Õiguse vastu ei saa ükski

Print
There are no translations available.

OKUPATSIOONIDE REPRESSIIVPOLIITIKA
UURIMISE RIIKLIK KOMISJON

orurk.gif (2448 bytes)

ÕIGUSE VASTU EI SAA ÜKSKI

Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus

ENN SARV

11

TARTU 1997

© Enn Sarv, 1997

Okupatsioonide repressiivpoliitika
uurimise riiklik komisjon, 1997

ISBN 9985–60–407–5

Trükk: OÜ Greif

Kaas ja köide:
Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda

Tiigi 78, EE2400 Tartu

Tellimus nr. 256

Saateks

Käesoleva raamatu ilmumine on saanud võimalikuks ainult tänu mitmete Välis-Eesti organisatsioonide ja omaaegsete pagulaseestlaste rahalisele toetusele. Autor ja Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon avaldavad neile selle eest oma sügavaimat tänu.

Erilist tänu pälvib meie hulgast lahkunud kauaaegne Eesti Rahvusnõukogu Rootsis peasekretär Arvo Horm, kes kaks aastat tagasi algatas toetajate otsimise mitmesuguste Välis-Eesti fondide seast. Vahetult enne oma ootamatut surma 1996. aasta kevadel jõudis ta vormistada esimesed rahalised toetused Eesti Välisvõitluse Fondist ja Balti Humanislikult Ühingult.

Viimane Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Heinrich Mark on abistanud autorit nii raamatu vaikei täpsustamisel kui ka suurima rahalise toetuse saamisel Gerhard Kõrbi Fondist.

Koos härra Arvo Hormiga oli algusest peale toetajaks Eesti Rahvusnõukogu Rootsis juhatuse liige Mihkel Mathiesen, kelle abiga oleme lisaks saanud abi Pan-Euroopa Eesti Ühingult.

Need kolm meest — Arvo Horm, Heinrich Mark ja Mihkel Mathiesen — on igaüks omal moel võidelnud eesti rahva sõltumatuse eest poole sajandi jooksul alates esimesest Nõukogude okupatsioonist 1940. aastal ja Saksa okupatsioonist kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Nende üksmeelne toetus sedasama võitlust kajastavale raamatule, hoolimata nende erinevast taustast, on sümboolne eeskuju Kodu-Eestile ka meie praeguste ühiste probleemide lahendamisel.

Tänuga nimetame ühe toetajana veel Estfondi ( Tiido Uutma ja Leo Moks) ning täname Eesti Rahvusnõukogu Rootsis esimeest Enno Pennot, kes on olnud ühendavaks jõuks kõigi nimetatud fondide toetuse vahendamisel.

Autor tänab oma retsensente Jaan Krossi, professor Herbert Lindmäed ja akadeemik Erast Parmastot, kelle märkused ja nõuanded on palju kaasa aidanud esialgse käsikirja puuduste kõrvaldamiseks ja argumentatsiooni tugevdamiseks. Suurt kasu sai autor ka käsikirja arutlusest Eesti Rahvusnõukogu aastakoosolekul Stockholmis 1996. aasta novembris ning seal osalenud isikute seisukohavõttudest.

Mõnede raamatutega ja dokumentaalsete allikatega on autorit abistanud pastor Thomas Vaga (Lakewood, USA) ja härra Aleksander Terras (Stockholm). Tunneme kohustust avaldada tänu hea koostöö eest veel Tartu Ülikooli rektorile Peeter Tulvistele ja Tartu Ülikooli kirjastusele.


1.1. Eesti riikluse eesmärgid

Eesti hääleõiguslik kodanikkond on meie riikluse tähtsamad eesmärgid määranud rahva poolt vastuvõetud põhiseadusega. Need on loetletud Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatuses. Ilmselt kõige olulisemad eesmärgid on riigi kindlustamine ja arendamine 1918. aastast lähtuva järjekestvuse alusel ning eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade. Sealsamas on kirjas täiendavad eesmärgid, mis määravad põhipüüdluste teokstegemise viisi: sisemise ja välise rahu kaitsmine, riigi tegevuse rajamine vabadusele, õiglusele ja õigusele (ehk õigusriigi põhimõtteile) ning ühiskondliku edu ja üldise kasu taotlemine. Neid riikluse korraldamise aluseid täpsustavad põhiseaduse esimese peatüki üldsätted, mida on võimalik muuta ainult rahvahääletusega. Seal rõhutatakse näiteks rahva kui riigivõimu kandja rolli, demokraatiat, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet, riikliku korralduse ühtsust ja territooriumi jagamatut terviklikkust, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide kuulumist Eesti õigussüsteemi koosseisu selle lahutamatu osana, avaldamata seaduste mittekohustuslikkust ning lõpuks seda, et Eesti riigikeel on eesti keel.

Rahvusvahelise õiguse seisukohast on kõige olulisem põhiseaduse sissejuhatuse säte, mille kohaselt Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Üldises rahvusvahelises õiguses kinnistati rahvaste enesemääramise põhimõte deklaratiivselt nn Atlandi Hartaga 1941. aastal, kuid lõplikult alles 1945. aastal ÜRO põhikirjaga (vt allpool osa 2.4). Eesti rahvale tagas selle õiguse ennetavalt 1920. aasta 2. veebruari rahuleping Nõukogude Venega (vt allpool osad 3.1 ja 3.4). Tartu rahulepingus on rahvaste enesemääramise õigus, nähtavasti esmakordselt rahvusvahelise õiguse ajaloos, kirja pandud lepingulisel tasemel. See annab Tartu rahule ka kustumatu maailma-ajaloolise tähenduse. Tartu rahulepingu art. II on eesti rahva aegumatu vabaduskiri. Samas on see leping aga ka Eesti riigi sünnitunnistus ja VNFSV sünnitunnistus, esmakordsed mõlema riigi olemasolu de iure tunnustused (vt allpool osa 8.3).

Võime öelda, et põhiseaduse sisssejuhatuses ja esimeses peatükis on lühidalt kirja pandud “põhiseaduse mõte”, mis on ja jääb vankumatuks juhiseks riigikogule, presidendile, valitsusele, kohtuvõimule ja õiguskantslerile igasugusel rahva poolt nende kätte usaldatud võimu teostamisel. Õiguskantsler nimetab seda põhiseaduse vaimuks ja hingeks ning nendib, et selle kõige mõistmisega on Eestis raskusi: paljudel juhtudel pole eriti meie ametnikkond oma tegevuses sellest lähtunud ega pole aru saadud vajadusest jõuda selle mõistmiseni.

Need rahva poolt antud põhiseaduslikud juhtnöörid tulevad arvesse iseäranis seaduste tõlgendamisel ja rakendamisel ning uute seaduste tegemisel. Pärast põhiseaduse vastuvõtmist on täielikult välistatud näiteks kunagine laialt levitatud ja veel praegugi Venemaa poolt pealesurutav käsitlus taasiseseisvunud Eestist kui “kolmandast”, Nõukogude Liidust lahkulöönud vabariigist (lugedes Eesti NSV teiseks) või sellest järelduv kodakondsuse nn nullvariant ehk kodakondsuse automaatne võimaldamine kõigile iseseisvuse taastamise hetkel Eestis viibinud välismaalastele. See kõik oleks põhiseadusega vastuolus, mistõttu niisuguste ideede seadustamine nõuaks tingimata põhiseaduse eelnevat muutmist.

Põhiseaduse “vaim ja hing” tulevad arvesse ka rahvusvahelise õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel Eestis. Seoseid meie põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse vahel on käsitlenud Riigikohtu esimees Rait Maruste (rõhutades, et ta avaldab oma seisukohti kui üksikisik ja teadlane). Kõige üldisem alus selles küsimuses on rahvusvahelises tavaõiguses tunnustatud riikide suveräänsuse printsiip, mille kohaselt rahvusvaheline leping ei saa olla ülimuslik suverääni ehk võimukandja, s.o rahva ees. Sellest lähtub ka ÜRO põhikiri ehk harta, mida vaatleme allpool (osas 2). Eesti põhiseadus on rahva poolt referendumil vastu võetud õigusakt, seega põhimõtteliselt ülim. Põhiseadus (§3) käsitab rahvusvahelist õigust Eesti õigussüsteemi lahutamatu osana, kuid sätestab (§123), et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. See tähendab sisuliselt, et põhiseadus peab alati jääma siseriikliku õigussüsteemi kõrgeima õigusjõuga aktiks. Eesti õiguskord ongi välislepingud, küll enne jõustamist, allutanud põhiseaduslikkuse kontrollile. Samas (§123) on aga ka sätestatud välislepingute ülimuslikkus Eesti seaduste ja muude põhiseadusest alamate aktide ees. R. Maruste teeb sellest järelduse, et ettenähtud korras sõlmitud ja jõustatud, ühtlasi (õiguskantsleri poolt) vaidlustamata jäänud rahvusvahelised lepingud seisavad Eesti õiguskorras põhiseadusest madalamal, kuid muudest õigusaktidest ülemal. R. Maruste peab põhimõtteliselt võimalikuks ka seisukohta, et põhiseadus ja välislepingud on võrdses seisundis, kuid ise ta seda seisukohta ei poolda.

Et rahvusvaheline õigus on osa Eesti õigussüsteemist, siis tekib paratamatult vajadus seda koos kõigi muude normidega põhiseaduse alusel ja vastavalt Eesti õiguskorras kehtestatud reeglitele tõlgendada. Tõlgendamise eesmärk on kindlustada kooskõla ja lahendada vastuolud muude rahvusvaheliste normidega, eriti aga põhiseadusega, ning hoolitseda selle eest, et põhiseadusest alamad seadused oleksid vastavuses Eestis jõustatud rahvusvaheliste normidega. Nii kehtib ka rahvusvahelise õiguse puhul nõue, et seda tuleb lugeda lähtudes Eesti põhiseaduse sättest ja mõttest, eelkõige aga printsiipidest, mida eespool kirjeldati kui põhiseaduse “vaimu ja hinge”. Allpool (osas 5.1) näeme, et kahe kõige olulisema inimõigusi sätestava rahvusvahelise lepingu alusel on Eestis lisaks ette nähtud ka rahvusvaheliste organite kontroll.

1.2. Mida autor taotleb

Rahvusvahelised konventsioonid ja muud lepingud, millega Eesti riik on ühinenud, seisavad meie õigusnormide astmestikus vahetult põhiseaduse järel. Kui mõni Eesti seadus on nendega vastuolus, siis tuleb kohaldada välislepingu sätteid. Nagu igasugune leping, nii ka välisleping kehtestab kohustusi, kuid annab ühtlasi ka mitmesuguseid õigusi. Käesoleva kirjutise põhieesmärk on näidata, missuguseid rahvusvahelise õigusega määratletud kohustusi me oleme endale võtnud, missugused on meie riigi õigused, kuidas me täidame oma kohustusi ja kuidas kasutame õigusi. Eraldi vaadeldakse rahvusvahelisest õigusest tulenevaid probleeme, mis seonduvad Eesti riikluse kindlustamisega ning rahvuse ja kultuuri säilimise tagamisega. Juhitakse tähelepanu rahvusvahelise õiguse dokumentidele, mida saaks ja tuleks kasutada meie eesmärkide taotlemisel ning välis- ja sisepoliitika arendamisel. Nende põhjal soovitatakse meetmeid, mis soodustaksid eesti rahvuse ja kultuuri ning demokraatia püsimajäämist. Ühtlasi näidatakse, mis kõik on meil siiamaani tegemata jäänud.

Kõige enam tuleb juttu vähetuntud, unustatud või mahavaikitud asjadest.

Kõigepealt (osas 2) tutvustatakse lühidalt rahvusvahelise õiguse olemust, sealhulgas eriti ÜRO põhikirja (ehk Ühinenud Rahvaste Hartat) ja ÜRO resolutsioone, mis seda tõlgendavad. Need dokumendid on kaasaegse rahvusvahelise õiguse ja maailmapoliitika alus, kuid Eestis jäänud peaaegu tundmatuks, sest ÜRO põhikiri avaldati Riigi Teatajas alles 1996. aastal, aga seda tõlgendavate resolutsioonide eestikeelseid vaikee pole üldse kuskil avaldatud. Meie riigiorganid ega ajakirjandus nende olemasolu ega sisu sageli ei arvesta.

Järgneb kaks pikka peatükki (osad 3 ja 4) teemadel, mida veel viis aastat tagasi väga elavalt arutati, kuid mis nüüd on hakanud juba unustusse vajuma. Alguses tõestatakse N. Liidu agressiooni ja okupatsiooni kuritegelikkus. Seejärel kirjeldatakse okupeerimise käiku ja Nõukogude korra olemust ning kummutatakse müüdid sotsialistlikust riigipöördest ja N. Liiduga ühinemise vabatahtlikkusest. Rahvusvahelisele õigusele, eriti aga rahvaste enesemääramise õigusele tuginedes tõestatakse Eesti riigi ja kodanikkonna juriidiline järjekestvus ning selgitatakse presidendiameti ja valitsuse kontinuiteedi hoidmist paguluses. Juriidilisele peatükile järgneb okupantide inimsusevastase rahvuspoliitika analüüs ja eesti rahva hävitamise sovjetliku suurürituse kirjeldus. See kõik kokku on meie rahvuslik mälu, mida nii mõnedki tahaksid olematuks muuta.

Autor peab neid kahte peatükki käesoleva käsitluse tuumaks, millest järeldub kõik muu. Lähiajaloo kohta on meil avaldatud palju laialipillatud kirjutusi ja mõtteid, mitmel üksikteemal isegi raamatuid, aga kokkuvõtted ja juriidilised hinnangud nõukogude aja võimukandjate poolt Eestis läbiviidud genotsiidi ja etnilise puhastuse kohta puuduvad. Siin on püütud välja tuua kõige olulisemat ning liigendada okupatsioonivõimu ja selle eesotsas seisnud kommunistliku partei tegevussuundi juriidiliste kuriteotunnuste alusel. On püütud ühtlasi õiendada mõningaid ajaloovõltsinguid, mille eesmärk on olnud kommunistliku partei osatähtsuse pisendamine ja partei vähemalt osaline rehabiliteerimine. Väga oluline on kogu minevikku ikka ja jälle meenutada, võidelda tahtmatu ja tahtliku unustusega, sest lühike mälu annab asjaosalistele teenimatult puhta südametunnistuse. Mäletamine on ainus usaldatav teejuht tulevikku. Mäletamine on seetõttu kohustus.

Hämmastav on rahva, eriti noorsoo ükskõikne ja tüdinud suhtumine olnusse. Seda on aidanud süvendada mõne asjaosalise ja paljude uurijate keskendumine vaid rahva kannatuste kirjeldamisele ja liigne halisemine. Tegelikkus oli midagi hoopis muud: see oli esmalt 80% eestlaste kangelaslik võitlus enesemääramise ja iseseisvuse eest, siis aga aastakümned passiivset vastupanu ja rahvusliku iseoleku (identiteedi) alalhoidmist, nii nagu keegi oskas. Võitlusvaim ei kadunud kunagi: rahvas ei murdunud, vaid paindus vibuna, salvestas endasse tohutu hulga alistumatuse energiat ja muudkui ootas: ootas ülima kannatlikkusega esimest võimalust enese sirgu ajamiseks. Meie minevik on rahvuse säilitamise vagur kangelaslugu, suur õppetund tänastele noortele. Isegi meie riikluse peatamine pooleks sajandiks on väärtuslik kogemus: õpetus, et demokraatia nõrgestamine, opositsiooni suu sulgemine ja valitsemistöö läbipaistvuse kadumine hõlbustab vaenlase tegevust. See on kogemus vigadest, mida ei tohi kunagi enam korrata.

Eelmises lõigus öeldu ei puuduta muidugi kollaborante, kes isikliku kasu huvides okupandi poolele üle läksid. Neid oli vähe.

Mineviku analüüsiga haakub viies peatükk, mis käsitleb võimalusi inimõiguste rikkumise hüvitamiseks ning pühendab erilist tähelepanu rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvahelisele konventsioonile, mille me Eestis 1991. aastal ratifitseerisime ja silmapilk ära unustasime. See on aga ainus rahvusvahelise õiguse dokument, mis võimaldab diskrimineerimise all kannatanud rahva olukorda parandada ning talle taastumiseks ja arenemise tagamiseks ajutisi soodustusi luua. Viimase probleemi juriidilise tagapõhja ja vajalike meetmete juurde pöördutakse tagasi käsitluse lõpupeatükis (osas 10.6).

Järgneb teine suur kompleks omavahel seotud õiguslikke probleeme, mis hõlmavad inimsusevastaste ja sõjakuritegude karistamise kohustust ja selle kohustuse täitmise võimalusi Eestis. Kõigepealt (osas 6) kirjeldatakse inimsusevastaste ja sõjakuritegude karistamise aluseks olevaid rahvusvahelisi konventsioone. Neid on kokku üheksa. Me oleme need kõik ratifitseerinud, kuid nende täitmine jätab meil väga palju soovida. Lähem vaatlus näitab, et näiteks apartheidivastane konventsioon pakub võimaluse määratleda okupatsioonivõimu poliitikat Eestis kui apartheidi nõukogu-likku varianti. Seda pole meil ega maailmas keegi arvestanud, mitmeid nõukogude apartheidi jäänuknähteid kiputakse koguni Eestile süüks panema. Sõjakuritegude Genfi konventsioonid on meil hoopis tõlkimata ja avaldamata jäänud, niisiis mahavaikimise ohvriks langenud. Oletatavasti pole tahetud rahvast teavitada, et sõjakuritegude määratlused laienevad ka okupatsioonidele ning et okupandid ja kollaborandid harrastasid Eestis paljusid sõjakuritegusid kuni meie taasvabanemiseni. Järelikult on Eestis käimas Genfi konventsioonide rikkumine. Arvestatakse üksnes kõige jõhkramat genotsiidi ja otsitakse kurjategijaid Stalini ajast, mis on muidugi mugavam kui tegelemine elavate süüdlastega.

Järgmine peatükk (osa 7) on eelmisega vahetult seotud. Seal lahatakse ja arvustatakse Eesti kriminaalkoodeksisse lisatud nelja paragrahvi, millesse on püütud kokku pressida äsjamainitud üheksat konventsiooni, õigemini nende tükke. Põhiseaduses kinnistatud õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise õiguse ülimuslikkus sunnivad siiski inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid ka Eestis täies ulatuses uurimisele võtma. Selgub, et kui paragrahve avaramalt tõlgendada, siis see oleks võimalik isegi ilma kriminaalkoodeksit parandamata. Lõpuks lohutatakse võimalikke süüdlasi, et enamikul kommunistlikust parteist väljaastunuil tulevad arvesse karistusi kergendavad ja ärajätvad asjaolud, mis ei luba kellelgi karistamisega liiale minna.

Seejärel tuleb peatükk (osa 8), mis loob sideme mineviku ja oleviku vahele. Seal kirjeldatakse kõigepealt “laulvat revolutsiooni” ja tegevust riigi taastamiseks kui eesti rahva omaalgatuslikku enesemääramisõiguse kasutamist ning antakse juriidiline hinnang olulisematele sündmustele ja dokumentidele. Pikemalt analüüsitakse vabadusvõitluse eesmärkide üle peetud põhimõttelisi vaidlusi, selgitatakse rahvusvahelist tavaõigust riikide tunnustamise ja järjekestvuse küsimuses ning veendutakse, et Eesti riik on tõepoolest teinud kõik vajaliku oma kontinuiteedi kindlustamiseks ning et järjepidevust on tunnustanud kogu rahvusvaheline üldsus. Teine pool peatükist vaatleb Eesti ja Venemaa vahekordi. Nenditakse, et praegu tüliküsimuseks muudetud Tartu rahuleping on juba kaks korda saanud president Jeltsinilt kaudse tunnustuse ning et rahvusvahelise lepinguõiguse normid ei anna lepingu kehtivuse vaidlustamiseks mingeid võimalusi. Pikemalt uuritakse Tartu rahulepingu tunnustamist Eesti–Vene riikidevaheliste suhete aluste lepingus ja näidatakse, kuidas selle lepingu rikkumine Venemaa poolt võimaldab meil teravalt püstitada ka Tartu rahulepingu tunnustamise nõude. Väidetakse, et “Venemaa positiivse hõlvamise” poliitikal pole eduväljavaateid ning soovitatakse selle asemel Eesti kui suveräänse riigi õigusi asuda kaitsma rahvusvaheliste organite kaudu.

Vahekordades Venemaaga on keskse tähtsuse omandanud meie “venekeelsete” probleem, mis näib meid vaevama jäävat veel järgmise sajandi alguseski. See asjaolu peaks õigustama ebaproportsionaalselt pikka peatükki (osa 9), milles vaadeldakse selle probleemi olemust, eriti aga suhet rahvusvahelisse õigusse, ja kummutatakse Venemaa nõudlused. Kõigepealt iseloomustatakse Vene uusimperialismi kavasid ja Venemaa nõudmiste varjatud eesmärke. Neile juriidilise hinnangu andmisel rõhutatakse Eesti vastu toimepandud ÜR Harta rikkumisi. Sellele sissejuhatusele järgneb pikem ülevaade kaasaegsest rahvusvahelisest õigusest välismaalaste ja vähemusrahvuste kohtlemise ja neile riigi kodakondsuse andmise küsimustes. Rahvusvahelise õiguse standardeid võrreldakse Eestis kehtivate normidega. Järgnev välismaalaste tegeliku olukorra kirjeldus annab võimaluse õiendada hulga vene propagandavalesid ja maailmas kohati mõjule pääsnud väärkäsitlusi. Peatükk lõpeb osaga, mis kritiseerib Lääne esindajate suhtumisi Eesti põhiseadusest lähtuvasse välismaalaspoliitikasse. Näidatakse läänlaste ühekülgset hoiakut, mis võib Eestis ohtu seada õigusriikluse ja demokraatia ehitamise.

Käsitluse lõpupeatükk (osa 10) sisaldab mõningaid kõige olulisemaid kokkuvõtteid ja järeldusi. Kui eespool langes pearõhk sageli Eesti riigi kohustustele, siis siin tuleb juttu ka meie õiguste kasutamisest. Eestis ratifitseeritud rahvusvahelisi pakte ja konventsioone kui Eesti õigussüsteemi lahutamatut osa vaadeldakse vastastikustes suhetes Eesti põhiseadusega, eriti põhiseaduse “vaimu ja hingega”, nii nagu seda iseloomustati käsitluse alguses (osas 1.1). Sellest lähtudes kritiseeritakse ka Eestis praeguseks kujunenud olukorda ja näidatakse, mis on meil valesti või tegemata.

Peatüki esimeses osas räägitakse õigusriigi ja demokraatia täieliku ülesehitamise vajadusest kui eeldusest Eesti riigi püsimiseks ja juhitakse tähelepanu mõnele demokraatiavastasele suundumusele. Otsides nende põhjusi kirjeldatakse järgnevalt ilmse sovjetliku pärandina osa inimeste teadvuses säilinud vaimseid kahjustusi. Peatüki kolmas ja neljas osa käsitlevad endisi okupante ja kollaborante Eesti tänapäeva ühiskonnas. Lähtudes Nürnbergi kohtuotsuse pretsedentidest antakse nende mõistete definitsioonid. Püütakse leida lahendust küsimusele, kuidas tuleks endistesse okupantidesse ja kollaborantidesse suhtuda. Peatüki viies osa pöördub tagasi okupatsiooni ajal toimepandud inimsusevastastele ja sõjakuritegudele. Otsitakse, kuid ei leita progressi sellesse probleemisse suhtumises ning tehakse ettepanek organiseerida kurjategijate vastutuselevõttu rahvaalgatuse korras. Peatüki pikem lõpuosa käsitleb nüüd juba igihaljaks kujunema hakkavat küsimust: kuidas kindlustada eesti rahvuse säilimine. Suurele hulgale rahvusvahelise õiguse allikaile tuginedes esitatakse probleemi juriidiline tagapõhi ja visandatakse kaks võimalikku projekti, mis aitaksid lahendamist ometi viimaks käivitada.


2.1. Rahvusvahelised lepingud

Küllaltki üldiselt levinud arvamus, nagu oleksid kõik ÜRO raames või mujal vastuvõetud rahvusvahelise õiguse dokumendid võrdselt kohustuslikud kõigile riikidele, on täiesti ekslik. Tegelikult jagunevad need kahte suurde rühma: kohustava ja soovitava iseloomuga dokumendid. Esimesse kuuluvad rahvusvahelised lepingud, teise — kõik muud.

Üldmõiste on leping, aga sageli võidakse neid nimetada ka paktideks, konventsioonideks, protokollideks või kokkulepeteks. Nende jõustumise aeg ja jõustumise tingimused määratakse enamasti iga lepingu enda vaikeis. Sageli nähakse jõustumise tingimusena ette lepingu sunduslik ratifitseerimine riikide siseõigusega määratud korras. Tehakse vahet kahe- ja mitmepoolsete lepingute vahel. Näiteks paktid ja konventsioonid on tavaliselt mitmepoolsed, st kohustavad korraga kõiki nendega ühinenud riike.

Lepingu allakirjutamisel või ratifitseerimisel võib lepinguosaline riik üksikute lepingu artiklite kohta sõnastada klausli(d) ehk reservatsiooni(d), millega ta vabastab ennast nende täitmisest. Näiteks Nõukogude Liidul oli kombeks lisada klausleid lepingutest tuleneda võivate vaidlusküsimuste mõnede, eriti just kohtulike lahendamisviiside vältimiseks. Leping võib ette näha, et lubatud on ainult teatud klauslid, või keelata klauslid mõnede oma artiklite kohta. Klauslid, mis ei sobi kokku lepingu objekti ja eesmärkidega, on üldse keelatud. Lepingute artiklid, mille kohta riik pole klausleid ette näinud, muutuvad talle kohustuslikuks ning ta peab neid ausameelselt täitma. See on rahvusvahelise õiguse ja kogu õigusriikliku ideoloogia igivana aluspõhimõte: lepinguid peab täitma (pacta sunt servanda). Mõnikord nimetatakse seda põhimõtet rahvusvahelise õiguse ürgnormiks.

Öeldust järeldub, et tegelikult polegi mingit üldkohustuslikku rahvusvahelist õigust, mis oleks kõigile ühesugune. Iga riik valib ise lepingud, millele ta alla kirjutab, ja sellega määrab enda jaoks kehtiva osa rahvusvahelisest õigusest. Lisandub veel riikide õigus mõnede lepinguartiklite kohustuslikkust klauslitega vältida. Selles kõiges avaldub riigi kui suverääni sõltumatus, millest eespool (osas 1.1) juba juttu oli. Ainuke rahvusvahelise õiguse valdkond, mis kohustab võrdselt kõiki riike, on rahvusvaheline tavaõigus (vt allpool osa 2.3).

Tähtsaim kaasaegne rahvusvaheline leping, milles osalevad peaaegu kõik maailma riigid, on Ühinenud Rahvaste Harta (edaspidi: ÜR Harta) ehk ÜRO põhikiri. Seda vaatleme pikemalt osades 2.4 ja 2.5.

Kõik ÜRO liikmesriikide poolt sõlmitud lepingud kuuluvad kohustuslikule registreerimisele ÜRO sekretariaadis. Pöördumistel ÜRO organite poole ja vaidlustes saab viidata üksnes registreeritud lepinguile. Selle nõude tõttu pole mõtet ühelgi salalepingul. Registreeritud lepingute kohta avaldab ÜRO sekretariaat perioodiliselt andmeid, mis koondatakse sellekohastesse registritesse.

2.2. Soovitava iseloomuga dokumendid

Siia liiki kuuluvad ÜRO Peaassamblee (edaspidi: PA), igasuguste ÜRO allorganisatsioonide ja muude rahvusvaheliste organisatsioosnide resolutsioonid, deklaratsioonid, printsiibid, juhendid, standardsed reeglistikud, soovitused jms, teiste sõnadega kõik dokumendid, mis ei ole lepingud. Peaassamblee selliste dokumentide mittekohustuslikkus on sätestatud ÜRO põhikirjas.

Sellest hoolimata on kõigil neil dokumendiliikidel vaieldamatu moraalne jõud. Tegelikkuses reguleerivad nad ÜRO liikmesriikide valdava enamiku käitumist küllaltki suurel määral. Nende dokumentide praktiline väärtus on tingitud sellest, et neid on vastu võtnud ja tunnustanud suur hulk riike. Hoolimata otsese kohustusliku mõju puudumisest võib neid seega vaadelda kui rahvusvahelise üldsuse poolt laialdaselt tunnustatud põhimõtete kirjapanekut.

Mõned rahvusvahelise õiguse eriteadlased kalduvad suuremat, koguni kohustavat mõju omistama sellistele ÜRO PA resolutsioonidele ja deklaratsioonidele, mis on vastu võetud ilma hääletamata, üksmeele põhimõttel. Kõige tähtsamad niisuguste hulgas on deklaratsioon 2625(XXV) rahvusvahelise õiguse printsiipidest riikide sõbralike suhete ja koostöö alal vastavalt Ühinenud Rahvaste Hartale ning resolutsioon 3314(XXIX) agressiooni definitsioonist. Neid võib käsitada kui ÜR Harta vaikei ametlikke tõlgendusi. Lisaks väärib eraldi märkimist ka resolutsiooniga 2131(XX) vastuvõetud deklaratsioon riikide siseasjusse sekkumise lubamatusest ning sõltumatuse ja suveräänsuse kaitsest. See kommenteerib ÜR Harta samanimelisi põhimõtteid (vt allpool osas 2.5).

Need resolutsioonid pakuvad palju olulist abimaterjali, mis eesti keeles kahjuks pole ilmunud ja mida meie välispoliitika analüüsijad on nähtavasti seetõttu ebapiisavalt kasutanud. Riikide ja teadlaste suhtumises sellistesse dokumentidesse peegeldub rahvusvahelise õiguse alal käimasolev murrang. Kuni Teise Maailmasõjani ja veel tükk aega pärast seda oli rahvusvaheline õigus peaaegu eranditult lepingute õigus ja tavaõigus. Nüüd on üha suuremat tähtsust hakanud omandama ÜRO PA kui ülemaailmse “parlamendi” aktid. Analoogiline areng on omaette ja veelgi jõudsamalt käimas ka Euroopas, kus riike mõjutavad Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu organid. Seevastu meie idanaaber on lepinguid ridamisi rikkunud ja kipub koguni ÜRO põhikirjaga oma suva kohaselt ümber käima (vt allpool, eriti osa 9.1). Iga tsiviliseeritud riik on kohustatud talle seda vähemalt ette heitma.

Üldiselt on kombeks rahvusvaheliste konventsioonide sissejuhatustes viidata mitmesugustele muudele ÜRO dokumentidele, nende hulgas ka PA resolutsioonidele ja deklaratsioonidele. Viitamine konventsioonis võib (olenevalt sõnastusest) anda soovitava iseloomuga dokumendile kohustava jõu riikide jaoks, kes on konventsiooniga ühinenud, ning muudab selle dokumendi konventsiooni alusdokumendiks. Kindlasti saab iga viidatud dokument õigusallikaks edaspidisel konventsiooni sätete tõlgendamisel.

2.3. Rahvusvaheline tavaõigus

Tähtsaim mittelepinguline rahvusvahelise õiguse dokument, mida enamik maailma õigusteadlasi peab erandlikuks, on 1948. aasta Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Ehkki ülddeklaratsioon kuulutati omal ajal välja kõigest kui “ülesanne, mida peavad püüdma täita kõik rahvad ja riigid”, käsitatakse seda tänapäeval juba vähemalt rahvusvahelise tavaõiguse allikana. Võetakse arvesse, et deklaratsioon on saanud valdavalt kohustuslikuks seetõttu, et temale on rohkesti viidatud paljudes väga suure osalejate arvuga paktides ja konventsioonides.

Rahvusvaheline tava on juriidilises mõttes samasugune põhiline ehk kohustav õigusallikas nagu rahvusvaheline leping. Tavadega loodud õigused ja kohustused tulenevad sellest, et aastakümneid või isegi sajandeid on riigid mingit küsimust alati lahendanud teatavas korras, millega selle või ka samalaadse küsimuse lahendus on vaikivalt muudetud riikidele kohustuslikuks. Rahvusvahelise tava üldkohustuslikkus tähendab, et selle alusel on riikidel tekkinud samasugused õigused ja kohustused nagu lepingute alusel. Tavade puudus on, et sageli pole nendega määratletud õigused ja kohustused mitte kuskil piisava üksikasjalikkusega kirja pandud, vaid on jäänud küllaltki ebamääraseks. See raskendab riikide vahel tekkida võivate vaidluste lahendamist. Tava kehtimiseks on vajalik, et teda oleks küllalt pika aja jooksul küllalt tihti rakendatud ja et ta oleks üldtuntud. Sõna “küllalt” jääb siin mõlemal juhul ebamääraseks.

Rahvusvahelises õiguses on üha suuremat tähtsust omandamas lepinguline reguleerimine. Ent tavade asemele tulnud rahvusvahelised konventsioonid arvestavad alati ka varasemat tavaõigust ning kujunevad küllaltki suures osas lihtsalt tavaõiguse kirjapanekuks. Saab täheldada ka vastupidist suunitlust: mõned suure riikide hulga poolt tunnustatud ja kaua kehtinud konventsioonid võidakse tunnistada tavaõiguseks ja sellega kõigile tsiviliseeritud riikidele kohustuslikuks. Näiteks Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal kehtestas oma kohtuotsuses 1. oktoobril 1946 sisuliselt põhimõtte, et kui mingit paljude riikide poolt tunnustatud rahvusvahelist lepingut saab käsitada rahvusvahelist tavaõigust sisaldavana, siis selle sätted seovad täiel määral kõiki riike.

Tavaõiguse mõistemäärangust järeldub, et tava tuvastamise ja kirjapaneku hetke (või hetke, millal rahvusvaheline leping tavaõiguseks tunnistati) ei saa muidugi käsitada hetkena, millest alates vastav tavaõiguse norm kehtima hakkab: loomulik on eeldada, et tava oli õigusallikana olemas juba hulk aega enne seda. Seetõttu tulevad varasemad tava vastu eksimised samuti lugeda õiguserikkumisteks. Niisuguse loogika alusel tegutses ka Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal, kui ta 20 saksa sõjaroimarit süüdi mõistis.

Tavaõiguse normide tuvastamisel on sageli paratamatu appi võtta rahvusvahelise õiguse teisejärgulisi ehk abiallikaid, mille hulka kuuluvad õiguse üldpõhimõtted, rahvusvaheliste (iseäranis ÜRO) organisatsioonide otsused ja kohtulahendid. ÜRO Rahvusvahelise Kohtu statuut nimetab “tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtteid” rahvusvahelise avalikõiguse kolmanda allikana lepingute ja tavaõiguse järel. Sealt on sõnastuse üle võtnud Euroopa konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks, mille art. 7.2 lubab isikuid tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete alusel karistada ka juhul, kui kuritegu pole karistatav siseriikliku õiguse järgi.

Allpool (osas 6) kirjeldatakse mitmeid tänapäeval tavaõiguseks peetavaid rahvusvahelisi konventsioone, mis on mõistemäärangu järgi siduvad kõigile riikidele, sealhulgas ka niisugustele, kes pole neile allkirja andnud.

2.4. ÜRO eesmärgid ja nende taotlemise vahendid

ÜRO põhikiri ehk Ühinenud Rahvaste Harta (ÜR Harta) on pärit 1945. aasta 26. juunist. Rahvusvahelise õiguse õpikuis nimetatakse teda universaalseks normiks, sest ÜR Harta on kohustuslik tegelikult kõigile maailma riikidele, formaalselt aga ÜROsse ühinenud riikidele, ehkki mõned neist ilmutavad kalduvust teda rikkuda või rikkumise piiril tasakaalumängusid harrastada. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu andis 1991. aastal valitsusele ülesande avaldada Riigi Teatajas ÜR Harta vaike koos Rahvusvahelise Kohtu statuudiga. vaikeid avaldati alles 1996. aastal.

Oma peaeesmärgiks on maailmaorganisatsioon seadnud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise. Riikidevahelised vaidlused ja tüliküsimused tuleb lahendada eranditult rahumeelsel teel, st läbirääkimiste, uurimiste, vahenduse, lepituse, arbitraaži või kohtusse pöördumise abil. Vajaduse või asjaosalis(t)e sellekohase taotluse korral annavad protseduuri kohta soovitusi ÜRO PA või Julgeolekunõukogu. Rahu vahetu ohustamise või rikkumise ning agressiooni juhtudel on Julgeolekunõukogul õigus ja kohustus rakendada mitmesuguseid sunnimeetmeid, kaasa arvatud relvastatud sekkumine ÜRO enda ja tema liikmesriikide sõjajõududega. Niisugused Julgeolekunõukogu otsused on üldkohustuslikud. See on riikide suveräänsuse põhimõtte ainuke erand. Julgeolekunõukogu viiel alalisel liikmel (USA, Ühendatud Kuningriik, Prantsusmaa, Hiina, Venemaa) on vetoõigus nõukogu kõigi otsuste suhtes. Sellest reeglist moodustab ainsa erandi vaidlusküsimuste rahumeelne lahendamine ÜR Harta ptk VI alusel juhtudel, kus alaline liige on ise vaidluses osalev riik. Siis on ta kohustatud hääletamisest hoiduma.

Maailmarahu soodustamiseks on Harta koosseisu võetud hulgaliselt meetmeid koloniaalterritooriumide hüvanguks, mille rahvad ennast ise veel ei valitse või mis on hooldada antud. Ette on nähtud nende järkjärguline iseseisvumine. Vastupidi mõnedele Eestis levitatud arvamustele pole kellelegi antud õigust nõuda dekoloniseerimist kolonistide väljaviimise mõttes. Omal ajal koostas ÜRO iseseisvumist ootavate koloniaalterritooriumide nimestiku. Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud territooriume sellesse ei võetud, sest need arvati N. Liidu konstitutsiooni alusel juba suveräänseiks. Käesolevaks ajaks on peaaegu kõik nimestikus olnud koloniaalterritooriumid saanud iseseisvateks riikideks.

2.5. ÜR Harta üldkohustuslikud põhimõtted

Rahvusvahelise õiguse arendamise ja riikidevahelise suhtlemise valdkonnas on niihästi ÜROle tervikuna kui ka kõigile tema organitele ja liikmesriikidele ette kirjutatud järgmised seitse kohustuslikku põhimõtet:

• hoidumine rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest ükskõik millise riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu kui ka muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega;

• rahvusvaheliste vaidluste lahendamine rahumeelsel teel selliselt, et rahvusvaheline rahu ja julgeolek ega õiglus ohtu ei satuks;

• mittesekkumine asjadesse, mis alluvad ükskõik millise riigi sisemisele seadusandlusele;

• riikide kohustus vastastikuseks koostööks Harta alusel;

• rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõte;

• riikide suveräänse võrdsuse põhimõte;

• Hartaga enesele võetud kohustuste ausameelne täitmine.

Niisuguses järjekorras täpsustab ja kommenteerib neid seitset põhimõtet põhjalikult ÜRO PA 1970. a. deklaratsioon 2625(XXV), esimest põhimõtet eraldi veel 1974. a. resolutsioon 3314(XXIX) agressiooni definitsioonist ning kolmandat (st mittesekkumise) ja kuuendat põhimõtet 1965. a. resolutsioon 2131(XX). Neile abiallikaile viitasime juba eespool (osas 2.2). Harta põhimõtted välistavad igasuguse nõrgemate riikide ahistamise nii vahetult kui ka neile ebavõrdseid tingimusi pealesuruvate või riigi siseasjusse sekkuvate lepingutega, kuid ühtlasi ka keelavad nõrgemate nõustumise niisuguse ahistamisega. Rahvusvahelises suhtlemises aga keelavad nad igasuguse jõupoliitika, kohustades riike austama üksteise suveräänset võrdsust ning kõigi rahvaste võrdõiguslikkust ja enesemääramise õigust.

Hartas on kirjas veel kaheksas üldkohustuslik põhimõte, mida on eriti viimasel ajal rõhutama hakatud: kõik riigid on kohustatud austama inimõigusi, kusjuures seda nõuet ei saa pidada riigi siseasjaks. Harta sissejuhatuses on loetletud põhieesmärgid, mille elluviimiseks ÜRO moodustatakse, ning kohe teises lauses nimetatakse vajadust “taaskinnitada usku inimese põhiõigustesse, isiku väärikusse ja väärtusse ja ... suurte ja väikeste natsioonide võrdsetesse õigustesse”. Ka vastastikuse koostöö põhimõtte sõnastuses on koostöö ühe eesmärgina rõhutatud “lugupidamise kasvatamist ja süvendamist inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vas-

tu...”. Seda täpsustab harta ptk IX, milles öeldakse, et kõik liikmesriigid seovad end tõotusega tegutseda nii ühiselt kui ka igaüks omaette inimõiguste ja põhivabaduste üldise austamise ja järgimise huvides.

Harta käsitlemise täienduseks refereerime 1970. aasta resolutsiooni nr 2625(XXV) põhjal mõningaid ametlikke, ÜRO Peaassamblees üksmeele põhimõttel heakskiidetud selgitusi meie jaoks kõige olulisemate rahvusvahelise õiguse printsiipide kohta.

Jõuga ähvardamisest või jõukasutusest loobumise põhimõtte kohta märgib resolutsiooni sissejuhatus, et riigid on kohustatud rahvusvahelistes suhetes hoiduma nii sõjalistest, poliitilistest, majanduslikest kui ka igasugustest muudest sunnivormidest, kui need on suunatud ükskõik millise riigi poliitilise sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Põhimõtte enda kommentaarides lisatakse muuhulgas, et riigid peavad loobuma olemasolevate rahvusvaheliste piiride vägistamise ähvardustest või nende jõuga rikkumisest kui rahvusvaheliste vaidluste lahendamise vahendist. Ühtki territooriumiosa hõivamist jõuga ähvardamise või jõukasutuse teel ei saa tunnistada seaduslikuks. Kõik riigid peavad hoiduma teises riigis tsiviiltülide või terroriaktide organiseerimisest, õhutamisest, abistamisest või nendes osalemisest, samuti leppimisest selliste tegude toimepanekule suunatud organiseerimistööga omaenda territooriumil, kui need teod hõlmavad jõuga ähvardamist või jõukasutust. Riigid on kohustatud hoiduma jõuaktidest, millega mingi rahvas jääb ilma oma õigusest enesemääramisele, vabadusele ja sõltumatusele.

Siseasjusse mittesekkumise põhimõtte asjus rõhutatakse, et igal riigil on võõrandamatu õigus valida oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist süsteemi, ilma et teised riigid sellesse mingilgi viisil sekkuksid. Ükski riik ei tohi kasutada majanduslikke, poliitilisi või ükskõik milliseid muid vahendeid teise riigi sundimiseks, et saavutada kuulekust tolle suveräänsete õiguste vastaselt ja kindlustada endale mingeid eeliseid või tulu. Samuti ei tohi ükski riik omalt poolt organiseerida, abistada, sepitseda, rahastada, õhutada ega sallida õõnestustegevust, relvakasutust ega terrorismi, mis on suunatud teise riigi valitsuskorra vägivaldsele kukutamisele, ega tohi sekkuda tsiviiltülidesse teises riigis. Seletatakse veel, et sunduse rakendamine rahvusliku identiteedi (iseoleku ehk iseduse) kaotamiseks rikub nii rahvaste võõrandamatuid õigusi kui ka mittesekkumise põhimõtet.

Seniöeldu taustal on päevselge, et Nõukogude Liit on oma suhetes teiste riikidega jõhkralt rikkunud kõiki ÜR Harta põhimõtteid, millele ta 1945. aastal vabatahtlikult allkirja andis. Oma uusimperialistliku lähivälismaa doktriini alusel rikub nüüd ka Venemaa Eesti vastu jätkuvalt vähemasti kuut põhimõtet kaheksast (selle koha vt lähemalt allpool osa 9.1). Suurriigi avalik loobumine ÜR Harta nõuete täitmisest tähendab tohutut ohtu rahule ja julgeolekule kogu maailmas. Eriti on ohustatud väikeriigid, kelle jaoks on ÜR Harta ning sellele tuginevad konventsioonid ja muud lepingud tegelikult ju nende peamine kaitse imperialistliku vägivalla vastu. Seetõttu on ülimalt tervitatav meie riigikogu eelmise koosseisu ja Eesti presidendi järjekindel tegevus rahvusvahelise üldsuse tähelepanu juhtimiseks Ühinenud Rahvaste Harta rikkumise juhtudele maailmas.

Eesti välispoliitikas on seni veel tagavaraks jäänud võimalus nõuda ÜRO käest, soovitavalt koos mingi riikide rühmaga, resoluutsemaid meetmeid Venemaa korralekutsumiseks. On ju igal ÜRO liikmesriigil õigus juhtida kas Julgeolekunõukogu või Peaassamblee tähelepanu olukordadele, mis võivad ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, ning taotleda vastusamme. Julgeolekunõukogu on küsimuste lahendamisel kohustatud juhenduma eespoolloetletud põhimõtteist. Õiguslikud põhjendused on väikeriigi huvide kaitsmisel ainsad, millest ka võimsaim suurriik kogu oma sõjalise ja majandusliku jõuga jagu ei saa. Õiguse vastu ei saa ükski, väidab üks esimesi (1732. aastal) eesti rahva suust kirjapandud vanasõnu. Suurriik saab aga mõnikord õigust eirata ja sellega ennast häbistada. Seda tõendavad käesoleva kirjutise kaks järgmist peatükki.


3.1. Eesti staatus rahvusvahelise õiguse järgi

Põhiseaduse kohaselt rajati Eesti Vabariik 1918. aastal. Seda tunnustab valdav enamik maailma riike, kuid Venemaa keeldub siiamaani 1940. aasta agressiooni ja okupatsiooni hukka mõistmast. Ta püüab koguni väita, et Eesti astus ise Nõukogude Liidu koosseisu ja olevat nüüd N. Liidust 1991. aastal irdunud riik, niisiis oma seisundilt võrdne SRÜ riikidega. Eelmine riigikogu kutsus kõigi ÜRO liikmesriikide parlamente üles taotlema Venemaalt suhtumise muutmist, kuid see pöördumine jäi tagajärjetuks. Niisiis on agressiooni ja okupatsiooni fakti ületõestamine ja Venemaa omaksvõtu saavutamine ikka veel päevakorral.

Hinnangut Nõukogude Liidu 1940. aasta agressioonile ei saa anda praegu kehtivate rahvusvahelise õiguse normide järgi, vaid tuleb lähtuda tolleaegsetest. Seda on juba ammu teinud paljud eesti juristid paguluses. Nende omadega kattuvate hinnanguteni on jõudnud hulk rahvusvahelisi konverentse, nagu ka mitmete suurriikide (esmajoones USA ja Ühendatud Kuningriigi) võimuasutused. Erilist tähelepanu väärivad USA Kongressi 83. koosseisu esindajatekoja poolt kommunistliku agressiooni uurimiseks moodustatud nn Kersteni komitee raportid aastaist 1954–55. Asjade seisust 1961. aastal annab populaarses stiilis ülevaate üks Kanada Eesti Kesknõukogu väljaanne, mille koostaja on Endel Kareda ja mille lõppu on lisatud ka loetelu ligi kolmekümnest tolleks ajaks trükis ilmunud tähtsamast käsitlusest N. Liidu agressioonide kohta Baltikumis. Eksiileestlaste käsitlusi on palju, nende kõigi loetlemine viiks siinkohal liiga pikale. Aastakümnete jooksul on üks silmapaistvamaid uurijaid selles valdkonnas olnud baltisakslasest eestimaalane Boris Meissner, mainekas eriteadlane rahvusvahelise õiguse alal. Temalt on ilmunud kümneid raamatuid ja sadu artikleid nõukogude ja vene imperialismi ning baltivastaste agressioonide kohta, üks artikkel ka eesti keeles. Kodumaiste eesti juristide hulgas on nõukogude agressiooniga ja okupatsiooniga seotud küsimuste teadusliku käsitlemise alal kindlustanud endale prioriteedi Tartu Ülikooli emeriitprofessor Herbert Lindmäe. 1987 kuni 1990 on ta avaldanud (mõnel juhul koos üksikute kaasautoritega) 15 uurimust, milles on antud õiguslik hinnang nõukogulikele massirepressioonidele Eestis, metsavendade võitlusele ja muudele sovjetlikest võltsinguist puhastamist nõudvatele probleemidele. Siinkohal tuleb arvesse eriti artikkel, mis kummutab müüdi 1940. aasta “sotsialistlikust revolutsioonist” Eestis. Selles küsimuses on ilmunud ka tähelepanuväärne kogumik allikmaterjale ning kodumaiste eesti juristide toodangust veel üks hilisem kokkuvõtlik, kuid trükkimata jäänud käsitlus. Üldiselt on aga eesti õigusteadlased kodumaal eelistanud tegelda peamiselt Hitleri–Stalini paktiga ja baaside lepinguga.

Nõukogude okupatsiooni kohta tuleb hakatuseks täheldada, et riikide järjekestvus on esmajoones rahvusvahelise õiguse küsimus. Riik on olemas seni, kuni teda rahvusvaheliselt tunnustatakse ja kuni on säilinud mingisugusedki riigi tunnused (näiteks valitsus, saatkonnad, sõltumatuks tahteavalduseks võimeline kodanikkond või vähemalt osagi sellest). Riik ei lakka olemast ka mitte siis, kui ta territoorium on okupeeritud. Vastupidi, okupatsiooni loetakse alati ajutiseks õigusevastaseks seisundiks, sõltumata selle kestusest. See järeldub üldtunnustatud juriidilisest põhimõttest, mille kohaselt õiguserikkumine ei saa tekitada õigust (ehk ladina keeles: ex iniuria ius non oritur).

Eesti riigi järjekestvuse probleem taandub seega kahele osaprobleemile: 1) kas rahvusvaheline riikidepere jätkas Eesti riigi tunnustamist või ei? ja 2) kas Nõukogude Liidu agressioon ja okupatsioon 1940. aastal osutus rahvusvahelise õiguse rikkumiseks või ei?

Esimesele osaprobleemile on lihtne lühidalt vastata. Jah, iseseisva Eesti tunnustamist jätkati. Hilisema sulaseseisuses “sotsialismileeri” kõrval oli erandiks ainult kaks Euroopa riiki: Hitleri Saksamaa ja Rootsi. Riigid, kellel 1940. aastal ei olnud Eestiga diplomaatilisi vahekordi, ei tule muidugi arvesse. USA riigisekretäri kt Sumner Welles tegi kõige esimesena, juba 23. juulil 1940. aastal ametliku avalduse, milles nentis, et Balti riikide sõltumatus ja territoriaalne puutumatus “likvideeriti ettekavatsetult”, et USA on alati vastustanud niihästi röövellikke tegusid, olgu nad toime pandud kas jõu kasutamise või jõuga ähvardamise vormis, kui ka ükskõik kui võimsa riigi ükskõik millist sekkumist teise iseseisva riigi siseasjusse, olgu see kuitahes nõrk. Selle avalduse kohta on “New York Times” 24. juulil kirjutanud, et vaikei, mis oli oma sõnastuse tugevuse poolest USA välisministeeriumi praktikas ainulaadne, oli tegelikult kirjutanud president Roosevelt. USA seisukohaga ühines 5. septembril 1940 Briti alamkojale antud seletuses ka Winston Churchill ning eraldi rõhutas seda F. D. Roosevelt 1940. aasta 15. oktoobril Leedu Ameerika Nõukogule korraldatud vastuvõtul.

Põhjaliku ülevaate Balti riikide de iure tunnustamise ajaloost on andnud professor B. Meissner. Ta seletab, et NATO riigid ei loobunud Balti riikide tunnustamisest kuni nende taasiseseisvumiseni, ning kirjeldab pikemalt USA, Suurbritannia, Saksa Liitvabariigi ja Prantsusmaa juriidiliselt olulisemaid samme selles valdkonnas. Balti riikide järjekestvust tunnustasid kogu aeg ka paljud NATOsse mittekuuluvad riigid. Nendest mainib ta Šveitsi, Iirimaad, Vatikani, Austraaliat ja Rootsit, kes oma esialgsest hoiakust taganes. Eraldi peatub B. Meissner CSCE Helsingi deklaratsioonil 25. juulist 1975 ning näitab, kuidas N. Liidu poolt Helsingi konverentsil läbisurutud piiride puutumatuse nõue ei toonud mingeid muudatusi Balti riikide jätkuva tunnustamise põhimõttesse.

Hoolimata pikast okupatsiooniajast jäi Baltimaade iseseisvust tunnustav ja toetav aktiivne poliitika maailma demokraatlikes riikides kestma. Näiteks aastatest 1983 kuni 1988 pärineb hulk Europarlamendi ja Euroopa Nõukogu resolutsioone, milles rõhutatakse, et suur enamik Euroopa riike ei ole Balti riikide annekteerimist kunagi tunnustanud, et USA, Kanada, Suurbritannia, Austraalia ja Vatikan peavad endiselt kinni Balti riikide kontseptsioonist, et need sõltumatud ja neutraalsed riigid langesid 1940. aastal NSV Liidu ohvriks, et okupatsioon kestab, et suhtutakse lugupidavalt eestlaste, lätlaste ja leedulaste kaheksa aastat kestnud relvastatud vastupanusse, et kusagil mujal maailmas ei ole parlamentaarse demokraatiaga riike okupeeritud, annekteeritud ega vallutava võimu poolt koloniseeritud, et rahvaste õigust enesemääramisele on Baltikumi puhul häbiväärselt rikutud ning et forsseeritud immigratsioon on sealsed rahvad seadnud assimileerumise surve alla ja viib nende rahvusliku eripära kaotamisele. Jne jne.

USA kuulutas aastal 1982 välja koguni iga-aastase “Balti vabaduse päeva”, milleks määrati 14. juuni. Ühenduses Balti riikide USA poolt de iure tunnustamise 61. aastapäevaga avaldas president R. Reagan 26. juulil 1983 teadaande, et Balti riikide jätkuva ebaseadusliku okupeerimisega rikub Nõukogude Liit rahvusvahelist õigust, iseäranis enesemääramisõigust, nagu see on välja kuulutatud ÜR Hartas ja ÜRO PA järgnevates resolutsioonides. Ameeriklased jagavad Balti riikide rahvaste õiglasi iseseisvuspüüdlusi. USA toetab nende õigust määrata ise oma rahvuslikku saatust, seda Helsingi deklaratsioonis kirjapandud õigust, mis kinnitab, et “kõigil rahvastel on alati õigus täieliku vabaduse tingimustes määrata, millal ja kuidas nad seda soovivad, oma sise- ja välispoliitilist staatust vahelesegamiseta väljaspoolt, ning omal äranägemisel korraldada oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut”.

Aastal 1985 korraldatud rahvusvaheline Balti Tribunal avaldas Kopenhaageni manifesti, milles mõisteti hukka Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine kui näide rahvusvahelise õiguse normide ja Nõukogude Liidu poolt ratifitseeritud lepingute rikkumistest ning nõuti Eestile, Lätile ja Leedule vabadust ja sõltumatust. Kaks olulist Balti riikide järjekestvuse tunnustamise dokumenti on pärit veel 28. jaanuarist 1988 (Euroopa Nõukogult) ja 7. juulist 1988 (Euroopa Parlamendilt).

Öeldule võiks lisada, et suur sõltumatu osa Eesti kodanikkonnast pidas kogu maailmas rahumeelset vabadusvõitlust, et oli olemas järjepidevuse alusel loodud ja tegutsev eksiilvalitsus ning et tegutsemist jätkasid ka Eesti saatkonnad. Need väljastasid isegi Eesti passe (nn jaaksonipasse), mis teistes riikides heakskiitu leidsid. Nii et Eesti riik jätkas laiaulatusliku tunnustuse alusel oma olemasolu.

Teise osaprobleemi, niisiis nõukogude agressioonile ja okupatsioonile hinnangu andmise puhul tuleb eraldi vaadelda üldist rahvusvahelist õigust (st mitmepoolseid lepinguid) ning Eesti ja N. Liidu kahepoolseid lepinguid. Tuleb meeles pidada, et rahvusvahelise õiguse rikkumistest loetakse üheks kõige rängemaks vägivaldne agressioon.

Üldnormidest on kaalukaim Rahvasteliidu põhikiri. Liidu liikmetel lasus kohustus austada ja kallaletungi eest hoida kõigi Liidu liikmete territooriumi puutumatust ja poliitilist iseseisvust. Kallaletungi, samuti vastava ähvarduse või hädaohu korral pidi Liit otsustama meetmed, mis kindlustavad selle kohustuse täitmise. Järelikult igasugune agressioon ja koguni agressioonioht loeti Rahvasteliidu kui terviku vastu sihituks. Eestist sai Rahvasteliidu liige 1921. aastal. Nõukogude Liit sai liikmeks 1934. aastal, kuid juba 1939 visati ta Soome vastu toimepandud agressiooni tõttu Rahvasteliidust välja. Niisiis Nõukogude Liit oli juba enne Eesti täielikku okupeerimist tunnistatud agressorriigiks, mis loomulikult ei tühistanud tema poolt Rahvasteliidu põhikirja alusel võetud kohustusi.

Rahvasteliidu õigusjärglane on ÜRO. Seetõttu kuulub otseselt ÜRO pädevusse ka kõigi tollaste küsimuste arutamine, sealhulgas Rahvasteliidu vastu suunatud tegevuse ametlik tunnistamine agressiooniks ning Eesti Vabariigi vastu suunatud tegevuse tunnistamine agressiooniks ja okupatsiooniks. Võimalus ÜRO poole pöörduda on meie välispoliitikas seni veel reservi jäänud, kuid seda tasuks kaaluda, arvestades iseäranis seda, kuidas praegune Venemaa jultunult keeldub N. Liidu kuritegelikku agressiooni tunnustamast.

Rahvasteliidu põhikirja täiendusena on käsitletav Briand–Kelloggi pakt 1928. aastast. Sama aasta 27. augustil kirjutasid Nõukogude Liit ja paljud tema rajariigid (nende hulgas Eesti) alla nn Litvinovi protokolli, mille kohaselt pakt astus nende vahel jõusse enneaegselt. Briand–Kelloggi pakti alusel kohustuvad lepinguosalised riigid igasuguseid vaidlusi või konflikte alati lahendama üksnes rahumeelsete vahenditega (art. 2). Ultimaatumid ja okupatsioonid muidugi ei ole rahumeelsed vahendid. Seega kehtestas Briand-Kelloggi pakt pluss Litvinovi protokoll ka veel kohaliku riikidevahelise vägivallakeelu, mis ei jätnud vähimatki võimalust agressioonideks.

1933. aastal jõustus nn Litvinovi definitsioonil põhinev konventsioon agressiooni mõistemäärangu kohta, mille üheks allakirjutajaks oli Nõukogude Liidu kõrval Eesti (Londonis 3. juulil). Agressoriks tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata teise riigi territooriumile või ründab tema laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõuke. Edaspidi (osas 3.2) veendume, et N. Liit on süüdi kõigis neis agressiooni liikides peale sõjakuulutamise. Oluline on konventsiooni art. 3 säte, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist, majanduslikku või muud laadi kaalutlustega, samuti art. 3 lisa, mille kohaselt agressiooni õigustusena ei saa käsitleda ka mitte rünnatava riigi siseolukorda, näiteks tema poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset struktuuri või puudusi tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist, kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadusi. Ja lõpuks keelab art. 3 lisa igasuguse agressiooni ka ohverriigi rahvusvahelisest käitumisest tingitud ettekäänetel, kaasa arvatud agressorriigi õiguste või huvide rikkumise või ohustamise tõttu.

Nõukogude Liit rikkus 1940. aastal kõiki neid mitmepoolseid lepinguid, mistõttu ta käitumist saab hinnata ainult kui kuritegelikku agressiooni. Hitleri Saksamaa juhtide samasugune tegevus tunnistati Nürnbergi sõjatribunali poolt 1946. aastal rahuvastasteks kuritegudeks, mille eest nad surma mõisteti. Oluline on silmas pidada, et agressiooni mõiste määratlemise konventsiooni artikkel 3 lisa võttis N. Liidult ära ka võimaluse esitada ultimaatumeid, nõuda Eesti valitsuse vahetamist või sekkuda Eesti siseasjusse ükskõik millisel muul moel.

Seniöelduga on Eesti ja teiste riikide vastu süstemaatiliselt toimepandud ning tollast rahvusvahelist õigust rikkunud vägivald ja agressioon juba piisavalt tõestatud, nii et polegi enam erilist vajadust hakata loetlema ja analüüsima Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisi kahepoolseid lepinguid. Olgu siiski mainitud vähemalt kõige olulisemad neist aastail 1920 kuni 1939 sõlmitud lepinguist, mis leiduvad ÜRO lepinguregistrites. Need on 2. veebr. 1920. aasta rahuleping, mittekallaletungi leping 1932. aasta 4. maist, protokoll selle pikendamise kohta 1934. aasta 4. aprillist, lepituskonventsioon 16. juunist 1932 ning vastastikuse abistamise leping 1939. aasta 28. septembrist. Need ja veel paljud kahepoolsed lepingud moodustasid Tartu rahulepingule ehitatud süsteemi, millega olid täielikult korrastatud kahe iseseisva ja juriidiliselt võrdse riigi, Eesti ja Nõukogude Liidu kõik vastastikused suhted ja kohustused ning ette nähtud protseduurid igasuguste võimalike vaidluste rahumeelseks lahendamiseks.

Nõukogude Liit rikkus 1940. aasta juunis kuritegelikult ka kõiki Eestiga sõlmitud kahepoolseid lepinguid (ja Venemaa ei soovi neid nüüdki veel tunnustada). Igaüks neist lepinguist sisaldab sätteid, millega idanaaber kohustus austama Eesti territooriumi terviklikkust ja puutumatust, tagama riigi poliitilise iseseisvuse ja siseasjusse mittesekkumise. Eesti–N. Liidu 1932. aasta mittekallaletungipakt keelustas lisaks otsesele kallaletungile veel igasuguse agressiivse tegevuse teise riigi territoriaalse puutumatuse ja poliitilise sõltumatuse vastu. Koos järgmisel aastal sõlmitud agressiooni defineerimise konventsiooni sätetega välistas see täielikult ka mittesõjalise vägivalla kasutamise, sealhulgas ultimaatumite võimaluse, valitsusevahetuse nõudmise jms. Kõik vabatahtlikult antud garantiid tallas Nõukogude Liit 1940. aastal jalge alla. Eespool viidatud Kanada Eesti Kesknõukogu brošüüris on loetletud tervelt 13 rahvusvahelise õiguse järgi siduvat kokkulepet ja lubadust, mida Nõukogude Liit on Eesti vastu rikkunud. Oma 16. juuni 1940. aasta ultimaatumiga nõudis ta kohe Eesti täielikku okupeerimist ja valitsusevahetust, andmata mitte vähimatki võimalust oma süüdistuste uurimiseks ja kehtivate arbitraažikokkulepete rakendamiseks. Seega ka kahepoolsete lepingute seisukohalt oli tegemist kuritegeliku agressiooniga, mis ei anna agressorile mitte vähimaidki õigusi.

Rahvusvahelise õiguse nõukogulik teooria on oma agressioonikäsitluse rajanud mitte vägivallakeelule, vaid eelkõige rahvaste enesemääramisõiguse rikkumisele. Enesemääramisõiguse rikkumist loetakse üheks olulisemaks agressiooni kuritegelikkust määravaks tunnuseks. Eesti puhul ilmneb siin keerukus, et 1940. aastal ei saanud enesemääramisõigust veel pidada üldises rahvusvahelises õiguses kinnistunud põhimõtteks. USA president T. W. Wilson oli selle 1918. aastal esitanud oma kuulsa 14-punktilise rahukava raames, sellega oli nõustutud kui maailmakorralduse ühe võimaliku alusega, kuid tegelikkuses oli see leidnud vaid osalist teostamist. Ent Eesti puhul langevad küsitavused ära seetõttu, et rahva enesemääramisõigus oli Eesti ja VNFSV vahekordades kehtestatud kahepoolselt, 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Lepingu artiklis II on nimelt öeldud, et “lähtudes Vene Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste õigusest vabale enesemääramisele kuni täieliku eraldumiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad, tunnustab Venemaa tingimusteta Eesti Riigi sõltumatust ja iseseisvust ja loobub vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest ... Eesti rahva ja maa suhtes”. See kahepoolne leping jäi muidugi kehtima ka vahekordades NSV Liiduga, kui VNFSV enese 1922. aasta lõpus NSV Liiduks ümber formeeris. Rahulepingu punkt, milles idanaaber eesti rahva enesemääramisõigust “tingimusteta tunnustas”, on jäänud kuni tänapäevani Eesti iseseisvuse ja riikliku järjepidevuse kõige tähtsamaks juriiidiliseks aluseks (vt allpool osad 3.4 ja 8.3). Et 1940. aastal lavastatud “Eesti astumine N. Liitu” tähendas rahva enesemääramisõiguse ränka rikkumist (selle väite tõestus on toodud osas 3.2), siis oli ka sellest seisukohast lähtudes tegemist kuritegeliku agressiooniga.

Vaieldamatult tuvastatud agressioon ehk üldise vägivallakeelu rikkumine koos rahva enesemääramisõiguse rikkumisega ning selle õiguse jätkuv rikkumine kuni kaasajani olid rahvusvahelise õiguse seisukohast peamised põhjused, mille tõttu N. Liidul jäigi saamata rahvusvaheline tunnustus Eesti liidendamisele oma koosseisu.

Tuleks lisada veel paar sõna 1939. aasta vastastikuse abistamise lepingu kohta, mis on Eesti ja Nõukogude Liidu vahekorras jäänud mõningal määral erandlikuks. Ühtpidi oli see Molotovi–Ribbentropi pakti (ehk, nagu Euroopas öeldakse: Hitleri–Stalini pakti) otsene tulemus ning näide jõhkrast agressioonist ja teise riigi siseasjadesse sekkumisest. Teistpidi sisaldas ta otsese viite Tartu rahulepingule kui vastastikuste suhete ja kohustuste “kindlale alusele”, tagatisi Eesti sõltumatule riiklusele ning uusi tõotusi mitte sekkuda meie siseasjadesse ja “mitte mingil määral riivata” meie suveräänõigusi, eriti mitte riiklikku korda ja majandussüsteemi. Pealegi oli leping tähtaegne ja ta kehtivus lõppes automaatselt 1954. aastal. Eesti õigusteadlased on väitnud, et selle aja tingimustes saavutasime me parima võimaliku lahenduse. Kõigil muudel juhtudel oleks tulnud sõda ning Eesti seisundi oleksid siis määranud tollal kehtinud sõjaõiguse normid. Lepingud, mis nüüd vähemalt vormiliselt kaitsevad Eesti õigusi, iseäranis Tartu rahuleping, oleksid sõjaseisukorra tõttu oma kehtivuse kaotanud. Oleksime ühtlasi alatiseks kaotanud eelised, mis tulenevad agressiooni ohvriks sattunud erapooletu riigi seisundist. Nii juhtuski tegelikult Soomega. Meiega pole aga midagi otsustavat toimunud. Meie käes on kõik ülalkirjeldatud juriidilised eelised koos võimalustega neid parimal viisil ära kasutada. Muidugi kaitseb ka rahvusvaheline õigus meid nüüd palju tõhusamalt (vt eespool osa 2.5).

3.2. Okupeerimise käik

Nagu juba öeldud: riigi järjekestvus on rahvusvahelise õiguse küsimus, eelkõige teiste riikide poolt antud tunnustuse jätkumise küsimus. Riigi õigussüsteemi de facto muutumine on riigiõiguse valdkonda kuuluv küsimus ning võib kaasa mängida ainult siis, kui rahvusvaheline üldsus (tegelikult suurriikide enamus) kas tunnustab senitunnustatu asemel uue riigi teket või loeb anneksiooni seaduspäraseks. Kuna kõrgeim riigivõim on rahva käes, siis on selleks nõutav, et rahvas oleks kas otsese rahvahääletusega või mingi vabadel valimistel moodustatud kõrgema organi otsusega selgelt oma tahet avaldanud ehk, teiste sõnadega, oma enesemääramisõigust kasutanud. Praegune Venemaa väidab, nagu oleksime me Nõukogude Liidu koosseisu astunud ise, ja nimelt oma enesemääramisõigust teostades. Järgnevalt kummutame selle nõukoguliku väite.

 

N. Liidu sihikindel tegevus oma piiride laiendamiseks Balti riikide arvel algas varsti pärast 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti sõlmimist, mille rikkumine oli seega algusest peale plaanis. Saksa allikast tuli hoiatus, et Balti riigid järgmisel aastal okupeeritakse. Novembris 1939 anti Leningradis töösse geograafilised kaardid, kus Balti riigid olid juba kujutatud N. Liidu osana. Trükiluba on pärit 10. aprillist 1940. Oktoobrist 1939 on pärit I. Serovi juhend balti rahvaste küüditamiseks (vt allpool osa 4.2). Maikuu lõpul ja juuni algupäevil 1940 algas punaväe suuremate üksuste koondamine Eesti piiride taha.

Järjekordset otsest agressiooni Eesti vastu alustas Nõukogude Liit Tallinna lahte sulgeva Naissaare okupeerimisega 12. juunil ning sõjalise mereblokaadiga ja õhublokaadiga 14. juunil 1940. Selle kõige ettevalmistusena oli nõukogude baasides 10. juunil antud lahinguvalmiduse käsk. Pühapäeval, 1940. aasta 16. juunil esitas N. Liit lõpuks oma alusetute süüdistustega ultimaatumi. Nagu eespool (osas 3.1) näidatud, oli see veel üks agressiooniakt, mistõttu ei ole mõtet hakata siinkohal ruumi raiskama N. Liidu mõistusevastaste väidete kummutamisega. Ent lootusetus olukorras otsustasid Eesti president ja valitsus vägivallale alistuda. 17. juuni varahommikul algas Eesti sõjaline okupeerimine. Asjade käik on üldiselt teada. Nõukogude vägede hulk Eestis kasvas 115 tuhandeni, mis ületas 10-kordselt Eesti enda rahuaegse kaitseväe suuruse.

Sinnamaani olid säilinud mõned rahuliku okupatsiooni (occupatio pacifica) tunnused, nii et teoreetiliselt võis veel oletada riigi suveräänsuse piiramist, mitte aga täielikku kaotamist. Kuid 19. juunil, kui operatsiooni sõjaline järk oli põhijoontes lõppenud, saabus Tallinnasse Andrei Ždanov, kompartei poliitbüroo liige, kelle ülesandeks oli tsiviilokupatsiooni sisseseadmine ning sellel eesmärgil “riigipöörde” lavastamine ja nõukogude korra kehtestamine. Oma tegevuses tugines Ždanov N. Liidu ühe tähtsaima riigiorgani, maailmavallutuse organiseerimiseks ettenähtud Kominterni jõududele. Mõnedel andmetel kuulus ta ka ise selle juhtkonda. Komintern oli 1920.-ndatel aastatel oma juhtimisele allutanud kõik maailma kommunistlikud parteid ning need N. Liidu imperialismi tööriistadeks muutnud. Kominterni tööst agressioonide ettevalmistajana, asutuse töömeetoditest ja koguni rahastamise viisidest on maailmal nüüdseks piisav ülevaade.

Eestis oli Kominterni alluvuses 1940. aastaks juba hulk aega tegutsemas okupatsiooni tsiviilgarnisoni eelsalk mitte vähem kui 130-st ja mitte enam kui 150-st liikmest koosneva illegaalse, nn Eestimaa Kommunistliku Partei näol. Nendega ühinemiseks oli N. Andreseni, M. Undi ja A. Jõeääre kaudu Kominternilt luba palunud ka Eestis tegutsev pisike Marksistlik Töölispartei. Kõigile neile kohalikele N. Liidu ja Kominterni käsilastele lisandus hulk eesti rahvusest N. Liidu kodanikke–parteilasi, kes olid kaasa toodud okupatsioonivägede koosseisus kordusõppuslastena. Hilisem Eesti NSV “riigitegelane” E. Päll tunnistab oma mälestustes üles, kuidas 50-meheline punaarmee kordusõppuslaste rühm, mille koosseisu tema kuulus, vahetas sünnimaa pinnale jõudnult sõjaväevormi tsiviilriietuse vastu ning asus “juunipöörde” käigus “praktilisele tööle”. Kominterni esindaja Eestis oli Karl Säre, kes esines algusest peale N. Liidu siinse eelsalga juhina ja sekkus kõigesse. Ta oli juba 1939. aastal Taanist kohale sõitnud, et õiget aega vaikselt ära oodata. Septembris 1940 tehti temast partei I sekretär. Partei II sekretäriks ehk Moskva volimeheks sai punaarmee kordusõppuslasena saabunud Nikolai Karotamm.

Aastakümnete jooksul on nõukogude ajaloolased ja juristid Eestis usinalt püüdnud luua kunstmuinasjuttu “sotsialistlikust revolutsioonist”. Juristidest on sel alal silma paistnud eriti Paul Vihalem ja Ilo Sildmäe, kuid ka Eerik-Juhan Truuväli. Tegelikkusega on niisugusel müüdiloomingul väga vähe ühist. Maailm on alates 1939. aastast näinud kümneid Nõukogude Liidu poolt lavastatud “riigipöördeid” ja võimule upitatud “valitsusi”. Okupatsioonirežiimid Balti riikides olid ühed esimestest. Seetõttu on võltsingud iseseisvuse likvideerimise lavastuses siin kõige paremini näha. Hiljem omandas N. Liit rohkem kogemusi ning kujundas “rahvademokraatlike” riigipöörete täiustatud meetodi. Aastatel 1944 kuni 1949 Poolas, Bulgaarias, Rumeenias, Ungaris, Saksamaal ja Tšehhoslovakkias esinesid aga needsamad kaks põhitingimust, mis otsustasid edu juba Baltimaades: punaarmee kohalolu (ja vajadusel sekkumine) ning Moskva otsealluvuses olevate kommunistlike rühmade kuulekus. Seetõttu on maailma suhtumine täiesti ühene: mitte mingid okupatsiooni tingimustes korraldatud “valimised” ega võõrriigi relvade toel võimule upitatud “rahvavalitsused” ei saa kunagi ega kuskil esindada rahva tõelist tahet ega leida tunnustust kui rahva enesemääramise õiguse kasutamine. Kuni kestab okupatsioon, seni on riigi kodanikkond pealegi paljude rahvusvaheliste konventsioonide kaitse all, mida asume lähemalt vaatlema allpool (osas 6.4). Etteruttavalt märgime, et 1907. aasta Haagi IV konventsioon keelab okupeeritud maa-alal valitsuskorra muutmise ning 1949. aasta Genfi IV konventsioon tunnistab õigustühiseks igasugused kokkulepped, mida okupant ja okupeeritud territooriumi võimud võiksid omavahel sõlmida tsiviilelanikkonnalt konventsiooniga tagatud õiguste äravõtmiseks, näiteks kas või selleks, et Eesti kodanikest teha Nõukogude kodanikud. Mõlemad konventsioonid on tunnistatud rahvusvaheliseks tavaõiguseks.

Nõukogude taktika Eestis rajanes lootustandvate lubaduste, st pettuse ühendamisel terroriähvardustega. Eesti poliitilisele juhtkonnale anti valida: kas sõda ja kõikehaarav okupatsiooniterror või ultimaatumiga nõustumine, vägede sisselubamine ja seejärel nõukogudesõbralik Eesti valitsus koos iseseisvuse ja riigikorra säilitamisega 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti “ausa täitmise” tingimustes. On arusaadav, et Eesti president ja valitsus eelistasid teist võimalust. Presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki andmeil niihästi president Konstantin Päts kui ka peaminister Jüri Uluots ja välisminister Ants Piip uskusid, et N. Liit ei hakka 1939. aasta vastastikuse abistamise pakti ega Haagi IV konventsiooni rikkuma. Arvati, et jäävad kestma baaside aastal kujunenud vahekorrad. Bolševikes nägi vanem põlvkond esmajoones venelasi, keda tunti sõbralike inimestena. Pealegi arvas president, et “venelased” ei jää Eestisse kauaks, vaid on novembri alguseks 1940 sakslaste survel siit läinud. Kui president lõpuks hakkas aimama Moskva tõelisi kavatsusi, siis ta kõhkles ega suutnud oma ea tõttu enam kiiresti ümber orienteeruda.

Seekord polnud aga enam tegemist baasidega, vaid algusest peale läks käiku massiline sõjaline invasioon linnade, ranniku ja sadamate okupeerimisega, sõjaliselt olulisemate tehaste ja Eesti kaitseväe hoonete, ladude ja rajatiste ülevõtmisega, pealinnas tähtsamate asutuste ning suuremate hoonete hõivamisega, kogu maal raudteesõlmede ja sidesüsteemi kontrolli alla võtmisega, Kaitseliidult ja elanikelt relvade ärakorjamisega, rahvakogunemiste üldise keelamisega, fotografeerimiskeeluga jne. Lisaks rõhutas okupant kogu aeg terrorile ülemineku võimalust, milleks teadlikult ja pidevalt demonstreeriti vägede ja KGB (tollal kandis see veel nime NKVD) kohalolekut ning asuti vormiliselt ikka veel iseseisvas Eestis arreteerimisi korraldama ja arreteerituid Venemaale vedama. Arreteerimised algasid kohe 17. juunil ning pooleteise kuuga enne Eesti “inkorporeerimist” N. Liitu jõuti NKVD töö tõhusalt käivitada, paljude teiste hulgas vangi panna näiteks ülemjuhataja Johan Laidoner, kaks endist riigipead Kaarel Eenpalu ja Jaan Teemant, hulk kindraleid ja kõrgemaid ohvitsere ja kõigepealt valve alla võtta riigipea Konstantin Päts.

