Fotod Memento 2001. a. väljaandest

A. Vokk Kihelkonnal 15.07.1928.

1941. aasta juunis Venemaale viidud talunik ja kaitseliitlane August Vokk (sündinud 1904, maha lastud Sosva vangilaagris 1942) ja tema perekond – abikaasa Adeele (1905), lapsed, vasakult Leili (1935), Elvi (1933) ning Hain (1937). Koos perega viidi ka vanaisa Aadu (1872–1942) ja vanaema Reet (1873–1942) Vokk’id. Lapsed Elvi, Leili ja Hain põgenesid asumiselt. 1950. a. arreteeriti Elvi Eestis ning viidi vanglate kaudu teistkordselt asumisele. Leili ja Hain pääsesid teistkordsest asumisele viimisest, kuna vangla ei võtnud alaealisi vastu. Pere seitsmest liikmest hävitati kolm kinnipidamiskohtades.

Kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige Vassili Kask (s. 1896, maha lastud Molotovi oblasti vangilaagris 1942) koos abikaasa Juuli (s. 1902), tütre Vaike (s. 1928) ja külla tulnud naabri Villem Grünthaliga koduaias, Muhu kiriku lähedal. Juuli koos Vaikega viibisid väljasaadetutena Venemaal 1941–1958. Pildistatud 1930.-te algul.
Fotod Külli Kask-Väli kogust

Vassili Kask (hukatud 1942), abikaasa Juuli ja vanem tütar Vaike 1932. aastal.

Nooremad lapsed, vasakult Külli (s. 1936) ja Tervo (s. 1935) koduaias Muhus, mis 1941. a. Venemaale küüditatud lastele on ikka veel tagastamata. Pildistatud 1938.
Fotod K. Kask-Väli kogust

2.2. ESIMENE ASUMISPERIOOD 1941–1948

Esimene periood hõlmab kodudest väljaviimist, vagunitesse laadimist, sundasumiskohtadesse jõudmist, esimest nälga ja viletsuseaastaid ning noorte põgenemist tagasi Eestisse. See periood lõpeb aastatega, kui asumiselt Eestisse õppima põgenenud noori hakati vanglate kaudu endistesse asumispaikadesse (emade juurde, kui nad veel elus olid) tagasi tooma.

Ajakirjanikud küsivad meilt paar korda aastas fotosid küüditatud naiste ja laste “toppimisest” loomavagunitesse 1941. aastal. Miks te ei pildistanud? Kas siis repressiivorganid ise ei jäädvustanud oma “kangelastegusid”? – Fotoaparaate oli siis üpris vähe ja pildistamine julgeolekutöötajate juuresolekul tähendas kõige leebema karistusena fotoaparaadist ilmajätmist või halvimal juhul läbiotsimist ja spioonina vanglasse sattumist.

Kuna fotod raudteesõidust ning suursugusest loodusest ja lagunenud hurtsikutest (esmamuljed asumisekohast!), aga samuti esimestest matustest puuduvad, siis püüdsid andekamad kõike seda, nii otsekohe kui ka hiljem, jäädvustada joonistamisega.

Palju on räägitud ja vaieldud inimeste arvust loomavagunites. Arhiiviandmetes [ERAF SM f. 2 M/O, n. 2, s.-ü. 1, l. 69-127 p.] leidub 59 vaguninimekirja, kokku 1279 väljasaadetud isiku nimega. Need nimekirjad on koostatud ja valdavalt ka allkirjastatud 23.06.1941. aastal Eestist välja saadetud perekonnaliikmete üleandmiseks ja vastuvõtmiseks, ilmselt sihtkoha raudteejaamas või teel. Nimekirjad koosnevad isikute perekonna-, ees- ja isanimest ning sünniaastatest, kusjuures suur osa vene keeles kirjutatud nimedest on tundmatuseni moonutatud nimekujudega. Valdo Kivilt, sünd. 05.04.1922 saime korrektse eestikeelse nimekirja “meestevagunist” ehk arreteeritud perekonnapeade vagunist. Selles vagunis oli 1941.a. juunis 22 meest. Neist 8 15–19-aastast perepoega pääses vangilaagri asemel emaga koos sundasumisele. Seega oli 60 loomavagunis nimekirjade alusel kokku 1301 inimest ehk keskmiselt 21,68 inimest vagunis.

Helvi Koppel-Kohandi joonistus küüditamisvagunist seestpoolt valmis pehmel pruunikal paberil juba 1941. aastal. See originaalvisanditega joonistus oli rasked ajad üle elanud ja neljaks kokkumurtud räbalatena Pärnu jõudnud. 2001. aastal toimus siin selle pildi uuestisünd.

Narvast 14.06.41 väljasaadetud Hilda Orn’i näitlik meenutus küüditatute paigutamisest loomavagunitesse, millega nende perekond Venemaale viidi. Perekonnapea, insener August-Heinrich Orn (s. 1890) suri Sevurallagis 22.12.41. Abikaasa Hilda-Rosalia (s. 1902) ja tütar Heljo (s. 1924) viibisid asumisel väga karmides tingimustes, Tomski oblasti Vasjugani rajooni Vesjolõi külas. Vabanesid asumiselt 1956. Joonistus raamatust: H. Orn, Ka see oli elu.

1941. aasta 14. juunil Venemaale küüditatud leedulased loomavagunis. [Leedulased Arktikas, Kaunas, 2000, 109 lk., lk. 47; leedu, inglise ja vene keeles.]

Meid eestlasi veeti asumisele täpselt samades tingimustes: keskmiselt 22 (1949 märtsis 19) inimest koos pakkidega ühes kaheteljelises vagunis (4-teljelises ehk kahes arvestikulises 2-teljelises vagunis oli kokku kuni 40-46 inimest). See tähendab 17,5 m2-se põrandapinnaga väikevagunis ligi 0,81 m2 inimesele pakkide-kompsude peal elamiseks ja magamiseks. Auk põrandas oli käimlaks (pildil ülalhoitava lina taga). Vagunid olid trellitatud, lukustatavad väljastpoolt ja relvastatud mundrikandjate valvatavad.

(vt. lk. 125)

Venemaale, eluaegsele sundasumisele viidavad saarlased küüditamisrongi loomavagunis 1941. a. See joonistus valmis pehmel pruunikal paberil juba 1941. aastal. Iga inimene on siin konkreetne tuttav vagunikaaslane. Aastakümnete pikkuse viletsuseaja üle elanud, neljaks kokku murtud joonistus jõudis räbaldunud osadena Eestisse. Aastal 2001 toimus selle pildi uuestisünd. Helvi Koppel-Kohandi joonistuse originaal on tema valduses.

(vt. lk. 126 )

Pilt raamatust “Leedulased Arktikas”, lk. 55 – 1941. aastal küüditatud leedulased Leena jõe deltas Trofimovskas.

Samal ajal Eestist Kirovi oblasti põhjapiiril (Komi piiri lähedal) asuvasse Sinegorjesse küüditatute elu metsatööliste barakis oli vaid veidi parem: seinad palkidest, ahi keset ruumi oli tellistest, perekondade vaheliseks seinaks oli mõnikord rippuv riie ja väljas oli veidi soojem. Surevate ja surnutega lähestikku magamine, tühi kõht ja nälg, pesemisvõimaluste äärmine piiratus, täide regulaarne otsimine ja tapmine, käimlaks külmunud heidete püramiid välisukse kõrval ja suvel haisev üleujutatav piirkond väikese katusealusega – kõik see oli meil leedulastega sama. Kas Arktikas oli lutikaid, prussakaid, sääski ja kihulasi – seda ma ei tea, kuid Venemaa taiga eluasemetes oli neid paksult, isegi 5 aastat ilma inimesteta seisnud kohtades.

Tallinnast väljasaadetud perekond Goldmann ja nende keskel Kaare Liblik vahetult pärast saabumist Kirovi oblasti Kotelnitši raudteejaamas koos loomavagunist väljalaaditud pakkide ja pampudega juunis 1941. Neil oli fotoaparaat kaasas.

Tallinnast küüditatud inimesed töötamas Kirovi oblasti Sovetski kivimurrus 1941. aastal. Pildil vasakult hõbesepp Isser Goldmann (s. 1919), tema abikaasa, üliõpilane Sore-Reize (s. 1919) ja politseikonstaabli abikaasa Kaare Liblik (s. 1906).

Tallinnast 14.06.1941 väljasaadetud elukutseline hõbesepp Isser Goldmann (s. 1919) töötamas Sovetski kivimurrus 1941. aastal.

Väljasaadetud eestlased ja juudid Kirovi oblasti Sovetski rajoonis suvel 1941. Vasakult perekond Jaansoo (Maria ja poeg Albert) koos Vassermannide ja Goldmannide suure pere liikmetega eluaseme lähedal.

1941 küüditatud eestlaste asumispaiga Tomski (varem Novosibirski) oblasti Tšainski rajooni Tšerjomuška küla elumaja välisuks (ülemisel fotol) ja üldvaade külale.
Fotod Viire Penti kogust

Üldvaade küüditatud eestlaste elupaigale Tomski oblasti Tšainski rajooni Novoberjozovka külas 16.12.41.

See ja järgnevad neli joonistust on Hilja Tiidolt. Arhiivitoimiku andmetel on Novoberjozovka külas asumisel olnud Hilja-Johanna Tiit, sündinud 1923, välja saadetud Pärnust.

Tomski oblasti Tšainski rajooni asumispaikade “külade iludus”, joonistatud 25.10.41.

Meie leskperenaise maja Tomski oblastis.

Meie onni eestvaade korrastatud aiamaaga. Oma aia saadused olid äraelamiseks väga vajalikud.

Kohalike elanike majapidamistarbed nii Siberis kui ka Kirovi oblasti küüditatud eestlaste asumispaikades. Joonistatud 22.09.42.

Kirovi oblasti parvetusorganisatsioonides töötasid koos kohalike elanikega ka väljasaadetud eestlased, ukrainlased, sakslased jt. Palgiparvetajate pikema peatuse paik septembris-oktoobris 1948 melioratsioonitööde ajal. Halvad ilmad tingisid ulualuse ehitamise Kirovi oblasti Kobra jõe äärde.

Selle ja järgmised 8 joonistust tegi Hugo Tamleht, parvetustöötaja.

Kergete parvede parvetamine piki Kobra jõge Kirovi oblastis, 1947. Ligi 170 meetrise kogupikkusega parve tagaosas oli pidur (libiseb-haakub jõe põhjas). Parve lülid ühendati väätidest punutud köitega.

Juuli 1946 Kobra harujõel Pastujak Kirovi oblasti põhjaosas. Kergete parvede karavani koostamine. Karavan koosneb 25-st ühikust (üksikparvest), milles on palgid pikkusega 4,5-6,5 meetrit.

