemad näitasid, kuidas ühiskond muutus efektiivsemaks, kui inimesed vabastati feodaalmajanduse reeglitest. Sellest sündis uus institutsionalismi koolkond, või õigemini neoinstitutsionalism, kus pandi rohkem rõhku ühiskondlikkudele teguritele, reeglitele, seadustele, poliitilisele ümbruskonnale ja kus turumajandus kõige selle sees oli ainult üks koostisosa. Sellega läheneti kitsamast majanduslikust voolust laiahaardelisema poole ja vana ameeriklaste-prantslaste vastuolu on vähenenud. Lähtumisviis on küll vähe erinev, aga peasuund on siiski, et majandust tuleb uurida laiemas keskkonnas, tuleb poliitilistele ja sotsiaalsetele olukordadele niisama tähelepanu pöörata kui puht-turumajanduslikele näitajatele. Siin me tänapäeval oleme.

Siiski on tahtmine jõuda ka teaduslikkudele üldistustele. Kui vana hüpoteeside püstitamine ja uurimine kontrafaktilisel taustal sai halva maine, otsiti uusi teid. Eksperimenti ju majandusega teha ei saa, aga selle eest on püütud teooriaid teaduslikult testida võrdluste abil. Proovitakse mitte niisama üldiselt võrrelda, vaid just otsustava teguri ümber võrdlusi ehitada, nii et saaks kindlalt öelda, et kui see tegur on mängus, siis tuleb lõpptulemus üks, ja kui seda ei ole, siis on lõpptulemus teine.

See on kindlasti hea tee, ega teist võimalust ei olegi nähtaval. Kahjuks on aga ajaloolase töö selle iseloomuga, et lõpptulemus on juba teada. Võrdlusi ehitatakse sellega õieti tagantpoolt üles – leitakse näiteid, kus tulemused sarnastest protsessidest oleksid võimalikult erinevad, ja hakatakse erinevuste põhjuseid otsima. See on muidugi vähem põnev kui täppisteadustes, kus eksperiment tehakse vastupidi, aga annab siiski analüüsiks palju materjali.

Teoreetilisel õpetusel on majandusajaloos lõppkokkuvõttes suur tähtsus. Meie proovime ikka trügida edasi lihtsast jutustamisest selleni, et saaksime aru ühiskonna mehhanismidest ja reeglipärasustest. Siiamaani on aga edenemine seisnud rohkem selles, et saame kindlasti öelda, et üks teooria ei pea paika; seevastu ei oskaks öelda, et on olemas teooriaid, mis alati paika peaksid. Ja nii see ülevaade peabki lõppema, kriitilise ja enesekriitilise observatsiooniga.

Bibliograafia (Valitud palad)

1. Friedrich List’i tuntuim, 1841. aastal ilmunud töö on "Das nationale System der Politischen Ökonomie". Stuttgart, 1940.

2. Gustav von Schmoller’it on parem lugeda tema ajakirjas nimega "Schmollers Jahrbuch für Gesetzgebung, Verwaltung und Volkswirtschaft", välja antud aastail 1876 – 1938.

3. Max Weber on väga palju kirjutanud. Siin on tähtis "Wirtschaftsgeschichte". München, 1923. Tuntuim on "Der protestantische Ethik und der "Geist" des Kapitalismus". Tübingen, 1934. (Uuesti välja antud Weinheim, 1996.)

4. William Cunningham. "Outlines of English Industrial History". Cambridge, 1895.

5. Näit Thorstein Veblen. "The Theory of the Leisured Class. An Economic Study of Institutions". New York, 1899.

6. Joseph Schumpeter. "Theorie der wirtschaftlichen Entwicklung". München, 1926 (2. Auflage).

7. Marc Bloch. "La société féodale". Paris, 1939.

8. Lucien Fèbvre. "Combats pour l’histoire". Paris, 1953 ja "Pour une histoire à part entière". Paris, 1962.

9. Eriti Fernand Braudel. "La Méditerranée et le monde méditerranéen à l’époque de Philippe II". Paris, 1949.

10. Näiteks Eric Hobsbawm. "Primitive Rebels". Manchester, 1969. Ka neljas köites ülevaade: "The Age of Revolution 1789 – 1848". London, 1962; "The Age of Capital 1848 – 1875". London, 1975; "The Age of Empire 1875 – 1914". London, 1987; "The Age of Extremes 1914 – 1989". London, 1994.

11. Emmanuel Le Roy Ladurie sai isiklikult hakkama ühe pöördega Annales’i koolkonnas. Tema väitekiri oli väga majandusajalooline, "Les Paysans de Languedoc", vol. 1-2. Paris, 1966; hiljem aga kirjutas ta kultuuriajaloolise teed rajava ja väga tuntuks saanud "Montaillou". Paris, 1975.

12. Pierre Bourdieu. "La distinction". Paris, 1979.

13. Robert Fogel. "Railroads and American Growth". Baltimore, 1964.

14. Douglass C. North, Robert Paul Thomas. "The Rise of the Western World". Cambridge, 1971; Douglass C. North. "Institutions, Institutional Change and Economic Performance". Cambridge, 1990.

15. Patrick K. O’Brian. "Economic Growth in Britain and France 1780 – 1914". London, 1978.

16. Ühiskondlike võrdluste üle on palju mõelnud näiteks Theda Skocpol. "Vision and Method in Historical Sociology". Cambridge, 1984.