Hiljemalt 18. juunil algas N. Liidu Tallinna saatkonnas Eesti uue valitsuse moodustamine. Saatkonna nõunik V. Botškarev (pärastpoole selgus, et ta on Moskva kompartei ja N. Liidu rahvakomissaride nõukogu volinik Eesti NSV-s) määras 18. juuni õhtul Eesti valitsuse siseministriks Maksim Undi, kes oma eluloos kiitles, et oli juba aastaid varustanud saatkonda mitmesuguse poliitilise ja sõjalise informatsiooniga. Valitsuse koostamist jätkas Ždanov, keda selles abistasid saatkonnatöötajad Botškarev ja Izmestjev. Asjas kaasa rääkida ei saanud isegi mitte kohalikud põrandaalused komparteilased (ainsaks erandiks võis olla Kominterni esindaja K. Säre). Valitsuse kokkupanek kestis kuni 20. juunini. Seda kirjeldavad oma mälestustes mitmed “juunikommunistid”, kellest näiteks N. Andresen teatab, et ministriks hakkamise küsimuses polnud tal kõnelusi mitte kellegagi peale Ždanovi. J. Vares-Barbaruse valitsust tuleb järelikult algusest saadik pidada N. Liidu esindajate poolt ametisse seatud okupatsiooniorganiks.

President K. Päts oli 16. juunil vastuvõetud ultimaatumi tingimuste kohaselt ise uut valitsust moodustama asunud, kuid seda asjaolu N. Liidu esindajad eirasid. President tahtis valitsuse etteotsa määrata Moskva saadiku, sotsiaaldemokraadi August Rei, kelle ta oli selleks Tallinnasse kutsunud. 19. juunil andis kohalejõudnud Ždanov presidendile korralduse määrata peaministriks J. Vares. Kuni läbirääkimised tõrksavõitu presidendiga veel kestsid, nägi lavastuse plaan ette 21. juuni meeleavalduse, mille nõukogude juristid ja ajaloolased hiljem “juunipöördeks” ristisid. Ždanov, olles eelnevalt keelanud eesti politsei ja sõjaväelaste tänavaile ilmumise, määras ürituse organiseerijaiks okupatsioonivalitsuse siseministri M. Undi ja Kominterni esindaja K. Säre.

Meeleavalduse osavõtjate suurema arvu tagamiseks veeti eelmisel ööl Tallinnasse hulgaliselt okupandi baasitöölisi, Venemaalt toodud Nõukogude kodanikke. Demonstratsiooni ajal reetsid nad oma päritolu Eestis tundmatute vene laulude laulmisega. Miitingu ajal Vabadusväljakul viibinute arvu hinnatakse kuni 5 tuhandele. Miitingul ja sellele järgnenud rongkäigus osales hulk punaarmee tanke ja soomusautosid. K. Säre juhtimisel jõudis lõpuks Kadriorgu presidendi lossi juurde umbes tuhat laialiminemata jäänud meeleavaldajat, nende keskel 150 arvatavat punaarmeelast tsiviilriides. Kadriorgu jõudis ka üle 20 tanki. Tankide kaitse all ja punaarmee tegusal osavõtul vabastas osa meeleavaldajaid lõpuks Patarei vanglast 27 vangi (tapmiste ja spionaaži eest karistatud kommunistid; kõik ülejäänud olid amnesteeritud 1938. aastal). Õhtul ja öösel järgnes relvaladude rüüstamine ning politseijaoskondade ja Toompea lossi ülevõtmine. Toimus Eesti riigile vaenulike relvastatud jõukude loomine Nõukogude Liidu kaastegevusel ehk jällegi agressiooniakt. Üks jõuk ründas kuue vene soomusmasina toetusel Eesti kaitseväe sidepataljoni, mis oli jõutud paigutada Tallinna Raua tänava koolimajja.

21. juunil pärast meeleavaldajate lahkumist ilmus uuesti Kadrioru lossi Ždanov ja kordas Varese valitsuse ametissenimetamise nõudmist. President laskis J. Varese kohale tuua. Pärast läbirääkimisi ja J. Varese linnaskäiku täiendavate juhtnööride saamiseks kirjutas president kell 22 alla kaks dekreeti, millest ühega vabastas J. Uluotsa valitsuse ja teisega määras ametisse uue valitsuse Ždanovi poolt kästud koosseisus. Mõlemad dekreedid olid õigustühised (vt allpool osa 3.5). Valitsuse tegevust hakkasid juhtima Ždanov ja N. Liidu saatkond, lisaks neile ministrite kontrollijaiks ja õpetajaiks ministeeriumidesse ametisse nimetatud Nõukogude kodanikud ning muidugi Kominterni kohalik esindaja ja eesti soost kommunistide juht K. Säre. Vares ega tema valitsus ei tohtinud astuda ainsatki sammu ilma Ždanovi, hiljem Botškarevi teadmata või nõusolekuta. Valitsuse esimeseks ülesandeks sai Eesti “kodanliku riigiaparaadi” lõhkumine. Nii osutus valitsus ka oma tegevuses okupatsiooniorganiks.

Kuna okupandid teostasid “juunipöörde” ise, nimelt N. Liidu riigiasutusele (Kominternile) alluva, ennast Eestimaa kommunistlikuks parteiks nimetava illegaalse ühingu abil ning N. Liidu võimuesindajate ja Venemaalt toodud spetside juhtimisel, N. Liidu kodanike massilisel osavõtul ning punaarmee tankide ja väeosade kaastegevusel ja kaitse all, siis selle nimetamine revolutsiooniks on täielik mõttetus. Seda saab nimetada ainult välisriigi interventsiooniks ehk sõjaliseks sekkumiseks teise riigi asjusse. Oma ulatuselt olid “juunipöörde” sündmused tühised, sest “pööramise” suurimale miitingule Tallinnas suudeti organiseerida vaevalt 5000 inimest, appitoodud välismaalased ja nähtavasti ka hulk pealtvaatajaid kaasa arvatud. Sellistest meeleavaldustest osavõtjate arv pole muidugi täpselt tuvastatav: näiteks ameerika ajalehtedes avaldatud United Pressi teade 22. juunist kõneleb ainult 2000 demonstrandist.

Ürituse lavastuslikku iseloomu tõestab kõigele lisaks veel “juunipöörete” üheaegne toimumine kolmes Balti riigis. See kõik polnud mitte revolutsioon, vaid N. Liidu jõhkra agressiooni jätkamine (vt Litvinovi määratlust osas 3.1). N. Liit oli oma ultimaatumis nõudnud baaside lepingu “ausat täitmist” ja rikkus nüüd ise teise lepingupoole siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet, mida leping ette nägi.

Alates 23. juunist pandi okupantide käsul Kadrioru administratiivhoone sissepääsu kohale üles N. Liidu lipp. Samal ajal või ka juba 22. juunil sai president K. Pätsist okupatsioonivõimude vahialune. Kadriorus, presidendi talus ja sõitudel tallu või Toompeale oli ta kogu aeg RO-nimelise okupatsioonimiilitsa tugeva valve all. See väideti toimuvat presidendi elu kaitsmiseks, kuid kantseleiülem E. Tambek kartis hoopis tema mõrvamist RO poolt. Juba 16. juunil olid N. Liidu merejõud kaaperdanud presidendi kiirpaadi, mis oli ette valmistatud üheks põgenemisvahendiks. President isoleeriti ka ametlikust informatsioonist. Kuni K. Pätsi ja ta perekonna küüditamiseni (31. juulini) käis J. Vares presidendi jutul vaid paar korda, J. Semper ühe korra, teised okupatsioonivalitsuse ministrid üldse mitte, kaitseväe ülemjuhatajaks nimetatud erukindral Jonson 3–4 korda, riigisekretär K. Terras ainsana 2–3 korda nädalas. Viimased kaks arreteeriti peatselt ja kaotasid elu N. Liidu surmalaagrites.

“Juunipöörde” kõrval on Nõukogude ikke alla mineku “vabatahtlikkuse” põhjendamiseks kõige enam kuritarvitatud “riigivolikogu valimisi” 15. juulil 1940. Neid on kaasaegne vene propaganda nimetanud koguni Nõukogude Liitu astumise rahvahääletuseks, ehkki mingit rahvahääletust selles küsimuses kunagi polnud. Hoopis vastupidi, valimiste korraldajad hoidsid Ždanovi käsul oma tõelisi plaane hoolega salajas. Nõukogude korra sisseseadmise ja N. Liiduga ühinemise loosungeid kommunistide valimisprogrammis ei olnud, kuuldusi selletaolistest kavatsustest nimetati rahvavaenulikuks provokatsiooniks. Valimisplatvormis oli juttu üknes Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste sõprusest ning tihedast liidust Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel. Seega valijaid peteti: häälte saamiseks lubati üht ja pärast tehti hoopis teist. Okupatsioonivalitsuse välisminister N. Andresen, keda Ždanov oli teavitanud ettevalmistusel olevast N. Liidu koosseisu minekust, andis Eesti välissaatkondadele valeinformatsiooni, nagu oleksid ühinemisjutud alusetud, ning tegi neile ringkirjaliselt ülesandeks kindlalt kummutada sellekohaseid “kuritahtlikke kuuldusi”. Veel 17. juulil, kui Kominterni käsilased–kommunistid asusid Ždanovi ja K. Säre käsul juba välja hüüdma N. Liiduga ühinemise loosungeid, korraldati Botškarevi nimetamine N. Liidu uueks saadikuks Tallinnas ja pidulik volituste üleandmise tseremoonia. Oma esitluskõnes ja jutuajamises kinnitas Botškarev infosulu tingimustesse asetatud presidendile, et N. Liidu valitsus ei mõtlegi sekkuda Eesti siseasjadesse.

Uue riigivolikogu valimiste korraldamise ja riiginõukogu uue koosseisu moodustamise otsuse kirjutas president alla 5. juulil. Ka see otsus oli õigustühine (vt allpool osa 3.5). President keeldus toomast valimiste päevi 14. ja 15. juulile, sest niivõrd lühike tähtaeg oli seadusevastane. Okupatsioonivalitsus küsis saatkonnast luba valimiste edasilükkamiseks vastavalt seadusele, kuid sai kirjaliku korralduse pidada valimised varem määratud ajal. Seepeale jäeti tähtaegu käsitlev osa presidendi otsusest välja. Riiginõukogu moodustamise otsus jäeti presidendi petmiseks muutmata, hiljem seda lihtsalt eirati.

N. Liidule vajalike valimistulemuste saamiseks tuli Ždanovil Eesti põhiseadust ja demokraatlikke seadusi korduvalt rikkuda. Kehtivat valimisseadust laskis ta kaks korda muuta talle alluva J. Varese libavalitsuse määrustega, ehkki seda oleks tohtinud teha vaid Riigikogu seadusega. Põhiseaduse paragrahvidega 30, 68 ja 89 vastuolus olev määrus 5. juulist tühistas valimisseaduses täielikult või osaliselt 6 paragrahvi, muutis oluliselt 18 paragrahvi sisu ja vähemal määral 7 paragrahvi sõnastust. Olulisimad muudatused olid valimiste tähtaja lühendamine 9 päevale, valitsusele õiguse võtmine moodustada valimiste peakomitee oma korraldusega, peakomitee otsuste lõplikkuse kehtestamine koos valijatelt ja kandidaatidelt valimiskorra rikkumiste peale kohtusse kaebamise õiguse äravõtmisega, valijaile võimaluste tekitamine hääletamiseks mitmes valimisjaoskonnas. Põhiseadust rikuti kõige jämedamalt sellega, et parlamendi teise koja (riiginõukogu) moodustamine jäeti hoopis ära. Okupatsioonivalitsuse poolt ametisse määratud valimiste peakomitee koosnes eranditult kompartei liikmeist.

Naaberriigi käsilastele põhjustasid suurimat muret eesti demokraatliku opositsiooni juhi Jaan Tõnissoni ja teiste eesti poliitikute eestvõtmisel kõigis valimisringkondades ülesseatud vastaskandidaadid. Valimisi juhtinud naaberriigi esindajad ei osanud terroririigist tulnutena kujutleda, et võib üldse leiduda inimesi, kes julgeksid kandideerida partei ja valitsuse vastu. Kominterni kohalikud käsikud aga ilmselt leppisid vastaskandidaatide olemasoluga, sest asusid nende vastu kihutustööd tegema. N. Liidu esindajate käsul hakati vastasrinna kandideerimise nurjamiseks kandideerijailt viimsel hetkel valimisplatvorme nõudma. 9. juulil kehtestati selleks telegraafi teel täiendav, valimisseadust veel kord muutev okupatsioonivalitsuse korraldus, mis nõudis valimisplatvorme juba järgmise päeva kella 14-ks. Korraldust rakendav ja täiendav valimiste peakomitee juhatuskiri koostati alles sama päeva hommikul kell 8.30. Sellest hoolimata jõudis opositsioon kõik platvormid õigeaegselt esitada. Valdav enamus kandidaate ei alistunud ka otsesele sunnile, millega neid taheti seadusevastaselt veenda kandideerimast loobuma.

Valimiste mõistes sisalduv valikuvõimalus tundus Ždanovile nii ohtlik, et lõpuks võeti vastaskandidaatidelt kandideerimise õigus üldse ära. Vastaskandidaadid kõrvaldati 65 valimisringkonnas, kus igaühes jäeti alles vaid üksainus, okupatsioonivõimu kandidaat. Üle kogu maa jäi kaks kandidaati ainult ühte valimisringkonda. Kandidaadid kustutati linnades ja maakondades moodustatud valimisringkondade ühendkomiteede sellekohaste korraldustega. See toimus valimiste peakomitee juhatuskirja alusel ja enamasti ettekäändel, et kandidaat olevat esitanud “üldsõnalise või ilmselt valijate petmiseks mõeldud valimisplatvormi”. Jaan Tõnissoni puhul lisandus süüdistus, et ta platvorm sisaldab nn Töörahva Liidu ehk kommunistide platvormist ülevõetud punkte, mida pole selle liiduga kooskõlastatud. Jüri Uluotsa valitsuse välisministri Ants Piibu kandidatuur tunnistati esmalt lubatuks, siis aga tühistati ettekäändel, et “selgitavad andmed” olevat näidanud tema platvormi lubamatut üldsõnalisust ja et ta tahab valimisi kuritarvitada rahvavaenulikel eesmärkidel. Tallinna–Nõmme ringkondade komiteesse edastati vastaskandidaatide kõrvaldamise käsk (komitee juhataja hilisema tunnistuse kohaselt) 10. juuli õhtupoolikul ja arvatavasti N. Liidu esindajate nõudel. Enamik kandidaatide esitajaid saatis valimiste peakomiteele protestid, sest kohtusse kaevata enam ei tohtinud. Protestidele ei reageeritud.

Vastaskandidaatide kõrvaldamine on kõige selgem tõend, et 1940. aasta “riigivolikogu” valimistest ei saa üldse kõnelda kui valimistest, vaid et oli tegu valijate kõige jultunuma mõnitamisega. Samas vaimus jätkati ka edaspidi kuni valimiste lõpuni.

Valimiseelses kihutustöös olid kaastegevad okupatsiooniarmee ohvitserid ja politrukid. Rahvast hirmutati punaväe jõudemonstratsioonidega, et kõigile näidata, kes on riigi uus peremees. Puudus ka hääletusvabadus, kõrvalehoidjaid ähvardati kuulutada rahvavaenlasteks. Levisid kuuldused äkki sagenenud arreteerimistest. Hulk valijaid toodi kohale sundkorras, punaarmee autodega. Valimisjaoskondades valvasid punaarmee tunnimehed. Kõigele lisaks võltsiti valimistulemusi: näiteks rikutud sedelid, mida esines väga palju, loeti ainukandidaatide poolt antud häälteks. Valimiste jaoskonnakomisjonide protokollides kajastub hulk jämedaid valimiskorra rikkumisi. “New York Times’i” erikorrespondent Otto D. Tolischus, kes valimisi kohapeal jälgis, teatab oma ajalehele Tallinnast 17. juulil, et maal, kus asub kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast, oli valimistest osavõtt ainult 60%. Kirjanduses on esinenud ka andmeid, et hoolimata terrorist oli tegelik valimistes osalenute arv väidetava 81.6% asemel maal umbes 25% ja linnades 30–50%.

Kui nn riigivolikogu oli valitud, tegi okupatsioonivõimu poliitika järsu pöörde: 17. juulil, seega juba kaks päeva pärast valimisi tuldi esmakordselt välja Nõukogude korra kehtestamise ja Nõukogude Liiduga ühinemise loosungitega, mis sinnamaani olid keelatud. 17. ja 18. juulil aset leidnud rahva vastudemonstratsioonid suruti vägivallaga maha. Esines surmaohvreid. Kõige suurem meeleavaldus toimus Kadriorus 18. juulil pärast Eesti–Läti jalgpallivõistlust. See meeleavaldus aeti punaarmee tankidega laiali ja tõi kaasa hulga juhtivate sporditegelaste arreteerimise.

Partei andis volikokku “valitud” isikuile kõva käsu hääletada eelseisval istungil Eesti iseseisvusest loobumise, Nõukogude korra ja NSV Liiduga ühinemise poolt. See käsk oli vastuolus kommunistliku koalitsiooni valimisplatvormiga, mis tekitas “valitutes” kõhklusi. Kõhklejaid, iseäranis parteituid, asuti ähvardustega töötlema. Teatati, et niisugune on Ždanovi korraldus, et keegi ei tohi vastu hääletada ja et nn rahvademokraatlikust korrast Mongoolia eeskujul (mida oli tõotatud) ei tule midagi välja. Volikogulaste käitumist 21. ja 22. juuli istungeil Toompea lossis valvas relvis punaarmeelaste üksus, kelle esindajad käisid koosolekule “tervituskõnesid” pidamas. Terroriähvardused mõjusid, käsud täideti ja deklaratsioonid võetigi ühel häälel vastu. Nüüd on selgunud, et tollaste deklaratsioonide vaikeid olid Eestis ja Lätis ühesugused ning ilmselt ühe ja sama lähtevaikei põhjal koostatud, samuti nagu ka silmakirjalikud välispoliitilised nõuded kommunistide valimisplatvormis.

Põhiseaduses ettenähtud kahekojalise parlamendi asemel moodustati üksainus volikogu. See tähendas riigi põhiseaduse muutmist okupante teeniva libavalitsuse korraldusega. “Riigivolikogu” valimise viisi arvestades polnud tegemist üldse mitte rahvaesindusega, vaid kommunistliku partei, seega siis Kominternile alluva eraühingu poliitilise organiga ja ühtlasi ka okupatsiooniorganiga. Ükski tema poolt vastuvõetud akt ei saanud järelikult muuta Eesti juriidilist seisundit, veelgi vähem seada sisse Nõukogude korda või viia Eestit N. Liidu koosseisu. Seda kõike oleks saanud teha üksnes pärast okupatsioonivägede väljaviimist korraldatud rahvahääletusega. Nüüd aga oli juriidilisest seisukohast tegemist lihtsalt varasema agressiooni edasiarendamisega ja kommunistlikuks režiimiks maskeeritud okupatsioonikorra ülesehitamisega, ilma et okupeeritud riigi rahvas oleks saanud oma saatuse määramisel võimalust vabaks tahteavalduseks. Rahvusvahelise üldsuse seisukoht on ühene: tegemist oli valimisfarsiga, võltsinguga ja meelevallaga (USA Kersteni komisjoni hinnang), rahva enesemääramisõiguse häbiväärse rikkumisega (Euroopa Nõukogu hinnang) ning fiktiivsete valimistega otsese ja kaudse agressiooni tingimustes ja võõra territooriumi vägivaldse omastamisega justkui iseendaga sõlmitud lepingu, niisiis õigustühise ühinemisakti kaudu.

Katse 1940. aasta sündmusi riigiõiguse vaatekohalt analüüsida suubub paratamatult kriminaalõiguse valdkonda. Tollal kehtis Eestis 1935. aasta kriminaalseadustik, mille rakendamise peatas okupant alles 16. detsembril 1940, seega pool aastat hiljem. Tulevad arvesse eelkõige KrS §-d 74, 76 ja 80: riigikorra vägivaldne muutmine või vabariigi küljest mõne osa vägivaldne lahutamine, osalemine eelmainitud kuriteo toimepaneku eesmärgil sõlmitud vandenõus ning vaenlase abistamine või toetamine Eesti Vabariigi vastu sihitud sõjaliste ja muude vaenulike tegude juures. Need 1940. aasta kuriteod on EV tollase KrS kohaselt aegunud, kuid ajaloolise tõe tuvastamiseks võiks riigikogu siiski vastu võtta eriotsuse juurdluse korraldamiseks. See võiks meie välispoliitiliste probleemide lahendamisel kasulikuks osutuda, pealegi kannaksid tunnistajad siis oma ütluste täielikkuse ja tõesuse eest kriminaalvastutust. Omaette probleem on inimsusevastased ja sõjakuriteod, millest võtsid osa samad isikud ja mille kohta kehtib aegumatuse põhimõte (vt allpool osad 6 ja 7).

3.3. Okupatsioonikorra struktuur

Okupatsioonivõim on vägivaldselt pealesurutud võõrvõim. Järelikult okupatsioonistruktuuride tähtsaim tunnus on nende vahetu allumine okupeerivale riigile ja sõltumatus kohalikest seadustest. Nõukogude okupatsioon Eestis kujunes peaasjalikult tsiviilokupatsiooniks. Sõjavägi täitis otseseid repressiivseid ja rahvavastaseid võitlusülesandeid esimesel okupatsiooniaastal 1940/41 ning pärast sõja lõppu kuni 1950ndate aastate teise pooleni. Hiljem jäi ta küll pidevalt kohalviibivaks ähvardavaks jõuks, kuid kohalikku ellu eriti ei sekkunud, kui välja arvata sõjatribunalid, kelle korraldada oli suur enamik poliitilisi kohtuprotsesse, ja sõjakomissariaadid, kes toimetasid okupeeritud riigi elanike sundvõtmist okupandi sõjaväkke.

Tsiviilokupatsioon Eestis tõi kaasa riigikorra ja kogu tsiviilühiskonna täieliku lammutamise. Toimus vägivaldne sovjetiseerimine ja Nõukogude totalitaarsüsteemi ülesehitamine. Rahvusvahelise õiguse järgi oli tegemist 1907. aasta Haagi maasõja seaduste ja tavade konventsiooni lisa kaugelemineva rikkumisega. Nagu teada, nõuab see okupeeritud maa senise õiguskorra säilitamist võimalikult suuremal määral ja lubab muudatusi vaid ületamatute raskuste korral.

N. Liidu käitumist arvestades pole seetõttu mingit alust hilisematel vabandustel, nagu oleks ta okupatsiooni toime pannud hädaseisundis, s.t enesekaitseks Saksamaa oodatava kallaletungi vastu. Siis poleks vaja läinud niivõrd sügavaid muudatusi ühiskondlikus ja haldussüsteemis. On ilmne, et okupeerimise tegelik lõppeesmärk oli Balti riikide annekteerimine ja rahvaste hävitamine igaveseks ajaks. Seda väidet asume tõestama allpool (vt osad 4.1 kuni 4.4 ja eriti 6.3).

Nõukogude riik oli parteidiktatuuri riik, nii et Nõukogude võim oli tegelikult partei võim ja seetõttu kujunes Eestis tähtsaimaks tsiviilokupatsiooni organiks Üleliiduline kommunistlik (bolševike) partei ehk ÜK(b)P, mis hiljem sai nime NLKP (järgnevas nimetamegi teda lihtsuse huvides enamasti NLKP). Sinna liideti 1940. aasta oktoobris ka nn Eestimaa kommunistlik partei, mis selle ajani oli allunud Kominternile. NLKP tsentraliseeritud juhtimine, sõjaväelik astmeline ülesehitus ja range distsipliin andsid parteile tegelikult poliitilise armee seisundi. Partei otsealluvus Moskvale, mis tegi Eestis temast okupatsiooniorgani, oli tekkinud tava (õigemini Lenini ja Stalini õpetuse) põhjal, kuid hiljem sätestati see vahetult konstitutsioonides. Näiteks ENSV viimase, 1978. aasta konstitutsiooni § 6 määras, et NLKP tegutseb Eestis ainuüksi N. Liidu konstitutsiooni raames. ENSV konstitutsiooni kohustuslikkusest juttu pole. Samas (nagu ka N. Liidu konstitutsiooni § 6-s) seletati lisaks, et NLKP on “nõukogude ühiskonna juhtiv ja suunav jõud, tema poliitilise süsteemi, riiklike ja ühiskondlike organisatsioonide tuumik” ja “määrab ... ühiskonna arenemise peaperspektiivi ning NSV Liidu sise- ja välispoliitika suuna ...”. See paragrahv tegi kommunistliku partei juriidiliselt vastutavaks Nõukogude võimu kõigi inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest (vt allpool osad 6 ja 7). Järjekindla parteidiktatuuri süsteem muutis N. Liidu unitaarriigiks, mille näilik föderatiivne ülesehitus oli vaid pettemäng. NLKP kõige viimane, 1986. aastast pärinev “perestroika”-aegne programm nägi ette, et nõukogude ühiskonna elus peab partei juhtiv osa veelgi kasvama ning parteikomiteede kui poliitilise juhtimise organite tähtsust peab suurendama.

Partei vahendusel juhtis ja kontrollis okupatsioonivõim Moskvast NLKP kohaliku, nn vabariikliku allorganisatsiooni kaudu kõiki elualasid Eestis. Partei kohaliku keskkomitee sekretär oli kogu “vabariigi” ainujuht, kes kõigile käske andis ja kellele iga ametkond pidi oma tegevusest aru andma. Keskkomitee sekretär omakorda sai juhtnöörid Moskvast ja oli kohustatud neid kuulekalt täitma, mille järele valvas tema kõrvale pandud ja Moskva kontrolli esindav II sekretär. Keerulisemate küsimuste puhul palus keskkomitee sekretär NLKP keskkomiteest “näpunäiteid”, “juhendeid” ja “suuniseid”. Kogu seda korda iseloomustavad paljud nüüdseks avaldatud arhiividokumendid, muuseas dokumendid 1949. aasta märtsikuu küüditamiste kohta. ÜK(b)P reformimisel NLKP-ks 1952. aastal pandi partei “kohalike” (sealhulgas liiduvabariikide, linnade ja rajoonide) organisatsioonide ülesanded partei põhikirjas täpselt kirja. Nad pidid kindlustama partei direktiivide kõrvalekaldumatu täitmise, suunates kohalike nõukogude (s.t N. Liidu haldussüsteemi) ja ühiskondlike organisatsioonide tegevust nendes moodustatud parteigruppide kaudu. Nad pidid süstemaatiliselt teavitama Moskva keskkomiteed ja andma aru oma tegevusest.

On üldiselt teada, et parteilist juhtimist Eestis teostati kolmes liinis korraga: 1) kõigi tähtsamate juhtimisfunktsioonide keskendamisega partei palgalise juhtkonna, s.t “vabariigi” keskkomitee, erialaosakondade ja alamalseisvate kohapealsete komiteede kätte, kust korraldused edasi anti üldsisuliste määruste, “parteiliste suuniste” ja nn telefoniõiguse ehk suuliste käskude abil, keerulisematel juhtudel aga ka parteiaktiivi vahendusel, s.t kõikjal loodud “partei algorganisatsioonide” kaudu; 2) kogu vabariigi kõigi vähegi olulisemate, nn nomenklatuursete ametikohtade täitmisega ainuüksi partei poolt ja parteilastega; 3) rahva vaoshoidmise, represseerimise ja terroriseerimise usaldamisega NLKP alluvuses oleva KGB ehk “partei kilbi ja mõõga” hooleks, kusjuures valdav osa KGB töötajaid kuulus muidugi ka ise parteisse. Punktis 3 mainitud musta töö tegemisel tegutses partei KGB kaudu. Viimane kandis aegade jooksul palju erinevaid nimesid, kuid lihtsuse mõttes nimetame teda edaspidi ainult nimega KGB, mida ta kandis alates 1954. aasta 13. märtsist.

NLKP liikmete osaluse määr okupatsioonivõimu tegevuses erines sõltuvalt nende asendist parteis. Okupant on võõrvõimu esindaja, seega tuleb okupantideks lugeda neid, kellel olid võimufunktsioonid. Vahetud okupandid Eestis olid eelkõige palgalised parteiametnikud siinses kohalikus keskkomitees ja sellest allpool asuvatel tasemetel. Neid nimetati partei aparaadiks ehk aparatšikuteks ning nemad kontrollisid ja juhtisid kõike. Niinimetatud nomenklatuursetel ametikohtadel halduses, õiguskaitses, rahvamajanduses, teaduse, hariduse ja kultuuri alal ja mujal töötanud isikud viisid ellu partei poliitikat, pidid olema ja olidki ustavad käsutäitjad, enamasti kitsamate võimupiiridega juhid, aga sageli ka ainult tehnilised spetsid. Nende vahel tuleks vahet teha igaühe ülesannete ja tegevuse järgi. Partei realiikmetel võimufunktsioone ei olnud, küll aga olid neil järelevalvefunktsioonid sõltuvalt igaühe agarusest. Peale selle tuleb silmas pidada, et kõiki parteilasi võidi alati kaasata ja enamasti kaasatigi näiteks küüditamistesse ja muudesse rohkem tööjõudu nõudvatesse repressioonidesse ja üritustesse, ka partei relvavõitlusse rahvusliku vastupanuliikumisega. Selles mõttes oleks otstarbekas eristada Stalini eluajal parteisse võetuid ja hilisemaid, kelle ajal Eestis vägivaldset genotsiidi enam kuigivõrd pingsalt ei harrastatud. Näiteks 1949. aasta küüditajate operatiivgruppidesse kuulus 9375 inimest partei ja nõukogude aktiivist ja läbiproovitud kolhoosnike hulgast (lisaks 8531-le inimesele MGB, MVD ja hävituspataljonide koosseisudest). Kuna ohvritega lävimiseks ja teejuhtideks läks vaja ainult eestlasi ja kuna eestlastest parteilasi oli tol ajal umbes 7000, siis võib arvata, et küüditamises osalesid nad peaaegu kõik. Ühised inimsusevastased kuriteod liidavad neid veel tänapäevani murdmata jäänud ringkäendusse.

Kompartei liikmeid oli Eestis 1945. aastal 2409, 1951. aastal 18897, 1966. aastal 59094 ja 1989. aasta 1. jaanuaril 111799. Liikmeskonnas olid alati ülekaalus väljastpoolt Eestit toodud või tulnud isikud. Eriti suur oli see ülekaal enne 1970. aastat. Muulaste peal seisis püsti kogu süsteem: nemad pidid kohalikke kommuniste igas asjas kontrollima ja vajaduse korral kuhu tarvis ette kandma. Parteiarhiivi säilinud “eritoimikutest” 1940–1950 ja Moskvasse saadetud kohaliku keskkomitee informatsioonist nähtub, kuidas Venemaalt toodud kommunistid nõudsid parteiaktiivi koosolekutel ühemõtteliselt Eesti Vabariigi aastail hariduse saanud pedagoogide, teadlaste, meedikute ja inseneride üldist represseerimist. Nähtub aga ka sellesisulise teabe edastajate poolehoid nendele nõudmistele.

Ajal vahetult enne iseseisvuse taastamist hakkas eestlaste arv parteis, niisiis okupatsioonivõimuga suuremal või vähemal määral kaasaminejate arv ületama juba 50 tuhandet. Nende hulgas tuleks eristada kollaborante sõna kitsamas mõttes (ehk kollaboratsioniste, nagu vene keele mõjul öeldakse), kellena tuleks käsitleda okupatsioonivõimuga vahetult koostööd teinuid, niisiis võimufunktsioonide täitjaid ja iseäranis just okupatsioonivõimu kuritegude kaasosalisi. Mõistete “parteilane” ja “kollaborant” tähendus on meie tingimustes erinev. Peaks rõhutama, et taasiseseisvunud Eesti seadused ei näe ette kellegi karistamist ainuüksi selle eest, et ta oli okupant või kollaborant või kuulus näiteks partei või koguni KGB koosseisu, vaid nõuavad igaühe isikliku süü tuvastamist. Inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod loetakse sealjuures aegumatuks sõltumata nende toimepaneku ajast (vt allpool osad 6 ja 7).

Partei võimu tagas ja kindlustas KGB. KGB oli alati vaid üks osa võimuaparaadist ning allus komparteile. Suunised KGB kuritegudeks tulid parteilt ja oma tegevusest andis KGB parteile aru. Taasiseseisvunud Eestis on innukalt tegeldud KGB ületähtsustamisega. Kuritegeliku NLKP puhtaks pesemise eesmärgil püütakse “tõestada” KGB sõltumatust ning omistada talle riigi ja ühiskonna kõrgeima võimuasutuse mainet. Ent nagu üldse repressiivorganite kõik töötajad, nii ka julgeolekutöötajad kuulusid kohaliku keskkomitee nomenklatuuri, partei hoolitses nende kaadrite kasvu ja heaolu eest, kinnitas kohtadele ja võttis ka maha loiu töö või saamatuse eest, jagas neile karistusi ja tunnustust. Põhimõtteliselt oli kommunistliku partei iga liige (täpsemalt, iga hea kommunist, nagu omal ajal käskis Lenin) kohustatud KGB-ga koostööd tegema.

Tõenäoselt oli KGB ametimehi nõukogude korra lõpupäevil Eestis umbes 4 tuhat (kaasa arvatud teistesse ametkondadesse üle läinud noored pensionärid) ning agente ja muid kaastöölisi 15 kuni 16 tuhat. Sealjuures oli KGB kaadritöötajate hulgas eesti rahvusest isikuid umbes 15%, kuid agentide ja muude kaastööliste hulgas küllap enamik. Neid kõiki tuleb lugeda kollaborantideks, ehkki nad agendiks oleku ajal enamasti parteisse ei kuulunud.

Tähtsad okupatsiooniorganid olid ka prokuratuur, mis allus otse N. Liidu peaprokurörile, ja Moskvale alluv tsensuuriamet “Glavlit”. Poliitiliste protsesside osas oli seda suurel määral ka kohtusüsteem (formaalselt Moskva järelevalve korras, kuid tegelikult partei “telefoniõiguse” alusel), mis arvestas kohtumõistmisel partei käske isegi pärast nn sõjatribunalide asendamist kohtutega. Kõigi nende asutuste allutamine parteile oli esimene töö kohe pärast endise EKP lülitamist ÜK(b)P-sse augustis 1940. aastal. On säilinud kohaliku keskkomitee ja alamate parteikomiteede nomenklatuuridesse arvatud ametikohtade loetelu.

Üldiselt võib tsiviilokupatsiooni süsteemi osadeks lugeda kõiki ettevõtteid ja asutusi, mis otseselt ei allunud nn “vabariigile” ehk — teiste sõnadega — okupatsioonivõimu kohalikule haldussüsteemile. Neid oli väga palju, kõigepealt otse Moskvale alluvad üleliidulised majandusharud ja ettevõtted: raudtee, laevandus, õhusõit, side, laevaehitus ja -remont, lisaks valdav osa muust rasketööstusest, kaasa arvatud maavarade kaevandamine, peale selle aparaadiehitus, elektroonika jms. Ja kui arvestada, et olid olemas veel liidulisvabariiklikud ministeeriumid ja ametkonnad, kus otsustav sõna kuulus samuti Moskvale, siis kohaliku halduse ehk “vabariigi” sõnaõigus Eesti elu korraldamisel jäi tegelikult imepisikeseks ning isegi kohalik haldus oli eespoolkirjeldatud viisidel allutatud partei juhtimisele.

Kõik, mis oli sõjatööstusega kas või kaudselt seotud, kuulus ainuüksi Moskvale alluva sõjalis-tööstusliku kompleksi pädevusse. See oli NLKP teine suur tugisüsteem KGB kõrval, veel üks nn arhipelaag, mida järkjärgult laiendati, mis hakkas eriti võimsalt vohama Brežnevi ajal, täitis kogu N. Liitu ning kurnas rahvamajandust viimse piirini. Ta oli KGBga väga tihedalt läbi põimunud. KGB toimetas sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtete ja töötajate üle otsest järelevalvet ja hankis talle oma spionaaživõrgu kaudu Lääne tehnoloogiat. See kompleks importis Eestis peaaegu kogu oma tööjõu Venemaalt ning kujunes seega tähtsaks immigratsioonipumbaks ja venestuspoliitika läbiviijaks. Meie taasvabanemise käigus oli ta peamine Eesti riikluse vastu võitlev jõud, nn interrinde organiseerija, kaudne juhtija ja rahastaja.

Partei kolmas, kõige suurem tugisüsteem oli sõjavägi. Selle peamine ülesanne N. Liidu lõpukümnenditel oli lihtsalt olemas olla, oma relvastust pidevalt parandada ja täiendada ja kogu maailma hirmutada. Lisaks muidugi sõjaline okupatsioon vallutatud maades, vajaduse korral ka töömahukamad repressioonid (kaasa arvatud osavõtt aastaid kestnud relvavõitlusest eesti metsavendade ja nende abistajate vastu), kuid ka repressioonid “sõbralikes sotsmaades” pluss piiritagused N. Liidu agressioonid ja sõjalised avantüürid. Enne sõda ja sõjajärgsel ajal terroriseerisid Eesti elanikke eriti piirikaitseväed: röövisid, tapsid, vägistasid, riisusid. Ent peamisteks sõjaväe repressiivorganiteks okupeeritud Eestis kujunesid sõjatribunalid, kelle arvele langeb valdav osa (ligi 90%) okupatsiooni tingimustes alusetult süüdi mõistetud ning Venemaale sunnitööle saadetud või hukatud isikute üldarvust. Niinimetatud kontrrevolutsioonilisi ja riiklikke kuritegusid toime pannud Eesti kodanike üle mõistis kohut vähemalt 15 erinevat sõjatribunali.

Baltimaad olid sõjaväega üleküllastatud esiteks kui piirialad vastu läänemaailma ning teiseks kui vaenuliku rahvastikuga alad. Igat liiki sõjaväe hulka peeti ranges saladuses. Kaudsete andmete alusel on välja arvutatud, et Eestis oli sõjaväelaste arv keskeltläbi 100 kuni 130 tuhat, seega kuni 15 sõjameest iga 100 eestlase kohta. Sõjaväe nõudmised maa-alade, hoonete, elamispinna ja kõige muu saamiseks kuulusid alati esmajoones rahuldamisele, milleks tuli elanikest tühjendada suur hulk külasid ja linnamaju. Sõjaväes olid sunnitud teenima ka eestlased, ehkki okupeeritud maa kodanike sunniviisiline võtmine okupandi sõjaväkke on rahvusvahelise õigusega keelatud ja loetakse sõjakuriteoks (vt allpool osa 6.4). Eestlased teenisid peaaegu eranditult väljaspool “vabariigi” territooriumi. Seetõttu võib eesti rahvusest sõdureid käsitleda kuriteoohvritena, kuid sõjaväe koosseisus lisandub veel üks liik kuritegelikke asutusi: sõjakomissariaadid, kes korraldasid sundvõtmist sõjaväkke. Sõjaväe kordusõppuste sildi all toimetasid nad muuhulgas ka Eesti kodanike sunduslikku ja rahvusvahelise õiguse vastast saatmist Tšernobõli aatomikatastroofi likvideerimise töödele.

3.4. Rahvaste enesemääramisõigus ja Eesti riigi järjepidevus

1920. aasta Tartu rahuleping oli nähtavasti maailma esimene rahvusvaheline leping, milles rahvaste enesemääramise õigus selgesõnutsi kirja pandi (sõnastust vt osas 3.1). See annab Tartu rahule jäädava koha ülemaailmses rahvusvahelise õiguse ajaloos. Nüüdseks on rahvaste enesemääramise õigusest saanud üldise rahvusvahelise õiguse oluline osa. See toimus kõige hiljemalt 1941. aasta 14. augustil, kui avaldati nn Atlandi harta, milles lepiti kokku tollase sõja eesmärkides ja sõjajärgse maailma ülesehitamise põhimõtetes. Hartas kuulutati välja keeldumine “territoriaalsetest muudatustest, mis ei ole kooskõlas vastavate rahvaste vabalt väljendatud soovidega” ning otsustati “respekteerida kõikide rahvaste õigust valida valitsemisvormi, mille all nad tahavad elada”. Atlandi hartale andis juba sama aasta 24. septembril allkirja ka Nõukogude Liit, ja nn Washingtoni deklaratsiooni alusel ühines sellega 1. jaanuaril 1942. aastal veel 26 riiki. USA riigisekretär andis 18. septembril 1941 Eesti peakonsulile “uuendatud kinnituse”, et USA loeb Atlandi deklaratsiooni põhimõtted kehtivaks Eesti kohta. ÜRO põhikiri (vt eespool osad 2.3 ja 2.4) kinnistas rahvaste enesemääramise põhimõtte lõplikult. Alates 1952. aastast muutus see “põhimõte” juba täpselt sõnastatud “õiguseks”, mis kuulub kõigile rahvastele ja seisab sellisena kirjas paljudes ÜRO dokumentides.

Nõukogude Liidu suhtumine rahvaste enesemääramisõigusse oli alati vastuoksuslik. Seespool oma piire eitas ta seda õigust täielikult, ahistas kõiki mittevene rahvaid, püüdis neid venestada ja koguni hävitada. Muu maailma vastu kasutas ta aga rahvaste enesemääramisõigust kui välispoliitilist relva “rõhutud ja koloniaalmaade” vabastusliikumiste sidumiseks kommunistlike revolutsiooniliste liikumistega. See relv hakkas kaotama tähtsust, kui maailma koloniaalrahvad üksteise järel riikliku iseseisvuseni jõudsid, nii et 1975. aastal Helsingis, Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (CSCE) käigus püüdis N. Liit enesemääramisõiguse sõnastust juba ähmastada ja selle tunnustamist üldkehtiva õigusena vältida. Rahvaste enesemääramisõigus võeti siiski ka Helsingi 1975. aasta lõppakti “põhimõtete kataloogi” koosseisu. See rõhutas veel kord ja täie selgusega, et tegemist on universaalse õigusega, mis ühevõrra kehtib nii kogu Euroopa kui ka muude maade kohta.

Eelkõige just rahvaste enesemääramise õigusest lähtudes on vaieldamatu, et Eesti Vabariigi järjepidevus rahvusvahelise õiguse subjektina on kestnud lakkamatult alates 1920ndast aastast tänaseni ning et rahvusvahelise õiguse seisukohast mingit ühinemist Nõukogude Liiduga ei toimunud, vaid okupatsioon jäi edasi kestma. Nii väidavad veel 1983. aastal näiteks Europarlamendi resolutsioon ja Kopenhaageni manifest ning USA presidendi Ronald Reagani teadaanne.

Eesti ja samuti ka teiste Balti riikide puhul on tegemist vanade riikidega ning nende täieliku suveräänsuse ja iseolemise taastamisega. Lääneriigid ei tunnustanud kunagi nende “inkorporeerimist” (vt osa 3.1), mistõttu nende seisund rahvusvahelise õiguse subjektidena säilis. Teiste sõnadega: Eesti Vabariigil puudus oma territooriumil vahepeal küll poliitiline võim, kuid juriidiliselt kestis ta edasi. Säilisid ka Eesti Vabariigi õigused oma varadele nii sise- kui välismaal (viimastest näiteks õigused kullavarudele teiste riikide pankades ja saatkonnahoonetele). Paljudes välismaades tunnustati jätkuvalt kehtivana Eesti Vabariigi õiguskorda ja tema ametlike esindajate volitusi.

USA ja Kanada kohtupraktikast aastatel 1940 kuni 1947 on pärit hulk rahvusvahelist tähelepanu äratanud ja Eesti riigi järjekestvust kinnitavaid lahendeid. Eesti okupatsioonivõimud olid natsionaliseerimise eesmärgil nõudnud kõigi välisvetes viibivate eesti laevade tagasipöördumist nõukogude sadamaisse. New Yorgi peakonsul J. Kaiv võttis laevad nende omanike õiguste kaitse huvides oma hooldusse, vajaduse korral vallandas kaptenid ja määras uued. N. Liit, püüdes silmakirjalikult esindada Eestisse jäänud omanikke, asus laevu välja nõudma, kuid kaotas kõik protsessid. USA kohtud leidsid, et tõeliseks nõudjaks on tunnustamata Nõukogude valitsus Eestis ja omanikud tegutsevad surve all. Kui kohtutele USA ja N. Liidu vastastikuse õigusabi lepingu alusel esitati Nõukogude kohtu tõend, et Eestis viibiv omanik on ikka veel tõeline omanik, siis USA kohus otsustas, et Nõukogude kohus ei saa anda tõendeid teise riigi, nimelt Eesti Vabariigi territooriumil. N. Liidu nõudmistes Eesti Panga vastu tunnistas New Yorgi Ülemkohus koguni peakonsuli õigust kaitsta Eesti Panga huve “ka ilma kostja otsese volituseta ja isegi ilma ühenduseta viimasega”.

Vaba maailma suhtumine oli rajatud põhimõttele, et rahvusvahelise õiguse rikkumine tekitab kohustuse selle tagajärgi mitte tunnustada, isegi kui õigusvastane olukord jääb kestma kauaks. Niisuguse suhtumise aluseks on nn Stimsoni doktriin, mida kõige järjekindlamalt on kuulutanud USA. See sõnastati 1931. aastal järgmiselt: “Ameerika natsioon ei tunnusta mingeid territoriaalseid muudatusi, kui need pole tekkinud rahumeelsete meetmete tulemusena, ega mingi territooriumi okupeerimise või omandamise õiguspärasust, kui see toimus relvajõu kasutamise abil”.

Seevastu SRÜ riigid (kaasa arvatud Vene Föderatsioon) on N. Liidu kokkuvarisemisel ja lagunemisel tekkinud uued riigid, keda alles nüüd on tunnustatud rahvusvahelise õiguse subjektidena. Nende seisund rahvusvahelise õiguse seisukohast on hoopis teistsugune: nad peavad ühiselt vastutama N. Liidu tohutute välisvõlgade eest, nad on kohustatud osalema N. Liidu kuritegude hüvitamises, neil tuleb omavahel ära jagada N. Liidu varad ja relvastus, nende riikide kodanikeks tuleb pidada põhimõtteliselt kõiki nende territooriumile elama sattunud isikuid, need riigid on kinni Venemaa küljes tuhandete sidemetega. Kui meil poleks õnnestunud Eesti riiki taastada järjepidevuse alusel, siis oleks ka meie seisund praegu samasugune nagu SRÜ riikidel. Meil oleks see tähendanud Eesti kodakondsust kõigile ENSV alalistele elanikele, kaht riigikeelt ning kuulumist Vene mõjusfääri. Seda taotlesid muuseas ka mitmed poliitilised jõud Eestis endas (peamiselt E. Savisaare juhtimisel).

Meie riikluse järjekestvusest tuleneb meie järjepidev kodanikkond, seega eestlased ja muudest rahvustest põlisasukad ja nende järeltulijad, kes perekondliku pärimuse kaudu teavad, mis on iseseisvus ja demokraatia, mis on oma tuba ja oma luba. Nemad on alati olnud meie enesemääramisõiguse kandjad, mistõttu okupatsioonivõim neid kogu aeg ka erilise innuga hävitas (vt allpool 4.1 kuni 4.3). Tohututest inimkaotustest tuleneb omakorda meie vaieldamatu õigus edaspidiseks enesekaitseks, mis on põhiseaduses sõnastatud kui Eesti riigi kindel kohustus “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. See tähendab meile ühtlasi erilist ülesannet: õigust ja kohustust uuesti kindlustama asuda Eesti rahvusriiklikke aluseid, samaaegselt muidugi täiel määral silmas pidades rahvastikulise agressiooni korras sissetoodud muulaste üldisi inimõigusi. Seda ülesannet täidavad meil praegu eelkõige kolm seadust, mille õiguspärasust nende erilise tähtsuse tõttu on lastud kontrollida paljudel rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundjatel: keeleseadus, kodakondsuse seadus ja välismaalaste seadus. Edaspidi näitame, et see ülesanne on kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega (vt allpool osad 9, 5.4 ja 10.6). Kahjuks oleme lasknud ennast Venemaa valeliku ja Eesti siseasjusse sekkuva propaganda poolt kaitsesse suruda, selle asemel et rahvuse püsimisele suunatud meetmeid välja töötada ja rakendada.

Eesti Vabariigi järjekestvus 1918. aastast kuni tänaseni on tõsiasi, mis põhiseaduses kirjapanduna moodustab meie riikluse põhialuse. Lisaks kodakondsuspoliitikale rajaneb järjekestvusel ka kogu eraomandi taastamise meetmestik, ehkki selle selgeid põhimõtteid on viimasel ajal ähmastama hakatud. Pärast mõningaid varasemaid erimeelsusi on praeguseks kõik Eesti erakonnad asunud järjekestvuse põhimõtet üksmeelselt tunnustama. Sellest loobumine või selle eiramine oleks nüüd juba põhiseaduse rikkumine ja ühtlasi ka eksimus eesti rahva vastu, kes 3. märtsil 1991. a. korraldatud rahvaküsitlusel andis selge juhendi Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks. Tollal hääletuses osalenuist pooldas seda 77.83%. Ehkki hääletada said kõik Eesti elanikud, seega ka välismaalased, on rahvaküsitlus siiski vaadeldav eesti rahva enesemääramise toiminguna, nagu vastavas avalduses tõdes tollane Eesti ülemnõukogu. Pärast 1936. aasta referendumit oli see üldse esimene kord, mil eesti rahvas sai Eesti riikliku seisundi kohta vahetult oma sõna ütelda. Rahva otsese enesemääramise akt oli ka Eesti Kongressi valimine 1990. aastal.

Vene Föderatsioon on kogu maailmas ainus riik, kes vaidleb Eesti Vabariigi järjekestvuse põhimõtte vastu, tunnustab Eestit ainult kui uut, Nõukogude Liidust lahkulöönud riiki ja kipub koguni väitma, et Nõukogude okupatsiooni pole kunagi olnud. “Eesti parlament” olevat ise ja vabatahtlikult otsustanud Nõukogude Liitu astuda ja sellega olevat takkajärgi õigustuse leidnud ka vägede sissetung. Inkorporeerimisega Nõukogude Liitu olevat Eesti ühtlasi lakanud olemast rahvusvahelise õiguse subjekt, millega olevat muutunud kehtetuks kõik varasemad N. Liiduga sõlmitud lepingud, iseäranis Tartu rahuleping. Kogu seda propagandat esitavad Venemaa valitsustegelased ja diplomaadid ajaloolisi tõsiasju ja rahvusvahelise õiguse norme hoolimatult võltsides. Enamik Venemaa väiteid on eespool juba kummutatud (vt osad 3.1 ja 3.2). Mis puutub Tartu rahulepingu kehtivusse, siis lepingu rikkumine ei saa ilmaski ühtki lepingut kehtetuks muuta. Kuna Tartu rahuleping ise ei näe ette tühistamise võimalust ning seda pole kunagi tühistatud, siis kehtib ta tänaseni. Venemaa vastupidised seisukohad on samaväärsed väitega, et pääsemaks ebameeldivatest lepingulistest kohustustest tuleks riigil ainult tihedamini agressioone sooritada. Tartu rahulepinguga ja Eesti riigi järjekestvusega seonduvatele küsimustele pöördume edaspidi (osas 8) veel tagasi.

Lääneriikide terminoloogias hakati nõukogude okupatsiooni üsnagi varsti nimetama Balti riikide inkorporeerimiseks, s.t nende faktiliseks lülitamiseks N. Liidu koosseisu (unustamata kogu aeg rõhutamast, et inkorporeerimist ei tunnustata). Nende hinnanguis on iseloomulik juriidilise oskussõna “anneksioon” vältida püüdmine, sest anneksioon on rahvusvahelise õiguse mõttes juba okupatsioonile järgnev aste, nii-öelda põlistatud okupatsioon, ja sisaldab püsivama liitmise tunnuseid. Ilmselt leitakse, et isegi selle sõna kasutamine võib tõstatada soovimatuid nõudlusi agressori poolt. Äärmisel juhul saab meil anneksioonist kõnelda ehk ühenduses Narva-taguste ja mõnede Petserimaa aladega.

Kaasaegne rahvusvaheline õigus keelab täiesti üheselt igasuguse anneksiooni, st territooriumide omandamise jõukasutuse või jõuga ähvardamise teel, ning tunnistab niisugused omandamised igal juhul ebaseaduslikuks ja juriidiliselt tühiseks (vt osa 2.5 eespool). Kuid N. Liit väitis ja Venemaa püüab väita, et 1940. aastal see reegel ei kehtinud ning anneksioon on saanud õigusjõu tingituna igamisest ehk aegumisest (st territooriumi pikaajalisest, pidevast ja heausksest valdamisest) — seda enam, et leidus ka riike, kes vägivaldse inkorporeerimise vastu ei vaielnud (inkorporeerimise vägivaldsuse on üks Vene välisministeeriumi kõrge ametnik muide juba omaks võtnud). Sõjaeelse rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt võis iga riik tõesti otsustada, et mingi uustekkelise, ehkki ebaseadusliku olukorra pikaaegsel kestmisel tuleks ehk õigus faktidega kooskõlla viia (ex factis ius oritur). Niisuguse mõttekäigu kummutab aga Tartu rahulepingus kirjapandud rahvaste enesemääramise õiguse (vt osa 3.1) piiramatus: kui territoorium omandati enesemääramise õigust rikkudes, siis okupatsioon või anneksioon jääbki ühtlasi ka rahvusvahelise õiguse rikkumiseks, kuni rahvas ise pole vaba eneseväljenduse tingimustes teisiti otsustanud. Ja siin ei loe mitte vähematki, kui kaua õigusvastane olukord on kestnud ja kas keegi on agressiooni tulemusi tunnustanud või mitte. Kuni rahvas on olemas, ei saa tema enesemääramisõigust mitte keegi mitte miskil moel tühistada, juhtugu riigiga mis tahes.

Rahvaste enesemääramisõigusel rajanevad väited on Eesti riigi iseseisvuse ja järjekestvuse põhjendamiseks seepärast tugevamad kui rahvusvahelise vägivallakeelu rikkumisest ja seadusevastasest okupatsioonist ehk riikluse faktilisest peatamisest tuletatud väited. Seetõttu valiski N. Liit oma eesmärgiks eesti rahva enda likvideerimise (vt tagapool osa 4) ning seetõttu püüab Venemaa kaasajal igati kõrvale põigelda Tartu rahulepingu taaskinnitamisest (ehkki kehtiva lepingu taaskinnitamist pole tegelikult vajagi, see oleks üksnes poliitiline hea tahte akt). Lisaks tuleb arvesse, et Tartu rahulepingus on enesemääramisõigus sõnastatud niivõrd üldiselt, et see kehtib kõigi Venemaa koosseisust vabadusse pürgivate rahvaste suhtes.

Võimalike kahemõttelisuste vältimiseks ongi lääneriigid Baltimaade inkorporeerimist või annekteerimist mainides alati järjekindlalt lisanud, et nad seda ei tunnusta. Anneksiooni mittetunnustamine saab aga tähendada ainult okupatsiooni jätkumist. Veel 1983.–1988. aastatest pärinevates dokumentides on tihti just niimoodi öeldudki: okupatsioon Baltimaades kestab. Seetõttu ei sobi ka meil idanaabrile vastu tulles äkitselt Eesti annekteerimisest kõnelema hakata, isegi mitte kui faktiliselt tekkinud olukorrast. Meie 50 aastat kestnud “inkorporeerimine” oli juriidilises mõttes okupatsioon.

3.5. Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse
juriidiline kontinuiteet

Okupatsiooni seadusevastasusest ja riigi järjekestvusest järeldub ka Eesti presidendi ja valitsuse juriidiline järjekestvus ehk kontinuiteet de iure. Seda on teaduslikult põhjendanud kaks Eesti peaministri asetäitjat, hilisemat peaministrit presidendi ülesandeis Aleksander Warma ja Heinrich Mark.

Aleksander Warma lähtub rahvusvahelise õiguse tunnustatud autoriteedi K. Mareki seisukohtadest. K. Marek analüüsib üksikasjalikult Nõukogude Liidu väidet, mille kohaselt okupatsiooni tagajärjel tekkinud Eesti NSV olevat iseseisev riik, identne iseseisva Eesti Vabariigiga ja selle kontinuiteedi (järjepidevuse) kandja. Ta jõuab üldistele järeldustele, et Balti NSV-de puhul ei saa juttugi olla iseseisvatest riikidest ning “ühegi Balti nõukogude vabariigi ja iseseisvate Balti riikide vahel ei ole mingisugust identsuse ega kontinuiteedi vahekorda”. K. Mareki analüüsi jätkates nendib A. Warma, et lähtudes rahvusvahelise korra põhiprintsiibist “õiguserikkumine ei tekita õigust” ja Eesti kui riigi tunnustamise rahvusvahelisest praktikast jätkab iseseisev Eesti vabariik rahvusvahelise õiguse mõttes oma olemasolu. Järelikult eksisteerib edasi ka õigussüsteem, mis riigi identsust (samasust) kannab, ning peab eksisteerima selle põhjal loodud valitsus riigivõimu esindajana ja riigi tahte avaldajana.

NSV Liidu agressioon ja okupatsioon katkestasid ajutiselt ja osaliselt ainult Eesti riigi faktilise iseseisvuse. K. Marek leiab, et Eesti kaotas oma faktilise iseseisvuse hetkest, mil võõras võim dikteeris valitsuse koosseisu, niisiis 19. juunist 1940. Samal päeval tekkis moodustis, mida hiljem hakati Eesti NSV–ks hüüdma. Eespool (osas 3.2) on sellele lisaks näidatud, kuidas N. Liit kasutas Eesti presidendi ja valitsuse mõjutamiseks pettust ja kuidas president oli alates 21. juunist 1940 sunnitud tegutsema okupatsioonivõimu vägivaldse surve all ja alates 22. või 23. juunist kuni tema küüditamiseni koguni vahialusena. Selle kõige tõttu olid kõik pärast 19. juunit allakirjutatud presidendi juriidilised aktid õigustühised, iseäranis J. Uluotsa valitsuse ametist vabastamine ja J. Varese valitsuse ametisse nimetamine, samuti riigivolikogu valimiste ja riiginõukogu moodustamise väljakuulutamine. Presidendiametist loobumise akti kohta ei saa kindel olla isegi sõnastuses ja kas sellel üldse leidub presidendi omakäelist allkirja.

Eesti viimane eksiilpeaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark kirjeldab kõigepealt, kuidas Eesti Vabariigile sõbralike suurriikide esindajad alates 1941. aastast korduvalt rõhutasid, et Eesti Vabariigi tahe peaks leidma väljenduse Vabariigi valitsuse kujundamise kaudu väljaspool okupatsioonivõimu ulatuspiirkonda. Seejärel toob H. Mark oma artiklis tervikuna ära olulisemad dokumendid Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse järjepidevuse hoidmise kohta.

H. Mark lähtub sellest, et kui okupatsiooni organid asusid teostama oma suval okupatsiooni võimu, siis sellest hetkest alates olid Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid oma põhiseadusliku võimu teostamises takistatud. Tekkinud juriidilise olukorra fikseeris Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse § 46 ettenähtud presidendi valimiskogu. Selle protokollis 1944. aasta 20. aprillist öeldakse, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole ei Nõukogude Liit ega Saksa riik Eesti suhtes suveräänsusõigusi omandanud, vaid nad on loonud ainult faktilise olukorra, millega Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus on ajutiselt ja osaliselt peatatud. Vabariigi kui suveräänse riigi seisund ei ole juriidiliselt muutunud ning Eesti põhiseaduslikud riigiorganid püsivad edasi samas koosseisus, nagu nad olid 16. juunil 1940. aastal, sest kõik toimingud nende muutmiseks olid okupatsioonivõimu korraldatud — ja kui vabariigi president oligi mõnel juhul kaasa tõmmatud, siis ainult vormilt ja sedagi survevahenditega. Valimiskogu (koosseisus J. Uluots, J. Holberg, O. Pukk, A. Maurer ja M. Klaassen) otsustas oma protokollis, et vabariigi presidendi volituste lõpetamine oleks varajane ja tema asetäitja valimine ebaotstarbekas, ning tegi järelduse, et presidendi kohuste täitmine on põhiseaduse § 46 esimese lõike kohaselt üle läinud viimasele põhiseaduslikus korras ametisse nimetatud peaministrile Jüri Uluotsale, kelle Eestis asumise tõttu on presidendi võimu täitmine ka tagatud. Kui peaminister J. Uluotsal peaksid tekkima takistused vabariigi presidendi ametikohuste täitmisel, lähevad presidendi ülesanded üle peaministri asetäitjale.

Edasi toob H. Mark ära käskkirja vaikei, millega peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots määras 18. septembril 1944 ametisse vabariigi uue valitsuse Otto Tiefi kui peaministri asetäitja juhtimisel. See oli valitsus, mis teostas lühikest aega ka tegelikult võimu ja kuulutas välja Eesti erapooletuse käimasolevas sõjas, kuid arreteeriti N. Liidu kordusagressiooni käigus okupatsioonivõimude poolt peaaegu tervenisti ja anti kohtu alla. Valitsuse koosseisust asusid Rootsis ministrid August Rei ja Rudolf Penno ning jõudsid sinna põgeneda peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots ja kohtuminister Johannes Klesment. Nii jätkus Vabariigi presidendi ja valitsuse faktiline ja juriidiline järjepidevus paguluse tingimustes. J. Uluots paigutati kohe haiglasse, polnud arstide seletuse järgi varsti enam võimeline mingiks riikliku akti tegemiseks ja suri 9. jaanuaril 1945.

8. jaanuaril 1945 olid Riigivolikogu esimees O. Pukk, Riigikohtu esimehe kohusetäitja T. Grünthal ja kohtuminister J. Klesment koostanud juriidilise analüüsi Vabariigi presidendi asetäitmise küsimuses. Selles nenditakse, et kui rahvas on okupatsiooni tõttu vägivaldselt kõrvaldatud riigivõimu teostamisest, ei lakka ta sellega olemast riigivõimu kõrgeim kandja. Ainult tähtajad, mille möödudes rahvas peab avaldama oma tahet, peatuvad okupatsiooni kestel. Kuni rahval pole uuesti avanenud võimalust oma tahte avaldamiseks, kestavad edasi nende riigiorganite volitused, kes enne okupatsiooni olid põhiseaduse alusel rahva poolt ametisse seatud. Need organid on kohustatud jätkama oma ülesannete täitmist, suunates kõik oma püüded Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise taotlemisele.

Riigivõimu kandvate isikute füüsilise väljalangemise korral tuleb nad asendada uutega põhiseaduse eeskirjade kohaselt. Nende järgi ei tohi presidendi ametikoht kunagi täitmata olla. Kui president on takistatud oma ülesandeid täitmast ja presidendi asetäitja valimata, asub presidendi ülesandeisse peaminister. Kui peaminister ei saa seda oma ülesannet täita, asub presidendi ülesandeisse peaministri asetäitja. Kui ka peaministri asetäitja ei saa täita oma ülesandeid presidendina, asub presidendi ülesandeisse valitsuse kõige vanem liige. Presidendi ülesandeid täitval peaministril, peaministri asetäitjal või valitsuse kõige vanemal liikmel on eriõigus nimetada ametisse Vabariigi valitsus uues koosseisus, mis sel juhul koosneb mitte peaministrist ja ministreist, vaid peaministri asetäitjast ja ministreist.

Kuna president K. Pätsi saatus oli teadmata, ei peetud otstarbekaks presidendi asetäitja valimist. Et presidendi ülesandeid täitva peaministri J. Uluotsa surma hetkel oli teadmata ka peaministri asetäitja O. Tiefi saatus, siis asus 9. jaanuaril 1945. aastal presidendi ülesandeid täitma valitsuse kõige vanem liige August Rei. Oma esimeses käskkirjas presidendi ülesannete täitjana otsustab ta, et raskuspunkt põhiseadusliku Eesti riigivõimu tegevuses peab tekkinud olustikus kanduma eesti rahva õiguste ja huvide kaitsmisele väljaspool Eestit. Peab püüdma maailmapoliitilisi tegureid nii palju kui võimalik mõjutada Eesti iseseisvuse taastamise püüetele soodsas suunas.

Eesti riigimehed otsustasid õigesti, et kui okupatsioon jääb kestma aastaiks, siis kirjeldatud viis on ainuke võimalus riigivõimu kehastavaid organeid paguluses säilitada. Presidendi asetäitjat ei saanudki varsti enam valida, sest Eesti Vabariigi valimiskogu moodustamine muutus vajalike isikute surma tõttu võimatuks isegi mitmeastmeliste asendamiste appivõtmisega. August Rei jäi nähtavasti tükk aega arvamisele, et okupatsioon võib mööduda, ning katsus Otto Tiefi valitsust täiendamiste teel säilitada.

Lõpuks nimetas ta 12. jaanuaril 1953 ametisse uue valitsuse, milles peaministri asetäitjaks oli Johannes Sikkar. J. Sikkari surmaga lahkus see valitsus ametist ning 1. jaanuaril 1962 nimetas peaminister presidendi ülesannetes A. Rei ametisse valitsuse, milles peaministri asetäitjaks sai Aleksander Warma. A. Rei surmaga 29. märtsil 1963 asus A. Warma täitma presidendi ülesandeid ja määras 1. märtsil 1964 ametisse valitsuse, milles Tõnis Kint oli peaministri asetäitja. Pärast A. Warma surma asus T. Kint 23. detsembril 1970 presidendi ülesandeisse ja määras 8. mail 1971 ametisse valitsuse, milles peaministri asetäitjaks oli Heinrich Mark. 1. märtsil 1990 teatas T. Kint, et ta on haiguse tõttu takistatud presidendi ülesandeid täitmast. Sama kuupäeva käskkirjaga teatas H. Mark, et ta on astunud Eesti presidendi ülesandeisse ja nimetas peaministri asetäitjaks Enno Penno, kelle juhtimisel tegutsev valitsus asus ametisse 20. juunil 1990.

Selleks ajaks oli Eestis tekkinud olukord, millest oli juttu 1945. aasta 8. jaanuari juriidilises analüüsis: eesti rahvas sai uuesti oma poliitilist tahet avaldada. Järjekestvuse alusel määratleti Eesti kodanikkond, rahvahääletusel võeti vastu uus põhiseadus, valiti riigikogu ja president. 7. oktoobril 1992. aastal võttis riigikogu vastu deklaratsiooni, et Eestis on põhiseaduslik riigikord taastatud. Eesti taasvabanemise sündmusi käsitleme lähemalt allpool (osades 8.1 ja 8.2). Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Heinrich Mark andis 8. oktoobril 1992 oma ametikohustused pidulikult üle Eesti vastvalitud presidendile Lennart Merele, olles 7. oktoobril oma käskkirjaga juba lõpetanud eksiilvalitsuse tegevuse.

Eesti Vabariigi valitsusel eksiilis oli korda läinud jääda Eesti Vabariigi järjepidevuse, s.t Eesti omariikluse kontinuiteedi hoidjaks ja edasikandjaks enam kui poole sajandi kestel. Presidendiamet oli Konstantin Pätsilt Jüri Uluotsa, August Rei, Aleksander Warma, Tõnis Kinti ja Heinrich Marga kaudu katkematult kestvana lõpuks Eestisse tagasi jõudnud.


4.1. Okupantide eesmärgid ja meetodid

Nõukogude Liit oli ilmselt oma eesmärgiks seadnud Balti ruumi lõpliku liitmise Venemaaga igaveseks ajaks ning puhastamise rahvastest, kes olid siin suurvene imperialismile hulk sajandeid tüliks olnud. Puhastamise viisidena olid kasutusel rahvaste füüsiline hävitamine, hajutamine teiste rahvaste sekka Siberi avarustesse, rahvaste sihikindel venestamine ja ülejääkidele lõpu tegemine väljasuremist soodustavate ja iivet pidurdavate elutingimuste pealesurumise teel. Stalini eluajal olid ülekaalus kaks esimest viisi, kuid tõhusalt rakendati ka neljandat.

Hruštšov loobus pärast oma võimuletulekut peatselt vägivaldse rahvamõrva (kõige räigema genotsiidi) meetodeist. Hea kommunistina lähtus ta Stalini poolt 1913. aastal antud definitsioonist, mille kohaselt rahvus tekib nelja tunnuse üheaegsel esinemisel: ühine keel, territoriaalne ühtsus, ühine majanduselu ja ühine kultuur. Kui üksainuski neist tunnustest puudub, siis rahvust ei ole. Nii jätkasidki Hruštšov ja tema järglased eesti rahvuse likvideerimist eelkõige sel teel, et püüdsid olematuks muuta tunnuseid, mis rahvust Stalini õpetuse järgi määravad. Seda oli küll juba Stalingi harrastanud. Niiviisi püüdsid okupandid luua olukorda, kus kaoks võimalus käsitada eestlasi omaette rahvusena, nii et enam ei saaks kõnelda eesti rahva võõrandamatust õigusest enesemääramisele.

Eestlaste asuala tükeldamiseks kasutati sissetoodavate muulaste rühmiti paigutamist omaette asundeina Eesti linnadesse ja maakondadesse ning mitmete linnade keelamist eestisugu elanikele, seega siis rahvuste üksteisest eraldamise ehk segregatsiooni meetodeid. Majanduselu ühtsuse lõhkumiseks pandi käima eestlaste kõrvaldamine paljudelt tööaladelt ja tähtsamatest majandusharudest ning nende asendamine “venekeelsetega”, seega siis segregatsioon tegevusalade järgi. Majandus korraldati ümber ja seostati tihedalt kogu N. Liiduga. Tootmise mitmekesisus ja suunitlus siseturu vajadustele kaotati, toodang muudeti üheülbaliseks ja orienteeriti peaasjalikult välistarbijatele suurel Venemaal. Rahvuskultuuri hävitamiseks pandi valdav enamik Eesti iseseisvuse ajal trükitud raamatuid keelu alla, täielikult lammutati tsiviilühiskond, võltsiti ajalugu, püüti kaotada rahva ajaloomälu. Eesti keele kaotamiseks käivitati venestamine. Selleks viidi vene keelele üle suured osad teenindusaladest ning asuti arendama eestlaste sunniviisilist kakskeelsust kui eeltingimust rahvusliku iseoleku (identiteedi) kaotamiseks.

Hitleri Saksamaa valitsuse hoiak Eesti okupeerimise ajal 1941 kuni 1944 oli pidada Eestit Nõukogude Liidu osaks, mille saksa väed on vallutanud ja mis hakkab edaspidi kuuluma Saksa riigi külge. Kõike, mis nõukogude okupant oli “natsionaliseerinud”, loeti nüüd Saksa riigile kuuluvaks. Kui omanikele midagi tagastatigi, siis nimetati seda Saksa riigi kingiks, mitte õiguse jaluleseadmiseks. Ühesõnaga, peeti kinni Hitleri-Stalini pakti põhimõtteist ja selle järeldustest. Vastusena Eesti peaministri Jüri Uluotsa 1941. aasta üliettevaatlikult sõnastatud memorandumile omariikluse taastamise asjus anti teada, et Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingite valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist.

Sellele seisukohale jäid sakslased kindlaks isegi siis, kui nende sõjaline kaotus oli juba täiesti ilmne ning kui eesti sõdurite (saksa ja soome mundri kandjate, ka nn pitkapoiste) ehk järjepideva Eesti Vabariigi “salaarmee” meeleheitlik võitlus oli uue punase okupatsiooni 1944. aastal tervelt 9 kuuks edasi lükanud. Nad jälitasid ja represseerisid ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikumist, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine. Vabariigi järjepidevusel rajanev Otto Tiefi valitsus sai põranda alt välja tulla alles siis, kui saksa väed olid juba Eestist põgenemas. Kõige tipuks jätsid sakslased KGBle teadlikult päranduseks andmestiku rahvuslaste kohta, kes olid Eestis omariikluse taastamise nimel tegutsenud.

Saksa okupatsiooni ja Hitleri poliitika probleemid on tänapäeva olukorras juba ajalugu, sest nüüdne Saksamaa on midagi hoopis muud. Nõukogude aja kurb pärand vaevab meid aga siiamaani ja Venemaa näib himustavat jätkata vanas imperialistlikus vaimus.

Allpool (osades 4.2 kuni 4.4) nimetame nõukogulikku rahvuspoliitikat esialgu genotsiidiks, segregatsiooniks ja põlisrahva diskrimineerimiseks, kuid hiljem (eriti osas 6.3) püüame pärast rahvusvahelise õiguse mõnede mõistete selgitamist tõestada, et seda oleks õigem vaadelda kui erilist nõukogude apartheidi. Apartheid on laiem mõiste ja sisaldab nii genotsiidi, segregatsiooni kui ka diskrimineerimise mõistet.

4.2. Vägivaldne genotsiid ja sõjaroimad 1940–1955

Järgnevas eristame kaht genotsiidi vormi. Vägivaldseks genotsiidiks ehk rahvamõrvaks nimetame tegevust rahva otsese füüsilise hävitamise eesmärgil: inimeste mõrvamist rahvusliku tunnuse järgi, neile tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamist, kuid ka “etnilist puhastust” (küüditamist, hajutamist võõrale territooriumile ja vangistusse saatmist), ehkki see pole juriidilises mõttes mitte genotsiid, vaid muidu ränk inimsusevastane kuritegu. “Pehmeks” genotsiidiks nimetame genotsiidi bioloogilisi meetodeid: rahvuse osalist või järkjärgulist hävimist põhjustavate elutingimuste loomist ja abinõusid sündimuse takistamiseks.

Eesti üldised rahvastikukaotused on rahvaloenduste andmete järgi (1939, 1941, 1945 jj) arvutatavad suure täpsusega, kuid kadude alaliigitustes esineb veel tänaseni palju hinnangulisust. Sellepärast on üksikasjalikkusele eelistatud üldistavaid arve, mis on täpsemad. Ühtlasi on arvesse võetud, et Eesti oludes ülirängad kümnetuhandelised rahvamõrvad on kaasaja maailmas juba tavaliseks muutunud ega jäta rahvusvahelisele avalikkusele kuigi sügavat muljet. Seetõttu on absoluutarvudele eelistatud protsente. Võiks silmas pidada ja maailma informeerimisel rõhutada, et igale sõjaeelse rahvaarvu protsendile (kümnele tuhandele eestlasele) vastas näiteks tollases USA-s umbes 1.3 miljonit inimest, Saksamaal 800 tuhat, Suurbritannias 470 tuhat, Prantsusmaal ja Itaalias 420 tuhat, Rootsis 60 tuhat. See näitab, kuivõrd kergesti haavatav on väikerahvas, keda soovitakse hävitada.

Kohe nõukogude okupatsiooni algusest 1940. aasta suvel pandi käima eesti rahvusliku eliidi, s.t silmapaistvamate isikute kavakindel hävitamine. See tabas eriti poliitilist juhtkonda, ohvitserkonda ja haritlaskonda, kuid ka ametnikke, põlistalude omanikke ja majandusala edukamaid. Nähtavasti oli likvideeritavate nimestikke ette valmistatud juba Hitleri–Stalini paktist (1939. aastast) saadik, sest arreteerimised ja tapmised käivitusid ootamatult kiiresti.

Kasutati kõige julmemaid vägivaldse genotsiidi ehk rahvamõrva meetodeid: otsest hukkamist ja mõrvamist, arreteerimist ja Venemaale surmalaagreisse saatmist ning perekonniti Siberisse küüditamist, kusjuures mehed (iseäranis perekonnapead) perekondadest eraldati ja vangi pandi. Represseeriti koguni lapsi, keda oli esialgseil andmeil 4005. Laagritesse paigutatud vangidest mõisteti hiljem surma ja hukati või suri paari järgmise aastaga nälga ja haigustesse üle 95%, küüditatuist suri nälja ja ebainimlike elutingimuste tõttu 59%.

Ka 1941. aasta juunikuu suur küüditamisaktsioon, mis teostati kolmes Balti riigis korraga ja mille käigus viidi Eestist N. Liidu territooriumile 1% elanikkonnast, oli ette valmistatud juba 1939. aastal, üheaegselt silmakirjaliku baaside lepingu sõlmimisega. Ameerika uurija Robert Conquest väidab, et “elimineerimine” pidi tabama vähemalt 25% tollaseks ajaks okupeeritud maade elanikkonnast. Nüüdseks on korduvalt trükis ilmunud ka üks eesti rahva ajaloo jälgimaid dokumente, nimelt N. Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Ivan Serovi salajane instruktsioon operatsiooni “Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist” läbiviimise korra kohta (käskkiri nr 001223 11. oktoobrist 1939). NKGB oli vaid ürituse läbiviija, käsuandjana seisis selle taga kommunistlik partei. Eesti prokuratuuri käsutuses on N. Liidu prokuratuurist 1988. aastal saadud küüditamisdirektiivi refereering. Tegemist on ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVLiidu Rahvakomissaride Nõukogu salajase ühismäärusega nr 1299–526 1941. aasta 14. maist, pealkirjaga “Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. Selles dokumendis loetletud üheksa küüditamisele kuuluvat isikukategooriat ühtivad nendega, millest kõneles 1941. aastal punaste põgenemise järel Pärnu miilitsahoonest leitud ja kogumikus “Eesti rahva kannatuste aasta” (1943) avaldatud julgeoleku rahvakomissariaadi (NKGB) teatis “Kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi arvelevõtmisest”. See tõendab refereeringu õigsust.

Pärast küüditamisaktsiooni hakkas palju inimesi ennast varjama. Sõja algpäevil andis Stalin oma kurikuulsas 3. juuli kõnes käsu “paljaks põletatud maa” taktika rakendamiseks. Eesti parteiarhiivis on säilinud hulk dokumente kommunistliku partei tolleaegsest tegevusest, nende hulgas plaan materiaalsete väärtuste ja elanikkonna evakueerimiseks ning direktiivid eriti suurte volituste andmiseks NKVD ja NKGB (edaspidise KGB) juhtidele, keda kohustati “pidama halastamatut võitlust igasuguste tagala desorganiseerijatega ja panikööridega”. Partei säilitas sõja ajal oma juhtiva ja suunava rolli, organiseeris karistusoperatsioone, haaranguid ja rekvisitsioone.

Eestis algas üldine terror rahva vastu ning talude rüüstamine ja põletamine. Kommunistlik partei, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu ja NKVD moodustasid nende ülesannete täitmiseks 13 hävituspataljoni, kellele vajaduse korral anti abiks ka armee üksusi. Kuu-pooleteise jooksul mõrvati ja jäi peamiselt Põhja-Eestis teadmata kadunuks ligi 3000 inimest.