Küüditatud eestlaste esimene elupaik 1941. aastal Kirovi oblasti Nagorski rajooni Sinegorje “mehhaniseeritud” metsavarumise punktis. Keskel on köök, sissekäigu kõrval käimla, mis talvel külmus kuni 0,7 m kõrguseks püramiidiks. Kahes suuremas toas olid raudvoodid läbikäiguvahedega. Seinapraod olid lutikaid täis, õuest tulid sääsed ja kihulased. Siin elas umbes 30+30 eestlast, ühel voodikohal keskmiselt 1,8 inimest.

Küüditatud eestlased, peamiselt Saaremaalt, Kirovi oblasti Nagorski rajooni Sinegorje metsapunkti asula baraki (elukoha) seina ääres, 1942.

Lisame kõikide nimed: Anatoli Mark, Kalev Nau*, Villu Tamleht*, Oskar Tamleht*, Vaike Toom, Alma Toom*, Mai-Liis Leinsalu, Eve-Mall Leinsalu, Heikki Teär, Mane Valvas, Hugo Tamleht, Heldur Saarlaid, Viia Niitsoo, Ivo Kunstman, Arseeni Saarlaid*, Leonid Mark, Asta Teär, Salme Kadarik*, Vanda Voitk, Linda Kanep, Alice Leinsalu*, Salme Roos, Telvit Minnus, Eliise Kongats*, Martha Prees*, Avo Prees*, Vaike Kanep, Ida Valvas, Leontiine Aksalu, Heli Tamleht, Sinaida Mark*, Sophie Verlin, Ludmilla Kokk, Aliine Krischka, Helju Vorms, Alma Tamm*, Anne Altosaar*, Antoniina Tõsine, Maie Tõsine, Silvia Ristma, Alma Nau, Valve Ristma, Miralda Kongats, Adeele Minnus, Ilmar Kadarik*, Olga Umboja, Vilma Vorms*, Viktoria Kokk*, Lembit Valvas, Liilian Aksalu, Emilie Valge, Erkki Hõbenik, Inna Stein, Valeeria Kaju, Olga Kitt*, Maria Krull, Erika Kanep, Maimu Nau, Meeta Minnus, Maksim Kokk, Karlop Kadarik*, Vassilissa Teär, Adeele Vokk.

* Surnud Venemaal

Foto M. Kongats-Ellarti kogust

Küüditatud eestlaste elamu (barakk) Sinegorje metsapunktis. Selles elas (teatud perioodil sõja ajal) Saarelaid’ide perekond, samuti perekonnad Kokk, Kadarik, Valvas, Kaal, Mark ja Talvik.

Palkide parvetamise töödel oli küüditatud eestlasi, volgasakslasi, lääneukrainlasi kuid ka mõned 1920.–30.-tel aastatel küüditatud venelased. Kohalikud päriselanikud töötasid parematel töökohtadel. Joonistusel on tööliste elamud Kirovi oblasti Nagorski rajoonis Kobra jõe kaldal (u. 1947).

Sinegorje metsatööstuse puutärpentiini utmise “vabrik”.

Talv 1943–1944 möödus keset põlislaant, tegelesin männikändudest tõrva ja tärpentiini utmisega. Bensiini nappuse-puudumise tõttu kasutati tärpentiini puugaasil töötavate traktorite käivitamiseks. Abitööjõuks ja narikaaslasteks olid kolhoosi lähiküladest putket teinud 13–15-aastased noorukid, minuga võrreldes kogenematud, armetud olevused. Isekeskis saime hästi läbi, kuna naridel patseerivad täid olid meil ühised. Tekst ja joonistus H. Tamlehelt.

Küüditatud eestlane H. Tamleht arvutas, projekteeris ja ehitas metsapunkti parklaevale sõuratta asemele sõukruvi, sõitmaks Kobra jõel.

H. Tamleht – Suutsin hankida erialast kirjandust ja lahendada ammuse soovi. Nüüd tean, mis asi on laeva sõukruvi ja sellele esitatud nõuded. Asudes tegema arvutusi, tabasin, kuivõrd möödunud 15 aastat on minuga kurjasti talitanud ja kui armetu ma olen. Risk oli suur, kuid ettevõtlustes tunnen alati kedagi salapärast julgustavat ja toetavat ja kõige kiuste asi õnnestub.

Helvi Koppel-Kohandi maal “Esimene portreteerimine”. Algaja kunstniku esimene leivateenimine portree joonistamisega surnust 1945. aastal 4. eriasulas Kirovi oblastis. Kadunu oli küüditatud moldaavlanna, kes suri õnnest asumiselt vabastamise puhul. Fotografeerimise võimalused seal puudusid. Portreteerimise tasuks sai noor kunstnik kausiga piima ja seenepiruka kohapeal ärasöömiseks ning 2 suurt sibulat kojuviimiseks.

Originaalmaal portreteerimise situatsioonist on H. Kohandi valduses.

Juunis 1941 Saaremaalt küüditatud Elvi Vokk ja Juta Kaljo metsatöödel Kirovi oblasti Nagorski rajoonis.
Foto H. Vokk-Kärneri kogust

Küüditatud ukrainlased ja eestlased tööl palkide vahelaos, Kirovi oblasti Nagorski rajoonis. Pildil on Elvi Vokk, Juta Kaljo, Lilian Aksalu ja teised.
Foto H. Vokk-Kärneri kogust

Ernestine Jaanuska koos 4-aastase tütre Annega Kirovi oblasti Malmõži linnas asumisel, 05.06.45.

Alumisel fotol on E. Jaanuskale väljastatud abikaasa Johannes Jaanuska surmatunnistus. 49-aastane Johannes suri Sverdlovski oblasti Šarõgino vangilaagris pärast pooleaastast sunnitööd “südametegevuse seiskumise tõttu”.
Anne Unduski kogust

Endise Tallinna Linna Gaasi ja Veevärgi juhataja, tehnikaülikooli õppejõu Franz Kogeli Kirovi oblastist saade-tud kiri Sverdlovski oblasti Krasnouralski linnas elavale Enn Püümetsale, andmete saamiseks vangilaagrites surnud või veel elus olevate meeste ja poegade kohta. Kirjutatakse ins. Fr. Olbreist, vendadest-üliõpilastest Ernst-Mattist ning Jaan-Lembit Pürgest (Bürger), jurist Georg Kogelist.

Kiri Püümetsa kogust

Kirovi oblastisse Malmõži küüditatud Ernestine Jaanuska kirjad Eestisse 20.07.41 ja 08.07.41. E. Jaanuska vabanes asumiselt 1954.
Dokumendid Anne Unduski kogus

Kirovi oblastisse küüditatud Viktoria Alleri kiri Enn Püümetsale 26.10.41. See 54 inimese asupaigale osutav kiri oleks võinud äratada NKVD-s ohtlikku tähelepanu. V. Aller arreteeriti asumispaigas ja suri vangilaagris 1948. Ka tema isa Eduard ja ema Minna jäid Venemaa mulda – seega kogu pere.
Kirjad Enn Püümetsa kogust

Küüditatud eestlased Tomski oblasti Aleksandrovo rajooni Iljaki külas, 1947. Seisavad vasakult Marta Raag, Irina Melts, Mahta Kasak, Alide Eelmäe, Anni ja Malle Talusaar, istuvad Rein Kasak, Ivar Raag, Sirje Melts, Aini ja Mare Eelmäe.
Foto Alide Eelmäe kogust

Ülemisel fotol on Tomski linna peatänava – Lenini prospekti – hoovipool 1956. Alumisel fotol – Tomski linna Sakko tänav nr. 13 maja, kus elas aastatel 1956–1958 perekond Virkus.
Foto V. Virkuse kogust

Väljasaadetu Arvo Virkus künnab härjaga Tomski oblasti Tšainski rajooni kolhoosi “Sever” põldu. Härja eestvedajaks on vene poiss. Pildistatud 1946.

Tomski oblasti Retška Panja külasse 14.06.41 küüditatud perekond Leevald. Vasakult Maie, Alide, Riina ja Ants, 05.04.46. Isa suri vangilaagris.
Fotod V. Virkuse kogust

Küüditatud eesti lapsed Tomski oblasti Aleksandrovski rajooni Retška Panja algkoolis 05.04.46 külaklubi ees. Ülemises reas vasakult: 2. Valli (Valentina) Liivik, 3. Teo Maiste, 6. Juhan Oja, 8. Petja (Pjotr) Rezvov, 9. Riina Leevald, 10. Ants Kõlli; ülevalt teine rida: 1. Liia Pikat, 2. Ants Pikat, 3. Maie Leevald, 5. Ants Leevald; ülevalt kolmas rida: 1. Viive Prüüs, 7. Helja Beck (suri 1947).
Foto R. Leevaldi kogust

Kirovi oblasti Borovskoi sovhoosi küüditatud Harry Kõlar viiskudes varakevadel 1942 kohaliku koolimaja ukse ees. Fotoaparaat oli küüditusrongis kaasas ja ta tegi pilte rongi aknast Narva jõe ületamisel ... ning viimane kaader tehti varakevadel 1942 küüditamiskohas. Film ilmutati pärast tagasitulekut Eestisse 1945.
Foto H. Kõlari kogust

Nelly Teder (asumisel 1941–1957) tööl Borovskoi sovhoosi veskis.
Foto L. Ležnevsky kogust

Küüditatud eestlased töötasid Borovskoi sovhoosis (Kirovi obl.) 1950.-tel aastatel õmblejatena. Pildil vasakult Laine Ležnevsky, Miia Tammesalu, kohalik venelanna ja Hella Palm, 1955.
Foto L. Ležnevsky kogust

Venemaal Malmõžis 26.09.41 sündinud Elmar-Jaan Just, 1945.
Foto L. Palvadre kogust

Vahruševo alevi Lenini-nimelise keskkooli 4. klassi õpilased koos õpetajaga 04.06.46 oma klassiruumis. Nende hulgas on 3 küüditatud eestlast: Heino Karus (kõige suurem, targem ja vanem), Milvi Tomasson ja Uuno Tomasson.

Viimane foto arreteeritud perekonnapeast Johannes Tomassonist, sünd. 22.08.04, mis anti pojale isa isiklikust toimikust siseministeeriumi lahke ametniku poolt u. 1994. aastal Tallinnas Pagari tänaval. See pilt on ilmselt tehtud 1941 Tallinnas enne Venemaale saatmist – nahktagi on veel seljas. >
Fotod U. Tomassoni kogust

Grupp väljasaadetud eestlasi Vilma ja Ivar Käeramehe (keskel) pulmas 19.03.49 Vahruševo alevis Kirovi oblastis.

