Religioon

Saada link Prindi PDF

Religioon Eestis 1940-1991

Religiooni või usundit kui inimese suhtumist temast absoluutselt üle olevasse ja tema olemist määravasse tegurisse ja sellega seotud kombestikku käsitles nõukogude ideoloogia kui igandit, mis tuleb eemaldada inimeste teadvusest ja igapäevaelust. Siiski jäid nõukogude Eestis püsima traditsioonilised kirikud ja väiksemadki usugrupid. Põhjus näib olevat osalt välispoliitiline, osalt lihtsalt polnud jõudu usuorganisatsioonide täielikuks likvideerimiseks. Ideoloogiat kõrvale jättes käsitleti kirikuid teinekord ka kui ühiskonnas stabiilsuse säilitajaid. Äärmuslikud usugrupid likvideeriti või neutraliseeriti. Periooditi ägenesid rünnakud religiooni ja usuliste organisatsioonide vastu, ühiskonnas kujundati religioossuse ja kirikute suhtes negatiivne hoiak. Repressioonid vaimulike vastu lõppesid enamuses Stalini surma järel, kirikute sulgemine ja administratiivne surve on olnud võitlusvahendiks eelkõige 60ndail aastail.

Esimene Nõukogude aasta

Ateistlikus riigis kehtisid religioosseile organisatsioonidele rasked tingimused. Juriidilised õigused ning ühiskondlikud funktsioonid võeti 1940 detsembris kehtestatud Vene NFSV kriminaalkoodeksiga ära. Keelati liikmemaksu kogumine, kirikud tohtisid vastu võtta ainult vabatahtlikke annetusi enda ülalpidamiseks. Nn. suurte majade natsionaliseerimise seaduse alusel natsionaliseeriti osa nende omandist. Laste- ja noortetöö, usuõpetus koolides ja diakoonia, misjon, kirjastamine ning sidemed vennaskirikutega keelati. Jumalateenistusi ja kiriklikke ametitalitusi võis ainult “kultushoonetes” läbi viia - ainukeseks erandiks olid matused samal ajal Vene Föderatsioonis ei tehtud erandit isegi viimaste osas. Kuigi 1929.a. Nõukogude Liidus kehtestatud radikaalset seadust usuühingute kohta (mis nägi ette ülalkirjeldatud piirangud) Eestis ametlikult ei kehtestatudki – tõlkimine venis, selle üle vaieldi Rahvakomissaride Nõukogus 1941 juunis – oli see siiski põhilises osas religioonipoliitika aluseks.

Vaimulikke langes ka repressioonide ohvriks, kuigi ei toimunud spetsiifiliselt nende vastu suunatud aktsioone. 15 luteri kiriku õpetajat küüditati, 2 mõrvati ja 7 mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Ka endine (1934-1939) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskop Hugo Bernhard Rahamägi arreteeriti ning hukati Venemaal juba 1941. Piiskop Johan Kõpp (kirikujuht kodumaal 1939-1944) sai jätkata oma tööd. EELK lihtliikmete ja vaimulike arvu vähenemine oli alanud 1939: 11 500 Saksamaale repatrieerunud sakslase seas lahkusid ka 53 vaimulikku (28 neist olid teeninud eesti kogudusi). Teise repatrieerumislainega lahkusid ka 10 seni siiajäänud saksa vaimulikku Saksamaale.

Tartu Ülikooli usuteaduskond suleti 31.08.1940, samal ajal kaotati ka usuõpetus koolidest. Algas ateistlik propaganda. Juba okupatsiooni esimestel päevadel oli alanud religioosse kirjanduse kõrvaldamine äridest ja raamatukogudest. Samuti keelati uute religioossete raamatute trükkimine. Trükikodades on hävitatud valmis usuteemalisi trükiseid.

Õigeusklikke püüti Nõukogude Liidus ja väljaspool selle piiregi allutada Moskvale, samas kui rooma-katoliku kirik oli pinnuks silmas tänu “oma väljaspool NL-i asuvale nõukogude-vaenulikule keskusele Vatikanile”. Eesti Apostlik Õigeusu kirik (EAÕK) allutati 30.03.1941 taas Moskva Patriarhaadile. Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander pidi edaspidi alluma Eesti ja Läti eksarh Sergile. Rooma-katoliku kiriku mitmed vaimulikud saadeti välismaalastena maalt välja ning piiskop Eduard Profittlich arreteeriti süüdistatuna spionaažis ja suri Kirovi vanglas 1942.