Rahva enesekaitseks terrori vastu sündis metsavendlus ehk eesti rahva partisanisõda nõukogude okupatsiooni vastu.

Stalini käsul toimunud evakuatsiooniga hakati sunniviisil Venemaale viima suuremaid ettevõtteid koos töötajaskonnaga ja töötajate peredega. Koos nendega lahkusid tsiviilokupandid, suur osa kollaborante ja umbes 3/4 juudi vähemusrahvusest, keda ootas hävitamine hitlerlaste poolt. Teel Venemaale (merel ja õhurünnakuis) ja nõukogude tagalas hukkus evakueerituist 20%. Samal ajal korraldati okupeeritud Eestis rahvusvahelise õiguse vastaselt mobilisatsioon. Tegelikult oli see veel üks rahvamõrva meetod, sest mobiliseeritud saadeti tööpataljonide nime all sunnitööle ning “lubati” nn eesti korpusena rindele alles 1942. aasta lõpus. Selleks ajaks oli neist hukkunud 10% teel Venemaale (saksa miiniväljadel Soome lahes ja õhurünnakuis) ning 43% sunnitööl.

Vägivaldse genotsiidi ja sõjaroimade tulemus Nõukogude okupatsiooni aastail 1940/41 oli ümmarguselt 41 tuhat hukkunud, hukatud või lihtsalt mõrvatud Eesti kodanikku, seega siis ligi 4% okupatsioonieelsest rahvaarvust. Näiteks USA-s oleks mõrvatute selline protsent sõjaeelsest rahvaarvust moodustanud üle 5 miljoni, Saksamaal üle 3 miljoni, Rootsis 250 tuhat. Väga suur arv nii lühikese aja, üheainsa aasta kohta. Sellele lisanduvad ellujäänud arreteeritud ja küüditatud, tööpataljonidest sõjaväkke jõudnud mobiliseeritud ja hiljem koju tagasi pöördunud evakueeritud — teist sama palju ehk umbes 42 tuhat inimest lisaks surnuile.

Järgnes Saksa okupatsioon. Pärast sõda fabritseeris kommunistliku partei erikomisjon Saksa okupatsiooni ajal toimunud hukkamiste kokkuvõtte. Selles pandi kirja ja esitati Nürnbergi rahvusvahelisele tribunalile Eesti jaoks astronoomiline arv 125037 inimest, sealhulgas 61 tuhat kohalikku tsiviilelanikku ja 64 tuhat nõukogude sõjavangi. Kaasaegne põhjalik järelkontroll nimeliste arhiiviandmete, saksa aruannete ja mainitud erikomisjonile laekunud lähtematerjalide alusel näitab, et kohalike hukatud ja hukkunud tsiviilisikute tegelik arv ei saanud olla suurem kui 6600. Nende hulgas oli 929 eesti juuti ja 243 eesti mustlast, kes mõrvati rahvuse tõttu. Ülejäänute valdava enamiku moodustasid kättesaadud hävituspataljonlased, küüditajad ja arreteerijad, kommunistlikud aktivistid ja partei liikmed; osa neist tapeti ilma kohtuta.

Peamine osa Saksa okupatsiooni aegsest genotsiidist Eesti kodanikke ei puudutanud. Selle osa kohta on usaldusväärsete andmete hulk väiksem, kuid suurte võltsimiste tuvastamiseks siiski piisav. Punaarmeelastest sõjavange oli Eesti territooriumil üldse ainult 36 200, nendest suri umbes 12 600. Otseselt mõrvati kaks ešelonitäit Kesk-Euroopast ja umbes 2000 Leedust hävitamiseks toodud juudi rahvusest vangi. Peale selle hukkus veel täpselt selgitamata arv isikuid, kes asusid Kirde-Eesti koonduslaagreis. Ohvrite arv kokku, koos Eesti kodanikega, oli kõige rohkem 25 kuni 30 tuhat. Seega oli ENSV erakorraline riiklik komisjon fašismiohvrite arvule juurde luuletanud ligi 100 tuhat hukatut ja hukkunut. Komisjoni liige, nõukogude akadeemik Joosep Saat, tuletas näiteks Tartu tankitõrjekraavis hukatute ja sinna maetute arvu (12 tuhat inimest!) ainult kraavi pikkuse alusel, sest saksa okupatsioonivõimud olid maetud ohvrid välja kaevanud ja põletanud. Tegelikult maeti sinna hukatuid, kes olid pärit kõigest 60 tuhande elanikuga Tartu linnast. Neid oli ligikaudu 0.5% elanikkonnast, tänaseni on suudetud täpsustada 230 isikut. Andmete võltsimisega püüdsid kommunistid ilmselt luua mingit alust punaarmee “vabastajarollile” ja põhjendada, kuhu ikkagi kadus nii palju eestlasi.

Punaarmee uue sissetungi edenedes toimus massiline eestlaste põgenemine oodatava nõukogude terrori eest üle mere läände. Sinna jõudis 72 tuhat. Eesti rannarootslased põgenesid peaaegu kõik. Merel uputasid nõukogude sõjajõud vähemalt 4 tuhat põgenejat, teistel andmetel hukkus kõigi põgenemiste käigus ligi 7 tuhat. Kui kaasa arvata aastail 1939–1941 korraldatud baltisakslaste ümberasumine Saksamaale (21 tuhat), siis välismaale põgenemise tõttu vähenes Eesti kodanike arv umbes 100 tuhande võrra, mis moodustas 9% sõjaeelsest rahvaarvust.

Nõukogude okupatsioon taastus 1944. aasta sügisel. Nii genotsiid kui ka sõjaroimad jätkusid. Vallutajana käituva punaarmee terror rahulike tsiviilelanike kallal, röövimised ja vägistamised kestsid vähemalt 1945. aasta keskpaigani, osalt 1950. aastani. Aastail 1944/46 moodustasid kinnipeetavate suurima rühma eestlastest sõjavangid, kellest valdav enamus kuulus Saksa okupatsioonivõimude poolt mobiliseeritute hulka. Sõjavangilaagrites ning nn tööpataljonides suri neid ligikaudu viiendik (uurija L. Talve andmed). Pärast vabakslaskmist tuli suurel enamikul peatselt uuesti arreteerituina vangi minna, sedapuhku “nõukogude isamaa reetjaina”. Kokkuvõtted sõjavangide arvu kohta puuduvad, sest väga paljud võeti kinni väljaspool Eestit ja viidi otse Venemaa vangilaagreisse. Samal ajal käis ka läände põgenenud ja Nõukogude võimu käeulatusse jäänud eesti tsiviilisikute tagasitoomine. 1949. aasta seisuga oli “repatrieeritud” 20 500 inimest, kellest nähtavasti ligi 7000 oli selleks ajaks juba vangi pandud.

Igat sorti “nõukogudevastase elemendina” arreteeritud moodustasid kogu vaadeldava perioodi ulatuses represseeritute arvukaima liigi. Neid oli ligi 9% aastavahetuseks 1944/45 Eestisse jäänud elanikest. Kokku arreteeriti vähemalt 75 tuhat inimest. Ohvrite nimeline täpsustamine säilinud KGB toimikute alusel pole veel lõppenud, kuid nende üldarv võib osutuda veelgi suuremaks. Arreteerituist lasti maha või hukkus laagrites 35 kuni 38%. Peaaegu kõik vangid said pärast surmalaagris vaevlemist veel teise karistuse: ellujäänud jäeti või saadeti ilma kohtuotsuseta sundasumisele Nõukogude Liidu äärealadele.

1949. a märtsi lõpus korraldati Eestis järjekordne suurküüditamine. Selle käigus viidi paari päeva jooksul minema ja paigutati Siberi kaugetesse piirkondadesse laiali üle 22 tuhande inimese, mis moodustas 1945. aasta alguse rahvaarvust ligi 3%. Küüditamist nõudis kommunistliku partei eesti osakond “kulakluse kui klassi likvideerimiseks” ning see teostati kompartei ja riikliku julgeoleku ministeeriumi (hilisema KGB) ühisüritusena. Esialgne “sügavalt ekslik” plaan saata “kulakud” sundtööle Kirde-Eesti põlevkivirajooni asendati Moskva survel küüditamisega. Ligi kolmandikku kulakuks tunnistatuid ei saadud kätte, nende asemele “krahmati” (parteisekretäri Nikolai Karotamme väljend) muid perekondi (“et arv täis saaks”). Lõpuks võidi siiski parteile raporteerida, et plaan sai täidetud 105.13%. Küüditatute hulgas olid enamuses (65%) “bandiitide, käsilaste ja kodanlike natsionalistide” ehk varem vangipandute perekonnaliikmed. Selle eest, et liiga palju “kulakuid” pääses, võeti partei kohalik esimene sekretär N. Karotamm ametist maha.

Ka nüüd oli nimestikke juba ammu ette valmistama hakatud, sest ürituse käigus otsiti ka inimesi, kes olid 1943/44 välismaale põgenenud. Küüditamise juriidiliseks aluseks oli Nõukogude Liidu ÜNP seadlus 26. novembrist 1948, lõplikult kinnitati küüditamine ENSV MN määrusega nr 014 14. märtsist 1949, kuid väljasaadetute lõplik valik sõltus partei ja nõukogude kohalikest tegelastest. See järeldub asjaolust, et isikuti on valdav enamik küüditamisotsuseid vormistatud tagantjärgi, kolm kuud kuni aasta aega pärast küüditamispäeva. Noorim küüditatu oli ühekuine, vanim 95-aastane. Rongis sündis juurde vähemalt 2 plaanivälist last. On säilinud akt nelja ilma vanemateta Rakverest Siberisse saadetud alaealise lapse kohta, keda oli vanemate väljameelitamiseks enne seda kaks päeva pantvangis peetud.

Pidevalt toimetati ka väiksema mahuga küüditamisi, muuseas 1941. aasta küüditatute hulgast kojulastute teistkordset väljasaatmist. Juba pärast sõja lõppu, 1945. aasta augustis, viidi Permi oblastisse saksa rahvusest isikud, keda leiti Eestist kokku 342 inimest. Eriti jälk oli 1941. aastal küüditatud ja sõja lõppedes sugulaste juurde Eestisse lubatud laste teistkordne väljasaatmine pärast 1949. aasta märtsikuu küüditamist. Omski oblasti Semipalatinski aatomipolügooni vahetu mõju piirkonda saadeti küüditatuina 5 tuhat eesti inimest. Aastail 1949 kuni 1956 korraldati seal atmosfääris ja maapinnal umbes 260 aatomi- ja vesinikupommi plahvatust. Kiiritustõve ohvrid jäeti aastakümneiks arstiabita. Haigeile ning väärarenguga või surnult sündinud laste vanemaile seletati, et nad on saanud loomadelt brutselloositõve nakkuse.

Märtsiküüditatute saatust jagasid asumisele saadetute juurde hiljem vabatahtlikult appi sõitnud perekonnapead, kes seal otsekohe arvati samasse õigusteta inimeste liiki, ning vanglast vabanevad nn maksuvõlglased. Viimased olid ENSV MN 1947. aasta 30. augusti salajase määruse nr 654 alusel kulaklikeks majapidamisteks tunnistatud talude peremehed, kellele kehtestati kõrgendatud, sageli aasta sissetulekut ületavad maksud. Tasumata maksude eest võeti nad kriminaalvastutusele. 1949. aasta alguseks oli maksuvõlglastena vangis 2652 talunikku.

Eestis kogu sõjajärgse aja kestnud metsavendlus laienes massilise terrori olukorras ja omandas nüüd erakordselt suure ulatuse. Sisuliselt oli see rahva relvastatud vastupanuliikumine. Metsavendluse lämmatamist juhtis vahetult kommunistliku partei kohalik keskkomitee oma maakondlike komiteede kaudu, kelle otsealluvuses seisis 12 hävitus- ehk rahvakaitse pataljoni. Nendes teenis kokku enam kui 6700 meest. Pooltes maakondades loodi lisaks tugevad sõjaväe erigrupeeringud. Nende käsutusse olid antud veel suuremad jõud: 2 NKVD vägede polku ja hulk üksusi piirivalvevägedest, 10. kaardiväearmeest, Eesti 8. laskurkorpusest ning Balti laevastikust, lisaks muidugi NKVD ja NKGB operatiivtöötajad ja 10. armee vastuluure eriüksused. Ning tanke, millega metsades polnud küll suurt midagi peale hakata. Metsavendluses lühemat või pikemat aega osalenud eesti vabadusvõitlejate arvu hinnatakse 30 tuhandele, mis oli 1945. aasta alguse rahvaarvust ligi 4%. Suurbritannia, Prantsusmaa või Itaalia sõjaeelsest rahvaarvust oleks see olnud 1.6 kuni 1.8 miljonit, USA omast üle 5 miljoni.

Metsavendade hulgas lähenes hukatute ja hukkunute protsent 50-le, kaasa arvatud lahinguis langenud või kohtuta tapetud metsavennad, nende omaksed ja abistajaiks arvatud isikud. Metsapunkrite leidmiseks kasutas KGB ka elanike kollektiivset karistamist, talude hävitamist, metsavendade ja nende abistamises kahtlustatavate piinamist ja pantvangide võtmist. Alates 1950. aastast hakkas KGB Eestisse saadetud uue ülemuse polkovnik Moskalenko juhtimisel oma agentide kaasabil metsavendade vastu rakendama mürgitamisi ja salamõrvu. Laiaulatuslik metsavendlus kestis ligi 10 aastat ja vaibus aastatel 1953/54, kuid viimase metsavenna leidis KGB veel 1978. aastal.

Okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorra kohta 1983. aastal vastuvõetud resolutsioonis märgib Europarlament, et ta suhtub lugupidavalt nende, oma vabaduse eest väljaastunud rahvaste kaheksa aastat kestnud võitlusse ja relvastatud vastupanusse.

Metsavennad tapsid 10 aasta jooksul karistuseks kokku 300 “nõukogude aktivisti” ehk eraisikut-kollaboranti. Metsavendade vastu võidelnud mundrikandjate hulgas oli langenute arv muidugi väga palju suurem, kuid see on seni jäänud okupantide sõjasaladuseks.

Relvavõitlus vaibus, kuid jäi kestma eesti koolinoorte põrandaaluste organisatsioonide vastupanu. Kuni 50.-ndate aastate alguseni tegutseti kontaktis metsavendadega, sealt edasi omaette. Tegevussuundadeks said nõukogudevastane agitatsioon, lendlehtede valmistamine, eesti riigilippude heiskamine rahvuslikel tähtpäevadel, relvade kogumine, okupatsioonivõimu monumentide ja mälestustahvlite purustamine ja õhkimine. Kahjuks on koolinoorte tegevust eraldi uuritud vähe. 1994. aasta keskpaigaks kogunenud andmetel oli noorte vastupanuliiikumine vähemalt 1957. aastani pidev ja üle kogu Eesti levinud, läbivaadatud KGB toimikute andmetel tegutses üle 30 organisatsiooni. Viimane teadaolev kohtuprotsess noorte vastu toimus 1962. aastal, kuid vastupanuliikumine ägenes “Praha kevade” mõjul uuesti juba 1968. aastal, minnes sujuvalt üle nn dissidentlikeks liikumisteks ja rahvusvahelistele organisatsioonidele avalike märgukirjade esitamiseks. “Dissidentlus” ei ole õige termin, sest Eestis polnud “teisitimõtlemist” nagu Venemaal, vaid olid nõudmised iseseisvuse taastamiseks.

Metsavendade, koolinoorte ja kõigi neile järgnenud vabadusvõitlejate vastupanuliikumist saab tõlgendada rahva enesemääramise omalaadse aseainena. See kõrvaldas ühe Eesti riigi järjekestvust ähvardanud hädaohu: et alistatud rahva tegevusetust võidaks käsitleda kui vaikset nõustumist anneksiooniga.

Okupandi sõjaroimade ja genotsiidi, sealhulgas vastupanuliikumise mahasurumise püüdluste otseste surmaohvrite koguarv Eestis oli nõukogude teise okupatsiooni jooksul vähemalt 22 tuhat ini-mest, kelle hulka on arvatud ka välismaale pagemisel uputatud paadipõgenikud. See moodustab 1939. aasta rahvaarvust umbes 2%, kuid 1944. aasta lõpu rahvaarvust ligi 3% (kui lähtuda uue haldusühiku ENSV elanikkonnast).

Küllaltki suure osa eesti rahvastiku kaotustest moodustasid mitme sõjaväe koosseisus langenud mehed ja muud otsesed sõjaohvrid, nende hulgas Nõukogude terroripommituste ohvrid. Nõukogude armeesse rahvusvahelise õiguse vastaselt mobiliseerituist hukkus teel Venemaale ning langes rindel ligi 7.5 tuhat Eesti kodanikku, Saksa sõjaväe ridades võidelnuist langes rindeil 13 tuhat ja mõrvati Tšehhoslovakkias veel pärast sõja lõppu 1 tuhat, Eestist Soome sõjaväkke põgenenud vabatahtlikest langes rindel ligi 0.5 tuhat ja saksaaegse Omakaitse liikmeist 0.5 tuhat. Tsiviilelanikest pommitusohvreid oli umbes 2.4 tuhat. Langenuid oli kokku 2.1% sõjaeelsest rahvaarvust, seega rohkem kui mitmes ise sõdinud riigis (Jaapanis 1.7%, Poolas 1%, Prantsusmaal ja Itaalias 0.8%, USA-s 0.23%). Langenute hulka pole arvatud Saksamaale ümber asunud ja hiljem Saksa sõjaväes langenud või tagalas hukkunud baltisakslastest Eesti kodanikke.

Eesti otsesed rahvastikukaotused okupatsioonide algusest saadik ja kõigil eelmainitud põhjustel kokku olid 196 tuhat inimest ehk 17.5% sõjaeelsest rahvaarvust (arvestamata vangilaagreist ja küüditusest eluga tagasitulnuid). USA-s oleks niisugune protsent sõjaeelsest rahvaarvust tähendanud 22.4 miljonit, Saksamaal 13.7 miljonit, Suurbritannias 8.1 miljonit, Prantsusmaal 7.3 miljonit, Rootsis 1.1 miljonit. Genotsiidi ehk otsese rahvamõrva ja sõjakuritegude surmaohvrid Eestis olid rahvastiku kogukaotustest umbes 40% (74 tuhat). Üheksa kümnendiku ulatuses oli süüdlaseks nõukogude võim (=kommunistlik partei) ning ühe kümnendiku ulatuses saksa okupandid. Genotsiidi surmaohvreid oli Eesti kodanike hulgas umbes 3 korda rohkem kui sõjaohvreid. See lükkab ümber Vene propaganda väited, nagu oleksid eestlased kannatada saanud peamiselt sõjategevuse ja Saksa okupantide hirmutegude tagajärjel.

Genotsiidi vägivaldsed vormid peatati järkjärgult alates 1954. aastast, millele eelnenud aega langeb 9/10 eestlaste kallal kordasaadetud otsesest rahvamõrvast. Rahvuse suretamine (etnotsiid) aga jätkus kaudsete meetoditega. Nõukogude võimu repressiivsus hakkas uuesti tugevnema 1970-ndate aastate teisest poolest alates, kui asusid tegutsema juba Nõukogude okupatsiooni ajal sündinud ning Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise (CSCE) Helsingi dokumentidest endale julgustust hankinud noored, kellel puudus otsene kogemus Stalini ajastu terrorist.

Genotsiidi “pehmenemine” oli Eestis küllaltki näilik. Üsnagi suur osa sundasumisele saadetud eesti eliidist ja keskklassist mõisteti kohaliku kommunistliku võimu poolt igavesele sundasumisele veel pärast stalinismi ja “isikukultuse” silmakirjalikku kaotamist. Seda tehti Eesti NSV ÜN Presiidiumi 1957. aasta 12. oktoobri salajase “seadlusega Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivatele tegelastele ja eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivselt osavõtjaile”. Omavolilise Eestisse tagasipöördumise eest oli neile ette nähtud vabadusekaotus 1–3 aastat ühes järgneva “eemaldamisega vabariigi piirest”. Seda seadlust pole küll kuidagiviisi võimalik Stalini või KGB kaela ajada. Sõnastuse ebamäärasus võimaldas asumisele jätta kõiki, keda oli süüdistatud poliitiliste kuritegude eest. Seadluse autorite (ENSV ÜN Presiidiumi liikmete) isikute tuvastamine jäägu kaitsepolitsei hooleks. Nende nimed on trükitud ENSV ÜN ja Valitsuse Teatajas. Käsuandja oli muidugi EKP KK poliitbüroo.

 

 

4.3. “Pehme” genotsiid ja rahvuslik segregatsioon 1940–1989

Eelmises osas (4.2) vaatlesime kõiki Eesti elanikke, siin piirdume peamiselt eesti rahvusest inimestega. Nõukogude võim (järelikult NLKP) jõudis rahvale nii suuri kaotusi tekitada, et paljud kahtlevad veel nüüdki eesti rahvuse püsima jäämises. Mõned uurijad selles siiski enam ei kahtle.

Rahvaloenduste ja täiendava statistika andmeil elas 1939. aastal Eestis 1 000 360 eestlast, 1941. aasta lõpuks oli neist alles 907 922. 1944. aasta lõpul asus sama suurel territooriumil 806400 eestlast, kuid 1945. aastal eraldati Moskva korraldusel Eestist osa Petserimaad ja Narva-tagune, kus elas 19 400 eestlast. Need muutusid sellest hetkest statistikas “venemaa eestlasteks” ehk idaeestlasteks, mistõttu järgnevaga võrreldavaks kodueestlaste arvuks 1944/45. aastavahetusel tuleks lugeda 787 või koguni 760 kuni 775 tuhat. Siis oli eestlaste protsent Eestis suurim, nimelt (olenevalt arvutusmetoodikast) 95 kuni 97.3 rahvaarvust.

1989. aasta rahvaloenduse ajaks oli eestlaste osakaal Eestis 61.5% ja arv 963 tuhat, sealhulgas umbes 80 tuhat kodumaaale naasnud idaeestlast Venemaalt. Vägisi Venemaale veetud eestlastest olid ellujäänud selleks ajaks juba peaaegu kõik Eestisse tagasi jõudnud.

Toodud arvudest nähtub, et kodueestlaste arv oli 50 aasta jooksul (1939–1989) vähenenud ligikaudu 117 tuhande inimese võrra. Eesti rahvas ei olnud suuteline vägivaldse genotsiidi ja sõjakuritegude ohvreid laste sünnitamise teel asendama. Sündimata jäänud lapsed on tegelikult meie suurim kaotus. Kui loomulik iive oleks olnud Eestis sama suur kui sõjajärgses vabas Soomes, siis pidanuks 1940–1990 lisanduma 313 tuhat kodueestlast. Uurija L. Talve hinnangul oleks vabale Eestile jõukohane olnud suurendada 50 aasta jooksul rahvaarvu 205 tuhande eestlase võrra, kuid tegelikult lisandus loomuliku iibena üldkokkuvõttes kõigest 30 tuhat. Sündimata laste arvel tekkinud puudujääk Eestis oli vähemalt 175 tuhat. Koos otseste rahvastikukaotustega (vt osa 4.2 lõpus) jääb puudu umbes 370 tuhat, seega tubli kolmandik sõjaeelsest rahvaarvust.

On selge, et sündide vähesus oli vägivaldse genotsiidi ja sõjaroimade kaasnähtus ning just seda okupant sooviski. Olid loodud tingimused, mis igati takistasid eestlaste iivet. Elujõulisi mehi mõrvati või hukkus vangistuses umbes 60 tuhat, lisaks veel 20 tuhat sõjarinnetel langenut, ning naisi mõrvati või hukkus ligi 17 tuhat. Sõjajärgse Euroopa kuulus “beebibuum” jäi Eestis täiesti ära, ehkki vallaslaste protsent sündidest, mis 1938. aastal oli 8.4, püsis aastatel 1945 kuni 1951 kogu aeg 20–23 protsendi piirides. Otsestele rahvastikukaotustele lisandub asjaolu, et eestlasi, esmajoones eesti mehi, viidi 15 aastat järjest Vene vangi. Väga palju perekondi lõhuti ja üle 80 tuhande ellujäänud inimese eraldati teisest sugupoolest keskeltläbi kümneks aastaks. Vangist vabanejad jäeti või saadeti ilma kohtuotsusteta tähtajatule sundasumisele Venemaa äärealadele. Pärast stalinismi hukkamõistmist vabastati paljud endised vangid asumiselt, kuid Nikita Hruštšovi vastav seadlus kehtestas erandi, et eesti, läti ja leedu “rahvuslased” tuli saata eriasumisele oma väljasaadetud perekondade juurde. Eesti NSV ÜNP täiustas ja laiendas seda korda salajase seadlusega 12. oktoobrist 1957. a., mida eespool (osa 4.2 lõpus) juba kirjeldasime ja mis tühistati sellesama organi seadlusega alles 17. mail 1989. aastal.

Üks viimaseid eestlaste iibe vastu suunatud meetmeid oli “kordusõppuste” sildi all kahe polgu saatmine Tšernobõli, kus nad pidid aatomikatastroofi likvideerima. Esiteks oli see kuritegelik kui okupeeritud riigi elanike sunduslik sõjaväeteenistusse kutsumine (vt allpool osa 6.4). Teiseks oli kiiritusohvriteks valitud meeste hulk liialt suur: suhteliselt rahvaarvuga oleks see eeldanud kogu nõukogudemaalt ligi 360 polgu, niisiis mitte vähem kui 3/4 miljoni mehe kohalesaatmist. “Kordusõppuslaste” tegelik arv Tšernobõlis oli ajakirjanduse andmeil umbes 350 000.

Kõik äsjakirjeldatu on definitsiooni kohaselt samuti genotsiid: rahvuslikule üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist, ning abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks. Sellisel veretul viisil käis genotsiid edasi ka siis, kui Hruštšov oli kõige räigema vägivalla peatanud, ning omandas koguni mõningaid uusi vorme, mida vaatleme allpool (osas 4.4). Nimetame seda “pehmeks” genotsiidiks, juriidilise terminoloogia kohaselt on tegemist genotsiidi bioloogiliste meetoditega.

Nõukogude Liidu genotsiidipoliitika eesmärk okupeeritud Eestis oli eestlaste asendamine slaavlastega, eelistatavalt venelastega. Seda on sageli nimetatud rahvastikuliseks (ehk demograafiliseks) agressiooniks või etniliseks puhastuseks. Kõigi eespoolkirjeldatud tapmiste, hukkamiste, arreteerimiste ja küüditamiste kõrvaleesmärk oli vabastada immigrantide jaoks elamispinda, et saaks kehtestada ja jäädvustada vene rahvuse ülevõimu Eestis, valitsemist põliselanikkonna üle ning “kohalike” (vene keeles mestnõje, mis on halvustava varjundiga sõna) süstemaatilist rõhumist ja diskrimineerimist nõukogude (suurvene) imperialismi huvides. Muidugi peeti silmas ka sillapea loomist edasiste maavallutuste tarvis Põhja-Euroopas.

Kuni 1959. aastani toodi Eestisse immigrante (osalt eestlastest mahajäänud, täielikult sisustatud korteritesse) 282 tuhat, ajavahemikus 1959 kuni 1989 lisandus veel 298 tuhat, niisiis kokku kolm inimest iga eestlase kohta, kellest oli õnnestunud lahti saada. Eesti rahvuse osakaal peaaegu 100-protsendilises rahvusriigis langes 61.5 protsendile. Taotlused olid okupatsioonivõimul küll palju suuremad, kuid kohaleveetud sisserändajaist jäi Eestisse püsima vaevalt 10–15%, ajuti veelgi vähem. Ülejäänud sõitsid aasta-paari jooksul tagasi, sest ei leidnud eest neile tõotatud korterite küllust ega kõrget palka madala kvalifikatsiooniga töö eest. Sellekohane statistika nõuab uurimist.

Vältimaks väikeste portsjonitena sisserändavate venelaste sulandumist kõrgema kultuuritasemega eestlaste hulka asustati immigrante valdavalt linnadesse ning taotleti linnades terviklike vene asurkondade moodustamist ja nende tarvis ühtsete asurajoonide loomist, niivõrd kui vähegi võimalik. Mitmetes esimese okupatsiooniaasta parteidokumentides on juttu “rahvavaenlaste” korterite vabastamisest, kinnitati koguni Eesti NSV RKN määrus elanike väljatõstmisest ja ümberpaigutamisest. Immigrantide asualadeks said linnade paremad elurajoonid, kust eestlased vangistamise ja küüditamisega plaanikindlalt kõrvaldati, ning kiirkorras ehitatud uuslinnajaod, kuhu “kohalikele” anti kortereid vaid minimaalsel määral. Sellise poliitika tavapärane nimi on rahvuste eraldamine ehk segregatsioon. Nüüd selgus ka nõukogude õhujõudude poolt 1944. aasta märtsis tähtsamate eesti linnade mahapõletamiseks ja purustamiseks korraldatud suurpommituste tõeline mõte ja see, miks need olid Narvas, Tallinnas, Tapal, Jõhvis ja Tartus suunatud just elurajoonide vastu. Mingit sõjalist vajadust pommitusteks polnud. Nähtavasti taheti lihtsustatud korras teha ruumi uusehitustele ning ühtlasi suruda eestlasi kokku võimalikult kitsale elamispinnale, et pidurdada nende iivet. Mitu autorit on rõhutanud terroristlikku eesmärki, mis tuleb samuti arvesse.

Pealinna Tallinna elanike arv neljakordistus, ja seda peamiselt sisserändajate arvel. “Kohalikud” olid suuremalt osalt kokku pressitud kitsastesse heakorrastamata korteritesse. Õigus uut korterit saada tekkis neil alles siis, kui ühe inimese kohta tuli alla 6 ruutmeetri pinda ja — peaasi — kui neile eraldatud elamufondis jätkus kortereid. “Kohalike” fond hoiti aga kogu aeg allpool hädavajalikku miinimumi, nii et pärast elamispinnaõiguse teket pidi lihteestlane korterijärjekorras ootama harilikult kümmekond aastat. Elamuehituse rahad ja elamufondid jagati majandusplaanides peamiselt nn liidulistele ja liidulisvabariiklikele ametkondadele, mis allusid Moskvale ning olid Eestis kohustatud oma toodangut pidevalt suurendama ja selleks tööjõudu importima. Sageli korraldati Venemaa linnades tööjõu Eestisse värbamise kampaaniaid, mida hoiti eesti elanikkonna eest salajas. Sisserändajad, eriti tööjõu värbamise teel saabunud, olid korterite jagamisel alati eelistatud. Nende kohta piirangud ei kehtinud.

Mitte üksi Tallinnas, vaid kõigis Eesti linnades kujunesidki uuslinnajaod suurimateks vene immigrantide asurajoonideks. Sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtted (Tallinnas näiteks suurtehas “Dvigatel” ja Kopli laevatehased) ja muidugi ka okupatsioonigarnison said sealjuures tervete linnajagude ainuomanikeks. Nad laiendasid oma elamufondi vastavalt vajadusele ja ilma kohalikule võimule allumata ning olid peamisteks immigratsioonipumpadeks.

Mida rohkem sisserändajaid Eestisse värvati ja saabus, seda enam oldi nende tagasirännu (vt eespool) vältimiseks sunnitud uusi ettevõtteid ehitama ja vanu laiendama, ja mida rohkem ja suuremaid ettevõtteid tekkis, seda rohkem tuli Venemaalt tööjõudu juurde vedada. Peagi selgus, et Moskva tõeline eesmärk Eestis polnud mitte tööstuse arendamine, vaid põlisrahva järkjärguline asendamine Venemaalt toodavate muulastega. Industrialiseerimine oli vaid ettekääne ja silt tegeliku rahvamõrva maskeerimiseks. Ülepingutatud industrialiseerimise eesmärk Eestis oli poliitiline, mitte majanduslik. Seda tõestab ilmekalt asjaolu, et väga sageli puudus rajatud uusettevõtetel igasugune majanduslik põhjendatus. Tüüpiline näide on Loksale ehitatud suur jõepraamide tehas, mille toodangu ainsaks tarbijaks oli Volga jõelaevandus mitme tuhande kilomeetri kaugusel, mille tooraine veeti kohale veelgi kaugemalt, mille kogu tööliskond oli samuti sisse toodud Venemaalt ja mis ise koos suure töölisasulaga rajati Venemaalt Eestisse ümberasustatud ehitajate kätega. Veelgi iseloomulikum näide on Venemaa aatomitööstusele seadmeid valmistanud tohutu Dvigateli sõjatehas Tallinnas koos temale ehitatud elamurajoonidega (peamiselt Lasnamäel). See oli sisseveetud vene töölistega vene tehas, kuhu eestlasi tööle peaaegu ei lubatud, mille jaoks Eestis polnud ei tooraineid ega tarbijaid ja mis vaid mõttetult koormas raudteed.

Segregatsioonipoliitika oli eriti tõhus Narvas ja Virumaal. Selle piirkonna elanikud said juba 1941. aastal ja teistkordselt 1944–1950 partei hävituspataljonide ja punaarmee väeosade terrori all kõige rängemini kannatada ja nende hulgas oli kõige enam inimkaotusi. Sõjajärgsel ajal anti kõigele lisaks veel ametlik kompartei korraldus, mis keelas koju, st Narva linna tagasipöördumise sõja jalust põgenenud varasemaile asukaile (sealhulgas ka Eesti kodanikest vene põlisvähemusele). Sõjas hävinud Kreenholmi puuvillakombinaat ehitati aastatel 1945–1962 ilma majandusliku põhjenduseta uuesti üles kui ENSV suurim käitis, mille toodangut tarbis kogu N. Liit. Kogu tööjõud toodi sinna Venemaalt ja toorainebaasiks sai nüüd Kesk-Aasia. 1946. aastal tegi eesti arhitektide komisjon ettepaneku Narva vanalinna kui ainulaadse kunstimälestise taastamiseks. Ehkki purustuste ulatus seda võimaldas, laskis Venemaalt toodud linnajuht “Narva kiirema taastamise huvides” varemed 1950. aastal ikkagi kokku lükata ja andis korralduse linna elama lubada “ainult ausaid nõukogude patrioote Pihkvast, Leningradist ja Novgorodist”.

Tohutusuureks immigrantide asualaks kujunes kogu Kirde-Eesti. Eesti parteisekretäril N. Karotammel oli esialgu kavatsus saata 1949. aastal küüditamisele määratud “rahvavaenlased ja kulakud” sunnitööle Virumaa kaevandustesse, kus ajutiselt oli puudus tööjõust. Moskva käskis aga 30 tuhat eesti inimest Siberisse küüditada ja vallandas Karotamme. Virumaale asustati vene immigrandid, nende seas parema tööjõu puudusel hulk elukutselisi kriminaalkurjategijaid, kellel pärast karistusaja äraistumist oli keelatud elada Leningradis ja muudes suuremates linnades. Kirde-Eestisse rajati ka suur Sillamäe linn, kuhu oli eestlastele isegi sissepääs suletud. Teine eestlastele täielikult keelatud linn oli Loode-Eesti sadamalinn Paldiski, kuhu rahva teadmata oli paigutatud kaks militaarset aatomireaktorit.

1989. aastaks oli Eesti 32 linna hulgas saavutatud muulaste ülekaal 11 linnas, kaasa arvatud pealinn Tallinn. Neis linnades elas kokku 711 035 inimest (niisiis ligi pool kogu Eesti elanikkonnast), kellest eestlasi oli vaid 36,7%. Eriti masendav olukord oli tekkinud Ida-Virumaal, kus 221 111 elaniku hulgas oli ainult 18,4% eestlasi.

Venemaa ja tema siinne agentuur on Kirde-Eestis valitseva olukorra ja selle tekkepõhjuste kohta järjekindlalt valeinformatsiooni levitanud. Näiteks NLKP sihiteadliku poliitikaga organiseeritud rahvuslikus segregatsioonis (mida nüüd sageli ka apartheidiks nimetatakse) on hakatud süüdistama Eesti riiki. Kahjuks on vene vassinguid mõnikord võimendanud ka rahvusvahelised vaatlejad. Näiteks OSCE vähemusrahvaste ülemkomissari van der Stoeli asemik Eestis saatis 14. märtsil 1994 tollasele CSCE esimehele raporti nr 55, milles mitme õige seisukoha kõrval väitis muuseas, et Kirde-Eesti eestlaste praeguse olukorra nimetamine nende inimõiguste rikkumiseks on “hämamine” (confusing) ning et Ida-Virumaa otsekui iseeneslik “tühjenemine rahvastikust” olevat olnud lihtlabane “Teise Maailmasõja tagajärg”, kusjuures “vene töölised täitsid tekkinud vaakumi”. Kõrge ametniku niisugune informeerimatus tema poolt jälgitava Euroopa osa lähiajaloost on hämmastav, seda enam et raporti järjenumber on juba 55. Eesti ajakirjanduse õigustatud kriitikat CSCE missiooni aadressil seletab ta “ikka veel ülekaalus oleva nõukoguliku mõtteviisi jääkidega”, kuid lõpuks teeb siiski väga õige järelduse, et Ida-Virumaale oleks vaja stabiilset eesti elanikkonda, kellega venekeelsed saaksid integreeruda. Tema peamure on, et Kirde-Eestist “vene getot” ei saaks. See termin on vale, sest sõna “geto” sisaldab elukohasundust. Põhiline eksimus väljendub aga selles, et Kirde-Eesti tehti venelastele tagatud asualaks juba aastail 1944–1960 lõpuni viidud rahvusliku segregatsiooniga, ja seda just Nõukogude okupantide suurte pingutuste toel.

 

 

4.4. Põliselanikkonna diskrimineerimine 1940–1989

Siin vaatleme okupantide ja kommunistliku partei niisuguseid ahistamismeetodeid, mida genotsiidi mõistega otseselt hõlmata ei saa.

Kõige rohkem on kommunistlikud okupandid ahistanud eesti maarahvast, keda enne N. Liidu kuritegelikku agressiooni loeti eesti rahvusliku iseoleku peamiseks kandjaks. Mõjusaim vahend oli vägivaldne kolhoseerimine 1948/50, millega talunikelt võeti ära nende varandus ning nad ise muudeti kas teoorjadeks või kõige odavamalt tasustatud palgatöölisteks. Esmalt püüti talusid laostada ülisuurte maksude abil ning seejärel, 1949. aastal, korraldati vastuseisu murdmiseks suurküüditamine, mis tabas esmajoones jõukamaid ja ärksamaid. Järgneva kümmekonna aasta jooksul pages maaelanikkonnast ligemale pool alevitesse ja linnadesse. Osa neist jäi samahästi kui kodutuks, sest suuremates linnades oli õigus korteri saamisele ainult neil eestlastel, kes olid seal juba hulk aastaid elanud. Kuni okupatsiooni lõpuni nägi nõukogude võim palju vaeva maainimeste kogu eluviisi muutmisega, eelkõige rahva koondamisega hajataludest kolhooside keskasulatesse, kus inimesi oleks lihtsam kontrollida. Keskendunud asustuse tagajärjel on Eesti nüüd lagunenud talumaju täis, kohati jõudsid aga suurmajandite juhid need ära vedada või maha põletada, õunaaiad hävitada ning taluõued põldudeks künda.

Masendav oli inimese põhiõiguste ja -vabaduste äravõtmine rahvalt, kes oli harjunud elama demokraatlikus riigis. Kommunistlikku korda kaitsva “raudse eesriide” taga kaotasid eestlased otsekohe õiguse kodumaalt lahkuda ning õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida. Stalini eluajal oli peaaegu kogu maarahvas (tollal ligi kaks kolmandikku elanikkonnast) isegi sunnismaine, sest neile ei väljastatud linnades elamiseks nõutavaid passe.

Eriti valusalt tabasid nõukogulikud muudatused rannarahvast, kes oli palju sajandeid oma tahtmist mööda saanud merd sõita ja kala püüda. Nüüd kuulutati kogu rannikuala ja saared keelualuseks piiritsooniks ning allutati rangele järelevalvele. Elanikud sõeluti KGB poolt läbi, “kahtlased” saadeti välja või arreteeriti. Mujal elunevad inimesed pidid isegi lühiajalisteks rannatsooni külastamisteks hankima miilitsast erilise loapaberi. Suplemine oli meres lubatud vaid vähestes randades ja ainult päeva ajal. Paljudes paikades suleti ligipääs merele okastaradega ja randa valvati ülesküntud kaitseribadega. Rannarahva paadid saeti vene piirivalvurite poolt pooleks, osalt korjati kokku valvealustesse okastraadiga ümbritsetud sadamatesse. Sõja lõpuperioodi paadipõgenike paadid nõuti Rootsi riigilt tagasi ja hävitati. Merel kala püüda tohtis ainult piiratud arv elukutselisteks kaluriteks kuulutatud elanikke ja needki piirivalve pideva range kontrolli all.

Paljud piirkonnad tühjendati sundkorras elanikest, et rajada keelutsoone sõjaväeobjektidele (lennuväljad, raketibaasid, suurtükiväe tulistamispolügoonid, lennuväe pommituspolügoonid, sõjaväe treeningualad, sõjaväelinnakud, relva- ja laskemoonalaod jms). Üle kogu maa seati sisse elukohtadesse “sissekirjutamise” süsteem. See raskendas “kohalike” pääsu suurematesse linnadesse, sest sissekirjutuse saamiseks pidi inimesel olema linnas töökoht, tööle aga võis võtta ainult samas linnas juba sissekirjutatud elanikke. Immigrandid said nii töökoha kui ka sissekirjutuse ühekorraga ja ilma bürokraatlike raskusteta. Välismaale sõitmist hakati pidama eriliseks privileegiks, mida sai lubada ainult kompartei liikmeile ja KGB põhjaliku kontrolli läbiteinuile.

Sisuliselt tähendasid välissõitude keeld, elukohavaliku vabaduse ja liikumisvabaduse piiramine ning sissekirjutamise süsteem kogu Eestis üldist sunnismaisust, millise hinnangu nüüd annavad isegi endised kompartei funktsionärid. Kuni 1950-ndate aastate alguseni kehtis lisaks keeld omal soovil töökohta vahetada, niisiis ka töökohasundus.

Maa põlisrahva õigust tööle ja haridusele piirati erialati. Töökohti laevanduse, kalanduse ja lennunduse alal ja õpikohti vastavates koolides jagus eestlastele vaid erandkorras. Ka sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtted, rasketööstus, raudtee ja side olid immigrantide pärusmaa. Teiste sõnadega, territoriaalse segregatsiooni kõrval oli väga levinud ka majandusalade järgi teostatav segregatsioon. Samas oli eestlastele keelatud või tõkestatud majandusharudes töötasu tunduvalt kõrgem kui mujal. Lisaks olid seal tunduvalt paremad ja lahedamad korteriolud ja sageli ka täiendav varustamine toidu- ja tarbekaupadega. Iseäranis tulusaks loeti välismaale pääsuga seotud töökohti. Majanduslik segregatsioon soodustas ühtlasi immigratsiooni ja meelitas Eestisse üha uusi ja uusi tuhandeid immigrante. Neile loodud elutingimused olid siin palju paremad kui N. Liidu territooriumil.

Sisserännanuile tagatud majandusaladel ja neile ettenähtud ettevõtteis valitses KGB eriti tugev kontroll. KGB ilmselt ka juhendas ja lõppkokkuvõttes otsustas, keda sinna tööle lubada ja keda mitte. Et eranditult kõik endised poliitvangid koos oma perekondadega ja välismail sugulasi omavad isikud olid kestvalt valvatavad ja et väga vähe oli eestlasi, kellel polnuks niisugustega tihedaid perekondlikke ja muid sidemeid, siis on selge, et üsna vähestel oli lootust immigrantidele tagatud ettevõtetes tööd saada.

Ka veendumuste ja eneseväljenduse vabadus oli rahvalt ära võetud. Range eeltsensuur kontrollis kõiki ajalehti, kirjastusi, raadiot ja televisiooni. Tsensuuri peeti eriti tähtsaks, nii et see ametkond oli allutatud otse Moskvale. Juba 1940. aasta esimestel okupatsioonikuudel suleti Eestis 212 perioodilist väljaannet (umbes 80% olemasolevaist). Alates 29. juulist hakati avaldama keelatud raamatute nimestikke: esmalt üldsusele kättesaadavalt, varsti aga salastatult. Lõpuks piirduti ebamäärase üldsõnalise iseloomustusega, mille kohaselt tuli kõrvaldada igasugune “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav, N. Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” ning lisaks veel usuline kirjandus. Koolides keelati hulk õpikuid, eriti ajaloo alalt, ning ülejäänutest kästi kõrvaldada “kõlbmatu” vaikeiga raamatulehed. Raamatukoguteadlane Kalju Veskimägi on koostanud kartoteegi ligi 10 tuhande keelatud raamatu kohta. Oli olemas ka keelatud eesti autorite nimekiri, kellel kuulusid käibelt kõrvaldamisele eranditult kõik teosed. Nimekiri sisaldas 1951. aastal 118 autorit. Isegi nende nimesid ei tohtinud enam kuskil mainida. Raamatukogutöötajaid kohustati fondides hoitavaid raamatuid läbi vaatama, ja juhul, kui keelatud autor esines mõne teise autori teoses näiteks toimetajana või tõlkijana, siis tuli ta nimi tušiga üle määrida või vastav leht raamatust välja lõigata.

Rahvaraamatukogudest, samuti koolide, asutuste, kaitseväe, kirikute ja mitmesuguste seltside ja ühingute raamatukogudest, raamatukauplustest ja kirjastuste ladudest asuti keelatud raamatuid juba 1940. aasta augustis paari keskusse kokku vedama. Kevadel 1941 algas keelatud raamatute hävitamine, milleks andis korralduse kirjandus- ja kirjastusasjade peavalitsuse ülem (ehk tsensuuriülem) Olga Lauristin. Sõja tõttu jäi üritus pooleli, kuid seda jätkati esimesel võimalusel pärast sõda. 1945. aasta novembris tuli Moskvast juhend puhastada kirikute ja koguduste raamatukogud ja kõrvaldada sealt kõik trükised peale liturgiaraamatute. Rahvaraamatukogudes oli raamatuvarade hävitamise haripunkt 1949. a. kevadel üheaegselt tollase küüditamisega. Hävitamise sildina kasutati väliskirjanduse koondamist linnade ja maakondade keskraamatukogudesse, kusjuures väliskirjanduseks loeti “kõik trükised nii originaalis kui ka tõlkes mistahes keeles, kui nad on trükitud väljaspool NSV Liidu piire 1917. aastast alates”. Järelikult kuulus hävitamisele kogu iseseisva Eesti trükitoodang. Kogutud kirjandus hakiti peeneks või põletati järgneva pooleteise aasta jooksul.

1953. aastaks oli Eesti raamatukogude varadest alles jäänud vaid umbes 15%. Need asusid tähtsaimate teadusraamatukogude “erifondides”, mis olid muidugi rahvale suletud. Kui kaasa arvata läbiotsimiste, arreteerimiste ja küüditamiste käigus ja välismaale põgenenute järelt kodude raamatukogudest konfiskeeritud raamatud ning pommitamiste tagajärjel hävinud raamatud, siis ulatub okupantide poolt Eestis otseselt ja kaudselt likvideeritud raamatute üldarv umbes 26 miljonile. Sellele tuleks lisada veel umbes 4 miljonit aastakäiku ajakirju. Kõik kokku ligi 40 köidet iga eestlase kohta, imikud kaasa arvatud. See oli maailmas ainulaadse ulatusega kultuurimõrv: püüti hävitada ühe väikerahva kogu kultuuri. Hitleri kurikuulsad raamatulõkked tunduvad selle kõrval lapse vallatusena.

Raamatute hävitamine polnud kaugeltki ainuke abinõu infovabaduse lämmatamiseks. Eravalduses olevate keelatud raamatute lugeda andmine teistele isikutele oli kriminaalkorras karistatav, ehkki omanikud ei võinud teada, millised raamatud on keelatud. Ka rahvusliku ja “kodanlik-demokraatliku” sisuga eraviisiliste kirjutiste eest võidi karistada pikaaegse vangistusega. Nõiajahti peeti eriti igasuguste omakirjastuslike väljaannete ja lendlehtede levitamise osalistele. Ametlikest seisukohtadest erinevaid vaateid loeti riigivastasteks, kuid riigivastaste vaadete avaldamise eest karistati: raskematel juhtudel kas vangistusega või sundraviga vaimuhaiglas.

Kogu välismaalt saabuv ja välismaale saadetav trükitoodang kuulus põhjalikule kontrollimisele, milleks tegutses Tallinnas salajane tsensoripunkt. Kompartei kohaliku keskkomitee büroo poolt sellele antud juhendi kohaselt olid sissetoomiseks keelatud näiteks “reaktsioonilist ideoloogiat, kodanlikku elulaadi ja religioosseid vaateid propageerivad väljaanded” ning eranditult kogu eesti pagulasorganisatsioonide trükitoodang. Posti teel välismaalt saabuvaist väljaandeist konfiskeeriti ja hävitati nimetuste järgi ligi kaks kolmandikku. Piiril pidasid KGB esindajad jahti eriti turistide poolt kaasatoodud piiblitele ja välismaistele ajakirjandusväljaannetele.

Välisraadiote eesti- ja venekeelseid saateid summutati üle maa laialipaigutatud mürageneraatoritega. Kommunistliku partei Eesti osakonna sekretär Karl Vaino hakkas Moskvast taotlema koguni luba Soome televisiooni saadete kohalikuks segamiseks Eestis, mis jäi teostamata ürituse tehnilise keerukuse ja suure kulukuse tõttu. Ning lõpuks: kogu riigis jälgiti pidevalt isegi eraviisilisi eneseväljendusi. Erakirjade läbivalgustamisega või avamisega ja telefonikõnede pealtkuulamisega tegeles pidevalt kaks KGB osakonda, mistõttu kogu sidesüsteemi tuleb pidada KGBle alluvaks asutuseks.

Okupatsioonivõimu väga tähtis eesmärk oli ka rahva ajaloomälu kustutamine. Kõige tülgastavam abinõu selle saavutamiseks oli järjekindel võitlus surnutega. Valdav enamik eesti aja- ja kultuuriloolisi monumente lasti õhku või utiliseeriti vanametallina. Hävitati või kõrvaldati peaaegu kõik 1918.–1920.a Vabadussõja mälestusmärgid. Teise maailmasõja aegsed saksa sõdurihauad ja -kalmistud künti üles ning eraldati tavaliselt ehitusplatsideks. Tallinnas Maarjamäel asuva suurima saksa sõdurikalmistu peale rajati punaarmee 1918. aasta nn jääretke memoriaal. Aastakümneid käis rahvamajandusele vanaraua kogumiseks surnuaedadest iidsete hauaristide ja haudu ümbritsevate tarade äravedamine. Sellele tööle kaasati koolilapsi. Hävitati paljud kultuurilooliselt olulised sajanditevanused kalmistud. Tallinnas puhastati hauatähistest, künti üles ja muudeti parkideks näiteks baltisaksa Kopli kalmistu ja eestisugu linlaste iidne Kalamaja kalmistu. Katoliku, juudi ja islami surnuaedade ning Vana-Kaarli surnuaia ühe osa peale ehitati Tallinna komsomoli spordistaadion. Eesti sõjaväekalmistult eemaldati enamik hauatähiseid ning hakati surnute peale matma punaväelasi ja KGB ohvitsere.

Kohe 1940. aasta suvel alustati ka eesti tsiviilühiskonna lammutamist, mis avaldus peamiselt inimeste ühinemisvabaduse täielikus keelamises ning aegade jooksul kujunenud rahva ühistegevuse vormide kavakindlas lõhkumises. Seltsid, ühingud ja klubid likvideeriti, eraannetuste ja korjanduste abil hangitud majad ja varad võeti neilt ära (“natsionaliseeriti”). Täpsed andmed on 521 sellise organisatsiooni kohta, mille koosseisus tegutsesid suuremad raamatukogud. Muude hävitatud organisatsioonide arv on palju kordi suurem. Esimesest okupatsiooniaastast on partei arhiivifondis säilinud kohaliku keskkomitee otsuseprojekt vabaharidusala korraldamisest. Sellest võib lugeda: “Likvideerida seni ... tegutsevad ühingud (haridus-, karskus-, kasvatus-, raamatukogu-, laulu–mängu-, masina-, eneseharimis-, õpiringi-, koolide ülalpidamis-, keelte õppimis-, nais-, põllumeeste-, kunsti- jne ühingud ja seltsid) ja nende liidud ... Likvideerimisele kuuluvad ka rahvamajade ehitamiseks ja ülalpidamiseks asutatud sihtasutused”. Likvideeriti samuti Eesti põliste vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse struktuurid, mis olid tollases Euroopas ainulaadsed näited vähemuste ja nende inimõiguste kaitsest. Nende varad riigistati.

Okupatsioonivõimude põhitaotlus oli kõigil ühiskonnaelu aladel ülima tsentralisatsiooni ja järelevalve sisseseadmine. Paljude erinevaid sihte taotlevate noorsooühingute ja koolides tegutsevate tuhandete isetegevuslike õpilasringide asemele moodustati vaid kolm ülemaalist organisatsiooni: komsomol vanusele 15–30 aastat, pioneeriorganisatsioon keskmise kooliea ja oktoobrilaste organisatsioon päris noorte tegevuse korraldamiseks. Kõik kolm olid allutatud rangele partei kontrollile. Eesmärgiks oli panna kõikjal käima riigitruude homo soveticuste kasvatamine. Kümnete kinniste üliõpilasseltside ja korporatsioonide asemele, millest igaüks hõlmas mitmeid ülikoole ning nende üliõpilasi ja lõpetanuid, asutati igasse ülikooli üksainuke sunduslik üliõpilaste ja õppejõudude ametiühing. Kõik heategevuslikud ning usulised või kirikutega koostööd harrastavad ühingud pandi täieliku keelu alla. Rohkearvulised spordiühingud asendati kolme–nelja ülemaalise struktuuriga. Kutseühingud keelati, mitmuslik erialati jagunenud ametiühingute süsteem asendati üheainsa ülemaalise ametiühinguga. See oli liigendatud tootmisharude ja ettevõtete järgi ning tal tuli tööliskonna huvide eest seismise asemel hakata korraldama “sotsialistlikku võistlust” ja kaitsma riigiettevõtete tootmishuve. Seniste ametiühingutegelaste hulgast sorteeriti välja “vastased”, kes kõrvaldati.

Rahva enesemääramisõigus sisaldab rahva vabadust käsutada endale seatud eesmärkide nimel oma loodusvarasid ja ressursse, kusjuures ükski rahvas ei või olla ilma jäetud talle kuuluvatest elatusvahenditest. Rahva õigus täielikult ja vabalt vallata ja kasutada oma loodusvarasid ja ressursse on võõrandamatu. Moskva asus seda eesti rahva õigust eriti jõhkralt rikkuma sellega, et otsustas Põhja-Eesti fosforiidilademeid hakata suurejooneliselt kasutama kogu Nõukogude väetisetööstuse tarbeks. Need plaanid tulid avalikuks 1987. a. veebruaris. Üldsegi ei arvestatud Eesti põhjavee ja õhu parandamatu saastamise ohtu ning seda, et peaaegu kolmandik Eestit oleks muutunud tööstuslikuks kõrbeks. Need plaanid vallandasid tolle aja jaoks ennenägematu eestlaste protestiliikumise.

Okupatsioonivõim oli juba enne seda “kogu nõukogude rahva üldistes huvides”, tegelikult aga Leningradi ja Loode-Venemaa energiavajaduste katteks aastate jooksul sihikindlalt harrastanud röövmajandust Eesti maavarade (eriti põlevkivi) kaevandamisel. Enne okupatsiooni arvestati põlevkivivarude otsalõppemise tähtaegu sajanditega, nüüd aga kümnete aastatega. Põlevkivi, keemiatööstuse väärtuslik tooraine, enamasti lihtsalt põletati. Kiireks suurte toodanguhulkade saamiseks lubati kaevandamisel väga suuri kadusid, kaevanduspiirkonna põllumaadel ja turbavarudel lasti hävida. Kogu Kirde-Eesti looduskeskkond oli tõsiselt kahjustatud, jõed, rannaveed ja paljud sisejärved tööstuse ja linnade reovetega rikutud. Kirde-Eesti väävligaasid olid muutumas tõsiseks ohuks koguni Soome loodusele.

Rootsi keskkonnaminister Birgitta Dahl, kes 1989. aasta septembris Eestit külastas, oli vapustatud “keskkonna ja inimeste säärasest süstemaatilisest ja ohjeldamatust ekspluateerimisest”. Rootsi delegatsioonil tekkis küsimus, kas üldse on kunagi võimalik Eesti loodust taastada. Ühtlasi sai selgeks, et keskkonnareostuse põhjustajaiks olid kommunistlikud võimukandjad Moskvas. Leningradi ja Baltimaadesse määratud Rootsi peakonsul D. S. Ahlander kandis oma valitsusele ühes aruandes ette: “Keskkonna hävitamine on siin jõudnud nii kaugele, et tuleb rääkida inimeste kuritegevusest looduse vastu. Elukeskkonda on hävitatud plaanipäraselt meie jaoks täiesti uskumatul kombel. Moskva otsuse kohaselt kaevatakse Kirde-Eesti täielikult üles, selleks et saada põlevkivi Leningradi kütmiseks ja fosforiiti kunstväetise tarbeks. Kogu see piirkond on kaetud halli tolmuga, taevas on suitsupilvedes, puud poolsurnud, inimeste näod tuhakarva ning vesi jõgedes ja ojades reostusest kollane, lilla või must”.

 

 

4.5. Venestamine

Rahva enesemääramisõigust rikuti ka rahva iseoleku (identiteedi) hävitamise taotlustega. Püüded eestlaste ümberrahvustamiseks kestsid kogu okupatsiooni vältel, kuid tugevnesid eriti alates kuuekümnendatest aastatest. Venestamispoliitika aluseid on NLKP kuulutanud üsna avameelselt, mis näitab, et venestamist peeti normaalseks tegevuseks. Seda hoogustasid 1961. aasta parteiprogramm ja 1977. aasta uus konstitutsioon ning see süvenes eriti Brežnevi ajal. Tollal kuulutati rahvussuhetes välja “uus etapp”, mis pidi väljenduma “rahvaste edasises lähenemises ja nende täieliku ühtsuse saavutamises” ning vene keelele rajatud “ühise internatsionaalse kultuuri” arendamises. Kompartei XXIV kongressi aruandekõnes 1971 ja N. Liidu asutamise juubeliaktusel 1972 esitas Brežnev sihte seadva loosungi “uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast”. Sellest loosungist kujunes venestamise ja üldise assimileerimispoliitika teoreetiline alus, mida täiendasid sisemaise “sotsialistliku internatsionalismi ja rahvaste sõpruse”, “rahvuste ja rahvusrühmade kõrvalekaldumatu üksteisele lähenemise”, “suure vene vennasrahva” kui riiki kandva härrasrahvuse ning vene keele kui “igaühe teise emakeele” rõhutamine, “rahvuslikest barjääridest” vabastatud uue, kommunistliku kultuuri taotlemine ja “järjekindel võitlus rahvusliku piiratuse ja kolkluse mis tahes ilmingute vastu”. Kõiki neid loosungeid korrutas ka Gorbatšov kuni N. Liidu lagunemiseni.

Venestamise õiguslikuks aluseks Eestis kujunes eriti NSVL Ministrite Nõukogu salajane määrus 13. oktoobrist 1978 (“Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides”). Sellele rajati partei kohaliku keskkomitee salajane otsus 19. detsembrist, mida täiendas eriti püüdlik, 29 punkti sisaldav meetmete plaan. Partei põhitaotluseks oli igati piirata eesti keele avalikku kasutamist ja saavutada eestlaste kakskeelsus.

Ametlikus asjaajamises oli vene keel kogu aeg suurt osa etendanud. Nüüd hakati lisaks veelgi tõhustama rahvuslikku segregatsiooni teenindusaladel (kaubanduses, transpordis, meditsiiniasutustes, side alal, hoiukassades), sinna umbkeelseid venelasi massiliselt tööle võtma. Nii muutus eriti pealinnas vene keele oskus igapäevases olmes eestlastele lausa hädavajalikuks. Asuti vene keele osatähtsust järsult suurendama ka kultuurielus (vene ooperite ja näidendite etendamine algkeeles, filmide näitamine vene keeles, venekeelse repertuaari lisamine). Ühe veidra liialdusena võiks mainida vene keeles kirjutavate või kakskeelsete kohalike autorite igakülgse soodustamise käsku. Teaduses oli juba varem tehtud sunduslikuks väitekirjade esitamine vene keeles, koguni eesti keele ja kirjanduse erialadel. Paljud rahvuskultuurile olulised raamatud hakkasid nagu iseendast muutuma raskelt kättesaadavaks, ehkki oli tegemist Nõukogude tsensuuri poolt kontrollitud väljaannetega. Igati püüti pidurdada vene keeles juba ilmunud väliskirjanduse (eriti ilukirjanduse) tõlkimist eesti keelde. Vene keelt hakati õpetama lasteaiast alates, suurte vene koolide juurde hakati asutama algkooliklasse eesti lastele (“peksupoiste klasse”). Koolide õppeprogrammides suurendati vene keele erikaalu teiste õppeainete arvel kolmandiku võrra, asutati vene keele õpetamise metoodika riiklik eriajakiri ja vene keele õpetajate kvalifikatsiooni tõstmise fakulteet pedagoogikaülikooli juurde. Vene keele õpetajad hakkasid saama 15% kõrgemat palka kui eesti keele õpetajad. Juba aastaid oli kokkuhoiu ettekäändel toimunud väikeste eestikeelsete maakoolide hulgikaupa sulgemine ja õppimise keskendamine suurtesse asulatesse. See suretas välja paljud eesti külad. Nüüd hakati finantseerima kõikvõimalikke kulukaid meetmeid vene keele laiendatud õpetamiseks.

Kakskeelsuse tekitamine jäi ühekülgseks, ainult eestlastele suunatud suurürituseks, muulaste seas ei vastanud sellele midagi samaväärset. Eesti keele algete omandamist, kõnelemata selle vähegi korralikumast õpetamisest, vene koolides keegi ei nõudnud. Eesti keele mittevaldamine oli kogu Eestis kõigi muulaste eriline “inimõigus”, mille kahtluse alla seadmine tembeldati kohe natsionalismiks. Okupatsioonivõimu surve tekitas rahvuslikku protesti, toimusid koolinoorte meeleavaldused ja rahutused. Nende mahasurumine peksu ja terrori abil, 40 eesti haritlase avalik kiri tekkinud olukorra ausa analüüsi nõudmisega ning sellele järgnenud uus nõiajaht täitsid 80-ndate aastate kogu esimese poole.

Kultuurikeskkonnale ja kultuuri arengule, sealtkaudu aga kogu rahva kultuuriteadvusele ning demokraatlikule mõtteviisile okupandi poolt tekitatud korvamatu kahju ei ole mõõdetav. Põhieesmärk, s.t eestlaste venestamine jäi siiski saavutamata. Viiskümmend aastat kestnud rahvusliku diskrimineerimise mürgised viljad, eriti inimväärikuse süstemaatilise solvamise ja inimteadvuste sandistamise tagajärjed (vt osa 10.2) jäävad meid aga vaevama veel vähemalt inimpõlve vältel.

 


 

5.1. Üksikisiku õiguste kaitsmisest

Inimõigused, nii nagu need on sätestatud rahvusvahelistes paktides ja konventsioonides, kuuluvad peamiselt üksikisiku ja riigi suhete valdkonda ning on rõhuvas enamikus üksikisiku õigused. Peaasjalikult temale on antud ka võimalus nõuda hüvitust oma õiguste rikkumise korral. Nõukogude võimu kuriteod Eestis taotlesid eestlaste hävitamist, sündimuse vähendamist ja rahva venestamist. Niisiis olid nad suunatud rahva kui terviku vastu, kuid selle üldise ürituse läbiviimisel rikuti mõistagi massiliselt ka üksikisikute inimõigusi.

Tähtsaim õigusallikas võimu kuritegude hindamiseks üksikisiku vaatekohast on Rahvusvaheline pakt tsiviil- ja poliitiliste õiguste kohta, millega N. Liit ühines 1968. aastal ning mis järelikult kohustab ka praegust Venemaad kui N. Liidu õigusjärglast. N. Liit jätkas inimõiguste rikkumist Eestis teadagi ka pärast seda, kui ta oli paktile alla kirjutanud. Pakti vaike on käesoleval ajal kõigile kättesaadav, mistõttu piirdume siinkohal vaid loeteluga selle artiklitest, mida Eestis nõukogude ajal on rikutud: art. 1, 2, 3, 5.1, 6.1, 6.3, 7, 8.2, 9, 10.1, 12, 14, 15.1, 17, 18, 19, 20.2, 21, 22, 23.1, 24.1, 25, 26, 47.

Igaühele, kes on langenud meelevaldse arreteerimise ohvriks või kelle suhtes tehtud ebaõiglane kohtuotsus tagantjärele tühistati, annab pakt õiguse kompensatsioonile ja õiguse seda kohtu korras hageda. Võimu väärkasutuse hüvitamise põhimõtteid täpsustab ÜRO PA resolutsioon 40/34 1985. aasta 29. novembrist. Seal sätestatakse (§ 11), et kui seadusi on rikkunud riigi ametikandjad või muud ametlikes või poolametlikes ülesannetes tegutsenud isikud, siis ohvrid peavad saama hüvituse vastavalt riigilt, aga kui riiki või valitsust enam ei ole, siis selle õigusjärglaselt. Eesti ei ole mingil juhul Nõukogude Liidu õigusjärglane, vaid on pärast õigusvastast agressiooni ja okupatsiooni taastatud riik. Järelikult tuleb arvesse hüvituse saamine Venemaalt.

Vene territooriumil toimunud poliitiliste repressioonide hüvitamist korraldab VNFSV ÜN 1991. aasta 18. oktoobri seadus repressiooniohvrite rehabiliteerimisest, mida on hiljem täiendatud Vene Föderatsiooni valitsuse mitmete määrustega, seni laekunud andmeil viimati 3. mail 1994. Seadus hõlmab ka mujal N. Liidus toimunud poliitiliste repressioonide ohvreid, kes alaliselt Venemaal elavad. Iga repressioonikuu eest nähakse ette kenake rahaline hüvitus ja hulk lisasoodustusi. Represseerimises osalenuile näeb seadus ette kriminaalvastutuse. Sellega tunnistatakse nende teod õiguserikkumiseks, nagu seda käsitleb eespoolmainitud resolutsioon nr 40/34. Rehabiliteeritavate isikute ring on Venemaal kitsam kui meil, kuid vastab tingimustele, mille alusel Eesti Vabariigi Ülemkohus sooritas rehabiliteerimisi kuni 1992. aastani.

Ohvreile ettenähtud hüvitusi, kaasa arvatud rahalist kahjutasu, lubab Vene Föderatsioon ka “endistes NSVL vabariikides” poliitiliselt represseerituks tunnistatud isikuile. Nende suhtes kehtib aga lisatingimus, et nad peavad praegu elama Vene Föderatsiooni territooriumil. Elukohapiirang on vastuolus Tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktiga ning tundub olevat vastuolus ka Vene Föderatsiooni konstitutsiooni §-ga 19 (kõik on seaduse ees võrdsed, sõltumata elukohast), §-ga 53 (igaühel on õigus saada hüvitust riigiorganite või ametiisikute poolt tekitatud kahju eest) ja §-ga 15 (seadused ei tohi konstitutsiooniga vastuolus olla). Igal juhul saab aga Eesti kodanik pöörduda Vene kohtutesse EV ja VF vastastikuse õigusabi lepingu alusel. Selles on ühe lepingupoole kodanikule tagatud tema isiklike ja varaliste õiguste valdkonnas teise lepingupoole territooriumil õiguskaitse, nii nagu teise kodanikelegi. Tal on õigus pöörduda takistamatult teise lepingupoole kohtute ja muude justiitsasutuste poole ning võimalus saada õigusabi. Ta võib seal esitada hagisid ja osaleda menetlustoiminguis samadel tingimustel kui teise poole kodanikudki. Järgnevalt näeme, et pöördumine Vene kohtuisse ja edasikaebamine kuni kõrgeima kohtuastmeni on vältimatu ka siis, kui sealt midagi loota pole, kuid soovitakse hüvitust taotleda rahvusvaheliste organite kaudu.

Isikutel on võimalik pöörduda Vene kohtutesse hüvitusnõuetega või kaebustega inimõiguste rikkujate peale muidugi ka rahvusvahelisest õigusest lähtudes. Loetelu tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti artiklitest, mida on rikutud, oli toodud eespool. Oluline on saada Vene kohtu otsus, olgu see siis milline tahes. Kui kaebaja taotlusi ei rahuldata, siis tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti rikkumise juhul tekib ohvril õigus pöörduda pakti alusel loodud Inimõiguste Komitee poole. Selle õiguse annab talle pakti lisaprotokoll 16. detsembrist 1966, millega Venemaa ühines 1. oktoobril 1991. aastal ja mis tema suhtes jõustus 1. jaanuaril 1992. See protokoll lubab inimõiguste arvatava rikkumise ohvril esitada Komiteele vastava kirjaliku teadaande, millele järgneb asja lahendamise protseduur. Komitee võtab üksikisikuilt teadaandeid vastu ainult tingimusel, et samas asjas ei ole käigus ühtki muud rahvusvahelise uurimise või reguleerimise menetlust ning et isik on siseriiklikus liinis kõik ettenähtud õiguskaitse võimalused ammendanud. Viimast nõuet ei rakendata, kui riik on asjaajamist õigustamatult venitanud. Teadaande esitamisele ei sea protokoll mingeid tähtaegu.

Riigile, kes on väidetavalt rikkunud teadaande esitanud isiku õigusi, antakse kuus kuud aega asja uurida. Selle aja jooksul on riik kohustatud komiteele esitama kirjalikud selgitused või avalduse, mis valgustavad asjaolusid ja küsimuse lahendamiseks võib-olla juba võetud meetmeid. Komitee uurib kõiki saadud andmeid kinnisel istungil ning edastab riigile ja teadaande esitanud isikule oma seisukohad. Kokkuvõte kogu tegevusest tuleb lülitada ka komitee aastaaruandesse, mis esitatakse ÜRO Peaassambleele. Kui komitee leidis, et riik on rikkunud pakti sätteid, siis riik peab oma järgmises pakti alusel esitamisele kuuluvas perioodilises aruandes selgitama, mida ta on komitee poolt tuvastatud rikkumise asjus ette võtnud.

ÜRO Inimõiguste Komitee poole pöördumisel võib muidugi ilmneda ettenähtamatuid raskusi, sest kaevatakse ju mitte süüdlasriigi enda, vaid selle õigusjärglase peale, ja Venemaa puhul pole teada sellekohast praktikat. Ometi, hoolimata ennakjuhtude arvatavast puudumisest oleks siiski mõtet proovida, kuidas Inimõiguste Komitee asja lahendab. Soodsaid väljavaateid on enam neil represseerituil, kes rehabiliteeriti Nõukogude seaduste alusel veel enne Eesti iseseisvuse taastamist. Selliseid on kümneid tuhandeid, peamiselt kohtuväliste organite (näiteks Erinõupidamise) otsustega karistatud isikud, nende hulgas kõik küüditatud. Raskusi võib tekkida seoses praeguste õiguskaitse võimaluste ammendamise nõudega.

Nüüd on avanemas veel teine rahvusvahelise menetlusabi taotle-mise liin Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle juurde kuulu-vate täiendprotokollide alusel. Eurokonventsiooniga tagatud inimõigused langevad oma sisult ühte tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti poolt tagatud õiguste ja vabadustega. Eesti on need eurolepped (välja arvatud surmanuhtluse kaotamist käsitlev protokoll nr 6) ratifitseerinud. Ka Venemaa on Euroopa Nõukogu maade hulka vastu võetud, on ühinenud konventsiooniga ja protokollidega ja lubanud tunnustada üksikisikute õigust esitada inimõigusi rikkunud riikide vastu kaebusi. Ratifitseerimiseni pole Venemaa veel jõudnud.

Konventsioon annab igaühele õiguse tõhusale kaitsemenetlusele. Konventsiooni sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvritele on otseselt ette nähtud täitmisele kuuluv õigus hüvitusele. Vene Föderatsiooni kohtutes menetlemist on eespool juba selgitatud. Vene lõpliku kohtuotsuse (konkreetselt kaitsemenetluse puudulikkuse või hüvitusest keeldumise) peale saab kuue kuu jooksul esitada kaebuse Euroopa Inimõiguste Komisjonile ning komisjoni arvamuse alusel Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Varasemate asjade (nõukogude ajal toimunud represseerimiste) peale küll otseselt kaevata ei saa, kuid kaebus praeguse hüvitusest keeldumise peale oleks juba kaasaegne hagi.

Inimõiguste komisjon ja kohus on Euroopas tegutsenud palju aastakümneid. Komisjoni ja kohtu otsused, mille arv ulatub nüüdseks juba sadadesse, kajastavad konventsiooni ja selle juurde kuuluvate protokollide tõlgendamise praktikat ning moodustavad nende jaoks olulise täienduse. Selle kõige arvestamine nõuab põhjalikku juriidilist haridust ja eriettevalmistust. Menetlus on aeganõudev, kuid kogemused näitavad, et see tagab inimõiguste rikkumise ohvritele hea kaitse.

Kui süüdlasriigi õigus lubab kahjustatud isikule ainult osalist hüvitust, võib Euroopa kohus määrata õiglase hüvituse. Praktika näitab, et see hüvitus kujuneb sageli niivõrd suureks, et vastav riik hakkab edaspidi eelistama kohtueelseid kokkuleppeid kaebajatega (lepitusprotseduur on menetluse sunduslik osa). Mitu inimõigusi austavat riiki on asunud kannatanuile hüvituste andmist vabatahtlikult lihtsustama. Näiteks Saksamaa on kõigi tema süü läbi kannatanud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega (ka Eestiga) kokku leppinud nende rahvastele makstavate üldiste kahjutasusummade asjus, arvestamata pärast sõja lõppu (N. Liidule) juba tasutud reparatsioone. Jaapan on siirdumas samasugusele käitumisviisile.

Eestis on endiste poliitvangide, vabadusvõitlejate ja küüditatute ühingud ja liidud pärast vabariigi taastamist pöördunud iga valitsuse poole märgukirjadega, milles on taotletud, et Eesti riik nõuaks Vene Föderatsiooniga peetavate läbirääkimiste käigus sellelt represseerituile ettenähtud hüvitusi. Tulemuste kohta infot ei ole. Ligi sada tuhat eesti poliitvangi on Venemaal kümneid aastaid pidanud tegema tasuta sunnitööd linnade, raudteede, kaevanduste ja tehaste ehitamisel ning rahvamajandusele olulise toorme, peamiselt metsamaterjali, söe ja metallide tootmisel. Selleks kõigeks on ligikaudsetel hinnangutel kulutatud vähemalt paarsada miljonit tööpäeva, peale selle veel küüditatute ja asumisele jäetute töö. Praeguseni ellu jäänud ja pensioni saavate represseeritute poolt vangistuses ja asumisel veedetud tööaastad on meie sotsiaalministeeriumi andmebaasis eraldi arvel, kuid keegi pole vaevaks võtnud neid kokku lugeda. Kogu represseeritute poolt tehtud töö viljad jäid Vene Föderatsiooni käsutusse.

Vene Föderatsiooni ühinemine Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga on nüüd loonud tingimused hüvituste taotlemiseks eraalgatuslikus korras. Tuleb ainult ära oodata, kuni Venemaa Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerib. Esimesed kohtuprotsessid kujunevad ilmselt väga aeganõudvaiks ja kulukaiks, kuid soodsad ennaklahendid võimaldaksid järgmistel taotlejatel asju ajada juba lihtsamal viisil. Kõige otstarbekam tundub olevat taotleda hüvitusi Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art. 5.5, 13 ja 50 alusel. Lisaks hüvitusele kinnipidamise eest on mõtet taotleda ka palka sunnitööl antud toodangu eest eurokonventsiooni art. 4.2 põhjal. Ka kolhoosides töötamise eest ei makstud palka.

Eestis on veel üks väga suurearvuline liik okupatsioonivalitsuse all kannatanuid: need on sundkorras Nõukogude sõjaväes teeninud isikud. Okupeeritud riigi kodanike võtmine okupeeriva riigi sõjaväkke on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Juba 1907. aasta Haagi IV konventsiooni lisa artikkel 45 keelas, et okupeeritud territooriumi elanikke ei tohi sundida vaenulikule riigile truudusevannet andma. Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal tunnistas oma kohtuotsusega 1946. aastal selle dokumendi tagasiulatuvalt rahvusvaheliseks tavaõiguseks ja seega üldkohustuslikuks kogu tsiviliseeritud maailmale. Otsus kinnitati ÜRO poolt. Täiendavalt käsitles küsimust 1949. aasta Genfi IV konventsioon ning tunnistas okupeeritud territooriumi elanike sunniviisilise võtmise okupeeriva riigi sõjaväkke “tõsiseks õiguserikkumiseks” ehk sõjakuriteoks. Eurokonventsiooni mõttes on tegemist sunniviisilise või kohustusliku töötamisega, mida kelleltki ei või nõuda; erandina lubab konventsioon küll sõjalist laadi teenistust, kuid vastavalt eespoolöeldule oli see Eesti kodanike puhul rahvusvahelise õiguse vastane. Nii võiks nõukogude sõjaväes sundkorras teeninuile Venemaa käest hüvituse saamine Euroopa Inimõiguste Kohtu kaudu olla võrdlemisi tõenäone. Ühtlasi annaks see ametliku juriidilise lahenduse Venemaa poolt siiamaani vaidlustatavale küsimusele Eesti seisundist okupeeritud riigina.

Äsjamainitud sõjakuritegu käsitletakse põhjalikumalt allpool (osades 6.1, 6.4 ja 7.3).