Seisavad tagumises reas vasakult pr. Karus, Leida Prees (elab Kanadas), pr. Malter, Aama Pedaja, Liidia Suurkivi, Liisa Torv, Liška Prees, Karin Pehka, eestlane Niino Dolskaja koos kohaliku elukaaslase Iljaga. Keskmises reas istuvad Salme Tomasson, Avrelia Üksti, noorpaar Vilma ja Ivar Käeramees, pr. Käeramees, Klara Prees ja Helmi Nurme. Esireas Iris Kuura Albert Jaansoo, Karin Tombak ja Sergei Malkov (samuti Eestist küüditatud, töötas kombinaadis peaenergeetikuna). U. Tomasson koos õe Milviga põgenes asumiskohast Eestisse. Sellest alevist oli asumiselt põgenenud Eetisse tagasi ligi paarkümmend nooremat inimest, näiteks Hillar ja Eevi Torv, Heino ja Tõnu Karus, Lembit Üksti jt.
Foto U. Tomassoni kogust

Vasakult Uuno Tomasson, vanaisa Jaan Tuum ja Milvi Tomasson (istub) Tallinnas Tondil 1950. Selle hoonestamata krundi ostis isa 1939 alumiiniumnõude vabriku laiendamiseks. Asumiselt põgenenud Uuno ja Milvi said sellelt krundilt marju äraelamiseks ja ka kitsepiima.
Foto U. Tomassoni kogust

Sundasumispaigast põgenenud Milvi ja Uuno Tomasson, tädi Benita Karu juures Nõmmel 01.03.48. 1935 sündinud U. Tomasson sõitis 1951 ise asumispaika tagasi, lootuses saada seal 16-aastasena vaba inimese pass. See lootus ei täitunud. Ta vabanes asumiselt 1957.

2.3. TEINE ASUMISPERIOOD 1948–1958

1941. aasta väljasaadetute jaoks algas teine asumisperiood valdavalt aastal 1948. Sel aastal, ka varem, toodi Eestist reeglina endistesse asumispaikadesse tagasi peamiselt noored inimesed. Aastatel 1945–1948 olid nad tulnud asumispaikadest üksikult või väikeste gruppidena tagasi Eestisse. Tagasitulekut nimetati asumiselt põgenemiseks, omavoliliselt asumiselt lahkumiseks, loaga õppima minekuks, alaealistena küüditatud isikute tagasilubamiseks või isegi küüditamiselt vabastamiseks. Eestisse tagasisõitmist lubanud dokumente oli vähestel.
Teistkordne küüditamine oli täpsemalt öeldes siiski varasema eluaegse või 20-aastase asumise jätkamine, kuna asumiselt vabastamist reeglina ei olnud ja kui ka oli, siis vabastus annuleeriti tagasiviimisel enamasti NSVL SM tsirkulaariga nr. 001475/279, 22.12. 1948.
ERRB esialgse statistika andmetel tuli aastatel 1945–1948 asumiselt tagasi Eestisse 839 isikut ja neist 779 viidi uuesti asumisele. Juba alates 1947. aastast hakkasid julgeolekuorganid ulatuslikumalt otsima asumiselt põgenenud isikuid, neid arreteerima, 2-3-aastaseid vanglakaristusi määrama pluss varasema asumise jätkamine, tapikorras vanglate kaudu tagasiviimist isiku dokumentide äravõtmise, kohustavate allkirjade võtmisega ja ähvarduste abil iseseisvaid asumisele tagasiviimisi korraldama.
Asumisele tagasiviimise kartuses asumiselt põgenenud inimesed vahetasid elukohti, asusid elama väljaspoole Eestit, muutsid perekonnanimesid abiellumise, ka fiktiivsega, või lapsendamisega, vahetasid mitu korda isikut tõendavaid dokumente nende hävimise või kaotamise ettekäändel jne. Kuid statistika andmetel see aitas vähe. Noortele inimestele oli ohtlik moment passi andmine 16-aastaseks saamisel. 1950.-tel aastatel nooremaid kui 16-aastaseid isikuid vanglad vastu ei võtnud ja seega enamus neist jäigi teistkordselt küüditamata.

Teisel asumisperioodil tehtud fotode valik on tunduvalt rikkalikum, kuna NSV Liidus hakati tootma odavaid fotoaparaate ja pildistamine muutus paljudele inimestele kättesaadavamaks. Pildid meenutavad küüditatud isikuid ja nende tegevust ning muudavad kuivad nimekirjaread elavamateks. Fotode mõistetavuse suurendamiseks on need varustatud selgitavate tekstidega. See periood lõppes sundasunike vabastamisega ja tagasisõiduga Eestisse peamiselt aastatel 1957 ja 1958.

Saima Koppel (sünd. 1926) tuli 1947 asumiselt tagasi Eestisse õppima, kuid 1950 arreteeriti ja vanglate kaudu toodi teistkordselt asumisele Kirovi oblasti Nagorski rajooni. Pilt on tehtud vanglas 1950 ja salaja ära võetud vangla-ametniku laualt.
Foto S. Koppel-Medelli kogust

Elvi Vokk (sünd. 1933) tuli 1947 asumiselt tagasi Eestisse, kuna 14. juuni 1941 küüditamise ajal oli vaid 8-aastane. 1950 ta arreteeriti ja vanglate kaudu (veebruar-mai) toodi tagasi endisesse asumispaika ema Adeele Vokki juurde. Esimeses kinnipidamis-kohas võeti näpujäljed, pildistati eest- ja külgvaates, plakatiga rinnal, avati uus toimik või täiendati olemasolevat toimikut.
Foto V. Vokk-Kärneri kogust

Tomski oblastisse Tšainski rajooni küüditatud eestlased Velli Talve ja Marta Talve, 1950.

Velli Talve (s. 1924) koos Venemaal 1952. aastal sündinud tütre Valve Mikaliga Tomski oblasti Tšainski rajooni Tatarintsevski küla kaupluses, 1956. Müük toimus talongide-lubade alusel.
Foto G. Talve kogust

Tomski oblastisse küüditatud eestlaste Velli Talve ja Hans Mikali lapsed: Valve (s. 1952) ja Laine (s. 1955).
Foto G. Talve kogust

Küüditatud eestlased sügisel 1953 Slobodskoi linnas. Esireas vasakult Julius Kalve, Amanda Kalve, Minna Luts ja Alice Palu; teises reas Hella Palu, Hedi Epold ja Gerta Palvadre; tagumises reas Aleksander Kuningas, Erik Vöörmann, Evi Raadiko, Ants Tõugu, Lea Palvadre, Harald Palm ja Luule Keerma.
Foto L. Palvadre kogust

Lea Palvadre õe Aime ja Venemaal 1951 sündinud õepojaga. Belaja Holunitsa – 1954.
Foto L. Palvadre kogust

Vaade NKVD Muhhino sovhoosi keskusele, kuhu koondati Kirovi oblastisse küüditatud eestlasi, 1950. Foto J. Zimmermanni kogust.
Foto Juhan Zimmermanni kogust

Gustav German Venemaal Muhhino sovhoosi kõrgushüppe võistlusel.

Küüditatud eestlased pärast spordivõistlusi sööklas einestamas. Vasakult Karl Tiidus, Boris Bõstrov ja Gustav German.
Fotod Juhan Zimmermanni kogust

Juhan Zimmermann Muhhino sovhoosis metsaveol, 1951.

Muhhino sovhoosi klubis annab malesimultaani Juhan Zimmermann.
Fotod Juhan Zimmermanni kogust

1941 küüditatu Lee-Ella Kuusik Kirovi oblasti Borovskoi sovhoosis heinatööl supikeetjana, 1952.
Foto K. Urovi kogust

Lee-Ella Kuusik koos poja Tiiduga (sünd. 1939) Borovskoi sovhoosis heinatööl, 1952.
Foto K. Urovi kogust

1941. aastal Eestist väljasaadetud noormehed Enn Kuusik ja Kaarli Urov Borovskoi sovhoosis isikliku kalasaagiga. Ennu isa politseikonstaabel Toomas Kuusik hukati Sev-urallagis 39-aastasena 10.04.42. Kaarli isa riigitegelane Elmar Urov suri Sevurallagis pärast 1,5 aastast sunni-tööd 35-aastasena 07.02.43. Tema süüks oli osalemine Kaitseliidus ja soov sõita ümberasujana Saksamaale.
Foto K. Urovi kogust

Kirovi oblastisse Borovskoi sovhoosi küüditatud (1941–1956) Ella-Rosalie Luberg, 1951. Tema abikaasa Heinrich Luberg suri Sevurallagis 15.04.43 45-aastasena pärast 1 aastat ja 10 kuud sunnitööd.
Foto T. Luberg-Nurmise kogust

Küüditatud eestlased Kirovi oblasti Borovskoi sovhoosis, 1951. Vasakult Ella-Rosalie Luberg, Nelli Teder, Luule Urov ja Malle Teder.

Venemaale küüditatud lapsed – ülevalt Tiia Luberg, Kaarli Urov ja Malle Teder, 1948.
Foto Kaarli Urovi kogust

Küüditatud 4-aastasena. Tiia Luberg 22.01.50 Venemaal. Asumisel 1941–1956. Hiljem lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli.
Foto Tiia Nurmise kogust

Kaarli Urov, sünd. 29.05.37. Asumisel Kirovi oblasti Borovskoi sovhoosis 1941–1956. Hiljem Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, tehnikakandidaat, aastatel 1978–1989 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keemia Instituudi teadusala asedirektor, ülemaailmselt tuntud keemiateadlane.
Foto Kaarli Urovi kogust

Ka Venemaal sündis küüditatud eestlastel lapsi – Laine ja Leonid Ležnevsky 1953. aastal sündinud poeg Erik Luule Urovi süles Kirovi oblasti Borovskoi sovhoosis, 1954.

Pärast Stalini surma said küüditatud lapsed asuda õppima. Vasakult Ivi Luberg, Dea Väli ja Maie Lõvi 31.12.54 Molotovi linnas meditsiiniinstituudi üliõpilastena.
Foto Tiia Luberg-Nurmise kogust

Mõned üksikud Kirovi oblastisse küüditatud eestlastest jõudsid raskusi ületades kõrgkooli õppima. Molotovi Meditsiiniinstituudi päevased üliõpilased, tulevased hambaarstid, vasakult Dea Väli, Maie Lõvi (hilisem Tartu Ülikooli professor), Ivi Luberg ja Molotovi Põllumajandus-instituudis mehhaniseerimist mittestatsionaarselt õppinud Leo Õispuu (hilisem Tallinna Tehnikaülikooli dotsent) eksamisessiooni ajal. Tagaplaanil Molotovi (praegu Perm) ooperi- ja balletiteater. Pildistatud 01.07.1956.
Foto L. Õispuu kogus

Küüditatud eestlaste loodud orkester Kirovi oblasti Belaja Holunitsas 1950.-tel aastatel, üle mitme rajooni kuulus. Pildil vasakult Mihkel Ranna, Eduard Urla, Harry Kõlar, Sergei Sakkeus, Erich Kõlar, Mihkel Sakkeus ja Leelo Päts-Kõlar.
Foto H. Liit'i kogust

Hedi Epold aastal 1951 asumisel Slobodskoi linnas, laenatud jalgrattaga.