Kõigest hoolimata kirikutöö jätkus ning kirikliku tegevuse aktiivsus ei vähenenud oluliselt. Leeride puhul on täheldatud isegi osavõtjate arvu kasvu, kuna kardeti nende lõpetamist. Kirikud jäid äraootavale positsioonile, püüdes mitte minna võimudega otsesesse vastuollu, aga mitte ka koostööd teha.

Saksa okupatsiooni aeg

Suvel 1941 alanud Saksa okupatsioon taastas kirikute õigused suures ulatuses. Teoloogilise hariduse jätkamine polnud siiski lihtne: võimalus selleks anti alles 1943. Loodi Usuteaduse Instituut luteri kiriku piiskopi otseses alluvuses. Piiskoplik juhtimine pidi kindlustama tugevama sideme kirikuga, mis oli okupatsioonivõimu nõue. Õppeasutus asus siiski Tartus ja tegutses usuteaduskonna ruumides ning samade õppejõududega. Keskenduti kraadiõpingute lõpetamisele, nii kaitses oma doktoritööd 1943 Arthur Võõbus.

Suurimaks probleemiks luterlikule kirikule oli vaimulike puudumine: 1943 oli kolmandik kogudustest ilma kirikuõpetajata. Natsionaalsotsialistlik võim on kogunud kirikult kelli ja muid väärismetalle sisaldavaid esemeid rinde vajadusteks. See on olnud pingete allikaks tollaste võimumeeste ja kiriku juhtkonna vahel.

Saksa okupatsiooni ajal tekkis õigeusklikel võimalus suhteliselt iseseisvaks tegutsemiseks. Kuigi okupatsioonivõimud toetasid avalikult kiriku sidumist Moskvaga, lubati ka iseseisval õigeusu kirikul end 1942 taastada. Nii tekkisid kaks osaduskonda: suurem, peamiselt eestlastest koosnev metropoliit Aleksandrile alluv Eesti Apostlik-Õigeusu Metropoliitkond ning Eesti-Läti eksarhi alluvusse jäänud peamiselt venelastest koosnev Narva piiskopkond piiskop Paveli juhtimisel.

Ka rooma-katoliiklastel ajutise apostelliku administraatori Henri Werlingi (1941-1945) juhtimisel ning teistelgi usugruppidel avanes võimalus vabamaks tegutsemiseks. Siiski oli 1942 tegutsemas vaid 4 katoliku preestrit sõjaeelse 14 asemel. Tegevusvabadus puudus täielikult natsi-Saksamaal vaenatud jehoovatunnnistajail ja loomulikult juutidel.

Kiriku ja riigi suhete väljakujunemine 1944-1954

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944 rakendati uut kirikupoliitikat. Sõja ajal olid Nõukogude Liidu kirikupoliitikas aset leidnud mõningad muutused. Kiriku toetus oli vajalik võidu jaoks (riigi läänealadel polnud jõutud kirikuga palju ette võtta, loodeti kirikut ära kasutada imperialistliku poliitika jaoks ning lääneliitlased seadsid abiandmise tingimuseks kirikute sallimise) ja vene õigeusu kirik sai 1943 rohkem õigusi. Teisedki usuühingud said peagi laiema tegevusvabaduse. Olulisemas taastati siiski 1940-41 kehtinud õiguskorraldus.

Pöörde tulemusena religioonipoliitikas oli Moskvas asutatud kaks uut keskasutust riigi ja kiriku suhete reguleerimiseks – Vene Õigeusu Kirikuasjade Nõukogu ja Usukultusasjade Nõukogu (mõlemad algul Rahvakomissaride Nõukogu, siis Ministrite Nõukogu juures – nime muudeti 1946). 1965. a. asutuste liitmisel sai nimeks Usuasjade Nõukogu. Esialgu on niisiis märgatav selge vahe Vene Õigeusu ja teiste konfessioonide ning religioonide vahel. Mõlemal nõukogul olid liiduvabariikides, oblastites ja kraides omad volinikud. Need volinikud töötasid kohaliku Ministrite Nõukogu juures, olid aga otse Moskva nõukogule allutatud. Eesti NSV-s oli esimene volinik EELK ja teiste “mitteõigeusklike” jaoks Johannes Kivi, õigeusu kiriku jaoks Nefed Karsakov. Mõlemad saabusid uuele tööle julgeolekuorganitest. Volinikud kontrollisid kirikuid, nad pidid jälgima koguduste tegevust ning kaadripoliitikat. Vaimulike aruanded anti kirikute juhtorganeis edasi volinikule. Ilma volinike nõusolekuta ei võinud keegi kirikus töötada, samuti ei võidud sõjajärgsetel aastatel ilma tema nõusolekuta taastamistöödeks vahendeid saada. Volinik oli kirikuid ka aidanud, kui kohalik Nõukogude võim oli kirikut liiga agaralt kimbutanud – viimase poolest on arhiiviandmete põhjal silma paistnud Tartumaa ja Pärnumaa täitevkomiteed.