5.2. Inimkoosluste õigustest ja nende kaitsmisest

Suuremate inimkoosluste, sealhulgas eriti rahvaste kollektiivseid inimõigusi käsitleb vaid väike osa rahvusvahelisest õigusest. Rahvaste õigused on piisaval määral lahti kirjutatud ainult Inimeste ja rahvaste õiguste Aafrika Hartas, mis kui piirkondlik leping meil kehtida ei saa. Rahvusvahelises ulatuses laialt tunnustatud inimõiguste hulka kuuluvad selles hartas toodud pikast loetelust rahva õigus enesemääramisele, õigus arengule, õigus rahule ja julgeolekule ning õigus tervislikule keskkonnale. Sealjuures õigus enesemääramisele ja arenemise õigus käivad koos ning hõlmavad ka rahva õigust vabalt määrata oma poliitilist staatust ning õigust vabalt vallata ja kasutada oma loodusvarasid ja ressursse. Õigus enesemääramisele ja arengule eeldab muidugi rahva õigust olemasolule, järelikult õigust rahva iseoleku ehk identiteedi säilitamisele, sest oma iseoleku kaotanud rahvast pole enam olemas ja olematu rahvas ei saa ennast määrata. Aafrika hartas on need õigused otsesõnutsi välja toodud, peale selle üht-teist enamatki.

Inimõiguste jaotamine individuaalseteks ja kollektiivseteks on mõneti kunstlik teoretiseerimine, sest paljud üldtunnustatud õigused on ühekorraga nii seda kui teist (õigus usuvabadusele, perekonna õigused, ühingutesse koondumise õigus, vähemuste õigused jm). Valitseb seisukoht, et kõik inimõigused ja põhivabadused on jagamatud ja seisavad vastastikuses sõltuvuses, moodustades seetõttu ühise terviku. Kui üldse mingit vahet teha, siis ainult selle järgi, milline riik on missuguste paktidega ja konventsioonidega ühinenud. Kuid isegi niisugune eristamine on kaheldava väärtusega, sest kõige mõjurikkam rahvusvahelise õiguse dokument, ÜR Harta, kohustab kõiki riike ühiselt ja igaüht iseseisvalt kaasa aitama kõigile kuuluvate inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja järgimisele. Seetõttu soovitatakse ÜR Harta inimõigusi puudutavaid sätteid, mille hulka kuulub ka rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte kinnitus, lugeda üheskoos nn “inimõiguste rahvusvahelise billiga” (sinna arvatakse inimõiguste ülddeklaratsioon, kaks inimõiguste pakti ning tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti lisaprotokoll).

Rahvaste õigused rahvusvahelistes dokumentides kipuvad sageli jääma ilusateks sõnadeks ilma nende elluviimise tagatisteta. Oma enesemääramise õiguse on suutnud ÜR Harta toel teoks teha peamiselt koloniaalrahvad, kes peale ÜRO asutamist vastavasse nimestikku võeti. Nüüdseks on see nimestik peaaegu ammendatud, iseseisvuseta on jäänud ainult mõned koloniaalrahvad. Nõukogude Liitu haaratud rahvaid pole kunagi nimestikku võetud, sest nõukogulike “konstitutsioonide” andmeil nad juba olidki suveräänsed. Seda usuti või tehti vähemalt nägu, et usutakse.

Eesti taastas oma iseseisvuse mitte uue enesemääramise kaudu otseselt, vaid riikliku järjepidevuse alusel kui Nõukogude Liidu õigusvastase agressiooni ja okupatsiooni ohver. Ainult see andis maailma demokraatlikele riikidele vaidlustamatu aluse Eesti vabadustaotluste järjekindlaks toetamiseks ja kohesteks tunnustusest järelduvateks sammudeks pärast iseseisvuse taastamist.

Lähtudes ilmselgest tõest, et Nõukogude Liit oli ja tema järglane Vene Föderatsioon on tegelikult maailma viimne koloniaalimpeerium, on meil eesti rahva tuleviku huvides aeg-ajalt püütud rahvusvahelisest õigusest tuge otsida Eesti dekoloniseerimise taotlusele, mida tõlgendatakse kui õigust kolonistide kojusaatmiseks. Põhjendusi otsitakse ÜRO resolutsioonidest, eelkõige 1960. aasta resolutsioonist nr 1514(XV) koloniaalmaade ja koloniaalrahvaste iseseisvuse tagamise kohta. Kogu see üritus seisab juriidiliselt nõrgal jalal kas või juba ainuüksi sellepärast, et ÜRO resolutsioonidel on vaid soovitav iseloom (vt eespool 2.2), mistõttu Venemaaga suhtlemiseks nad kuigi hästi ei kõlba. Resolutsiooni nr 1514 sissejuhatuses kõneldakse küll tõepoolest, et kolonialismile tuleb kogu maailmas lõpp teha, kuid otsusest endast selgub, et dekoloniseerimise all mõeldakse hoopis järkjärgulist koloniaalmaadele iseseisvuse andmist, mitte kolonistide väljaviimist. Eesti on aga de iure iseseisev juba 1918. aastast saadik ja resolutsioon seega Eestit ei puuduta. Pealegi, ükski ÜRO liikmesriik ei saa mõne teise poolt koloniseeritud olla, mistõttu nendevahelisi suhteid on võimalik korraldada üksnes riikide suveräänse võrdsuse põhimõtte alusel. Ja vaevalt küll hakkaks ÜRO kunagi tegelema dekoloniseerimisega kolonistide emamaadele tagasitoimetamise mõttes. Palju rohkem tekitab suurriikidele muret pöördprobleem, s.o. kuidas emamaades lahti saada nn arenguriikidest ja endistelt asumaadelt tulnud sisserändajaist.

Resolutsiooni nr 1514 vaikeis leidub aga märkus, et tuleb lõpp teha kolonialismiga sageli kaasnevale segregatsioonile ja diskrimineerimisele. See puudutab Eestit juba vahetult, sest rahvuslik segregatsioon ja diskrimineerimine olid eesti rahva järkjärgulise hävitamise ja nõukoguliku ümberrahvustamise olulised meetodid. Nende väärnähtuste endi ja nende tagajärgede kaotamist käsitleb Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis on pärit 21. detsembrist 1965. Edaspidi nimetame seda diskrimineerimisvastaseks konventsiooniks.

Konventsiooni sissejuhatuses avaldavad selle osalisriigid muret maailma mõnedes piirkondades täheldatava riikliku poliitika üle, mis rajaneb rassilise ülevõimu põhimõttel, ning toovad selle näidetena apartheidi-, segregatsiooni- ja eraldamispoliitika. Oma kindlaks eesmärgiks seavad nad niisuguse rahvusvahelise ühiskonna loomise, mis on vaba kõigist rassilise segregatsiooni ja rassilise diskrimineerimise vormidest. Etteruttavalt olgu tähendatud, et konventsioon kasutab sõnu “rassiline” ja “rass” eesti keelepruugiga võrreldes palju avaramas tähenduses ning need sõnad võivad siin tähistada niihästi inimese välimust kui ka rahvust või koguni perekondlikku ja klassikuuluvust, nagu järgmises osas näidatakse.

5.3. Diskrimineerimisvastane konventsioon

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegi 26. septembril 1991. aastal otsuse, millega Eesti ühines ühel hoobil umbes 30 rahvusvahelise pakti ja konventsiooniga. Nende hulgas ratifitseeriti ka diskrimineerimisvastane konventsioon. Kaasaegses rahvusvahelises õiguses on see ainuke seaduslikult kohustav ja kõikehaarav juriidiline dokument, mis võimaldab rassilise diskrimineerimise tagajärgi parandada. See oleks juba 1992. aastal pakkunud võimaluse hakata eesti rahvale diskrimineerimisega tehtud kurja hüvitama. Ent isegi konventsiooni eestikeelne vaike ilmus Riigi Teatajas alles aastal 1995 ning siiamaani pole tema täitmiseks Eestis mitte kõige vähematki ette võetud. Tegemist on konventsiooni rikkumisega. Ometi oleks konventsiooni alusel võinud arendada seadusandlust okupatsiooni tagajärgede leevendamiseks ja eriti selleks, et “tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade”, nii nagu võimudele ette kirjutab põhiseadus (vt eespool osa 1.1 ja lõpus osa 10.6).

1989. aastaks oli diskrimineerimisvastase konventsiooni ratifitseerinud 127 riiki. Kuna N. Liit on konventsiooni ratifitseerinud, on see Venemaale kohustuslik. USA on konventsioonile küll alla kirjutanud, kuid pole seda ratifitseerinud. Diskrimineerimisvastase konventsiooni ratifitseerimata jätnud riigid (suhteliselt väike vähemus) näevad inimõigusi eelkõige üksikisiku õigustena ja kalduvad mõnikord eirama inimkoosluste diskrimineerimise probleemi.

Diskrimineerimine tähendab üldjuhul inimeste vahel mis tahes vahede või erandite tegemist, mis kellegi olukorda pahendavad, niisiis ühtede ahistamist või neile kitsenduste seadmist mingite inimesi iseloomustavate tunnuste põhjal ja teiste eelistamist. Rassilise diskrimineerimise mõistemäärangus loetakse sellisteks tunnusteks inimeste rass või nahavärvus või natsioonist lähtuv (eesti keelde tõlgitud kui “rahvuslik”) või etniline või sugukondlik päritolu.

Rahvusliku ja etnilise päritolu eristamine on tingitud inglise ja prantsuse keele iseärasusest, mille järgi national tähendab sidet pigemini mingi riigiga kui rahvusega, seega umbes nagu riigirahva hulka kuulumist. Nii näiteks arvatakse täiesti erinevaid keeli kõnelevad prantslased, baskid, bretoonid ja korsiklased Prantsusmaal kõik ühe ja sama prantsuse natsiooni liikmeiks ja eitatakse koguni vähemusrahvuste olemasolu. Ja Ühinenud Rahvad (United Nations) tähendab tegelikult ühinenud riike. Allpool (osas 6.3) näeme, et vahetegemine natsiooni ja etnose vahel võib osutuda väga oluliseks, kuid eesti tõlkes on see iseärasus kahjuks kaotsi läinud, sest “rahvuslik” on peaaegu sama mis “etniline”.

Eesti keeles veidi ebamääraseks jääb ka sugukondliku päritolu tunnus. Selle all tuleb siin mõista sünnijärgset kuuluvust mõnda suguseltsi (suguvõssa) või perekonda (ingliskeelses vaikeis seisab lihtsalt descent ehk põlvnemine). Meie juhtumil kuulub siia ka nõukogudeaegne ametlikult sätestatud diskrimineerimine nn klassipäritolu järgi, samuti rahva eliidi küüditamine või represseeritud isikute perekondade küüditamine, neile Eesti piirides või mõnes linnas või rajoonis elamise keelamine või neile pääsu takistamine mitmesugustele tööaladele, õppeasutustesse või juhtivatele kohtadele. KGB kirjeldas ju inimese süüd kriminaalkoodeksi paragrahvi asemel sageli lihtsa sõnapaariga tšlen semji ehk perekonnaliige, millest põhimõtteliselt piisas.

Seega tuleb sõnu “rassiline diskrimineerimine” konventsiooni kogu vaikeis mõista kui käsiteldava nähtuse tinglikku nimetust, eelkõige tuleb aga arvestada kõiki äsjaloetletud lisatähendusi, mis siin sisalduvad sõnas “rassiline”.

Mõistemäärangu vaikeist selgub lisaks, et diskrimineerimisvastane konventsioon on pearõhu asetanud mitte riigis väljakuulutatud taotlustele, vaid tegelikele tulemustele ja tegelikule “rassigruppide” võrdsusele. Rassiline diskrimineerimine tähendab inimkoosluste võrdsete õiguste nõude rikkumist, kusjuures võrdsus peab olema tagatud niihästi eesmärkide (näiteks seadustes sätestatu) kui ka tagajärgede (näiteks riigivõimu tegevuse tõeliste tulemuste) tasemel. Sama mõtet rõhutab mõistemäärang teistkordselt, kui ta nõuab ühelt poolt õiguste tunnustamist ja teiselt poolt, et neid saaks kasutada ja teostada. Avaliku elu aladena, kus tuleb tagada rasside (=natsioonide või rahvuste või suguseltside või perekondade või klasside) võrdsus, loetleb mõistemäärang otsesõnu poliitikat, majandust, sotsiaalala ja kultuuri, kuid igaks juhuks on veel lisatud, et püstitatud nõuded kehtivad ka mis tahes muul ühiskondliku elu alal.

Konventsioon sisaldab pika loetelu õigustest, mille kasutamisel tuleb võrdsuse nõuet eriti silmas pidada. Nõukogude okupatsioonivõim on Eestis võrdõiguslikkuse vääramatut nõuet rikkudes piiranud mitmete inimgruppide puhul peamiselt järgmisi selgesõnutsi kaitstud õigusi: õigus isiklikule julgeolekule ja riigi kaitsele ametiisikute vägivalla eest, õigus valimistel oma kandidatuuri üles seada, õigus osa võtta riigi valitsemisest ja riigiasjade juhtimisest igal tasemel ning õigus pääseda võrdsetel alustel riigiteenistusse, õigus riigi piires vabalt liikuda ja elukohta valida, õigus maalt lahkuda ja kodumaale tagasi pöörduda, õigus varanduse omamisele, õigus mõtte- ja usuvabadusele, õigus veendumuste vabadusele ja nende vabale avaldamisele, õigus rahulike koosolekute korraldamisele ja ühinemisvabadusele, õigus töö vabale valikule, õigus eluasemele, õigus haridusele ja kutseõppele, õigus võrdsele osalusele kultuurielus.

Kaitstavate inimkoosluste suuruse on konventsioon määratlemata jätnud. vaikeis nimetatakse neid kõikjal rassilisteks gruppideks, kusjuures sõna “rassiline” tuleb mõista muidugi eespoolkirjeldatud üliavaras tähenduses. Meie tingimustes võib seega, olenevalt asjaoludest, tegemist olla Eesti Vabariigi natsiooniga ehk riigirahvaga kui tervikuga (lähtudes sõna nation inglis- ja prantsuskeelsest põhitähendusest) või ainult eestlaskonnaga või meie põliste vähemusrahvustega või üksikute klasside, suguseltside või perekondadega — ja seda kõike kogu riigi ulatuses ning samal ajal ka kitsamates piirkondades ja eraldi veel tegevusvaldkondades.

Konventsioon mõistab diskrimineerimise hukka niihästi riiklikul kui ka kohalikul või organisatsioonilisel tasandil ja võtab oma kaitse alla igasugused isikud, inimgrupid ja institutsioonid (=organiseeringud, asutused), tunnistades lubatuks üksnes ebavõrdsuse kodanike ja mittekodanike vahel (vt allpool). Konventsioonis osalevad riigid kohustuvad selleks rassilist diskrimineerimist igal pool keelama ja diskrimineerimisele igal võimalikul viisil lõppu tegema, kasutades mis tahes vahendeid, sealhulgas seadusandlust. Esitatakse ka nõue rassiline diskrimineerimine kuritegelikuks tunnistada ja selle eest karistada.

Lisaks keelamisele ja karistamisele on konventsioonist osavõtvad riigid kohustatud rakendama meetmeid erinevate rassigruppide eraldatuse kaotamiseks ning vastastikuse arusaamise, sallivuse ja sõpruse edendamiseks. Ametlikes konventsiooni kommentaarides käsitletakse seda mitte üksnes siseriikliku, vaid ka rahvusvahelise kohustusena, mille alusel tuleb riikidel üksteist abistada konventsiooni sissejuhatuses määratletud tähtsaima eesmärgi saavutamiseks, nimelt rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise kõigist vormidest vaba rahvusvahelise koosluse loomiseks. Selle kohta on diskrimineerimisvastast tegevust suunav ÜRO erikomitee andnud seletuse, et hoolitsus kõigi inimeste võrdsuse ja väärikuse eest ei tohi riigi piiridel järsult lõppeda, vaid peab kujunema riikide ühiseks püüdluseks.

Konventsiooni osalisriigid mõistavad eriti hukka rassilise segregatsiooni ja apartheidi ning kohustuvad ära keelama ja välja juurima kõik sedalaadi nähtused. Mõlemad sõnad tähendavad tegelikult peaaegu ühte ja sama, nimelt rasside (=rahvuste) eraldamist ja lahus hoidmist, kusjuures apartheidi iseloomustab eriti selge püüe ühe rassigrupi (=rahvuse) ülevõimu kindlustamisele. Konventsioon kahjuks ei määratle kumbagi mõistet, kuid vaikeist järeldub, et tegemist on “rassismi kõige jõhkrama teostusviisiga”, nagu kommentaarides konventsiooni vastava artikli kohta seletatakse. Neid Eesti jaoks olulisi mõisteid täpsustame käesoleva peatüki järgmises osas.

Diskrimineerimisvastase konventsiooni kõige tähtsam iseärasus on luba rakendada “rassigruppide” kollektiivsete õiguste rikkumise korral ka kollektiivset hüvitamist ja nende gruppide “järeleaitamist”. Selle poolest on konventsioon kogu rahvusvahelises õiguses ainulaadne. Kuulutatakse lubatuks erimeetmed, mille ainus otstarve on tagada ahistatud rassilistele või etnilistele gruppidele vajalik areng ning inimõiguste ja põhivabaduste võrdne kasutamine. Ekstra märgitakse, et niisuguseid soodustusi ei loeta rassiliseks diskrimineerimiseks. Samas kehtestatakse aga tingimus, et kaitse alla võetud gruppide eriõigused ei tohi püsima jääda ja kuuluvad pärast taotletud eesmärkide saavutamist tühistamisele. Konventsioon näeb ette, et vajaduse ilmnedes on osalisriigid ahistatud gruppide selliseks kaitsmiseks koguni kohustatud. Sealjuures võib aru saada ka niiviisi, et see on kõigi osalisriikide ühine rahvusvaheline kohustus.

Diskrimineerimisvastane konventsioon oleks juba 1992. aastast alates võimaldanud asuda rakendama erimeetmeid eesti rahva ja eesti rahvuse arengu soodustamiseks, kas või näiteks eestlaste iibe tõstmiseks ja Eestis toimunud rahvusliku segregatsiooni tagajärgede leevendamiseks. Ka praegu pole veel hilja. Kuidas meetmeid kavandada ja kuidas konventsiooni täitmist jälgiva, ÜRO juurde moodustatud rahvusvahelise eriorganiga koostööd teha — sellest pikemalt allpool (osas 10.6).

Konventsioon ei kehti meie nn “venekeelse kogukonna” kohta, sest püüe käsitada erinevast rahvusest inimeste rühmi ühtse “kogukonnana” üksnes suhtluskeele järgi, mida nad kuskil kasutama juhtuvad, on juriidiliselt mõttetu ja poliitiliselt šovinistlik. Küll on aga mõõduandev isikute kodakondsus, mille kohta on konventsioonis otseselt öeldud, et riigis kehtestatud erinevusi, erandeid, kitsendusi või eelistusi, mis tekitavad ebavõrdsust riigi kodanike ja mittekodanike vahel, ei loeta diskrimineerimiseks. Veelgi enam: konventsioon sätestab, et ühtki tema sätet ei tohi tõlgendada niiviisi, et see võiks mingil määral mõjutama hakata riigi seadusandlust rahvusliku kuuluvuse, kodakondsuse või naturalisatsiooni (=kodakondsuse omistamise) küsimustes, lisades ainult tingimuse, et need seadused ei tohi diskrimineerida ühtki rahvust omaette.

Nõudmised, mida on “diskrimineerimise kaotamise” ettekäändel esitatud Eesti seaduste, eriti kodakondsusseaduse ja välismaalaste seaduse muutmiseks, on järelikult täiesti alusetud. Üldse, jutud meie “venekeelsete” elanike ja mittekodanike rahvuslikust diskrimineerimisest Eestis tõendavad kas poliitikuile andestamatut võhiklust rahvusvahelise õiguse küsimustes või sihilikku hämamist propagandistlikel eesmärkidel. Kollektiivseid õigusi saab olla ainult riigi kodanikest koosnevatel inimkooslustel, näiteks ka vähemusrahvustel, mitte aga välismaalastel või siis kodanikke ja mittekodanikke ühendavatel segarühmadel, mida püütakse kokku panna nende suhtluskeele järgi.

See kõik ei tähenda sugugi, nagu oleksid mittekodanikud Eesti riigivõimu ees kaitsetud. Mittekodanikel on üksnes individuaalsed õigused, kuid selles pakuvad neile vägagi tõhusat kaitset paljud muud inimõiguste paktid ja konventsioonid, millega Eesti on ühinenud, iseäranis tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakt koos oma lisaprotokolliga ja Euroopa inimõiguste konventsioon. Teiseks annab ka diskrimineerimisvastane konventsioon igaühele, nii ka mittekodanikule õiguse nõuda üksikisikuna riigi kohtutelt kaitset ja saada hüvitust otseste rassilise diskrimineerimise tegude puhul, mis rikuvad tema inimõigusi ja põhivabadusi. See õigus kehtib aga üksikisiku, mitte kollektiivi tasemel. Seni pole teada ainsatki juhtumit, kus mõni välismaalane oleks Eestis kedagi kohtusse kaevanud enda diskrimineerimise pärast või inimõiguste rikkumise pärast. Järelikult on Venemaa riigitegelaste ja diplomaatide jutud väidetavast välismaalaste ahistamisest Eestis põhjendamatu propagandamüra.

5.4. Apartheidi ja rassilise segregatsiooni hüvitamisest

Apartheid kui päriselanike õiguste rikkumise süsteem mõisteti ÜRO dokumentides hukka 1960.-ndate aastate alguses. 1968. aasta Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes tunnistas apartheidipoliitika koguni inimsusevastaseks kuriteoks. Kuid alles Apartheidikuriteo tõkestamise ning selle eest karistamise rahvusvaheline konventsioon, mis on pärit 30. novembrist 1973, määratles esimest korda apartheidi mõiste.

Mõned arvavad, et apartheid on vaid Lõuna-Aafrika kohalik nähtus. Ent konventsioon tunnistab inimsusevastaseks kuriteoks ja võrdsustab apartheidiga üldse igasuguse rassilise segregatsiooni ehk eraldamise ja diskrimineerimise poliitika ja praktika sõltumata kohast, kus see toimub. Lõuna-Aafrikat käsitleb konventsioon ainult kui üht võimalikku näidet. Sellega ühenduses juhime tähelepanu tõlkeveale Riigi Teatajas avaldatud apartheidivastase konventsiooni eesti vaikeis: artikli II alguses öeldu järgi piirdub kogu kuritegu ainuüksi Lõuna-Aafrikaga, kuigi ametlikus inglis- ja venekeelses vaikeis on samas kohas öeldud, et apartheidikuritegu “hõlmab Lõuna-Aafrika omadega sarnanevaid rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise poliitikaid ja praktikaid (shall include similar policies and practices ...)”. Inimõiguste konventsioonide ÜRO käsiraamat rõhutab täiesti ühemõtteliselt, et apartheidikuriteo suhtes pole olemas mingeid geograafilisi piiranguid ning see võib esineda kõik-jal.

Apartheidikuriteo mõistemäärang on antud pika “ebainimlike tegude” loetelu kaudu, mille kohta nõutakse, et need oleksid korda saadetud eesmärgiga kehtestada ja säilitada ühe rassirühma ülevõimu ehk domineerimist suvalis(t)e teis(t)e rassirühma(de) üle ning süstemaatiliselt rõhuda sinna kuuluvaid isikuid. Apartheidi mõiste ise jääb määratlemata. Kuritegude loeteluga seotud kaudse mõistemäärangu asemele annab apartheidi üldistatud definitsiooni 1985. aasta Konventsioon apartheidi vastu spordis: apartheid tähendab seadustatud (i.k. institutionalized) rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise süsteemi, mille eesmärgiks on kehtestada ja säilitada ühe rassirühma isikute ülevõim teise rassirühma isikute üle ning neid süstemaatiliselt rõhuda. Sisu on sama, kuid esitusviis õnnestunum.

Apartheidi mõistel on kaks tahku: ühelt poolt on tegemist rassilise diskrimineerimise nähtusega, teiselt poolt inimsusevastase kuriteoga. Siinkohal käsitleme ainult seoseid diskrimineerimisvastase konventsiooniga ja apartheidi hüvitamise rahvusvahelist kohustust. Apartheidikuritegude loetelu esitame alles inimsusevastaste kuritegude peatükis (osas 6.2), kuhu need õieti kuuluvadki. Küll aga on vajalik juba ette rõhutada kaht olulist iseärasust. Esiteks, apartheidikuritegude hulka on üle võetud ka kõik genotsiidikuriteod, nii nagu nad on sõnastatud vastavas omaette konventsioonis (välja arvatud laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest rassirühmast teise). Kuriteokoosseisude haaret on sealjuures veidi täpsustatud ja laiendatud. Teiseks, apartheidi mõistemäärangust ja loetelust on näha, et apartheidikuriteod eeldavad kurjategija tahtlikku tegevust.

Apartheidivastane konventsioon koos sellesse kaasatud genotsiidikuritegudega on tihedas seoses diskrimineerimisvastase konventsiooniga. Ühtepidi sisaldab diskrimineerimisvastane konventsioon otsese viite apartheidile ja rassilisele segregatsioonile kui rassilise diskrimineerimise kõige jõhkramatele viisidele. Teistpidi mainib apartheidivastane konventsioon diskrimineerimisvastast konventsiooni kui oma olemasolu üht õigustust ning konventsiooni artikkel X näeb ette, et mõlema aruandlus on mingil määral ühine. Järelikult nii apartheidi kui ka genotsiidi tuleb alati käsitada ühtlasi ka rassilise diskrimineerimisena.

Seos nende konventsioonide vahel on erakordselt oluline. Esiteks, diskrimineerimisvastase konventsiooniga kehtestatud õigus ja kohustus ahistatud või kannatanud rassirühmade kollektiivseks hüvitamiseks ja järeleaitamiseks laieneb seetõttu ka kõigile apartheidi, rassilise segregatsiooni ja genotsiidi juhtudele. Teiseks, diskrimineerimise puhul kasutatav sõna “rassiline” avar tähendus laieneb ka apartheidi ja rassilise segregatsiooni mõistetele, kus seda pole eraldi märgitud. Kolmandaks järeldub diskrimineerimisvastase konventsiooni nõuetest, et rassilistele (=rahvuslikele või etnilistele või sugu- või perekondlikele või klassipäritolust tulenevaile) rühmadele tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda tegelikult sündinud olukorrast, mitte aga riigivõimu seadustest või deklaratsioonidest, ning pole vaja tõestada apartheidi tahtlikkust. Näiteks rassirühma osalisel hävimisel tegelikkuses loodud halbade elutingimuste tõttu (võimalik genotsiid!) on lubatud rühma arengut edaspidi soodustada, kuid süüdlased võivad karistamata jääda, kui pole tõestatud, et rassirühma kahjustamine oli nende otsene tahe. Arengu soodustamiseks läheb muidugi vaja, et riik oleks diskrimineerimisvastase konventsiooniga ühinenud.


6.1. Karistamise põhimõtted ja aegumatuskonventsioon

Diskrimineerimisvastane konventsioon on ainuke rahvusvaheline konventsioon, mis võimaldab “rassirühmi” nende kollektiivsete inimõiguste rikkumise puhul hüvitada. Süüdlaste karistamiseks on aga konventsioone küllaga. Eesti jaoks tähtsaim on 1968. aasta Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes, mida edaspidi nimetame aegumatuskonventsiooniks. Enne aegumatuskonventsiooniga tegelemist tuleb aga vaadelda mõningaid selle aluseks võetud mõisteid ja põhimõtteid.

XIX sajandist pärinevad mõisted “sõjakuritegu” ja “inimkonnavastane ehk inimsusevastane kuritegu” tõi kaasaja jaoks uuendatud kujul kasutusele Nürnbergi sõjatribunali põhikiri ehk harta 8. augustist 1945. Tõlge “inimsusevastane” pole inglise ja prantsuse vaikeide alusel mitte kõige täpsem. Ametlikud kommentaarid eelistavad sõna “inimkonnavastane” ja nii öeldakse ka vene keeles. Edaspidi kasutame siiski meil eesti keeles juba juurdunud terminit “inimsusevastane”.

Nürnbergi põhikirja pole ükski riik kunagi ratifitseerinud. See kehtestati lihtsa, nelja suurriigi vahelise kokkuleppega (agreement), millega enne kohut ühines 17 riiki ja pärast kohut veel 2 riiki. Põhi-kiri ehk harta ise oli selle kokkuleppe lisa. Kohtuotsus (1. okt. 1946) põhjendas täiendavalt ja täpsustas mõningaid põhikirjas kajastamist leidnud juriidilisi printsiipe. Põhikirja täiendati lisaks veel ÜRO PA resolutsiooniga 3(I) 13. veebruarist 1946, mis kehtestas sõjakurjategijate üldise väljaandmise ja karistamise kohustuse. Nürnbergi sõjatribunali põhikirjas ja kohtuotsuses kajastatud põhimõtted kinnitas ÜRO PA poolt ühehäälselt vastuvõetud resolutsioon 95(I) 1946. aasta 11. detsembrist. See kohustas ühtlasi ÜRO liikmesriike neid “Nürnbergi põhimõtteid” (mida resolutsioon ise ei sõnasta) oma siseriiklikku õigusse lülitama. Nürnbergi põhimõtete kõige mõõduandvamaks sõnastuseks peetakse 1950. aastal ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni (ILC) antut. Kirjeldame kohtuotsuse põhjendustest ja Nürnbergi põhimõtteist järgnevalt ainult neid, mis on olulised hilisemate konventsioonide mõistmiseks.

Viidetega Haagi 1907. aasta konventsiooni ja Genfi 1929. aasta konventsiooni paljudele artiklitele nentis kohtuotsus, et sõjakuritegude mõistemäärang Nürnbergi põhikirjas on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Kohus nõustus, et mitu sõdinud riiki ei ole küll neile konventsioonidele alla kirjutanud, kuid leidis, et seda küsimust pole vaja arutada, sest konventsioonid rajanesid rahvusvahelisel tavaõigusel ja neis kirjapandud sätteid tunnustasid sellistena 1939. aastal juba kõik tsiviliseeritud riigid. Niisiis kehtestas Nürnbergi kohtuotsus pretsedendina õigusliku reegli, et kui mingit paljude riikide poolt tunnustatud rahvusvahelist lepingut saab vaadelda rahvusvahelist tavaõigust sisaldavana, siis kõik selle sätted on täiel määral siduvad kõigile riikidele sõltumata sellest, kas nad on lepingule alla kirjutanud või mitte. Teiste sõnadega: kohus kõigepealt tuvastas või väitis, et karistamise aluseks võetavad sätted on rahvusvaheline tavaõigus, ja seejärel karistas. Sellisel viisil tunnistati kõik Nürnbergi tribunali põhikirja kuriteomääratlused rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks.

Tribunali põhikiri ja kohtuotsus olid rahvusvahelises õiguses uuenduslikud ka sellepoolest, et sätestasid sõjaõiguse ja inimõiguste rikkumise eest riikide vastutuse asemel üksikisikute vastutuse, isegi kui tegemist on riigipeadega ja ametikandjatega: “kuritegusid panevad toime isikud, mitte abstraktsed subjektid”. Ja veel üks oluline “Nürnbergi põhimõte” väidab, et kui kuriteokoha või kurjategija koduriigi õigus ei peaks ka ette nägema mingi rahvusvahelise kuriteo karistamist, siis sellele vaatamata ei saa miski takistada süüdlase vastutusele võtmist rahvusvahelise õiguse alusel.

Aastatel 1944–1964 mõisteti Lääne-Euroopas Nürnbergi põhikirja ja põhimõtete alusel kohut kokku umbes 70 tuhande Teise maailmasõja aegse sõjakurjategija üle, kellest sai karistuse vähem kui 6115. Siis teatas Saksamaa, et sealse õiguse järgi aegub iga-sugune kuritegu 20 aastaga, nii et sõjakurjategijate karistamine tuleks lõpetada. Selle vastu avaldas ÜROs protesti Poola, kes 1965. aastal sai toetust ka rahvusvahelise õiguse kodifitseerimise ÜRO komisjonilt (ILC). ÜRO PA otsustas üksmeelselt, et sõjakuritegude karistatavus ei tohi lakata. Asuti aegumatuskonventsiooni välja töötama, mis sai valmis 1968. aastaks.

Aegumatuskonventsioon sätestab, mida tuleb pidada inimsusevastaseks ja sõjakuriteoks arvestades vahepealset rahvusvahelise õiguse arengut, ning laiendab mõlemat mõistet. Aegumatuks kuulutatakse kõigepealt kuriteod, mis olid määratletud Nürnbergi sõjatribunali põhikirjas. Oluline on, et põhikiri ja seda täiendavad ÜRO PA resolutsioonid 3(I) ja 95(I), millele konventsioon oma sissejuhatuses otseselt viitab, omandavad nüüd aegumatuskonventsiooniga ühinejate jaoks rahvusvahelise lepingu jõu. Sõjakuritegudena võrdsustatakse Nürnbergi põhikirjas ja põhimõtetes määratletud kuritegudega Genfi 1949. a. konventsioonide “tõsised õiguse-rikkumised” (vt allpool osa 6.4) ning inimkonnavastaste kuritegudena genotsiidikuriteod vastavalt 1948. aasta konventsioonile ja mõned lähemalt määratlemata jäetavad kuriteod, sealhulgas apartheid (vt allpool osa 6.2).

Aegumatuskonventsioon kehtestab kõigi nende kuritegude kohta otsesõnutsi kaks erandlikku põhimõtet. Esiteks, et nende puhul ei kuulu kohaldamisele mitte mingid aegumistähtajad, sõltumata ajast, millal kuriteod toime pandi. Teiseks, kriminaalvastutust kohaldatakse neile kuritegudele isegi siis, kui nad ei tähendanud siseriiklike seaduste rikkumist selles riigis, kus nad toime pandi. Mõlema põhimõtte ühendamine annab järelduse, et konventsioonis määratletud inimsusevastased ja sõjakuriteod on karistatavad alati ning sealjuures sõltumata nende toimepanemise ajast, isegi kui oli tegemist Teise maailmasõja eelse perioodiga.

Aegumatuskonventsiooni erandlikke põhimõtteid selgitab ja täiendab mitu hilisemat ÜRO PA resolutsiooni. Näiteks 1970. aasta resolutsioon 2712(XXV) ja 1971. aasta resolutsioon 2840(XXVI) märgivad heakskiiduga aegumatuskonventsiooni jõustumist, kutsuvad üles karistama või välja andma inimsusevastastes või sõjakuritegudes süüdi olevaid isikuid, keda pole veel kohtu alla antud, ning nendivad, et inimsusevastaseid kuritegusid pannakse mitmes maailma paigas toime ka tänapäeval, seoses agressiivsete sõdadega ning rassismi-, apartheidi- ja kolonialismipoliitikaga, ning et sel-liste kuritegude karistamata jätmine on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega. Õigusteooria seisukohast on suurim tähtsus 1973. aasta resolutsioonil nr 3074 (XXVIII), mis kõneleb rahvusvahelise koostöö printsiipidest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude süüdlaste avastamise, vahistamise, väljaandmise ja karistamise küsimustes. See täpsustab, et rahvusvaheline kriminaalvastutus kehtib millal tahes ja kus tahes toimepandud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude kohta (inglise keeles whenever or wherever, vene keeles kogda bõ i gde bõ). Märkimata on jäetud nõue, et neid kuritegusid täpsemalt määratlenud rahvusvahelised konventsioonid oleksid kuritegude toimumise ajal juba olemas olnud. Sisuliselt peaks järeldama, et igasugused inimsusevastased ja sõjakuriteod on ÜRO PA selle resolutsiooniga tunnistatud kuritegudeks rahvusvahelise tavaõiguse alusel ning nende määratlemine konventsioonides tähendas üksnes alati kehtinud tavaõiguse kirjapanemist.

Hulk riike ei ole aegumatuskonventsiooniga nõustunud ega seda ratifitseerinud. Konventsiooni vastuvõtmise resolutsiooni poolt hääletas ÜRO Peaassamblees 26. novembril 1968 kõigest 80 riiki, vastuhääletajaid polnud, hääletamata jättis 23 riiki. Eespoolmaini-tud hilisemate resolutsioonidega oli umbes samasugune lugu. 1986. aasta septembrikuuks oli konventsiooni ratifitseerinud kõigest 28 riiki, ka hiljem pole ratifitseerijaid kuigi palju lisandunud. Järelikult jagunevad riigid nende poolt rakendatava rahvusvahelise karistusõiguse ajalise kehtivuse poolest kahte gruppi. Need, kes konventsiooniga ei ühinenud, heidavad ette, et kehtestades rahvusvahelise kriminaalvastutuse olenemata kuritegude toimepaneku ajast ei arvesta aegumatuskonventsioon teatavaid õiguse üldisi põhiprintsiipe. Nende meelest rikub konventsioon eelkõige nõuet, et kriminaalnormil ei tohi olla tagasiulatuvat jõudu. Seega on just nemad andnud konventsioonis veidi segaseks jäävale väljendile “sõltumata ajast, millal...” ühese tõlgenduse, et see tähendab nor-mide tagasiulatuvat jõudu.

Probleem on tegelikult pärit juba Nürnbergi tribunali põhikirja ja kohtuotsuse aegadest. Tunnistades kohtuotsuse aluseks olevad normid rahvusvaheliseks tavaõiguseks, loodi tollal väga oluline kohtulik eeljuhtum ehk pretsedent. Üldine õiguslik põhimõte nõuab muidugi, et isikuid ei tohi vastutama panna tegude eest, mille kriminaalsus pole neile eelnevalt teada. Ent tundub siiski olevat vaieldamatu, et seda põhimõtet ei saa rakendada sedavõrd julmade tegude puhul nagu inimsusevastased ja sõjakuriteod. Äsjaöeldu veelgi üldisem sõnastus on toodud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7.2: kui mingi tegu või tegevusetus oli selle toimepaneku ajal tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi kuritegu, siis ei takista miski kohtumõistmist toimepanija üle ega tema karistamist. Inimsusevastaste kuritegude karistatavuse küsimus võiks sõltuda rahvusvahelise tavaõiguse normide tuvastatavusest, kuid Euroopa inimõiguste konventsioon ei nõua isegi mitte tavaõiguse olemasolu, vaid üksnes lähtumist tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtteist.

Normaalse juriidilise mõtlemise alusel tundub, et need, kes tunnustasid Nürnbergi, oleksid pidanud tunnustama ka samasugusest loogikast lähtunud aegumatuskonventsiooni. Tegelikult polnud see tollal ei juriidiline ega loogiline, vaid poliitiline probleem: vahepeal oli alanud Külm Sõda ja sakslastest saanud hädavajalik jõud Lääne poolel. Tänapäevaks on olukord muutunud. Niihästi Nürnbergi tribunali põhikirja kui ka paljusid hilisemaid rahvusvahelise karistusõiguse konventsioone (genotsiidivastast konventsiooni, sõjaohvrite kaitse Genfi konventsioone jt) on rahvusvaheliselt tunnustatud eriteadlased juba hulk aega tagasi hakanud tavaõiguse osaks ning järelikult kõiki riike kohustavaks lugema. Uusim areng on seotud rahvusvahelise tribunali loomisega endises Jugoslaavias toimunud sõjakuritegude karistamiseks. ÜRO Julgeolekunõukogu on selles küsimuses oma resolutsioonidega nr 771, 780, 808 ja 827 (alates 1992. aastast) lisanud vähemalt kaks juriidiliselt olulist eeljuhtumit. Esiteks, ÜRO Peaassambleest mööda minnes moodustas Julgeolekunõukogu (ÜR Harta artikli 29 alusel) rahvusvahelise tribunali oma vahetu abiorganina. Teiseks, tribunali põhikirja kinnitamine andis kõigile Genfi konventsioonidele, genotsiidivastasele konventsioonile, Rahvusvahelise sõjatribunali põhikirjale 1945. aastast ning Haagi 1907. aasta IV konventsioonile ÜRO lõpliku tunnustuse kui osale kõiki riike kohustavast rahvusvahelisest tavaõigusest.

Eelmises kolmes lõigus käsitletud juriidilised probleemid puudutavad riike, kes pole aegumatuskonventsiooniga või sellega seotud konventsioonidega ühinenud. Kuid ka neile on rahvusvahelisest tavaõigusest kinnipidamine kohustuslik. Eesti jaoks pole neid probleeme olemas, sest Eesti on aegumatuskonventsiooniga ühinenud ja lepinguid peab täitma. Kõik olulisemad inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid käsitlevad konventsioonid on Eestile täiel määral kohustuslikud ning moodustavad lahutamatu osa Eestis kehtivast õigusest. Karistamine on kohustuslik sõltumata kuritegude toime-paneku ajast. Seda tuleb vaadelda konventsioonide tagasiulatuva jõuna.

Karistamiseks pole nõutav, et riik, kelle kodanikku karistatakse, oleks aegumatuskonventsiooniga ühinenud. Üldiselt peetakse kohut ja karistatakse sellel maal, kus kuriteod toime pandi, kuid igal riigil, kes on aegumatuskonventsiooniga ühinenud, on ühtlasi õigus nõuda, et ta saaks ise oma kodanike üle kohut mõista. Riigid teevad koostööd süüdlaste vastastikku väljaandmisel ega võimalda neile poliitilist varjupaika. Kehtib põhimõte “kas karistada või välja anda”. Süüdlasteks loetakse niisuguseid riigivõimu esindajaid ja eraisikuid, kes on inimsusevastase või sõjakuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või vahetult õhutanud teisi sellist kuritegu toime panema või võtnud osa vandenõust selle toimepanemiseks, olene-mata kuriteo lõpuleviimise astmest. Konventsioon rõhutab. et vastutavad on ka riigivõimu esindajad, kes olid kuriteo toimepanemisest teadlikud. Kui alluv isik on inimsusevastase või sõjakuriteo toime pannud valitsuse või oma ülemuse käsul, siis tuleb tema suhtes arvesse “Nürnbergi põhimõte”, et käsk ei vabasta vastutusest, aga kui õiglus nõuab, võib seda vaadelda karistust kergendava asjaoluna. Sealjuures pole peamine mitte käsu olemasolu, vaid küsimus, kas süüdistataval oli tegelikkuses moraalse valiku võimalust.

Eesti ratifitseeris aegumatuskonventsiooni 26. septembril 1991. aastal. Nõukogude Liit oli aegumatuskonventsiooni üks peamisi läbisurujaid ja on sellega muidugi ühinenud, niisiis on konventsioon kohustuslik ka Venemaale.

6.2. Inimsusevastased kuriteod

Inimsusevastasteks rahvusvahelisteks kuritegudeks tunnistab aegumatuskonventsioon järgmised kuritegude liigid:

· inimsusevastased kuriteod, nii nagu need on määratletud rahvusvahelise Nürnbergi sõjatribunali põhikirjas 8. augustil 1945 ja kinnitatud ÜRO PA 1946. aasta resolutsioonidega nr 3(I) ja nr 95(I); need kuriteod tunnistatakse inimsusevastaseks olenemata sellest, kas nad on toime pandud sõja- või rahuajal;

· elanike pagendamine relvastatud kallaletungi või okupatsiooni tagajärjel (sealhulgas nähtavasti teod, mida tänapäeval on hakatud nimetama etniliseks puhastuseks);

· ebainimlikud teod, mis on apartheidipoliitika tagajärg;

· genotsiidikuriteod vastavalt sellekohasele konventsioonile.

Aegumatuskonventsiooni otsene viide Nürnbergi sõjatribunali põhikirjale tunnistab konventsiooni lahutamatuks osaks kõik selles täiendavalt loetletud inimsusevastased kuriteod, ja nimelt:

· igasuguste tsiviilelanike vastu toimepandud mõrvamised, nende hävitamine, orjastamine, küüditamine ja muud ebainimlikud teod;

·  tagakiusamised (persecutions) poliitilistel, rassilistel või usulistel põhjustel ükskõik missuguste Tribunali kohtumõistmisele allutatud kuritegude toimepaneku käigus või nendega seoses.

Oluline on rõhutada, et viimased kaks kuriteokoosseisu, nagu ka “elanike pagendamise” punkt, hõlmavad igasuguseid, niisiis ka kohtulikult või kohtuväliselt karistatud tsiviilelanikke niihästi sõjategevuse kui ka okupatsiooni tingimustes, kuid ühtlasi ka okupeeriva riigi enda kodakondseid. Aegumatuskonventsiooni sissejuhatuses viidatakse lisaks veel ÜRO PA 1966. aasta resolutsioonidele 2184 ja 2202, millega viimased tunnistatakse lepinguliselt kehtivaks kõigi konventsiooniga ühinenud riikide jaoks. Vastavalt konventsiooni sissejuhatuse sõnastusele tähendab see põliselanikkonna majanduslike ja poliitiliste õiguste rikkumise ning apartheidipoliitika keelamist.

Aegumatuskonventsioonis viidatud genotsiidivastane konventsioon kuulub ajalooliselt kõige esimeste hulka, millega asuti kaitsma rassiliste ja rahvuslike inimkoosluste kollektiivseid õigusi. Konventsioon pärineb 1948. aastast. Nõukogude Liit ratifitseeris selle alles 1954. aastal, kuid USA koguni 1988. aastal ja Ühendatud Kuningriik 1970. aastal.

Rahvusvahelise Kohtu hinnangu kohaselt tuleb genotsiidivastase konventsiooni aluseks olevaid põhimõtteid pidada siduvaks kõigile tsiviliseeritud riikidele, isegi kui need pole endale otseseid lepingulisi kohustusi võtnud. Samuti tuleb üldiseks kohustuseks pidada riikide koostööd “vabastamaks inimkonda sellisest vastikust nuhtlusest”, nagu on öeldud konventsiooni sissejuhatuses. Järeldust, et genotsiidivastased normid moodustavad osa rahvusvahelisest tavaõigusest ning kuuluvad võib-olla rahvusvahelise õiguse imperatiivnormide (= ius cogens’i ehk sundusliku õiguse) hulka, toetab ka riikide üldine praktika.

Genotsiidikuriteo mõistemäärangu kohaselt on selle põhitunnuseks kavatsus hävitada täielikult või osaliselt mingeid rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi gruppe (eestikeelses tõlkes on öeldud “üksusi”, mis on ehk sisuliselt õigem), seega eeldatakse igal juhul tahtlikku tegevust. Genotsiidikuritegudena on loetletud:

· grupi liikmete tapmine,

· grupi liikmetele tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamine,

· tahtlik selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustavad grupi täielikku või osalist hävimist,

· abinõude rakendamine sündimuse takistamiseks grupis,

· sunniviisiline laste ümberpaigutamine ühest grupist teise.

Lisaks vahetule genotsiidile loetakse karistatavaks ka vandenõu genotsiidi toimepanekuks, otsene ja avalik genotsiidi õhutamine, genotsiidi teostamise katse ja genotsiidist osavõtt. Riigi Teatajas avaldatud konventsiooni eestikeelses vaikeis sisaldub tõlkeviga: tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste (i.k. serious bodily or mental harm) tekitamise asemel peetakse genotsiidiks raske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamist, mis eeldab tunduvalt rohkemat kui paljas kahjustus. See viga on üle kandunud ka meie kriminaalkoodeksi täiendusse.

Genotsiidivastase konventsiooni puudusteks peavad asjatundjad eelkõige seda, et kaitsmisvääriliseks arvatud üksuste hulgast on välja jäetud poliitilised ja sotsiaalsed inimgrupid. Mõned autorid kahetsevad, et konventsioon võtab arvesse ainuüksi füüsilisi ja bioloogilisi inimgrupi hävitamise meetodeid, mitte aga sotsiaalseid (näiteks vägivaldset ümberrahvustamist). Konventsiooni rakendamise põhiprobleemina rõhutatakse rahvusvahelise sunni möödapääsmatust, sest praegu on lugu kahjuks nii, et riik kui peamine genotsiidi tegelik läbiviija on ise vastutav selle kuriteo jälitamise ja mahasurumise eest. Seetõttu eeldab genotsiidi karistamine süüdlasriigi kadu, mis on küll soovitav, kuid ikkagi haruldane sünd-mus.

Osalt on neid puudusi püüdnud kõrvaldada apartheidivastane konventsioon, mis määratles apartheidi mõiste 5 aastat pärast seda, kui aegumatuskonventsioon oli apartheidi inimsusevastaseks kuriteoks tunnistanud. 1990. aasta augusti seisuga oli apartheidivastase konventsiooniga ühinenud 89 riiki, kuid aasta aega enne seda polnud veel alla kirjutanud USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ega mitu muud suuremat riiki, nende hulgas peaaegu kõik endised koloniaalriigid. Seetõttu ei saa apartheidivastast konventsiooni pidada rahvusvahelise tavaõiguse osaks. Nõukogude Liit oli üks peamisi konventsiooni algatajaid ja ratifitseeris selle ilma reservatsioonideta, järelikult kohustab see täiel määral ka Venemaad. Eesti ühines apartheidivastase konventsiooniga 1991. aastal, kuid avaldas selle vaikei alles 1995. aastal.

Lõuna-Aafrikas tähendas apartheidisüsteem valgenahalise vähemuse ülevõimu vägivaldset kindlustamist ja säilitamist rahva mittevalge enamiku üle kõigil seadusandliku, majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise tegevuse aladel, seega elanike enamuse jõhkrat rassilist diskrimineerimist, inimõiguste ja inimese põhivabaduste massilisi rikkumisi ning poliitiliste vastaste halastamatut tagakiusamist kuni süütute eraisikute mõrvamiseni. Sellest, et apartheid võib maailmas esineda kõikjal ega piirdu ainuüksi Aafrikaga, oli eespool (osas 5.4) juba juttu; sealsamas oli tähelepanu juhitud eestikeelses vaikeis vastupidist muljet loovale tõlkeveale. Kui kõrvale jätta nahavärvist tingitud erijooned, siis torkab silma apartheidisüsteemi kaugeleulatuv sarnasus Nõukogude korraga Eestis (vt allpool osa 6.3). Uurijad täheldavad ühisjooni ka rassilise segregatsiooni süsteemiga USAs, mis pärast orjuse kaotamist kestis veel terve sajandi. Apartheidivastase konventsiooni eelnõu esitasid ÜROle Guinea ja N. Liit juba 1971. aastal. N. Liit nägi selles “kapitalistliku maailmasüsteemi” vastast relva, ühtlasi ka vahendit “kolmanda maailma” riikide kaasatõmbamiseks enda poolele. See seletab, miks mitu mõjukat lääneriiki ning koguni mitu apartheidi poliitikat korduvalt hukka mõistnud riiki ei ole konventsioonile alla kirjutanud.

Apartheidikuriteo mõistemäärang sisaldab loetelu “ebainimlikest tegudest”, mis kõik kuuluvad jälitamisele ja karistamisele kui inimkonnavastased kuriteod, kui vaid nende eesmärgiks on ühe rassirühma ülevõimu kehtestamine ja säilitamine ning ülejäänute süstemaatiline rõhumine (rassi laiendatud mõiste vt eespool osa 5.3 ja apartheidi mõiste kohta osa 5.4). Apartheidikuriteod jagunevad kuude alamliiki, mis on loomulikult igaüks omaette karistatavad:

· rassirühma või -rühmade liikmete ilmajätmine õigusest elule ja isikupuutumatusele (nende mõrvamine, neile tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamine, nende vabaduse või väärikuse ründamine, nende piinamine või julm, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, nende meelevaldne arreteerimine ja ebaseaduslik vangispidamine);

· rassirühmale või -rühmadele tahtlikult niisuguste elutingimuste pealesurumine, mis on mõeldud esile kutsuma nende täielikku või osalist füüsilist hävingut;

· igasugused seadusandlikud ja muud meetmed, mis on mõeldud takistama rassirühma või -rühmade osavõttu riigi poliitilisest, ühiskondlikust, majandus- ja kultuurielust, ning teadlik tingimuste loomine takistamaks nende täielikku arengut, sealhulgas nende ilmajätmine inimese põhiõigustest ja vabadustest (kaasa arvatud õigus tööle, õigus moodustada ametiühinguid, õigus saada haridust, õigus kodumaalt lahkuda ja sinna tagasi pöörduda, õigus kodakondsusele, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida, õigus omada veendumusi ja neid vabalt väljendada, õigus rahumeelselt koguneda ja vabadus ühingutesse koonduda);

· igasugused, sealhulgas seadusandlikud meetmed elanikkonna jaotamiseks rassitunnuste järgi, luues rassirühma või -rühmade liikmeile eraldi reservatsioone ja getosid, segaabielude keelamine erinevate rassirühmade liikmete vahel, rassirühmale või -rühmadele või nende liikmetele kuuluva maaomandi eksproprieerimine;

· rassirühma või -rühmade liikmete tööjõu ekspluateerimine, eriti nende sunniviisiline töölerakendamine;

· organisatsioonide ja isikute jälitamine põhiõiguste ja -vabaduste äravõtmisega apartheidi vastustamise eest.

Neljandas alamliigis vajab seletust sõna “reservatsioonid”. See on eesti tõlkes ebaõnnestunud termin, mis näib olevat pärit ametlikust vene vaikeist. Ka ingliskeelne vaste (reserves) on mitmetähenduslik. Eesti juriidilises terminoloogias on “reservatsioon” üldiselt kasutusel lepingupunkti kohta sõnastatava lisatingimuse tähenduses, millega lepingupool endale täiendavalt mingi õiguse jätab või “reserveerib” (vt eespool osa 2.1). Apartheidi puhul ei vasta kasutatud termin eesti keelepruugile. Otseses mõttes tähistab see siin rassilise segregatsiooni korras eraldatavat asundit või kaitseala (ka reservaati), üldjuhul võib olla ka tegemist mingile rassigrupile tegevusala või eriõiguse tagamisega ehk “reserveerimisega”. Tõlkeraskuste tõttu on siinses kirjutises püütud seda sõna vältida.

Apartheidi mõistemäärangu kommentaarides juhitakse tähelepanu sellele, et apartheid on alati suunatud mingite vahetute ohvrite vastu, aga samal ajal ka inimkonna vastu tervikuna. Seetõttu on inimkonnal nii õigus kui kohustus apartheidiga võidelda ja kannatanuid hüvitada. Rahvusvahelist kriminaalvastutust, nii nagu see on konventsioonis sätestatud, tõlgendatakse hukkamõistuna kogu inimkonna poolt. Vastutama peavad apartheidikuriteo toimepanijad ning selles osalenud, seda õhutanud või seda kavandanud isikud, aga peale nende ka kõik isikud, asutuste ja organisatsioonide liikmed ja riikide esindajad, kes on kuriteole kaasa aidanud, seda soodustanud või toimepanijaga koostööd teinud. Riigid on kohustatud oma seadused konventsioonis määratletuga vastavusse viima.

ÜRO juures töötav Rahvusvahelise õiguse komisjon (International Law Commission ehk ILC) on ÜRO Peaassamblee ülesandel koostanud ja esimesel lugemisel heaks kiitnud rahu ja inimkonna julgeoleku vastu suunatud kuritegude rahvusvahelise koodeksi eelnõu. Selle artikkel 20 määratleb apartheidi peaaegu samas sõnastuses nagu apartheidivastane konventsioon. Erinevus avaldub karistamisele kuuluvate isikute ringi piiramises ja apartheidikuritegude loetelust näidete ärajätmises. Karistatavaks loetakse üksnes eestvedajad või organisaatorid, kes on apartheidikuriteo toime pannud või andnud käsu selle toimepanemiseks. On arvestatud asjaolu, et apartheidisüsteemi puhul on inimõiguste kõikehaarava vägistamise teenistusse rakendatud riigi kogu poliitika, õiguskord ja majandus-elu, nii et oleks raske eristada neid, kes apartheidi aktiivselt toetavad, nendest, kes sellega vaid lepivad või koguni passiivset vastupanu osutavad. Probleem on olemas, kuid Eesti kohtute jaoks on kohustuslikud apartheidivastase konventsiooni kui ratifitseeritud rahvusvahelise lepingu kõik sätted. Küll aga tuleb arvesse “Nürnbergi põhimõtete” reegel, et kuriteo toimepanekut valitsuse või ülemuse käsu täitmise korras võib käsitada vastutust kergendava asjaoluna.

Apartheidivastane konventsioon kuulutab kuritegelikuks kõik organisatsioonid ja asutused, kes apartheidikuriteo toime pane-vad. Sellest järeldub, et kui edaspidi kuskil kindlaks tehakse apartheidikuritegu, kaasa arvatud selles osalemine, selle õhutamine või kavandamine mõne organisatsiooni või asutuse kui juriidilise isiku poolt, siis on see organisatsioon või asutus vastavas riigis automaatselt kuritegelikuks tunnistatud juba ainuüksi seetõttu, et riik on ühinenud apartheidivastase konventsiooniga (see ei välista muidugi vajadust otsuse järele, mis tekkinud olukorra tuvastaks). Et konventsioon ei määratle konkreetseid karistusi (sanktsioone) kuritegude eest, siis üksikisikute puhul on alati vaja kehtestada siseriiklik kriminaalnorm, mis kordab konventsiooniga sätestatud kuriteokirjeldust ja lisab karistuse. Organisatsiooni ega asutust muidugi karistada ei saa. Nende kuritegelikuks tunnistamine tähendab üksnes moraalset hinnangut ning kohustust organisatsioon keelata ja kõik sinna kuulunud isikud uurimisele võtta. Neid aga saab kriminaalvastutusele võtta ainuüksi igaühe individuaalse süü tuvastamise korras, sest tsiviliseeritud riigid ei tunne kollektiivset kriminaalvastutust.

Apartheidi mõistemäärangus kirjeldatud kuritegude iseloom eeldab süüdlase tahtlikku tegevust. Kus tahtlikkus ei järeldu otse teokoosseisust, seal on seda täiendavalt rõhutatud. Konventsioon määrab, et apartheidikuritegu kuulub teo motiividest ja toimepaneku asjaoludest olenemata igal juhul karistamisele.

Rassilise diskrimineerimise eest kaitstud õiguste loetelu on peaaegu üks ja sama nii apartheidivastases kui ka diskrimineerimisvastases konventsioonis. Nende õiguste äravõtmine on apartheidikuriteona karistatav, kui on tegemist eesmärgiga kehtestada mingi rassirühma ülevõim teis(t)e suhtes ja teadliku tingimuste loomisega takistamaks teis(t)e rassirühma(de) täielikku arengut või kui sellisel viisil ahistatakse apartheidisüsteemi vastustajaid. Muudel juhtudel on tegemist “lihtsa” rassilise diskrimineerimisega ning inimsusevastane kuritegu langeb ära. Sisuliselt tähendab see kuriteo aegumise võimalust.

Mitu apartheidivastase konventsiooniga hõlmatud kuritegu kestsid Eestis kuni 1980-ndate aastate lõpuni. Nende karistamiseks vajalikud sätted on aga meie kriminaalkoodeksis sõnastatud väga ebamääraselt (vt osa 7.2). Konventsiooni ratifitseerimisest möödu-nud viie aasta jooksul pole olnud ühtki apartheidivastase konventsiooni alusel algatatud kriminaalasja, nii et puudub ka kohtu tõlgendus olemasolevate sätete kohta. Peame möönma, et meie mõlemad riigikogud, kõik valitsused ja kohtusüsteem on toime pannud konventsiooni rikkumise, sest nad olid ja on kohustatud “rakendama seadusandlikke, kohtu- ja administratiivmeetmeid, et ... kohtu alla anda ja karistada isikuid, kes kannavad vastutust konventsiooni II artiklis defineeritud tegude eest...”.

6.3. Nõukogude apartheid ja selle iseärasused

Eespool (osas 5.4) toodud apartheidi definitsioonist järeldub, et nõukogude okupatsioonisüsteem Eestis oli tegelikult apartheid. See oli riiklikult organiseeritud ja seadustatud rassistlik süsteem ühe rassirühma, nimelt vene ümberasujate ülevõimu kehtestamiseks ja säilitamiseks ning kohaliku rahva plaanipäraseks rõhumiseks ja hävitamiseks. Rõhujate nimetamine venelasteks on teataval määral tinglik. Ehkki etnilised venelased olid tulnukate seas valdavas ülekaalus, leidus nende kõrval ka muude N. Liidu rahvaste (enamvähem venestunud) esindajaid, nii et võib-olla oleks täpsem öelda nõukogude rahvas ehk nõukogude natsioon (kasutame siin natsiooni mõistet nii, nagu see järeldub diskrimineerimisvastase konventsiooni inglise–prantsuse ametlikest vaikeidest, kus eristatakse natsiooni ja etnost, kuid ühtlasi peetakse rassitunnuseks nii ühte kui teist, vt osa 5.3).

Apartheidi mõistemäärangus loetletud kuritegusid Eesti elanikkonna mitmesuguste rassirühmade vastu korraldati kavakindlalt ja väga suures ulatuses. Eriti võigas oli rõhutud rassirühmade ilmajätmine õigusest elule ja isikuvabadusele ning nende vabaduse ja väärikuse ründamine, sealhulgas mitmedkümned tuhanded mõrvad ning rohkem kui saja tuhande eesti inimese meelevaldne arreteerimine ja vangidena või küüditatutena väljasaatmine. Selle kõige ebaseaduslikkust on nüüd koguni Venemaa tunnistama hakanud. Lisaks loodi sadadele tuhandetele eestlastele meelega elutingimused, mis pidid viima eesti rahva järkjärgulisele füüsilisele hävimisele, sealhulgas järglaste saamise takistamisele või vähemalt rahvusliku iseoleku kaotamisele. Teadliku, NLKP eestvõttel riiklikult juhitud diskrimineerimisega püüti ahistatud rassirühmade kõigekülgset arengut pidurdada nende ilmajätmisega paljudest inimese põhilistest õigustest ja vabadustest (vt loetelu eespool osa 5.1 teise lõike lõpus, samuti põhjalikumalt esitatud näiteid osades 4.3 ja 4.4). Niihästi Eestis tervikuna kui ka kohalikel ja valdkondlikel (sh ettevõtete) tasanditel ja tegevusaladel teostati segregatsiooni, mis väljendus elanikkonna liigitamises, jaotamises ja eraldamises rassiliste tunnuste järgi, kusjuures eelistatud ja soodustatud nõukogude immigrantide rassirühmale vastandati hulk mitmete rassitunnuste (riikkondliku, etnilise või perekondliku, kaasa arvatud klassikuuluvuse) alusel ahistatavaid kohalikke elanikerühmi. Korraldati eesti talurahva maaomandi üldine eksproprieerimine, s.t omastamine okupeeriva riigi poolt, suure osa omanike ja nende perekondade küüditamine ja ülejäänute kolhoosidesse sundimine, mis Stalini ajal tähendas otsest sunnismaisust ja teoorjust. Nõukogude süsteemi vastustajaid ja vastustamises kahtlustatavaid jälitati armutult. Kõik need ebainimlikud teod on apartheidi mõiste definitsioonis üles loetud apartheidikuriteo alamliikidena.

Nõukogude apartheidil oli klassikalise lõuna-aafrika apartheidiga võrreldes muidugi mitmeid erijooni, kuid see ei muuda asja olemust. Esimene iseärasus oli ülim silmakirjalikkus, millega apartheidi maskeerida püüti. Näiteks kurikuulus proletaarse internatsionalismi ehk rahvaste sõpruse loosung, mis Eestis tähendas Venemaalt ümberasunute igasuguseid eriõigusi, kaasa arvatud õigus saada eeliskorras tööd ja eluaset ning õigus töötada ja õppida neile kindlustatud majandus- ja erialadel. “Kohalikele” aga tähen-das rahvaste sõprus üksnes kohustust austada “suurt vene rahvast” ehk “vanemat venda”, õppida juba lasteaias sundkorras selle keelt ja edaspidi leppida omaenda kodumaal teise järgu elaniku alandava rolliga. Leppimatus sellega oli karistatav. Vene natsionalism ja šovinism olid lubatud ja koguni soositud, nende vastustamine aga tembeldati kuriteoks nimega “eesti kodanlik natsionalism”.

Silmakirjalikkuse musternäide nii Eestis kui ka kogu maailmas oli suurvene imperialismi maskeerimine “võitluseks töörahva huvide eest”. Sisemaal tähendas see klassivõitlust ehk varasemate omanike perekondade mahasurumist ja hävitamist, väljapoole suunatuna aga impeeriumi pidevat laiendamist, valmistumist selle kaits-miseks väidetavalt kogu aeg ähvardavate välismaiste rünnakute vastu, vägivaldset sekkumist oma ülemvalitsuse alla haaratud riikide siseasjusse ning vaenuliku “kapitalistliku maailmasüsteemi” väidetavate käsilaste usinat otsimist ja hävitamist kõigis nn sotsialistlikes maades. Nõukogude poliitika tegeliku olemuse on veenvalt paljastanud väga paljud uurijad niihästi süsteemi sees kui ka mujal maailmas. Nõukogude riik ilma kommunismi sõnalise viigileheta oli kõige tavalisem totalitaarne imperialistlik režiim, võrreldav Hitleri Suur-Saksamaaga. Erinevalt Suur-Saksamaast valitses totalitaarsus ka majanduses. Antisemitism oli N?ukogude Liidus leebem, selle eest aga lisandus valdava enamiku mittevene rahvaste rassistlik ahistamine.

Nõukogude apartheidi teine iseärasus Eestis oli allasurutud rassirühmade mitmekesisus ja teadlik vahetegemine neisse suhtumises. Rakendati “jaga ja valitse” põhimõtet. Lõuna-Aafrika apart-heid oli lihtne valgete ja mustade vastasseis, põhiliselt kaks rühma ja segregatsioon nahavärvuse alusel. Eestis oli ainsaks eelistatud rassirühmaks nõukogude natsioon, seega siis okupeeriva riigi rahvas, keda okupeeritud Eestisse järjekindlalt ja suures ulatuses ümber asustati. Ahistatud ja rõhutud rühmaks oli eesti põliselanikkonna ehk eesti natsiooni see osa, kes ei teinud koostööd okupantidega. Kuid etnilisi eestlasi ahistati veel eraldi, tehti paljudes asjades vahet eesti ja muude etniliste rühmade vahel ning eestlaste hulgas moodustati täiendavalt ahistatavaid rassirühmi sugukondliku põlvnemise, s.t klassikuuluvuse ja perekondlike sidemete alusel. Niisuguses mitmel alusel ülesehitatud, kuid siiski terviklikus rassilise rõhumise süsteemis moodustas paralleelse liini valdkonniti korraldatud segregatsioon, eelistamine ja ahistamine lähtudes asutuste ja ettevõtete tegevusalast ja sõjalisest tähtsusest. Kohtlemise erinevustega loodeti vältida või vähemalt pärssida rahva ühtset vastupanu. Diskrimineerimise ajendite näiliku paljusega püüti ühtlasi maskeerida apartheidi põhiolemust.

Nõukogude apartheidi kolmas iseärasus oli tingitud rõhuva ja rõhutud rahvaosa suurussuhetest. Lõuna-Aafrikas on valge elanikkonna osakaal väike ja kogu aeg vähenemas, mistõttu sealne rassism püüdis valgete olemasolu ja ülevõimu eelkõige säilitada tingimustes, kus mustanahalise tööjõu pidev juurdevool oli majanduslik paratamatus. See oli rassism kaitseseisundis. Eestis seevastu on nõukogude (suurvene) rassism kogu aeg olnud ründav ja oma ülevõimu kõigi vahenditega laiendav pool, kelle selja taga seisab 140 miljonit venelast, niisiis tohutu jõureserv vaevalt ühe miljoni eestlase vastu. Nõukogude apartheidi eesmärk Eestis polnud seetõttu mitte rõhumist teostava vähemuse enesekaitse ja positsioonide säilitamine, vaid hoopis selle vähemuse muutmine enamuseks. Taotleti senise eesti enamuse, lõppkokkuvõttes kogu eesti rahva likvideerimist. Sellest hoolimata jäi nõukogude rassism Eestis kuni N. Liidu kokkuvarisemiseni vähemuse valitsuseks.

Neist jõusuhetest tingituna võis nõukogude apartheid endale neljanda iseärasusena lubada meetodite paindlikkust, ära kasutades rõhuva vähemuse kiiret arvulist kasvu ja eestlaskonna vastupanuvõime nõrgenemist. Esialgu olid apartheidi kehtestamisel hulk aastaid ülekaalus selle mõistega hõlmatud vägivaldse genotsiidi meetodid. Eesmärk oli poliitilise ja rahvusliku eliidi, ohvitserkonna, haritlaskonna, iseseisva talurahva, keskklassi, tegelike ja arvatavate vabadusvõitlejate ja nende perekondade, üldse eesti ühiskonda kandvate rahvakihtide sihikindel hävitamine, vene asualade ja väiksemate asundite jaoks ruumi tegemine ja põlisrahva vastupanu murdmiseks üldise terroriõhkkonna loomine. Rööbiti loodi piirkondlikke ja ametkondlikke segregatsioonil põhinevaid asu- ja tegevusalasid nõukogude immigrantide jaoks, et vältida nende sulandumist põhirahvastiku hulka. Anastatud üherahvuselisel maal pidid piirkondlikud asualad olema ühtlasi okupatsiooni strateegilisteks tugialadeks. Nende paigutus Eesti territooriumil viitab läbimõeldud plaani olemasolule.

Kui 1950. aastate lõpus hakkas immigrantide arv juba ületama veerandit elanikkonnast, siis asendati rahva vahetu likvideerimine genotsiidi veidi “pehmema” teisendiga, nimelt selliste elutingimuste pealesurumisega, mis pidid ajapikku viima põlisrahva täielikule või osalisele hävimisele, muuseas ka sündimuse pidurdamise teel. Nõukogude apartheidi üks vorm Eestis oli kindlasti ka ümberrahvustamine ehk rahva senise keele ja eripära kaotamine ja venelusega asendamine, seega rahva kui etnilise üksuse hävitamine. Sõjalise tähtsusega tugialad ja ettevõtted säilitati küll endiselt puutumatute vene valdkondadena, kuid vähem tähtsatesse hakati vähehaaval lubama niisuguseid “kohalikke”, kellelt sundvõõrkeelses keskkonnas loodeti rahvusliku iseoleku (identiteedi) nõrgenemist. “Kohalike” osaline üleviimine parematesse tingimustesse oli ühtlasi tasu kollaboratsionismi ehk okupatsiooniga kaasatöötamise eest.

Nõukogude apartheidi pole seni kuigi palju uuritud, mistõttu see mõiste võib mõnele uudne tunduda. Ent vene propagandistid ja mitmed nende eesti mõttekaaslased on juba ammu aru saanud, et nõukogude okupatsiooni ajal Kirde-Eestis, Tallinnas ja mujal rassilise segregatsiooni põhimõttel loodud vene asualad on tege-likult apartheidi ilmingud. Nad eksivad vaid selles, et unustavad meelega ajaloo ja piirduvad üksnes geograafiaga, nimetades seda nähtust “eesti apartheidiks”. Üks endine OSCE esindaja Eestis on ettevaatlikum ja kõneleb peamiselt ohust, et kui Narva ei hakata eestlasi asustama, siis võib sellest linnast kujuneda vene geto. Ta jätab ütlemata, et see, mida ta nimetab “Narva getoks”, on tegeli-kult üks Nõukogude võimu poolt teostatud järjekindla rahvusliku segregatsiooni kujukamaid ilminguid.

Nõukogude apartheidi teaduslikuks käsitluseks läheb vaja muidugi täiendavaid uuringuid, eriti okupatsiooniaegsete direktiivdokumentide läbitöötamist ja põhjalikumat faktide kogumist. Esialgseks iseloomustuseks peaks aga piisama ülalöeldust.

6.4. Sõjakuriteod

Aegumatuskonventsioon sisaldab lisaks inimsusevastastele kuritegudele loetelu kuritegudest, mida tuleb käsitada sõjakuritegudena ja mis on samuti aegumatud. Nendeks on:

· Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunali põhikirjaga 8. augustil 1945 määratletud ja ÜRO PA resolutsioonidega 3(I) ja 95(I) 1946. aastal kinnitatud sõjakuriteod;

· nn tõsised õiguserikkumised (grave breaches), mida loetlevad neli Genfi konventsiooni sõjaohvrite kaitse kohta 12. augustist 1949.

Aegumatuskonventsioonis osundatud Nürnbergi tribunali põhikiri annab esimese osa sõjakuritegudest, mis on määratud järgmise loeteluga:

· sõjapidamise seaduste või tavade (ius in bello) rikkumised; sinna hulka kuuluvad (kuid järgnevaga mitte piirdudes) okupeeritud territooriumilt päritolevate või seal asuvate tsiviilelanike mõrvamine, jõhker kohtlemine või nende küüditamine sunnitööle või muudel eesmärkidel;

· sõjavangide või merd sõitvate isikute mõrvamine või jõhker kohtlemine;

· pantvangide tapmine;

· avaliku või eraomandi rüüstamine;

· linnade, alevite ja külade meelevaldne purustamine või ilma sõjalise vajaduseta laastamine.

Teine osa sõjakuritegudest on määratletud aegumatuskonventsioonis viidatud 1949. aasta Genfi konventsioonidega, mis täiendavad ja asendavad varasemaid Genfi konventsioone 1864., 1906. ja 1929. aastast ning Haagi konventsioone 1899., 1907. ja 1923. aastast. 1949. aasta Genfi dokumentides on kordamist leidnud väga palju nendest varasematest konventsioonidest võetud sätteid. Eriti oluline on 1907. aasta Haagi IV konventsioon maasõja seaduste ja tavade asjus, mis koos sellele lisatud eeskirjadega tunnistati juba Nürnbergi sõjatribunali otsusega rahvusvaheliseks tavaõiguseks, samuti nagu Genfi 1929. aasta konventsioon. Oma kaugele minevikku ulatuva tagapõhja ning maailma riikide üldise tunnustuse tõttu (konventsioonidega oli 1995. aastaks ühinenud 186 riiki) arvatakse tänapäeval kõik neli Genfi 1949. aasta konventsiooni tervikuna rahvusvaheliseks tavaõiguseks ja üldkohustuslikuks kogu maailmas. Veelgi enam: esineb koguni väiteid, et Genfi konventsioonides loetletud tõsiste õiguserikkumiste keeldusid tuleks pidada rahvusvahelise õiguse imperatiivnormide (ius cogens’i ehk sundusliku õiguse) hulka kuuluvaks.

N. Liit ühines Genfi konventsioonidega 1954. aastal. Eesti ratifitseeris Genfi 1949. aasta konventsioonid 1992. aasta 24. augustil, kuid pole nende vaikee tõlkinud ega Riigi Teatajas avaldanud, kõnelemata tõlgete levitamisest kaitseväes ja rahva hulgas või nende üleandmisest teistele konventsioonidega ühinenud riikidele, nagu seda ette näevad otsesed lepingulised kohustused.

Mõned eesti poliitikud ja õigusteadlased on püüdnud väita, et Genfi konventsioonid pole kasutatavad meie minevikuprobleemide lahendamisel, sest nendes on sätestatud, et nad hakkavad iga osalisriigi suhtes kehtima alles kuus kuud pärast ratifitseerimiskirjade deponeerimist. See on ekslik väide. Genfi konventsioonide “tõsiste õiguserikkumiste” artiklid muutusid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks sõltumata nende konventsioonide kehtima hakkamisest, nimelt aegumatuskonventsioonis sisalduva ehtsa viite tõttu, mis kehtestas kriminaalvastutuse Genfi konventsioonide “tõsiste õiguserikkumiste” eest olenemata sellest, kas ja millal keegi on nende konventsioonidega ühinenud. Nendel Genfi konventsioonide sätetel on sellepärast Eestis aegumatuskonventsiooni kaudu vaieldamatult tagasiulatuv jõud. Pealegi, ka Euroopa inimõiguste konventsioon lubab igal ajal karistada tegude eest, mis on tsiviliseeritud rahvaste õiguse üldpõhimõtete kohaselt alati kuriteod olnud. See tingimus on sõjakuritegude osas rahuldatud tänu sellele, et Genfi konventsioone peetakse rahvusvaheliseks tavaõiguseks, nii et nende puhul on rakendatav Nürnbergi kohtuotsusega loodud pretsedent (vt eespool osa 6.1).

Tõsiseid õiguserikkumisi (grave breaches) ehk sõjakuritegusid loetlevad kõik neli Genfi konventsiooni. Esimene ja teine konventsioon käsitlevad relvajõudude haavatute, haigete ja merehädaliste olukorra parandamist sõjatandril ja/või merel. Tõsiseid õiguserikkumisi loetlevad vastavalt nende artiklid 49–52 ja 50–53. Kolmas konventsioon käsitleb sõjavangide kohtlemist, ning tõsiseid õiguserikkumisi puudutavad selle artiklid 13 ning 129–132. Neljas konventsioon, milles käsitletakse tsiviilisikute kaitset sõja ajal ja okupatsiooni tingimustes, on meie jaoks kõige olulisem. Tõsiseid õiguserikkumisi puudutavad selle artiklid 146–149.

Sõjakuritegude artikleid ei saa ega tohi Genfi konventsioonide mõtteseosest välja rebida. Seal kasutatud mõisteist tuleb ilmselt aru saada selle järgi, kuidas neid on määratlenud konventsioonide muu vaike. Järelikult on aegumatuskonventsiooni kaudu tagasiulatuv jõud ka sellistel otsestel või kaudsetel mõistemäärangutel. Enne sõjakuritegude endi käsitlemisele asumist selgitame seetõttu kõigepealt tähtsamaid mõistemääranguid, nimelt Genfi dokumentide rakendusala, kaitstavate isikute liike ja lõpuks ka sätteid, millega on püütud ära hoida sõja- või agressiooniohvrite “vabatahtlik” loobumine neile tagatud kaitsest.

Seoses rakendusalaga on meie jaoks kõige olulisem, et lisaks relvakonfliktidele käivad kõigi Genfi konventsioonide alla ka lepinguosalise riigi territooriumi osalise või täieliku okupeerimise juhud, sealhulgas ka niisugused juhud, kus okupatsioonile relvadega vastu ei astuta. Okupatsiooni puhul on eriline tähtsus Genfi IV konventsioonil, mis kaitseb tsiviilelanikkonda. Seal on öeldud, et kui okupant teostab okupeeritud territooriumil valitsemise funktsioone, siis jääb ta kuni okupatsiooni lõpuni seotuks paljude konventsioonis eraldi loetletud sätetega.