Küüditatud Marie Epoldi matmispaik Slobodskoi linnas Vjatka jõe kaldal. Pildil tütar Hedi ema haual, 1954.
Fotod H. Liit'i kogust

Küüditatud eestlased puusaagimise talgutel Slobodskoi linnas, 1953. Vasakult Hedi Epold, Evi Raadiko, Ants Tõugu, Erik Vöörmann. Ees keskel istub Lea Palvadre.

Hedi Epold keskkooli lõputunnistusega Slobodskoi linnas, 1954.
Fotod H. Liit'i kogust

Sundasumiskoha Vahruševo nahakombinaadi puhkeaed-park, mille peale sõja lõppu rajas eestlanna Iris Kuura. Alevi meelispuhkepaik, pildistas U. Tomasson 1952.

Küüditamiskoha loodus Venemaal Kirovi (Vjatka) oblasti Slobodskoi rajooni Vahruševo alevi nahakombinaadi solgioja juures, 1952. Pildistas U. Tomasson oma “Komsomoletsiga”.

Kirovi oblasti Vahruševo keskkooli 10. ehk lõpuklass 1952. Tagareas kõige pikem Uuno Tomasson (sünd. 1935), alt teises (istujate) reas vasakult esimene Milvi Tomasson (1933). Selle tsaariaegses kivihoones paikneva keskkooli lõpetasid vaid 3 asumisel olnud eestlast, kuid alamates klassides on õppinud ligi 10 eestlast.
Foto M. Tomassoni kogust

Kirovi oblasti Nagorski rajooni ainus 10-klassiline keskkool asus rajooni keskuses Nagorski alevis. Selle keskkooli lõpetasid küüditatud eestlastest Leo ja Erika Õispuu, Helle Koppel, Jüri Lass ning Peeter Perens, kes oli seal ka muusikaõpetajaks. Saksa keelt õpetas küüditatud eestlane Angelina Vaharo. Pildistatud 24.07.50. Lõpetajate hulgas tagareas kõige pikem on L. Õispuu.
Foto L. Õispuu kogust

Aastal 1952 Kirovi oblasti Nagorski rajoonikeskuse masintraktorijaama (MTJ) lukksepad, treialid, keevitaja ja traktoristid. Töökoht asus mahukas kirikus. Vasakult teine Lauri Hõbenik.
Pildistas L. Õispuu

Kirovi oblasti Nagorski rajoonikeskuse alevi peatänava üks korralikum 3-toaline elamu, mille vasakpoolse nurgatoa üürnikeks oli 4-liikmeline küüditatud Õispuu pere. Maja ees seisab 5 noort küüditatud eestlast. Alumisel pildil sama elamu tagantvaade aiamaalapi poolt.
Pildistas L. Õispuu, 1952

Vjatka jõgi oli paljudele Kirovi oblastisse küüditatud eestlaste elukohtadele olulisemaks kauba- ja reisiveo magistraaliks, eriti suurvee perioodidel. Pildil ülal vasakul on suurim reisijate ja kaubaveo sõuratastega laev, mis kuni tosin korda aastas külastas Nagorski rajoonikeskust. Pildil üks automootoriga kaatritest, mis olid kohalike asutuste veovahendid koos praamidega. Rajoonis oli neid kuni paarkümmend. Isetehtud paadid kuulusid kohalikele elanikele. mööda Vjatkat ujusid kontrollimatult parvetamisperioodidel kallastele kinni jäänud üksikud palgid ja kallastelt murdunud puud koos okstega. ujuvad palgid ei seganud jões ujumist.
Pildistas L. Õispuu, 1952

Kirovi oblasti Nagorski masintraktorijaama kombainer Lauri Hõbenik.

Vjatka jõe parvetus-organisatsiooni laev “Bolševik” Nagorski reidil. Laeval seisavad Kalju Hõbenik, Peeter Perens ja kohalikud.

Proua Aino Lass (sünd. Pung) asumisel Nagorski alevis, oma kortertoakeses, 1953.
Pildistas L. Õispuu 1952–1953

Oblastikeskuses Kirovis elamiseks pidi küüditatul olema oluline põhjus ja selle alusel antud julgeolekuorgani luba. Töökoha leidmine oli seotud elamiskoha saamisega. Leo Õispuul (pildil paremal) oli põhjuseks õppimine kaugõppe kõrgkoolis ja vajadus raamatukogusid külastada. Elamiskoht ühiselamus anti vaid ehitusorganisatsiooni lihttöölisele. Minu brigaadikaaslaste elufilosoofiaks oli 3 väärtuse – viin, naised ja suitsetamine – pingeritta seadmine.
Foto aastast 1955 L. Õispuu kogust

Nagorski alevi küüditatud eestlased Aino Lassi matmas 26.07.54.

Kirstu taga seisavad vasakult: venelane, Asta Teär, Kalju Hõbenik, Anette Järvmets, Arvi Koppel, Miili Valge, Anatoli Mark, August Lass, Akiliina Mast, Kristiine Mihkelson, Meery Thomberg-Hõbenik tütre Tiiaga süles, Lauri Hõbenik, Artur ja Salme Heldemeel. A. Lassist paremal ja L. Hõbenikust vasemal on 2 tundmatut.
Foto J. Saarva kogust

Meie jäime ilma energilise ja optimistliku emata – kaugele kodumaast. Kersti Õispuu matused Kirovi linnas Venemaal. Pildistatud 1954.
Foto E. Õispuu-Palmipuu kogust

Stalin on surnud. Esimesed küüditatud on vabastatud. Julgeme eestlastena koguneda ja grupipilte ametlikult teha.

Ülemine rida vasakult: Helvi Koppel-Kohandi, Olga Võrk, Helmut Elken, Hilja (Illa) Võrk ja Erika Tõsine; keskmine rida: Antonie Tõsine, Magda Klaas, Salme Roos ja Lola-Eha Rahamägi; esirida: Kalju Allik, Inga Õispuu ja Leo Õispuu. Kirovi linnas 16.09.56.
Foto L. Õispuu kogust

Kirovi linnas elanud ja rajoonist külla sõitnud eestlasi aastal 1954.

Esirida vasakult: Magda Klaas, Lola-Eha Kukk-Rahamägi, Olga Võrk, Aliide Kuskov ja Helle Koppel; tagarida: Helmut Elken, Heikki Teär, Väino Koel, Illa (Hilja) Võrk, Eduard Urla, Vares, Irina Vellendi-Lausson, Leo Õispuu, Helvi Kohandi, Erika Tõsine ja Erika (Eka) Õispuu.
Foto E. Palmipuu kogust

Hävitamisele määratud noored eestlased on rasked ajad üle elanud ja loodavad kodumaale tagasi pääseda.

Ülemine rida vasakult: A. Tomson, L. Mark, K. Allik, O. Tuulik ja hr. Kohandi (mitteküüditatu); keskmine rida: Eestist sõjaväkke võetud seersandikooli kursant Soosaar, E. Tõsine, L. Õispuu, A. Vaharo, H. Koppel ja seersant Sarapuu; alumine rida: A. Molgin, E. Õispuu, V. Koel, I. Õispuu ja A. Murd. Pildistatud Kirovi linnas septembris 1956.
Foto E. Palmipuu kogust

Kirovi-nimelises Uurali Polütehnilises Instituudis (UPI) õppis vähemalt üks küüditatud eestlane Leo Õispuu 1957/58. õppeaastal. Küüditatud eestlasi ei võetud vastu tuumaasjanduse ega ka kosmosetehnika teaduskondade erialadele, kuid masinaehituse tehnoloogiat lubati õppida. Pildil Sverdlovski (praegu Jekaterinburg) Lenini tänaval asuv UPI peahoone 1957. aastal.

Endistest Nagorski rajooni eestlastest osal õnnestus luba saada töötamiseks Kirovi linnas, peamiselt staadioni Dünamo ehitustöödel. Ainult Eduard Urla (ees) ja Väino Koel (tagareas vasakul) ei ole varem Nagorski rajooni taigas elanud. Pildistatud Kirovi linnas, 1954.
Fotod I. Õispuu-Saarva kogust

Kirovi oblasti Oritši rajooni Gretši turbatööstuse asulas Raudteelaste päeval 01.08.54. Vasakult Rein Vellendi, Irina Vellendi (Laussen), Hildegard Kristenbrun, Lola Laussen, Astra Auspere (Heinlaid), Hannes Kristenbrun, Jakob Kristenbrun, Evi Saar, Emma Vellendi ja Heldur Vellendi.
Foto A. Ellmanni kogust

Kirovi oblasti Oritši rajoonis Gretši turbatööstuses baraki ees seal elanud eestlasi 19.01.58. Vasakult Marie Ääremaa, Adele Lemmergas, Aliide Saar, Evi Saar, Elfriede Birkfeldt, Astra Auspere (Heinlaid), Vilhelmine Heinlaid, Linda Hõbenik (Ääremaa) ja väike poiss Jüri Saar.
Foto A. Ellmanni kogust

Kirovi oblasti Oritši rajoonis Bõstritsa jõe ääres juulis 1957. Vasakult Aliide Saar, Astra Auspere (Heinlaid), Adele Lemmergas, Evi Saar (süles Jüri Saar). Istuvad Linda Hõbenik (Ääremaa) ja Sirje Auspere.
Foto A. Ellmanni kogust

Linda Ääremaa ja Lauri Hõbeniku pulmad Kirovi oblasti Oritši rajooni asulas nr. 1 ehk Torfjanojes aprillis 1955.

Vasakult 1. Vilma Thomberg-Pichen, 2. Heikki Teär (viiuliga), 3. Kalju Hiiesalu (mitteküüditatu), 4. Helene Punno, 5. Iira Lemmergas (Uno abikaasa), 6.-7. Aksel Thomberg abikaasa Tatjana Thombergiga, 8. Uno Lemmergas (bajaaniga), 9. Ella Thomberg-Hiiesalu, 10. Karl Pichen (vaba mees tuli koos teistkordselt küüdi-tatud naisega), 11. Linda Hõbenik, 12. Lauri Hõbenik, 13. Maria Ääremaa, 14. Adelja Lemmergas (sünd. 1951 Magadanis), 15. Astra Heinlaid-Auspere (tagareas), 16. Adele Lemmergas (ees), 17. Inga Õispuu, 18. Erika Tõsine ja 19. Leo Õispuu.
Foto L. Hõbeniku kogust

Pärast Stalini surma 1953 said üksikud väljasaadetud eestlased loa üleminekuks ühest rajoonist teise ning samuti loa töötada isegi Kirovi linnas (peamiselt ehitustöödel), kuid küüditatute põhimass oli edasi põllutöödel, metsatöödel ja palgiparvetusel.