Raamseaduseks kirikute ja koguduste tegevuse kohta kinnitati ENSV RKN poolt 5. juulil 1945 “Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend”. Alles 1977 asendati see “ajutine” juhend üksikasjalikuma ja peamiselt koguduste tegevust vaid kitsendava “Usukoondiste põhimäärusega”. Ajutine juhend kehtis sellisena ainult Eestis, volinikud esotsas Kiviga olid selle ise kokku pannud neile Moskvast saadetud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud instruktsioonist. Nii oli kohalik initsiatiiv võimalik ka nõukogude religioonipoliitikas.

EELK oli raskes olukorras. Paljud vaimulikud (ning ka koguduseliikmed) olid eelmistel aastatel Eestist lahkunud - sügisel 1944 põgenesid umbes 70 000 eestlase seas ka 72 vaimulikku ning 12 kandidaati ja teoloogiatudengit Rootsi ja Saksamaale (ka piiskop Johan Kõpp). Välismaal loodi ajapikku erinevates riikides paiknevaid kogudusi liitev pagulaskirik. Rootsi kogudused koos nende praostkonnaga likvideeriti, kui koguduste liikmed koos vaimulikega Rootsi olid põgenenud. 79 kirikuhoonet olid sõjas kahjustusi saanud, 24 täiesti hävitatud.[1]

Piiskop Kõpp oli enne põgenemist koostanud ootamatute olukordade tarvis piiskopiameti üleandmise nimekirja. Vastavalt sellele võttis assessor Anton Eilart piiskopikohustused üle. Ta ei saanud neid kaua täita - 25. novembril kutsuti ta MGB-sse ülekuulamisele. Ööseks koju lubatud, põgenes ta koos abikaasaga ja peitis end nõukogude võimuorganite eest; märtsis 1948 ta vangistati. Eilarti põgenemisega katkes kiriku juhtimise järjepidevus.

29. novembril 1944 kogunes piiskoplik nõukogu Tallinnas ja valis ajutise kirikukomitee. See pidi ajutiselt konsistooriumi asendama. 17. jaanuaril 1945 kogunes laiendatud piiskoplik nõukogu ning valis August Pähna piiskopi asetäitjaks. Valiti ka ajutine konsistoorium. 5. juuli 1945 ringkirjas nimetas konsistoorium neid vaimulikke, kes polnud kohtadele jäänud, ametist lahkunuks; umbes 80 olid jäänud.[2] Juba esimesest piiskopliku nõukogu kogunemisest osavõtjad pidid kirjalikult deklareerima koostööd riigiga

Mais 1945 algas koguduste registreerimine. Taotlejaks pidi olema dvadtsatka (vene keeles: 20-liikmeline grupp). See kord oli üldine kogu Nõukogude Liidus. Sellest grupist (kõik pidid olema koguduse täieõiguslikud liikmed) valiti ka koguduse juhatus ja revisjonikomisjon. Selline korraldus vähendas koguduseliikmete laiema ringi mõju koguduse juhtimisele. Kõik dvadtsatka liikmed pidid ka ühel administratiivüksusel elama. See oli raske selliste koguduste jaoks, mille liikmed elasid erinevates valdades. Samuti tohtisid nüüd eksisteerida vaid need kogudused, millel oli oma vaimulik - õpetaja või jutlustaja. See oli põhjuseks, miks tohtisid nüüdsest EELK-s õpetajaks ordineeritud saada ka need inimesed, kel polnud täielikku teoloogilist haridust, kuid kes olid praktiliselt võimelised kogudust teenima. Naised said suuremaid õigusi, juba esimene sõjajärgne Piiskoplik Nõukogu oli lubanud naistel asuda kogudustes tööle kuulutajatena, 60ndate keskel jõuti õpetajaks ordineerimiseni.

