Rahandus

Eesti NSV rahandus ja pangandus

Peale Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu vägede poolt ja nõukogude valitsusasutuste süsteemi loomist 1940.a. juulikuus, algas ka Eesti NSV majandus- ja rahandussüsteemi loomine, õigemini nende töö vastavusse viimine Nõukogude Liidus kehtinud rahandus- ja pangandussüsteemi nõuetega.

I  1940.a. juulis loodi Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissariaat, mille juhiks määrati Paul Keerdo. Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissariaat allus Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja töökorralduse liinis NSV Liidu Rahanduse Rahvakomissariaadile. Kohe algusest peale hakkas töö toimuma NSV Liidu seaduste ja määruste ning NSV Liidu Rahanduse Rahvakomissariaadi juhendite ja käskkirjade alusel. Kogu majanduses rakendati Nõukogude Liidus kehtinud raamatupidamise ja maksude süsteemi.

Eesti NSV rahandus hõlvas riigieelarve, riikliku krediidisüsteemi (pangad, hoiukassad), sotsiaalkindlustuse ning vara- ja elukindlustuse süsteemid. Rahanduse materiaalse sisu moodustasid vahetult riigi kätte koondatud ning ettevõtete ja organisatsioonide käsutuses olnud rahalised fondid. Neid rahalisi ressursse kasutati uute ettevõtete rajamise finantseerimiseks, mittetootmissfääri asutuste ja organisatsioonide ülalpidamiseks, elamu- ja kommunaalmajanduskuludeks (lisaks elanikkonna maksetele, mis kõiki kulusid ei katnud), pensionideks jt. sotsiaalkindlustuskuludeks, riigikaitseks ja haldusaparaadi ülalpidamiseks. Ettevõtete töö laiendamise finantseerimise allikaks oli nende kasum.

Nõukogude Liidus juhtis ja kontrollis rahandust NSV Liidu Rahandusministeerium koos liiduvabariikide vastavate ministeeriumide ja kohalike nõukogude täitevkomiteede rahandusosakondadega. 15. Märtsist 1946.a. asendati Nõukogude Liidus ja liiduvabariikides rahvakomissariaadid ministeeriumidega.

Eesti NSV Rahandusministeeriumile allusid töökorralduse liinis vabariigi alluvusega linnade ja rajoonide rahandusosakonnad, kokku 21 osakonda. Rahandusosakondade juhtiva kaadri kinnitamine toimus Rahandusministeeriumi poolt kooskõlastatult kohalike täitevkomiteede juhtkonnaga. Ministeeriumide ja rahandusosakondade tööd kontrollis Rahandusministeeriumi Kontrolli- ja Revisjonivalitsus, kellele allusid linnade ja rajoonide rahandusosakondade koosseisus olnud kontrolör-revidendid. Rahandusosakondade tööd eelarvete täitmisel kontrolliti kaheaastase perioodi järel. Peale Kontrolli- ja Revisjonivalitsuse kontrollisid rahandusosakondade tööd veel Rahandusministeeriumi Riigitulude Valitsus ja Maksude Valitsus. Kontrollimise tulemused vaadati läbi Rahandusministeeriumi kolleegiumi istungil koos kontrollitud ministeeriumide ja kohalike rahandusosakondade juhtidega.

Rahandusministeeriumile allusid veel Riikliku Kindlustuse Valitsus koos linnade ja rajoonide kindlustusinspektuuridega. Kindlustuse Valitsus ja kindlustusinspektuurid allusid tööalase juhtimise liinis ka NSV Liidu Rahandusministeeriumi Kindlustuse Peavalitsusele, kes kontrollis ka Eesti NSV kindlustusasutuste tööd iga kahe aasta järel.

Rahandusministeeriumis tegelesid rahandustöö erilõikude juhtimisega peale ministri veel 2-3 ministri asetäitjat. Kollegiaalseks juhtimislüliks kogu vabariigi rahandussüsteemis oli Rahandusministeeriumi Kolleegium, kelle koosseisu kinnitas oma määrusega Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Peale ministri ja tema asetäitjate kuulusid kolleegiumi liikmete hulka 2-3 valitsuse juhatajat, kellega kokku oli kolleegiumi liikmeid 6-7 inimest. Kolleegium arutas rahandustöö põhiküsimusi: riigieelarve eelnõu koostamist enne selle valitsusele esitamist, raamatupidamise, riigitulude ja maksude laekumise, revisjonide, kindlustuse jt. küsimusi. Kolleegiumi otsused rakendati ellu ministri käskkirjadega.