Metsaveotraktor Nagorski rajoonis asumispaiga lähedal, 1955.
Joonistas H. Tamleht

Kolhoosi puutõrva utmise “vabrik” Kobra jõe kaldal Nagorski rajoonis. Soodus palgiparvetajate peatuspaik (ööbimispaik) 1944–1956. Ka siin töötasid 1941. aastal küüditatud eestlased.
Joonistas H. Tamleht

Metsatöid tehti kuni paarikümne kilomeetri kaugusel parvetamiseks kõlblikest jõgedest. Raudtee või palkide kaugveoks kõlblikud maanteed asusid sadade kilomeetrite kaugusel. Palgid viidi tarbijateni üksnes parvetajate poolt. Pildil on palgiparvetajate kergelamud parvedel. Elamute põrandapalkide vahel loksus vesi.
Joonistas H. Tamleht, 1950

16-17 aastat asumisel viibinud eestlased jätsid rõõmuga hüvasti karmi ja vesise taigaga, kus talvel ulatus lumi rinnuni, suvel aga oli paksult sääski. Pildil on üleujutatud jõeäärne lagedam ala. Tihedalt kasvavate kõrgete tüvede vahel oli tuulevaikus ning kõduneva puidu, hallitanud tüvede ja soostunud pinna lõhnad. See tekitas ninas ja kurgus mürgituseelse hoiatava kipituse. Inimene liigub seal instinktiivselt lagedama koha suunas. Ka ängistavad olmetingimused takistasid selle metsa muutumist meile armsaks. Eestlasele armas kodumets kasvab Eestis.
Joonistas H. Tamleht

Taigas asuvas jahimeeste onnis leidsid peavarju palgiparvetajad, marjulised, seenelised. Taolistes suitsuonnides peatusid ka kaugetest vangilaagritest põgenenud inimesed. Siin sai kuivatada jalalappe ja viiske. Suits tõrjus eemale sääski ja tuli andis soojust. Siin sai puhata. Mälestused sellistest kohtades tõime kaasa Eestisse ja need jäävad meelde surmani.
Joonistas H. Tamleht

Kirovi oblasti Vahruševo raudteejaama ees alevi esimest asumiselt vabastatud eestlast 1954 kodumaale saatmas. Pr. Aurelie Üksti (keskel käekotiga) vabastamisega võimaldati temal hooldada lähedast sugulast Enn Soosaart Eestis, kes liiklusavarii tõttu oli invaliidistunud. Enamus 1941. aasta juuniküüditatutest vabastati asumiselt alles 1956–1958.
Foto U. Tomassoni kogust

Esimesed tagasisõitjad. Kirovi oblasti Slobodskoi rajooni küüditatud eestlased saadavad asumiselt vabastatud pr. Aurelie Üksti koos poja Lembituga Vahruševo raudteejaamast Eestisse, 1954.

Seisavad vasakult Alli Prees, Elsa-Antonina Malter, Salme Tomasson, Lembit Üksti, Liisa Torv, pr. Puhk, Aurelie Üksti, Milvi Tomasson, Iris Kuura, Linda Nöör ja lapsed.
Foto U. Tomassoni kogust

2.4. TAGASI KODUMAAL

Kohe pärast vabanemist sundasumiselt algasid 1941. aasta küüditatutel uued probleemid. Olulisemad neist olid Eestisse tagasisõidu ja kodukanti elama asumise ehk sissekirjutuse loa saamine. Vabastus ilma sissekirjutuse loata kestis mõnede inimeste puhul erinevates variantides kuni 1989. aastani. Endistele küüditatutele ja vabanenud poliitvangidele lisandus vastavalt kesk- kui ka kohalike võimuorganite ametlikele eeskirjadele ja juhenditele erikohtlemine töökohtades ja õppeasutustes. Tuli täita mahukaid, perioodiliselt korduvaid ankeete, hankida iseloomustusi, kirjutada elulugusid. Kehtisid kodukoha, töökohtade, õppimise erialade, piiritsoonide ja suuremate linnade, välissõitude jne keelud. Rakendati erilähenemist korterisaamise järjekorda panemisel, autoostu loa või tuusiku saamisel, sõjaväes jne. See oli meile nõndanimetatud teise astme represseerimine. Viibisime küll kodumaal, kuid enamasti ilma turvalise koduta. Kodutalus, päriskodu individuaalmajas, endises korteris elasid reeglina võimukad võõrad.
Kolmanda astme represseerimine, mis algas hiljem, kuid kestab paljudele veel praegugi, on takistused (pahatihti mõnitusedki) seoses äravõetud varade tagastamisega.
Käesoleva peatüki 2.4. fotode kogumik kajastab põgusalt, 1-2 pildiga iga erineva tegevussuuna kohta, Eestisse tagasi jõudnud endiste represseeritute tegevust. Nooremad inimesed asusid hilinenult oma haridusteed jätkama ja perekondi looma väga rasketes tingimustes. Enamasti alustati jälle tühjalt kohalt, esimese tooli või kušeti ostmisega oma väikesesse üürituppa, teki või uue palitu soetamisega jne. Samal ajal jälgisime kurvastusega oma päriskodude edasist reostamist ja lagunemist. Vanemad inimesed asusid tihti omale uues kohas uut kodu rajama, kuna päris kodupaika ei antud sissekirjutamise õigust.
Organisatsiooniliselt alustati arglike “sünnipäevade” tähistamisega kõrvalistes kohtades ning ajapikku jõuti ka regulaarsete suuremate kokkutulekuteni. Metsataludes heisati sel puhul sini-must-valge lipp juba varem kui mitmed teised seda teha julgesid. Vahetasime aadresse ning alustasime Venemaa külade ja rajoonide järgsete nimekirjadega möödunut meenutama. Kokkusaamisteks hakkasid kujunema ka eakamate saatusekaaslaste matused.
Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” asutamisega Tallinna Linnahallis 25.03.89, märtsiküüditamise 40. aastapäeval, käivitus Memento ühenduste asutamine kõigis maakondades. Suuremates linnades tekkisid Memento ühenduste kõrvale ka teised represseeritute organisatsioonid (Endised poliitvangid, Vabadusvõitlejad, Soomepoisid jne), kuna see oli suure liikmete arvu tõttu otstarbekas. Asuti avalikult kaitsma endiste represseeritute huve ja toetama iseseisvusliikumist. Nõuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, materiaalset toetust, kompensatsiooni õigusvastase sunnitöö aastate eest jne. Nüüd, 10 aastat hiljem, on Eesti Vabariigist saanud Euroopa tunnustatud riik, kuid meie nõudmised on vähe muutunud. Vaatamata raskustele on endiste represseeritute organisatsioonidest kujunenud suurearvuline, kindlameelne toetajaskond Venemaast sõltumatu Eesti Vabariigi kujundamisele.

Kommunistide poolt hävitatud ausammaste taastamine ja uute – massiküüditamist ning poliitilist terrorit meenutavate – ausammaste rajamine üle Eestimaa kestab tänapäevani. Kaasarääkimine poliitikas toimub Memento Liidu juhatuse ja represseeritute organisatsioone ühendava Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja ning erakondade kaudu. Endiste represseeritute ja paljude teiste eestlaste ikka veel lahendamata probleeme kommunistide kuritööde hindamisel püüame edasi arendada ka rahvusvaheliste konverentside ja kongresside kaudu.

Grupp asumiselt tagasi Eestisse jõudnud eestlasi Tallinnas kogunesid laulupeo ajal jällenägemiseks Harjumäele, 1960.
Seisavad vasakult Heino Tammeaid, Arvi Koppel, Peeter Perens, Heikki Teär, Teisi Tõsine, hr. Kohandi ja Otto Tuulik. Istuvad vasakult Leo Õispuu, Külli Kask, Linda Ääremaa-Hõbenik, Helvi Vaher-Teär, Antonie Tõsine, Helvi Koppel-Kohandi, Erika Tõsine, Helbe Perens (Kuus) ja Lauri Hõbenik.
Foto E. Õispuu-Palmipuu kogust

Ainuüksi Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonna ühes õpperühmas oli aastatel 1958–1960 neli 1941. aastal küüditatud noormeest.
Uuno Tomasson TPI üliõpilasena, 1957. Vabanes asumiselt 1957 olles Iževski Mehaanikainstituudi üliõpilane.
Foto U. Tomassoni kogust

Eestis alustasime jälle tühjalt kohalt. Meie kodudes, majades ja korterites elasid võõrad. Siia majja õnnestus Ella-Rosalie Lubergil saada ametikorter – esimene omaette elamine pärast Venemaalt naasmist 1956. Siin tuli elada koos tütre Tiiaga 1958–1962. Maja asus Tallinnas Vabaõhumuuseumi teel aiandi territooriumil.
Foto Tiia Nurmise kogust

Eluhoonetes elasid võõrad, talu kõrvalhooned lammutati, veskid lagunesid. Saare talu tuuleveski 1950.-tel aastatel kolhoosikorra ajal, kui pererahvas oli veel Venemaal asumisel alates 1941. Veidi hiljem selle vanaisa (küüditati 1949) veski puitosa kasutati kütusena.
Foto L. Õispuu kogust

1941. aastal täiskasvanutena väljasaadetud varisevad manalasse, alaealistena Venemaale viidud elavad edasi. See tubli, elu lõpuni aktiivselt tegutsenud ema tõi asumiselt 3 last elavatena tagasi Eestisse. Üks neist suri enne teda ... Juuniküüditatu Juuli Kask’i matmine Virtsu kalmistule tütre Vaike kõrvale, 1999.
Foto K. Kask-Väli kogust

1941. aasta juunis Venemaale küüditatud Vassilissa Teäri ärasaatmine Saaremaal Kihelkonna kirikus.

Abikaasa oli küüditamise ajal oma laeva kaptenina välisvetes. Poeg Heikki Teär suri pärast teistkordset asumiselt vabanemist Kihelkonnal. Kaks korda küüditatud tütar Asta on musta kübaraga kirstu taga. Kommunistidel ei õnnestunud hävitada seda üle Eestimaa tuntud kapteni perekonda – Heikkil ja Astal on kokku 35 last, lapselast ja lapselapselast. Foto 10.02.2001.
Foto A. Olli kogust

Tagasi kodumaal, kuid regulaarselt kohtume iga aasta augustis. Seekord Kuressaares Ülo Kann-Roosi majas. Akna all istub Lauri Hõbenik, edasi Silvia Õispuu ja tema abikaasa Leo, seisab Anatoli Mark ja paremal Hugo Tamleht oma lapselapsega. Kokku ikka üle 20 inimese.
Foto L. Õispuu kogust

Tagasi kodumaal Eestis, kuid uuesti rajatud kodudes. Laura Õunpuu-Niinemets Järvakandis, Helvi Koppel-Kohandi Pärnus ja Valve Rihkrand-Kanter Järvamaal.