Genfi konventsioonidega reguleerimata juhtudeks (nende näitena mainitakse siseriiklikke relvakonflikte) sisaldab iga konventsioon ühesuguse loetelu tegudest, mis “on keelatud ja jäävad keelatuks igal ajal ja kus tahes”. Needsamad teod on uuesti loetletud sõjakuritegude ehk tõsiste õiguserikkumiste hulgas.

Genfi konventsioonide poolt kaitstavaiks sõjaohvreiks on võitlejad, sõjavangid ja tsiviilelanikkond.

Võitlejad (combatant) on need, kellel on õigus vaenutegevusest vahetult osa võtta. Konventsioonide mõistemäärangud on siinkohal tervikuna esitamiseks liiga keerulised. Eesti olude kohta tuleb märkida, et konfliktipoole relvajõudude kõrval loetakse võitlejaiks ka talle alluvate organiseeritud vastupanuliikumiste liikmed. Samu-ti peetakse võitlejaiks okupeerimata maa elanikke, kes on spontaanselt relvad haaranud lähenevale vaenlasele vastuhakkamiseks. On nõutav ainult relvade avalik kandmine ning sõjapidamise seaduste ja tavade austamine. Nii kuulub võitlejate liiki ka valdav osa eesti metsavendi.

Sõjavang on igasugune vastase võimusesse sattunud, alistunud või võitlusvõimetu isik, kes on olnud Genfi konventsioonide mõttes võitleja. Kui isiku võitlejaseisundi suhtes peaks tekkima kahtlusi, siis arvatakse ta ikkagi sõjavangiks kuni tema seisundi tuvastamiseni pädevas tribunalis. Kõik sõjavangid seisavad konventsiooni kaitse all nende lõpliku vabastamiseni ja kojulubamiseni. Genfi III konventsioon sisaldab 71 lehekülge põhjalikke eeskirju sõjavangide kohtlemise ja nende õiguste kohta. Üks olulisemaid reegleid käsib maksimaalsel määral arvesse võtta seda, et nad pole vangispidava riigi kodanikud ning neil pole selle riigi vastu truuduskohustusi.

Genfi IV konventsioon loeb kaitstavaiks tsiviilisikuiks kõik, kes on konflikti või okupatsiooni puhul ükskõik mis moel sattunud teise võitleva poole või okupandi võimusesse, pole selle kodanikud ega ole ka võitlejad või sõjavangid. Konventsioon keelab tsiviilelanikkonna ründamise ja annab hulga reegleid tsiviilelanikkonna ja tsiviilobjektide kaitsmiseks sõjalistest operatsioonidest tingitud ohtude vastu.

Sõjaohvritele tagatud kaitse on selles mõttes absoluutne, et nad ei saa mitte mingitel tingimustel, ei osaliselt ega täielikult loobuda neile Genfi konventsioonidega kindlustatud õigustest. Tsiviilelanikele on antud veel täiendav tagatis: kui okupatsioonivõim peaks muutma okupeeritud territooriumi asutusi ja valitsemiskorda, siis sealselt tsiviilelanikkonnalt ei saa ühelgi juhul ega ühelgi viisil ära võtta konventsiooniga tagatud õigusi. Seda ei saa teha ka mitte kokkulepetega, mida okupant ja okupeeritud territooriumi võimud omavahel sõlmivad, ega okupeeritud territooriumi täieliku või osalise annekteerimisega. Eesti seisukohast on need eriti olulised sätted: Eesti kodanikud jäid juriidiliselt okupatsiooniohvreiks ning neid ei saanud ühelgi viisil Nõukogude kodanikeks muuta, kuni okupatsioon kestis.

Asume loetlema niisuguseid tõsiste õiguserikkumiste (sõjakuritegude) liike, mis seoses N. Liidu ja Hitleri Saksamaa kunagise tegevusega Eestis meile praegu kõige enam huvi pakuvad, s.t mis iseloomustavad nende režiimide kuritegelikku olemust kõige paremini ja mille puhul süüdlaste jälitamine pole veel päris võimatuks muutunud. Täieliku ülevaate saamiseks soovitame uurida vahetult Genfi dokumente, mis ehk siiski kunagi ka eesti keeles avaldatakse.

“Igal ajal ja kus tahes” keelatud tegude nimestiku alusel arvatakse Genfi konventsioonides tõsisteks õiguserikkumisteks ehk sõjakuritegudeks:

· võitlejate, sõjavangide või tsiviilisikute ettekavatsetud mõrvamine, piinamine ja ebainimlik kohtlemine, kaasa arvatud bioloogilised katsed;

· neile tahtlikult suurte kannatuste põhjustamine või nende kehale või tervisele tõsiste kahjustuste (injury) tekitamine;

· pantvangide võtmine;

· sõjavangide või tsiviilisikute karistamisel nende tahtlik ilmajätmine õigustest ausale ja seaduspärasele protsessile (fair and regular trial), nagu see on kombeks tsiviliseeritud riikides ja nagu Genfi konventsioonid seda ette kirjutavad.

“Ausa ja seaduspärase protsessi” mõttes on Eestis toimunu seisukohast eriti olulised surmanuhtluste kohta kehtestatud suured piirangud, keeld karistada okupatsioonieelsete tegude või tollal avaldatud arvamuste eest, süüdistatu õigused kaitsjale ja tõhusa kaitse ettevalmistamisele, kohustus arvesse võtta, et süüdistatu ei ole okupeeriva riigi kodanik, keeld viia süüdistatuid ja karistusaluseid okupeeritud maalt välja, kohustus anda okupatsiooni lõppedes kõik asjassepuutuvad toimikud vabastatud territooriumi võimudele üle. Mõned eesti juristid on avaldanud arvamust, et kuna N. Liit ühines Genfi konventsioonidega alles 1954. aastal, siis ei saa kaitsja puudumist nõukogude sõjatribunalides sõjakuriteoks lugeda. See väide ei ole õige, sest aegumatuskonventsioonist ja Nürnbergi põhimõtteist järeldub, et siseriikliku õiguse iseärasused ei välista karistamist rahvusvahelise õiguse alusel, ning aegumatuskonventsiooniga ühinedes tunnistas N. Liit Genfi tõsiste õiguserikkumiste sätete tagasiulatuvat jõudu.

“Igal ajal ja kus tahes” keelatud tõsiste õiguserikkumiste kõrval tulevad eespoolöeldu alusel 1940.–1991. aasta Eesti kohta arvesse ka muud Genfi konventsioonides loetletud aegumatud sõjakuri-teod. Need on:

· omandi ulatuslik hävitamine ja omastamine, kui seda ei õigusta sõjaline hädavajadus ning kui seda on toimetatud seadusevastaselt ja hoolimatult;

· sõjavangi või okupeeritud territooriumi tsiviilelaniku sundimine teenistuseks vaenuliku riigi relvajõududes;

· isikute ebaseaduslik küüditamine või ümberpaigutamine või ebaseaduslik vangistamine.

Aegumatuskonventsiooni (ning selles viidatud Nürnbergi dokumentide ja Genfi konventsioonide) kõrval on veel üks täiendav sõjakuritegusid määratlev õigusallikas, nimelt Genfi konventsioonide esimene lisaprotokoll 8. juunist 1977. Genfi I lisaprotokoll käsitleb rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitset. Eesti ratifitseeris protokolli 1992. aastal koos Genfi konventsioonidega. Protokollile oli alla kirjutanud ka N. Liit, kuid ratifitseerimise kohta andmeid pole. Aastaks 1995 oli Genfi I lisaprotokolliga ühinenud 140 riiki (ÜRO hõlmab 185 riiki).

Aegumatuskonventsioonis kui varasemas dokumendis ei saa muidugi olla viidet Genfi I protokollile, kuid protokoll tunnistab temas ja Genfi konventsioonides määratletud tõsised õiguserikkumised ise sõjakuritegudeks ja sätestab, et konventsioonide alusel karistamise kord laieneb ka protokollis kirjeldatud õiguserikkumistele ja tõsistele õiguserikkumistele. Mõistet “sõjakuriteod” võib protokollis pidada viiteks aegumatuskonventsioonile (Genfi konventsioonides endis see mõiste ei esine), nii et aegumatuskonventsiooniga ühinenud riikidel tuleks I protokollis kirjeldatud sõjakuritegude puhul nähtavasti kohaldada põhimõtet, et need on karistatavad olenemata kuritegude toimepanemise ajast ja ilma aegumistähtajata.

Genfi I protokollis on korduvalt märgitud, et see on mõeldud Genfi konventsioonide täienduseks ning riikides, mis on ühinenud nii konventsioonidega kui ka protokolliga, tuleb Genfi konventsioonide sätteid kohaldada täiendatult esimese protokolli omadega. Kuna aegumatuskonventsioon annab Genfi konventsioonidele juriidilises mõttes ehtsa viite ja kuna protokoll määratleb ennast konventsioonide muudatusena, siis järeldub ka siit protokollis loetletud sõjakuritegude aegumatus ja vastavate sätete tagasiulatuv jõud. Genfi I protokolli sissejuhatuses ongi rõhutatud, et protokolli peamine taotlus on relvakonfliktide ohvrite kaitse valdkonnas kehtiva rahvusvahelise õiguse taaskinnitamine, arendamine ja täiendamine. Protokolli art. 1 sätestab lisaks, et Genfi I protokollis ja muudes rahvusvahelistes kokkulepetes käsitlemata juhtudel jäävad nii tsiviilisikud kui ka võitlejad rahvusvahelise õiguse üldprintsiipide kaitse ja mõjuvõimu alla, “nii nagu need on tuletatavad kujunenud tavadest, inimlikkuse põhimõttest ja üldsuse südametunnistuse ettekirjutustest”. Arvestades kõike öeldut ja eriti aegumatuskonventsiooni juriidilises mõttes ehtsat viidet saab järeldada, et Genfi I protokoll näeb endas nii Genfi konventsioonide kui ka aegumatuskonventsiooni täiendust.

Genfi I protokoll täpsustab kõigepealt Genfi konventsioonide rakendusala (vormistades selle täpsustuse konventsioonide ühise art. 2 tõlgendusena). Seletatakse, et konventsioonid hõlmavad ka relvakonflikte, milles rahvad teostavad enesemääramisõigust, võideldes koloniaalse ülemvõimu, võõrriigi okupatsiooni ja rassistlike režiimide vastu. Põhjenduseks annab protokoll viited ÜR Hartale ja ÜRO PA deklaratsioonile 2625(XXV) rahvusvahelise õiguse printsiipidest (vt eespool osad 2.2 ja 2.5). See annab deklaratsioonile 2625 kõigi protokolliga ühinenud riikide jaoks lepingulise jõu. Genfi I protokoll lisab ühtlasi täpsustuse, et okupeeritud territooriumidel peab kõigi Genfi konventsioonide ja Genfi I protokolli rakendamine kestma piiranguteta kuni okupatsiooni lõpetamiseni.

Protokollis määratletakse konfliktipoole relvajõude kui igasuguseid korrapäraseid relvastatud üksusi ja gruppe, mida käsutab oma alluvate käitumise eest vastutust kandev komandör. Konfliktipoolt võib esindada ka niisugune valitsus või võim, mida vastaspool ei tunnusta. Genfi I protokoll lihtsustab ühtlasi võitlejate ja tsiviilisikute mõistemääranguid. Näiteks võitlejaiks arvatakse kõigi relvastatud üksuste ja gruppide liikmed tingimusel, et oleks tagatud kehtivaist rahvusvahelise õiguse reegleist kinnipidamine. Sealjuures piisab, kui võitleja kannab rünnakuks valmistudes ja rünnaku ajal oma relvi vastasele nähtavalt. Võitlejaiks ega sõjavangideks ei tunnistata palgasõdureid ega spioone.

Tõsiseid õiguserikkumisi ehk sõjakuritegusid käsitlevad Genfi I protokollis artikkel 11 ning artiklid 85 kuni 91. Need laiendavad peamiselt tsiviilisikute kaitset, kuid täiustavad ühtlasi ka organisatsioonilisi aluseid kõigi õiguserikkumiste vältimiseks ja karistamiseks. Tinglikult võiks protokollis eristada kolme liiki sõjakuritegude määranguid: 1) varasemates konventsioonides kirjeldatud kuriteokoosseisude ja nendes kasutatud mõistete täpsustused, 2) varasemate lihtkuritegude tunnistamised sõjakuritegudeks ning 3) täiendavad sõjakuritegude määratlused. Kahel esimesel liigil näikse ilma mingi kahtluseta olevat tagasiulatuv jõud.

Vaenutegevuse ohvrite kohtlemise minimaalsete nõuetena on protokollis esitatud uus, pikem nimestik “igal ajal ja kus tahes” keelatud tegudest, millega on kooskõlla viidud ka tõsiste õiguserikkumiste loetelud. Need sätted laienevad tsiviilisikuile ja kõigile, kes on vaenutegevusest osa võtnud ja kellel pole õigust sõjavangi seisundile või soodsamale kohtlemisele Genfi IV konventsiooni alusel. Tähtsaim üldine reegel määrab, et igaühte tuleb kõigis olukordades kohelda humaanselt ja ilma teda mingite isikutunnuste (rassi, nahavärvi, soo, keele, usu või tõekspidamiste, poliitiliste või muude vaadete, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisu, sünnipära või muu seisundi vms) pärast diskrimineerimata.

Selle üldreegli lausrikkumist võib Eestis täheldada kogu okupatsiooniaja jooksul.

Täpsustades varasemates Genfi konventsioonides määratletud sõjakuritegude kirjeldusi (= liik 1) selgitab I protokoll põhjalikult, mida tuleb mõista keelatud bioloogiliste katsete ning keha või tervise tõsise kahjustamise all, määratleb arstlike protseduuride sooritamise korra vastaspoole võimuses olevate isikute puhul ja sätestab, et kõik kinnipeetavatele rakendatud arstlikud ja raviprotseduurid tuleb kirjeldada toimikutes, mis peavad olema igal ajal kättesaadavad. Bioloogilisteks katseteks ei peeta vere ja naha võtmist ülekannete tarbeks, kui isik on sellega vabatahtlikult nõustunud. Selle kõigega seoses on lisatud vastava sõjakuriteo üldistatud koosseisu kirjeldus:

· igasugune tahtlik tegu või tegematajätmine, mis tõsiselt kahjustab vastaspoole võimuses oleva ükskõik millise isiku füüsilist või vaimset tervist või puutumatust (rikkudes I protokolli keelde või mitte täites seal kirjeldatud nõudeid).

Ka sõjakuriteona juba varem kirjeldatud “isiku ilmajätmist õigustest ausale ja seaduspärasele protsessile” käsitletakse I protokollis uuesti, kusjuures kuriteoohvrite ringi on laiendatud ja on lisatud uus põhjalik selgitus selle kohta, mida niisuguse protsessi all mõista tuleb.

Genfi I protokollis leidub eraldi osa, milles sõjakuritegudena määratletakse mitmesuguseid varasemates konventsioonides juba karistatavaks tunnistatud või keelatud tegusid (= liik 2). Et need teod olid keelatud konventsioonides, mida Genfi I protokolli jõustumise ajal tuli tervikuna pidada rahvusvaheliseks tavaõiguseks, siis ilmselt tuleb nad nüüd kahtlemata tunnistada sõjakuritegudeks tagasiulatuvalt. Nende hulgas määratletakse sõjakuritegudena järgmised õiguserikkumised (mõnel juhul on ka täpsustatud varasemat sõnastust):

· okupandi enda tsiviilelanikkonna osade asustamine okupeeritud territooriumile, või okupeeritud territooriumi elanikkonna või selle osade küüditamine või ümberasustamine kas okupeeritud ala piires või väljapoole;

· ründed kaitsealuste kultuuri- ja vaimupärandi objektide (näiteks ajalooliste monumentide, kunstiteoste või kultusepaikade) vastu ja nende ulatuslik purustamine, kui nad ei asu sõjaliste sihtmärkide vahetus läheduses ning neid ei kasutata sõjalisel ots-tarbel;

· apartheid või muud ebainimlikud ja alandavad praktikad, kaasa arvatud rassilisel diskrimineerimisel põhinevad inimväärikuse solvamised;

· õigustamatu viivitus sõjavangide või tsiviilisikute repatrieerimisel.

 

Lõpuks lisab Genfi I protokoll eraldi punktis palju täiendavaid sõjakuritegude määratlusi, mille kohta rahvusvaheline üldsus polnud varem täit üksmeelt saavutanud (= liik 3). Kõige mainimisväärsemad on järgmised tsiviilisikute humanitaarkaitse valdkonnas lisatud sõjakuritegude kirjeldused:

· relvarünnaku tahtlik suunamine tsiviilelanikkonna või üksikute tsiviilisikute vastu, kui see põhjustab surma või tõsiseid kehavigastusi või tõsiseid terviserikkeid;

· tahtlik valimatu toimega rünnak, mis haarab tsiviilelanikkonda või tsiviilobjekte ja on sooritatud teadmises, et see põhjustab liigseid elukaotusi, tsiviilisikute vigastusi või tsiviilobjektide kahjustusi, ja tegelikult põhjustabki neid;

· tahtlik rünnaku suunamine ohtlikke jõudusid sisaldavate objektide või rajatiste vastu teadmises, et see põhjustab liigseid elukaotusi, tsiviilisikute vigastusi või tsiviilobjektide kahjustusi;

· rünnaku suunamine mittekaitstavaks kuulutatud kohtade ja demilitariseeritud tsoonide vastu.

Aegumatuskonventsioon määratleb niihästi inimsusevastaste kui ka sõjakuritegude puhul täpselt ühesuguse isikute ringi, keda saab ja tuleb aegumatute inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vastutusele võtta (vt eespool osa 6.1): need on riigivõimu esindajad, ametnikud ja isikud, kes on kuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või seda vahetult õhutanud või osalenud vandenõus selle toimepanemiseks, olenemata kuriteo lõpuleviimise astmest. Lisaks kõik riigivõimu esindajad, kelle teadmisel kuritegu toime pandi. Peale selle leidub igas Genfi konventsioonis ühtemoodi sõnastatud artikkel, mis kohustab kohtu ette tooma kõiki, kes on tõsise õiguserikkumise (sõjakuriteo) toime pannud või selleks käsu andnud. Genfi I protokoll täpsustab, et ülemused on kohustatud igati ennetama sõjakuritegude toimepanekut, ja kui nad vajalikku informatsiooni omades seda ei tee, siis tuleb neid karistada tegevusetuse eest.

Sõjakuritegude karistamine on eelkõige siseriiklik probleem ning selle riigi kohustus, mille territooriumil kuriteod toime pandi, kusjuures kuritegude oletatavate süüdlaste kodakondsus on ebaoluline. Pole vajalik, et ka süüdlasriik oleks karistamist ettenägevate konventsioonidega ühinenud. Kui ta aga on nendes osaline, siis on tal õigus taotleda, et ta saaks süüdlasi ise karistada.

Riike, kus on rikutud kas Genfi konventsioone või Genfi esimest protokolli, võidakse kohustada selle eest hüvitust maksma, kusjuures iga riik vastutab ka kõigi tema relvajõududesse kuuluvate isikute tegude eest.


7.1. Üldisi põhimõtteid

Kriminaalnorm koosneb alati kahest osast, millest esimene määratleb kuriteo koosseisu ja teine sätestab karistuse. Rahvusvahelised konventsioonid kõnelevad küll sellest, missuguseid kuritegusid tuleb pidada karistatavaks inimsusevastaseks ja sõjakuriteoks, kuid otseseid karistusi nende eest ei määra. Süüdlaste karistamine vahetult konventsioonide alusel ei ole seetõttu võimalik. Konventsiooniga ühinenud riigid peavad tema sätete alusel ise sõnastama vajalikud kriminaalõiguse normid koos karistustega ja need eraldi oma õigussüsteemi lülitama. Vastava kohustuse on riikidele kehtestanud eranditult kõik konventsioonid, milles on määratletud inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid.

Eesti kriminaalõigusse lülitati inimsusevastased ja sõjakuriteod esmakordselt alles novembris 1994, kui võeti vastu sellekohane kriminaalkoodeksit täiendav seadus. Järelikult kulus meie justiitsministeeriumil ja riigikogul kolm aastat inimsusevastaste kuritegude ja kaks aastat Genfi konventsioonide üle järelemõtlemiseks. Mõtlemise tulemus oli see, et otseselt lähtuti vaid genotsiidivastasest ja aegumatuskonventsioonist. Niisugune, teistele Eesti riigi poolt ratifitseeritud konventsioonidele ebapiisavat tähelepanu pöörav seisukoht on koguni seadusse kirja pandud. Apartheidivastane konventsioon jäi selgesõnutsi rakendamata ja on seda siiamaani. Ka Genfi dokumente pole kuskil otseselt mainitud. Sõjakuritegusid käsitleb kriminaalkoodeksis kõigest kolm paragrahvi, millest eriti esimene hõlmab vaid üsna väikest osa rahvusvahelises õiguses määratletud sõjakuritegudest. Teised kaks on niivõrd üldsõnalised, et võivad hõlmata mida tahes.

 

Riigikogu lähtekoht oli siiski üldistav ning vastas Eesti poolt ratifitseeritud konventsioonides kehtestatud nõuetele selle poolest, et inimsusevastaste ja sõjakuritegude aegumatuse põhimõtte sätestas meie seadus õigesti: need kõik on karistatavad “sõltumata kuriteo toimepanemise ajast”. Sellega omandasid neid kuritegusid kirjeldavad sätted ühtlasi ka tagasiulatuva jõu, nii nagu aegumatuskonventsioon seda nõuab. Teiste sõnadega: meie kriminaalõigus peab inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid niivõrd ränkadeks roimadeks, et “tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi” on need kõik alati kuriteod olnud.

Eesti põhiseadusest järeldub, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud muutuvad automaatselt Eesti siseõiguse osaks, jõustuvad lepinguis endis ettenähtud korras ja on seejärel täitmiseks kohustuslikud, omades siseõigusest tugevamat õigusjõudu. Lühidalt, Eesti põhiseaduses kehtib rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse põhi-mõte. Ent vahetult kohaldama saab asuda ainult nn iserakenduvaid välislepinguid, mis ei vaja täiendavaid riiklikke õigusakte. Rahvusvahelise kriminaalvastutuse konventsioonid ei ole iserakenduvad, sest nad ainult määratlevad kuritegusid, kuid karistusi ei kehtesta. Iserakenduvaks muutuvad nad alles siis, kui vastavad karistused on riigi õigussüsteemis juba kehtestatud.

Rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse põhimõttest järeldub, et kõik, sealhulgas ka ratifitseeritud, kuid otseselt rakendamata jäänud konventsioonid on kohustuslikud õigusallikad nendega sisuliselt seotud siseriiklike õigusnormide tõlgendamiseks ning vastava õigusala mõistete selgitamiseks. Niisugune seisund on praegu Eestis näiteks apartheidivastasel konventsioonil, mis kehtib meie õigussüsteemi lahutamatu osana. Selle konventsiooni mittearvestamine tähendaks tema rikkumist. Genfi nelja konventsiooniga ja I protokolliga kui sõjakuritegusid määratlevate õigusallikatega on sama lugu. Pealegi on apartheidivastane konventsioon ja Genfi konventsioonide sõjakuritegude määratlused kaudselt rakendatud sellega, et nendele viitab aegumatuskonventsioon, mis on kuulutatud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest kriminaalvastutuse kehtestamise seaduse otseseks aluseks. Nürnbergi sõjatribunali põhikiri kui dokument, mille ratifitseerimist polnud kunagi ette nähtud, samuti ÜRO resolutsioonid, millega põhikiri ja kohtuotsus omal ajal kinnitati, kehtivad Eesti õigussüsteemi lahutamatu osana jällegi aegumatuskonventsiooni kaudu.

Genfi dokumentide puhul kerkib täiendavalt üles välislepingute tõlkimise ja eesti keeles avaldamise probleem. Riigi Teataja seaduse kohaselt tuleb seal avaldada üldtähtsad välislepingud, järelikult kindlasti ka sellised, mis sätestavad isikute kriminaalvastutust. Selleks on aega olnud 4 aastat, kuid seda pole Genfi konventsioonide ja protokollide osas tehtud. Nii on rikutud esiteks nende lepingute endi artikleid, mis nõuavad vaikeide tõlkimist, laialdast levitamist ja tõlgete üleandmist teistele lepinguosalistele riikidele, ja teiseks Riigi Teataja seadust. Kuidas süüdlasi selle eest vastutusele võtta, peavad otsustama Eesti asjaomased asutused. Siinkohal on olulisem selgitada, kas ka sõjakuritegusid määratlevate, Eesti jaoks jõustunud rahvusvaheliste lepingute kohta kehtib Eesti põhiseaduse säte, et täitmiseks, seega siis ka kurjategijate jälitamiseks ja karistamiseks, saavad kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused. Ilmselt ei kehti, sest rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon ütleb selgesti, et igasuguse jõustunud lepingu osalised peavad seda ausameelselt täitma ega tohi lepingu täitmatajätmise õigustusena viidata oma siseõiguse sätetele. On muidugi väga kahetsusväärne, kui vastutusele võetavad sõjakurjategijad saavad alles eeluurimise käigus teada, et kuskil on olemas inglis- ja prantsuskeelsed konventsioonid, mida nad on rikkunud ja mille alusel neid rängad karistused ootavad. See ei vabasta neid kriminaalvastutusest, küll aga annab neile õiguse taotleda konventsiooni avaldamata ja levitamata jätmises süüdiolevate eesti ametnike karistamist.

Tekib küsimus, kuidas peaksid uurimisorganid, prokuratuur ja kohtud suhtuma kriminaalvastutust sätestavatesse konventsioonidesse, mis on küll jõustunud, kuid jäetud kas täielikult või osaliselt kriminaalkoodeksi sätetes arvesse võtmata. Konventsioonide arvestamata jätmine tähendaks nende ja ühtlasi ka Eesti põhiseaduse rikkumist. Jääb üle vaid võimalus, et olemasolevatele kriminaalkoodeksi sätetele tuleks anda laiendav tõlgendus, mis väldiks rahvusvahelise õiguse rikkumise. See sõltub muidugi seisukohast, mille võtab Riigikohus kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Tuleks arvata, et kohus peaks põhiseaduse sättest ja mõttest ning välislepingute ülimuslikkusest lähtudes tõlgendama seadust niivõrd avaralt, et karistamisele kuuluksid kõigis konventsioonides käsitletud kõik kuriteod. Järgnevalt (osades 7.2 ja 7.3) vaatleme, milliseid võimalusi inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest kriminaalvastutuse kehtestanud seadus Eestis selleks annab. Pakume esialgu välja maksimumi, seejärel vaatame võimalusi kergendavate asjaolude arvestamiseks.

 

7.2. Inimsusevastaste kuritegude karistamise võimalustest

Kõigepealt vaatleme, mil määral Eesti kriminaalkoodeksi ainuke inimsusevastaste kuritegude paragrahv võtab arvesse genotsiidivastase konventsiooni nõudeid. Genotsiidikuriteo üldmõiste on kriminaalkoodeksis määratletud õigesti kui tahtlik tegu, mille eesmärk oli täielikult või osaliselt hävitada rahvuslik, etniline, rassiline või usuline okupatsioonirežiimile vastupanu osutav või muu sotsiaalne grupp. Vastavat paragrahvi on püütud sõnastada avaramalt, nii et see kirjeldaks üldse igasugust inimsusevastast kuritegu. See pole õnnestunud, palju jääb puudu. Isegi genotsiidi teostamise viiside hulgas on loetletud ainult grupi liikme(te) tapmine, raske või üliraske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamine, piinamine ja laste vägivaldne äravõtmine. Nii jääb genotsiidi käsitlus poolikuks, sest karistatavate genotsiidikuritegude loetelust on ära jäetud kaks põhilist genotsiidi teostamise viisi: grupile tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab grupi täielikku või osalist hävimist, ning abinõude rakendamine grupisisese sündimuse tõkestamiseks. Pole arvestatud, et neid genotsiidi nn bioloogilisi vorme rakendati Eestis kommunistliku partei poolt 1980ndate aastate lõpuni.

Õigustatult on Eesti seadus maininud genotsiidi teostamise ühe viisina piinamist. Seda genotsiidivastane konventsioon ise ei maini. Piinamine on võetud apartheidivastase konventsiooni punktist, mis käsitleb rassirühma liikmete ilmajätmist õigusest elule ja isikupuutumatusele ning sisuliselt kordab genotsiidivastase konventsiooni vaikei täiendatud kujul. Apartheidivastases konventsioonis rõhutatakse aga inimsusevastase kuriteona piinamise kõrval ka julma ja ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist, mis on Eesti seadusest põhjendamatult välja jäetud. Okupatsiooniajal olid need tegevused nõukogude eeluurimis- ja karistuspraktikas väga laialt kasutusel. Inimväärikust alandav kohtlemine võib teatavasti väljenduda ka inimese sundimises käituma oma tahte ja südametunnistuse vastaselt. See võib arvesse tulla paljude Nõukogude võimu käsikute ja KGB informaatorite puhul ja annaks kohtule võimaluse vaadelda mõningaid süüdlasi ka ohvritena.

Inimsusevastase kuriteona on vaadeldavasse paragrahvi õigus-tatult lisatud põliselanike deporteerimine või väljasaatmine relvastatud ründe, okupatsiooni või anneksiooni korral. See on tegelikult otsene tsitaat aegumatuskonventsioonist. Võiks vaielda ebamäärasust tekitava sõna “korral” vastu, sest aegumatuskonventsiooni eestikeelne vaike ütleb “tagajärjel”. Mõeldakse ju okupatsiooni tervenisti, mitte selle vahetu kehtestamise aega.

Samas olukorras Eesti kriminaalseaduse paragrahvis karistatavaks peetav põliselanike “majanduslikest, poliitilistest ja sotsiaalsetest inimõigustest ilmajätmine või nende õiguste piiramine” on kuriteo koosseisuna liiga üldsõnaline, mistõttu välistab otsese rakendamise võimaluse. Vaevalt hakkab keegi kunagi vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega nuhtlema tuhandeid okupante ja kollaborante, kes ükskõik milliste põliselanike ükskõik milliseid inimõigusi ükskõik mis viisil piirasid. Selline sõnastus nõuab kitsendavat tõlgendamist, sealhulgas ka vahetult konventsioonivaikeide põhjal. Selgub, et inimõigustest ilmajätmise on inimsusevastaseks kuriteoks tunnistanud apartheidivastane konventsioon, mistõttu seda saab karistada ainult apartheidi raames ja vastavalt sellele, kuidas apartheid on konventsioonis määratletud (määratlust vt eespool osades 5.4, 6.2 ja 6.3). Täiendavalt lisandub kindlasti veel tingimus, et õigustest ilmajätmise eesmärk pidi olema rassirühma või -rühmade takistamine osalemast riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus ning teadlik olukorra loomine, mis takistaks rühma või rühmade täielikku arengut, või teise võimalusena, et õigustest ilmajätmine toimus apartheidi vastu väljaastunud isiku(te) tagakiusamiseks. Kui kriminaalkoodeksi vaadeldavat paragrahvi eraldi kitsendavalt tõlgendada, siis tuleb arvesse ainult äsjanimetatud teine võimalus, sest apartheidi mõistete asemel kasutatakse mõistet “okupatsioonirežiimile vastupanu osutav grupp” ning räägitakse kuriteost kui “okupatsiooni või anneksiooni korral” toimepandust. Karistada tuleks aga mõlema võimaluse kohaselt.

Et õigustest ilmajätmine saab olla aegumatu inimsusevastane kuritegu ainult apartheidi puhul, siis seadusandja on Nõukogude okupatsiooni Eestis kaudselt juba tunnistanudki apartheidiks. Seega on apartheidivastane konventsioon eesti kriminaalõigusse kaudselt siiski sisse toodud, ehkki senine õiguspraktika pole selle kuulumist Eesti õigussüsteemi koosseisu sugugi arvestanud. Konventsioonist laenatud tunnuste (piinamise, õigustest ilmajätmise) alusel pole algatatud ühtki kriminaalasja, vähemalt avalikkusele pole sellest teatatud. Pole ka andmeid kriminaalasjadest “okupatsioonirežiimile vastupanu osutanud gruppide” vastu toimepandud inimsusevastaste kuritegude uurimiseks, ehkki selliste gruppidena on käsiteldavad kõik, keda okupatsioonivõim karistas VNFSV kriminaalkoodeksi §58-11 või hilisema ENSV kriminaalkoodeksi §70 alusel. Neid oli väga palju, ja edaspidi näeme, et väga palju oli ka nende vastu toimepandud kuritegusid.

Paratamatult tuleb teha järeldus, et meie õiguskaitseorganid tõlgendavad kriminaalkoodeksi inimsusevastaste kuritegude paragrahvi liiga kitsalt. Ei peeta silmas seda, et kriminaalkoodeksi paragrahv käsib inimsusevastaseid kuritegusid, “sealhulgas genotsiidi”, karistada nii, “nagu need kuriteod on määratletud rahvusvahelise õiguse normides”, näiteks pidades genotsiidiks ka gruppide täielikku või osalist hävimist neile pealesurutud elutingimuste tagajärjel või sündimuse tõkestamist. Samuti ei arvestata, et sõna “sealhulgas” viitab kohustusele rakendada täiel määral ka apartheidivastast konventsiooni ning lisaks kohaldada Nürnbergi sõjatribunali põhikirja ja Nürnbergi kohtuotsuse põhimõtteid.

Tegelikult uuritavad kuriteod kuuluvad ajajärku, mis lõppes suure küüditamisega 1949. aasta märtsis, kõige hiljemalt Stalini surmaga. On tekkinud oht, et inimsusevastaste kuritegudena hakataksegi meil käsitama ainult koodeksi vastavas paragrahvis otseselt kirjapandut, seega üksnes niisugust genotsiidi, mis on toime pandud tapmise, raske või üliraske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamise, piinamise või laste vägivaldse äravõtmise teel, ja sellele lisaks (edaspidi?) ka põliselanike deporteerimist või väljasaatmist. Muid inimsusevastaseid kuritegusid, mille kirjeldamiseks eespool kulus kokku kolm alampeatükki (vt osa 4), nagu polnukski. Asumata tegema oletusi sellise õiguspraktika põhjuste kohta, loetleme mõningaid inimsusevastaste kuritegude liike, mida saaks ja tuleks Eestis esmajärjekorras täiendavalt uurima hakata.

Katsed hävitada eesti rahvast pealesurutud elutingimustega, mis põhjustasid ahistatud gruppide täielikku või osalist kadu, või meetmetega sündimuse tõkestamiseks kujunesid pärast Stalini surma kuni Nõukogude aja lõpuni peamisteks genotsiidi teostamise viisideks (vt eespool osa 4.3). Nende Nõukogude võimu ponnistuste arvele langeb umbes 175000 sündimata jäänud last ja vähemalt 30000 inimest vangis ja küüdituses hukkunute hulgast, kuid meie seaduseparagrahv ja õiguskaitseorganid on selle unustanud. Pole inimest, pole ka probleemi, õpetas Stalin.

Põliselanike deporteerimine ja väljasaatmine inimsusevastase kuriteona hõlmas muidugi ka vangimõistetute väljasaatmist okupeeritud Eestist. See järeldub otseselt meie kriminaalkoodeksi vaikeist. Nagu nägime, peetakse seda ühtlasi sõjakuriteoks (vt osa 6.4). Karistuse kandmise koht määrati tavaliselt karistava komisjoni või kohtu otsusega, kuid selles osalesid ka KGB ja prokuratuur. Tuleb eristada kaht peamist karistajate liiki: esiteks kohtud ja sõjatribunalid (mitmesuguses alluvuses tribunale on Eestis tegutsenud vähemalt 15) ning teiseks nõukogude võimu kuritegelikud omakohtuorganid: kolmik, kolleegium, erinõupidamine. Karistamisest võttis osa muidugi ka prokuratuur, kas siis otse või järelevalve korras oma tegevusetuse kaudu. Prokuröri osavõtt protsessist võis ära jääda, millega VNFSV KrPK alusel kaasnes ka kaitsja puudumine. Viimane oli muidugi ränk rahvusvahelise õiguse rikkumine ja ühtlasi sõjakuritegu “ausa ja seaduspärase protsessi” tagamata jätmise tunnustel.

Karistusotsuste kavandajate ja otsusetegijate korraldusel toimunud väljasaatmiste ohvreid oli Eestis ligi kolm korda enam kui küüditatuid. Väljasaatmised vangilaagritesse N. Liitu (enamasti edaspidise asumisele jätmisega) kestsid kuni 1990. aastani ning hõlmasid kokku ligi 80 tuhat inimest. Ellujäänud vangid olid keskmiselt 15,74 aastaks (koos järelasumisega) ja hukkunud vangid igaveseks ajaks eesti rahva taastootmise protsessist välja lülitatud, nii et ligi kaks korda suurem oli vangide sündimata jäänud laste arv. Valdav enamus vange sai karistuse okupeeritud riigi kodaniku jaoks ülimalt mõistusevastase “nõukogude isamaa reetmise” paragrahvi alusel. Sisuliselt tähendas see “meelevaldset arreteerimist ja ebaseaduslikku vangispidamist” (nagu on öeldud apartheidivastases konventsioonis) või “tagakiusamist poliitilistel või rassilistel põhjustel” (Nürnbergi sõjatribunali põhikirja sõnastus). Kuni maikuuni 1989 kehtis ENSV ÜNP kuritegelik seadlus 12. oktoobrist 1957, mis keelas väljasaadetute paljude liikide tagasilubamise Eestisse. Hulk väljasaatjaid ja tagasituleku keelajaid on praeguseni alles, mõned töötavad koguni kõrgetel ametikohtadel. See inimsusevastane kuritegu esines ka Saksa okupatsiooni ajal: Eestist saadeti tollal välja umbes 2000 vangi, paar tuhat tööteenistuslast ja suur osa Sõrve poolsaare elanikkonnast.

Nõukogude okupatsioonirežiimi ohvrite rehabiliteerimisel Riigikohtus tuleb kohtuasjade läbivaatamisel ilmsiks hulk okupatsiooniaja kohtunike, prokuröride ja uurijate inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, nagu näiteks meelevaldsed arreteerimised ja süüdimõistmised, “ausa ja seaduspärase protsessi” nõuete rikkumised, süüdimõistetute väljasaatmised, uurimise käigus piinamise, ähvarduste, valetamise või inimväärikust alandavate menetluste kasutamine jms. Enamasti on tegemist juhtudega, kus Eesti Vabariigi kodanikud pandi Nõukogude võimu poolt vastutama kuritegude eest, mille subjektiks võisid olla üksnes N. Liidu kodanikud, või kus ei arvestatud vabadusvõitluse õigustatust rahvusvaheliste normide, sealhulgas ÜRO põhikirja järgi. Tõsi küll, selliseid asjaolusid on kaasajal ulatuslikult arvesse võetud rehabiliteerimise alusena, kuid Riigikohus pole rehabiliteerimiste käigus seni veel kordagi püstitanud okupatsioonivõimu esindajate süülisuse küsimust. Seda ülesannet seadusetäht Riigikohtule otseselt küll ei kehtesta, kuid tegelikult viitab iga rehabiliteerimine vajadusele põhjalikult uurida, kes ikkagi oli süüdi isiku õigusevastases karistamises ja kas see karistamine oli inimsusevastane või sõjakuritegu. Nende probleemide lahendamisest loobumine tähendab sisuliselt kõigi karistajate õigeksmõistmist ilma asjaolude uurimiseta. Ühtlasi ei tohi unustada, et mitteteatamine kindlalt teadaolevast esimese astme kuriteost on Eesti kriminaalõiguse kohaselt kuritegu (vt osa 7.4).

Eespool (osas 6.2) oli juba juttu ka sellest, et tõsiste kehaliste või vaimsete kahjustuste tekitamine kui üks võimalikke genotsiidi teostusviise on meie kriminaalnormis asendatud raskete või üliraskete kehavigastustega ja vaimsete hälvetega. Tõsine kehaline kahjustus pole kaugeltki veel kehavigastus ja vaimne kahjustus ei tarvitse olla vaimne hälve. Nii võivadki selle paragrahvi järgi karistamata jääda kurjategijad, kes on süüdi näiteks kerges riietuses polaaraladele viidud või nädalateks külma kartsa pandud inimeste tervisekahjustustes, vangidel ilma kaitsevahenditeta töötamise tõttu tekkinud kaevandussilikoosis, asumisel või tööl saadud kiirituse tagajärgedes või represseeritute vaimsete võimete nõrgenemises kurnava nälja tagajärjel. Need olid vaid üksikud näited. Selletaoliste kommunismiohvrite arv Eestis on kokku umbes 10000. Lisaks mõnisada Saksa laagreis tervise kaotanud ja pärast seda ellujäänud isikut, nende hulgas mõnikümmend Eesti juuti.

Inimsusevastaste kuritegude paragrahvis apartheidi mainimata jätmist ei saa millegagi õigustada, sest käsitlus okupatsioonikorrast kui nõukogude apartheidist tundub kummutamatu (vt eespool osa 6.3). Tegemist oli ju tõesti seadustatud rassilise (=rahvuslikul, sugukondlikul ja klassikuuluvuse alusel teostatud) segregatsiooni ja diskrimineerimise süsteemiga, mille eesmärgiks oli niihästi kehtestada ja säilitada kui ka järjekindlalt laiendada ühe rassirühma (nõukogude natsiooni, eriti vene rahvuse) ülevõimu okupeeritud riigi elanikerühmade sihipärase rõhumise eesmärgil. Niisugune on mõistemääratlus konventsioonides ja just niimoodi tehtigi. Apartheidivastase konventsiooni sõnastust kasutades võime õigustatult väita, et tegemist oli vandenõuga eesti rahva hävitamiseks. Hakata siinkohal lisaks juba mainitud genotsiidikuritegudele uuesti loetlema ka kõiki muid Eestis toimepandud apartheidikuritegusid läheks pikale. Järgnevalt loetleme vaid kõige esileküündivamaid kuritegusid, eriti selliseid, mida jätkati kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Rõhutame, et nende eest vastutuselevõtmine eeldab inimsusevastaste kuritegude paragrahvi avarat tõlgendamist, ja see — nagu eespool juba näidatud — on põhiseadusest lähtuvalt meie õiguskaitseorganite, eriti aga Riigikohtu otsene kohustus.

Rassirühmade liikmete meelevaldset arreteerimist ja ebaseaduslikku vangispidamist käsitleb apartheidivastane konventsioon genotsiidi ühe vormina. Osal juhtudel kasutasid nõukogude võimud selle raske inimsusevastase kuriteo õige nime vältimiseks ümberütlemist “kohtuvälised represseerimised” ning olid iseseisvuse taastamise ajaks Eestis ise sedastanud üle 30 tuhande juhtumi, muidugi ilma ühtki süüdlast karistamata. Inimsusevastase kuriteo olemasoluks piisab neil juhtudel represseerimise meelevaldsusest, nii et selle ettekäändeid pole mõtet vaadeldagi. See aegumatu kuritegu hõlmas meil kokku ligi 100 tuhat ohvrit, süüdlasteks olid rassistliku Nõukogude võimu juhtivad ja nn õiguskaitseorganid, lisaks mitut sorti erikomisjonid (“erinõupidamine”, “kolleegiumid”, “kolmikud”). Sisuliselt olid selle inimsusevastase kuriteo ohvreiks peaaegu kõik tänaseks rehabiliteeritud vangid ja küüditatud.

 

Siia võime lisada ka isikute tagakiusamise nende põhiõigustest ja vabadustest ilmajätmisega selle eest, et nad apartheidi vastu välja astusid. Seda konventsioonis ja ka meie kriminaalkoodeksis otseselt mainitud kuritegu pandi toime taasiseseisvumiseni, kõige lõpuks iseäranis nn teisitimõtlejate vastu suunatud väga mitmesuguste meetmete abil. Siiamaani on selgitamata jäänud isegi meie vabadusvõitluse viimase märtri Jüri Kuke represseerimise süüdlased, ehkki on teada, et Tartu prokuratuur lõpetas esialgu tema kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning oli sunnitud selle taas algatama EKP keskkomitee otsesel survel. Veel 1992. aastal jätkasid mõned ametisse jäänud nõukogude kohtutegelased Eestis poliitiliste karistuste tühistamise asemel nõukogude korra ohvrite mõnitamist N. Liidu vastu toimepandud “kuritegude”, sisuliselt vabadusvõitluse ümberkvalifitseerimisega huligaansuseks. Seda inimsusevastast kuritegu võiks apartheidivastase konventsiooni eeskujul nimetada inimeste väärikuse ründamiseks või nende alandavaks kohtlemiseks.

Inimsusevastaseks kuriteoks tunnistab apartheidivastane konventsioon ka kõik meetmed, mis on suunatud elanikkonna jaotamisele ja eraldamisele rassitunnuste järgi. Meil kuuluvad selle määratluse alla eelkõige piirkondlik ja ametkondlik segregatsioon immigrantide soodustamisega, lisaks põliselanike väljasurumine Kirde-Eestist ja mitmest linnast, mujal aga parematest elamukvartalitest, ning üle kogu Eesti tähtsamate ja paremini tasustatud tegevusalade tagamine muulastele. Kommunistide erakordselt sihikindla segregatsiooni- ja diskrimineerimispoliitika all tuli kannatada vähemalt 750 tuhandel Eesti põlisasukal. Aastakümneid kestnud ebavõrdsust põlistallinlastele elamispinna jaotamisel märkis juba 1990. aastal ka ENSV ülemnõukogu presiidium, kuid muidugi ei teinud ta juttugi süüdlaste karistamisest.

Okupeeritud riigi kodanike kui omaette “rassirühma” (Eesti nat-siooni) ilmajätmine paljudest inimese põhiõigustest ja põhivabadustest kuulub samuti aegumatute inimsusevastaste kuritegude hulka, kuid ainult apartheidi raames. See kommunistide ja okupantide üks massilisemaid kuritegusid tabas kogu põliselanikkonda, välja arvatud kommunistliku partei liikmed, “nomenklatuuri” hulka arvatud isikud, partei soosikud ja iseäranis kollaborandid. Selle kuriteo teostusviisid olid erakordselt mitmekesised (vt eespool osa 4.4). Eesti rahva vastu rikutud tsiviil- ja poliitiliste inimõiguste pakti artikleid loetlesime eespool (osas 5.1). Vastava kuriteokoosseisu üldsõnalisus Eesti kriminaalkoodeksi täiendustes on kõrvaldatav paragrahvi kitsendava tõlgendamisega apartheidivastast konventsiooni appi võttes. Omaette probleemi moodustavad need Nõukogude korra kaasajooksikud, kes nüüd väidavad, et “me kannatasime koos kogu rahvaga ja veel enamgi”. Nemad olid oma inimõigused vabatahtlikult vahetanud majanduslike ja muude hüvede vastu ja teinud seda täies teadmises.

Näeme, et nõukogudeaegsete inimsusevastaste kuritegude levik Eestis oli väga laialdane. Nende uurimine näib ähvardavat suurt hulka võimuga kaasaläinud kollaborante. Eesti kriminaalkoodeks näeb aga ette nii palju võimalusi karistust kergendavate või kaotavate asjaolude (vt tagapool osa 7.4) arvestamiseks, et igaühele peaks olema tagatud õiglane suhtumine.

 

7.3. Sõjakuritegude karistamise võimalustest

Kriminaalvastutuse seadus lülitas kriminaalkoodeksi koosseisu kolm sõjakuritegude paragrahvi. Neist esimese pealkirjaks on vägivald elanikkonna kallal sõjategevuse piirkonnas, teisel sõjavangi kohtlemise õigusliku režiimi rikkumine ja kolmandal — keelatud sõjapidamisvahendite või -viiside kasutamine või nende kasutamiseks käsu andmine. Juba need pealkirjad näitavad, et sõjakuritegusid vaadeldakse kriminaalkoodeksis kitsalt kui ainult sõjaaegset karistatavat tegevust. Järelikult on Genfi dokumendid Eestis rakendatud vaid osaliselt, mis tähendab nende rikkumist. Arvestamata on jäänud Genfi IV konventsiooni nõue, mille kohaselt okupant jääb okupeeritud territooriumil konventsiooniga seotuks kuni okupatsiooni lõpuni, juhul kui ta teostab seal valitsemise funktsioone, ja Genfi esimeses protokollis ÜRO põhikirja alusel antud täpsustav tõlgendus, mille kohaselt kõik neli Genfi konventsiooni ja lisaprotokoll hõlmavad rahva enesemääramisõiguse teostamiseks peetavat võitlust koloniaalse ülemvõimu, võõrriigi okupatsiooni ja rassistlike režiimide vastu ning kuuluvad ilma piiranguteta rakendamisele okupatsiooni lõpuni. Lisaks oleks tulnud silmas pidada, et kõiki Genfi konventsioone loetakse rahvusvaheliseks tavaõiguseks ning seega üldkehtivaks kogu tsiviliseeritud maailmas (vt eespool osa 6.4).

Põhiseaduses sätestatud Eesti riikluse järjepidevuse põhimõt-test tuleneb, et me olime okupeeritud üle viiekümne aasta, alates 1940. aasta 17. juunist. Piirdumine üksnes sõjaaegsete kuritegudega omandab praeguses Eestis seetõttu veelgi sügavama tähenduse: tegemist on kui mitte just meie põhiseaduse otsese rikkumisega, siis selle tähtsaima põhimõtte eiramisega küll kindlasti. See on kaudne tunnustus Venemaa ja isegi mõnede Eesti poliitikategelaste väitele, nagu oleks nüüdne Eesti uus, NSV Liidust irdunud riik.

Sõjakuritegude (“tõsiste õiguserikkumiste”) artiklid Genfi dokumentides ei ole iserakenduvad. Nende osaline rakendamine tähendab Eesti poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute rikkumist: Genfi konventsioonid nõuavad, et lepinguosalised kehtestaksid kõik vajalikud seadused tõsiseid õiguserikkumisi toime pannud või selleks käsu andnud isikute tõhusaks karistamiseks, ja Genfi I protokoll nõuab võetud kohustuste täitmist koguni viivitamatult.

Esimene sõjakuritegude paragrahv kriminaalkoodeksi koosseisus (§612) tunnistab karistatavaks sõjategevuse piirkonnas toimunud röövimise, vägivalla, vara ebaseadusliku hävitamise ja vara ebaseadusliku äravõtmise sõjalise vajaduse ettekäändel. Lisaks on seal kuriteo koosseisuna sätestatud “muude tsiviilelanikkonna kaitset käsitlevate rahvusvahelise õiguse normide rikkumine”. Paragrahvi pealkirjast näib järelduvat, et see kõik käib ainult sõjategevuse piirkonnas toimunu kohta.

Vaatleme kõigepealt paragrahvis vahetult kirjapandut. Selle otsesel rakendamisel tuleb arvestada, et sõjategevus Eestis kestis kuni metsavõitluste lõppemiseni. Sellest põhimõttest lähtub muide Riigikohtu praegune tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu võidelnute rehabiliteerimisel. Järelikult tuleb pidada sõjakuritegudeks igasuguseid tsiviilelanike ja talude vastu suunatud vägivalla- ja terroritegusid, mida metsavendade jälitamise ja hävitamise käigus toime pandi, samuti kommunistliku partei organiseerivat, käsuandlikku ja kontrollivat tegevust metsavendluse vastu võitlemisel. Sõjategevuse lõppemise hetke Eestis ei saa üheselt määrata, sest metsavendlus vaibus järk-järgult ning eri paigus eri aegadel. Ilmselt tuleb sõjategevuse piirkonnaks vaadeldava paragrahvi mõttes lugeda igasugust paika, kus metsavendluse ehk rahvusliku partisaniliikumise või ka üksikute metsavendade jälitamisel kasutati vägivaldseid vahendeid ja/või meetodeid.

 

Nagu öeldud, kohtud ja õiguskaitseorganid ei tohi rahvusvahelist õigust rikkuda. Seetõttu tuleks silmas pidada, et paragrahvi pealkirjal ei ole otsest normatiivset tähendust. Paragrahvi pealkiri on käsiteldav üksnes järgneva karistusnormi tõlgendamiseeskirjana. Tõlgendamisel on aga ülimuslik jõud ratifitseeritud rahvusvahelisel õigusel, mis sisuliselt tühistab kitsendava pealkirja ja kohustab sõjakuritegudena arvestama niihästi sõjategevuse piirkonnas kui ka kogu okupatsiooni jooksul elanikkonna kallal toimepandud vägivalda ja ahistamist. Seetõttu tuleks esimese sõjakuritegude paragrahvi vaikeis mainitud “muude” normide all mõista kõigi tsiviilelanikkonna kaitset käsitlevate ja Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute kogu vaikei, nimelt aegumatuskonventsiooni, selle kaudu nelja Genfi konventsiooni, Nürnbergi sõjatribunali põhikirja, Nürnbergi kohtuotsuses väljenduvaid põhimõtteid ja Haagi IV konventsiooni, lisaks veel Genfi esimest protokolli.

Nende normide alusel peaks elanikkonna vastu suunatud sõjakuritegude loetelusse juurde mõtlema tsiviilelanike ettekavatsetud tapmise, piinamise ja ebainimliku kohtlemise, tahtliku suurte kannatuste või kehale või tervisele tõsiste kahjustuste tekitamise, pantvangide võtmise, isikute ebaseadusliku ja meelevaldse vangistamise, nende ilmajätmise õigustest ausale ja seaduspärasele kohtuprotsessile (siia kuulub näiteks kohtupidamine ilma kaitsja osavõtuta ja kohtuväliste karistusorganite kogu tegevus), igasuguste (sealhulgas ka vangistatud) tsiviilelanike küüditamise või ebaseadusliku ümberpaigutamise kas okupeeritud ala piires või sealt väljapoole, isikute sundimise teenistuseks okupeeriva riigi vägedes, okupandi tsiviilelanikkonna osade asustamise okupee-ritud territooriumile, ründed kaitsealuste kultuuri- ja vaimupärandi objektide vastu, omandi äravõtmise ilma sõjalise hädavajaduseta, rassilisel diskrimineerimisel põhinevad inimväärikuse solvamised ja apartheidi. Ning veel ühtteist (vt osa 6.4) ja seda kõike okupatsiooni esimesest päevast viimaseni (okupatsiooni lõpu kuupäeva määramine on Eestis muide omaette keeruline juriidiline probleem).

Loetelu sai pikk, aga põhiseaduse §3 kohaselt moodustavad selle aluseks olevad dokumendid Eesti õigussüsteemi lahutamatu, järelikult kõigile kohustusliku osa. Juhime tähelepanu mõnele massilisele tsiviilelanikkonna vastu toimepandud sõjakuriteole.

Kõigepealt okupandi tsiviilelanikkonna osade ümberasustamised okupeeritud territooriumile. Tervenisti rahvusvaheliseks tavaõiguseks kuulutatud Genfi IV konventsioon tunnistas selle õiguserikkumiseks, Genfi I protokoll kvalifitseeris ümber tõsiseks õiguserikkumiseks ehk sõjakuriteoks. Meil on see kaasa toonud eesti rahva tuleviku seisukohast kõige kahjulikumaid tagajärgi. Ajakirjanduse andmeil on muulasi toodud (tulnud) ja läinud miljoneid, püsivalt oli 1989. aastaks kohale jäänud neid umbes 600 tuhat. Süüdlasi tuleks otsida nende seast, kes on korraldanud Venemaal ja mujal tööjõu värbamist Eestisse toomiseks ning eelisolukorra loomist immigrantidele ja kes on sellekohaseid korraldusi liiga usinalt täitnud. Kaudselt on süüdi ka need, kes on tahtlikult koostanud rahvamajandusplaane, mis eeldasid tööjõu importi. Seda on mõeldav vaadelda osana vandenõust.

Teine eriti massiline sõjakuritegu, mis hõlmas meil ligi pool miljonit ohvrit, oli Eesti kodanike sundimine teenistuseks okupandi sõjaväes (kaasa arvatud Tšernobõli “kordusõppused”) ning osavõtuks agressioonidest nn sotsialismimaade ja Afganistani vastu. Süüdlasi otsitagu sõjaväe ja kohaliku garnisoni juhtkonnast, kommunistlikust parteist, peale nende on muidugi süüdi osa sõjakomissariaatide töötajaid, asjakohaste seadluste ja määruste autorid ning sõjaväest kõrvalehoidjate vastu tegutsenud “õiguskaitsetöötajad”. N. Liidu viimaseil aastail jätkati seda sõjakuritegu isegi arvesse võtmata sõjaväeteenistuse vastu suunatud “Genf IV” rahvaliikumist, nii et teadmatusega ei saa süüdlased ennast küll vabandada. Näiteks Eesti ülemnõukogu presiidium tuvastas 29. oktoobril 1990 Kohtla-Järve linnavolikogu sõjakuriteo (nimetades seda küll Eesti NSV seaduse rikkumiseks), mis avaldus kodanike kutsumises tegevteenistusse N. Liidu relvajõududesse. Jääb arusaamatuks, miks kriminaalasi on tänaseni algatamata.

Kolmas väga ohvriterikas sõjakuritegu oli Eesti tsiviilelanik-konna suurte osade, kaasa arvatud vangimõistetud inimeste küüditamine Venemaa kaugetesse rajoonidesse ja sunnitöölaagritesse. See on ühtlasi ka inimsusevastane kuritegu, millena oleme seda eespool (osas 7.2) juba kirjeldanud. Koos üle-eelmises lõigus mainitud sõjakuriteoga (okupandi kolonisaatorliku tegevusega) on tegemist nn etnilise puhastusega, nagu seda tänapäeval on nimetama hakatud.

Neljanda kaugeleulatuvate tagajärgedega sõjakuriteona tuleks mainida okupeeritud Eesti piires korraldatud ümberasustamisi, näiteks maa-alade tühjendamist okupandi sõjaväe või tehaste vajadusteks, mitmete linnade sulgemist põlisasukate eest, piiriäärsete alade puhastamist ebasoovitavast ”elemendist” ning ruumi tegemist sisseveetavaile okupeeriva riigi kodanikele. Sellesse liiki kuulub ka maarahva koondamine suurtesse asulatesse juhtudel, kui seda tehti sunniviisil.

Jätkame Eesti kriminaalkoodeksisse lülitatud sõjakuritegude vaatlemist. Teine sõjakuritegude paragrahv Eesti kriminaalkoo-deksis (§613) näeb ette karistuse sõjavangi kohtlemise õigusliku režiimi rikkumise eest, kui see on “seotud erilise julmusega või toime pandud haige või haavatud sõjavangi vastu”. Ei ole toodud mingeid viiteid dokumentidele, mis seda režiimi sätestavad. Ilmselt tuleb aluseks võtta eelkõige Genfi III konventsioon ja Genfi I lisaprotokoll, mis jällegi mõlemad moodustavad lahutamatu osa Eesti õigussüsteemist.

Sõjavangide kohtlemise režiim on kirjeldatud Genfi III konventsiooni artiklites 12–121, kuid üldjuhul ei saa selle rikkumist veel sõjakuriteoks lugeda, nii et siin on süüdlastele liiga tehtud. Aegumatute sõjakuritegudena tulevad arvesse ainult “tõsised õiguserikkumised”: tahtlik tapmine, piinamine või ebainimlik kohtlemine, tahtlikult suurte kannatuste või kehale või tervisele tõsiste kahjustuste tekitamine, igasugune sõjavangi surma põhjustav või tema tervist tõsiselt ohustav ebaseaduslik tegu või tegevusetus, sõjavangi sundimine teenistuseks vaenuliku riigi vägedes ning sõjavangi tahtlik ilmajätmine õigusest ausale ja seaduspärasele kohtuprotsessile, kui teda milleski süüdistatakse. Genfi I protokoll lisab sõjavangide vastu suunatud sõjakuritegude loetelusse teadaolevalt võitlusvõimetu isiku ründamise, õigustamatu viivitamise sõjavangi kojulaskmisega ja isikuväärikuse solvamised, kui need põhinevad rassilisel diskrimineerimisel, sealhulgas muidugi ka diskrimineerimise rahvustunnuse alusel. Näeme, et kriminaalkoodeksis rõhutatud “eriline julmus” ei tarvitse olla kaugeltki mitte otsustav kuriteotunnus, selleks võib olla igasugune tegu või tegevusetus, mis “tõsiselt ohustab sõjavangi tervist” või rikub tema inimõigusi.

Selline on kriminaalkoodeksi käsiteldava paragrahvi tegelik sisu pärast kohustuslikku täiendamist Eesti õigussüsteemi kuuluvate rahvusvahelise õiguse normidega. Okupatsioonivõimu kõige massilisemad sõjakuriteod 1944. ja 1945. aastal olid Saksa sõjaväe mundris võidelnud eestlastest sõjavangide tagakiusamine ja näljutamine (nendest hukkus lühikese ajaga umbes 20%) ning neist ühe osa võtmine okupandi sõjaväkke, sealhulgas ka tööpataljonidesse.

Aga juba 1944. aastal algas ka Nõukogude võimu kümme aastat kestnud räpane sõda eesti metsavendade ning nende tsiviilisikuist abistajate vastu koos piinamistega, mürgi kasutamisega, avalike ja salamõrvadega, pantvangide võtmisega, kollektiivsete karistamistega (vägivallaga), talude mahapõletamisega ja maarahva terroriseerimisega. Genfi dokumentide kohaselt tuleb eesti metsavendade võitluses näha rahvusvahelist relvakonflikti, kus okupeeritud riigi rahvas püüdis teostada oma enesemääramisõigust, võideldes võõrriigi okupatsiooni ja rassistliku režiimi vastu. See on ainuvõimalik järeldus ka ÜRO PA agressiooni defineerimise resolutsioonist 3314(XXIX), mida käsitlesime eespool (osades 2.2 ja 2.4).

 

Suurt osa metsavendi oleks tulnud kohelda kui võitlejaid (combatant) ning alistunuil ja haavatuil oli õigus sõjavangi seisundile, tingimusel et nad olid austanud Genfi dokumentides sätestatud reegleid. Iseäranis metsavendade ja üldse sõjavangide puhul oleks tulnud maksimaalsel määral silmas pidada, et nad polnud okupeeriva riigi kodanikud ja et neil polnud okupeeriva riigi vastu mitte vähimaidki truuduskohustusi. Lisaks arvestab meie Riigikohus rehabiliteerimistel sedagi, et metsavennad olid nõukogude võimu poolt seatud olukorda, kus neil tuli oma elu säilitamiseks toime panna mitmeid muidu keelatud tegusid hädaseisundis ja hädakaitseks. Seda okupatsioonivõim muidugi ei arvestanud. Vabastatud sõjavange ning alistunud metsavendi hakkas okupatsioonivõim varsti hulgaliselt kohtu alla andma “nõukogude isamaa reetmise eest”, et neid sellel väljamõeldud ettekäändel mõrvata või meelevaldselt vangi mõista ja Venemaale sunnitöölaagreisse küüditada. Rahvusvaheline õigus tunnistab need teod üsna mitme eespoolvaadeldud punkti järgi sõjakuritegudeks, kuid pakub ka võimaluse käsitleda neid apartheidi ilmingutena.

Ja lõpuks, sõjakuritegudeks loetakse ka tahtlik apartheidi ning muude ebainimlike ja alandavate praktikate rakendamine, kaasa arvatud rassilisel diskrimineerimisel põhinevad inimväärikuse solvamised. Järelikult, olles juba ratifitseerinud apartheidivastase konventsiooni, oleme kohustatud ka Genfi dokumentide alusel seda ausalt ellu viima hakkama.

Kolmas sõjakuritegude paragrahv Eesti kriminaalkoodeksis (§614) käsitleb keelatud sõjapidamisvahendite või -viiside kasutamist. Nendeks oli näiteks hulk Punaarmee ja hävituspataljonide terroritegusid 1941. aastal, Eesti taasvallutuse käigus ja ajastul kuni Stalini võimu asendumiseni, sealhulgas metsavendluse vastased võitlusmeetodid, millest juba juttu oli. Eraldi märkimist nõuavad pommirünnakud Eesti linnade vastu sõja ajal ja Narva lõplik hävitamine varsti pärast sõda, samuti ründed eesti kultuuri- ja vaimupärandi objektide vastu, sealhulgas iseäranis Vabadussõja mälestusmärkide hävitamine. Kõigil neil juhtudel oli tegemist meelevaldse purustamise ja laastamisega ilma sõjalise vajaduseta. See oli sõjakuriteoks tunnistatud juba Nürnbergi tribunali põhikirjas ja kohtuliku vastutuse ähvardusel keelatud veelgi varem, nimelt Haagi 1907. aasta konventsiooni lisana kehtestatud eeskirjades.

Kriminaalkoodeksi kolmas sõjakuritegusid käsitlev paragrahv mainib oma pealkirjas keelatud sõjapidamisvahendite või -viiside kasutamist, kuid kuriteo koosseisu kirjelduses piirdub ainult käsu karistatavaks tunnistamisega. Genfi konventsioonide ja esimese protokolli järgi peavad vastutama nii käsu andja kui ka täideviija.

7.4. Karistusi raskendavad ja kergendavad asjaolud

Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid pani Eestis toime kaks erinevat isikute gruppi: okupandid ja kollaborandid. Nende mõistete täpsustamine ja võimaliku süülisuse piiritlemine järgnevad tagapool (osades 10.3 kuni 10.5). Okupandid tulevad esmajoones kõne alla kui kuritegude kavandajad, arvatava vandenõu osalised, organiseerijad, käsuandjad, juhtijad ja peamised täideviijad. Nende süü on suurem. Kollaborandid olid nähtavasti suuremalt osalt kaasaaitajad, niisiis väiksemad süüdlased. Kommunistliku partei kohalik juhtkond kuulub aga karistamisele nähtavasti tervikuna, sest nad kõik olid riigivõimu esindajad, kelle teadmisel kuriteod toime pandi (vt aegumatuskonventsiooni art. II).

Ehkki kuriteoohvrite arv Eestis on erakordselt suur, ei ole oodata kuigi suuri karistatavate isikute hulki. Valdav osa kuritegusid pandi toime kuni umbes 1955. aastani, väga suur osa tõendeid on hävinud, Venemaale viidud või ära varastatud, enamus ohvreid ja tunnistajaid surnud.

Inimsusevastaste kuritegude eest on Eesti kriminaalkoodeksis ette nähtud vabadusekaotus 8 kuni 15 aastat või eluaegne vabadusekaotus või surmanuhtlus. Sõjakuriteod on karistatavad vabadusekaotusega 3 kuni 10 aastat, välja arvatud sõjavangi kohtlemise õigusliku režiimi rikkumine, mille eest raskema kuriteo tunnuste puudumisel karistatakse arestiga või vabadusekaotusega kuni 3 aastat. Inimsusevastased ja sõjakuriteod, sõltumata karistusmäärast, on kõik aegumatud.

Inimsusevastased ja sõjakuriteod on kriminaalkoodeksi järgi esimese astme kuriteod, nii et mitteteatamine toimepandud kuriteost on karistatav (KrK §-d 19 ja 181). Mitteteatamine kindlasti teadaolevast toimepandud kuriteost toob rahatrahvi või aresti või vabadusekaotuse kuni ühe aastani. See käib ka rehabiliteerimiste käigus avastatud kuritegude kohta, mida olid toime pannud kohtunikud, prokurörid, julgeolekutöötajad ja muud. Inimsusevastaste kuritegude või sõjakuritegude toimepanemist kajastavate dokumentide tahtlik hävitamine, rikkumine või peitmine on karistatav samuti arestiga või vabadusekaotusega kuni 3 aastat.

Kohus peab mõistma karistuse vastava kuriteo kohta kehtestatud piirides, kuid ühtaegu arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning süüdlase isikut. Kuriteo raskust oluliselt vähendavate erandlike tehiolude esinemisel võib kohus süüdlase isikut arvestades määrata karistuse ka alla ettenähtud alammäära või üle minna teiseliigilisele karistusele. Süüdlase isiku arvessevõtmisel tuleb meie oludes silmas pidada okupantide ja kollaborantide suuremat vastutust inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude toimepaneku eest, mis aga sugugi ei tähenda, nagu ei võiks süüdlasteks olla ka muud isikud.

Parteinomenklatuuri hulka arvatud okupandid olid Eestisse saadetud N. Liidu imperialistlikke taotlusi ellu viima, genotsiidi ja apartheidi teostama ja eesti rahvast hävitama ning seda oma võimete ja oskuste piires nad ka tegid. Vastutust raskendavate asjaoludena tulevad nende puhul kõne alla kuritegude toimepanemine süstemaatiliselt ja organiseeritud grupi (kommunistliku partei) koosseisus, mitmetel ka ränkade tagajärgede põhjustamine (vähemalt viiendiku eesti rahva häving ja teise viiendiku sündimata jäämine). Vastutust kergendava asjaoluna võib muulastest “aparatšikute” puhul erijuhul arvesse tulla kuriteo sooritamine teenistusliku sõltuvuse olukorras — eeldusel, et süüdlasel polnud omapoolset moraalse valiku võimalust. Eesti riik võib süüdlastele vastu tulla selles, et annab nad üle Venemaale, kui viimane seda taotleb, ja usaldab kohtuasjade arutamise sealsetele võimudele. Igal arvessetulevate rahvusvaheliste konventsioonidega ühinenud riigil on õigus oma kodanike üle ise kohut mõista nende poolt toimepandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest. See on võimalik muidugi alles siis, kui Venemaaga on sõlmitud leping süüdistatavate ja karistust kandvate isikute vastastikuse väljaandmise kohta.

Eesti kodakondsetel, kes on okupatsioonivõimuga aktiivselt kaasa töötanud, ehk juriidilise termini kohaselt kollaborantidel on nähtavasti kalduvus ennast okupantidega samastada, mistõttu võib kahtlustada, et nad on inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude jälitamist ja karistamist mitmeti nurjata püüdnud. Tegelikult pole suurel enamikul kollaborantidel selleks kuigi palju põhjust. Inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid on nendest nii mõnedki toime pannud, aga sellistelegi võib Eesti kriminaalõigusest otsida ja leida mitmesuguseid vastutust kergendavaid asjaolusid. Arvesse võivad tulla näiteks puhtsüdamlik kahetsus või süü ülestunnistamisele ilmumine, toimepandud kuriteo kahjuliku tagajärje ärahoidmine või tekitatud kahju vabatahtlik hüvitamine või kõrvaldamine süüdlase poolt, kuriteo toimepanemine ähvarduse, sundimise või materiaalse, teenistusliku või muu sõltuvuse mõjul, kuriteo toimepanemine raskete isiklike, perekondlike või muude asjaolude kokkusattumise mõjul, jms. Mõnel juhul võib arvesse tulla ka kuriteo sooritamine hädaseisundis, seega siis ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikut või nende õigusi.

Eestis kui õigusriigis on endastmõistetav, et kedagi ei saa karistada paljalt kommunistlikku parteisse kuulumise eest, olgugi see partei kuritegelik, või partei palgal töötavaks kollaborandiks olemise eest, olgu töökohustused millised tahes. Igaüks vastutab vaid selle eest, mis ta isiklikult on teinud. Ja kõike arvesse võttes võib kohus ettenähtust kergema karistuse mõista, vabadusekaotuse tingimisi kohaldamata jätta, karistatu enne tähtaega karistusest vabastada või tema karistuse kergemaliigilisega asendada, lõpuks ka süüdimõistetu, kes on kuriteo tehiolude või kurjategija väljaselgitamisel abi osutanud, karistusest üldse vabastada. Selleks on vajalik, et süüdimõistetu poolt esitatud tõendid oleksid viinud jõustunud kohtuotsuseni asjas, milles süüdimõistetu abi osutas.

Täiendavalt kehtib eranditult kõigi inimsusevastaste ja sõjakuritegude puhul üldine põhimõte, mida kohaldati juba Nürnbergi põhikirja elluviimisel: kuriteo toimepanekut käsu täitmise korras tuleb alati käsitada kergendava asjaoluna, kui kohtualusel puudus isikliku moraalse valiku võimalus. Siin nähtavasti sõltub kõik peamiselt kohtualuse isikust.

Palju põhjust on loota eesti kohtult peale õigluse ka leebust, sest kui välja arvata kõige nooremad, siis valdav enamus kohtunikke on meil ise endised kompartei liikmed: teistsuguseid sovjetiajal nii kohtu- kui ka üldse juristitööle kuigi palju ei lubatudki.

Ja lõpuks on Riigikogul õigus välja anda ka mingisugune osalise või täieliku amnestia seadus isikutele, kes on toime pannud mõningaid konkreetseid inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid või kes on tegutsenud ühenduses mingite eriliste asjaoludega.


8.1. Sündmustik kuni taasiseseisvumiseni

Püüame siin anda juriidilise hinnangu olulisematele sündmustele ja dokumentidele. Pöörame erilist tähelepanu vabadusvõitluse eesmärkide üle peetud vaidlustele.

Kõige otsustavam osa Eesti iseseisvuse taastamisel on olnud õigusel, sealhulgas eriti rahvusvahelisel õigusel. Õiguse vastu ei saa ükski, ütleb eesti rahva suust 1732. aastal esmakordselt trükki läinud ja hiljem veel 80 korda avaldatud vanasõna. Ega saanudki. Esiteks põhines sellel pool sajandit Eesti “inkorporeerimise” mittetunnustamist demokraatlikus maailmas. Teiseks lähtus sellest Eesti välisesinduste ja pagulaseestlaste tõhus töö eesti rahva enesemääramisõiguse kaitsmisel demokraatlikes riikides ja riigi järjekestvuse edasikandmine. Ning kolmandaks meie tegevus kodumaal. Maailm jälgis suure lugupidamisega, kuidas neli aastat järjest kulgenud rahumeelse vabadusvõitluse pealiiniks Eestis kujunes okupatsioonikorra ja Nõukogude võimu ründamine seaduslikkuse põhjalt. Kõigepealt hakkasime N. Liidus eiratavaid inimõigusi omapäi ellu viima ja neid täie ette võtma. Siis asusime vähehaaval rakendama oma enesemääramisõigust, otsides tuge Tartu rahulepingust ja N. Liidu poolt allakirjutatud rahvusvahelistest konventsioonidest. See oli eesti rahva julge isemeelne tegutsemine, “vene paadi kõigutamine” meie enda tõe ja õiguse alusel, sageli vastuoksa mitmete eesti poliitikute hoiatustele ning maailma suurte ja vägevate soovitustele.

Samaaegselt käivitus Balti küsimuse püstitamine ja pidev tähelepanu all hoidmine rahvusvahelisel tasemel. Kogu sündmustik tõendas maailmale veenvalt eesti rahva vankumatut taasiseseisvumise tahet. Kes oma poliitilist tegevust õigusele ja eriti rahvusvahelisele õigusele rajab, selle jaoks on maailma avalikkuse tähelepanu võitmisel alati ülisuur, võiks koguni öelda, et otsustav tähtsus, sest me elame demokraatlikus maailmas. Varem, juba aastail 1977 kuni 1985, oli see õnnestunud Eesti avaliku vastupanuliikumise gruppidel, kelle pöördumised demokraatliku maailma poole leidsid tugevat vastukaja. Samasse ritta kuulub ka neljakümne eesti haritlase kiri. Nüüd aga sai tähelepanu osaliseks kogu eesti rahvas. Taasiseseisvumise sündmustiku tagapõhjaks, õigemini arengu keskkonnaks oli isetegevuslik, aina laienev ja süvenev inimõiguste teostamine rahva poolt, eesti rahva vaimne vabanemine nõukogulikust ajupesust ja omaalgatuslik üleminek demokraatlikule elukorraldusele. Meenutame (vaid märksõnadena) olulisemaid ettevõtmisi: “fosforiidisõda”, muinsuskaitseliikumine, Noor-Tartu, MRP-AEG, Hirvepargi meeleavaldus, IME üleskutse, ERSP algatamine, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine, liikumine sõltumatu Eesti eest, loomeliitude tegevus, eesti lipu väljatoomine, rahvarinne, kultuuripärandi ja rahvuslike mälestusmärkide ennistamine, “ajaloo valgete laikude” ületamine, noortefoorumid, öölaulupeod, “laulva revolutsiooni” hiigelsuured meeleavaldused, Rahvarinde kongress, protestiallkirjad NSVL konstitutsiooni paranduste vastu, kodanike komiteede liikumine, tsiviilühiskonna taaselustamine, armeevastane “Genf IV” liikumine, Balti kett (jälle üle 300000 meeleavaldaja), piketid nõudmaks poliitvangide vabastamist, erakondade loomine, Kaitseliidu ennistamine, Eesti Kongressi valimised, ENSV uue ülemnõukogu valimised, iseseisvuse taastamise rahvaküsitlus, Kodukaitse asutamine, sadade ja veel kord sadade tuhandete allkirjade kogumine paljudele taotlustele. Jne jne.

Eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust tähistas Eesti NSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 16. novembrist 1988 koos seda rakendava seadusega ENSV konstitutsiooni muutmiseks. “Suveräänsus” on mõiste, millele nõukogulik õigussüsteem oli omistanud väga omapärase ja ülikitsa tähenduse ja millel oli väga vähe ühist iseseisvusega. 16. novembri kolmas dokument, ettepanek N. Liiduga liidulepingu sõlmimiseks, taandas toimunu N. Liidu siseriikliku seadusloome ürituseks, tegelikult nurjunud katseks seadustada ENSV-nimelise haldusühiku kuulumist N. Liidu koosseisu ja saavutada sellele territoriaalautonoomia. Oluline tähtsus oli aga ühel konstitutsioonimuudatusel, mille tulemusel kaks maailma üldtunnustatud inimõiguspakti (ja neis sätestatud rahvaste enesemääramise õigus) said Eestis nõukoguliku õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Kogu seadusest oli see ainus punkt, mida Gorbatšov tühistada ei julgenud. Seda N. Liidu uut kaudset tunnustust eesti rahva enesemääramisõigusele peaaegu ei märgatud. Rahvas kasutas niigi oma õigusi.