Juba 4. juulil 1945 on piiskoplik nõukogu tunnistanud Usuteaduse Instituudi loomise vajadust, et olukorda parandada. See instituut oli kaugõppeasutus, mis tegutses esialgu voliniku loata, tegeledes üliõpilaste aitamisega pooleliolevate õpingute lõpetamisel. 3. veebruari 1945 piiskopliku nõukogu otsus paluda konsistooriumil luua komisjon üliõpilaste eksamineerimiseks on ilmselt esimene II Maailmasõja järgne ametlik otsus kõrgema teoloogilise hariduse andmise kohta EELK-s. Usuteaduse Instituut hoidis kõrgema teoloogilise hariduse andmise järjepidevust, esialgu poollegaalsena kogu Nõukogude perioodil.

1948 oli EELK-l 154 kogudust 79 õpetajaga (kaasa arvatud mittetäieliku haridusega abiõpetajad) ja 58 jutlustajat või köstrit registreeritud.

Tabel 1. Kiriklikud talitused EELK-s 1945-1947.[3]

1945

1946

1947

Ristiti

4897

7804

8750

Konfirmeeriti

3215

8039

10814

Laulatati (paare)

993

2096

2646

Maeti

12535

13228

12978

Kirik oli populaarne ning see sundis ka riigivõimuorganeid hoolsale tööle kirikuga. Konfirmantide arv aastal 1947 oli kogu okupatsiooniaja rekord. Juba 1947 esimestel kuudel aga keelas volinik konfirmeerida nooremaid kui 18-aastaseid (pärast läbirääkimisi Moskvaga). Neid oli 1945 35% kõigist konfirmeerituist.

1947 alustas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJK) Moskva survel aktiivsemat tööd luterliku kirikuga Eestis. Moskva võime oli pahandanud EELK Konsistooriumi protest haridusminister A. Raua kõne vastu 1947 sügisel (kõnes halvustati “mustakuuemehi” – luterlikke vaimulikke), protesti märgiks poldud kirjutatud nõutud läkitust kirikuliikmeile Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks, vaid saadeti hoopis kiri Stalinile (õnnitlustega). Plaani eesmärgiks oli luua korraline agentuur vaimulikkonna seas ja allutada kirik selle agentuuri kaudu täielikult riigile. Agendid pidi kirikus viidama kõrgetesse ametitesse. Teade plaani esimese etapi eduka läbiviimise kohta saadeti Moskvasse juba aprillis 1948. Mõned vaimulikud olid kinni võetud, mõned agentideks värvatud.

12. aprillil 1949 arreteeriti senine piiskopi asetäitja August Pähn ja saadeti Siberisse. Tema oli juba 1945 värvatud, aga osutus truudusetuks agendiks ning pidi seetõttu kuni 1956 vangis olema, mil Hruštšovi amnestia ta vabastas. Kokku arreteeriti aastatel 1944 kuni 1953 23 luterliku kiriku õpetajat. Jaan Kiivit, endine Virumaa praost, konsistooriumi liige alates 1946 ja Tallinna praost alates 1948, tegutses konsistooriumi otsuse kohaselt piiskopi asetäitjana alates 2. veebruarist 1949.

Konsistooriumi liikmed asendati uutega, kes pidid olema riigi poliitikale ustavamad kui senised. Voliniku abiga oli õnnestunud 7 assessorist koosnev konsistoorium kevadeks 1949 nii kokku seada, et kõik liikmed ühe erandiga olid agendid. Värbamine võis märtsis 1949 toimunud massiküüditamise tekitatud hirmu tõttu kerge olla. Kas need uued agendid olid ustavamad kui vanad? Vastavalt KGB ametlikele aruannetele - jaa. Agentide personaaltoimikuid koos nende võimalike ettekannetega pole leitud - need on kas Venemaal või juba hävitatud - nii pole sellele küsimusele lihtne vastata.