Peale eelpool loetletud Eesti NSV Rahandusministeeriumile allunud asutuste tegeles vabariigis ka otseselt NSV Liidu Rahandusministeeriumile allunud Proovivalve Inspektuur. Tema ülesandeks oli läbi vaadata vabariigis väärismetallidest ettevõtete toodang ning märgistada väärismetalli (kuld, hõbe) sisaldavust toodetes vastava pitsatiga. Suurima töömahu selle asutuse tegevuses moodustas Tallinna Juveelitehase toodangu märgistamine. Eestis töötanud Proovivalve Inspektuur analüüsis väärismetallide sisaldavust ka tolliorganite poolt rekvireeritud esemetes, samuti andis välja tõendeid ja lubasid väärismetallist esemete välismaale viimiseks. Eesti NSV-s töötanud tolliorganid Vabariigi Rahandusministeeriumile ei allunud omades seega otsealluvuse NSV Liidu Tolli Peavalitsusele. Liidu eelarvesse kanti täielikult ka kõik laekunud tollikulud.

II Nõukogude Liidus olid pangad riiklikud krediidiasutused. Pangasüsteemile oli omane panganduse riiklik monopol: ringlusvahendite riiklik emissioon, tsentraliseeritud krediteerimine, kommertskrediidi asendamine otsese pangakrediidiga. Valdav osa lühiajalistest krediiditehingutest oli koondatud riigi ühtsesse krediidi- ja arvelduskeskusesse - NSV Liidu Riigipanka.

Eesti NSV-s oli keskseks pangaasutuseks NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik Kontor, kes allus otseselt NSV Liidu Riigipangale. Riigipanga Kontori ülesanneteks olid:

1.analüüsida vabariigi rahakäibe seisundit, korraldada rahakäivet ja kassaplaani täitmist ning esitada selle aruandeid ja analüüse Keskpangale Moskvasse;

2.kõigi vabariigi ettevõtete, asutuste ja ühiskondlike organisatsioonide, vaatamata nende alluvusele, pangaoperatsioonide teostamine ja lühiajaliste laenude andmine.

Sellega erines Eesti NSV-s töötanud Riigipanga Vabariikliku Kontori tegevus suuresti praeguse Eesti Panga tööst. Sageli püüdis NSV Liidu Riigipank oma juhenditega ette kirjutada, milleks võib eelarvelisi assigneeringuid kasutada. Eriti jõhkralt piirati vahendite kasutamist kultuuri-, hariduse- ja tervishoiuasutustes. Ainult Vabariigi Valitsuse oskusliku eelarvevahendite manööverdamisega saadi tagada nende asutuste normaalne töö.

NSV Liidu Riigipangasüsteemi kõrval töötasid ka majandusharusid teenindavad erapangad, kelle keskpangad asusid Moskvas ning liiduvabariikide ettevõtteid ja asutusi teenindavad kontorid liiduvabariikide pealinnades. Eesti NSV-s tegutsesid NSV Liidu Ehituspanga Eesti Vabariigi Kontor, NSV Liidu Hoiupanga Eesti Vabariigi Peavalitsus, NSV Liidu Väliskaubanduspanga Tallinna osakond, hiljem veel ka NSV Liidu Sotsiaalpanga Eesti Vabariiklik Kontor. Nende eripankade peamine töö seisnes rahvamajandusharude kapitaalmahutuste finantseerimises ja pikaajalises krediteerimises. Pankade tegevust määrati rahvamajandusplaaniga. Kõik pangad töötasid isemajandamise alusel.

Eesti NSV-s töötasid NSV Liidu Riigipanga Eesti Kontori osakonnad vabariikliku alluvusega linnades ja rajoonides. Vabariigi Rahandusministeeriumi ülesandeks panganduse alal oli rahakäibe kvartali- ja aastaplaanide koostamine ning nende täitmise aruannete esitamine vabariigi valitsusele. Rahakäibeks vabariigis vajaliku sularaha taotlemine toimus vabariigi valitsuse poolt, kes esitas vastava taotluse NSV Liidu Valitsusele ja NSV Liidu Riigipangale.

III Rahandussüsteemi tööst.

Rahandusministeeriumi keskseks tööks oli riigieelarve koostamine ning kinnitatud eelarve täitmise organiseerimine. Eelarve täitmise eest vastutas Rahandusministeerium ja minister. Koostatud riigieelarve eelnõu esitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Eesti NSV Ülemnõukogule, kelle plaanieelarve komisjon analüüsis projekti ning selle kinnitamine toimus Ülemnõukogus 1-2 istungi järel (pool formaalselt). Aasta jooksul olid valitsusel laialdased õigused eelarve muutmiseks ja suurendamiseks. Täiendavaid lisaeelarveid siis ei koostatud.