Doktor Heino Noor rajas nõukogudeaegse genotsiidi ohvriks langenud emade mälestuseks Haapsalu Toomkirikusse EMAALTARI, mis pühitseti 1992. H. Noore isa Karl hukati 09.03.42 ja ema Salme 24.04.42, mõlemad Sosva surmalaagris.
Heino Noor sündis 24.04.22; 14.06.41 küüditati Haapsalust koos vanematega Sverdlovski ob-lastisse. Ta arreteeriti 29.01.44; erin. §58-10, 58-11 alusel määrati 8 aastat. Vabanes Sevural-lagist 29.01.52.

Kõigile nõukogude terrori ohvritele ning konkreetselt 1941 küüditatud ja Sosva surmalaagris hukatud Salme ja Karl Noorele poja, endise poliitvangi Heino Noore püstitatud ausammas Tartus Maarja kalmistul 1998.
Foto H. Noore kogust

Lisaks kesksele Pilistvere memoriaalile rajatakse mälestusmärke kõikjal Eestis.

Läänemaal Risti raudteejaamas 1999. aastal püstitatud mälestusmärk. Selles raudteerööbastest konstrueeritud mälestusristiga tähistatud jaamas laaditi inimesi loomavagunitest koosnevasse küüdirongi Venemaale viimiseks nii aastal 1941 kui ka 1949.

Paljud parimad juutide perekonnad määrati kommunistide poolt hävitamisele samaväärselt eestlastega 1941. aastal. Pildil küüditatutele püstitatud mälestuskivi Tallinnas Rahumäe Juudi kalmistul.
Foto L. Rosenbergi kogust

DRJ Koostöökotta ühinenud represseeritute ametlikult registreeritud organisatsioonide esimehed ja nende esindajad, s.h. Memento (E. Palmiste, L. Õispuu), nõutavad Tallinna linnapealt J. Mõisalt linnaplaanil koha eraldamist Vabadusmonumendi püstitamiseks Vabaduse väljakule, 08.02.2001.
Foto L. Õispuu kogust

Tagasi kodumaal. Tallinna mementolastena kohtume 2 korda aastas Linda kuju juures Toompeal suurküüditamiste mälestuspäevadel, sellel fotol 14. juunil 1998. Grupp Memento aktiviste, vasakult Eino Eiskop, Memento lipuga Hillar Vaherma, Aadu Oll, Lauri Hõbenik, Leo Õispuu, Mirjam Puhk-Kaber, Enn Tarto abikaasaga, Lea Palvadre, Aadu Rast, Feliks Tipner ja Endel Palmiste. Kokku on mälestajaid harilikult 100-200 inimest, sõltuvalt ilmast.
Foto L. Õispuu kogust

Memento Liidu juhatuse koosolek toimub mitu korda aastas. 10.02.2001 toimunud lahtist koosolekut juhatas esimees Endel Palmiste. Koosolekus osalesid, pildil vasakult aseesimees Heino Jalakas (Harjumaalt), Ülo Ojatalu (Õpilasvabadusvõitlejate Liidust), sekretärina Tiia Nurmis, Heino Lätt (Jõgeva Poliitvangide Ühendusest), Eldur Pardel (Valgamaalt). Sama koosolekulaua ümber istusid ka Maret Terav (Rakverest), Kalju Kotkas (Pärnust), Endel Paiso (Läänemaalt), Udo-Vello Lamp (Tartust), Juta Vessik (Saaremaalt), Leida Kiiver (Hiiumaalt), Leo Õispuu (Tallinnast), Inga Saarva (Tallinnast), Lembit Leinjärv (Järvamaalt), Aino Kiiver (Rakverest), Ants Salum (Viljandist).

DRJ Koostöökoja koosolekud toimuvad regulaarselt erakonna “Isamaaliit” kantselei ruumides. Järjekordsel koosolekul 2000. aastal, vasakult Aadu Oll ja Enn Sarv (mõlemad Eesti Endiste Poliitvangide Liidust), Andres Ammas (Isamaaliit), Jüri Teras (Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing), Leo Õispuu (Memento), Uno Järvela (Soomepoisid).

Vilniuses juunis-septembris 2000 toimunud Rahvusvahelise Avaliku Tribunali istung Leedu Seimi konverentside saalis. Pildil vasakult süüdistajad Tšetšeeniast (naisdiplomaat), Ukrainast, Eestist, Leedust (naisjurist), Slovakkiast, Lätist (lillede taga); esineb Valgevene süüdistaja. Kohtunike laua taga paremalt kohtunik Saksamaalt ja tema tõlk, Tribunali kohtunike kogu esimees Leedu jurist Vytautas Zabiela, Läti jurist Aivars Liudvigs jt. Süüdistused kommunistliku režiimi ja kommunistlike parteide vastu laekusid Tribunalile 15 maa esindajatelt. Tribunali kohtuotsus ilmus raamatuna – Judgement of the International Public Tribunal in Vilnius (2000). – Vilnius, 2000, 186 p.

4. DOKUMENDID

4.1. ÜLDISED DOKUMENDID

4.2. KÜÜDITATUTE SAATUSEDOKUMENTE KGB TOIMIKUTEST

4.1. ÜLDISED DOKUMENDID

Allpool esitatakse osakoopiaid dokumentidest, mida on kasutatud peatükis 1.1. ning täiendavalt ka dokumentidest, mida on eespool kasutatud vähe või üldse mitte. Käesolevas peatükis on viited “aegrea” peatüki 1.1. dokumentidele tähistatud näiteks D.11, D.12 jne. Väljendit “üldised dokumendid” kasutatakse seetõttu, et neis dokumentides käsitletakse suurt hulka inimesi, isikute kategooriaid või isegi rahvaid. Represseeritute isikutoimikutes reeglina neid dokumente ei ole.

MITME RAHVA NõUKOGUDEVASTANE ELEMENT

Esitatud valik dokumentide koopiaid kinnitab, et 14.06.41 toimunud väljasaatmine Eestist moodustas väikese osa suurest massiüritusest, mis toimus peamiselt ajavahemikus maist kuni augustini 1941. Ettevalmistused algasid juba varem. Kõnesolev massiürituse kava nimeks oli “Sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti vabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenemaalt ja Moldaaviast” ning hõlmas vähemalt 85716 väljasaadetud sundasunikku perekonnaliikmetena [D.11 ja D.27, vt. ptk.1.1.] pluss arreteerimisele kuuluvad ehk julgeolekuorganites arvele võetud perekonnapead Leedust, Lätist ja Eestist, kokku 14 532 isikut. Lisaks sellele kriminaalne element ning prostituudid kolmest Balti NSV-st, kokku eelnevalt arvelevõetud 4953 isikuna[D.12]. Kriminaalne element ning prostituudid olid vajalikud nõukogudevastase elemendi kompromiteerimiseks. Moldaavia NSV-st planeeris Beria arreteerida 8000 inimest, nimetusega – väljasaadetud perekondade pead [D.17]. Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene oblastitest väljasaadetud perekonnaliikmete arv 37 482 on ülaltoodud 85 716 hulgas, kuid nende juurde kuuluvate perekonnapeade arvu me ei tea.
Partei ja valitsuse 14.05.41 ühisotsuse [D.11] alusel kuulusid arreteeritud perekonnapead väljasaadetavate hulka. Seega hõlmas Moskva massiüritus ühtekokku rohkem kui 113 tuhandet inimest (85 715+14532 +4953+8000). Eesti osa moodustas sellest arvust ligi 10%.

ETTEVALMISTUSED 1941. AASTA MASSIüRITUSEKS

Kõikehõlmav ettevalmistus 14.06.41 väljasaatmise “heaks” kordaminekuks algas varasemate 1920.-1930.-te aastate massirepressioonide kogemuste üldistamisega, vaata ptk. 1.1. dokumendid D.1-D.5. Konkreetne ettevalmistus algas kohe pärast Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide allakirjutamist Moskvas 23.08.39 ja pärast massiürituse pealkirjas loetletud NSVL läänepiiri äärse ala okupeerimist, mis laius Soome lahest Musta mereni. Sisuliselt toimus Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine Punaarmee poolt septembris-oktoobris 1939 sõlmitud baaside lepingute alusel. Eesti Vabariigi täielik okupeerimine viidi läbi 17.06.40. Samal ajal, kui Balti riigid okupeeriti, tungis Punaarmee kallale Poolale (17.09.39) ja vallutas Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina. 28.06.40 okupeeris Punaarmee Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina.
Okupeeritud aladel algasid sovjetiseerimine, poliitilised repressioonid ja etniline puhastus. Poolakatest elanikud saadeti Siberisse. Kõnesolev etniline puhastus algas 1939 ja jätkus ka 1941 väljasaatmise ajal. Aastal 1941 kuulusid väljasaatmisele nn. 7. kategooriasse kuuluvad isikud, s.o. “põgenikud endisest Poolast, kes on keeldunud vastu võtmast nõukogude kodakondsust” [D.11]. Varem mahalastud ja arreteeritud isikute perekonnaliikmed kuulusid samuti 1941. aastal väljasaatmisele. Esimene teadaolev dokumentaalselt fikseeritud julgeolekuorgani poolne hukkamine Eestis toimus 06.01.41, esimesed küüditamised – juulis 1940.

ERRB koostatud kahes nimekirjaraamatus (kolmas raamat on koostamisel) avaldatud 34 710 poliitvangi hulgast on statistikaandmete alusel 1940. aastal arreteerituid 972 ja 1941. aastal 5732 Eesti kodanikku. Kõige sagedamini esinevateks süüdistusparagrahvideks olid 1940. ja 1941. aasta arreteeritutele §58-13 (1993 esinemisjuhust), §58-10 (1910), §58-4 (1206), §58-11 (548), §58-2 (423), §58-1a-1b (396), §58-6 (209) jne.*

Kõigi nende paragrahvide alusel süüdi mõistetud vangide perekonnad sobisid väljasaatmiseks partei ja valitsuse 14.05.41 ühisotsuse [D.11] alusel. Paljud nende hulgast arreteeriti küll pärast 14.06.41, kuid needki mahuvad osaliselt ühisotsuse isikute kategooriatesse [D.11] ja arreteerimiseks arvelevõetud isikute arvu 4665 sisse [D.12]. Dokumendis D.12 jagunevad Eestis nõukogudevaste perekonnapeadena arvele võetud isikud väljasaatmisele kuuluvate inimeste kategooriatesse alljärgnevalt: 1. kategooria - 1470, 2. - 670, 3. - 2100 ja 4. - 425. 1941. aasta väljasaadetute jaotamine perekonnapeadeks, kes suunati arreteeritutena vangilaagrisse, ja perekonnaliikmeteks, kes suunati väljasaadetud sundasunikena mitmesse NSVL vabariiki, kraisse ja oblastisse, on selgelt paika pandud L. Beria poolt [D.17]. 17. juunil 1941, oma aruandes Stalinile, Molotovile ja Beriale liitis NSVL RJ rahvakomissar V. Merkulov kokku väljasaatmisele kuuluvad arreteeritud perekonnapead ning väljasaadetud perekonnaliikmed ja nimetas neid summaarselt represseerituteks [D.22]. 1941. aasta väljasaatmise konkreetseteks ettevalmistusteks olid seega: perekonnapeade ja ka perekonnaliikmete mõrvamised, “ametlikud hukkamised”, arreteerimised; D.11 ja D.12 koostamisele eelnevad nõukogudevastaste elementide väljaselgitamine ja kategooriate järgsete nimekirjade koostamine; sundtööliste (tegelikult orjade) majutuskohtade ettevalmistamine Venemaa kaugrajoonides; peatselt saabuvate sundtööliste (nii arreteeritute kui ka väljasaadetute) territoriaalne ja asutuste järgne väljajagamine. Üle saja tuhande inimese (üldsuse eest varjatud ja kontsentreeritud) transport kodudest kuni tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvate kinnipidamiskohtadeni vajas samuti ettevalmistustööd.