Erakorraline 13. EELK kirikukogu valis 23. oktoobril 1949 endise piiskopi asetäitja Jaan Kiiviti peapiiskopiks. Kõrgem tiitel oli vajalik sidemete jaoks välismaiste kirikutega ning see oli riigivõimu nõue. Vastu võeti uus põhikiri (Läti kiriku põhikirja eeskujul), mis reguleeris kiriku tegevust vastavalt Nõukogude seadustele. Usuasjade volinik ei olnud siiski täiesti rahul uue juhtkonna lojaalsusega, konsistoorium püüdis ilma tema teadmata põhikirja muudatusi sisse viia.

Samal aastal keelati leeriõpetus-konfirmatsioonieelne grupiviisiline õppus pastori juhtimisel. Konsistooriumi ringkirjas 7. juunist 1949 anti sellest õpetajatele teada. Konfirmantide arv langes järgnevatel aastatel. Põhjuseks tuleb pidada ka hirmu massiküüditamise ja kollektiviseerimise järgsel ajal.

Tabel 2. Konfirmantide arv EELK-s 1948-1951

1948

7738

1949

4451

1950

3630

1951

3029

1949. aastat võibki pidada murranguaastaks luterliku kiriku mentaliteedis. Kirik näib olevat saavutanud teatud stabiilse positsiooni Nõukogude riigis, murrang on toimunud, mida näitab ka omandatud nõukogude keelekasutus (ja topeltmõtlemine).

Järgnevatel aastatel kirikustatistika näitajad stabiliseerusid. Kirik osales edaspidi ka “patriootlikus” töös - riiklikel pühadel peeti jumalateenistusi ja konsistoorium saatis salajasi ringkirju, kus kohustati õpetajaid tegema agitatsiooni valimistest osavõtu heaks. Kiriku sellisest tegevusest olid huvitatud kohalikud võimud, volinik arvas, et kiriku sidumine ühiskondliku eluga võiks olla ebasoovitav. Tähtsaimaks “patriootlikuks” tegevuseks kujundati riigi poolt “võitlus rahu eest”.

EAÕK-st põgenesid sügisel 1944 22 preestrit välismaale, luues seal pagulaskiriku. Kodumaal allutati kirik taas tervikuna Moskva Patriarhaadile. 9. märtsil 1945 saadeti laiali EAÕK sinod. Kiriku liikmeskonda vähendas ka idapiiri muutmine - üle 15 % senistest kiriku liikmetest jäid Vene NFSV territooriumile. 1940-1952 hukkus repressioonides kokku 20 õigeusu vaimulikku. Kirikut juhtisid Moskva alluvuses metropoliit Grigori (1945), piiskopid Pavel (1945-1946), Isidor (1947-1949), Roman (1950-1955), Ioann (1955-1960) ja Aleksius (1961-1990), välismaal jätkas esialgu kirikujuhina senine piiskop Aleksander (1944-1953). Õigeusust 17. sajandil lahku löönud vanausulised kuulusid “usukultuste” alla, siiski lubati neilgi tegutseda.

Rooma-katoliku kiriku senine apostellik administraator Werling vangistati 1945 ja saadeti Siberisse, kus ta oli kuni 1956. Kirik Eestis läks Riia peapiiskopkonna hoolduse alla kuni 1992. Tegutsema jäid vaid kaks kogudust – Tallinnas ja Tartus, praktiliselt kujunes katoliku kirik Eestis taas poolakate ja leedukate rahvuskirikuks.

Vabakirikute suhtes algas 1945.a. aktsioon nende ühendamiseks üleliidulisteks organisatsioonideks. Üleliiduline Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liit kujunes katusorganisatsiooniks, millesse ühendati ka nelipühilased. Kuni 1950. aastani sai see organisatsioon Eestis küllalt vabalt tegutseda – taustaks välispoliitiline huvi. 50ndate alguseks ei hoolinud ametivõimud enam tugevast toetusest baptistidele lääneriikidest, eriti USA-st ning Tallinnas koondati enamus selle organisatsiooni kogudusi 1950.a. ühte – Oleviste kirikusse. Usuasjade Nõukogu Moskvas pidas ohtlikuks baptistide aktiivsust ja soovi värvata järjest rohkem uusi liikmeid. Metodistid jäid iseseisva kirikuna püsima ainult Eestis, mujal NSV Liidus emigreerus enamus metodisti pastoreid ning kogudused ühinesid teiste vabakirikutega. Ka seitsmenda päeva adventistid said tegevusloa.