Riigieelarve koostamise aluseks oli vabariigi rahvamajanduse arendamise plaani projektist tulenevate ülesannete rahaline tagamine ning teiselt poolt ministeeriumide ja kohalike nõukogude täitevkomiteede taotlused. Eelarve projekti koostamine toimus koos ministeeriumide ja täitevkomiteedega. Peale eelarve projekti läbivaatamist vabariigi valitsuses esitati see NSV Liidu Rahandusministeeriumile, kus see nii tulude kui kulude osas vabariigi rahandusministeeriumi ja teiste ministeeriumide töötajatega üksikasjaliselt läbi vaadati. Enne aasta eelarve projekti läbivaatamist oli juba koostatud vabariigis ning NSV Liidu Plaanikomitees läbi vaadatud vastava aasta rahvamajanduse arendamise plaan, mille näitajatest eelarve koostamisel kapitaalehituse ja soetamiste osas peeti eriti rangelt kinni.

Riigieelarve projekti läbivaatamine kestis NSV Liidu Rahandusministeeriumis tavaliselt kuu aega (juuli - august), mille lõppfaasis toimus vabariigi protestide läbivaatamine NSV Liidu rahandusministri juures Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe osavõtul. Muidugi jäi alati osa väga vajalikke summasid eelarvesse saamata ning seetõttu pöördus vabariigi valitsus igal aastal NSV Liidu Ministrite Nõukogu poole vabariigile vajalike vahendite saamiseks riigieelarvesse.

Selline ebanormaalne olukord, kus meil ei olnud võimalust vabariigis laekuvatest tuludest tasakaalustatud riigieelarvet koostada, tulenes tol ajal kehtivast tulude jaotamissüsteemist liidulise eelarve ja vabariikliku eelarve vahel. Suurim tululiik - käibemaks oli liidu eelarve tulu, mis vaatamata sellele, et ta laekus vabariigis, kanti liidu eelarvesse. NSV Liidu Ülemnõukogu kinnitades liidulise aastaeelarve kinnitas iga kord ka käibemaksu osa - eraldamisprotsendi, mis kanti sel aastal üle liiduvabariigile. Eesti NSV-le jäetud käibemaksu osa moodustas kuni poole vabariigis laekunud käibemaksu summast. Reas liiduvabariikides ei tasakaalustanud eelarvet ka käibemaksu täielik jätmine vabariigile. Neile liiduvabariikidele anti NSV Liidu Ülemnõukogu poolt eelarve tasakaalustamiseks liidu eelarvest dotatsiooni (tagastamatut abi).

Oma olemuselt oli tollane käibemaks osa ettevõttes loodud puhastulust, mis kauba hinna kaudu laekus riigieelarvesse. Selle maksu määrad ja maksustamiskorra määras NSV Liidu Ministrite Nõukogu või tema volitusel NSV Liidu Rahandusministeerium.

Pangandussüsteemi iseärasuseks oli see, et kõik majandusorganisatsioonide jooksvad ülekanded ning maksete tasumised toimusid ainult NSV Liidu Riigipanga süsteemi asutuste poolt. Elanikkonna operatsioonidega (hoiustamine, maksete ülekanded jm.) tegelesid peamiselt hoiupanga asutused. NSV Liidu Riigipanga poolt teostatud pangaoperatsioonide hiigelmahuga suurel NSV Liidu territooriumil kaasnesid sageli ülekannete- ja maksedokumentide kaotsiminekuid ning sellest suur ajakulu pangaoperatsioonide teostamisel.

Eesti NSV ettevõtete impordi- ja eksporditehingutega seotud arveldusi teostati NSV Liidu Väliskaubanduspanga Tallinna osakonnas. Vabariigi eelarvesse neist tehingutest tulusid ei laekunud. Väliskaubanduspanga poolt kanti kõik laekunud tulud NSV Liidu riigieelarvesse. Liidulise alluvusega ettevõtete finants-majanduslikku tegevust puudutavaid vigu ja küsimusi anti sageli NSV Liidu Rahandusministeeriumi poolt kontrollimiseks Eesti NSV Rahandusministeeriumile.

Tänu Eesti väiksusele ja majandusorganisatsioonides esinenud paremale finants- ja töödistsipliinile täitsid vabariigi rahandus- ja pangandusasutused omi ülesandeid suhteliselt korralikult.

Albert Norak