Liidulepingu õigusliku võimatuse tõestas kohe eesti jurist Indrek Teder: 1) Eesti sattus N. Liidu koosseisu agressiooni-kuriteo ohvrina ning ohver ei saa kurjategijaga sõlmida liidulepinguid; 2) ENSV lavastati agressiooni tulemusel, tal puudub rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks nõutav suveräänsus (siin juba sõna üldtunnustatud tähenduses) ja õigussubjektsus; 3) igasugune leping eeldab vabatahtlikkust ja lepingupoolte võrdõiguslikkust, mis ENSV juhul täielikult puudusid; 4)Eesti ja Vene vahel on jõus 1920. aasta Tartu rahuleping, mille nõudeid tuleb täita ja millest lähtudes tuleb Eesti kuulumine N. Liidu koosseisu kehtetuks tunnistada.

Püsiva koha maailma demokraatia ajaloos võitis Eesti endale rahva enesemääramisõiguse vahetu elluviimisega kodanike komiteede liikumise kaudu. Ainumalt rahvaalgatuse ja rahva isetegevuse korras korraldati Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerumine ja vabad valimised kodanike sõltumatu esinduskogu, Eesti Kongressi loomiseks. Registreerumine kuulutati välja 24. veebruaril 1989. Täpselt aasta aega hiljem käis valimas 557613 Eesti kodanikku (ligi 90% täiskasvanud eestlasist), lisaks 34345 kodakondsuse taotlejat muulaste hulgast. See oli totalitarismi tingimustes demokraatia spontaanse rajamise uudne ja algupärane vorm, demokraatliku valikuvõimaluse loomine seaduslikul, rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud alusel. Eesti rahvas kui riigivõimu kõrgeim kandja oli uuesti tegutsema asunud. Ehtne demokraatia saab kasvada ainult altpoolt, “rohujuurte tasandilt”, nagu on kombeks öelda. Kodanike komiteede liikumine oli tuhandete vabatahtlike vaevarikas töö, mida alustati hirmutamise õhkkonnas, teravate rünnakute all ja peaaegu täielikus infoblokaadis. See oli peaaegu kogu eesti rahva julge eneseületamine “enese kirjapanekuks Siberi rongile”, nagu tollal naljatati. Maailma tähtsamais keeltes tuleks avaldada ülevaade kogu üritusest.

Eesti Kongress (EK) tuli esmakordselt kokku 11. ja 12. märtsil 1990. Paljudest vastuvõetud dokumentidest on rahvusvahelise õiguse seisukohast suurim tähtsus deklaratsioonil EK volitustest ja õiguspädevusest ning EK manifestil. EK deklaratsioon nentis, et Eesti Vabariigi annekteerimise jätkuv mittetunnustamine ja Eesti Vabariigi välisesindajate volituste jätkuv tunnustamine enamuse maailma demokraatlike riikide poolt tähendab ühtlasi ka Eesti Vabariigi kodanikkonna kui kõrgeima riigivõimu kandja suveräänsuse jätkuvat tunnustamist. EK on esimene Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu, mis tuleb kokku pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt 1940. aastal. Kuni põhiseadusliku riigivõimu taasta-miseni on ainult EK volitatud väljendama kodanikkonna tahet ning õiguspädev kas ise või volitatud isikute kaudu esindama kodanikkonda kõikjal, ka rahvusvahelises suhtlemises. Ühtlasi on EK volitatud ja õiguspädev astuma samme Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastamiseks 1920. aasta Tartu rahulepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel.

Oma manifestis tegi EK maailma riikidele ja rahvastele teatavaks eesti rahva tahte taastada iseseisev Eesti Vabariik de facto, kuulutas enese Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu taastajaks ja teatas, et on vajaduse korral valmis võtma enda peale riigivõimu kandja kohustused. Tegutsemiseks EK istungjärkude vahelisel ajal valiti EK alaliseks organiks Eesti Komitee.

Riigi taastamise seisukohast oli kodanike komiteede ja EK tege-vuses kõige olulisem kodanikkonna määratlemine rahva vaba tahte-avalduse kaudu ja kodanikkonna esinduskogu loomine. Eesti Vaba-riigi järjepidevus oli pool sajandit kehastunud eelkõige Eesti kodanikkonna järjepidevuses, nüüd oli kodanikkond kehastunud oma esinduskogus.

Rahva täielik kaasaminek kodanike komiteede liikumisega tõi enne aastavahetust 1989/1990 üldise suunamuutuse isegi okupatsioonivõimu eestlastest nomenklatuuri ridades. Juba 1989. aasta 12. novembril võttis ülemnõukogu vastu otsuse ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eesti 1940. aasta sündmustele ja tunnistas sel alusel õigustühiseks Nõukogude Liitu “astumise”. Ülemnõukogu uus, demokraatlikult valitud koosseis võttis vastu veelgi tähtsama 1990. aasta 30. märtsi otsuse Eesti riiklikust staatusest, mis kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise “üleminekuperioodi” kestvusega kuni põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamiseni. See oli leidlik samm, sest pani lõppeesmärgi kindlalt paika, kuid andis ühtlasi ka võimaluse vajadust mööda manööverdada. Otsus nentis, et N. Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates ja et 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de iure ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. Sisuliselt kordas ülemnõukogu väiteid, mida juba Eesti Kongress oli esitanud oma memorandumis Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel osalevate riikide valitsustele.

Ülemnõukogu õigusriiklik tegevussuund jätkus 7. augusti otsusega, mis kehtestas põhimõtte, et N. Liiduga läbirääkimise ja suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping. Sama otsusega tühistas Eesti ülemnõukogu lõpuks ka liidulepingu sõlmimise ettepaneku, mis oli järelikult jõus ligi kaks aastat. Õnneks magas Mihhail Gorbatšov oma suurriiklikus ülbuses liidulepingu võimaluse maha.

Need ülemnõukogu otsused ja Eesti Kongressi dokumendid olid omavahel kooskõlas. 30. märtsist on pärit ka ülemnõukogu deklaratsioon, millega see tunnustas Eesti Kongressi kui kodanikkonna esinduskogu ja kui Eesti Vabariigi riigivõimu taastajat ning avaldas valmisolekut kongressiga ühiselt töötada vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel. Oma 16. mai otsuses tegevusprogrammist täpsustas ülemnõukogu, et kongressiga ja tema poolt moodustatud Eesti Komiteega kooskõlastamisele kuuluvad kõik Eesti riiklusega seotud põhiküsimused, nende hulgas sellised, mis puudutavad Eesti riiklikku staatust, põhiseadust, kodakondsust ja riikidevahelisi suhteid. Kahjuks ei tulnud ühisest tööst suurt midagi välja, sest ülemnõukogus ja eriti valitsuses sai varsti ülekaalu sovjetlik (Lenini õpetustest lähtuv) suhtumine, et poliitika tähendab alati ja ainult võimuvõitlust, mille esmane ja kõikemäärav ülesanne on iga tegeliku või arvatava võistleja põrmustamine.

Ülemnõukogu heitlikkuse põhjus oli osalt selles, et rahvuslike jõudude ennatu valimisboikoti tõttu oli kodanikkond ülemnõukogus alaesindatud, muulased ja endised kollaborandid aga üleesindatud. Ülemnõukogu polnud mitte kodanikkonna, vaid faktilise elanikkonna esinduskogu. Sinna kuulus isegi neli okupatsiooniväe esindajat. Ülemnõukogusse oli valitud muidugi ka üsna arvestatav kongressiliikmete esindus, kuid ülemnõukogu poolt ametisse määratud valitsusel polnud kongressi usaldust: peaminister oli enne valitsuse kinnitamise hääletust tõotanud juhinduda ülemnõukogu 30. märtsi deklaratsioonist ja suhtuda kongressisse ja selle täitevorganisse Eesti Komiteesse kui võrdsetesse partneritesse, kuid ütles kohe lubadusest lahti.

Sisuliselt kujunesid ülemnõukogu ja valitsus vahelträäkijaiks eesti rahva ja N. Liidu võimude vahel (kongressil selleks võimalusi polnud), püüdsid ajada “pragmaatilist” iseseisvumispoliitikat ja olukorra teravdamist vältida. Osa ülemnõukogu liikmeid pidas kinni, vähemalt esialgu, varasematest tagasihoidlikest liidulepingu ja majandusautonoomia (IME) kavadest. Palju vaimujõudu nõudis suhtlemine ülemnõukogus tugevalt esindatud okupantidega ja interliikujatega. Nii tuligi Eestil Nõukogude ikke alt vabanemise käigus läbi teha kolm suurt ja rahvusvahelise õiguse seisukohast väga põhimõttelist juriidilist vaidlust. Kaalul oli valik Eesti Vabariigi järjekestvuse tunnustamise ja eitamise vahel.

Esimene vaidlus puudutas lõppeesmärki: kas tahame taastada vana vabariiki või kuulutame välja täiesti uue, mida selle tähtsaim eestvõitleja Edgar Savisaar nimetas “kolmandaks vabariigiks”. Ta nõudis demokraatliku parlamendi valimist, selle kuulutamist Asutavaks Koguks ning 1940. aastal poolelijäänu jätkamise asemel “uut riiki uutes oludes ja uute ideaalidega”. ERSP nõudmise, et demokraatlik Eesti peab olema väljaspool N. Liitu, lükkas Savisaar tagasi ja väitis, et “Rahvarinne piirdub vähemaga”. Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse eitajate põhjendused oli enne seda, 1989. aasta suvel, “teaduslikult” kokku võtnud Rahvarinde tegelane, jurist Indrek Koolmeister. Ta salgas sisuliselt maha N. Liidu agressiooni, okupatsiooni ja põlisrahva enesemääramise õiguse, kuid sellega koos ka väga suure tüki rahvusvahelist õigust. Eesti Vabariiki polevat enam olemas ei faktiliselt ega juriidiliselt, see olevat endine riik. Nüüd polevat enam oluline, kas ENSV moodustati vastavalt rahva tahtele või mitte. Riik olevat N. Liit, kuid üha enam omandavat riigi tunnuseid ka ENSV, kusjuures edasise asjakäigu määravat tegelik elu (mitte rahvas oma enesemäära-misõigust teostades). Omariikluse aade olevat realiseeritav mitte juriidiliste hinnangute alusel, vaid “parlamentaarsete sammude” kaudu. “Märgid” pidavat näitama, et N. Liit oma täielikes piirides ja ENSV sellega liitunud riigi staatuses leiavad “lähitulevikus” senisest laialdasemat rahvusvahelist tunnustust.

Uue riigi väljakuulutamine oleks juriidiliselt tähendanud sidemete lõhkumist meie minevikuga ning kaudset omaksvõttu, et Nõukogude okupatsioon ja ENSV (ehk “teine vabariik” E.Savisaare terminoloogias) olid kooskõlas eesti rahva tahtega. Isegi kõige paremal juhul oleks see tähendanud N. Liidust väljaastumist, mille-ga oleksid võinud kaasneda mitmed majanduslikult rängad tagajärjed, näiteks kohustus maksta hüvitust N. Liidu omandi eest ja tasuda oma osa N. Liidu hiigelsuurest välisvõlast. Kahtlane, kas oleksime lahti saanud võõrvägedest. Oleksime seotuks jäänud Venemaaga, oleksime mõttetuks tunnistanud pool sajandit välismaal meie eest peetud võitlust ning reetnud läänemaailma mitte-tunnustamispoliitika. Niisugust lahendust taotles N. Liit, samuti nagu veel tänapäevalgi taotleb Venemaa.

Teine vaidlus tulenes esimesest ja puudutas Eesti kodanikkonna koosseisu: kas kodanikeks saavad ning riigi valitsemises hakkavad osalema ainult okupatsioonieelse aja kodanikud ja nende järeltulijad või hoopis kõik Nõukogude okupatsioonivõimu poolt koha-leveetud ja “sissekirjutatud” isikud. Küsimus tähendas jällegi kas õigusriiklike aluste tunnustamist või eiramist. Juriidiliselt oli mõeldav ainult üks lahendus: agressiooni ja okupatsiooni õigusvastasusest järeldus Eesti riigi õiguslik edasikestmine (riigi jätkumine de iure), aga sellest omakorda kodanikkonna järjepidevus, sest tege-likkuses elas riik edasi eelkõige oma kodanikkonnana. Eesti koda-kondsus on aga riigi loomisest saadik põlvest põlve edasi kandunud sünni- ehk vereõiguse (ius sanguinis) alusel, mistõttu õigus kodakondsusele on ka mitte-eestlastel, kelle esivanemad olid 1940. aastal Eesti kodanikud, kuid puudub hilisemail sisserändajail ja nende järeltulijail.

Indrek Koolmeister oma äsjamainitud artiklis lahendas küsimuse üheainsa kirvehoobiga: endise riigi endistel kodanikel ja nende järglastel (niisiis eesti põlisrahval) ning nende loodud organeil polevat vähimatki juriidilist alust esineda riigiõigusliku erisubjektina, erilise plebistsiidikoguna. Enesemääramise subjektide ringi piiritlemisel polevat mingit formaalset seost endise Eesti Vabariigi kodanikega, s.t sünniõigusega. Tänapäevasse ülekantult saame nendest väidetest järeldada, et praegune Eesti riik on juriidiliselt olematu.

Kolmas vaidlus oli nn nullvariandi pooldajate viimne katse Eestit “ettevaatliku” (et mitte öelda venesõbraliku) rahvastikupoliitika teele juhtida. Sisuliselt oleks see tähendanud N. Liidu rahvastikulise agressiooni tulemuste seadustamist ja Eesti riigis põlisrahva (st eestlaste ja kodakondsuse kaudu seotud muulaste) peremeheõiguste küsitavaks muutmist. Tuli valida: kas anda nõukogude aja sisserändajaile optsiooniõigus, st õigus tingimusteta omandada Eesti kodakondsus, või tunnistada nad välismaalasteks ja kehtestada kindlad kodakondsuse omandamise reeglid, sealhulgas iseäranis riigikeele oskuse ja Eesti põhiseaduse tundmise nõue.

Sageli kaldutakse unustama, et sisserännanud olid kodanike komiteede liikumiselt kuni veebruarini 1990, seega üheks aastaks juba saanud üldise optsiooniõiguse, nimelt võimaluse registreeruda Eesti kodakondsuse taotlejaiks. Registreerunud saidki hiljem kodakondsuse ilma tingimusteta. Korduva ja kestvama optsioonivõimaluse muutis ohtlikuks sisserändajate päritolu riigist, kus isegi vene ajaloolaste meelest pole kunagi tuntud euroopalikku demokraatiat ja kus on alati valitsenud õigusriigi põhimõtete eiramine, usk absoluutsesse võimusse, suurvenelik imperialism ja üksikisiku õigusi eitav kollektivism. Kodanikkonna äkiline ulatuslik laiendamine niisugusest riigist tulnud inimestega oleks demokraatia ja õigusriigi väljavaated Eestis küsitavaks muutnud. Seda enam, et ühe Rootsi diplomaadi väite kohaselt puudusid Baltimaade tollastel juhtidel vähimadki teadmised rahvusvahelistest normidest inimõiguste valdkonnas, mistõttu kõigepealt tuli baltlastele selgeks õpetada seaduslikkuse põhitõed. Ning ka eesti rahvas ise pidi endale demokraatia põhitõed uuesti meelde tuletama.

Kõigi nende vaidluste tagant aimub ehk ühe osa nõukogude kollaborantide hulka kuulunute hirm, et neid võidakse liiga iseseisvas Eestis vastutusele võtta. Viiskümmend aastat okupatsiooni tähendab ju mõnedele aastakümneid kaaslemist nõukogude apartheidis ja sõjakuritegudes (vt eespool osad 6.3, 7.2 ja 7.3) ja selle pealt isikliku kasu lõikamist, seevastu “teise vabariigi” õiguspäraseks kuulutamine või kõrgemat võimu kandva kodanikkonna koosseisu lahjendamine oleks suurele osale kurjategijaile kaasa toonud patukustutuse ilma vajaduseta pattu tegudes kahetseda. Siit ehk ka ülemnõukogu ühe osa ja valitsuse ennatlikud taotlused hakata Eesti NSV-d käsitama Eesti Vabariigina (mis oligi “kolmanda vabariigi” pooldajate põhieesmärk) ning äge ja lahmiv kihutustöö seda kõigest väest takistada püüdva Eesti Komitee vastu.

Ometi tuleb mitmed tollased ENSV “suveräänsuse” suurendamise meetmed tunnistada poliitiliselt paratamatuks. Ülemnõukogu 8. mai 1990. aasta seadus Eesti sümboolikast, millega Eesti NSV ristiti ümber Eesti Vabariigiks, sinimustvalge kuulutati riigilipuks ning kehtestati 1938. aasta põhiseaduse viis paragrahvi, oli Läti samalaadse 4. mai sammu kopeerimine. Tegematajätt oleks andnud maailmale vale signaali. Tõsi küll, on avaldatud andmeid, et Edgar Savisaar käis aprilli lõpupäevil Riias lätlastele Läti NSV iseseisvuse väljakuulutamist soovitamas.

Eesti põhiseaduse mängutoomine 8. mai seaduses tekitas õigusliku segaduse, mis omakorda nõudis lisaks 16. mai seadust Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Sisuliselt pandi kehtima N. Liidust sõltumatu seadusandlus ja kohtuvõim, ehkki näiteks “Eesti Vabariigi Ülemkohus” ei võtnud seda sõltumatust kaua aega omaks. Eesti riigi järjepidevuse vaatekohast olid 1990. aasta mai-kuu sammud kahtlasevõitu ja neile Eesti Komiteelt kooskõlastust ei saadud. Ega küsitudki. Ent Eesti Vabariigi järjepidevus siiski ei katkenud, sest otsustava sammu, nimelt ükskõik mis nime all esineva Eesti NSV iseseisvuse väljakuulutamise, jättis ülemnõukogu tegemata.

Rahvusvahelise tähtsuse omandas 3. märtsil 1991. aastal korral-datud rahvaküsitlus, mis oli samuti sundsamm. Tuli ennetada M. Gorbatšovi üleliidulist rahvahääletust N. Liidu säilitamise küsimuses. Okupatsiooni tingimustes oli üritus kohatu ja sisserännanute kaasahaaramise tõttu riskantne, aga polnud midagi parata. Tulemus (kokkuvõttes 77% poolthääli, sealhulgas isegi muulastest umbes veerand poolt — vt tagapool osa 9.4) andis siiski Eestile edasiseks tugeva trumbi.

Tagasivaates tuleb tõele au anda: ülemnõukogu ja kongressi vastasseis tuli ometi asjale kasuks. Eesti Kongress ja Komitee olid küll riigi taastamisest eemale tõrjutud, kuid kujunesid just seetõttu hädavajalikeks kodanikkonna huvisid esindavaiks kontrolli ja surve organeiks. Paljalt oma olemasoluga hoidsid nad ära põhjendamatud järeleandmised impeeriumlikele nõukogude ja vene jõududele ning takistasid ühtlasi ka ennatlikku “kolmanda vabariigi” väljakuulutamist. Ülemnõukogul ja valitsusel on aga teeneid selles, et Eesti vabanes verevalamiseta.

8.2. Järjepideva Eesti riigi taastamine

Ummikseisu lahendas 1991. aastal Moskva augustimässu ajal saavutatud kokkulepe kahe poliitilise suuna vahel ning 20. augusti otsus riiklikust iseseisvusest, millega mõlemad liinid ühiselt kinnitasid Eesti Vabariigi edasikestmist ja iseseisvust ning otsustasid moodustada Põhiseadusliku Assamblee uue põhiseaduse tegemiseks ja rahvahääletusele esitamiseks. Assambleesse pidid oma esindajad võrdsuse põhimõttel lähetama ühelt poolt “Eesti Vabariigi kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan Eesti Vabariigi Ülemnõukogu” ning teiselt poolt “Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongress”.

Saavutatud lahendust oli juba 1990. aastal soovitanud pagulaseesti jurist professor Karl Aun. Ta väitis, et Eesti Kongressi (EK) valimine oli vaieldamatult Eesti Vabariigi kodanikkonna (kui kõrgeima riigivõimu kandja) vaba tahte avaldus, seega õigust rajav või kinnitav põhifakt. Kogu läänemaailm juba tunnustab Eesti Vabariiki kui iseseisvat riiki, nii et järgmine põhiküsimus on, missugust valitsust nad edaspidi tunnustavad kui selle riigi õiguslikku valitsust. Rahvusvaheline õigus seab selleks nõude, et tegemist peab olema efektiivse valitsusega, kellel on oma territooriumil tõepoolest tegelik võim. Professor Aun nägi raskusi EK alusel seisva efektiivse valitsuse loomisega. Ta soovitas EK rahva vaba tahte avaldust ühendada ülemnõukogu valitsuse võimuga, kui see peaks ennast täieliku iseseisvuse alusele seadma, ja kolmandana juurde haarata eksiilvalitsus, nii et see saaks mingil kujul edasi anda omariikluse kontinuiteedi. See kindlustaks kõik kolm vajalikku riigi taastamise eeldust: rahva vaba tahte, efektiivse valitsuse ja juriidilise järjepidevuse. Just niimoodi lõppude lõpuks tehtigi.

20. augusti otsus oli taasiseseisvumise otsus ja selge sõnum kogu maailmale, et Eesti jätkab oma 50 aastaks peatatud faktilist riik-likku iseolemist kui seesama rahvusvahelise õiguse subjekt, mis ta oli enne Nõukogude okupatsiooni. 1991. aasta 22. augustist kuni septembri keskpaigani järgnes taastatud Eesti Vabariigi tunnustamine enamiku maailma riikide poolt. 17. septembril võeti Eesti vastu ÜRO liikmeks. Sellega olid rahvusvahelise õiguse seisukohast olulisemad küsimused lahendatud. Eestis aga jätkus riigiõiguslike probleemide lahendamine.

Varsti jõuti Eestis üldise veendumuseni, et kui juba riigi järje-pidevuses on kokku lepitud, siis nõuab õigusriikluse põhimõte ka kodanikkonna järjepidevuse tunnistamist: kodakondsuse aluste muutmine on võimalik ainult seadusliku riigikogu otsusega, seadusliku riigikogu valimiseks tuleb aga määrata valijaskond ning vähemalt esialgu ei saa selleks olla keegi muu kui seaduslik järjepidev kodanikkond. Nii saavutati üksmeel ka teises, kodanikkonna järjepidevust puudutavas vaidlusküsimuses. Seda tähistas 1938. aasta kodakondsusseaduse taasrakendamine ülemnõukogu poolt 26. veebruaril 1992.

Kolmas vaidlus hakkas lahenema alles 1993. aastal, kui riigikogus võeti vastu välismaalaste seadus. Sisserännanute õiguste ümber peeti siis viimased põhimõttelised sõnalahingud, kus mõned endised rahvarindelased tulid välja koguni väidetega venevastasest etnilisest puhastusest ja eesti apartheidist. Kas analoogilised Vene lööklaused olid nende väidete kordamine või eeskuju, nõuab ajakirjanduse alusel veel täpsustamist. Igatahes sellest ajast saadik on “venekeelsete” õigused koos taotlusega teha neist oluline osa Eesti kõrgemast riigivõimust jäänud pidevaks Venemaa rünnakute aineks ja demokraatlike lääneriikide uurimisobjektiks. Tiheda seose tõttu rahvusvahelise õigusega nõuab see ainevaldkond põhjalikku käsitelu, mille esitame allpool (osana 9).

Riiklikust vaatekohast tunduvad kolm õnnelikult lahenenud suurvaidlust tagantjärgi mingi veidra juriidilise nõmeduse etendusena, kus rahvusvaheliselt tunnustatud riigi taastamise püüdeid ja kõige normaalsemat õigusriiklikku hoiakut püüti maha teha küll rahvusradikalismina, küll rahvusfundamentalismina või venevastase ekstremismina. Tekitati palju paksu verd, mis annab ennast tunda osalt veel praegugi.

Riigiõiguslike probleemidega tegelemine, eelkõige uue põhiseaduse väljatöötamine, jätkus juba Põhiseaduslikus Assamblees, mis astus kokku 1991. aasta 13. septembril. Põhiseadusliku riigikorra kehtestamiseni Eestis kulus aga veel üle aasta pingsat tööd, õppimist, vaidlemist ja vaidlustes tõstatatud küsimuste lahenda-mist. 30. jaanuaril 1992 määrati ametisse uus (Tiit Vähi) valitsus, 20. juunil toimus rahareform üleminekuga eesti kroonile, 27. juunil võeti 1938. aasta põhiseaduse alusel korraldatud rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, 20. septembril olid riigikogu valimised, 5. oktoobril valis riigikogu presidendi, 7. oktoobrist 1992 on pärit riigikogu deklaratsioon Eesti põhiseadusliku riigivõimu taastamisest. Eesti Kongress, Eesti Komitee ja Eesti pagulasvalitsus panid oma volitused maha. 21. oktoobril kinnitati ametisse põhiseaduslik Mart Laari valitsus.

Pikki vaidlusi tekitas 1938. aasta põhiseadusest loobumine, milles mitmed poliitikud nägid riigi järjekestvuse põhimõtte rikkumist. Niisugune tõlgendus on väär, sest riigi järjekestvus ei sõltu mitte põhiseadusest, vaid rahvusvahelise tunnustuse jätkumisest. See tunnustus aga eeldab üksnes põhiseaduse kehtestamise demokraatlikku menetlust, mis oli Eestis kindlustatud. Uus põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel lähtudes 1938. aasta põhiseaduse sättest, et rahvas on Eestis kõrgeima riigivõimu kandja.

1938. aasta põhiseadus ei oleks võimaldanud Eesti riiki uuesti käivitada, sest ainsa riigivõimuna oli säilinud pagulaspeaminister presidendi ülesannetes koos valitsusega, talle aga oli põhiseadus keelanud nii riigivolikogu (parlamendi alamkoja) valimiste määramise kui ka riiginõukogu (ülemkoja) kujundamise. Riiginõukokku oleksid pidanud kuuluma esindajad paljudest institutsioonidest, mida polnud olemaski (näiteks kutsekodadest). Põhiseaduse taasjõustamisele oleks paratamatult pidanud kohe järgnema selle lausrikkumine, aga seda oleks võidud tõlgendada kui üleminekumenetluse mittedemokraatlikkust. Pealegi, vana põhiseadus ei sobinudki kaasaega, sest oli liiga autoritaarne (presidendikeskne) ja oli muide just seetõttu N. Liidule lihtsustanud võimu anastamist 1940. aastal. Samasuguseid väiteid esitas juba 1990. aastal hilisem Riigikohtu esimees Rait Maruste, kes rõhutas eriti asjaolu, et 1938. aasta põhiseaduse kehtivaks tunnistamisel muutuks võimatuks ka põhiseaduse edaspidine muutmine, sest muutmise kord on põhiseaduses endas seotud taastamatute institutsioonidega ja väga täpselt määratletud.

1992. aasta põhiseadus deklareerib oma sissejuhatuses, et Eesti Vabariik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril. Deklaratsioonis põhiseadusliku riigivõimu taastamisest kuulutab riigikogu 1992. aasta 7. oktoobril uuesti, et praegune Eesti Vabariik on õigussubjektina samane (identne) selle Eesti Vabariigiga, mis 1940. aastal langes Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ja oli 50 aastat okupeeritud, mis kestis demokraatlike riikide tunnustuste toel kogu aeg de iure edasi ning mis 20. augustil 1991. aastal taastas oma iseseisvuse de facto. Pagulaspeaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark, olles juba 7. oktoobril oma käskkirjaga lõpetanud pagulasvalitsuse tegevuse, andis 8. oktoobril presidendivolitused pidulikult üle Eesti vastvalitud presidendile Lennart Merele. Nii olid tehtud kõik juriidilised toimingud Eesti Vabariigi järjekestvuse tagamiseks. Ülemnõukogu presiidiumi esimehelt Arnold Rüütlilt ei saanud ega tohtinud president Lennart Meri ametlikult võimu üle võtta. Selleks puudus vajadus ja see oleks olnud väär märguanne maailmale, sest tegemist ei olnud riigi järjepidevust kandva organiga.

Ka Eesti tegelik käitumine on alati olnud vastavuses väljakuulutatuga. Eesti pole ennast mitte üheski asjas tunnistanud N. Liidu õigusjärglaseks: Eesti pole esitanud nõudeid N. Liidu omandile välismaal, Eesti lubas Vene Föderatsioonil välja vedada sõjajõudude kogu vallasvara, Eesti keeldus alla kirjutamast kokkulepet varasema N. Liidu võlgade ülevõtmise kohta, Eesti pole nõudnud endistele liiduvabariikidele antavaid majanduslikke soodustusi. Kehtivate rahvusvaheliste lepingute nimistud ÜRO juures sisaldavad Eesti kohta ainult enne 1940. aasta 16. juunit ja pärast 1991. aasta augustit sõlmitud lepinguid.

Kõigi juriidiliselt oluliste toimingute ja eespool kirjeldatud dokumentide alusel võib järelikult julgesti väita, et Eesti on oma riikliku järjepidevuse (kontinuiteedi) taotluste kinnitamiseks ja toetamiseks teinud kõik oma võimuses oleva. Et selles lõplikult veenduda, asume järgnevalt vaatlema rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtteid riikide järjepidevuse küsimuses.

Riigi järjepidevus tähendab riigi õigussubjektsuse edasikestmist. Riigist saab rahvusvahelise õiguse subjekt riigi asutamise käigus. Selleks peab riigi seisundit taotlev ühik ennast kõigepealt ise riigiks kuulutama. Sealjuures peavad olema rahuldatud kolm riikluse põhinõuet: ühikul peavad olema territoorium, rahvas ja suveräänne kõrgeim võim, mis teostab ennast sellel territooriumil ja valitseb seda rahvast. Harilikult eeldatakse, et rahvas tunnustab kõrgeimat võimu, ning demokraatlikes riikides ongi just rahvas kõrgeima riigivõimu kandja. Teiseks on väga soovitav, et riiklusele pürgiv ühik saaks nõusoleku riigilt, kellelt on pärit ta territoorium ja rahvas. Kolmandaks peab asutatav riik saama rahvusvahelise ühenduse riikidelt ja organisatsioonidelt de iure tunnustuse. Sellega väljendavad varem eksisteerinud riigid oma valmisolekut seada uue riigiga jalule normaalsed suhted ja kinnitavad talle rahvusvahelise õiguse järgi kuuluvate õiguste ja kohustuste kehtivust. Eestist tegid riigi 24. veebruari 1918. aasta iseseisvumismanifest (paljude juristide arvates aga juba 28. novembri 1917. aasta akt, millega Eesti Maanõukogu kuulutas enda maa kõrgeimaks võimuks), edasi 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping, de iure tunnustused maailma tähtsamailt riikidelt ja vastuvõtt Rahvasteliitu.

Näeme, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saamine on pikk ja keeruline protsess. Ent riikidele antav de iure tunnustus on rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt lõplik ja üldiselt tagasivõetamatu. Sellest järeldub, et kui riik on juba rahvusvahelise õiguse subjektiks tunnistatud, siis on raske seda subjektsust hävitada. Ei piisa riikluse ühe või koguni mitme tunnuse faktilisest kaotamisest, eriti mitte siis, kui seda on põhjustanud mõne teise riigi ebaseaduslik rünne (näited: paljude riikide, sealhulgas Eesti okupeerimine enne Teist maailmasõda ja sõja ajal). Paljudel juhtudel on riik säilitanud oma õigussubjektsuse koguni siis, kui ta on vabatahtlikult nõustunud mõnda teise riiki kuuluma (näiteid: Islandi ja Taani unioon 1918–1944, Austria ühinemine Saksamaaga 1938–1945, Egiptuse ja Süüria ühinemine 1958–1961). Eesti riikluse “uppumatus”, mida on rõhutanud president Meri, pole midagi erakordset. Õigusvastaste rünnete ohvriks langenud riikide riikluse “uppumatus” on tänapäeva maailmas pigemini seaduspära, iseäranis kui ahistatud rahvas ei lepi õigusvastase olukorraga.

Eesti okupeerimist kui rahvusvahelise õiguse ränka rikkumist (vt osad 3.1, 3.2 ja 6.3) ning Eesti riigi õigussubjektsuse jätkumise ja riigi järjepidevuse juriidilisi põhjendusi (vt osad 3.4 ja 3.5) on eespool piisavalt selgitatud. Võiks veel kord rõhutada, et Eesti õigussubjektsus kandus läbi poole sajandi tänapäevani eelkõige tänu meie alistumatule kodanikkonnale, riigi välisesinduste tööle mitmel pool maailmas ning presidendi ja valitsuse järjepidevuse säilitamisele paguluses. Käesolevas ülevaates pole kahjuks ruumi jätkunud pagulaseestlaste väsimatust iseseisvusvõitlusest ülevaate andmiseks. Selle kohta on olemas terve raamatukogutäis kirjandust, millest juhime tähelepanu üksnes uusimale, äärmiselt kokkuvõtlikule, kuid põhjalikule faktide loetelule viimase pagulasvalitsuse siseministri Aksel Marga sulest, ning pagulaskonna tegevust ja sisevõitlusi selgitavale analüütilisele ülevaatele Tõnu Parmingu sulest.

Kuna rahvusvaheline riikide ühendus püüab kord juba tunnustatud riikide õigussubjektsust igati säilitada, siis on selge, et riigi järjepidevuse kindlustamine ehk, teiste sõnadega, osaliselt kaotatud õigussubjektsuse taastamine on palju lihtsam kui esmane riigi asutamine. Sellel on ühisjooni rahvusvahelises õiguses põhjalikumalt käsitletud riikide õigusjärgluse küsimusega. Hetkel, kui riik lahkub teda ebaseaduslikult inkorporeerida püüdnud riigi võimu alt, peab ta kuulutama oma järjepidevuse säilitamise soovi. Sisuliselt tähendab see, et ta peab ennast samaseks (identseks) varasema riigiga, ühtlasi selle ainsaks seaduslikuks õigusjärglaseks. Hiljem tuleb teistelt riikidelt ja, kui võimalik, teda ahistanud riigilt hankida tunnustus oma valitsusele ning kinnitused riigi õigussubjektsuse kontinuiteedi (jätkumise) kohta. Viimased ei pruugi olla absoluutsed ega kõikehõlmavad. Tunnustuse eelduseks on valitsuse kontroll oma territooriumi ja piiride üle.

Eesti riigi järjepidevust eitas Nõukogude Liit, kes püüdis 1940. aastast saadik ikka ja jälle kujutada ENSVd kui iseseisvat riiki, mille eesti rahvas olevat ise moodustanud. Hulk aega ohustasid järjepidevust eesti ringkonnad, kes tahtsid iseseisvust teostada N. Liidust lahkulööva “kolmanda vabariigi” kujul või isegi liidus Venemaaga. Iseseisvumist lähedalt jälginud Rootsi diplomaat D. S. Ahlander on veel 1991. aasta varasuve seisuga ühes oma aruandes kirjeldanud Baltimaade tollaste juhtide valmidust kokkuleppeiks N. Liiduga. Ta väidab, et N. Liidu leebem poliitika Eesti suhtes on teiste Baltimaadega võrreldes tekitanud Eestis suurema valmiduse vastu tulla Nõukogude huvidele: ollakse faktiliselt nõus mitmesuguste baasidelepingutega, soovitakse jätkata majanduslikku koostööd N. Liiduga, mitte mingil juhul läbi lõigata mõlemale poolele kasulikke majanduslikke sidemeid, N. Liit peaks tohtima säilitada omandiõiguse paljudele üleliidulistele ettevõtetele Baltikumis. On tundemärke, et majanduse vallas pole niisugune valmidus mõnedes Eesti poliitilistes ringkondades veel tänagi kadunud.

Pärast taasiseseisvumist on rahvusvaheline ühendus üleüldiselt kohelnud Eestit kui järjepidevuse säilitanud riiki. Paljud riigid, näiteks USA, Taani, Belgia, Rumeenia, Austraalia, on vältinud Eesti uut tunnustamist ning on selle asemel kinnitanud varasemat tunnustust või lihtsalt uuendanud diplomaatilised suhted. Enne sõda välisriikide pankadesse deponeeritud kulla sai Eesti tagasi, peaaegu kõik saatkonnahooned kas tagastati või asendati. Mitu riiki jätkas Eestiga enne sõda sõlmitud kahepoolsete lepingute täitmist. Hulk selletaolisi teateid on ajalehtedes kas ära toomata või tähelepanuta jäänud, mistõttu Eesti välisministeerium võlgneb eesti rahvale koondaruande, kuidas maailm on Eesti riigi järjepidevust arvesse võtnud.

8.3. Idanaabri suhtumine ja Tartu rahuleping

Eesti taasiseseisvumise hetkel tunnustasid Eesti iseseisvust niihästi Nõukogude Liit kui ka Vene Föderatsioon, kuid Eesti riigi järjepidevuse kinnitamise asjus jäid seisukohad ebamääraseks.

N. Liit tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril 1991 ja märkis, et sealjuures ta “võtab arvesse ajaloolist ja poliitilist olukorda enne Eesti ühinemist NSV Liiduga”. Ehkki selline sõnastus ei väljenda otsest nõustumist Eesti riigi järjepidevusega, võib ometi väita, et N. Liit on järjepidevust tunnustanud kaudselt. Ent mitte mingil juhul ei saa teha järeldust, nagu oleks N. Liit oma tunnustamisaktis kas kaudselt või otseselt järjepidevust eitanud.

Venemaal andis president Jeltsin juba 24. augustil seadluse, milles ta tunnustas Eesti riiki “ühenduses” Eesti ülemnõukogu 20. au-gusti otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest. Siit samuti ei saa järeldada otsest tunnustust järjepidevusele, kuid president Jeltsini nõustumine järjepidevuse väitega, seega siis kaudne tunnustus on vägagi ilmne, sest seadluses viidatud Eesti ülemnõukogu otsus ju “kinnitab” ammuaegset riiklikku iseseisvust, pealegi “arvestades 1990. aasta 30. märtsi otsust Eesti riiklikust staatusest”. Viimane aga väidab otsesõnutsi, et Eesti Vabariigi olemasolu de iure ei ole katkenud. Hiljem on mitmed Vene Föderatsiooni valitsuse esindajad teinud avaldusi, mis on Eesti riigi järjepidevust eitanud, kuid seni on neil avaldustel õigusjõud kas üldse puudunud või olnud madalam presidendi seadluse omast. Üks ebaametliku eitamise näide on ka B. Jeltsini poolt president Clintonile saadetud “salajane” Balti-vastane kaebekiri, mis avaldati Moskva lehes “Izvestija”.

Suhetes Venemaaga on praegu põhiküsimuseks kujunenud 1920. aasta Tartu rahulepingu kehtivuse tunnustamine. See on tegelikult ebaprobleem, sest niisugust tunnustamist pole üldsegi vaja: leping kehtib ja allpool näeme, et rahvusvaheline õigus ei anna ühtki võimalust seda tühistada. Tõsi, Vene Föderatsiooni riigiduuma võttis lepingu tühistamise vahepeal päevakorda, kuid loobus, sest tühistamisega oleks rikutud rahvusvahelist õigust ja pealegi oleks see tähendanud omaksvõttu, et tühistamise hetkel leping kehtis. Pärast seda on Vene valitsuse esindajad püüdnud rõhuda väitele, et Tartu rahuleping kaotas juriidilise jõu Eesti Vabariigi kadumise tõttu, kui see “ühines” N. Liiduga. Põhjendus või pigemini põhjenduse puudumine sarnaneb eespool (osas 8.1) esitatud I. Koolmeistri väitestikuga. Jällegi tekib küsimus, kes on kellele eeskujuks olnud.

Tartu rahuleping ise ei näe ette ühtki lepingu lõppemise, selle tühistamise (ehk denonsseerimise) ega sellest väljumise võimalust, järelikult võib see kõik aset leida ainuüksi Rahvusvahelise lepingute õiguse Viini konventsiooni alusel. Seal (art. 56.1) on aga selgesti öeldud, et kui ei ole kindlaks tehtud, et lepinguosalised kavatsesid lubada tühistamise või väljumise võimalust, või kui see õigus ei tulene lepingu iseloomust, siis leping ei kuulu tühistamisele ja sellest väljumine on keelatud. Viini konventsioon tunnistab lubamatuks ka Vene väite, nagu oleks Tartu rahuleping lõppenud Eesti Vabariigi kadumise tõttu. Seda väidet võib Viini konventsiooni terminites tõlgendada, esiteks, kui viidet lepingu täitmise võimatusele vajaliku objekti (Eesti Vabariigi) pöördumatu kadumise või hävimise tõttu (Viini konventsiooni art. 61), ja teiseks, kui viidet lepingu kohustuslikkust tinginud asjaolude põhjalikule muutumisele (Viini konventsiooni art. 62). Viini konventsioon aga sätestab ühemõtteliselt, et kui lepingu täitmise võimatus või asjaolude põhjalik muutumine on lepinguosalise poolt lepingukohustuse või muu rahvusvahelise kohustuse rikkumise tagajärg, siis sellel lepinguosalisel ei ole õigust viidata neile alustele lepingu lõppemise või sellest väljumise põhjendusena (art. 61.2 ja art. 62.2b). Peale selle on asjaolude põhjalikule muutumisele viitamine keelatud juhtudel, kui leping kehtestab piiri (art. 62.2a). Tartu rahuleping oli aga ühtlasi piirileping.

Järelikult on kõik Vene väited tõlgendatavad üldise lepinguõiguse rikkumise katsena. Siin ei aita ka vastuväide, et Viini konventsiooni kohaldatakse ainuüksi sellistele lepingutele, mis riigid on sõlminud pärast konventsiooni jõustumist nende suhtes (art. 4). Konventsiooni sissejuhatus nimelt väidab, et tegemist on juba olemasoleva lepinguõiguse, seega siis tavaõiguse “kodifitseerimisega ja progressiivse arendamisega”. Äsjamainitud art. 56.1 (lepingute tühistamise ja neist väljumise keeld) pole aga midagi muud kui igivana tavaõiguse norm ehk rahvusvahelise õiguse ürgnorm “lepinguid peab täitma” (pacta sunt servanda), ning art. 61.2 ja 62.2 (keelud tunnistada kohustuse rikkumisest tekkinud asjaolusid lepingu lõppemise aluseks) lihtsalt täpsustavad tavaõiguse üldist normi “õiguserikkumine ei loo õigusi” (ex iniuria ius non oritur). Need konventsiooni sätted jutustavad ümber tavaõigust, mistõttu kuuluvad vaieldamatult rakendamisele sõltumata lepingu päritolu ajast. Kinnituseks võiks viidata 1945. aasta Nürnbergi tribunali põhikirja kohtulikule eeljuhtumile, mis tunnistas konventsioonides sisalduva tavaõiguse tagasiulatuvalt üldkohustuslikuks (eespool osa 6.1).

Väide, et Tartu rahuleping igal juhul kehtib ja jääb kehtima, on kahjuks nõrk lohutus, kui teine pool oma propagandistlikes avaldustes pidevalt vastupidist kinnitab, ehkki julgemata välja tulla vähegi kaalukama juriidilise dokumendiga. See võib olla järjekordne samm Tartu rahulepingus jõuliselt väljakuulutatud, kuid praegu Vene Föderatsiooni terviklikkust ohustava rahvaste enesemääramis-õiguse eitamiseks. Huvitava tõlgenduse on andnud raadio Vaba Euroopa asedirektor Paul A. Goble ühes oma artiklis. Ta juhib tähelepanu USA poliitikas pärast Leedu 1990.a iseseisvuskuulutust tekkinud nihkele: mittetunnustamise põhimõtte asemel hakati rõhutama rahvaste õigust enesemääramisele. Sellest tegid Moskva vanameelsed ja varsti ka Gorbatšov järelduse, et USA mittetunnustamispoliitika taotles tegelikult alati N. Liidu lagundamist ning et iga kompromiss baltimaalastega tähendab nüüd juba “deržaava” (otsetõlkes: tsaari üheks võimusümboliks olnud riigiõuna) kiiret kadu rahvaste enesemääramise tagajärjel. Nii on meie praegustes raskustes “süüdi” hoopis USA, kes esimesena avas vene imperialistide silmad.

Igal juhul on Tartu rahulepingu kehtivuse kohta Venemaalt kinnituse taotlemine poliitiline, mitte aga juriidiline vajadus. President Lennart Meri väidab, et Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus, mistõttu sellest ei tohi kunagi loobuda. Tõepoolest, leping oli esimene de iure tunnustus Eestile, järelikult atestaat, mis viis Eesti rahvusvahelisse riikide perre. Sellel juriidilisel faktil on lisaks veel pöördpool, millele president ei ole tähelepanu juhtinud: Tartu rahuleping oli ka tollase VNFSV sünnitunnistus. Lenin on mitmel puhul tundeküllaselt kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust piiramisrõngast”, mida Venemaale võimaldas lepinguga saadud esimene de iure, ja vaba koridori avanemist maailmaga läbikäimiseks.

Ent asja võib ja tuleb vaadelda ka rahvakesksest, koguni kõigi rahvaste seisukohast: Tartu rahuleping sünnitas maailma “kõigi rahvaste vaba enesemääramise õiguse kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad”. Lepingu artiklis II seisab kirjas, et just sellel alusel “tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti Riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud”. Ehk teiste sõnadega: Tartu rahuleping on eesti rahva enesemääramisõiguse tunnistus ja igikestev vabaduskiri. See oli oma ajast ettejõudnud leping, sest rahvaste enesemääramisõigus muutus rahvusvahelise õiguse lahutamatuks osaks alles aastatel 1941 kuni 1952 (vt eespool osa 3.4). Nii on Tartu rahulepingul lisaks ka suur ülemaailmne tähtsus: rahvaste enesemääramise õigus koos Venemaa üldise kohustusega seda austada kinnistati siin esmakordselt ajaloos rahvusvahelise lepinguga, mis andis nii õigusele kui ka kohustusele kõrgeima võimaliku juriidilise jõu.

Eesti suhetes Venemaaga on rahvakeskne vaateviis riigikesksest viljakam, sest riigi järjekestvust on juriidiliselt kõige lihtsam vaadelda kui tuletist rahva õigusest enesemääramisele. Enesemääramisõigus käib iga rahvaga, kuid eriti kord juba riikluseni jõudnud rahvaga kaasas kuni rahva kadumiseni, seda õigust ei saa temalt mitte kuidagi ära võtta, juhtugu riigiga mis tahes. Eesti rahva enesemääramisõiguse eiramine ja rahva lakkamatud püüdlused seda siiski kuidagiviisi teostada on aastate 1940-1990 kohta vaidlustamatult tõestatavad (vt eespool osad 3.2, 3.4 ja 4.2). Rahvusvahelise õiguse rõhuasetuste muutudes hakati ka lääne mittetunnustamispoliitikas üldise vägivallakeelu rikkumisele rajatud juriidiliste väidete kõrval üha suuremal määral rõhutama balti rahvaste enesemääramisõiguse rikkumist. Eriti selgelt paistab see välja Euroopa Nõukogu ja Europarlamendi dokumentidest, kuid juba 1983. aastast on pärit ka üks sellekohane president Ronald Reagani teadaanne.

Venemaa keeldumine Tartu rahulepingu taastunnustamisest tä-hendab keeldumist tunnustada eesti rahva enesemääramisõigust, järelikult on tegemist ähvardusega ehk kaudse agressiooni aktiga. Vahekordades idanaabriga ei tule kõne allagi, et me võiksime oma vabaduskirjast ja oma riigi sünnitunnistusest, niisiis Tartu rahu-lepingu artiklist II loobuda.

Praegu on kahjuks kujunenud üsnagi tugev rahvusvaheline surve Eestile, et me püüaksime oma piiriprobleemid Venemaaga kiiresti lahendada. Muidu polevat võimalik meie ühinemine Euroopa Liiduga, kõnelemata NATOst. Sellest on kujunenud täiendav ajend Venemaa jäigale hoiakule ja viis, kuidas ta arvab saavat takistada meie ühinemist Lääne struktuuridega. Eesti rahva enesemääramisõiguse tagamine on läänlaste jaoks nähtavasti oma aktuaalsuse kaotanud. Sellepärast pakume järgnevalt välja teistsuguse lähenemise ja näitame, et keeldudes Tartu rahulepingut tunnustamast on Venemaa asunud rikkuma Eestiga sõlmitud riikidevaheliste suhete aluste lepingut. Edaspidi (osas 9.1) loetleme ka paljusid ÜR Harta rikkumise fakte. Kokkuvõttes on see kõik juba niivõrd ulatuslik rahvusvahelise õiguse rikkumine, et sellest saaks teha Eesti välispoliitika põhiväite meie enesemääramisõiguse kaitsmisel.

8.4. Suhete aluste leping kui Tartu rahulepingu tunnustus

Vene Föderatsioon oma presidendi B.Jeltsini isikus tunnustas juba 7 kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist, nimelt 1991. aasta 12. jaanuaril sõlmitud VNFSV ja EV riikidevaheliste suhete aluste lepingus, kõiki Eesti riigi järjepidevust kinnitavaid juriidilisi fakte, sealhulgas ka Tartu rahulepingut. See järeldub asjaolust, et leping mainib sõnaselgelt oma alusdokumentidena Eesti NSV Ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi otsust Eesti riiklikust staatusest ja üleminekuperioodist ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990. aasta 7. augusti otsust Eesti Vabariigi ja N. Liidu suhete kohta. Otsuste sisu on ümber jutustatud eespool (osas 8.1): need sätestasid Eesti Vabariigi järjekestvuse, Eesti seisundi okupeeritud riigina ja Nõukogude korra õigustühisuse Eestis, samuti põhimõtte, et N. Liiduga suhete korraldamise aluseks tuleb võtta Tartu rahuleping koos ülemnõukogu otsustega hinnanguist 1940. a. sündmustele ja üleminekuperioodist.

Eesti ratifitseeris 1991. aasta 12. jaanuari lepingu kohe ja Venemaa 26. detsembril 1991. Leping jõustus 14. jaanuaril 1992.

Suhete aluste leping on kohati ohtlikult üldsõnaline. Nähtavasti lähtudes lepingu artiklist I (“VNFSV ja EV tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena”) paistab B. Jeltsin kui mittejurist seda veel nüüdki käsitavat loobumisena Eesti riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ja seetõttu ainsa võimaliku alusena EV ja VF vahelistele suhetele. Selle sätte tõttu tunnistas ka Eesti Komitee lepingu juba 14. jaanuaril 1991 õigustühiseks. Ent tegelikult ei saanud leping viidata mitte millelegi muule kui vaid ENSV Ülem-nõukogus tollase “liiduvabariigi” nimel 16. novembril 1988 kuulutatud “suveräänsusele” N. Liidu koosseisus. Sellele osutab ka VNFSV samasuguse 1990. a. 12. juuni akti mainimine lepingu kolmanda alusena. “Suveräänsuse” all mõistis leping “liiduvabariikide” vahekorda N. Liidu keskvõimuga, ja Eestis kehtis kuni taasiseseisvumiseni vaid üleminekuperiood iseseisvusele, mitte iseseisvus. Jeltsin teadis seda väga hästi, sest see seisis kirjas tema poolt tunnustatud 30. märtsi otsuses. Järelikult viitab mõiste “suveräänne riik” lepingus Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja selle tõlgendamisele (vt konstitutsiooni §76, võrdluseks §1 ja §70), mitte rahvusvahelisele õigusele. Suhete aluste lepingus pole sellepärast oluline mitte “suveräänsuse” tunnustamine, vaid 30. märtsi ja 7. augusti otsuste tunnustamine.

Kord juba tunnustatud fakte ei saa enam mitte kuidagi olematuks kuulutada, olgu see tunnustus antud ükskõik mis viisil, kas otseselt või kaudselt. Antud juhul olid Jeltsini tunnustused kaudsed: lepingu sissejuhatuses on öeldud, et Vene NFSV ja Eesti “juhinduvad” eespoolmainitud “otsustest lepingupoolte riikliku staatuse kohta” (seega siis Eesti 30. märtsi ja 7. augusti otsustest ning Vene 12. juuni otsusest) ning tunnustavad mõlema poole “võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele”. Kuna Eesti iseseisvus polnud lepingu sõlmimise ajal veel taastatud, siis tuleb pealekauba veel arvesse, et see “õiguse võõrandamatus” saab Eesti puhul tähendada ainult viidet Tartu rahulepingus kinnistatule. Samas tunnustas Jeltsin Tartu rahulepingut kui N. Liidu ja Eesti vahel peetavate läbirääkimiste alust, nii et N. Liidu nüüdse “järglasriigina” (gossudarstvo-prodolžitelj) peab ta tegutsema samal alusel. Lepingute tõlgendamisel kehtib teatavasti reegel , et lähtuda tuleb alati kogu vaikeist kui tervikust, kaasa arvatud preambula ja lisad, aga ka mistahes dokumendid, mida teine osaline on heaks kiitnud (has accepted) lepingu juurde kuuluvaina. Nii on öeldud rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioonis.

Suhete aluste lepingus on paar vaidlusalust punkti. Allpool (osas 9.3) tuleb juttu Vene ekslikust tõlgendusest võõrale territooriumile sattunud isikute kodakondsuse asjus (artiklid III ja IV). Mõned lepingu arvustajad on ette heitnud edaspidise kaitse ja julgeoleku koostöö lepingu kavandamist (art. IX) ja lubadust vastastikku koordineerida koostööd rahvusvaheliste suhete alal (art. X). Väljavaated koostöö lepinguteks on aga mõlemapoolselt väikesed ja tõenäosus, et Venemaa hakkaks kunagi Eestiga koordineerima oma välispoliitikat, on nullilähedane.

Lepingus on palju rohkem Eestile kasulikke sätteid: kummagi lepingupoole õigus realiseerida oma riiklikku suveräänsust tema enda poolt valitud mis tahes vormis, kummagi riigi territoriaalse terviklikkuse austamine, kohustus keelustada teise poole iseseisvuse ja suveräänsuse vägivaldsele hävitamisele püüdlevad grupid ja organisatsioonid, lubadus ühepoolselt mitte rakendada destabiliseerivaid või teist poolt kahjustavaid meetmeid, majandussidemete korraldamine kokkulepetega enamsoodustuse põhimõttel. Venemaa pole neist sätetest hoolinud või koguni rikub neid.

Tundub, et Vene ja Eesti suhete aluste leping on Eestile kasulik, võimaldades teravalt püstitada Tartu rahulepingu tunnustamise nõude. Tõsi, vaidlused lepingu normide tõlgendamise ja rakendamise üle kuuluvad lahendamisele kahepoolses korras (art. XVIII), kuid niivõrd ulatuslike lahkhelide tõttu on probleem hoopis lepingu lausrikkumises Venemaa poolt. See annab aluse põhimõttelise kaebuse tõstatamiseks mingi rahvusvahelise organi ees, et Venemaaga on üldse võimatu heanaaberlikke suhteid rajada: Vene Föderatsioon nõuab Eestilt mitmesuguseid ühepoolseid vastutulekuid, kuid ise ei täida ainsat lepingut, mille alusel saaks muudes küsimus-tes läbirääkimisi pidada.

Suhete aluste lepingu kahjulikkust Venemaale on sealsed spetsid mõistnud juba ammu. Vene riigiametnik Migranjan kahetseb üldse kõiki baltlastega sõlmitud lepinguid. Ta toob vabanduseks, et 1991. aasta alguses, N. Liidu päevil, polnud Venemaa ise veel riik ja “oli vaevalt tõenäoline, et need lepingud hakkavad kunagi sätestama Venemaa ja Balti vabariikide suhteid”. Samuti kaebab ta, et Balti vabariikide iseseisvuse silmapilkne tunnustamine pärast 1991. aasta augustimässu nurjumist oli suur viga. Selles olevat avaldunud “Venemaa uue juhtkonna naiivsus ja diletantism”. Ent vaevalt nõustub Jeltsin “naiivse diletandi” osaga, nii et võiks ju tõesti vastu tulla ta soovile võtta 12. jaanuari leping meie suhete aluseks.

Migranjani seisukohavõtt näitab ühtlasi, et Venemaa kavatseb Eesti võimalikke nõudeid tõrjuma hakata väitega, et suhete aluste leping ei allu rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioonile. Tõepoolest, Vene Föderatsioon polnud lepingu sõlmimise ajal riik, Eestis oli ülemineku periood, ülemnõukogu esimees kirjutas lepingule alla ENSV konstitutsiooni (selle §72 ja §73 p.13) alusel, Viini konventsioon aga jõustus Eesti suhtes alles 20. novembril 1991 ja tal pole tagasiulatuvat jõudu.

Neid vastuväiteid on lihtne kummutada. Kõigepealt, suhete aluste lepingu ratfitseerimiskirjade vahetamise ja lepingu jõustumise ajal olid mõlemad riigid juba iseseisvad ja Viini konventsioon mõlema suhtes jõustunud. Aga peaasi: järgmistes, lepinguõiguse Viini konventsioonile juba kindlasti alluvates lepingutes on mõlemad, nüüd tõepoolest iseseisvad riigid tunnustanud Eesti-Vene suhete aluste lepingut kui nende uute lepingute juriidilist alust. Viited 1991. aasta 12. jaanuari lepingule leiduvad näiteks 1994. aasta 26. juuli lepingus Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja samaaegses kokkuleppes Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste kohta. Need viited on kirjas lepingu ja kokkuleppe sisse-juhatustes ning puudutavad seega 12. jaanuari lepingut tervikuna, mida uute lepingute vaikei järgi vastavalt siis “arvestatakse” või millest “juhindutakse”. Järelikult on mõlemad riigid tagantjärele selgelt väljendanud oma nõusolekut, et 12. jaanuari leping on neile siduv. Seda nõusolekut ja 12. jaanuari lepingu sisu ja alusdokumente saab nüüd juba vaidlustada ainult lepinguõiguse Viini konventsiooni alusel. Venemaa pole mitte midagi vaidlustanud. Sellest järeldub, et 12. jaanuari lepingus Venemaa poolt antud tunnustus Eesti ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi ja 7. augusti otsustele ja nende kaudu Eesti riigi järjekestvusele ja Tartu rahulepingule kehtib, — ja kehtib nüüd juba Viini konventsiooni alusel.

President Lennart Mere sõlmitud juulilepingute arvustajad pole seda Eestile kasulikku asjaolu märganud või soovinud märgata. Seda pole mainitud ka juulilepingute ratifitseerimisel tehtud Riigikogu avalduses, ehkki seal ühepoolselt veel kord rõhutatakse, et Eesti liitmine NSV Liiduga 1940. aastal oli vägivald, et Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ei taganeta ning et kokkulepe Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri kulgemise kohta loodetakse sõlmida lähtudes 1920. aasta Tartu rahulepingu kehtivusest Eesti Vabariigi ühe alusdokumendina.

Meie vahekorrad Venemaaga on ummikusse jooksnud. Meie ainuke võimalus ummikust väljumiseks on tõlgendada Venemaa vaenusamme 1991. aasta 12. jaanuari lepingu lausrikkumisena, samuti ometi viimaks tähelepanu pöörata ÜR Harta järjekindlale eiramisele (vt allpool osa 9.1). See ei tähenda mitte nõuet, et viibimatult tuleks loobuda praegusest “Venemaa positiivse hõlvamise” poliitikast, vaid seisukohta, et sellel poliitikal ei ole väljavaateid eduks. Seetõttu peame olema valmis Venemaad ründama niihästi 12. jaanuari lepingu kui ka ÜR Harta rikkumise pärast ning viima vaidlust rahvusvahelisele pinnale, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu või Euroopa Nõukogu ette.

Kõik mäletavad, kui suurt kogu demokraatliku maailma survet Venemaale läks vaja okupatsioonivägede väljaviimiseks Eestist. Nüüd võib ees seista samasugune töö nõudmistega, et Venemaa austaks ÜR Hartat ja 1991. aasta lepingut. Selleks tuleb juba praegu eeltöid tegema hakata. Venemaa veenmine on ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, maailma kõigi demokraatlike riikide ühistes huvides. Meie ülesanne on haarata algatus kohe, kui on selge, et Venemaa ei kavatsegi hakata suhtuma Eestisse kui temaga põhimõtteliselt võrdsesse riiki. Koos teiste demokraatlike riikidega tuleb Venemaale selgitada, et lepingutest kinnipidamise põhimõte (pacta sunt servanda) ja ÜR Harta austamine on maailmas riikide kooseksisteerimise alus ja rahumeelse suhtlemise eeldus, millest ei tohi lubada ainsatki, mitte kõige väiksematki erandit. Oleks loomulik oodata, et Venemaa mõistaks ühtlasi selge sõnaga hukka N. Liidu jõupoliitika, eelkõige aga Balti riikide okupeerimise ja sovjetiseerimise koos eesti rahva vastu toimepandud inimsusevastaste ja sõjakuritegudega.

Eesti peaks oma suhetes Venemaaga käituma riigina ning kasutama kõiki ÜRO põhikirjas ja Euroopa Nõukogu alusdokumentides pakutud enesekaitse võimalusi, selle asemel et vaid alandlikult vaikida ja sellega kaudselt lahti ütelda kõigi riikide suveräänse võrdsuse põhimõttest. Kas me suudame oma nõuded maailmaorganisatsioonides kõlama panna? Me peame, me ei tohi saada unustatud riigiks, sest unustatud väikeriik on olematu.


9.1. Venemaa nõuded ja nende juriidiline hinnang

Eesti taasiseseisvumisega on meil üheks tähtsamaks rahvusvahelise õigusega seonduvaks valdkonnaks hakanud kujunema Eestisse toodud ja tulnud idavälismaalaste kohtlemise ja nende õiguste küsimused. 1992. aastast saadik on Venemaa meid pidevalt rünnanud etteheidetega, et me rikkuvat okupatsioonivõimu poolt Eestisse asustatud N. Liidu kodanike inimõigusi. Ühtlasi on Venemaa püüdnud Eestile ette kirjutada, kuidas neid küsimusi lahendada, ning kasutanud Eesti mõjutamiseks ähvardusi, majanduslikke karistusmeetmeid ja piirilepinguga venitamist. Ajuti on see kujunenud otseseks suveräänse Eesti riigi siseasjadesse sekkumiseks, järelikult ÜR Hartas püstitatud nõuete rikkumiseks. Eriti häbematult esines 24. mail 1997 Venemaa välisminister Jevgeni Primakov. Kasutades diplomaatias tavaks olevaid mahendavaid väljendusi (“Venemaale teeb muret”, “Venemaale ei meeldi”, “Venemaa soovib”, “ei saa nõustuda”) tegi ta Eesti riigikogule sisuliselt ettekirju-tuse, et see ei tohi vastu võtta üht praegu eelnõu staadiumis olevat resolutsiooni (Eesti–Vene piirilepingu asjus), keelas Eesti riigile poliitika, mis on suunatud demograafilise olukorra muutmisele (ilmselt siis ka rahvusvaheliselt hukkamõistetud segregatsiooni kaotamisele), nõudis kodakondsust Eestis sündinud välismaalastele ja pani ette asendada kodakondsuse taotlejaile “kohustuslik Eesti konstitutsiooni eksam” loengute kuulamisega. Lühidalt, käitus Eestimaa kubernerina.

Probleemidesse selguse toomiseks püüame alustuseks selgitada Vene taotluste tõelisi põhjusi. Seejärel kirjeldame pikemalt rahvusvahelise õiguse tähtsamaid nõudeid välismaalaste ja vähemus-rahvuste kohtlemise ja neile riigi kodakondsuse andmise küsimustes ning võrdleme neid Eesti seadustega. Lõpuks vaatleme välismaalaste tegelikku olukorda ja Lääne esindajate suhtumisi Eesti välismaalaspoliitikasse. See on tohutu probleemipundar, mis nõuaks palju põhjalikumat omaette käsitlust, kuid tiheda seose tõttu rahvusvahelise õigusega ei pääse sellest siin mööda.

Vene taotluste teoreetiliseks aluseks kujunes 1992. aastast saadik nn Karaganovi doktriin, mille kohaselt Venemaa peaks hakkama endise N. Liidu osasid uuesti enda ümber kokku koguma. Selleks tuleks ära kasutada “võimas vene aktiiv” Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides ehk “lähivälismaal”, nimelt sealsed “venekeelsed elanikud”, ja teha kõik vajalik, et need jääksidki oma praegustesse asupaikadesse. Nende naasmine tekitaks Venemaale majanduslikke raskusi, seevastu nende kohalolu on “mõjutusvahend pikemaks perspektiiviks”. Tuleks kindlustada ka vene ohvitseride kohalejäämine kas või eraisikuina, arendada "lähivälismaal" Venemaa majanduslikku mõju ning kaitsta igal pool vene keelt.

Karaganov soovitab “venekeelsete” kaitsmist inimõiguste eest võitlemise sildi all, lisaks aga peab vajalikuks kasutada majanduslikke sanktsioone, jõuga ähvardamist või koguni jõuga sekku-mist. Eriti Kesk-Aasias ja võimaluse korral ka Kaukaasias loeb ta parimaiks tsaariaegseid võtteid, näiteks kohalike juhtide äraostmist ja, kui vaja, sõjaväe saatmist. Jõu kasutamisel ei tohiks rahvusvahelise avaliku arvamusega vastuollu sattuda, mistõttu ametlikuks ettekäändeks peab olema rahvaste kaitsmine ning korra ja stabiilsuse hoidmine või taastamine. Siit järeldub (ehkki seda otseselt ei öelda), et igasugused rahvustülid “lähivälismaal” on Vene otsestes huvides, sest muidu pole kedagi kaitsta.

Alustada tulevat Eesti ja Läti käsilevõtmisest, sest need ei tunnusta kodakondsuse nullvarianti ja see võivat kujuneda halvaks eeskujuks SRÜ maadele. Lähem eesmärk on moodustada Euroopa CSCE aladel Venemaa kontrolli all olev osa ("lähivälismaa"), kus rahu hoidmine jääks Venemaa ülesandeks. Oleks soovitav, et läänlased rahu hoidmise kinni maksaksid. Kaugem eesmärk: endise N. Liidu taasühendamine enam või vähem konföderatsiooni taoliseks moodustiseks.

On ilmne, et meie jaoks pole Karaganovi ettepanekud midagi muud kui suurvene ja nõukogude imperialismi igiammuse eesmärgi, nimelt Balti ruumi Venemaaga liitmise ja kohalikest rahvastest puhastamise (vt eespool osa 4.1) taotlemine uute meetoditega. N. Liidu elanike hulgaline ümberasustamine okupeeritud aladele oli ohtu seadnud eriti läti ja eesti rahva olemasolu, nüüd sihib Vene valitsus viimase poole sajandi saavutuste edasiarendamisele või vähemalt säilitamisele. Püütakse kindlustada, et Eesti riigil kujuneks võimalikult raskeks “tagada eesti rahva säilimist läbi aegade”, mida põhiseadus nõuab, ning nurjata ka teisi põhiseaduslikke eesmärke, eelkõige riigi kindlustamist ja arendamist. Karaganovi meetodite valik on oskuslik, sest just rahu ja stabiilsuse säilitamine ja inimõiguste kaitse on ÜR Harta kohaselt ainsad eesmärgid, mis lubavad rahvusvahelisel üldsusel (aga siiski mitte üksikul suurriigil!) sekkuda riikide siseasjusse. Niisugused taotlused, olgu siis põhjendatud või põhjendamatud, leiavad läänes seepärast alati tähelepanu ja võetakse uurimisele (vt allpool osa 9.5). Vastavalt on vene propaganda kogu jõuga püüdnud kujundada Eestist moonutatud pilti kui maast, kus jõhkralt rikutakse inimõigusi ja kus seetõttu on suures ohus sisemine ja rahvusvaheline rahu. Tänu taevale, et Venemaa on pidanud piirduma inimõiguste teemaga ja et pole tekkinud olukorda, mis oleks talle andnud igatsetud võimaluse rahu ja stabiilsuse eest hoolitsema hakata, nii nagu ta on seda teinud Tšetšeenias, Tadžikistanis, Armeenias ja Gruusias.

Karaganovi kui Venemaa Euroopa-instituudi asedirektori seisukohad jäid esialgu mitteametlikeks, ehkki Karaganovist endast sai presidendi nõuandja. Ametlik Venemaa muutus eriti avameelseks 1994. aasta jaanuaris. Siis võttis ühes artiklis nendes küsimustes pikemalt sõna B.Jeltsini nõunik ja presidendinõukogu liige, seega kõrge ametiisik Andranik Migranjan.

Artikli kokkuvõtvas osas rõhutas Migranjan “Venemaa selget teadet, et tal on erihuvid kogu endise NSV Liidu territooriumil”, ning ütles, et kolmandate riikide katseid takistada nende piirkondade Venemaa ümber integreerumist ja Venemaa abiga sealse olukorra stabiliseerimist “käsitleb Venemaa enda vastu suunatud ebasõbralike aktsioonidena”. Ta nõudis, et USA ja selle partnerid Läänes “arvestaksid tõsiselt Venemaa geopoliitilisi huve”, ning kuulutas välja erilise välispoliitika “lähivälismaa” tarbeks, kus “traditsiooniliste diplomaatiliste kanalite kõrval kasutatakse ka muid mõjutamise võimalusi”. Uue maailmakorra olulise osana näeb Migranjan “endise NSV Liidu vabariikide loomulikku ja rahumeelset ühtsesse majandus- ja sõjalispoliitilisse liitu integreerimist”. Mis tahes riigi katse tagada nende vabariikide vahel tekkinud piire võivat Venemaas äratada kahtlusi, et USA ja selle partnerid Läänes ei ole nõus Venemaa huve arvesse võtma.

Baltikumi käsitlemisel rõhutas Migranjan iseäranis seal elavaid “miljoneid venekeelseid inimesi” ning “erilisi geopoliitilisi huve”, mis johtuvad Baltikumi sadamatest ja ühendusteedest. “Venekeelseist” olevat seal tehtud “niiöelda teise sordi kodanikud”, kes on kodanikkonna hulgast välja arvatud. Kõik Venemaa sotsiaalsed kihid ja poliitilised rühmitused olevat veendunud, et Lätis ja Eestis “kehtestatakse rassistlik režiim eesmärgiga sundida muulasi Venemaale minema ja muuta etnodemograafilist olukorda põhirahvuse kasuks”. Migranjan ähvardas kokkupõrgetega “venekeelsete” ja eestlaste vahel ning teatas, et ükski Venemaa valitsus ei saa sel juhul osavõtmatuks jääda. Lõpuks nõudis ta Läänelt “ainult võrdset eemaldumist mõlemast konfliktipoolest ja Venemaa kui ikka veel suurriigi huvide arvestamist”.

Migranjan süüdistas ühtlasi välisminister Kozõrevi Venemaa huve kahjustava olukorra tekkida laskmises. Vastuseks avaldas välisministri nõunik G. Sidorova avaliku kirja tõestustega, et Boris Jeltsin ja välisminister on Migranjani seisukohti kogu aeg pooldanud ja ellu viinud. Lisaks mõnedele B. Jeltsini avaldustele tsiteeris ta välisministri ettekandeid ja artikleid, milles see oli rõhutanud, et SRÜ on “endise NSV Liidu uuendamise ainuvõimalik vorm” ja “Venemaa diplomaatia peamine prioriteet” ning pole välistatud “küllalt karmide, sealhulgas ka jõumeetodite kasutamine kaitsmaks Venemaa huve ja inimõigusi”.

Karaganovi ja Migranjani kirjutised tõendavad, et Venemaa välispoliitika esmane eesmärk näib olevat suurvene ülemvõimu taastamine vanal Nõukogude Liidu territooriumil. Nüüd on kommunistlik mask langenud ja tegemist varjamatu uusimperialismiga. Geopoliitiliste tegurite esiletõstmine ja “lähivälismaast” kõnelemine näitab, et Venemaa pole tegelikkuses ikka veel loobunud Hitleri-Stalini paktidest, millega Hitler suure osa Euroopat N. Liidu huvipiirkonnaks kuulutas, vaid püüab seda huvipiirkondade poliitikat uutes oludes jätkata ja nõuab lääneriikidelt Hitleri kingitud eesõiguste taaskinnitamist. Seda tõendab ka endise N. Liidu endiste kodanike erilise kaitse alla võtmine, ehkki paljudes muudes küsimustes ei taha Venemaa end kuidagiviisi N. Liidu järglaseks tunnistada. Kuni Venemaa pole avalikult lahti öelnud Karaganovi ja Migranjani doktriinidest, seni tuleb neid paratamatult pidada Vene välispoliitika teoreetilisteks alusteks. Kõik Eesti vastu esitatud seisukohad ja Vene välispoliitika on nendega täies kooskõlas.

Siin pole koht pikemaks Venemaa välispoliitika arutamiseks. Tuleb lihtsalt aru saada, et need jultunud avameelsusega kirjeldatud eesmärgid on Venemaa välispoliitika tegelik alus. Neist juhendub ta pidevalt ka siis, kui eelistab eesmärkidest vaikida või neid mingi üllama rüüga looritada.

Kooskõlas öelduga on juba üle nelja aasta üks Venemaa poliitika põhieesmärke olnud okupatsiooniaegsete sisserändajate võimalikult suure hulga säilitamine Eestis ja teistes N. Liidu ikkest vabanenud riikides. Selleks on Venemaa maailmas kogu aeg sihikindlalt tegutsenud ning väga suurt kaudset ja otsest survet arendanud. Ent Venemaa pole leppinud ümberasujate lihtsa kohaloluga, vaid on asunud oma ametiisikute suu läbi neile Eesti kodakondsust ja koguni topeltkodakondsust nõudma, nii et nad saaksid eesti asjades täiel häälel kaasa rääkida, kuid ühtlasi jääda Vene riigi kodanikeks koos kõigi sellest tulenevate kohustustega. Pidevalt on muidugi nõutud vene keele kuulutamist Eesti teiseks riigikeeleks. See kõik näib viitavat soovile igati pidurdada venelaste integratsiooni Eestis ehk, teisiti sõnastatult, takistada nende kaasatulekut Eesti riiklusega ja sulandumist kohalikku ühiskonda.

Venemaa käitumise kohta on põhjaliku analüüsi kirjutanud professor B. Meissner. Ta rõhutab juriidilist külge: Vene ähvardustega ühendatud korduvaid nõudmisi Eesti seaduste muutmiseks valdkondades, mille korraldamine kuulub iga iseseisva riigi ainu-pädevusse ja moodustab olulise osa selle suveräänsusest. Nii on Venemaa püüdnud ette kirjutada, kuidas Eesti peab määratlema oma kodakondsust ning välismaalaste seisundit, missugune peab olema eesti riigikeel, kellel peab Eesti riigis olema valimisõigus ja õigus valitud saada jms.

See näitab, et Venemaa rikub teadlikult ÜR Hartaga enesele võetud kohustusi. Venemaa ei soovi mingil määral tunnustada Eestit kui suveräänset ja temaga võrdset riiki, nii nagu seda temalt nõuab ÜR Harta kuues üldkohustuslik põhimõte. Venemaa nõuete põhjendamatus ja varjamatu jultumus nende esitamisel tähendab kõige otsesemat sekkumist Eesti riigi siseasjadesse ehk, teiste sõnadega, ÜR Harta kolmanda põhimõtte järjekindlat rikkumist (vt eespool osa 2.5). Eesti kuulekuse, järelikult poliitilise sõltuvuse saavutamiseks on Venemaa kõrged ametiisikud korduvalt kasutanud jõuga ähvardamist, rikkudes sellega ÜR Harta tähtsaimat, agressiooniaktide keelamise põhimõtet. Venemaa püüab end vabastada rahvusvahelise õiguse põhinõude “pacta sunt servanda” järgimisest. ÜR Harta eiramise kõrval tõendab seda tema kõige jõhkram kaudne ähvardus: Tartu rahulepingu kehtetuks pidamine, mis sisuliselt tähendab eesti rahva enesemääramisõiguse eitamist. See on ju ainus leping, milles Venemaa (VNFSV) on otsesõnutsi tunnustanud eesti rahva enesemääramisõigust. Eespool (osas 3.4) näitasime juba N. Liidu vastuoksuslikku suhtumist rahvaste enesemääramisõigusse ning püüdeid seda õigust ähmastada ja valikuliselt kohaldada. Nüüd on Venemaal hakanud ilmuma kirjutisi, mis rahvaste enesemääramisõiguse üldse küsitavaks kuulutavad ning sel alusel väidavad, et “niisuguste riikide nagu Eesti ja Läti olemasolul tervikuna pole piisavat legitiimsust”. See on otsene suund ÜR Harta viienda, rahvaste võrdsuse ja enesemääramise põhimõtte eitamisele.

Venemaa nõudmiste tegeliku olemuse paneb paika eespool (osas 6.3) antud nõukogude apartheidi käsitlus. Meenutame, et okupatsioonivõim püüdis Eestis luua teadlikult organiseeritud ja seadustatud rassistlikku süsteemi ühe rassirühma, nimelt nõukogude natsiooni (=okupeerivast riigist toodute) ülevõimu kehtestamiseks ja säilitamiseks ning kohaliku rahva kavakindlaks rõhumiseks ja hävitamiseks. Rahvusvahelise õiguse rikkumisega loodud “võimsat vene aktiivi” püüabki Venemaa nüüd Eestis igati säilitada ja talle eeliseid kindlustada, nõudes selleks “venekeelseile” eriõigusi. “Venekeelsete” omavoliline kaitse alla võtmine on rahvusvahelise õiguse järgi täiesti lubamatu liialdus. Vaevalt hakkaks näiteks USA taotlema endale eriõigust kaitsta maailmas kõiki inglise keele kõne-lejaid.

Tartu rahulepingu mittetunnustamine taotleb eesti rahva poolt likvideeritud ENSV õigustamist: selle kuulutamist igati seaduslikuks, eesti rahva soovidele vastu tulles rajatud moodustiseks. Tahetakse väita, et okupatsiooni polnudki, et etniline puhastus Eestis ei olnud sõjakuritegu, vaid hoopis eesti rahva vabastamine tema vaenlastest, ja et Nõukogude kodanike asustamine okupeeritud Eestisse oli lihtsalt “abistava vennakäe ulatamine” ühele impeeriumi tühjenevale “piirkonnale”, mitte Genfi IV konventsiooni art. 49 jultunud rikkumine.

Venemaa teab väga hästi, et Eestis inimõigusi ei rikuta ning et see, mida Venemaa nimetab inimõiguste rikkumiseks, oli igati seaduslik sisserännanute eriõiguste ja apartheidi tühistamine.