Äärmuslikud religioossed rühmitused pidid taluma tagakiusamist, nagu iseseisvat organisatsiooni taotlenud nelipühilased ja eelkõige jehoovatunnistajad, kellest paljud küüditati eriaktsiooni käigus 1951. Nõukogude võim lähtus eelkõige nende rühmituste otsesest riigivastasusest (keeldumine sõjaväeteenistusest jms).

Mittekristlikest religioonidest said tegevusloa ainult juudid – Tallinnas Kreutzwaldi tänaval avati neile vahetult pärast sõda sünagoog.

Õieti võib riigi ja kirikute suhete stabiliseerumisperioodiks lugeda aastaid kuni 1951, järgnevad aastad olulisi muudatusi kaasa ei too.

Õitseaeg 1955-1958

Pärast Stalini surma 1953 oli ka surve kirikuile nõrgem. Luterliku kiriku statistikat vaadeldes võib rääkida kiriku õitseajast - pärast küüditatute tagasipöördumist Siberist 1955 amnestia järel tõusid kõik näitarvud. Siin on ilmselt märgata vabanemisefekti, mis tekib sarnaselt uuesti 80ndate aastate lõpus.

Ka õpetajad pöördusid tagasi ja võisid alustada tööd kirikus, aga ainult maakogudustes, mitte linnades.

Tabel 3. Kiriklikud talitused EELK-s 1955-1958.

1955

1956

1957

1958

Ristiti

5942

6342

7341

6472

Konfirmeeriti

6247

7776

10017

8100

Laulatati (paare)

2208

2900

3581

3308

Maeti

6853

6694

7002

7108

Aasta 1957 oli kõrgpunkt, seejärel langesid näitajad taas. Üheks põhjustest oli Siberist tagasipöördumise lõppemine, teiseks kirikuvaenuliku kampaania algus.

50ndate aastate keskel algasid EELK intensiivsed kontaktid teiste kirikutega välismaal. 1955 toimusid peapiiskopi esimesed välissõidud - Soome ja Suurbritanniasse. Nõukogude riik lubas neid kontakte eesmärgiga näidata usuvabadust NSVL-s ja koguda andmeid välismaiste religioossete organisatsioonide kohta. 1957 publitseeriti EELK aastaraamat, sihiga näidata religioosse kirjanduse publitseerimise võimalikkust. Tegelik olukord oli teistsugune - järgmine EELK aastaraamat trükiti alles 1982. Alates 1945 oli religioossest kirjandusest võimalik trükkida vaid õhukest kirikukalendrit ja laululehti, aga neidki mitte küllaldasel hulgal. Välismaasõidud olid KGB range kontrolli all ja kõik, kes välismaale sõitsid, pidid sõidu kohta aru andma. Kirikud ei olnud selles ühiskonnas erandiks.

Uue välispoliitikaga tuli ka uus sisepoliitika religiooni suhtes, aga oma mõju avaldas see religioossele olukorrale Eesti NSV-s alles mõned aastad hiljem.

Administratiivse surve ja võitleva ateismi ajajärk 1959-1964

Perioodi teine piir on õieti “liikuv”, kuna administratiivne surve kestis ka edaspidi. Võitlev ateism on siiski rohkem seotud Hruštšovi poliitikaga ning administratiivse surve tagajärjed on 60ndate aastate teisel poolel selgelt näha. Teiseks põhjuseks kirikuelust osavõtu vähenemisele on see, et enamus eestlasi oli rahul elutingimuste paranemisega, mis oli märgatav 60ndatel aastatel ja ka teatud eneseteostusvõimalustega, mida Hruštšovi ja Brezhnevi leebemad rezhiimid piiratult võimaldasid. Samuti oli taandunud lootus poliitilise situatsiooni muutumisele. Nii pidi enamus ideoloogiat muutma. Rahvuslikkus, mida säilitati, ei sisaldanud endas peagi enam kuigi palju kiriklikku.

Aktiivne ateistlik võitlus algas 1959 pärast Moskvast “ideoloogiatöötajatele” juhtnööride saamist, mida vahendati erinevatel nõupidamistel. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroos peetud nõupidamisel vaadeldi noorte suvepäevi kui suurimat edusammu. Esimesed suvepäevad olid läbi viidud 1957, 1958 toimusid nad juba 2260 noore osavõtul. Idees ei olnud midagi uut - juba Lev Trotski oli 1923 rääkinud ilmalikest rituaalidest noorte jaoks ja Saksa Demokraatlikus Vabariigis peeti esimesi suvepäevi 1954.