OKUPANTIDE REPRESSIOONIDELE KAASAAITAJAD EESTIS / COLLABORANTS OF THE REPRESSION BY OCCUPANTS

ÜK(b)P KK, NSVL RKN ja üleliiduliste represseerimisorganite dikteeritud repressioonide kohalikeks heakskiitjateks ja teostajateks, seega ka süüdlasteks okupeeritud Eesti Vabariigis olid kollaborandid: EK(b)P KK 12.09.40 kinnitatud 12-liikmeline koosseis (vt. dokumendi koopia) ja 5.-8. veebruarini 1941 toimunud EK(b)P kongressil valitud 33-liikmeline KK koosseis eesotsas Karl Säre ja Nikolai Karotammega; EK(b)P 12.09.40 kinnitatud Tallinna ja maakonnakomiteede 12 sekretäri ning seisuga 15. märts 1941 töötanud 14 sekretäri. Teiseks oluliseks toeks represseerijatele oli ELKNÜ Keskkomitee eesotsas sekretäridega.
Oluline osa represseerijate toetamisel oli ENSV RKN-l, seisuga 01.07.41, eesotsas esimehega ja aseesimeestega. ENSV rahvakomissarina töötasid ka B. Kumm (SaRK, hiljem RJRK) ja A. Murro (SaRK). Siseministeeriumi aserahvakomissaridena töötasid Gulst, Venjamin Naumi p.; Murro, Andrei Andrei p. ja Hanson, Karl Villemi p. Allpool esitatud dokumendikoopial on 20.09.40 kinnitatud SaRK (NKVD) osakondade juhatajate ja asejuhatajate 29 nime. Nende hulka kuulusid ka julgeolekutöötajad. Teadaolevalt ei ole ENSV RKN oma koosolekutel kunagi puudutanud küüditamise küsimust. Kõik korraldused dikteeris NSVL RJRK ning Eesti rahvakomissarid pidid neid püüdlikult täitma ja täitsidki. Meil on esitada vaid ENSV RKN esimehe asetäitja O. Sepre korraldus (18.06.41) mahajäänud vara ümberjagamise kohta.

VäLJASAADETUTE RAUDTEETRANSPORDIST / RAILWAY TRANSPORT OF THE DEPORTEES

Kaks dokumendikoopiat kajastavad Eestist Venemaale suunatud väljasaadetutega täidetud ešelonide mahalaadimiskohtade nimetusi ja kohaleviimiseks planeeritud inimeste arvu. (Vaata samuti D.20 ja D.21 tekstid ning vastavad joonistused peatükis 2.2.)
Esimesed ešelonid saadeti Venemaa poole 16.06.41 õhtul. A-vagunites olid arreteeritud perekonnapead ja B-vagunites – perekonnaliikmed. 13.06.41 kell 2.30 oli Riiga Moskvast saabunud telegramm, milles oli kindlaks määratud Balti riikidest küüditavate arvud ja ešelonide mahalaadimisjaamad Venemaal. Ešelonid küüditatutega saadeti Venemaale Narva ja Irboska kaudu. Narva kaudu saadeti 3 ešeloni kokku 148 vaguniga ja Irboska kaudu 7 ešeloni kokku 342 vaguniga. Mitte kõik 490 vagunit ei olnud täidetud küüditatud inimestega.
Väljasaadetute raudteetransport toimus vastavalt juhisele “Instruktsioonid ešelonide ülematele vahistatute saatmiseks Baltimailt”. Küüditatute ešelonid lähetati Eestist teele kui väikekiirusega kaubarongid. Kauba nimetuseks oli saatekirjades märgitud: inimesed.
Näiteks: “RJRK transport nr. ...; ... inimest.” Ka veokulu oli välja arvutatud, näiteks: 96 435 rbl. inimeste veoks Tallinnast 1600 km kaugusele, 54 vagunist koosneva ešeloniga. Siinkohal on kasutatud andmeid raamatust “Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos.” - Tallinn, Eesti Kirjastus, 1943, 839 lk. Arhiivis [ERAF SM f. 2-MO, n.1, s.-ü. 1] leiduvate väljasaadetute 60 vaguni nimekirjade alusel oli keskmiseks inimeste arvuks vagunis 21,68 inimest. Need inimesed veeti Kirovi oblastisse, vt ptk. 2.2. teksti.

REPRESSIOONIDE JäTKUMINE PäRAST SõDA / REPRESSION CONTINUED AFTER THE WAR

Enne sõda ei suudetud kõigi arreteeritute ja hukatute perekondi küüditada. See tegevus jätkus kohe pärast sõda. Juba 15. augustil 1945. aastal toimus partei ja valitsuse ühisotsuse kohaselt isikute 6. kategooriasse kuuluvate [D.11] sobivate sakslaste massiküüditamine. Jehoova tunnistajad kui aktiivselt tegutsevate kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed ja nende perekonnaliikmed kuulusid arreteerimisele ja väljasaatmisele ühisotsuse 1. ja 5. kategooria isikutena. Nii ka toimus: 1948–1950 Jehoova tunnistajaist üksikisikute vangistamine, 13. veebr. 1951 – 61 isiku vangistamine ja 01.04.1951 perekonnaliikmete ja üksikisikute massiküüditamine [S. Silliksaar. Sinasilmitsi Siberiga. Tallinn-Võru, 2001, 288 lk.] Poliitiliste “kurjategijate” perekondade ja perekondade gruppide küüditamine toimus pidevalt nn vahepealsetel aastatel, alates 1945 kuni 1953. Kaugeleulatunud tagajärgedega ÜK(b)P KK ja NSVL RKN ühisotsuse (14. maist 1941) kehtivuse tühistamise aeg ei ole meile teada.

L. Õispuu

Partei ja valitsuse ühisotsuse nr. 1299-526 cc (14. maist 1941) lühike sisu [ERAF f. 17/2, n.1, s.-ü. 306, l. 21]. Vaata tekst ptk. 1.1., dokument D.11.

Aruanne nõukogudevastasest ja sotsiaalselt võõrast elemendist, mis on arvele võetud Leedu, Läti ja Eesti NSV RJRK-des, seisuga 1941.aasta mai-juuni. Vaata tekst ptk. 1.1. D.12.

NSVL SaRK “Meetmete plaan Leedu, Läti, Eesti ja Moldaavia NSV-st väljasaadetud erikontingentide etapeerimise, laialipaigutamise ja töökorralduse kohta”. Dokumendi 1. lehekülg L. Beria kinnitusega 14.06.41. Vaata tekst D.17. Seda dokumenti nimetatakse lühidalt “Beria meetmete plaaniks”.

Eelmisel leheküljel oleva dokumendi 2. lehekülg. Vastavalt sellele on kavandatud 46557 väljasaadetava perekonnaliikme ja (vt eelmisel leheküljel) 22 885 väljasaadetava perekonnapea laialipaigutamine. D.17.

Eelmistel lehekülgedel oleva “Beria meetmete plaani” 4. lehekülg: toitmisest etapeerimisel; veokulud; majutuse ja tööhõive eest vastutavad SaRK kohalikud organid. D.17

Beria meetmete plaani viimasel, 5. leheküljel on kooskõlastus 11.06.41 ja kooskõlastused NSVL RJRK ning SaRK aserahvakomissaridelt. Koostajana on märgitud NSVL SaRK GULAG-i ülem. D.17.

EK(b)P KK koosoleku protokoll 12.09.40, väljavõtted kahel leheküljel. Olulisemad päevakorra-punktid: Keskkomitee 12-liikmelise komisjoni kinnitamine ja linna ning maakondade partei-komiteede 12 sekretäri kinnitamine. Protokolli kirjutas alla EK(b)P KK esimene sekretär K. Säre. ERAF f.1, n. 1, s.-ü. 2, l. 6 ja 7.

ELKNÜ linna- ja maakonnakomiteede sekretärid (enne sõda) ja ELKNÜ Keskkomitee 4 sekretäri. ERAF f. 1, n.1, s.-ü. 249, l.1 ja ülemine pool l. 2.-st.

Vaata tekst dokumendi koopia viimasel, 4. leheküljel. Büroo koosolekul kinnitatud ENSV SaRK juhtivtöötajate nimekiri [ERAF f. 1, n.4, s.-ü. 1, l. 9].

Eelmisel leheküljel oleva dokumendi 2. lehekülg [ERAF f. 1, n. 4, s.-ü. 1, l. 9].

EK(b)P Keskkomitee Büroo koosoleku protokoll 20. sept. 1940. Päevakorras oli SaRK juhtivtöötajate ametisse kinnitamine. Esitas rahvakomissar B. Kumm. 29 inimesest koosnevasse nimekirja kuuluvad ka julgeolekutöötajad, kuna ENSV RJRK eraldati ENSV SaRK kooseisust hiljem, 26.03.41, vaata D.8. Dokumendi 4. lehekülg EK(b)P KK sekretäri N. Karotamme allkirjaga [ERAF f. 1, n.4, s.-ü. 1, l. 11].

Vt. teksti järgmisel leheküljel.

Nimekiri ENSV RKN esimehest, esimehe 2 asetäitjast ja 15 rahvakomissarist seisuga 01.07.41. (Dokumendi kolmest leheküljest on siin 1. ja 3. Teisel leheküljel on aserahvakomissarid järjes-tikunumbritega 1-24). Nimekirja on alla kirjutanud EK(b)P KK osakonnajuhataja A. Resev 23.09.43 NSVL tagalas. Tindiga tehtud täiendused pärinevad detsembrist 1943. [ERAF, f. 1, n.1, s.-ü. 251, l. 1 ja 3].