Inimõiguste teemal peetud propagandasõda pole Venemaale mingeid arvestatavaid tulemusi andnud. Rassitülisid ega rahutusi pole tal õnnestunud Eestis provotseerida. Välismaalaste inimõiguste rikkumisi pole Eestis avastanud ei OSCE vähemusrahvuste ülemkomissar ega ükski siin käinud rahvusvaheline uurimiskomisjon. Eesti põhiseadus ja seadused on kõigile elanikele kindlustanud võimalused inimõiguste kaitsmiseks kohtu korras, kuid pole olnud kohtuprotsesse, milles kedagi oleks välismaalaste inimõiguste rikkumises süüdi tunnistatud.

Ette nähes inimõiguste sõjakäigu nurjumist on Venemaa püüdnud rakendada majanduslikke sanktsioone Eesti idasuunalise kau-banduse kahjustamiseks (kahekordsed tollid, katsed takistada tööstustoorme müüki Eestisse jm), kuid see on ainult kiirendanud Eesti majanduse edukat ümberkorraldamist läänesuunale. Venemaa meetmed on Eestis halvendanud eeskätt “venekeelsete” olukorda, kahjustades apartheidi korras võõrkehana meie majandusse istutatud suurtehaseid, mis töötasid imporditud tööjõuga, idast toodaval toormel ja Vene turu vajadusteks. Oluliselt on kahju saanud ka kaasaegsed Vene turule töötavad ettevõtted, kelle töötajate ja juhtide hulgas on ülekaalus Eestis elavad venelased. Jutud “venekeelsete” kaitsmisest on järelikult silmakirjalik propaganda.

Venemaa on sisserännanute elutingimusi teadlikult kahjustanud, et tekitada nende rahulolematust Eesti riigiga. Sellega on kooskõlas ka Eesti tegelikkuse järjekindla võltsimise püüded: Vene enda poliitikast tekkinud majanduslikke raskusi on tõlgendatud Eesti “venekeelsete maalt väljatõrjumise” poliitikana, nõukogude apartheidiga kaasnenud segregatsiooni on hakatud süüks panema Eestile, apartheidi järelmite kaotamist kujutatakse immigrantide inimõiguste rikkumisena.

9.2. Välismaalaste õigused

Eestisse Nõukogude Liidust toodud ja tulnud välismaalasi nimetame sisserännanuiks ehk immigrantideks. Suurelt osalt olid need juurteta ringirändajad ja parema elu otsijad, keda nõukogude kord massiliselt tootis. Paljud immigrandid väidavad, et nende kodu oli (või koguni on) kogu N. Liit, mistõttu nad pole kuskile tulnud. Keskmine sisserändaja oli ehk tõesti mitte teadlik, vaid faktiline immigrant. Ta võis ka mitte teada, et saabus okupeeritud riiki, ja kuulda sellest alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Aga sisserändajad teavad väga hästi, et neil oli eriseisund, nimelt valitseva rahva seisund alaväärtuslike “kohalike” hulgas, ja et nad seda meeleldi ära kasutasid. Seetõttu on sisserännanuid rahva hulgas nimetatud okupantideks, mis on aga vale ja ilmaaegu solvab neid. Okupante on nende hulgas vaid väike osa: esiteks kommunistliku partei ametimehed, kes Eestis nõukogude apartheidi ellu viisid ja eesti rahvast ahistasid, ning teiseks Eestis teeninud sõjaväelased, KGB ohvitserid ja sõjalis-tööstusliku kompleksi juhtkond, kes kõik olid kompartei käsutäitjad.

Mõned nimetavad sisserännanuid kolonistideks, ja nõukogude apartheidi koos Eestis toimepandud etnilise puhastusega nimetavad nad kolonisatsiooniks. Need on sobimatud terminid, sest koloniseeritakse “mahajäänud” rahvaid. Seetõttu on koloniseerimine paljude läänlaste silmis auväärt tegevus maailmas kultuuri ja demokraatia edendamiseks. Niigi on tülikas igamehele selgitada, et me juba olime parlamentliku demokraatiaga, euroopalik kultuurrahvas. Pealegi eeldab kolonisatsioon tihedat õiguslikku sidet “emamaaga”, mistõttu sellest kõnelemine tähendaks meie riikluse põhialuste kahtluse alla seadmist. Ning kolonistide tagasisaatmiseks emamaale ei anna rahvusvaheline õigus niikuinii mingeid võimalusi. Targem on jääda oskussõnade “okupatsioon” ja “nõukogude immi-grandid” juurde, mis annab juriidilise aluse apartheidi järelmite kaotamiseks ja ka Genfi konventsioonide rakendamiseks (vt eespool osad 5.4, 6.3 ja 6.4).

Immigrantidel oleks tekkinud õigus Eesti kodakondsusele ainult juhul, kui Eesti oleks uustekkeline, N. Liidust 1991. aastal irdunud riik. Eesti riigi järjekestvus 1918. aastast saadik on aga tõsiasi (vt eespool osad 3.1, 3.4, 3.5 ja 8.2), mida on ametlikult tunnustanud maailma demokraatlikud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid ning mis on sätestatud meie põhiseaduse sissejuhatuses. Venemaa on kogu maailmas ainus riik, mis Eesti okupeerimist eitab, või õigemini püüab seda õigustada Eesti “vabatahtliku ühinemise” võimaldamisena. Immigrantide välismaalaseseisund omakorda järeldub otseselt Eesti riigi järjekestvuse põhimõttest, sest riigi järjepidevus tähendab kodanikkonna järjepidevust, ning Eesti kodakondsuse edasikandumise aluseks on alati olnud veresugulus. See põhimõte on samuti kirja pandud põhiseaduses ning veel enne põhiseaduse rahvahääletust taaskehtestatud kodakondsusseaduses, mis oli pärit 1930. aastaist. Eesti keele seisund ainsa riigikeelena on samuti põhiseaduses sätestatud.

Kõik olulisemad Venemaa taotlused nõuavad järelikult Eesti põhiseaduse muutmist, mis on Euroopas küll ennenägematult häbematu nõue ühelt suveräänselt riigilt teise vastu. Ainsatki nendest taotlustest ei saa rahuldada ilma rahvahääletuseta või vähemalt ilma rahva otsuseta, mille see annab riigikogu uue koosseisu valimise kaudu. Pealegi, Eesti välismaalaspoliitika lõdvendamise kohta on rahvas oma eitava sõna juba öelnud, nimelt koos põhiseaduse rahvahääletusega 28. juunil 1992, kui keelduti ka eestisõbralikemaile kodakondsuse taotlejaile erandkorras valimisõiguse andmisest.

Vene jutud välismaalaste rassilisest diskrimineerimisest (sealhulgas “eesti apartheidist”, nagu mõnikord on kostnud) on aga täielik juriidiline nõmedus. Eespool (osas 5.3) nägime, et nii Venemaale kui Eestile kohustuslik diskrimineerimisvastane konventsioon keelab otseselt enda tõlgendamise selliselt, et see võiks mõjutama hakata riigi seadusandlust kodakondsuse või naturalisatsiooni asjus, ning seletab, et vahetegemist mittekodanike ja kodanike vahel ei saa üldsegi diskrimineerimiseks nimetada.

Välismaalaste õiguste käsitlemisel on otstarbekas lähtuda Euroopa Konventsioonist inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks ehk nn Eurokonventsioonist, mis Eestis ratifitseeriti 1996. aastal. Selle täiendusena väärivad erilist tähelepanu Euroopa Inimõiguste Komisjoni ja Inimõiguste Kohtu otsused. Need täpsustavad ja tõlgendavad konventsiooni sätteid ning on allakirjutanud riikidele juriidiliselt kohustavad. Ka Venemaa on konventsioonile alla kirjutanud, kuid pole seda veel ratifitseerinud.

Välismaalase õiguste üldtunnustatud piirangud puudutavad nende lubamist riigi territooriumile ja väljasaatmist (mille erijuhuks on väljaandmine riikidevahelise lepingu alusel). Veel väga hiljuti peeti maailmas kõrvalekaldumatult kinni rahvusvahelise tavaõiguse sättest, et riikidel pole mingeid kohustusi välismaalaste lubamiseks riigi pinnale, ja selle sätte järeldusest, et kui riik on kellegi välismaalase sisse lubanud, siis võib ta igal ajal ka välismaalase lahkumist nõuda. Nüüd on hakanud kehtima paar erandit, millest olulisimad on kohustused poliitiliste põgenike vastu ja Ühisturu liikmesriikide kodanike vaba liikumise õigus ühisturumaades. Ühtlasi on rõhk nihkunud riigi õiguste tagamiselt inimõiguste tagamisele. Seda on kinnitanud ka Rahvusvaheline Kohus ühes oma otsuses, mille kohaselt riik peab oma territooriumile lubatud isikute suhtes kinni pidama teatud kohustustest. Eriti olulised on rahvusvahelise üldsuse vastu kehtivad kohustused, näiteks agressiooniaktide ja genotsiidi põlustamine ning inimese põhiõiguste kaitse, kaasa arvatud kaitse orjastamise ja rassilise diskrimineerimise eest.

Äsjamainitud normid on omaks võtnud ka Eurokonventsioon. Kõigepealt, välismaalasel on mõned absoluutsed õigused, millest ühelgi juhul ei ole lubatud taganeda ja mida ei tohi seetõttu ei väljasaatmisega ega sissesõidu keelamisega rikkuda. Tähtsaimad neist on õigus elule ning õigus olla kaitstud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest. Välismaalastele on lisaks tagatud veel minimaalsed õigused, mida Euroopa Nõukogu liikmesriigid tunnustavad kui oma vähimat ühisnimetajat. Tüüpilised näited on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele ning õigus õiglasele asjade arutamisele kohtutes (fair trial). Ja lõpuks tagab konventsioon kõigile hulga kvalifitseeritud õigusi, mille ulatust võib kvalifitseerida ehk täpsustada tingimusel, et iga piirang oleks ette nähtud seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Näited: õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele, usuvabadus, sõnavabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus.

Välismaalaste absoluutseid õigusi ühenduses väljasaatmisega selgitavad paljud konventsiooni täitmist tagavate euroorganite tõlgendused. Siin tulevad arvesse ka riikide kohustused polii-tiliste pagulaste vastu. Näiteks õigus olla kaitstud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest keelab välismaalase väljasaatmise juhtudel, kui sellega kaasneb arvestatav risk tema niisuguseks kohtlemiseks seal, kuhu ta välja saadetakse. Lähemal ajal ühineb ilmselt ka Eesti 1951. aastal vastuvõetud rahvusvahelise Konventsiooniga pagulaste staatuse kohta ja selle täiendprotokolliga 1966. aastast. Neile dokumentidele oli 1990. aastaks allkirja andnud 101 riiki. Ühinenute hulgas puudusid kõik tollased sotsialistlikud maad eesotsas N. Liiduga.

Minimaalsetest õigustest järeldub kõige olulisema piiranguna, et välismaalasi tohib välja saata üksnes igaüht eraldi otsusega, mis peab olema tehtud riigis kehtestatud seaduse alusel. Välismaalasel peab olema õigus otsust vaidlustada vastavate volitustega ametiisiku ees, kes aga ei tarvitse olla kohtunik.

Väljasaatmise juriidiline iseloom on määratud kolme selgitusega. Esiteks, väljasaatmine ei ole mitte karistus, vaid avalikõiguslik haldusakt, vähemalt normaaljuhtudel, iseäranis aga tegutsemisel riigi julgeoleku huvides. Siit järeldub lihtsustatud menetluse lubatavus ja see, et väljasaatmise menetlus ei tarvitse sisaldada isiku õigust asja kohtulikule arutamisele. Teiseks, pole olemas inimõigust, mis annaks välismaalasele loa omatahtsi siseneda mingi riigi maa-alale või keelaks mittesoovitava välismaalase väljasaatmise. Sellest järeldub riigi õigus väljasaatmise põhjusi ise seadustega määrata. Kui väljasaatmine viib perekonnaelu lõhku-misele, siis võib väljasaadetu taotleda otsuse tühistamist, kuid selleks peab ta tõestama piisavalt reaalse ja tiheda sideme enda ja perekonna vahel, pöörates eriti tähelepanu laste huvidele, ning näitama, et perekonda pole võimalik mujal ühendada. Kolmandaks, välismaalaselt tohib seadustatud korras võtta vabaduse kas takistamaks tema õigusevastast sisenemist riiki või meetmena väljasaatmise või -andmise käigus. Viimasel juhul peab menetlus olema alustatud, kuid jõustunud otsust ei tarvitse veel olla.

Välismaalaste nn kvalifitseeritud õiguste valdkonnas on kõige olulisem Eurokonventsiooni art. 16, mis lubab välismaalaste poliitilist tegevust piirata sõnavabaduse, rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabaduse kitsendamisega, ilma et seda loetaks diskrimineerimiseks. Piirangud tuleb sätestada seadusandlikul teel ning nad peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud näiteks riigi julgeoleku huvides või muudel olulistel, konventsioonis ammendavalt loetletud põhjustel. Piirangud olgu erandiks, sest üldiselt peab iga riik tagama konventsiooniga ettenähtud õigused ja vabadused kõigile, kellele laieneb ta kohtuvõim, ega tohi rikkuda tsiviliseeritud riikide poolt tunnustatud õiguse üldprintsiipe. Huvitaval kombel pole konventsiooni täitmist tagavatel euroorganitel (Inimõiguste Komisjonil ja Inimõiguste Kohtul) veel kunagi tulnud artikliga 16 põhjalikumalt tegelda, mistõttu “mõnelt poolt” on tulnud ettepanek kõrvaldada see “vananenud” säte konventsioonist. Seni pole seda tehtud. Küll aga on mõned välismaised nõuandjad Eestis lähtunud mitte konventsiooni vaikeist, vaid teoks tegemata parandusettepanekust.

Eurokonventsiooni art. 60 kohaselt ei või ühtki konventsiooni sätet käsitleda piiranguna või taganemisena sellistest inimõigustest ja -vabadustest, mis on lepinguosalise riigi siseõigusega või tema varasemate lepingutega juba kehtestatud. Seepärast võrdleme äsja Eurokonventsiooni kohta öeldut veel Tsiviil- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, millega ka Nõukogude Liit omal ajal ühines ning mis on seetõttu kohustuslik Venemaale.

Mingit õigust siseneda riigi territooriumile või kunagi sisenenul sinna elama jääda paktis välismaalaste jaoks ette nähtud ei ole. Riigil on õigus kõik loata sisenevad või sisenenud isikud oma äranägemise järgi välja saata. Välismaalastele viisade, elamislubade ja kodakondsuse andmine ja äravõtmine on iga riigi siseasi, millesse keegi ei saa sekkuda. Kehtivad mõned erandid perekonnaelu austamise ja varjupaigaõiguse valdkonnas.

Kui aga välismaalane on juba saanud loa riigis viibida ja teda välja ei saadeta, siis laienevad temale kõik paktis ettenähtud inimõigused peale selliste õiguste, mis kuuluvad ainuüksi riigi kodanikele. Viimaste hulgas on näiteks õigus osaleda riigi valitsemises, õigus hääletada ja saada valitud ja õigus pääseda riigiameteisse (vt pakti art. 25). Välismaalastele kehtestab kitsendusi ka art. 13 väljasaatmiste korra kohta: elamisloaga välismaalast tohib riigist välja saata ainuüksi seaduse alusel ja tema asjas tehtud individuaalse otsusega, mida tal on õigus vaidlustada. Ent sellekohane pakti säte käsitleb üksnes väljasaatmise menetlust ning jätab väljasaatmise põhjused riigi määrata.

Välismaalastele paktiga tagatud õigusi ja nende piiranguid selgitavad põhjalikumalt ÜRO Inimõiguste komitee üldkommentaarid nr 15(27) ja 18(37). Need käsitlevad peamiselt pakti üldist diskrimineerimiskeeldu (art. 2 ja 26) ja täpsustavad, kuidas riik on kohustatud kindlustama paktis sätestatud õigusi kõigile, kes viibivad tema territooriumil ja alluvad tema jurisdiktsioonile. Äsjases loetlesime välismaalaste koha kehtivaid erandeid.

Näeme, et konventsioon ja pakt on omavahel kooskõlas. Eespool (osas 5.3) nägime juba, et ka diskrimineerimisvastane konventsioon (=Konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta) ei pea diskrimineerimiseks riigis kehtestatud erinevusi, erandeid, kitsendusi või eelistusi, mis tekitavad ebavõrdsust riigi kodanike ja mittekodanike vahel.

Loetleme välismaalaste õiguste kitsendusi, nii nagu need on sätestatud Eesti põhiseaduses. Kooskõlas rahvusvahelise õigusega on riigikogu valimistel ja rahvahääletusel hääleõigus ja kandideerimisõigus üksnes Eesti kodanikel. Seevastu kohaliku omavalitsuse volikogude valimisel saavad hääletada, kuid mitte kandideerida kõik seal püsivalt elavad isikud. See on Euroopas erandlik vastutulek välismaalastele. Presidendiks ja riigikogu liikmeks pääseb ainult Eesti kodanik, kuid riigi ja omavalitsuste muid ametikohti lubab põhiseadus seadustega kehtestatud erandite korras täita ka välismaalastega. Eesti kodakondsuse olemasolu ei nõua põhiseadus isegi sellistes kõrgetes ametites nagu vabariigi valitsuse liige, kaitseväe juhataja, riigikontrolör, õiguskantsler ja kohtunik. See on väga erandlik võimalus välismaalastele vastu tulla, olgugi et sellekohast luba andvad erandiseadused seni puuduvad.

Põhiseaduses loetletud igaühe õigused ja vabadused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välismaalastel ning neid tohib piirata ainult põhiseaduse alusel antud seadustega ja juhtudel, kus see on tunnistatud demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks. Piiravaid seadusi lubab põhiseadus üsna vähestes valdkondades, nimelt riigilt sotsiaalabi saamisel, endale tegevusala, elukutse või töökoha valimisel, ettevõtlusega tegelemisel, tulundusühingutesse koondumisel, mõningate eriliste vara liikide omandamisel, riigi ja omavalitsusasutuste tegevuse kohta informatsiooni nõutamisel ning tutvumisel oma isiku kohta riigi poolt kogutavate ja hoitavate andmetega. Need ainsad seaduslikud kitsendusvõimalused on suures osas kehtestamata. Ja lõpuks, õiguse kuuluda erakondadesse ning õiguse keelata oma veendumuste kohta andmete kogumist ja talletamist tagab põhiseadus ainult Eesti kodanikele.

Venemaa nõuab kõigile välismaalastele õigust pääseda kõigisse riigiameteisse ning on sageli väitnud, et neilt olevat ära võetud võimalused oma väärtuste ja huvide rahumeelseks kaitsmiseks. See on vastutustundetu hämamine. Esiteks on kõigil alalise elamisloaga välismaalastel õigus hääletada kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Teiseks, inimesele tagatud õiguste ja vabaduste kaitsmise põhiline viis Eestis on kohtumenetlus, mitte valimised, ning kohtusse võib pöörduda igaüks (PS §15). Seda õigust on välismaalased kasutanud erakordselt harva. Nähtavasti on nad aru saanud, et nende tegelikke inimõigusi Eestis ei kahjustata.

Näeme, et Eesti põhiseadus suhtub välismaalastesse leebelt. Kahjuks pole seda suudetud Venemaale selgeks teha. Eesti põhiseadust ja seadusi on muide juba ammu ja korduvalt uurinud paljud rahvusvahelised vaatlejad ja nõuandjad, sest aastatel 1993 ja 1994 esitas Venemaa pidevalt kaebusi, nagu rikuks Eesti jõhkralt välismaalaste (“venekeelse elanikkonna”) inimõigusi. Juba 1993. aasta septembriks oli jõudnud Eesti palvel inimõiguste olukorda uurimas käia 15 rahvusvahelist komisjoni, kellest mitte ükski ei avastanud rikkumisi. Sellest ajast saadik on neid komisjone ja üksikuid asjatundjaid kohal käinud veel palju enam. Välismaa spetsid pole leidnud eesti seadustes midagi seadusevastast. Venemaa on sellest hoolimata jätkanud kaeblemist, ilma et keegi teda enam kuigi tõsiselt võtaks.

Järgnevalt vaatleme, kuidas eesti seadused korraldavad välismaalaste väljasaatmise võimalusi, ja veendume, et meil ei rikuta rahvusvahelist õigust ka selles valdkonnas.

Tsiviilokupantide ja üldse välismaalaste lausväljaviimine oleks saanud toimuda ainult Venemaa nõusolekul. Nüüd on enamik siia jäänud ja ilmselt jääbki. Idast toodud ja tulnud välismaalaste siinviibimise õiguslikuks aluseks on tunnistatud ENSV “alalised sissekirjutused” kuni 1990. aasta 1. juulini. On käimas nende asendamine Eesti Vabariigi elamis- ja töölubadega. Kui see üritus on lõppenud, siis peaksid selguma isikud, kes vahepealsetel aastatel on seadusevastaselt Eestisse imbunud. Elamislubade taotlemise tähtaeg oli 12. juuli 1995. Mõned endised okupandid tegid taotlemise vastu kihutustööd põhjendusega, et elamisloa “palumine” polevat kooskõlas vene inimese väärikusega (“meil on õigus siin elada, paluma ei hakka”). Taotlemine edenes seetõttu visalt. Valitsus kartis oma kohustust seaduserikkujatega tegelema hakata, oli sellepärast ülimalt vastutulelik ja pikendas tähtaega kaks korda. Neile, kes pole ikkagi taotlust esitanud, tuleks nüüd teha ettekirjutus lahkuda Eestist ühe aasta jooksul. Pole teada, kui palju niisuguseid on ja kas valitsus kavatseb seda kohustust täita.

Välismaalaste seadus lubab individuaalkorras välja saata neid, kes on kahjustanud või ohustavad praegu Eesti riiklust. Välismaalaste seaduse kohaselt saab välismaalane riigis seaduslikult viibida ainult viisa või elamisloa alusel, mille mitteandmisel, lõppemisel või tühistamisel on ta kohustatud Eestist lahkuma. Sellepärast ongi käimas nõukogulike “sissekirjutuste” asendamine elamislubadega.

Välismaalaste seaduses on öeldud, et elamisluba ei anta (või võidakse tühistada juba väljaantu) Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu tegutsenud välismaalastele, lisaks ka niisugustele, kes on loa taotlemiseks valeandmeid esitanud, või keda on karistatud vabaduskaotusega üle ühe aasta, või kes ei järgi põhiseaduslikku korda, või kes ei täida Eesti seadusi. Valitsuse poolt kehtestatud korras võib kõigil juhtudel teha individuaalseid erandeid. Seadus näeb veel ette, et elamisluba ei anta välisriikide relvajõudude tegevteenistuses olijaile või sealt kaadrisõjaväelastena reservi arvatuile või erru läinuile ega nende perekonnaliikmeile, ka mitte välisriikide luure- või julgeolekuteenistuses töötajaile või töötanuile. Eestisse jäetud vene sõjaväepensionäride kohta likvideeriti need piirangud 1994. aasta 26. juuli lepetega, kuid Eestile jäi õigus välja saata sõjaväepensionäre, kes on ohuks riigi julgeolekule.

Välismaalaste seadus lubab seega välja saata eelkõige Eesti vastu tegutsenud või riiklust ohustanud või ohustavaid või seadusi eiravaid välismaalasi. Välismaalaste seadust tuleks ainult kindlakäelisemalt rakendada, sest riigi kindlustamine ning sisemise ja välise rahu kaitse on põhiseaduse järgi võimude otsene ülesanne (vt eespool osa 1.1). See ülesanne on rahvusvahelise õigusega ja maailma demokraatlikes riikides kujunenud praktikaga igati kooskõlas. Rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste sõltumatud asjatundjad on seaduse põhjalikult läbi kontrollinud ja heaks kiitnud. Venemaalt õhutatud nõudmised seaduse muutmiseks on alusetud. Kahjuks puudub väljasaatmise menetlust sätestav seadus, mille kehtestamine peaks olema riigikogu üks pakilisemaid ülesandeid.

Eriseisundi omandanud vene sõjaväepensionäride kohta tunnustas Venemaa Eesti valitsuse pädevust ühepoolselt otsustada, kellele neist antakse elamisluba ja kellele mitte. Keeldumiseks piisab põhjendusest, et isik on ohuks Eesti riigi julgeolekule. Seda võimalust on valitsus kasutanud üllatavalt vähe ning on sisuliselt asunud moonutama Eesti seaduste ja 1994.a juulilepete mõtet. Oht Eesti julgeolekule on lähemalt määratletud valitsuse eraldi määrusega, milles ohtlikeks tunnistatakse näiteks sellised endised kaadrisõjaväelased, kelle isikuandmed ei välista nende kutsumist tegevteenistusse, kes on olnud kas julgeoleku- või luureteenistuses, kes on saanud illegaalsete relvaüksuste ülesehitamiseks sobiliku eriväljaõppe, kellel on ettevalmistus ja kogemused demokraatia-vaenuliku ideoloogia või propaganda alal, kes on osalenud karistus-operatsioonides või kes on pärast erruminekut arendanud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastast tegevust või rikkunud Eesti seadusi. Nüüd on valitsus asunud elamislube andma ilma selle määruse nõudeid arvestamata.

Elamisloa hankimise kohustus tähendab muide seda, et sõjaväepensionäridel pole õigust taotleda Eesti kodakondsust. Eesti põhiseadus tunnustab ratifitseeritud välislepingute ülimuslikkust siseõiguse ees. Järelikult sõjaväepensionäridele ei laiene välismaa-laste seaduse leebem kord, mida asume vaatlema osas 9.3.

Välismaalaste seaduse võrdlus kahe kõige tähtsama rahvusvahelise aktiga näitab, et Eesti seadused suhtuvad välismaalastesse maailma standardist märksa vastutulelikumalt. Igasugused diskrimineerimise jutud on sihilik vale. Venemaa on nõudnud automaatset elamisloa andmist kõigile okupatsiooni ajal Eestisse tooduile või asunuile. Tõenäoselt saabki valdav enamus esialgu vähe-malt tähtaegse elamisloa. Väljasaatmisele kuuluvate ülesleidmine sadade tuhandete hulgast nõuab aega. Ent lõpuks tuleb see töö ikkagi ära teha. Iseseisva Eesti vaenlastest ja seaduserikkujaist peab lahti saama. See on meie kui suveräänse riigi vaieldamatu õigus. Aga ka meie kohustus Eesti seaduskuuleka elanikkonna, kaasa arvatud riigitruude välismaalaste huvides, sest muud võimalust kindlustada siinmail rahu ja julgeolekut meil pole. Endastmõistetavalt ei tohi endisi okupante välja saata uurimata, mis nad praegu teevad.

Siin tuleb meil lahendada palju probleeme, millel puudub sar- nasus praegu Lääne-Euroopa riikides tuntutega. Probleemide ja võimalike lahenduste erandlikkust võiks õigustada see, et Teine Maailmasõda lõppes Eestis alles augustis 1994. aastal, kui Vene vägedeks teisenenud Nõukogude okupatsiooniväed meilt lahkusid. Seda, et Teine Maailmasõda kestis Eestis 55 aastat ja et rõhuv enamus endisi okupante on jäänud elama Eestisse, pole me suutnud läänlastele teadvustada.

Teoreetiliselt oleks mõeldav kasutada demokraatlikes riikides pärast Teist Maailmasõda antud lahendusi. Need on aga kahjuks vastuolus praeguste inimõigusnormidega, nii et neist abi pole. Tollal polnud peaprobleem üldsegi mitte okupandid, vaid USA ja Suurbritannia (vastavalt president Harry S. Trumani ja peaminister Winston S. Churchilli isikuis) tegid koos Staliniga Potsdami konverentsil koguni sellise otsuse, nagu seda oli 13.6 miljoni (nõukogude andmeil ligi 10 miljoni) suuruse “saksa elanikkonna osa” ümberasustamine Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist Saksamaale. See tuli korraldada “organiseeritud ja humaansel viisil”, ainult et organiseeritus ja humaansus jäid sõltuma Stalinist. Üritusele andsid põhjenduse poolakad, kes “õigluse nimel” nõudsid vähemusrahvusteta Poola riiki, sest sakslased olid püüdnud hävitada Poolamaa rahvast ja kultuuri. Nad saidki sellise riigi (enne sõda oli poolakate osakaal riigis 67%, nüüd 98%) ning tagasid poola rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Välismaalasteks on arvatud Eestis kõik, kellel pole Eesti kodakondsust. Välismaalasi on kaks sorti: teiste riikide kodanikud ja kodakondsusetud isikud. Nende väljasaatmise võimalused on erinevad.

Teiste riikide kodanikega on asi selge. Nad on igaüks oma riigi saatkonna kaitse all, aga kui elukohariigi seadus võimaldab kedagi välja saata, siis saab seda teha ja päritoluriik ei saa keelduda väljasaadetut vastu võtmast. Eurokonventsioon (IV lisaprotokolli art. 3.2) ütleb selle kohta, et “kelleltki ei või võtta õigust tulla riiki, mille kodanik ta on”. Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakt (art. 12.4) keelab võtta inimeselt õigust sõita oma kodumaale. Inimõiguste ülddeklaratsioon (art. 13.2) väidab, et igal inimesel on õigus kodumaale tagasi pöörduda.

Seetõttu on raske mõista, miks meie migratsiooniamet on tihti hädaldanud Vene kodanike arvu kasvu pärast Eestis — seda enam, et õigus valida endale kodakondsust on üks põhilisi inimõigusi. On väidetud, et see tähendavat “Vene riigi ehitamist Eestisse” ning nad võivat Eesti osade eraldumist nõudma hakata. See on hämamine. Vene kodanikud piirialadel pigemini soodustavad julgeolekut. Nende mäss oleks agressioon ja rahvusvaheline konflikt, mida Venemaa ehk siiski püüab vältida. Riigi terviklikkust on kergem ohustada nõukogude rahvusest Eesti kodanikel, sest nende mäss oleks kodusõda, järelikult siseriiklik probleem.

Kodakondsuseta isikud on tülikamad. Näiteks kui mõni neist peaks osutuma ebasoovitavaks, siis tema vastuvõtmiseks on teine riik üldjuhul kohustatud ainult vastava kahepoolse lepingu olemasolu korral. Ent Nõukogude passi alusel Eestis elavate, mujalt pärit isikutega on asi segasem. Nende seisund on ainulaadne selles mõttes, et rahvusvaheline õigus vaikib küsimuses, kellena käsitada rahvusvahelise õiguse rikkumise korras okupeeritud riiki toodud ja seal nüüd näiteks riigi julgeolekut ohustavaid isikuid, kui päritolumaa keeldub neid väljasaatmise puhul vastu võtmast. Eelmises lõigus viidatud tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti ja inimõiguste ülddeklaratsiooni “kodumaa” (ametlikus venekeelses vaikeis vastavalt sobstvennaja strana või svoja strana) on nende jaoks ju ikkagi Venemaa! Keeruline lugu on ka Venemaalt pärit, meil vangis istuvate kriminaalkurjategijatega, sest neil pole isikudokumente ja Venemaa püüab vältida neile oma kodakondsuse andmist.

9.3. Kodakondsusetute ja vähemusrahvuste õigused

Venemaa esindajad sarjavad Eesti õiguskorda väga üldsõnaliselt. Enamasti jääb segaseks, missuguste rahvusvahelise õiguse sätetega nad peavad Eesti seadusi vastuolus olevaks. Ja peabki segaseks jääma, sest süüdistused on alusetud. Suurem osa kaebusi on ajendatud püüetest sundida Eesti riiki kodakondsust andma isikuile, kelle Nõukogude kodakondsus kadus koos N. Liiduga ja kes pole soovinud hakata Vene kodanikeks. Teine osa kaebusi puudutab vähemusrahvuste õigusi: püütakse Eesti riiki sundida hõlmama vähemusrahvuse mõistega ka välismaalasi, sealhulgas Vene kodanikke. Järgnevalt vaatleme konkreetseid etteheiteid, alustades kodakondsusetuist.

Sissejuhatuseks võiks märkida OSCE seisukohta: ükski inimõigusi määratlev rahvusvaheline konventsioon ei pea õigust koda-kondsusele põhiliseks inimõiguseks, mis oleks tagatud tingimata igaühele. Ent keeldumine kodakondsuse andmisest võib osutuda mitmete muude rahvusvaheliselt tagatud inimõiguste rikkumiseks. Selliste erioludes rakenduvate normide hulgas võiks loetleda näiteks perekonna õigust kaitsele, lapse õigust kodakondsusele, keeldu diskrimineerida inimesi natsionaalse või etnilise päritolu alusel ning ebainimliku ja alandava kohtlemise keeldu.

Üks väheseid vene kaebustes viidatud norme on Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 15, mis ütleb, et “igal inimesel on õigus kodakondsusele”. Ülddeklaratsiooni art. 15-ndat täpsustab Konventsioon kodakondsusetuse piiramiseks, mis on pärit 1961. aastast, kuid jõustus alles 1975. aasta lõpul, kaks aastat pärast kuuenda riigi allakirjutuse laekumist. Eesti pole selle konventsiooniga ühinenud, nii et Eestit see ei kohusta. Sellest hoolimata vaatleme, mil määral on konventsiooniga kooskõlas Eesti kodakondsusseaduse uus väljaanne 1995. aastast.

Riigi poolt kodakondsuse andmist välismaalasele nimetatakse selle isiku naturaliseerimiseks. Kodakondsusetuse piiramise konventsioon nõuab kodakondsuse andmist isikuile, kes on alati kodakondsuseta olnud ning kes on riigi territooriumil sündinud ja jääksid muidu kodakondsusetuks, ning lubab riigil piirata kodakondsuse taotlemise tähtaegu ühe aastaga (taotleja 18. ja 21.eluaasta vahemikus) ja nõuda, et isik oleks riigis elanud harjumuspäraselt kuni 10 aastat, sealhulgas kuni 5 aastat vahetult enne taotluse esitamist. Eesti seadus aga lubab kodakondsust taotleda kõigil välismaalastel, sõltumata nende sünnikohast ja varasema või praeguse kodakondsuse olemasolust või puudumisest, ning nõuab üksnes, et isik oleks enne taotluse esitamist viibinud Eestis alalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat, kusjuures enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud isiku puhul piisab püsivalt Eestis viibimisest (st vähemalt 183 päeva aastas) NSVLiidu passi “sissekirjutuse” alusel. Kokku-võttes näeme, et Eesti seadus on palju vastutulelikum kui konventsioon.

Eesti kodakondsusseadus esitab naturaliseerumise taotlejale mõned igati loomulikud täiendavad nõuded, mis on ka paljudes teistes riikides tavaks ega pole kodakondsusetuse piiramise konventsiooni “vaimuga” vastuolus. Kodakondsuse taotleja peab näiteks oskama riigikeelt ning tundma põhiseadust ja kodakondsuse seadust, peab omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja ta ülalpeetavate äraelamise, peab olema lojaalne riigile ja andma sellekohase vande. Keeleoskuse nõudeid on lõdvendatud enne 1930. aastat sündinuile ja nägemis-, kuulmis- või kõnepuudega invaliididele. Seadus ei luba topeltkodakondsust. Ühe aasta möödumisel pärast kodakondsuse taotlemist peab isik sellepärast kinnitama, et ta jätkuvalt soovib saada Eesti kodakondsust, ja esitama tõendi, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsusetuks. Alles seejärel antakse isiku taotlus lõplikult käiku. Kodakondsusseadus sätestab veel mõned muud tingimused, mis lubavad kodakondsuse andmisest keelduda. Neid vaatleme allpool.

Kodakondsusetuse piiramise konventsioon nõuab kodakondsuse andmist kodakondsusetule, kelle üks vanematest oli isiku sünnihetkel riigi kodanik, aga kes on mööda lasknud kodakondsuse taotlemise tähtajad või ei rahulda riigi territooriumil asumise tingimusi. Samas esitatakse mõningaid piiranguid, mis võimaldavad ka sellisel juhul kodakondsuse andmisest keelduda. Eesti seadus ei sätesta siin mitte mingisuguseid piiranguid ega seosta kodakondsuse andmist ka mitte isiku sünnikohaga. Sünniga omandab Eesti kodakondsuse eranditult iga laps, kelle sündimise ajal üks tema vanematest on Eesti kodanik, või pärast isa surma sündinud laps, kelle isa oli surma hetkel Eesti kodanik. Eestis leitud laps, kelle vanemad pole teada, tunnistatakse samuti Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga. Sünniga omandatud Eesti kodakondsust ei tohi ega saa kelleltki ära võtta, küll aga on võimalik seda kaotada mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega või Eesti kodakond-susest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

Konventsiooni järgi võib naturaliseeritud isikult kodakondsuse ära võtta, kui see on kaua aega välismaal viibinud ega pole riiki informeerinud oma soovist kodakondsust säilitada, või kui koda-kondsus saadi pettuse või faktide varjamise tulemusel. Konvent-sioon kiidab heaks ka hulga muid kodakondsuse äravõtmise põhjusi, kui need olid konventsiooniga ühinemise ajal riigi seadustes ette nähtud ja kui riik teeb konventsiooni allakirjutamisel sellekohase avalduse. Siin tuleb arvesse eelkõige riigi suhtes kehtivate lojaalsus-kohustuste rikkumine, näiteks riigi keelu vastane mõne teise riigi teenistusse astumine või niisuguse teenistuse jätkamine või teiselt riigilt rahalise tasu saamine, samuti riigi elulisi huve kahjustav käitumine, truuduse vandumine teisele riigile või muu sellekohane formaalne avaldus või mingi selge tõend, et isik on otsustanud rikkuda truuduskohustusi oma riigi vastu. Kõigil neil juhtudel võib kodakondsuse ära võtta ka juhul, kui isik seetõttu uuesti muutub kodakondsusetuks. Eesti seadus kehtestab kodakondsuse äravõtmi-seks needsamad põhjused, välja arvatud pikaaegne välismaal viibimine, mida põhjusena ei arvestata. Juhuti on kodakondsusseadus põhjusi täpsustanud. Näiteks lojaalsuskohustuse rikkumiseks peetakse ka teise riigi kodakondsusse astumist, Eesti põhi-seadusliku korra vägivaldse muutmise püüdeid ja allumatust Eesti seadustele.

Needsamad põhjused, mille puhul kodakondsust võib ära võtta, välistavad ka kodakondsuse andmise naturaliseerumise korras. Peale selle ei saa Eesti kodakondsust inimesed, kellele on mõistetud vabaduskaotus üle ühe aasta või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud (konventsioon arvestab küll alles 5-aastast vabaduskaotust). Eesti kodakondsust ei anta ka endistele või praegustele välisriigi kaadrisõjaväelastele, luure- või julgeolekutöötajaile. Vii-mase kitsendusega on Venemaa 1994. aasta juulilepetes nõustunud (vt eespool osa 9.2). Venemaa tunnustab samuti eesti keele oskamise nõuet, sest on korduvalt taotlenud eksaminõuete võimalikult suurt lõdvendamist.

On olemas veel Konventsioon kodakondsuseta isikute staatuse kohta, mis on rahvusvahelises õiguses praegu ainus selleteemaline, on pärit aastast 1954 ning jõustus aastal 1960 (pärast kuuenda riigi allkirja laekumist). 1990. aastaks oli konventsioonile alla kirjutanud kõigest 43 riiki, millest 8 oli selle ikkagi ratifitseerimata jätnud. Allakirjutanute hulgas puudusid näiteks USA, Hiina, N. Liit ja kõik tollased sotsialismimaad peale Jugoslaavia. Ka Eesti pole selle konventsiooniga ühinenud, ent mõned sätted väärivad meie olukorras mõeldava eeskujuna siiski tähelepanu.

Sissejuhatavalt mainib kodakondsusetute konventsioon kõigi inimolendite kohta kehtivat diskrimineerimise keeldu ja ÜRO sügavat muret kodakondsusetute olukorra pärast maailmas. Konventsioon sätestab, et kõigil kodakondsuseta isikuil on kohustused selle maa vastu, kus nad viibivad. See tähendab iseäranis allumist maa seadustele ja määrustele, sealhulgas avaliku korra tagamise meetmeile. Keelatakse kodakondsuseta isikute diskrimineerimine põhjustel, mis tulenevad nende rassist, usust või päritolumaast.

Kodakondsusetute õiguste kirjeldamisel ei lisa konventsioon midagi olulist võrreldes Eurokonventsiooniga ja selle rakendamis-praktikaga, mida eespool (osas 9.2) juba käsitlesime. Mõnes kitsamas valdkonnas, näiteks autoriõiguste ja leiutiste kaitses, põhihariduse kindlustamisel, maksustamisel, tööseadusandluse ning, mõningate piirangutega, sotsiaalkindlustuse alal võrdsustatakse koda-kondsuseta isikute õigused kodanike omadega.

Allakirjutanud riigid võtavad endale kohustuse kergendada kodakondsuseta isikute assimileerimist ja naturaliseerimist nii palju kui võimalik. Kui kodakonsusetuil pole kehtivaid reisidokumente, siis tuleb neile välja anda isikutõendid. Seaduslikult riigi territooriumil viibijad peavad saama dokumendid reisimiseks väljaspool asukohariigi piire. Need nõuded on Eesti seadustega rahuldatud. Kodakondsuseta isiku väljasaatmine riigist on lubatud ainult riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise huvides. Väljasaatmisel tuleb kodakondsusetule võimaldada mõistlik periood taotlemaks seaduslikku sisenemist mõnda teise riiki. Väljasaatmiste seadust Eestis praegu veel ei ole, ehkki peaks juba ammu olema.

Kokkuvõtlikult võib väita, et Eesti kodakondsusseadus on kooskõlas niihästi Inimõiguste ülddeklaratsiooni art. 15-ga kui ka seda täpsustava Konventsiooniga kodakondsusetuse piiramiseks, kuid võrreldes konventsiooni sätetega annab Eesti seadus mitmetes olulistes punktides palju avaramaid võimalusi Eesti kodakondsuse omandamiseks. Lisaks rahuldab kodakondsusetute olukord peaaegu kõiki kodakondsusetute staatuse konventsiooni eritingimusi. Venemaa süüdistused on alusetud seda enam, et kumbki konventsioon Eestit ei kohusta.

Venemaa on ÜRO inimõiguste komisjoni ees Eestit süüdistanud ka VNFSV ja EV suhete aluste lepingu rikkumises, milles pooled olevat Venemaa meelest endale vastastikku kohustuse võtnud tagada VNFSV ja Eesti elanikele, tollastele N. Liidu kodanikele, “õigus säilitada või saada VNFSV või EV kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele”. Nii on tõepoolest öeldud lepingu artiklis III, kuid süüdistuses ei mainitagi sama lepingu artiklit IV, mis täpsustab, et teise poole kodanikel, samuti kodakondsuseta isikuil, sõltumata nende rahvuslikust kuuluvusest, “on õigus valida kodakondsust vastavalt elukohamaa seadusandlusele”. Venemaa väidab oma süüdistuse põhjendusena, et kodakondsust korraldavad seadused võeti Eestis vastu alles pärast suhete aluste lepingu allakirjutamist. See on vale: 1995. aastani kehtinud Eesti kodakondsusseadus oli pärit 1938. aastast, 1995. aasta uus seadus ainult kaasajastas ja pehmendas seda. Seega on süüdistus lepingu rikkumises põhjendamatu.

Kodakondsuse andmist puudutab veel Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti art. 24 §3: “Igal lapsel on õigus kodakondsusele”. ÜRO Inimõiguste komitee üldine kommentaar 17(35) seletab oma punktis 8, et art. 24 eesmärk on vältida lapse ühiskondliku ja riikliku kaitse vähenemist kodakondsuse puudumise tagajärjel ning see ei tähenda riikide kohustust anda tingimata oma kodakondsus igale nende territooriumil sündinud lapsele. Küll aga on vaja siseriiklikult ja koostöös teiste riikidega võtta tarvitusele kõik sobivad meetmed, et iga laps saaks sünnijärgse kodakondsuse ning et kodakondsuseta vanemate last ei diskrimineeritaks võrreldes ühe või mõlema vanema kaudu kodakondsuse omandanud lastega. Samasuguseid nõudeid esitab ka 1989. aastast pärinev Lapse õiguste konventsioon, millega Eesti ühines 26. septembril 1991. Selle art. 7 järgi on lapsel sünnihetkest alates kodakondsuse omanda-mise õigus, mille riik peab tagama kooskõlas oma siseriiklike seadustega ja vastavuses oma kohustustega selle ala rahvusvaheliste dokumentide alusel, eriti kui laps jääks muidu kodakondsuseta. Ka siin võib täheldada ilmselt tahtlikku sõnastuse ebamäärasust. Venemaa süüdistusi lastekonventsiooni alusel pole kuulda olnud.

Eestil on nende rahvusvaheliste dokumentide alusel kohustused Eestis sündinud laste vastu. See oli ka üks põhjusi, miks 1995. aastal kehtestati kodakondsusseaduse uus väljaanne, mille eest Venemaa meid nüüd süüdistab 1991. aasta suhete aluste lepin-gu rikkumises.

Eesti kodakondsuse omandamine sünniga leidis käsitlemist juba eespool. Kui isik omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, siis peab ta 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või muu riigi kodakondsusest. Alla 15-aastane, püsivalt Eestis viibiv alaealine võib omandada Eesti kodakondsuse kodanikust vanema(te), lapsendaja, eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel ja ainult ühe lisatingimusega: et ta oleks vabastatud või vabastataks senisest kodakondsusest või oleks tunnistatud kodakondsusetuks. Ta võib samadel tingimustel omandada Eesti kodakondsuse ka koos oma vanema või lapsendajaga, kes taotleb endale Eesti kodakondsust. Vähemalt 15-aastane välismaalane omandab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras üldistel alustel. 15- kuni 18-aastased peavad selleks esitama vanema, lapsendaja, eest-kostja või eestkosteasutuse nõusoleku. Igal Eesti kodakondsuse alaealisena kaotanud isikul on õigus kodakondsuse taastamisele, kui ta viibib püsivalt Eestis, on vabastatud või vabastatakse senisest kodakondsusest ja esitab ustavusvande. Taastamisest võidakse keelduda samadel põhjustel nagu kodakondsuse andmisest.

Sünniaasta või sünnikoha piiranguid meie seadus alaealistele kodakondsuse omandamiseks ei kehtesta, ehkki Eestil saab kohus-tusi olla üksnes pärast 1992. aasta jaanuari (st pärast eespoolmainitud rahvusvahelise õiguse dokumentide Eesti suhtes jõustumist) Eestis sündinud laste vastu, kes saavad passiealiseks alles aastal 2010. Järelikult ka siin on Eesti seadus rahvusvaheliste nõuetega võrreldes vastutulelikum.

Venemaa ja eriti kohalikud vene elanike esindajad on süüdistanud Eestit veel selles, et meil ei arvata välismaalasi vähemusrahvuste hulka. See on teine suur nõudmiste rühm ja pidavat tähendama vähemusi käsitlevate rahvusvaheliste normide rikkumist. Rainer Hofmanni põhjalik käsiraamat vähemustesse suhtumisest maailmas ja eriti Euroopas näitab selles küsimuses kahe erineva seisukoha olemasolu: Euroopas kaldutakse vähemusrahvaiks pidama üksnes riigiga tugevaid ajaloolisi seoseid omavaid, kodanikkonda kuuluvaid vähemusi, kuid ÜRO Inimõiguste komitee on viimasel ajal hakanud vähemusrahvaiks tunnistama ka riiki asunud välismaalaste gruppe.

Probleem lähtub rahvusvahelise tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti artiklist 27: “Maades, kus eksisteerivad etnilised, usulised või keelelised vähemusrühmad, ei tohi sellistesse vähemusrühmadesse kuuluvatele isikutele keelata õigust kasutada koos rühma teiste liikmetega oma kultuuri, tunnistada oma usku ja täita selle rituaale ning tarvitada emakeelt.” Sõnast “eksisteerivad” tehakse järeldus, et kõnealused vähemusrühmad peavad asuma riigis juba pikemat aega, ning veel hiljuti arvati vajalikuks ka nende kuulumine riigi kodanikkonna hulka. Inimõiguste komitee üldine kommentaar 23(50) aastast 1994 määras aga, et riik ei tohi artiklit 27 rakendada ainuüksi oma kodanikele. Pikemat aega riigis asumise nõue jäi eriteadlaste arvates küll kehtima, kuid siiski võib täheldada nihet välismaalasgruppide vähemusteks tunnistamise suunas. Endiselt ei kahtle keegi, et artikkel 27 määratleb isikuile individuaalselt kuuluvaid õigusi, mitte rühmaõigusi, järelikult välistab näiteks rühma enesemääramisõiguse. Oluline on veel, et artikkel 27 keelab meetmed, mida uue tõlgenduse alusel võiks käsitada kui kodakondsusetute integreerimisele või assimileerimisele suunatud survet. Assimileerimiskeeld tekitab vastuolu eespool mainitud kodakondsusetute konventsiooni nõudega, mis kohustab kergendama kodakondsuseta isikute assimileerimist ja naturaliseerimist.

Venemaa omistab art. 27 ÜRO tõlgendusele erilise tähenduse, kuid tegelikult ei määratle artikkel ju vähemusrahvuse mõistet, vaid juhib ainult tähelepanu vajadusele mitte keelata ühelegi riigi territooriumil asuvale isikule, sõltumata ta kodakondsusest, õigust “kasutada oma kultuuri, tunnistada oma usku ja tarvitada emakeelt”. Eesti põhiseadus ei keelagi neid õigusi kellelegi. Vastupidi, põhiseadus hoopis tagab need kõigile ja lubab vähemusrahvustele koguni kultuuriautonoomiat. Allpool näeme, et kultuuriautonoomia seadus lubab osavõttu vähemusrahvuse kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste tegevusest ka Eestis elavatele välismaa-lastele.

Nõude arvestada välismaalasi vähemusrahvustesse kuuluvaina esitab selgemalt ÜRO PA 1992. a. resolutsiooniga 47/135 vastu-võetud Deklaratsioon natsionaalsete või etniliste, religioossete ja keeleliste vähemuste õigustest. See kui riike mittekohustav dokument jäägu siinkohal kirjeldamata. Võrreldes art. 27-ga deklaratsiooni lisatud sõna national tekitab kahetähenduslikkuse, sest nationality võib märkida nii kodakondsust kui ka rahvust (vt eespool osa 5.3). R.Hofmann püüab teha vahet, lugedes natsionaalseks vähemuseks sellist, mis kuskil teisal on riiki kandev põhirahvus, ja etnilisteks vähemusteks kõiki muid, sealhulgas maa põlisvähemusi, kuid lükkab oma määratluskatse sealsamas balti venelaste näitega ümber.

Oluline samm vähemusrahvuste huvide tagamiseks oli Eesti ühinemine Euroopa Nõukogu Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooniga, mis on pärit 1995. aasta 1. veebruarist. Kuna vähemusrahvuse mõiste on konventsioonis määratlemata jäetud, siis Eesti defineerib selle oma ratifitseerimisseaduses järgnevalt: vähemusrahvusena käsitatakse Eesti territooriumil elavaid Eesti koda-nikke, kes omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Ees-tiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Mõistemääratlus ühtib Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee poolt 1. veebruaril 1993 antuga, nii nagu see sõnastati tollases rahvusvähemustesse kuuluvaid isikuid käsitava Eurokonventsiooni lisaprotokolli kavandis. Kavand võeti vastu pärast pikemaid vaidlusi, mis puudutasid iseäranis Balti probleeme.

Raamkonventsioon on maailma esimene mitmepoolne leping vähemusrahvuste kaitse küsimustes. Leping ei tunnusta vähemusrahvuste kollektiivseid õigusi, vaid eeldab, et vähemusrahvuste liikmed teostavad oma õigusi ainult individuaalkorras või koostöös teiste omasugustega. Sellega on vastu tuldud mitme Euroopa riigi kartustele, et vähemustele kollektiivsete õiguste andmine võiks tekitada territoriaalse autonoomia või koguni lahkulöömise nõudlusi. Rõhutatakse, et vähemuste ja neisse kuuluvate isikute õiguste kaitsmine peab toimuma õigusriiklikes (rule of law) raames, austades riikide territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust, ning moodustab ühe osa sellealasest rahvusvahelisest koostööst. Tehakse ka selgeks, et raamlepingu sätted ei ole iserakenduvad, vaid need tuleb ellu viia siseriikliku seadusandluse kaudu.

Igal isikul on õigus vabalt valida, kas ta soovib enda kohtlemist vähemusrahvusse kuuluvana või mitte. Riik kohustub looma eeldusi, mis on vähemusrahvusse kuulujaile vajalikud oma kultuuri alalhoidmiseks ja arendamiseks ning religiooni, keele, traditsioonide ja kultuuripärandi säilitamiseks. Neid tuleb kaitsta assimileerimisele suunatud tegevuse eest, kuid ilma eiramata riigi üldise integratsioonipoliitika meetmeid. Riigi kohustuste sõnastamisel (vt raamkonventsiooni II ptk) on ohtralt kasutatud tagasivõtvaid väljendeid, nagu “vajaduse korral”, “võimaluse piires”, “püütakse tagada”, “adekvaatsed meetmed” jms. Näiteks isikute õigust õppida oma vähemuskeelt ja asutada erakoole kohustub riik tunnustama eeldusel, et see ei pane riigile rahalisi kohustusi ega takista riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust. Riik kohustub loobuma meetmeist, mis muudavad elanikkonna arvulisi suhteid vähemus-rahvusse kuuluvate isikute asualal. Tõotatakse mitte sekkuda vähemusrahvusse kuuluvate isikute õigusesse luua ja pidada vabu ja rahumeelseid riigipiiriüleseid kontakte teistes riikides seaduslikult viibivate isikutega ning osaleda valitsusväliste organisatsioonide tegevuses. Siit järeldub, et vähemusrahvusse kuuluvail isikuil pole õigust kontaktideks teise riigi riigiasutustega, mis ilmselt näitab Euroopa kahtlustavat suhtumist “oma vähemusi välismaal kaitsva riigi” printsiipi. Ühtlasi järeldub, et selliseid kontakte võiks pidada lojaalsuskohustuse rikkumiseks.

Raamkonventsiooni rakendamise ja tõlgendamise üldistest reeglitest (vt konventsiooni III ptk) väärib tähelepanu ennast vähemusrahvusse arvava isiku kohustus austada siseriiklikke õigusakte ja teiste isikute õigusi, eelkõige enamuse või teistesse vähemusrahvustesse kuuluvate isikute õigusi. Erilise tähtsusega on see piirkondades, kus üleriigiline vähemusrahvus moodustab kohaliku enamuse. Niisuguste piirkondade kohta selgitab näiteks Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee eespoolmainitud kavandi art. 13, et riigi enamusrahvuse kohalikke vähemusrühmi tuleb sellistes paikkondades pidada vähemusrahvuseks koos kõigi sellest tulenevate eriõigustega.

Raamkonventsiooni tõlgendamisel on antud ülimuslik seisund Eurokonventsioonile ja selle lisaprotokollidele. Nende sätted määravad, kuidas tuleb mõista raamkonventsiooni põhimõtteist tulenevaid õigusi ja vabadusi. See jätab tee lahti ammusele kavatsusele lisada edaspidi Eurokonventsioonile vähemusrahvuste õiguste protokoll.

Eesti vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus rahuldab täiel määral kõiki rahvusvahelise õiguse ja äsjakirjeldatud konventsiooni nõudeid. Kultuuriomavalitsuse kandjaina on ette nähtud saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvus ja ülejäänuist need, millesse kuulujaiks loeb ennast üle 3000 inimese. Selle põhieesmärkide hulgas on kõige olulisemad vähemusrahvuse õppe- ja kultuuriasutuste moodustamine, emakeelse õppe, kirjastustegevuse ja rahvuslike kultuuriürituste korraldamine, koostöö rahvuslike usukogudustega ning oma tegevuseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ja määramine. Tegevuse rahastamise võimalustena on ette nähtud ka eraldised riigi eelarvest, sihtotstarbelised toetused riigilt ja kohalike omavalitsuste eelarvetest ning välisorganisatsioonide toetused. Vähemusrahvusse kuulujaina saavad ennast määratleda ainult Eesti kodanikud. Välismaalased võivad osa võtta vähemusrahvuse kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste tegevusest, kuid ei saa seal valida ega olla valitud juhtorganitesse.

Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus on välismaiste asjatundjate meelest eeskujulik. Kahjuks on meie suurim põlisvähemus, eestivenelased, siiamaani kultuuriautonoomiata. Vene kultuuriautonoomia loomist pidavat takistama Venekeelse elanikkonna esindusassamblee, kelle tungiv soov on oodata, kuni kõik Eestis asuvad “venekeelsed” on saanud kodakondsuse, et alles siis asuda kultuuriautonoomia õigusi “jõuliselt ellu viima”. Nende liidrite sõnul polevat praegune kodanikkonda kuuluvatele vähemustele määratud kultuuriautonoomia sugugi sobiv suurele “vene” kooslusele, sest venelased väärivat enamat. Seadus olevat neile “hirmsam poliitiline pomm kui välismaalaste, kodakondsuse ja keeleseadus ühtekokku”. Nende eesmärk paistab olevat haarata enda kätte venelaste esindamise monopol, mida eestivenelaste ühinemine kultuuriautonoomiasse ainult kahjustaks. Kultuuriautonoomia rakendamisega seonduvaid probleeme on arutanud presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaud, kus juhiti tähelepanu ka mõnede täitev-korraldavate õigusaktide puudumisele ja kutsuti ellu komisjon seaduse täiustamiseks.

9.4. Välismaalaste tegelik olukord

Välismaalaste täpne arv Eestis ja jagunemine liikideks pole teada, sest kodakondsus- ja migratsiooniamet ei ole igasuguse arvestuse alust, rahvastiku üldregistrit, suutnud riigi taastamisest saadik siiamaani arvuteil käima panna. Järgnevas esitatavad arvud on umbes 10-tuhandelise täpsusega.

Elamislubade saamiseks laekunud taotluste arvu järgi on Eestis praegu 345 tuhat välismaalast. Neile lisandub ehk kuni 50 tuhat seaduserikkujat: esiteks paarkümmend tuhat “sissekirjutatud” välis-maalast, kes peamiselt vene šovinistliku vastupropaganda tõttu (vt eespool osa 9.2) taotlust ei esitanud, ja teiseks 20 kuni 30 tuhat väljaspool igasugust arvestust olevat, illegaalse sisserände korras Eestisse imbunud inimest.

Meenutame, et 1989. aasta andmeil elas Eestis mitte-eestlasi 600 tuhat. Nendest on tänaseks üle 90 tuhande välismaalase Eestist lahkunud (sealhulgas ukrainlasi ja valgevenelasi üle 20 tuhande) ja ligi 145 tuhat pole enam välismaalased, vaid on hoopis Eesti kodanikud (nende hulgas umbes 80 tuhat eesti põlisvenelast ja peaaegu 65 tuhat pärast meie taasiseseisvumist kodakondsuse omandanud mitte-eestlast). Sisserännanuid N. Liidust ja nende järglasi oli 1989. aastal mitte-eestlaste koguhulgast ligi 85%. Nendest omakorda umbes viiendik oli sündinud juba Eestis. Nüüd on need protsendid tagasirännu tagajärjel muutunud, aga uued andmed kas puuduvad või pole ajakirjandusse pääsnud.

N. Liidu lagunemine tegi kõigist sisserännanuist kodakondsusetud. Tänaseks on Eesti kodakondsuses juba tublisti üle veerandi Eestis elavaid mitte-eestlasi. Venemaa kodakondsuse on endale võtnud umbes 120 tuhat, seega veidi alla veerandi kõigist mitte-eestlastest ehk umbes kolmandik välismaalastest. Praeguses Euroopas olevat see suurim Vene kodanike asurkond. Oma kodakondsust pole tänaseni soovinud määratleda ligi pooled praegu veel Eestis elavad mitte-eestlased. Need on esialgu jäänud kodakondsusetuks. Enamasti tähendab see soovimatust (vähemal määral ka võimetust) eesti keelt omandada, aga ka soovimatust Vene kodanikuks hakata. Siinsete muulaste hulgas võib mingil määral täheldada kaksikjaotuse teket: Vene kodanikud kalduvad Eestit ja eestlasi vaenama, ülejäänud näivad suhtuvat Eestisse soosivamalt kui Venesse.

Vene välisministeeriumi ametlik poliitika on Balti riikides elavate Vene kodanike nimekirjade salastamine. Nimekirjad võivat halvendada venelaste olukorda, iseäranis takistada topeltkodakondsuse hankimist, mis on Vene kodanikele lubatud, Balti riikides aga keelatud. Sisuliselt on tegemist Vene kodanike provotseerimisega asukohariigi seaduste rikkumisele. Eesmärk võib olla ka Eesti julgeolekut ohustavate isikute (vene “viienda kolonni”) väljasaatmise takistamine.

Venemaa allikad ja nende mõjul samuti mitmed välismaised väidavad aeg-ajalt siiamaani, nagu oleks taasiseseisvunud Eestis 40% elanikke ilma jäänud kodakondsuse õigustest. Mõnikord kõneldakse ühest kolmandikust. See oli liialdus isegi 1991. aasta segastes kodakondsusoludes. OSCE uurijad on tõe valgustamise suunas märgatavaid edusamme teinud ning olid 1996. aasta alguseks jõudnud hinnanguni 26%. Tegelikkus on teistsugune. Eesti-vastases propagandas käibivad arvud on ammu vananenud. Välismaalasi on Eestis praegu registreerunud 345 tuhat, niisiis umbes 23% elanikest. Kui sealt maha arvata Vene kodanikud, kellel on täied õigused oma riigis ja kes ei tohigi osaleda Eesti riigiasjade ajamises, siis jääb üle umbes 225 tuhat kodakondsusetut, seega kõigest 15% praegusest rahvaarvust. Mitte 40 ega 26! Jääb üle vaid imestada, miks me ei suuda neid positiivseid muutusi maailmale selgeks teha.

Sihilik liialdus ja tegelikult Venemaa soovunelm on ka jutt meie “venekeelsete” suurest huvist Eesti poliitikas kaasa lüüa. Eelkõige valitsevad neid olmehuvid ja kõik muu jätab võrdlemisi ükskõikseks. Eesti riigi taastamise kavadest tingitud tundevapustus põhjustas nende hulgas esmalt rahutusi. N. Liit (hiljem Venemaa) õhutas neid kommunistliku partei, sõjalis-tööstusliku kompleksi juhtkonna ja muude oma käsikute kaudu, kuidas jaksas. Kuulekalt lõi sekka ka okupatsioonigarnison, kes pani ässituspropanda tegemiseks käima koguni eraldi raadiojaama. Lärmi tehti palju, aga “internatsionaalse liikumisega” kaasaminejate arv jäi tagasihoidlikuks. Isegi suurimad meeleavaldused, kuhu inimesi üle Eesti kokku veeti, hõlmasid vaevalt paarikümmet tuhandet, neistki suur osa tehasejuhtide poolt käsukorras kohale saadetud. Tühine arv võrreldes “laulva revolutsiooni” 300-tuhandeliste eesti meeleavaldustega.

Täiendavaks tõestuseks on 1991. aasta 3. märtsil Eestis iseseisvuse taastamise küsimuses korraldatud referendumi tulemused. Hääletajate nimekirjadesse oli kantud alaline elanikkond, kokku 1.14 miljonit täiskasvanud elanikku. Neist andis oma hääle Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise poolt 0.74 miljonit. Eesti Kongressi valimistes aasta aega varem oli osalenud 0.56 miljonit Eesti kodanikku (hinnanguliselt 90% üldarvust), järelikult oli Eesti vabadust pooldavate muulaste osakaal üllatavalt suur. Ent referendumil sai eesti rahvas ka teada, et Eestis elas tollal alaliselt vähemalt 203199 täiskasvanut, kes olid Eesti iseseisvuse vastu, ja 196179 ükskõikset, kes ei võtnud hääletamisest osa. Nüüd on iseäranis vastaste grupp suuresti vähenenud, osalt ka kodumaale tagasi rännanud.

“Venekeelsete” poliitikahuvi ei ole Eestis kunagi suur olnud. Nad teadsid, et majanduslik olukord on siin palju parem kui Venemaal, ja veendusid varsti, et läheb üha paremaks ja kõiki lastakse rahulikult edasi elada. Kui arvesse võtta okupatsioonivõimu poolt eesti rahvale tekitatud tohutuid inimkaotusi ja kavakindlat eestlaste vaenamist (vt eespool osa 4), siis eestlaste üldrahvalik rahuarmastav immigrantidesse suhtumine on tegelikult üks suurimaid imesid tänapäeva Euroopas. OSCE ja Euroopa Nõukogu esindajad on seda “Eesti imet” kuus aastat hoolikalt uurinud ja maailmale kinnitanud, kuid Vene Föderatsioon ei suuda niisugust, tema meelest täiesti mõistetamatut käitumist siiamaani uskuda. Ent juba 1991. aasta jooksul hakkas eestlaste demokraatliku suhtumise tõttu Eestis tekkima muulaste laiade masside “passiivne lojaalsus”, mida imestusega on nentinud ka erapooletud vaatlejad. Lojaalsus on jäänud, aga passiivsus on nüüdseks veelgi süvenenud.

“Venekeelseile” tuleb eneseleidmiseks aega anda, praegu ei oska nad isegi veel endale rahvust ega kodakondsust valida. Üks venelasest riigikoguliikmeid on oma rahvuskaaslaste kohta väitnud, et venelased Eestis ei oska eesti keelt, ei tunne ega taha tunda eesti kultuuri ega ajalugu, nende hulgas on rohkem kuritegelikku elementi, nad on homosovetikused ja kommunistid, võimalikes konfliktsituatsioonides toetavad nad Venemaad, aga kõigest hoolimata ligi 90% peab Eestimaad oma kodumaaks ja soovib ka edaspidi elada Eestis, soovib oma lastele Eesti kodakondsust. Kuni Eesti majandus jääb Venemaa omast paremale järjele, jääb selline suhtumine tõenäoselt kestma.

Siia võiks lisada vene väärtussuundumuste märgatava erinevuse eestlastele omastest (s.t läänelikest) ja asjaolu, et neist on kuju-nenud suur omaette rahvaosa, kes elab küll Eestis, aga eestlastest mööda. Ning on väidetavalt halvasti informeeritud ja veelgi halvemini informeeritavad, sest Eestis ilmuvaid vene ajalehti loevad vaid vähesed. Lisandub suur vahe siinse vene eliidi ja massi vahel, jällegi üksteisest möödaelamine. Selle kõige kohta oleks vaja asjalikke uurimusi. Ent põhiasjas on ilmselt õigus Eesti presidendil, kes väidab, et Eestis asuvate venelaste integreerumissoov on suur ja vene äärmusparteide ässituskampaania ei leia mingit vastukaja.

Vene propaganda püüd hõlmata kõiki idavälismaalasi ja eesti-venelasi ühendmõistega “venekeelne kogukond” on veel üks sihilik vale. Sellega tahetakse, esiteks, üle võtta ja õigustada kommunistidelt päranduseks saadud silmakirjalikku ülemaailmse “rõhutute kaitsja” rolli ja sekkumist Eesti riigi siseasjusse. Teiseks soovitakse jätkata nõukogulikku venestuspoliitikat mittevenelastest sisserändajate vastu.

“Venekeelse kogukonna” ühtsus ja koguni selle olemasolu on kunstmuinasjutt. 1989. aasta statistika andmeil on Eestis esindatud üle saja rahvuse. Mitte-eestlastest oli venelasi kõigest 79%. Ülejäänud 120 tuhande (praegu küll juba umbes 100 tuhande) väidetav venekeelsus, kui seda üldse kunagi esines, oli võõrkeelsesse keskkonda sattumise ja nõukoguliku diskrimineerimise tagajärg, sest okupatsioonivõimud olid neilt teadlikult ära võtnud võimalused emakeele kasutamiseks, samuti vähimadki ajendid eesti keele õppimiseks.

Kõik need 100 tuhat ukrainlast, valgevenelast, ingerisoomlast, karjalast, lätlast, tatarlast, leedulast, juuti, armeenlast, aserit, volgasakslast, poolakat, grusiini, usbekki, tadžikki, eestirootslast, tšetšeeni ja veel üle 80 rahvuse esindajat on kommunistliku rahvaste omavahel segamise ja sihikindla venestamise poliitika ohvrid. Ehkki nende mingi osa suhtluskeel, eriti teiste rahvustega lävimisel, võib praegugi veel olla vene keel, tuleb neile kõigepealt pakkuda võimalust oma rahvuslike juurte taasleidmiseks. Seda on ka tehtud. Paljud neist — veerandsaja erineva rahvuse liikmed — on tõe-poolest hakanud ennast leidma ja on liitunud ühisesse demokraatlikku esindusorganisatsiooni, Eestimaa Rahvuste Ühendusse. Nad on väga tundlikud oma rahvusliku iseoleku eiramise suhtes, tulgu see kelle poolt tahes. Nende arvulise jagunemise kohta välisriikide kodanikeks, Eesti kodanikeks ja kodakondsusetuiks andmeid pole (ehkki peaks olema). Arvatavasti on enamik seni veel kodakondsusetud ning järelikult hõlmavad kodakondsusetute üldhulgast umbes 40%.

Näiteks Ukraina on korduvalt kinnitanud, et peab rahvuspoliitikat ja vähemustepoliitikat Eestis eeskujulikuks, ning avaldanud Eestile tänu selle eest, kuidas riik kohtleb ukraina vähemust. Eestis on ukraina kool ja Eesti raadios (lisaks venekeelseile) ukrainakeelsed saated. Ukraina ei kiida heaks Venemaa pürgimusi “venekeelse elanikkonna” huve esindama, sest tegemist on nii kultuuriliselt, demograafiliselt kui ka poliitiliselt ebakorrektse mõistega.

Vene propaganda leiutatud “kogukonnast” tuleb välja arvata ka 80 tuhat eestivenelast — meie põlismuulast, kes on juba kolmandat sajandit lahutamatu osa Eesti rahvastikust ja on nüüd uuesti Eesti kodakondsed. Ka nemad võtavad osa Eestimaa Rahvuste Ühenduse tööst. Nõukogude võim represseeris neid nagu eestlasigi ja seejärel püüdis sisserännanute vene massi lahustada, mis mingil määral ka õnnestus. See olevat tekitanud eestivenelaste omapoliitikas keerulisi probleeme: pooled hääletavat eesti parteide poolt, kuid mitu ülejäänute saadikut riigikogus ei tundvat ennast mitte neid valinud eestivenelaste, vaid kogu “venekeelse” elanikkonna, s.h Venemaa kodanike esindajaina ega soovivat kuuldagi eestivenelaste kultuuriautonoomiast. Viimast toetavat siiski vähemalt kolmandik vene rahvusest Eesti kodanikke.

Aga kas või kõige räigemaid Venemaa propagandavalesid oleksid Eesti kodanikest venelased, sealhulgas kindlasti riigikogu liikmed, mõnikord siiski tagasi lükkama pidanud, selle asemel et neid vaikimisega toetada.

9.5. Euroopa poliitika Eestis ja mõned järeldused

Veendusime, et Eesti süüdistamine välismaalastele kuuluvate õiguste rikkumises ei ole juriidiliselt kuidagiviisi põhjendatud. Eesti on püüdnud kodakondsuseta isikuid käsitavaid konventsioone oma võimaluste piires järgida isegi ilma nendega ühinemata. Seetõttu pole õigustatud näiteks Läänemeremaade nõukogu inimõiguste komissari Ole Esperseni kunagised nõuded, mida ta on esitanud kodakondsusetuse piiramise konventsiooni alusel, samuti nagu nõue, et just Eesti kirjutagu alla neile konventsioonidele, mida rõhuv enamik maailma riike veel ei tunnusta.

Eestilt on tahetud eelkõige kaht asja: esiteks, et me annetaksime oma kodakondsuse võimalikult ilma tingimusteta ja kiiremas korras kõigile okupatsiooni ajal Eestisse toodud ja sisserännanud välismaalastele, ja teiseks, et kõik välismaalased saaksid meil, vastupidi Euroopa üldisele tavale, kõik vähemusrahvustele kuuluvad õigused. Juriidilise aluse puudumise tõttu on need nõuded puhtpoliitilised. Venemaa ongi omaks võtnud (vt eespool osa 9.1), et inimõiguste loosung on vaid ettekääne ning et tema tegelik eesmärk on siinsele “võimsale vene aktiivile” kodanikuõiguste saamine: ilmselt lootuses, et nad võiksid otsustavalt ajama hakata Baltimaade ühinemist mingi uue suurvene impeeriumiga. Sinnamaani tahetakse aga kõigile “venekeelseile” vähemusrahvuse õigusi, et üleüldise vene kultuuriautonoomia alusel ja toel “jõuliselt ellu viia” (vt osa 9.3) oma eripoliitikat ning jätkata ka venestamist.

Samalaadseid poliitilisi nõudeid on meile pehmemal kujul esitanud demokraatlike läänemaade esindajad. Üks esimesi otsuseid tehti Euroopa julgeoleku ja koostöö nõupidamise (CSCE) inimmõõtme konverentsil Moskvas 1991. aasta septembris-oktoobris, kui loodi nn Moskva mehhanism ehk järelevalve sõltumatute ekspertide kaudu. Seda hakati kõigepealt rakendama Eestis, Moldaavias ja endise Jugoslaavia riikides. Edaspidi sai olulisemaks rahvusvähemuste ülemkomissari amet, mis asutati CSCE tippkonverentsil Helsingis 1992. aasta juulis ja mida alates jaanuarist 1993 täidab Max van der Stoel. Tema ülesanne on kõikjal Euroopas konflikte ennetav sekkumine enamus- ja vähemusrahvuste suhetesse, kuni pinged pole veel viinud vägivallani. Oma tegevuses on ta keskendunud eriti “vene vähemuse” olukorrale Balti riikides, ungari vähemusele Slovakkias, kuid ka probleemidele Rumeenias ja Albaanias.

Eestis oli ta esimene töö 1993. aasta suvel meie välismaalaste seaduse eelnõu parandamine (mis sai sellega tema heakskiidu). Sestpeale on Eestis härra van der Stoeli üldjuhtimisel tegutsenud CSCE (hilisem OSCE) missioon. Ehkki CSCE vaatlejad ja nõu-andjad on paaril korral jõudnud tegelikkust moonutavate hinnanguteni (näitena vt eespool osa 4.3 lõpp), on neist ometi kasu olnud. Siia on saadetud peamiselt vene keele oskajaid. Mingil määral kujunesid nad kohalike vene liidrite ja vene lihtrahva harijaiks ja kaebuste piksevardaks ning leevendasid pingeid paljalt oma olemasoluga. Nüüd on sama ülesande endale võtnud mitteriikliku Eesti Inimõiguste Instituudi harukontorid Narvas ja Kohtla-Järvel. OSCE missiooni säilitamine Eestis, millega kunagi tahtsime oma avatust näidata, on hakanud kujunema vääraks märguandeks, et Eesti on ohtlik kriisiala. Näiteks pani USA välisminister ühes oma kõnes (septembris 1996) ühte patta Balti riigid, Bosnia ja Tšetšeenia.

Taastekkeliste ja uute riikide poliitikasse Ida-Euroopas sekkusid kohe ka Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu. Juba detsembris 1991 kuulutas Euroopa Liit, et nende riikide tunnustamise vältimatuks eeltingimuseks on õigusriikluse, demokraatia ja inimõiguste nõuete austamine ja vähemuste kaitse. Samal ajal asusid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peaaegu kõik taotlema Euroopa Nõukogu liikmeiks saamist, nähes selles euroopalikesse struktuuridesse pääsu esimest sammu. See andis hea võimaluse avaldada neile survet. 1992. aasta kevadest saadik on vähemuste õiguste austamise nõue kujunenud üheks Euroopa Nõukogu liikmeseisuse eelduseks. Ka siis, kui riik on juba vastu võetud, jäävad tema suhtes kehtima üldise demokraatiaseire meetmed. Vähemuste probleemide alal kogu Euroopa ulatuses on Euroopa Nõukogu ja selle parlamentaarne assamblee nüüdseks palju tööd ära teinud.

Eestile on aeg-ajalt esitanud nõudeid ka ÜRO. 1992. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni, milles ta avaldas muret venelaste okukorra pärast Eestis ja Lätis. 1993. aasta detsembris võeti vastu uus resolutsioon: “venekeelsete elanike” õigusi puudutavad probleemid olevat Lätis ja Eestis reguleerimata ja tuleb võtta ÜRO pikaajalise kontrolli alla. Peaassamblee pöördus ÜRO peasekretäri poole palvega informeerida liikmesriike regulaarselt olukorrast inimõiguste järgimisel Lätis ja Eestis.

Eriti räige otsuse tegi 1995. a. oktoobris ÜRO Inimõiguste komitee, mille ülesandeks on tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktist kinnipidamise jälgimine. Otsuses nenditi, et “Eestil on veel palju teha, et totalitaarse mineviku pärandist üle saada”, ning pakti täitmisel “on valitsuse poliitika naturalisatsiooni ja kodakondsuse vallas toonud kaasa hulga raskusi”. Süüdistati, et “venekeelne vähemus ei saa kasutada Eesti kodakondsuse kõiki eeliseid, sest nad ei suuda täita seadusega kehtestatud nõudmisi”, “keeleoskuse nõuded on liiga karmid”, “inimestel puudub võimalus kaitsta end ametnike omavoli eest”, “paljudelt kaua aega Eestis elanud inimestelt on võetud võimalus asutada oma, eeskätt poliitilisi organisatsioone”. Soovitatakse “muuta seadusi, mis diskrimineerivad mittekodanikke”, “garanteerida, et kedagi ei diskrimineeritaks süüme-vande andmisest keeldumisel”. Eriti jääb kõlama soovitus “laien-dada kultuuriautonoomia seadust kõigile vähemusrahvastele” jms.