Järgnevatel aastatel on kasutusele tulnud ka teised ersatsrituaalid: ilmalik surnuaiapüha- asendamaks kiriklikku - oli viimase suure populaarsuse tõttu Eestis üks tähtsamatest. Ilmalikud matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde.

Õitses ateistlik kirjandus. 1963 publitseeriti Eestis 11 ateistlikku trükist. Ajakirjades “Noorus”, “Kultuuritöötaja” ja “Nõukogude Naine” viidi sisse uus rubriik “Teadus ja usk”. Paljud ajaleheartiklid kritiseerisid usku ja usklikke.

Side kirikuga võis tähendada raskusi edukaks eluks. Kirikute kindlustus- ja hoonetemaksudele kehtestati kõrgemad maksumäärad. Kõik kirikutöötajad pidid maksma progresseeruvat tulumaksu (keskmiselt 33% tavakodaniku 11% asemel), vaimulikele kehtis see Nõukogude aja algusest.

1966 ristiti EELK-s vaid 985 inimest, konfirmeeriti 447, laulatati 434 paari ning maeti 5054 surnut. See oli “vaikse aja” algus kirikus. Kirik kui kultuuriline suurus kadus enamiku eestlaste elupildist.

Kui õigeusu kiriku statistika järgib põhimõtteliselt sama teed ja roomakatoliku kirik on sõltuv pigem poolakate-leedukate arvust Eestis, siis vabakoguduste liikmete arv esialgu isegi kasvab, liikmeid võidetakse ka suurtest kirikutest lahkunute seast – ateismis pettunud vajasid intensiivsemat religioossust.

Vaikne aeg 1965-1987

Statistilised näitajad kiriklike talituste ja liikmete arvu kohta EELK-s ja teistes kirikutes jätkavad langust. Suuremas osas perioodist on tegemist stagnatsiooniga nii ühiskonnas kui kirikute elus. Eriti 80ndate aastate algul on vaimulikud osa võtnud nõukogudevastastest üritustest, pidanud võimu poolt taunitud jutlusi, kirjutanud kiriku ja riigi/ühiskonna suhteid lahkavaid töid ning saanud neid ka välismaal avaldada (Harri Mõtsnik “Vastamisi ateismiga”, Vello Salum “Kirik ja rahvus”), korraldanud noortelaagreid (Häädemeeste kristlike noorte suvelaager on vast tuntuim, korraldajaks Villu Jürjo). Karistused ei jäänud tulemata. Vangistatud on aastail 1955-1987 küll ainult üks luterlik vaimulik – Harri Mõtsnik ja temagi vabastati peatselt pärast kohtuotsuse väljakuulutamist amnestia alusel – avaliku kahetsuse eest. Usu eest võidi kõrgkoolist välja heita – 1979 eksmatrikuleeriti TRÜ õigusteaduskonna III kursuse üliõpilane Illar Hallaste leeriskäimise ja kirikliku abielu sõlmimise eest. Kiriku osa vastupanuliikumises on olnud siiski üsna tagasihoidlik.

Kirikute juhtkond on jäänud lojaalseks, 1968 on EELK konsistoorium välja töötanud ka Nõukogude invasiooni Tšehhoslovakkiasse heakskiitva dokumendi. Peapiiskopid Alfred Tooming (1967-1977) ja Edgar Hark (1978-1986) olid sõdinud Punaarmees ning sellega riigivõimude silmis usalduse pälvinud.

Kaheksakümnendate algus tähendas kogu maailmas pöördumist parempoolsete väärtuste poole, religiooni hakati rohkem väärtustama ning see laine jõudis kaude ka Eestisse. Intelligentsi silmis tõusis kiriku väärtus. Tasapisi ja põranda all hakkasid juba 70ndatel Eestisse jõudma ka läänes levinud ida usundid ja nende põhjal kujunenud uususundid – kasvas huvi eelkõige budismi vastu. Rooma-katoliku kirikusse jõudsid ka Eesti intelligentsi esindajad. Siiski toob suurema pöörde alles poliitiliste muutuste aeg.

