| Järgmine > |
|---|
EESTI 1940-1991
Poolesaja aasta jooksul elas Eesti üle kolm okupatsiooni: Nõukogude okupatsioon 1940-1941, Saksa okupatsioon 1941-1944, teine Nõukogude okupatsioon 1944-1991.
NSVL okupeeris Eesti juunis 1940 Saksamaaga sõlmitud salalepingu alusel ning annekteeris augustis 1940 liiduvabariigi näol. Järgnesid poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ümberkorraldused, verine terror. Teises Maailmasõjas oli Eesti suvest-sügisest 1941 sügiseni 1944 okupeeritud Saksa vägede poolt, riiklik kuuluvus ei muutunud, s.t iseseisvust ei taastatud. Teine Nõukogude okupatsioon lülitas Eesti poliitiliselt ja majanduslikult NSVL üleliidulisse süsteemi (põllumajanduse kollektiviseerimine, tööstuse integratsioon, muulaste immigratsioon). Suuri inimkaotusi toonud massirepressioonid leevendusid pärast Stalini surma (1953). Sellega ning majandusliku olukorra paranemisega (sealhulgas põllumajanduses) kaasus aga süsteemiga mugandumine ning kaasajooksiklus (väljendus eriti parteiliikmete arvu kasvus). Üleliidulise majandusliku ja poliitilise stagnatsiooni olukorras NSVL lagunemisel õnnestus Eestil taastada iseseisvus 20. augustil 1991.
Ajaloolised õiendid
Eesti lähiajaloo kohta käiva teabe süvendamiseks on Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus tellinud mitme ala tippspetsialistilt nende erialasse puutuva ajaloolise õiendi selle eluvaldkonna olukorra ja arengu kohta aastail 1940-1991. Selle teabe levitamiseks on need entsüklopeedilises stiilis koostatud õiendid võetud interneti leheküljele. Kavas on õienditega haarata veel uusi ainevaldkondi.
Ülevaade Eesti lähiajaloost 1939-1991
1939. aastal oli riikide kollektiivse julgeoleku süsteem halvatud ning demokraatlikud lääneriigid sõjaliselt nõrgad. Sotsialistlik NSVL ning natsionaalsotsialistlik Saksamaa hakkasid üksteisele lähenema. 23 augustil 1939 sõlmisid nad mittekallaletungi lepingu (nn Molotov-Ribbentropi pakti), mille salajane lisaprotokoll jagas Ida-Euroopas kahe riigi huvisfäärid, kusjuures Eesti jäi NSV Liidu sfääri. Koondanud Eesti piirile ähvardavalt sõjavägesid, nõudis NSVL 24. septembril 1939 ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti sõlmimist. Eesti alistus, 28. septembril kirjutati lepingule alla. Eesti valitsus ei informeerinud ei oma rahvast ega maailma avalikkust lepingu sõlmimise asjaoludest. 18. oktoobril tuli Punavägi üle piiri, sõjaväebaasidesse. Samal päeval algas Eesti sakslaste ümberasumine Hitleri kutsel. NSV Liit ei sekkunud esialgu Eesti siseasjadesse, aga 16. juunil 1940 (kui maailma silmad olid pööratud Prantsusmaa allaheitmisele) nõudis ultimatiivselt kogu Eesti territooriumi okupeerimist ja tõi järgmisel päeval täiendavad sõjaväeüksused sisse. 21. juunil okupandid haarasid riigivõimu, kasutades marionettidena esiplaanil kohalikke pahempoolseid, kellest moodustati uus valitsus eesotsas Johannes Varesega. Vähesed päriskommunistid jäeti esialgu tagaplaanile. Kehtivat valimisseadust igati rikkudes korraldati 14.-15. juulil parlamendivalimised, mis võltsimisi andsid kommunistide blokile 92,8 % häältest. Alles nüüd tõsteti riigikorra sotsialistlikuks muutmise ja NSV Liiduga liitumise loosung. Uus parlament otsustas seda 21. juulil ning 6. augustil NSV Liidu parlament võttis Eesti vastu liiduvabariigiks. Järgnesid poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed ümberkorraldused: haldusaparaadi ümberkorraldamine, majanduse riigistamine, propagandistlik maareform, massiterror (arreteerimised ja 10 000 inimese küüditamine 14. juunil 1941). Saksa-NSVL sõjas hõivasid Saksa väed Eesti (mandriosa juulis-augustis 1941). Eestiaegne halduskord taastati, aga Eesti riik mitte. Eestlased võtsid ometi aktiivselt osa NSVL vastasest võitlusest: 1941. aasta suvel metsavendadena, hiljem julgestusorganisatsioonis Omakaitse ning Saksa sõjaväes, eriti pärast marionetliku omavalitsusorganisatsiooni Eesti Omavalitsuse korraldatud mobilisatsioone 1943 ja1944. Katse Saksa vägede taganemisel Eesti iseseisvust taastada (Otto Tiefi valitsus) kustus juba eos. Teherani konverentsil1943. aasta lõpul olid USA ja Suurbritannia lubanud Baltimaad NSV Liidule. Punaarmee okupeeris Eesti mandriosa septembris 1944. Läände pages Eestist 72 000 inimest.Algas uuesti massiterror (sõjajärgseil aastail arreteeriti 75 000 inimest). Kuni 20 000 metsavenda jätkasid võitlust, mis rauges aegamisi 1950.