ENSV SaRK ja Prokuratuuri kommunistide nimekirjad aastatel 1940–1941. [ERAF f. 2, n. 1, s.-ü. 146, l. 44 ja 47]

NSVL SaRK GULAG-i ülema õiend 28.09.41 Leedust, Lätist, Eestist, Moldaaviast ja Ukraina ning Valgevene lääneoblastitest kohale jõudnud väljasaadetud sundasunike arvust. Kokku 85 716 inimest. Nende laialipaigutamine 7-sse vabariiki, kraisse ja oblastisse. Eesti andmed on ekslikult väikesed. D.27.

Vt. teksti järgmisel leheküljel.

NSVL ja SaRK GULAG-i ülema üks kavandusi, 51 402 inimese ehk erikontingendi laialipaigutamine maa kaugpiirkondadesse. Need inimesed pidid saabuma Lätist, Leedust, Eestist ja Moldaaviast. Tulevaste kinnipidamiskohtadena on märgitud 1 vabariik ja 6 kraid ning oblastit. Ka rajoonide nimed ja töötamise võimalused on kirjas. [Sabbo 1996, lk. 794 ja 795, dok. 270]. Juuni 1941. Tegelikkuses need kavad muutusid.

Tekst on järgmisel leheküljel. Vaata samuti D.18.

NSVL Siseasjade ja Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaatide ühine eelarve 8500 inimese ümberasustamiseks Baltimaade ja Moldaavia territooriumilt, kogusummaga 18 500 000 rubla. Juuni 1941. D.18.

NSVL SaRK GULAG-i ülema õiend NSVL RJRK kolmandale valitsusele Leedust, Lätist ja Eestist väljuvate ešelonide mahalaadimiskohtade nimetustega. Sellel dokumendil on märgitud ainult 4 Eestist Novosibirski oblastisse suunatud ešeloni numbrit. Vt samuti D.20 ja D.21 tekstid.

13.07.41 Moskvast Riiga saadetud telegramm: Eesti NSV-st küüditatute, ka perekonnapeade ešelonide mahalaadimisjaamad Venemaal koos inimeste arvuga igasse raudteejaama. Eestile oli seega antud plaaniliseks väljasaadetavate arvuks 11 102 inimest, koos 472 kriminaal-kurjategijaga. Tabel raamatust: Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos.

Vt. Teksti järgmisel lehel ja D.23

ENSV RKN esimehe asetäitja Oskar Sepre korraldus 18.06.41 väljasaadetutest maha jäänud varanduse realiseerimiseks (ümberjagamiseks). Tähelepanu väärib punkt 5, mis näeb ette realiseerimisest laekunud summade korrektset ja õiglast üleandmist varanduse omanikele. Vt. D.23 tekst.

NSVL SaRK GULAG-i ülema kiri sama rahvakomissariaadi 1. eriosakonnale L. Beria korralduste täitmise kohta: 1941. a. mai ja juuni jooksul Ukraina ja Valgevenemaa lääneoblastitest, Lätist, Eestist, Leedust ja Moldaaviast väljasaadetute laialimajutamise kohta. [Sabbo 1996, lk. 793.]

Vaata tekst dokumendi 4. leheküljel ja D.26. Kirovi oblasti rajoonidesse paigutatud välja-saadetute arv, seisuga 06.09.41.

Vaata tekst dokumendi viimasel leheküljel ja D.26. Kirovi oblasti rajoonidesse paigutatud Eestist väljasaadetute arv seisuga 06.06.41, nende rahvuslik koosseis. Töökohad.

Eestist väljasaadetute eluolulistest tingimustest: 20 inimest elavad suvistes ruumides; elatakse barakkides, eramajades, kommunaalmajades. On laekunud 90 avaldust talveriietuse saamise kohta ning soovide kohta lahutatud perekonnad kokku viia.

NSVL SaRK Kirovi oblastivalitsuse kiri NSVL SaRK aserahvakomissarile väljasaadetute laialipaigutamise kohta, seisuga september 1941. Kirovi oblastisse saabus väljasaadetuid ainult Eesti NSV-st 2049 inimest. D.26

Eesti NSV eriasjade abiprokurör Nikiforovi kiri 24.02.47 NSVL asepeaprokurörile soovitusega laagrist vabanenud perekonnapead, kes tulid Eestisse, saata asumisele Venemaale oma perekondade juurde. [Sabbo 1996, lk. 822]

1947. aastal jätkas ENSV Prokuratuur oma inimvaenulikku tegevust 1941. aasta massioperatsiooni korras väljasaadetute suhtes, soovitades mitte lubada neid tagasi Eestisse ka siis, kui perekonna-pea jäi siiski ellu ja vabanes vangilaagrist. Eelmise lehekülje dokumendi 2. lehekülg.

4.2. KÜÜDITATUTE SAATUSEDOKUMENTE KGB TOIMIKUTEST

Väike valik dokumente küüditatute toimikuist ei anna muidugi neist täielikku ettekujutust. Kuid nendegi väheste näidete varal saab selgeks tõsiasjade võltsimine ja varjamine.
Võltsimine algas juba toimiku kaanele märgitust: 14. juunil küüditatu ja vangistatu kohta alustati samal kuupäeval toimikut Sverdlovski oblastis! Sama mehe surmast teatavad dokumendid näitavad valeandmeid 48 aasta kestel.
Palju on vigaselt koostatud ka saatusliku sisuga dokumente – nii on surmaotsuse määramise otsuse väljavõttes elukoha Aaspere asemel kirjas “Aspire” vald.
Kõik repressiivpoliitikasse puutuv oli 1989. aastani rangelt salajane. Ja nii ongi peaaegu kõigi ametkirjade, teatiste ja määruste pealdises sõnad “täiesti salajane” või “salajane”.
Toimikuis on dokumente, mille avaldamisest nimekirjaraamatus on tulnud loobuda, sest nende kommentaarid nõuaksid tekstist endast rohkem ruumi – niivõrd palju on viitamisi aastate jooksul välja antud seadlustele ja instruktsioonidele, mille tekstid pealegi pole seni kättesaadavad.
Asumiselt vabastamise dokumendid näitavad selgelt, et on vale määratleda kommunistlikku repressiivpoliitikat kui midagi ainult “stalinismi” kuuluvat – 1941. aastal poliitilistel põhjustel represseerituid ahistati mitmeti veel 1950.-te aastate lõpul ja aastakümneid hiljemgi. Kahjuks ulatub võõrvõimu vägivalla järelmeid veel tänase Eesti ühiskondagi.
Kõik reprodutseeritud dokumendid, mille valdajat pole märgitud, pärinevad ERAFi SM ja RJK fondidest.
Dokumendid valinud ja kommenteerinud Ü. Ojatalu

14.06.41 küüditatud ja vangistatud Aleksander Kivisto Sverdlovski oblastis alustatud toimiku kaas.
F 130, s. 8300E.


Määrus, mille alusel 14.06.41 vangistati Kuressaare keskkooliõpetaja ja maaomanik Juhan Koppel.
F 130, s. 414E, l. 1.

Määrus, mille alusel küüditati Petserimaal Alfred Kõlli pere. Pereisa hukati Erinõupidamise otsuse alusel.
F 2M/O, s. 2010, Antonina Kõlli isikutoimik, l. 1

Väljavõte Erinõupidamise protokollist Aleksander Kivisto mahalaskmisotsusega. F 130, s. 8300E, l. 17.

Täiesti salajane teatis: kõrgeim karistusmäär Aleksander Kivisto kohta on täide viidud 1. aprillil 1942.

Märkus: akt on hoiul eriarhiivis köide 73 lk. 219.
F 130, s. 8300E, l. 18.

Võltsitud andmetega teatis Narva Perekonnaseisubüroole: A. J. Kivisto suri vangistuspaigas 2. juunil 1945 ajuverevarustuse ägeda puudulikkuse tõttu. Teatis anti 12.07.59.
F 130, s. 8300E, l. 21.

Narva Täitevkomitee Perekonnaseisuosakond teatab ENSV Riikliku Julgeoleku Komiteele, et vastavalt RJK teatisele 16.06.89 on Perekonnaseisuosakond teinud aktikandesse Aleksander Kivisto surma kohta parandused: surmakuupäev 01.04.41 ja surma põhjus – mahalaskmine, surma koht – Sverdlovski obl. Serovi raj. Sosva.
F. 130, s. 8300E, l. 33.

ENSV RJM 1. Eriosakond teatab Kirovi ametikaaslastele, et asumiselt põgenenud Leida Tarmula on Erinõupidamise otsusega mõistetud 3 aastaks vangistusse koos järgneva tagasisaatmisega asumisele.
F. 8, s. 12316, l. 12.

Juuniküüditatu Ida Pooli passi asendava tõendi esikülg, millel märgitud liikumisvabadus ainult Tomski obl. Tšainski raj. Griškino kn. Frantsevka asula piires. I. Pool on kohustatud ilmuma registreeruma iga kuu 20. päeval.
Originaal I. Pooli valduses

Passi asendava tõendi tagakülg igakuuse registreerumismärkustega.
Originaal I. Pooli valduses

Aprillist 1942 – märtsini 1943 tuli käia registreerumas 3 korda kuus.
Originaal I. Pooli valduses

Registreerumismärkused 3 korda kuus.
Originaal I. Pooli valduses

Kiire – vabastamine. Niisuguse pealdisega salajane dokument saadeti ENSV SM 1. Eriosakonnast 4. märtsil 1958 Kasahhi NSV-sse Alma-Atasse perekond Veske eriasumiselt vabastamise kohta. Kuid vabastatuile polnud lubatud elada paigas, kust nad küüditati, piiritsoonis ja Tallinnas.
F. 8, s. 12316, l. 93.

Vabastatud eriasuja pidi andma allkirja, et talle on teatatud: vabastamine ei too kaasa küüditamisel konfiskeeritud vara tagastamist ega anna õigust asuda elama põlisesse kodukohta ilma selle liiduvabariigi ministrite nõukogu loata, mille territooriumilt ta oli küüditatud.
F. 2M/O, s. 2010, isikutoimik, l. 15.

ENSV SM rehabiliteerimisteatis 1989. aastast.
Originaal E. Palmipuu valduses

Perekonnaseisuameti teatis vangistatu surma kohta 1992. aastast.
Originaal L. Õispuu valduses

ENSV SM rehabiliteerimisteatis 1989. aastast.
Originaal L. Õispuu valduses

ENSV Prokuratuuri rehabiliteerimistõend.
Originaal L. Õispuu valduses

Perekonnaseisuosakonna 1989. a. antud surmatunnistus Sverdlovski obl. Serovi raj. Sosvas vangilaagris surnud juuniküüditatu Magnus Õispuu kohta.
Originaal L. Õispuu valduses