Ärkamine 1988-1991

Ärkamisest võib siin rääkida eelkõige rahvuslikus aga ka religioosses tähenduses. Rahvas tuli taas kirikusse. Vaimulikud võtsid samuti osa poliitilisest liikumisest ning tõusid isegi mõneks ajaks liikumiste etteotsa. Kristlik Demokraatlik Partei ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei olid populaarseimad vaimulike seas. Nad jõudsid ka parlamenti. Viimane Nõukogude riigi poolt kontrollitud valimistel valitud EELK peapiiskop Kuno Pajula (1987-1994) väitis küll ametlikult, et kirik jääb poliitikas neutraalseks.

7. juunil 1990 valiti Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks 1961.a. alates Eesti õigeusklikke piiskopina juhtinud baltisaksa päritolu Aleksi Ridiger Aleksius II nime all. Õigeusu kiriku koguduste arv oli vähenenud 1939: 157-lt 1992: 80-le. Alguse saavad vaidlused õigusjärgluse üle kodumaale jäänud ja emigreerunud õigeusklike vahel.

Samal ajal saavutavad suure populaarsuse uued religioossed liikumised. Soosingusse tõusevad ka astroloogia, nõidumine jms.

Tabel 4. Läbilõige okupatsooniaastatest: osavõtt kiriklikest talitustest ja annetajad EELK-s 1937-1991.

Aasta

Ristitud

Konfirmeeritud

Laulatatud (paare)

Maetud

Annetajaid

1937

11437

10530

6227

11997

272340

1947

8863

10719

2820

12935

123986

1957

7341

10017

3581

7002

170992

1966

985

447

434

5054

98323

1978

622

481

171

4277

65425

1983

1038

644

235

3504

53763

1987

1834

1179

307

3339

49354

1991

13382

8383

1243

5006

70209

Valik kirjandust

ALEKSIUS II, patriarh. Pravoslavie v Estonii. [Moskva], Tserkovnõi-nautšnõi tsentr “Pravoslavnaja entsiklopedija,” 1999.

ALTNURME, Riho. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944-1949. 2. trükk. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001.

ALTNURME, Riho. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Nõukogude Liidus (kuni 1964) – Eestimaa, Liivimaa ja Lääne kristlus. Eesti-Saksa uurimusi Baltimaade kirikuloost /eesti ja saksa keeles/, toim. Siret RUTIKU; Reinhart STAATS. Kiel, Friedrich Wittig Verlag, 1998. Lk. 219-246.

GOECKEL, Robert F. The Baltic Churches and the Democratization Process. – The Politics of Religion in Russia and the New States of Eurasia. Ed. Michael Bourdeaux. Armonk (N.Y.), London, M. E. Sharpe, 1995. Pp. 202-225.

JÜRJO, Indrek. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn, Umara, 1996.

KIIVIT, Jaan. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik pärast Teist maailmasõda. – Gnadenteich, Jaan. Kodumaa kirikulugu. Usuõpetuse õpperaamat. Tallinn, Logos, 1995. Lk. 102-115.

KLINKE, Lambert. Katoliku kirik Eestis 1918-1998. – Akadeemia 4 (2000). Lk. 862-881.

LOTMAN, Piret. Tsensuur kui usuvastase võitluse meetod Nõukogude okupatsiooni algul Eestis. – Uurimusi tsensuurist. Eesti Rahvusraamatukogu Toimetised IV. Koost. Piret Lotman. Tallinn, 1995. Lk. 120-143.

PAUL, Toomas. Leeri likvideerimise lugu. - Looming 4 (1996). Lk.497-512.

PAUL, Toomas. Usuasjade nõukogu voliniku arhiiv kirikuloo allikana. - Kleio. Ajaloo ajakiri. Nr. 2 (20), 1997. Lk. 45.

SAARD, Riho. Viron kirkkojen johtava papisto kautta aikojen. Principes sacerdotum ecclesiae Estoniae per saecula. – Suomen Kirkohistoriallisen Seuran Vuosikirja 87-88 (1997-1998), Helsinki, 1999. S. 19-56.

SALO, Vello. Riik ja kirikud 1940-1991. Maarjamaa, 2000.

Riho Altnurme

[1] 30ndate aastate lõpul oli Eestis 195 (luterliku kiriku kasutusel olevat) kirikuhoonet.

[2] 30ndate aastate lõpus oli Eestis 209 luterlikku pastorit.

[3] Kuna teiste kirikute puhul puudub kättesaadav uurimistöö statistika osas, on näitevahendina kasutatud EELK oma.