-te aastate alguses. Taastati 1941. a kehtinud poliitiline ja majanduslik reziim: erasektor tööstuses kaotati 1945, kaubanduses 1947, 1944-1946 teostati uuesti petlik maareform. Algas Eesti industrialiseerimine, suurriikliku üleliiduliselt integreeritud tööstuse ülesehitamine. 1944. a oli 26 000, 1950. a 80 000, 1955. a 105 000, 1965. a 170 000, 1975. a 186 500 tööstustöölist, suur osa tööjõust toodi Venemaalt, eriti põlevkivibasseini ja Narva. Immigratsioon muutis etnilist koosseisu: 1944. a 95% eestlasi, 1989. a 61,5 %. Rõhk oli rasketööstusel, eeskätt põlevkivitööstusel, mis taastati 1946. aastaks. 1973. a toodeti 15 korda ja 1980. a 18,4 korda rohkem põlevkivi kui 1939. a. Talurahvale avaldati survet põllumajandussaaduste müüginormikohustuste, maksude ja töökohustustega. Parteipropaganda vaikis kolhoseerimisest kaua, korraldus kolhoose teha tuli Moskvast mais 1947, septembris 1947 tehti Saaremaal esimene kolhoos. 25. märtsil 1949 viidi läbi massiküüditamine, veeti ära 21 000 inimest (kokku küüditati ja arreteeriti kahe Nõukogude okupatsiooni vältel umbes 100 000 inimest). Küüditamise hirm tagas kolhooside loomise edu: enne küüditamist (20.03.1949) oli kolhoosides 8% taludest, 20. aprillil 1949 64%. Majanduslikult oli kolhooside loomine laostav: riiklikud müügikohustused sümboolsete kokkuostuhindadega ning masina-traktorijaamadele (Eestis loodud alates 1941) makstav ülikõrge teenustasu neelasid praktiliselt kogu kolhooside tulu. Kolhoosnikud elasid ära ainult oma õue-aiamaa ja loomapidamise varal, kolhoositöö kaotas mõtte, kolhoosnikud minetasid töötahtmise. Märtsis 1950 toimus Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenum, mille tulemusel kasvas Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsus parteis ning muudes võimuorganites. Ühtlasi tähendas see ideoloogilise surve tugevnemist, ägenenud kampaaniat nn kodanliku natsionalismi ja selle esindajate vastu. Stalini surm (märtsis 1953) tõi kaasa terrori nõrgenemise, 1954-1956 hakkas sunnitöölaagreist ja väljasaatmiskohtadest tagasi tulema vabastatuid. Alates 1953. aasta septembrist üritati üleliiduliselt rakendada meetmeid põllumajanduse olukorra parandamiseks. Väheefektiivsete meelevaldsete kampaaniate (maisikasvatuse arendamine, kartuli ruutpesiti panemine jm) kõrval tõsteti põllumajandussaaduste kokkuostuhindu, mis suurendas kolhooside materiaalset huvitatust. NLKP XX kongress veebruaris 1956 Stalini nn isikukultuse kritiseerimisega lõi paljudel illusiooni Nõukogude ühiskonna demokratiseerimise võimalikkusest. Üleminek rahvamajanduse territoriaalsele juhtimisele (rahvamajandusnõukogude loomine 1957, neist üks Eesti NSV-s) võimaldas suurendada kohalikku initsiatiivi. Veebruaris 1958 likvideeriti masina-traktorijaamad ning nende põllumajandustehnika müüdi kolhoosidele. See avardas kolhooside initsiatiivi ja majanduslikke võimalusi. 1950.-te aastate teisel poolel hakati väikeseid kolhoose liitma, aga ühtlasi nõrgemaid kolhoose muutma sovhoosideks, subsideerides sovhoose majanduse arendamiseks. 1955. a oli Eestis 908 kolhoosi ja 97 sovhoosi, 1975. a vastavalt 188 ja 166. Nõukogude interventsioon Ungaris novembris 1956 tegi lõpu igasugustele kommunistliku reziimi liberaliseerumise lootustele ning demokraatlike lääneriikide abi ootustele. Igasuguste illusioonide purunemine tõi kaasa rahva demoraliseerumise ning massilise poliitilise kaasajooksikluse. Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeid oli 1945. a 2 400, 1946. a pisut üle 7 000 (kellest 52% venelasi, 21% Venemaa ja 27% Eestimaa eestlasi), 1951. a 19 000, 1956. a 23 000, 1961. a 38 000, 1967. a 62 000, 1971. a 73 000, 1976. a84 000, 1981. a 98 000, 1986. a 110 000. Eesti rahvusest parteilaste protsent alates 1961. aastast kõikus 49-52 ümber.1962. a hakati tööstuse juhtimist jälle üleliiduliselt tsentraliseerima. 1965. a kaotati rahvamajandusnõukogud, mis tähendas päriselt tagasiminekut majanduse ametkondlikule juhtimisele. 1960.-te aastate lõpul hakati juurutama nn isemajandamist, mis tähendas siiski ettevõtete iseseisvuse teatud kasvu ning rentaabluse tõusu. 1970.-te aastate lõpuks oli enamik tööstusettevõtteid läinud üle sellele süsteemile. Ometi tõi forsseeritud ja ülekiirendatud industrialiseerimine1970.-teks aastateks tööstuse kasvutempo languse. Keskkonna reostus kasvas suuresti. 1967. a lubati kolhoosidel tegelda abitööndusega (mida oli harrastatud varemgi), 1970.-tel aastatel said paljud kolhoosid peaosa oma tuludest tööstustegevusest. 1964. a oli Eestis põllumajanduses üle mindud rahapalgale (normipäevade asemel). Põllumajandustöötajate palgaolud paranesid. Paljud kolhoosid aga töötasid 1970.-tel aastatel riigi poolt kaetud kahjumiga, täites oma üleliiduliselt seatud ülesannet: toota imporditud jõusööda varal piima ja liha Vene turule. Sel eesmärgil hakati 1975. a rajama nn agrotööstuskomplekse. Nii Eesti tööstus kui põllumajandus olid muudetud üleliidulise süsteemi ripatsiteks. 1978. aasta lõpul venestussurve tugevnes suuresti. Metsavendade vastupanu lõppemise järgi (1950.-te aastate algul) oli jätkunud koolinoorsoo põrandaalune liikumine üksikute vastupanuorganisatsioonide näol. 1968. aasta paiku sai alguse dissidentlus Eestis, mõjutatud Moskva dissidentluse tekkimisest, saades tuge ka Tšehhoslovakkia sündmustest 1968. aasta augustis. Need hävitasid järjekordselt kõik reziimi liberaliseerimise lootused. 1972. a nõudsid dissidentide grupid Eesti iseseisvuse taastamist. Venestamissurve vastu protestisid 1980. a koolinoored meeleavaldustega ning intellektuaalid avalikus nn 40 kirjas.Nõukogude kommunistliku reziimi üleminek pikaajaliselt stagnatsioonilt järsule lagunemisele algas 1980.-te aastate keskel majanduslike ümberkorraldustega (perestroika) ja liberaliseerimisega (glasnost). See tõi kaasa ka repressioonihirmu ja-ohu kadumise. Majanduse juhtimises algas teatud liberaliseerimine keskuse (s.o Moskva) poolt 1986. a, kuigi üldiselt kestis tsentraliseeritud juhtimine 1988.-1989. aastani. 1986-1987 osutas Eesti avalikkus aktiivset ja tulemuslikku vastupanu fosforiidi kaevandamise üleliidulistele plaanidele Ida-Eestis. Majandusliku autonoomia mõte 1987. a leidis esialgu teravat vastuseisu nii Moskvas kui kohalikes parteiorganites. 1988. a asutasid kommunistid Eestis rahvarinde perestroika toetuseks (likvideeritud 1993). 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis peetud miiting taotles avalikult Eesti iseseisvuse taastamist, loomeliitude ühispleenum aprillis 1988 kritiseeris teravalt kehtivat reziimi. 1988-1989 toimus nn laulev revolutsioon, poliitilised massiüritused iseseisvuse toetuseks (11. septembril 1988 “Eestimaa laul” Tallinna lauluväljakul, 23. augustil 1989 nn Balti kett). Eesti Vabariigi kodanikkonna registreerimise alusel tuli 1990. a kokku Eesti Kongress. Rahvaliikumise survel läks Eesti poliitilistel jõududel (Ülemnõukogul ja Eesti Kongressil) korda kokku leppida koostööks ning NSV Liidu lõpliku lagunemise tingimustes taastada Eesti iseseisvus 20. augustil 1991. Vene sõjaväe väljaviimine 1994. a tähendas päriselt okupatsiooni lõppu.