Eeskujulikuks tunnistatud kultuuriautonoomia seaduse kritiseerimine äsjaosundatud otsuses on vist tingitud vähemusrahvuse mõistemäärangu erinevusest võrreldes Euroopas omaksvõetuga (vt eespool osa 9.3). Ülejäänus on aga paarile leheküljele kokku kuhjatud küll natuke liiga palju vassinguid. Otsuse koostajail pole ilmselt olnud võimalust tutvuda Eesti oludega, põhiseadusega ega tähtsamate seadustega, või on nad lihtsalt eelarvamuslikud. On ju tõe-poolest raske uskuda, et kuskil ägedaloomulise venelase mõjuulatuses elab rahuarmastav rahvas, kes ei püüagi “hammas hamba vastu” kätte maksta pool sajandit kestnud hävitamise ja ahistamise eest. Mõnedest (eelnevas kordamata jäetud) tunnustussõnadest hoolimata kipub otsusest jääma mulje, nagu oleks vaike kirjutatud Moskvas.

Meil tuleb tõele silma vaadata: Ida-Lääne suhetes on kogu Ida, ja meie kaasa arvatud, praegu mingil määral õpipoiste seisusse pandud. Lääs õpetab meile õigusriiklust, kaasaegset demokraatiat, inimõigusi ja kõike sinna juurde kuuluvat, arvab teadvat olukorda ja vajadusi meist paremini ja rakendab meile kõikvõimalikke diplo-maatia, ühises töös osalemise, õpetamise ja majandusliku toeta-mise kasvatusvahendeid. Ja meie püüame olla musterõpilased.

Mitmetel nõuandjatel on üllad ja kindlad seisukohad, kuidas asjad maailmas olema peaksid. Euroopa Nõukogus on püstitatud hulk pakilisi eesmärke. Nende seos rahvusvahelise õiguse standar-ditega on mõnikord üsna kaudne või koguni vaieldav, pealegi pole Eesti mitme konventsiooniga ühinenud. Aga olulisemad eesmärgid ei tuginegi rahvusvahelisele õigusele, vaid näevad hoopis ette uue õiguse loomist: Euroopa riikide seadustes muudatuste taotlemist omaenda ja võõraste kodanike võrdsuse edendamiseks, välismaalaste inimõiguste kaitse kindlustamiseks jms. Vanades Euroopa Nõukogu riikides võib selle kõige saavutamine võtta aastakümneid, meil ehk on võimalik kähku ära teha. Meie eesmärgid on muidugi täpselt samad, aga lisaks on meil veel üks põhiseaduslik eesmärk, mis on meile ainuomane ja mida ei ole ühelgi muul riigil maailmas: et eesti rahvus ja kultuur säiliks läbi aegade.

Tegelik olukord tänapäeva Euroopas on paljuski erinev sellest, mille poole püütakse. Lahkarvamuste tõttu pole “vanades” demokraatiates ikka veel suudetud ammu kavas olnud rahvusvahelise õiguse täiendusi teoks teha.

Juriidilisi raskusi tekitab eriti vähemusrahvuse mõistemäärangu puudumine. Euroopas on defineerimiskatsed andnud kaks vaikeikavandit, millel kummalgi pole seadusjõudu. Mõlemas esineb nõue, et vähemusrahvusse saavad kuuluda ainult asukohariigi kodanikud. Eeldatakse ka kauaaegseid ja tihedaid seoseid selle riigiga (vt eespool osa 9.3). Teiseks ei suudeta kokku leppida, millised õigused vähemustele anda. Nõustutakse, et igal kodanikul on õigus ise määrata, kas ta soovib vähemusrahvusse kuuluda, ja et see ei tohi talle kaasa tuua mingit halvemust. Diskrimineerimiskeeldu tunnistatakse üldiselt. Vähemusrahvusele tema iseoleku tagamiseks eriõiguste andmine võib aga osutuda võrdsete õiguste reegli rikkumiseks, järelikult ülejäänute diskrimineerimiseks — eriti siis, kui riigis on mitmeid vähemusrahvusi ja majanduslikud võimalused ei lase kõiki võrdselt abistada. Lisaks kaheldakse paljudes riikides tõsiselt, kas vähemusrahvuste emakeelset kooliõpet ikka maksab toetada ja kas seda üldse lubada, sest see töötaks otseselt vastu vähemusrahvuse sidumisele ühiskonnaga, kus nad elavad.

Poliitilised raskused on juriidilistest veel suuremad. Mitmes Euroopa riigis ei taheta üldse tunnistada vähemusrahvuste olemasolu. Väidetakse, et seal pole muud kui ainult üks üldine riigirahvas (natsioon). Selliste riikidena mainitakse enamasti Prantsusmaad, Kreekat ja Türgit. Mõni autor lisab vähemuste tõrjujate hulka ka Bulgaaria, Rumeenia ja mingil määral Belgia. Üha ilmsemaks muutub paljude riikide vastumeelsus vähemusrahvuste probleemide väljaaarvamisele riigi ainupädevusest. Riikide suhtumises eristatakse kaht vastandlikku suunda: integratsiooni eest võitlejad (Prantsusmaa, Suurbritannia, Rumeenia) tõstavad esikohale võrdsuse ja mittediskrimineerimise ning näevad vähemuste õigusi eranditult üksikisiku õigustena; kultuuride paljuse pooldajad (Ungari, Austria, Saksamaa) rõhutavad rühma koosseisus teostatavaid õigusi ja vähemuse iseolekut tagavaid positiivseid meetmeid.

Vähemusrahvusele kui tervikule kuuluvate kollektiivsete õiguste (eriti enesemääramisõiguse) küsimuses pole Euroopa riigid üldsegi suutnud kokku leppida, sest kardetakse eraldumispüüdeid. Vastupidi: valitseb üksmeel, et vähemusrahvuse õigusi peab piirama riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõte koos järeldusega, et vähemusrahvused on kohustatud olema lojaalsed oma kodukoha-riigile. Teiste sõnadega: ÜR Hartas, inimõiguste paktides ja 1975. aasta Helsingi nõupidamise lõppaktis kehtestatud rahvaste enesemääramisõigus vähemusrahvustele ei rakendu. See ei tähenda selle õiguse eitamist, vaid lihtsalt ei ole suudetud kokku leppida, mis vahe on “vähemusrahvusel” ja “rahval”. Siinkohal võiks veel kord meenutada, et Euroopa Nõukogu ja selle parlamentaarne assamb-lee on mitmel korral üksmeelselt tunnustanud vähemasti Balti rahvaste kui ammuste riike kandvate rahvaste enesemääramis-õigust (vt eespool osad 3.1 ja 3.4).

Näeme, et oma uutelt liikmetelt, sealhulgas Eestilt, nõuab Euroopa Nõukogu ranget kinnipidamist inimõiguste standarditest, mida ei austa kaugeltki mitte kõik vanad liikmed. Viimastest tekiks mõnel tõsiseid probleeme, kui ta peaks hakkama uuesti liikmeks-saamist taotlema. Tekib küsimus, kas ongi tegemist standarditega. See paneb kahtluse alla Euroopa Nõukogu poliitiliste eesmärkide usutavuse. Sama etteheide puudutab Euroopa Liidu vahekorda tema assotsieerunud liikmetega. Kahjulikud “topeltstandardid” on levinud ka ülemaailmsetes organisatsioonides.

Kodakondsuspoliitika probleemid on veelgi keerulisemad, sest neid peetakse “vanades” demokraatiamaades riigi siseasjaks, rahvusvaheline õigus sekkub sinna minimaalselt (vt ka eespool osa 9.3). Euroopas maad võtnud seisukoht, et vähemusrahvusse kuulumine eeldab riigi kodakondsust, tõendab riikide soovi mitte tunnistada vähemusrahvusteks võõrtöölisi, põgenikke ja muid sisserändajaid, isegi kui need on riigis juba väga kaua aega viibi-nud. Arvestamata paari endist koloniaalimpeeriumi (Prantsus-maa, Suurbritannia), kus kodakondsust on lahkelt jagatud “oma asumaadest” tulnutele, peetakse Euroopas loomulikuks, et võõr-töölised ei saa uue koduriigi kodakondsust. Üksnes Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis on neid aga kokku üle 10 miljoni, paljud juba teist põlve.

Eestile avaldatav surve okupatsiooniaegseile immigrantidele kodakondsuse andmiseks on veel üks “topeltstandardite” näide. Meie idavälismaalased on tänapäeva rahvusvahelises õiguses käsitlemata nähtus. Immigrantide tooja Eestisse oli N. Liit, nende toomine oli nõukogude apartheidi ilming ja sõjakuritegu (vt eespool osad 6.3 ja 6.4). Immigrandid muidugi ei kanna selle eest vastutust — isegi mitte need ligemale 100 tuhat, kes asustati tapetud, represseeritud, hukkunud ja välismaale pagenud eesti perede kodudesse ja nende mahajäänud vara peale. Nüüd sarnanevad nad oma rahvusvahelis-õiguslikult seisundilt kõige rohkem võõrtöölistega Lääne-Euroopa riikides, välja arvatud üks oluline erinevus: võõrtöölised on riik ise maale lubanud, kuid nõukogude immigrantide ees pole järjepideval Eesti riigil kohustusi, ei juriidilisi ega poliitilisi. Sest Eesti ei ole N. Liidu järglasriik. Vastupidi: Eesti riigile kaela jäänud immigrantide eest hoolitsemise kohustus raskendab suuresti eesti rahva enesemääramisõiguses sisalduva rahva enesesäilitamise ja arenemise õiguse teostamist (vt allpool osa 10.6).

Eestis käimasoleva elamis- ja töölubade väljastamise ning sellega kaasneva isikukontrolli lõppedes saab suur osa immigrante võõr-töölisteks selle sõna rangelt juriidilises mõttes. Erinevalt “vana-dest” demokraatiatest (ja kindlasti ka väljast avaldatud surve tõttu) on Eesti riik neile andnud laialdased võimalused kodakondsuse omandamiseks. Euroopa riikidele tuleks selgeks teha, et nüüd on tegemist võõrtöölistega ning ainus Eesti iseärasus on see, et nende saabumine meie maale oli naaberriigi imperialismi ilming ja et neid on palju rohkem kui muudes Euroopa maades.

Võõrtööliste olukorda sätestab Rahvusvaheline konventsioon kõigi migranttööliste ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitseks, mille ÜRO PA võttis vastu 18. detsembril 1990, kuid mis polnud aastal 1993 veel jõustunud. Eesti pole konventsiooniga ühinenud. Põgusa analüüsi järgi paistab, et elamis- ja töölubadega varustatud migranttöölistele ettenähtud õigused on Eesti põhiseadusega ja seadustega juba tagatud. Elamis- ja töölubadeta migranttöölistele (meil näiteks illegaalseile tulnukaile või elamisloa taotlemisest loobunud välismaalastele) konventsioon õigusi ei anna (art. 5 ja 35). Vastupidi, konventsioonis osalevad riigid peavad (shall) ühiselt kindlustama selliste isikute päritoluriiki tagasipöördumise ning peavad tõhusalt takistama nende töötamist võõrtöölisena, karistades vajaduse korral tööandjaid, kes neile seda võimaldavad (art. 67–69). Konventsioon ei kehti kodakondsuseta isikute kohta (art. 3-d).

Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu “topeltstandardid” ning tegusad meetmed rahvusvähemuste kaitseks ja vabameelse kodakondsuspoliitika läbisurumiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on tingitud murest, et rahvustevahelised pinged võivad “noore ja hapra” demokraatia oludes kergesti areneda tõsisteks konfliktideks. Ollakse veendunud, et eriti vähemuste õigusi suurendades ja kaitstes kindlustatakse maailmas rahu ja tasakaalu kõige tõhusamalt. Arvatakse, et just selline on endise Jugoslaavia sõdade õppetund. Loodetakse, et vähemuste kaitsmine suurendab nende lojaalsust riigi vastu või vähemasti hoiab ära vägivaldse “õiguste teostamise”. Kas vähemus on ka juriidiliselt vähemusrahvus ning kas ta taotleb arvatavaid või rahvusvaheliselt tagatud õigusi, see on niisuguses “ärahoidva diplomaatia” poliitikas teisejärguline küsimus. Unustatakse, et Jugoslaavia on küll käsiteldav N. Liidu vähendatud mude-lina, Eesti aga mitte.

Läänes on põhimure, et kõikjal säiliks tasakaal ja rahu, ainult rahu. Et Venemaalt võetaks ettekäänded Eesti süüdistamiseks ja ähvardamiseks. Et selleks võimalikult kõik välismaalased Eestis tehtaks kodanikeks. Eesti rahvale osaks saanud genotsiid ja nõukogude apartheid, okupantide sõjakuriteod ja eestlaste mure iseenda kui rahva säilimise pärast ei huvita tasakaalu ja rahu säilitamise tohutusuure mure kõrval kedagi. Ent, nagu nägime eespool Eesti muulaste “passiivset lojaalsust” ja “Eesti imet” (vt osa 9.4) kirjeldades, tundub see suur mure Eestis ülepingutatuks jäävat.

Läänlaste eesmärgid ja probleemidele lähenemise viis on üldiselt õigustatud, kuid mitmes asjas tuleb kahjuks täheldada liigset, koguni ohtlikku lihtsustamist. Demokraatliku korra tingimustes läänlastele sisseharjunud kalduvus taotleda igas olukorras kompromissi ja anda selle nimel (muidugi mõistlikes piires) järele on õige ja demokraatlik. Kui aga suhtluspartner pole demokraat, siis võib juhtuda, et kompromiss ei ole arukas kokkulepe, vaid taganemine, mis sunnib veelgi taganema. Totalitarist tunnistab ainult jõudu, kokkuleplust peab ta nõrkuse tunnuseks — ja arvab end olevat loll, kui ta nõrkust ära ei kasuta. Põhimõttelage sobingupoliitika (München!) võib osutuda lühimaks teeks sõjale: nii tuli Teine maailmasõda. Nii algas ja käis Külm Sõda. Eesti–Vene vahe-kordadele on iseloomulik, et Venemaa esitab kogu aeg ainult nõudmisi ja Eesti teeb kogu aeg ainult järeleandmisi, ilma midagi vastu saamata. Kompromissivalmidusest saab kõnelda ainult Eesti puhul. See on küll ülimalt läänelik, kuid absoluutselt tagajärjetu hoiak.

Läänlaste soovitusi tuleb sageli võtta kriitikaga, eriti meil ja eriti Venemaaga ja venelastega seotud küsimustes. Meie tunneme Venemaad ja venelast igas asjas palju paremini. Näiteks teame me, et praegune keskmine venelane on suurriiklikult tundev šovinist. Seda näitasid Vene riigiduuma valimised. Teame samuti, et venelane ja läänlane mõtlevad erineval viisil (st kummalgi on oma loogika ning ühtede ja samade sõnade taga on erinevad mõisted). See on ohtlike väärhinnangute allikas. Oleme õppinud Venemaa sõnade tagant nende sisu lugema (mida Lääs ei oska) ja Lääne väärotsuseid ära tundma. Näiteks olid läänlased veendumusel, et Gorbatšovi langus tekitab maailmas üliohtliku segaduse, mida tuleb vältida. Vahetult enne Gorbatšovi langust käis USA president ukraina suurrahvast hoiatamas, et nende iseseisvustaotlused on “enesetapjalik natsionalism”. Meile aga anti mõista, et ei tohi paati kõigutada (mõtlemata, et me ainus soov oli võõrast paadist välja pääseda). N. Liidu lagunemise ja nõrgenemise kogu ulatust ei taibanud Läänes õigeaegselt mitte keegi, mida alles nüüd häbelikult tunnis-tatakse. See oli selge ainult meile, sellepärast ronisime paadist välja ja pääsesime kõikumisest, mida üldsegi mitte meie ei tekitanud. Hiljem hoiatati meid, et eesti krooni kehtestamine paratamatult nurjub. Ei nurjunud. Et meie “venekeelsed” hakkavad mässama, kui kõik ei saa Eesti kodakondsust. Pole hakanud. Kes viitsib, võib meenutada veel hulga näiteid lisaks.

Ka praegu on Lääne mõõdupuud Venega suhtlemisel järjest lühenenud ja nõudmised vähenenud. Lääs püüab ennast veenda Venemaa üha kasvavas demokraatlikkuses ja teeb samas ikka uuesti kogu panuse võimalikult tugevale (järelikult ebademokraatlikule) ainujuhile, kes suudaks Venemaad koos hoida ja järjekordselt kinnismõtteks kujunenud “suurt segadust” ära hoida. Ei taheta aru saada, et rahvusriikide teke N. Liidu (või ka Vene Föderatsiooni) asemele on ajaloo seaduspärane areng, “rahvaste vangla” lõppu on võimatu ega tohigi vältida, see ainult pikendaks segadusi. Unustatud on tõsiasi, et kõigile tuntud Euroopa tsivilisatsiooni (ja demokraa-tia) idapiir ühtib Baltimaade idapiiriga. Sealt edasi on alati kehtinud hoopis teistmoodi reeglid. Meie ja teised kunagised “ikestatud rahvad” oleme neid reegleid oma ajaloo jooksul valusalt tunda saanud ja peame neid meeles. Eesti president on maailma korduvalt hoiatamas käinud, et kommunismi laipa pole veel keegi näinud ja et Külm Sõda kestab.

Eestis on läänlaste suurim viga, et idavälismaalaste ülikirevat hulka püütakse hõlmata üheainsa “mitteajaloolise vähemuse” mõistega, mis tähistab kõiki Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse asunuid. Sellega tahetakse loodetavasti öelda, et nad ei ole vähemus juriidilises mõttes, kuid sisuliselt tunnistatakse rassistlikku kogumõistet “venekeelne kogukond”, mis peab õigustama Venemaa agressiivseid taotlusi ja jätkuvat venestuspoliitikat ning mis otseselt solvab (ja valusalt solvab) Eestis oma rahvuslikku iseolekut taastada püüdva 25 vähemusrühma liikmeid. Samuti kostab ikka ja jälle vene keelele eriseisundi kindlustamise, sealhulgas venekeelse õppe riikliku finantseerimise nõue kuni kõrgkoolideni välja: ikka seesama nõukogude apartheidipoliitika põhiloosung, mis pidi tagama nii eestlaste kui ka Eesti territooriumile kokkusegatud muude rahvusrühmade kiire venestamise. Ent demokraatlik Eesti riik ei tohi ega saa endale lubada nõukogulikku venelaste eelistamist, mis tegeli-kus elus tähendab muude rahvuste diskrimineerimist. Mitte-eestlaste hulgas on ju “muid” tervelt 20%, võib-olla juba rohkemgi, ja kodakondsusetute hulgas tõenäoselt ligi 40% (täpsed andmed jälle puuduvad).

Läänepoolse demokraatliku surve toel esitatavate soovituste sisu on küllaltki sarnane Venemaa ähvarduste toel dikteeritud nõuetega, ainult leebem. Läänlaste peatähelepanu on liiga tugevasti kaldunud “mitteajaloolise vähemuse”, eriti vene vähemuse eelishooldamise ja kodakondsuse küsimuste valdkonda. Seda on tõenäoselt põhjus-tanud Venemaa eriti järjekindlad kaebused just nendes küsimustes. Läänlasi on varemgi segadusse viinud N. Liidu ja selle mantlipärija Venemaa ammune taktika, et kõige marulisemad propagandarünnakud keskendatakse alati punktidele, kus tuntakse end kõige nõrgemana.

Tundub, et Euroopa juhtorganisatsioonide poolt esikohale sea-tud eesmärke — õigusriiklust, demokraatiat ja inimõiguskaitset — ei ole läänlased oma soovituste andmisel arendanud tasakaalustatult. Liiga suur aktiivsus kõrvalsuundades on põhiprobleemid mitmeti varjutanud. Mis puutub eriti inimõigustesse, siis on unustatud, et inimõigused moodustavad vastastikku seotud õiguste ühtse terviku ning et eesti rahva enesemääramise õigus sisaldab õigust arenemisele, niisiis ka õigust enesetaastusele. Inimõiguste kompleksist ühe osa väljarebimine ja sellega liialdamine võib kiiresti tekitada olukorra, mida Euroopa inimõiguste konventsioon (art. 17) nimetab muude õiguste piiramiseks lubatust suuremal määral (sellele probleemile naaseme allpool osas 10.6).

Kõige enam on unarusse jäänud probleemide olulisimaid tahke: õigusriiklus. Õigusriiklus nõuab, et täitevvõim peaks seadustest rangelt kinni. Eesti riigikogus ja ajakirjanduses on aga esinenud etteheiteid, et mitmepoolse surve all olev valitsus ja kodakondsusamet on hakanud näiteks nõukogude eruohvitseridele liiga kergekäeliselt elamislube jagama, arvestamata riigi julgeoleku nõudeid ja rikkudes valitsuse määrust, mis neid nõudeid täpsustab. Viimasel ajal on valitsusringkondadest kostnud isegi hääli, et tähtajalise elamisloaga välismaalaste seas tuleks mõnesid rühmi eelistama hakata. Siin on tekkinud olukord, kus väljaspoolne surve hakkab juba põhjustama õigusriikluse (rule of law) õõnestamist Eestis. Tulgu see surve siis kellelt tahes, kuid kunagi ei saa nõuda riigi seaduste eiramist.

Ka kodakondsus- ja keelepoliitika on Eesti kui suveräänse õigusriigi põhiseadusega ja seadustega üsnagi täpselt ette kirjutatud. Siin on surve taotlenud põhiseaduse “mõtte ja vaimu” unarule jätmist: pidevat kodakondsuse jagamise tingimuste leevendamist ning võimalikult kiiret võimalikult paljude uute kodanike tootmist. Unustatakse, et kodakondsus on seisund, mida ei tohi kinkida. Inimest ei saa teha kodanikuks, kodanikuks peab kasvama. Ainult sel eeldusel võime loota tulevastelt kodanikelt lojaalset suhtumist oma riiki. Järeleandmistega on Eesti juba jõudnud piirini, kust edasi võivad hakata ohtu sattuma mitmed põhiseaduses sätestatud eesmärgid, iseäranis riigi enda ja demokraatia kindlustamise ja arendamise nõue, võib-olla koguni olemasolu.

Sisserännanute soov Eestisse elama jääda on otsustus puhtalt olmelisel pinnal, sest praegu on elu Eestis parem kui N. Liidust irdunud riikides, kaasa arvatud Venemaal. USA asepresident leiab, et edusammud mittepõlisrahvaste integreerimisel Eesti ühiskonda ja Eestis ülesnäidatud sallivus on kogu ülejäänud maailmale eeskujuks. Venestamiseks ja eesti rahvuse lämmatamiseks Eestisse toodud sadade tuhandete venelaste lojaalsus Eesti vastu on tõepoolest tähelepanuväärne saavutus, kuid esialgu vist veel habras. Muud rahvusvähemused otsivad aga juba oma rahvuslikke juuri, ei oska oma kodakondsust määratleda. Arengutele tuleb aega anda. Häid tulemusi toonud poliitika muutmine on alati ohtlik.

Vahepeal peab eestlane oma riigis ise peremees olema ja peremehelikult talitades kiiresti valmis ehitama demokraatliku õigusriigi, mis võib kujuneda eeskujuks kõigile sovjetipõrgust väljunud rahvaile, ka suurvenelastele endile. Probleemi lahendamise võimalikkus on lõplikult tõestatud alles siis, kui see kuskil lahendatakse. Liigsuurel Venemaal saab demokraatia tõeliselt arenema hakata alles siis, kui on juba lahendatud lihtsam ülesanne: demokratiseerimine nõukogude totalitarismi mõjuväljast ennast väljarebinud väiksemates ja väikestes riikides. Baltimaades on eeldused parimad. Siiani on Eesti oma demokraatiat ehitanud vist liiga edukalt, — ja ka see koos vene keelt rääkivate inimeste lojaalsusega Eestis on üks põhjusi, miks demokraatiavastased vene jõud meid laimavad ja meile tõkkeid teele veeretavad.

Kodakondsusseaduse nõuete edasine lõdvendamine ja massiline kodakondsuse jagamine kõigile soovijaile võiks Eestis esile kutsuda demokraatia ja õigusriikluse sügava kriisi. Kui riigikogu, niisiis seadusetegija valimistesse kaasatakse demokraatiat alles meenutavatele ja innukalt õppivatele eestlastele lisaks suured hulgad välismaalasi, kellel pole üldse mingeid teadmisi ega kogemusi demokraatiast, kes pole kunagi osaline olnud euroopalikus tsiviilühis-konnas ega teagi, mis see on, kes ei võta ühtki seadust tõsiselt, kes eelistavad sovjetlikult vabad olla oma peaga otsustamise vaevast ja ihalevad kõvakäelisi juhte, — siis satuks ohtu põhiseaduslik kord, mille eesti rahvas oma enesemääramise õiguse põhjal kehtestas. Inimest ei tee demokraadiks demokraatliku riigi pass, ka demokraadiks peab kasvama ja selleks kulub vähemalt üks inimpõlv. Harjutamise tingimused on välismaalastele loodud meie kohalike omavalitsuste süsteemi kaudu, kus neil on valimisõigus. Välismaalaste enamikult juba praegu rohkemat nõuda oleks liig mis liig.

Andes kogu “mitteajaloolisele vähemusele” kiirkorras Eesti kodakondsuse teeme vaid näo, et midagi on lahendatud. Tegelikult lähevad kõik probleemid palju keerulisemaks: demokraatia ja õigusriikluse lõpuniehitamine Eestis muutub küsitavaks, rahvuskonfliktide võimalused ainult suurenevad, võib sugeneda ebastabiilsus. Tekiks olukord, mida Venemaa vanad kommunistid ja uued imperialistid igatsevad ja luua püüavad (vt eespool osa 9.1): Eesti riik jääks pidevalt enesesäilitamise piirile kõikuma, Eestist tervikuna võiks saada sõjaeelse “sudeedisaksa kriisikolde” taoline nähtus. See näib olevat vene imperialistlike ja kommunistlike kildkondade taotlus, aga miks Euroopa peaks neid selles abistama? Meie ja loodetavasti ka Euroopa eesmärk peaks olema hoopis midagi muud: homogeenne ühiskond, mida oleks võimatu väljastpoolt konfliktseks muuta.

Sisserännanute suur hulk on ilmselt paratamatus, millega koos tuleb meil edasi elada. Sellega on mõningaid raskusi, sest nad pole mitte kõik toibunud vapustusest, et Eesti riigikeeleks on nüüd kuulutatud eesti keel ja neil polegi enam eesõigusi. Hoolimata suure massi lojaalsusest leidub ikka veel idavälismaalasi, kes ei võta Eesti iseseisvust tõsiselt, loodavad kõike pöörduvat tagasi “normaal-seks” ja püüavad omalt poolt sellele kaasa aidata. Niisuguses olukorras saab lahendusi tuua ainult selge kodakondsus- ja rahvastikupoliitika. Seesama, mis on toonud senise edu. Sisserännanud peavad harjuma, et nüüd on liidriks eestlased.

Lääne eriteadlaste hulgas hakkab siiski juba maad võtma arusaamine, et peaks arvestama eestlaste suuri muresid, mida õigustavad rahva ajaloolised kogemused ja varasem “massiivne venestuspoliitika” ning mida “tõepoolest üha uuesti kinnitavad” Vene valitsusliikmete ja poliitikute mõned avaldused ja Eestis elavate Vene kodanike käitumine Venemaa valimistel. Samuti jäädakse nõusse, et paljud venelased ei tahagi Eesti kodakondsust.

On hakatud avaldama tunnustust, et vastupidi mõnedele ”traditsioonilistele” Lääne demokraatiatele teevad Kesk- ja Ida-Euroopa “uued demokraatiad” tõsist tööd oma seadustes euronõukogu standardite kehtestamiseks. Vähemusõiguste alal standardite püstitamisel olevat võimalik maksimum juba saavutatud ja tegevuse usaldatavuse tagamiseks tulevat nüüd hakata rõhku panema nende normide rakendamisele kõikjal, niisiis ka “vanades” demokraatiates.

Rõhuasetuste teatavale ümberpaiknemisele viitavad kolm sündmust enne ja pärast aastavahetust 1996/97, mida hea tahtmise juures võiks tõlgendada kui Eesti senise välismaalaspoliitika heakskiitu. Esiteks, ÜRO Peaassamblee keeldus oma päevakorda võtmast järjekordset Venemaa kaebust muulaste inimõiguste rikkumise asjus Baltimaades. Teiseks, OSCE ülemkomissar härra van der Stoel saatis lõpuks ometi Tallinna vene ajalehele kirja, milles kinnitas, et 1993. aasta algusest saadik oma ametikohal töötades pole ta avastanud mitte mingeid tõendeid selle kohta, nagu ahistataks Eestis vähemusrahvusi või rikutaks inimõigusi. Kolman-daks, Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee otsusega sai Eestist teine riik Euroopas (pärast Ungarit), kelle suhtes lõpetati liikmekohustuste täitmise järelevalve.

Iseloomulik on USA välisministeeriumi värskeim iga-aastane aruanne olukorrast inimõiguste vallas kogu maailmas. Eestit puudutav osa aruandes on asjatundlik ja hõlmab kümmekond lehekülge. See ei sisalda ühtki kriitilist märkust “venekeelsete” olukorra ja nendesse suhtumise asjus, kui selleks mitte lugeda asjalikku nendingut, et esineb kaebusi ametnike aegluse peale elamislubade ja välismaalaspasside vormistamisel.

Niisuguses olukorras jäävad täiesti mõistetamatuks mõnedest eesti ringkondadest kostvad soovitused lõpetada aastaid kestnud ja meile rahvusvahelist edu toonud vastupanu Venemaa õigustamata nõudmistele.

Võtame kokku sisserännanuisse suhtumise põhimõtted, mis on Eestile siiamaani edu kindlustanud. Esiteks, kodakondsuse kergekäelisest jagamisest hoidumine kui riigi ja demokraatia säilitamise alus. Teiseks paindlik, kuid põhimõttekindel keelepoliitika kui kodakondsuspoliitika alus. Kolmandaks majandusedu kindlustamine, selleks et säilitada Eestis elavate välismaalaste rahulolu, rahulik meel ja suhteline lojaalsus (niisiis ka stabiilsus, mis läänlastele kõige tähtsam). Neljandaks range inimõiguste järgimine ja laialdane selgitustöö, mis need ikkagi on. Mõned pakuvad veel assimileerimist, st vene masside sulatamist eesti rahvasse. See on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja võimatu. Me oleme liiga erinevad ja eestlasi on liiga vähe.

Kaugemaks, praegu veel ebareaalseks eesmärgiks võiks seada ka ühe osa välismaalaste vabatahtliku tagasirännu või väljarännu soodustamise. Tagasirännuks läheb vaja Venemaa enda soovi ning rahvusvaheliste organisatsioonide või lääneriikide suurt rahalist toetust, kuid see lahendaks korrapealt palju probleeme, sealhulgas küllalt olulisel määral Venemaa toitlusprobleemi. Siis tuleks tõeline rahu ja stabiilsus, mida soovivad kõik peale vene uusimperialistide. See võiks aga kujuneda ka heaks äriks paljudele, sest tagasirändu saaks ühendada farmide, külade ja asulate ja kõige sinna juurde kuuluva ehitamisega ja sisseseadmisega Venemaal. Juba Brežnev kaebas, et Süda-Venemaa on inimtühi ja põllud söötis. Või eelistatakse tõesti kulutada lääne raha vene sõjalis-tööstusliku kompleksi kaasajastamiseks?

Osaprobleemiks välismaalastesse suhtumises on Venemaa viienda kolonni vastu võitlemine. See on väga tähtis osaprobleem. Venemaa jäigad välispoliitilised hoiakud ja sovjetivõimult päritud vilumus õõnestustöö alal kirjutavad meile ette vajaduse pöörata võimalikult palju tähelepanu kõige vaenulikumate endiste okupantide, nüüdsete õõnestajate väljasaatmisele ning inimsusevastaste ja sõjakurjategijate karistamisele. Ennast peitev hädaoht on kõige ohtlikum hädaoht. Neid küsimusi käsitleme allpool.


10.1. Õigusriik, demokraatia ja Eesti maine maailmas

Õigusriigi ja demokraatia kehtestamine on vältimatu nõue igale väikeriigile, mis otsib rahvusvahelise avalikkuse heakskiitu ja tunnustust. Õigusriiklus (rule of law) on juba ammust aega suur ühendav idee, millele on rajatud inimese vabadus Euroopas ja mis tegelikult määrabki maakaardil Euroopa piirid. Eestile ja eesti rahvale on õigusriikluse ideed alati omased olnud (“õiguse vastu ei saa ükski”). Eesti rahvas on säilinud läbi sajandite eelkõige seetõttu, et Eestist kujunes väga varakult Lääne-Euroopa õigusprovints ja et Eesti talupoeg on sajandeid saanud osaleda valdade omavalitsuses. Sealt on pärit ka meie demokraatliku mõtteviisi põhi.

Uus põhiseadus kujundas Eestist parlamendikeskse, võimude lahususele rajatud demokraatliku õigusriigi, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kus kõik on seaduse ees võrdsed, kus riik peab oma esmaseks kohustuseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmist ja soodustamist, kus inimeste õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja demokraatliku ühiskonna huvides ning kus riigivõim kohustub kõiges seadusi järgima ega keegi saa seista seadusest kõrgemal. Kõigil on võrdsed õigused pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Põhiseaduslikkuse üldise järelevalve organite (kohtute, presidendi ja õiguskantsleri) kõrval valvab täidesaatva riigivõimu ja omavalitsuste ning nende ametnike tegevuse õiguspärasuse järele veel omaette halduskohus, kus igaüks saab vaidlustada nende kõiki üksikakte või toiminguid.

Õigusriik on alati ka kohturiik. Kohtud on Eestis ümber korraldatud, nende koosseisud uuendatud, demokraatlikud menetlusseadused kehtestatud ja käivitunud. Mõnikord äratab imestust, miks meil leidub nii palju hädaldajaid, kes pole millegagi rahul, ja nii vähe inimesi, kes viitsiksid oma õigusi kohtute kaudu teostada.

Taasrajatud õigusriik, demokraatia, parlamentaarne kord ja võimude lahusus on Eesti iseseisvuse parimad tagatised. Demokraatia ei taotle sunduslikku ühtemoodi mõtlemist. On igati normaalne, kui riigiasju ajab pool tosinat elujõulist erakonda, kes väljendavad rahva loomulikku jagunemist eri mõtteviiside ja püüdluste vahel. Normaalne demokraatlik ühiskond saab olla üksmeelne ainult kõige põhilisemates asjades. Otsused tuleb vastu võtta laialdase arutluse ning poolt- ja vastuväidete kaalumise alusel. Riigielus on väga vähe küsimusi, millel on olemas mingi ainuõige lahendus. Tähtsamates asjades tuleb avalikkusega nõu pidada. Poliitika avalikkus ja läbipaistvus ongi vist demokraatias kõige tähtsam. Kui aga võim koondub ühe rühma või, mis veelgi hullem, ühe tugeva isiksuse kätte, siis on lisaks demokraatiale ohus ka riik ise. Siis tekib salastamine, otsuseid hakkab määrama kitsa kildkonna ühekülgne arvamus ja huvi. Seepärast välisjõud, kes taotlevad Eesti naasmist Venemaa mõju alla, saavad panuse teha ainult demokraatia nõrkuse või nõrgestamise peale.

Ei saa kaugeltki veel väita, nagu oleksid demokraatia ja õigusriik Eestis juba valmis ehitatud. Oleme alles väljunud selle tohutu töö algusjärgust. Kuid ikkagi oleme kommunistliku ikke alt vabanenud riikide hulgas oma poliitiliste ja majanduslike saavutuste poolest esirinnas, oleme kujunenud iseseisvuse ja demokraatia taastamise vägivallavabade meetodite üheks näidisriigiks ja elavaks tõestuseks, et bolševike loodud süsteemi on võimalik edukalt muuta. See on tänapäeva maailmas meie olemasolu suurim õigustus. See on põhiväide, millele saame tugineda oma julgeolekule tagatiste nõudlemisel. Seepärast oleme kohustatud pidevalt arvesse võtma, mida see eriseisund meilt nõuab, ning mitte ühelgi juhul kahjustama oma mainet demokraatliku õigusriigina.

Praegu võib meie mainet kõige enam kahjustada sõjaohvrite kaitse Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide järjekindel eiramine Eesti riigikogu ja valitsuse poolt, mis kestab juba viiendat aastat. See on väga tõsine õiguserikkumine. Eesti poliitikute teadvuses pole kahjuks veel tänini kinnistunud, et need on rahvusvahelise humanitaarõiguse põhidokumendid, millele kuulub maailmarekord allakirjutanud riikide arvu poolest (186 riiki!) ja mis on tervikuna tunnistatud kõigile riikidele sunduslikuks rahvusvaheliseks tavaõiguseks.

Kõigepealt, Genfi dokumentide vaikeid on meil siiamaani tõlkimata ja Riigi Teatajas avaldamata, ehkki konventsioonid kohustavad lepinguosalisi riike levitama neid vaikee nii laialdaselt kui võimalik. Iseäranis oluliseks peetakse konventsioonide lülitamist sõjaväelise ja võimaluse korral ka tsiviilõpetuse programmidesse, nii et nende põhimõtted saaksid tuntuks kogu elanikkonnale. vaikeid peavad olema kõigi tsiviilsete, sõjaväe, politsei ja muude võimude käsutuses, kes sõja ajal hakkavad kandma vastutust konventsioonidega kaitstud isikute eest. Lisaks tuleb korraldada asjaosaliste erijuhendamine ja konventsioonisätete selgitamine. Konventsioonide ametlikud tõlkevaikeid, samuti konventsioonide rakendamiseks avaldatud seaduste ja eeskirjade vaikeid tuleb Šveitsi Föderaal-nõukogu kaudu üle anda kõigile Genfi konventsioonidega ühinenud riikidele, niisiis tegelikult kogu maailmale. Kõik see suur töö on Eestis tegemata. See on rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine.

Teiseks, eespool nägime, et sõjakuritegude karistatavust on meil püütud õigusvastaselt piirata üksnes ajastuga, mil Eestis kestis sõjategevus, ning kuriteokoosseisude lünkliku loeteluga. Kriminaalkoodeksi paragrahvides toodud üldsõnalised viited “muudele” tsiviilelanikkonna kaitset käsitlevatele rahvusvahelise õiguse normidele, sõjavangi kohtlemise õiguslikule režiimile ja kehtivatele sõjapidamisnormidele on tegelikus elus mõttetud, sest selle kõige kohta pole mitte midagi riigikeeles avaldatud.

Kolmandaks, Genfi konventsioonide rikkumisele lisandub veel mitme inimsusevastaste kuritegude konventsiooni puudulik kajastamine Eesti kriminaalkoodeksis. Koodeksi sellekohases paragrahvis otseselt mainitud kuriteod kuuluvad kitsalt Stalini valitsusaega. Ei viidata apartheidivastasele konventsioonile, mis ometi kirjeldab nõukogude võimu kuritegusid kõige täpsemalt. Genotsiidikuritegudest on mainimata jäetud (tahetud karistamatuks tunnistada?) genotsiidi bioloogilised vormid. Ja veel hulk muid puudujääke, mida eespool on loetletud piisava põhjalikkusega.

Eesti maine poolest on põhiline, et Eesti ühitaks oma käitumise ja seadused maailmas kehtivate standarditega, nii palju kui neid on, ega lubaks endale ainsatki eksimust rahvusvahelise õiguse ürgnormi (“lepinguid peab täitma”) vastu. Seetõttu on kõige olulisem Genfi konventsioonide kiire avaldamine ja nende kajastamine meie kriminaalõiguses. Kurjategijate karistamine on samuti tähtis, kuid võrreldes rahvusvahelisest õigusest kinnipidamisega alles teises järjekorras.

Rahvusvahelise õigusega ettekirjutatud kriminaalnormides on meil igasuguseid puudusi kahtlustäratavalt palju — nii palju, et seda ei saa enam kuidagi seletada juhusega ega isegi mitte rumalusega, vaid seletust tuleb ehk otsima hakata riigivõimu lähedusse jäänud kollaborantide (võimalike süüdlaste) ja nende mõttekaaslaste ringkaitsest. Miks apartheidivastase konventsiooni vaike (kõigest 5½ lehekülge) avaldati eesti keeles esmakordselt alles 8. märtsi 1995. aasta Riigi Teatajas, kolm ja pool kuud pärast seda, kui inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toimepannud isikute kriminaalvastutuse seadus oli Riigikogus vastu võetud, ja kolm ja pool aastat pärast konventsiooni ratifitseerimist? Miks sattus apartheidivastase konventsiooni vaikei eksitav tõlkeviga, et mõiste apartheid tähendab (ainult) “sellist rassieralduspoliitikat ja rassilist diskrimineerimist, mida viiakse läbi Aafrika lõunaosas”, kui ometi ametlikus vaikeis seisab kirjas, et see hõlmab Lõuna-Aafrikas harrastatuga sarnanevaid poliitikaid ja praktikaid kogu maailmas? Miks vaikib kriminaalkoodeks bioloogilisest genotsiidist? Kas tõesti tahetakse apartheidi ja bioloogilist genotsiidi karistamatuks jätta sellepärast, et need kestsid taasiseseisvumiseni? Miks sai kõige olulisem sõjakuritegude paragrahv eksitava pealkirja “Vägivald elanikkonna kallal sõjategevuse piirkonnas”, mis muudaks nagu karistamatuks 45 järgmise okupatsiooniaasta kuriteod? Miks kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud eiravad neid sõjakuritegusid, ehkki PS §123 ütleb, et kui Eesti seadused on ratifitseeritud välislepingutega vastuolus, siis tuleb kohaldada välislepingu sätteid? Miks sõjavangi kohtlemise režiimi rikkumist peetakse Eestis sõjakuriteoks ainult siis, kui see on “seotud erilise julmusega või toime pandud haige või haavatud sõjavangi suhtes”? Kas sellega tahetakse karistamatuks tunnistada vangivõetud metsavendade kui sõjavangide vastu toimepandud jõhkrad rahvusvahelise õiguse rikkumised? Miks peaaegu viie aasta eest ratifitseeritud Genfi konventsioonid ja kaks lisaprotokolli on Eesti rahva ja avalikkuse eest maha salatud?

Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute niivõrd silmatorkav ja kindla suunitlusega rikkumine kahjustab tingimata Eesti mainet. Tuleks loota, et riigikogu asub rikkumise põhjusi uurima ja teeb vajalikud järeldused. Laenates sõnu president Lennart Me-relt peame järjekordselt tunnistama, et see ei ole enam skandaal, see on demokraatliku õigusriigi tõsine kriis. Eesti riiklus ja põhiseadus lähtuvad pool sajandit kestnud okupatsioonist kui faktist, kogu maailm tunnustab seda, ainult mitte Eesti kriminaalkoodeks.

Õigustatud oleks samuti ka arupärimine õiguskantslerilt, kes on rahvusvahelise kriminaalõiguse norme moonutava seaduse tänaseni protestimata jätnud, ehkki õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus tunnistab ratifitseeritud välislepingu rikkumise niivõrd erakorraliseks juhuks, et see on juriidilistelt järelmitelt võrdsustatud füüsiliste isikute elu või tervise ohtuseadmisega.

 

Aga asi annab parandada. Riigikogu peaks uuesti täiendama ja muutma kriminaalkoodeksit, asendama selles inimsusevastaste kuritegude paragrahvi uuega, mis hõlmaks ka apartheidi ja bioloogilist genotsiidi, ning muutma esimese sõjakuritegude paragrahvi pealkirja, nii et paragrahv laieneks tervele okupatsiooniajale, ühtlasi täiendama ka paragrahvide sisu vastavalt Genfi konventsioonide ja esimese lisaprotokolli normidele. Kui Riigikogus suures ülekaalus olevad endised kompartei liikmed end selleks sundida ei suuda, siis — nagu eespool näidatud — on hädakorral võimalik toime tulla ka olemasolevate paragrahvide laiendava tõlgendamise abil. See sõltub muidugi kohtutest ja eelkõige Riigikohtust kui meie põhiseadusliku järelevalve kohtust. Eespool (osas 7) antud tõlgendused kui eraviisilised on mõeldud ühe võimalusena, lõplik sõna on Riigikohtul. Kuidas rahvas saab kohtuid mängu tuua, sellest tuleb juttu tagapool (osas 10.5).

Kui asja oleks tahetud tõsiselt võtta, siis oleks pidanud kriminaalõiguses just sõjakuritegude osa põhjalikumalt välja arendama. See oleks meie tingimustes mitmeid juriidilisi probleeme tunduvalt lihtsustanud, sest suur osa genotsiidi- ja apartheidikuritegusid on Genfi neljandas konventsioonis ja esimeses lisaprotokollis sisuliselt dubleeritud, kuid keeruliste rassisuhete vaatlemise asemel kaitstakse siin okupeeritud riigi kogu kodanikkonda. Täiesti välistatud on ka võimalus vett segada väljamõeldisega kommunistlikust riigipöördest või kollaborantliku nimetusega “teine vabariik” ENSV tähistamiseks, sest kuni okupatsioon kestab, seni ei saa okupeeritud riigi rahvas mitte kuidagi loobuda neile Genfi konventsioonidega kindlustatud õigustest. Neid õigusi ei saa rahvalt ühelgi viisil ära võtta, ka mitte valitsemiskorra muutmise teel või kokkulepetega, mida omavahel sõlmivad okupant ja okupeeritud territooriumi kollaborantlikud võimud, ega ka mitte anneksiooniga.

Kahjuks ei piirdu eksimused õigusriigi ja demokraatia vastu Eestis üksnes rahvusvahelise õiguse rikkumisega. Nii mõnigi kord on võimude tegevuses ilmnenud ka kõrvalekaldeid põhiseadus-likkusest. Riigikohtu esimees ja õiguskantsler koostasid ning õiguskantsler esitas 1995. aasta 28. septembril riigikogule põhjaliku analüüsi õigusriigi loomisel sinnamaani ilmnenud vigadest ja puudustest. Selles teeb kõige enam muret asjaolu, et riigikohtus arutatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjad näitavad suundumust taganemisele võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest. Põhiseadus tunnistab riigikogu ainsaks seadusandjaks. Valitsus ja ministrid saavad anda õigusakte vaid seaduste alusel ja täitmiseks, sealhulgas määrusi ainult igakordse sõnaselge, seaduses sätestatud erivolituse alusel, mida nad ei tohi edasi delegeerida. Riigikohtu esimees ja õiguskantsler kirjeldavad mitut eksimust nende põhimõtete vastu. See näitab, et täidesaatev võim on mõnikord püüdnud riigis ülekaalu saavutada.

Oluline puudus on ka see, et meil ei suudeta paljusid olemasolevaid seadusi täita. Mõnel juhul on viga riigikogu tegevuses: üllitatakse raamseadusi ja jäädakse hiljaks neid sisustavate seadustega. Seadusloome ei ole ka piisavalt süsteemne, tekivad seadustega korraldamata lüngad. Üldiselt on tegemist taastamisel oleva riigi jaoks vabandatava olukorraga. Sageli on aga puudustes süüdi haldusvõim, mis ei suuda seaduste täitmist kindlustada, niisiis ei suuda hakkama saada oma põhiülesandega.

Vahetult pärast seda kriitilist ettekannet antud intervjuus täpsustas õiguskantsler, et Eestis esineb kalle haldusriigi suunas. Seda iseloomustab ametnike ülemäärane suva ja vastutamatus ja avalikkuse ebapiisav teavitamine asutuste tööst. Täitevvõimu ülekaalu on süvendanud seadusandlik võim ehk riigikogu ise, sest valitsusele on sageli antud liiga avaraid erivolitusi seaduste elluviimiseks määruste kaudu. Õiguskorrale võib saada ohtlikuks ametnike vähene pädevus ja kogu riigis valitsev madal õiguskultuur. Seda olevat rõhutanud ka mitmed välismaised asjatundjad. Küsimus on aga veelgi laiem, sest Eestis on raskusi põhiseadusest tulenevate üldiste põhimõtete ja eetiliste väärtuste arvestamisega. Täitevvõim ja riigikogu enamus ei mõista kõige olulisemat — seda, mida tavatsetakse nimetada põhiseaduse vaimuks ja hingeks.

Õiguskantsleri mainitud “põhiseaduse vaim ja hing” hõlmab eeskätt põhiseaduse aluseks tunnistatud üldpõhimõtteid (vt eespool osa 1.1), mille hulgas on kõige tähtsamad riigi järjekestvuse ning riigi enda kindlustamine ja arendamine, sisemise ja välise rahu kaitse, eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine, toetumine kõigis asjus rahvale kui riigivõimu kandjale, ja lõpuks vabadus, õiglus ja õigus kui riigi kolm alussammast. Riigivõim ja riigiametnikud on kohustatud neid põhimõtteid järgima eranditult kõigis oma tegemistes. Need peavad kajastuma ka kõigis seadustes. Eriti hulluks läheb lugu siis, kui neid lisaks eiramisele juba otseselt rikkuma hakatakse.

N. Liit oli totalitaarne haldusriik, kus kõike juhtis ja korraldas ainuüksi NLKP ning kus “seadusandlikud” ülemnõukogud, valitsus ja nimeliselt töörahva nõukogudele rajatud haldus, kõnelemata kohtusüsteemist ja “õiguskaitsest”, olid paljalt partei ripatsid, ühtlasi ka silt totalitarismi maskeerimiseks. Eestis on suundumused haldusriigile pärit sovjetlikest vaadetest ja harjumustest, mida püüavad oma “kogemuse ja kompetentsuse” varal salakaubana demokraatlikku riiki üle tuua nõukogude süsteemist pärit riigiametnikud ja osa endisi direktoreid (“meie direktorite vennaskond”, nagu ütles üks lühiaegne minister). Teisiti nad lihtsalt veel ei oska. Ollakse harjunud, et valitsev partei ja nomenklatuur seisavad seadustest kõrgemal, ja et rahvas ei saa valitsemistöösse sekkuda. Ollakse harjunud, et haldusvõimu tegevus ei tarvitse olla kõiges “läbipaistev” ning seda pole vaja pidevalt rahvale tutvustada ega seletada. Mida salastatum, seda lihtsam asju ajada. Ka oma isiklikke. President põhjendabki meie haldusriiklikke suundumusi asjaoluga, et oleme riigiaparaadi suures osas pärinud nõukogude ajalt, mistõttu see pole ei tugev, aus ega töökas. Peaminister Tiit Vähi möönas aasta aega hiljem, et ametnikud armastavad tõepoolest ülemäära reguleerida, käskida ja keelata. Sel juhul on süüdi valitsus, kes seda ei takista.

Haldusriigi tekkevõimalusele on üldistava hinnangu andnud riigikohtu esimees. Ta väidab, et haldusriigi ilmingutes tuleb näha ohumärki Eesti demokraatia arengule. See võib olla pööre 1930ndatel aastatel Euroopas valitsenud autoritaarse mõtteviisi ja režiimi suunas (sisuliselt alustataks sellega ühtlasi sovjetluse elluäratamist). Majanduse huvigruppide surve riigiaparaadile ja kohtule on enneolematult suureks kasvanud: nad nõuavad, et poliiti-lised rühmitused, keda nad on oma rahade toel võimu juurde aidanud, peavad nüüd nende huve kaitsma. Esineb kaugeleminevaid katseid vähendada kohtusüsteemi jõudu. Riigikohtu esimees on korduvalt arvustanud püüdeid võtta kohus justiitsministri kontrolli alla, seda eriti kohtute finants- ja kaadriküsimuste vallas. Ta tõlgendab seda kui põhiseadusega sätestatud võimude lahususe ja kohtute sõltumatuse nõude rikkumist. Ja selles on tal õigus.

Riigikontrolör avalikustas 1997. aasta maikuus, et viimane peaminister püüdis tema tegevust mõjutada. Ta kõneles kibestunult, kuidas osa riigikontrolli akte on jäetud arvesse võtmata, nii et need jäävad paratamatult vaid majandusajaloo tulevaste uurimuste alusmaterjaliks.

Ajakirjanduses on esinenud hinnanguid, et ka justiitsministeeriumile alluv prokuratuur, mille ülesanded on seadusega viidud miinimumini, tunneb end nõukogulikul kombel endiselt ülemäära tähtsana. Üks iseloomulik näide oli riigiprokuröri tegevus kurikuulsa lindistamis- ehk nuhkimiskriisi puhul, kui ta asus tema meelest mitmetimõistetavat seadust omavoliliselt tõlgendama ja seiskas oma vaieldava tõlgenduse alusel kogu juurdluse. Igasuguste, sealhulgas iseäranis mitmetimõistetavate seaduste lõpliku tõlgendamise õigus kuulub põhiseaduse järgi teatavasti ainuüksi kohtuvõimule, kuid riigiprokurör lülitas kohtuliku kanali välja. Ja keegi ei protesteeri.

Lisaks eelöeldule on esinenud kriitikat, et valitsus harrastab haldusvõimu liigset tsentraliseerimist ja püüab järelikult nõrgendada omavalitsusi, mis põhiseaduse järgi peaksid tegutsema “seaduste alusel iseseisvalt”. Kohalikke omavalitsusi kontrolliv haldusaparaat on arendatud kahetasemeliseks, mida põhiseadus igatahes küll ette ei näe. Sovjetlik ülalt-alla-juhtimine kestab, ning omavalitsuste nõrkus on kaasa toonud väikese Eesti jaoks sündsusetu mahajäänud ääremaade tekke. Selline suundumus kestab hoolimata põhiseaduslikkuse järelevalve organite poolt juba 1995. aastal tehtud märkusest, et kohalikke omavalitsusi oleks vaja arendada detsentralisatsiooni põhimõttel, mis soodustaks vahetut demokraatiat kohalike küsimuste otsustamisel. Nõukogude totalitarismist pärinevat keskuse ületähtsustamise püüet taunis president järjekordselt oma teistkordse ametisseastumise kõnes ning avaldas lootust, et paljude tegusate omavalitsuste kogumõju annab vajaliku vastukaalu vältimaks Eesti kaldumist ametnike riigi suunas.

Sovjetliku mõttelaadi säilmed ja nõukogulikud “kogemused”, millest oli eespool juttu ja mis esinevad peamiselt nõukogude nomenklatuurist ja ametnikkonnast tulnute hulgas, on hakanud häirima kogu meie poliitilise kultuuri arengut. Ametivõimus nähakse tuluallikat. Osa poliitilisi rühmitusi on ühinenud mitte niivõrd oma vaadete kui just isikuvaheliste sidemete ja vastastastikuse majandushuvi alusel. Nende baas rahva hulgas on nõrk, mõnel juhul olematu, kuid selle asemel ollakse sõltuvad majanduslikest huvigruppidest. Majandus on meil edenenud võrratult kiiremini kui ideoloogiline küpsus. Haldustegevus kipub mõnikord kujunema otsustamiseks kitsas ringis, avalikkust piisavalt teavitamata. Selles kätkevad suured võimalused korruptsiooniks, mida ajakirjandus ongi viimasel ajal väga laialdaselt paljastanud, nagu ka otsest seaduste rikkumist või nendest möödahiilimist. Esineb ikka veel ükskõikset suhtumist riigi vajadustesse, mis oli talutav okupeeriva riigi suhtes, kuid omaenda riigis enam mitte. Riigi huvidele eelistatakse isiklikke ja kambahuve. Poliitikas osalemist peetakse tulusaks äriideeks. Üks juhtiv poliitik eitab otsustavalt vajadust moraalinõuetele alluda (“moraal on üksnes kirikuõpetajate ja presidendi probleem”). Kui avalikkus on selgelt paljastanud kellegi ebaeetilise käitumise ja nõudnud ameti mahapanekut, siis on süüdlasel tihti jätkunud jultumust väita, et ilma kohtuotsuseta on ta süütu kannataja (nõukogude nomenklatuuril oli teatavasti eriõigus istuda kas ametitoolil kuni raugaeani või vangis).

Kirjeldatud kalded haldusriigile ei ole aga siiamaani suutnud Eestis haldusriiki tekitada. Kallete põhjus näib peituvat sovjetlikes harjumustes, vähem maailmavaates. See seletab, miks rahva põhiliselt demokraatlik meelelaad ja seda kajastav sõltumatu ajakirjandus on ikka varem või hiljem mõjule pääsnud. Patustanud valitsused on kriisi tipul seni alati tagasi astunud. Ja mõnikord on see olnud nende parim tegu. Valitsuskriisid on meid puhastanud ja tugevdanud, demonstreerides vaba ajakirjanduse ja avaliku arvamuse elujõudu. Ükski riigiametnik ega minister ei saa Eestis enam kindel olla, et ebaeetilised teod ja seaduserikkumised jäävad avalikkuse ette tulemata. See on üks küpseva ja tugevneva demokraatia tunnuseid. Lõppkokkuvõttes on Eesti maine maailma silmis sellest paranenud, ehkki ohtlike kallete põhjused on jäänud.

Eespool kirjeldatud mõistusevastased ja rohmakad rahvusvahelise õiguse rikkumised on aga hoopis teine asi. Seal näib olevat peapõhjuseks “endiste” suur hirm, et neil tuleb hakata ühiselt vastutama kommunistliku partei koletute kuritegude eest. See hirm, mis on tegelikult küll põhjendamatu, on samuti nõukoguliku suhtumise näide. Ei mõisteta, et me elame nüüd demokraatlikus maailmas ja et isegi see maailm on sõjajärgsest ajast saadik põhjalikult muutunud. Ausa kohtupidamise vankumatu nõue koos süütuse eeldamise reegliga on “nõiajahid” võimatuks muutnud.

10.2. Nõukogulik pärand Eestis

Vaatleme lähemalt sovjetlikku pärandit, mis tundub olevat meie poliitiliste lastehaiguste peamine põhjus.

Kommunistlik partei ja Nõukogude okupatsioonivõim on poole sajandi jooksul teinud kõik, mis vähegi suutis, murdmaks eesti rahva selgroogu ja nõrgendamaks ta eluvõimet. Eesmärk oli hävitada peamised eestlust kandnud rahvakihid: poliitiline ja sõjaväe juhtkond, haritlaskond, majanduse koorekiht, iseseisev talurahvas ja keskklass. Eesmärk saavutatigi väga suurel määral. Hävitatud inimeste perekonnad ja need, keda ei suudetud või ei jõutud hävitada, pandi tingimustesse, kus nendel laste sünnitamine oli muudetud raskeks, kui mitte võimatuks. See kõik kokku oli eesti rahva kallal toimepandud äraspidine tõuaretus: hävitati või vähemalt jäeti järglasteta või arenguvõimalusteta üle veerandi eesti rahvast, sealhulgas enamik neid, kes endas kandsid eestlaste sirgeseljalisust, iseseisvat mõtlemist, rahvuslikku meelsust, algatusvõimet või ettevõtlikkust. Pole tähtis, kas need omadused on päritavad või kanduvad järglastele edasi perekondliku eeskuju ja kasvatuse kaudu, sest tulemus sellest ei sõltunud, mõlemad võimalused olid arvesse võetud. Igatahes praegusel riigi taastamise ajastul annab ennast tunda algatusvõimeliste, demokraatlikult mõtlevate ja rahvuslikku idealismi kandvate juhtkujude vähesus.

Sovjetlus pole kadunud. Selle jätkuvat väljarookimist takistavad kõige enam nõukoguliku meelelaadi säilmed meis endis. Aus enesevaatlus näitab nelja liiki vaimseid kahjustusi. Neid ei tohi häbelikult maha vaikida. Üsna suurel määral oleme neist juba lahti saanud või saamas, kuid rahva lõplikuks tervenemiseks on vaja kõigi nõukogulike paisete avamist ja põhjalikku enesepuhastust. Eelkõige on aga vaja teada, millest tuleb puhtaks saada.

Esimest liiki kahjustused on nõukoguliku rahvakasvatuse tagajärg. Kommunistide eesmärk oli teha kõigist “nõukogude inimesed”: kuulekad ja algatusvõimetud käsutäitjad, kes on vabastatud nii kohustusest kui ka vajadusest mõelda ja otsustada ning kes tunnevad vaid rahulolu, kui keegi teine (ülemus, partei, riik) raske otsustamistöö nende eest ära teeb. Psühholoogid nimetavad seda nähtust õpitud abituseks. Inimeste kallal rakendati loomade dresseerimise kunstist pärinevaid valu (terrori) ja mõnu (allaandnute tasustamise) võtteid. Lõppkokkuvõttes oli see kõik rahvusliku vastupanu jõhkrast lömastamisest tekitatud vaimne trauma — loobumise ja lüüasaamise moraal ja allaheitlikkus, mis osalt on tulnud meiega kaasa tänasesse päeva. Tulemus oli laialt levinud hirm langetada iseseisvaid otsuseid, sest omaalgatus oli enamasti karistatav, ning selle pöördpoolena moonaklik suhtumine kõigesse, vastutustundetus, ükskõiksus ja muretus, mida teadlikult soodustati ametlikult jutlustatava müüdiga valitsejate kõrgest kompetentsist, partei eksimatusest ja rahvasõbralikkusest.

Lennart Meri on iseseisvast mõtlemisest ja otsustamisest ja oma-algatusest loobumise jääknähte nimetanud meie kõige traagilisemaks vaimseks kahjustuseks. Tal on õigus, sest need vaimupuuded on raskelt ravitavad ja võivad moodustada hea toitepinnase odavat populaarsust taotlevale põhimõttelagedale poliitikale, võimupüüetele või koguni demokraatiat ohustavale juhikultusele. Nende puuduste kandjaid ei ole eesti rahva hulgas palju. Nad on nõukogude korra vastutusvõimetud ohvrid, vaimsed vaegurid (Rein Veidemanni termin), kes demokraatliku korra tingimustes loodetavasti oma puuetest vabanevad.

Teist liiki vaimsed kahjustused tekkisid tegusatel inimestel, kes püüdsid nõukogude ühiskonnas vaatamata kõigele midagi saavutada või lihtsalt talutavale järjele jõuda. Selleks tuli parteivõimuga ja valitseva korruptsiooniga kaasa minna: kasutada tutvusi, käendust, altkäemaksu ja kambapoliitikat. Paratamatult hakkasid vohama põhimõttelagedus, silmakirjatsemine, seadustest möödaminek, riigivargus ja valskus. See iseloomustab paljusid, kes materiaalsete varade või võimu lähikonnas liikusid ja rahuldavalt elada püüdsid. Tekkisid harjumused, mida psühholoogid on iseloomustanud kui agressiivset tarbijalikkust ja muidusaamise moraali. Tegemist on elanikkonna aktiivse osaga, kellest paljud püüavad praegu kohaneda uutes tingimustes, kuid sageli vanal viisil.

Kohanejate hulgas moodustavad eriti vastuolulise seltskonna endised parteilased. Tõelise karjääri tegemiseks pidi kuuluma parteisse, milleks tuli eestluse huvid ning oma mõtte- ja sõnavabadus maha müüa (“isiklik arvamus riidehoidu ära anda”, nagu on viisakamalt kirjutanud Juhan Smuul). Pikaaegne parteisse ja eriti parteilise nomenklatuuri ridadesse kuulumine laostas sageli kogu isiksuse. Nomenklatuuri hulka pääsnu pidi olema truu parteisulane, kuid vastutasuks tohtis ta end tunda rahva ülemusena ja lubada endale omavolitsemise, salatsemise ja riigi kulul elamise harjumusi. Suurimat muret tänapäeva vabas Eestis tekitabki nõukoguliku inertsi mõjul jätkuv korruptsioon, isikliku tulu tagaajamine, inimeste võõrandumine riigist ning riigi ja maksumaksja tagant varastamine. Moskvalt võtmist ilma midagi vastu andmata peeti varem teeneks Eesti ees, nüüd püütakse unustada, et riik on juba enda oma ja rikutakse hoopis Eesti seadusi. Mõnes uues parteis näib olevat võidule pääsmas suhtumine, et demokraatlikus riigis on poliitikasse pürgimine lihtsalt hea äriidee ja rahva teenimise jutud ainult viisakas silt oma põhitegevuse varjamiseks. Samasse ritta kuuluvad ka mitmed eespool (osas 10.1) kirjeldatud süüdistused meie ametnikkonna vastu.

Nüüd ei saa kahjuks ka kõige eestimeelsema jutuga esinevaid “endisi” lõpuni uskuda. Kes on ennast kord müünud, võib seda alati uuesti teha. Ausate inimeste äratundmiseks pole ühtki kindlat meetodit. Oma minevikust ei nõustu keegi rääkima. On see siis hirm või häbi, kuid eriti toonased juhtivad kommunistid pole tänini ilmutanud mingeid kahetsuse ega avameelsuse märke. Mõni kiitleb küll, et just tema tõttu jäid paljud Moskva kurjad plaanid ellu viimata, — aga millised plaanid ja kes plaanitses või kohapeal kaasa aitas, sellest mitte kunagi mitte kellelegi mitte sõnagi. Tegemist on nagu salatsevate vandenõulastega, kelle käitumine meenutab kohaliku KGB viimase ülema poolt uhkelt kuulutatud kagebeeliku kõlbluse põhiseadust: mitte ilmaski ei tohi mäletada oma tegevust ega nimetada kaasosalisi! Partei (nagu ka KGB) saladuste hoidmise eest tuleb nähtavasti vastutust kanda surmani. Ja saladuste põikpäine pidamine sunnib kahtlustama, et parteisse ka jäädakse surmani, hoolimata igasugustest väljaastumistest.

Kolmandat liiki vaimsed kahjustused avalduvad aastakümneid kestnud teabesulust ja kommunistlikust ajupesust tekkinud infovaeguses ja vildakates mõttemallides. Eesti rahvast ja haritlaskonda peeti pool sajandit tsensuuri umbkotis kinni, igati takistati vaba ja kaasaegse mõtte sissepääsu läänest. Eesti ajalugu võltsiti kõige häbitumal kombel. Võltsingutele elujõu kindlustamiseks püüti hävitada rahva ajaloomälu. Selles ürituses oligi tähelepandavaid saavutusi mitte ainult raamatute ja mälestusmärkide hävitamise valdkonnas, vaid ka tõearmastajate järjekindla represseerimise ning enesepäästeks omandatud silmakirjalikkuse vohamise tõttu. Kõige hirmsam on, et paljusid nõukogulikke muinasjutte õnnestus muuta laialt levinud vaadeteks, millesse nii mõnigi lihtsameelne tänini usub.

Faktide ja kaasaegse mõtte puudujääk on õnneks kõige kergemini korvatav, seda on tehtud juba 8 aastat. Siiski on säilinud paljud nõukogulikud vassingud, mille visast elust näiteks Eesti ajalooteaduses on asjaliku uurimuse avaldanud Vello Helk. Kõige raskem on vabaneda teadvuses juurdunud mõttemallidest. Paljud eesti inimesed on ikka veel mitmete nõukogulike käibetõdede vangid ja kasutavad harjumuslikult neist järelduvaid mõttekäike.

Sovjetliku mõtteviisi üks otsene tulemus on eelkõige meie leninlik poliitikastiil, mida iseloomustab äge võimuvõitlus, tagaselja sepitsused, igas asjas vaenlase otsimine ja püüded teda maksku mis maksab hävitada isikutele suunatud kahtlustamise ja laimu abil. Ülimas aus on leninlik loosung, et igasugusel poliitikal saab olla vaid üks eesmärk: võimulepääs ja võimu enese käes hoidmine. Iga poliitikamehe igast teost kiputakse otsima ainuüksi võimuiha. Täielikult on ununenud võimalus, et sageli esineb hoopis kutsumuse ajendil tehtav poliitika, näiteks soov teostada oma maailmavaadet või püüda rahva ja riigi asju paremasse seisu viia. Või lihtsalt talupoeglik harjumus vajalik töö ära teha. Puudub parlamentarismi arenguks hädatarvilik sallivus teistsuguseid vaateid esindavate isikute ja erakondade vastu. Leninlik ebausk lihtsasse maailma, kus igal probleemil on üksainus ja ainuõige lahendus, elab edasi.

Neljas nõukoguliku pärandi jäänuk esineb eriti noorema rahva teadvuses: see on lauspõlastus poliitika ja ideaalide vastu. Püütakse seista kõigest ülemal, kõige üle ironiseerida ja mitte millessegi tõsiselt suhtuda. Kunagi oli see loomulik vastutoime nõukogulikule teesklusele ja valskusele. “Laulva revolutsiooni” ajal ehk langeti üleoleva vaatleja rollist välja, ja nüüd tuntakse kohustust neid eesti rahvuslikkuse kõrghetki, nn “laevõõpamist” häbeneda. Ning muidugi, nagu eespool nägime, on ka vana nõukogulik teesklus ja valskus jõudnud poliitikas uuel kujul juuri ajada. Ent ikkagi: poliitika põlgamine parema poliitika pooldamise asemel ja rahvuslike ideaalide häbenemine tähendab rahvusliku moraali mandumist. Kõik kokku avaldub ka siin sovjetiaja kaudne isiksust laostav mõju.

Iseloomulik poliitikapõlguse näide oli meie avaliku sõna järjekindel kaldumine demokraatia, Eesti riigi ja parlamentarismi halvustamise ja äranaerutamise ohtlikule teele. Nüüd on asjad veidi paranenud, kuid veel hiljaaegu esines ülimalt maitsetuid liialdusi stiilis “poliitikud on sulid”, “riigikogu lehmakauplemine” (=seadusandlik tegevus), “kukepoks võimu ümber” (=arutlused poliitilistel teemadel), “piruka jagamine restoranis nimega Riigikogu” (=läbirääkimised riigikogus), “erakondade tubateater” (=riigikogu), “parteide liivakastimäng” (=valitsuse kujundamine), “võidujooks pumba juurde” (=valimispropaganda) jms. Osalt on need labasused kriitikata üle võetud esimese iseseisvusaja ajakirjandusest, kus niisuguse lahmiva vapsliku stiili tulemus oli teatavasti üldrahvalik “kõva käe” ehk autokraatliku riigi nõudmine ja hiljem selle tegelik kujundamine, nii et N. Liidu agressioon tabas ennast ise abituks muutnud Eestit. Kas on ka nüüd selle kõige taga soov tekitada pettumist parlamentarismis ja demokraatias?

Ajakirjanduses on esinenud arvamusavaldusi, et “seda Eestit pole meile vaja, see pole see õige”. On korrutatud, et meil pole sõjaväge tarvis, niikuinii annavad alla. On korrutatud, et meil pole demokraatlikku põhiseadust ega õiglasi valimisi, ja tihtilugu on halvustatud mitte konkreetseid halbu riigiametnikke, vaid riigiasutust ja riiki kui sellist. Teiste sõnadega: meil pole korda, tulge ja valitsege meid! Sealjuures ei taheta märgatagi, et me oleme seni võrdlemisi hästi edenenud, ega võeta arvesse, et rahuldavalt toiminud, niisiis praktikas proovitud põhiseaduse läbematu muutmine võib anda ettearvamatuid tagajärgi. Küllaltki märgatav osa rahvast ei pea riiki omaks, järelikult on kas sisepoliitikas või avalikus sõnas midagi tõsiselt viltu. Oleks vaja kahekõnet rahva ja parlamendi vahel, tuleb avalikult rääkida eesmärkidest ja tehtud vigadest ning püüda vabaneda mineviku stereotüüpidest.

Eesti veretu vabanemise hind on see, et palju probleeme jäi lahendamata. Nii ei saa me veel tükk aega tunda tõelist vabanemisrõõmu. Sovjetliku päranduse räpane pundar tuleb lahti harutada. Ainult siis tekib vajalik õhkkond. Praegu oleme sellest veel kaugel, seda püütakse igati vältida. “Me oleme kogu rahvaga kõik süüdi”, kõlab üks armastatud vabandus, mida on muuseas kuulutanud ka kirjanik Jaan Kaplinski. Peaminister Tiit Vähi avardas seda loosungit veelgi ning väitis 1996. aasta ESTO avamisel Tallinnas, et “me olime kõik pagulased”. Niisugusest suhtumisest võidab üksnes käputäis süüdlasi, eesti rahva ahistajaid, kes püüab nüüd kõigest väest ennast samastada partei realiikmetega ja parteid kogu eesti rahvaga.

NLKP (EKP) süü varjamise kõrval esineb veel teine paljutõotav ajaloo võltsimise võte: kogu süü piiritlemine mingi kitsama seltskonnaga. Üks näide on ammust aega KGB ja nõukogude sõjaväeluure ümber keerlevad arutlused. KGB tahetakse üksinda vastutama panna absoluutselt kõige eest. Muidugi, kurikuulsa “partei kilbi ja mõõga” KGB hinge peal on väga suur osa inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Neid tuleb tingimata uurida. See aga ei anna kellelegi õigust meid unustama panna, et KGB allus parteile, kellele ta oma tegevusest aru andis ja kes teda juhatas, käsutas, kontrollis, autasustas ja usinuse puudujääkide eest karistas. Parteis kannuseid teeninuile tuleb suureks kasuks, kui kogu energia kulub osavalt salastatud KGB paljastamise katsetele, selle asemel et avalike okupantide ja kollaborantide tegusid uurida. Paari endise komparteilase kirjutistes on isegi KGB uurimine asendunud välismaale sõita lubatud mitteparteilaste uurimisega. Kas siin ei taotletud mitte samasugust süü hajutamist, nagu täheldasime partei puhul: otsida tõestusi, et isegi KGB ei saa süüdi olla, sest ka KGB oli rahvas ise? Või kui mitte kogu rahvas, siis ehk eesti haritlaskond?

10.3. Okupantide kohtlemisest

Nõukogude võim Eestis oli okupatsioonivõim. Okupantideks nimetame välismaalasi, kes seda võimu esindasid ja kasutasid ja selle nimel meid valitsesid, hävitasid ja ahistasid. Järelikult mitte kõiki sisserännanuid, vaid üksnes neid välismaalasi, kellel olid võimufunktsioonid. Esmajoones tuleb sellisteks arvata parteiaparaadi kõigi tasandite töötajad, sest just partei oli igas asjas kogu N. Liidu “juhtiv ja suunav jõud”. Tähtis okupatsiooniorgan oli muidugi ka partei truu abiline KGB, mistõttu okupantideks tuleb pidada selle kogu koosseisu, välja arvatud rutiinse kantseleitöö ja majandustöö tegijad. Tavakohaselt loeme okupantide kilda ka Eestisse paigutatud kõigi väeliikide, sealhulgas KGBle allutatud piirivalve ohvitserkonna.

Okupandi mõiste on aga siiski tublisti laiem. Täiendavalt võiks kaasa arvata välismaalased, kes võimu kasutasid vastutavatel kohadel haldus- ja kohtuasutustes ning siinsete sõjalis-tööstusliku kompleksi ettevõtete ja organisatsioonide juhtkonnas. Sõjalis-tööstuslik kompleks oli väga oluline okupatsioonimasin, korraldas muulaste hulgalist sissevedu ja võitles hiljem agaralt Eesti iseseisvuse taastamise vastu.

Sõjaväe, piirivalve ja KGB ohvitseride kohta kasutame üldnimetust militaarokupandid, kõik ülejäänud on siis vastavalt tsiviilokupandid.

Ei tohi silmi tõe ees sulgeda: Eesti vastu agressiivseid plaane pidaval idanaabril (vt osa 9.1) on õnnestunud siia maha jätta kohutavalt palju endisi okupante. Nad võivad moodustada meie riiklusele tõsiseks ohuks oleva “viienda kolonni”, millel on väljaõppinud juhtkond ja luurestruktuurid kohapeal olemas ja tööks valmis ning mille reservid on samahästi kui ammendamatud. Vaatleme selle koosseisu.

Okupatsioonijõudude kõige nähtavam osa, nimelt sõjavägi, lahkus küll 1994. aastal, kuid sedagi ainult tänu demokraatlike suurriikide tugevale survele. Ent sõjaväepensionäridena elab Eestis üle 2000 tegevteenistusealise vene ohvitseri ning 800 sõjaväeluure ja KGB ohvitseri. Nende koguarv on tublisti suurem Eesti ohvitser-konnast. KGBga on lugu üldse halb. Hoolimata kahekordsest “likvideerimisest” Savisaar–Bakatini lepetega (detsembris 1990 ja pärast augustimässu 1991) sai ta ikkagi võimaluse arhiivid Vene-maale viia ja kaader vaikselt hajutada (põranda alla sokutada?). Nii saame me ainult oletada, et endisi KGB ametimehi võib Eestis olla mitu tuhat. Enamiku kohta me ei tea, kes nad on, kus asuvad ja mida teevad. Agentidest ei maksa rääkidagi.

Aga sõjaväe ja KGB tähtsust on meil kogu aeg liialdatud, nende peale on kõigest väest püütud pöörata üldsuse kogu tähelepanu. Ilmselt meelega on unustatud peaasi: NLKP ise, eriti need sisseveetud “aparatšikud”, kelle peal süsteem püsti seisis ja kes olid tähtsaimad okupandid. Meie seadusandjad pole soovinud juh-tivaid vene kommuniste–parteilasi üldsegi mitte endiste okupantidena teatavaks võtta. Enne 1990. aasta 1. juulit ENSV alalise sissekirjutuse saanud muulaste hulgas on ka NLKP “aparatšikud” tunnistatud seaduslikeks Eesti elanikeks. Nende arvu pole keegi kokku lugenud, on ainult teada, et kõiki muulastest komparteilasi oli 1989. aastal ligi 60 tuhat pluss perekonnad. Lisaks on okupanditööd meil hakatud tunnustama üldkasuliku tööna — ja see on juba liig mis liig. Isegi NLKP palgalised töötajad said õiguse erastada oma luksuskorterid, kogu tööstaaž läks neil arvesse ja okupatsiooni eest hakkasid või hakkavad nad Eesti riigilt, niisiis iga eestlase taskust pensioni saama. Kes valdab eesti keelt, saab soovikorral Eesti kodanikuks. Peaks vaevaks võtma uurida, kuidas ja kelle eestvõttel niisugused seadused läbi suruti.

Kommunistlik partei ise keelati valitsuse otsusega 23. augustist 1991, ehkki otsuse elluviimine jäi õiguslikult tagamata. Aga pole andmeid, kas partei vene tiib Eestis ka tegelikult likvideerus või läks — kas või osalt — põranda alla. Kuni ärakeelamiseni olid nad igatahes peamine meie riikluse vastu võitlev kohalik jõud. Eriti tormiline tegevus käis aastail 1988–1991. Eesti ülemnõukogus oli neil tugev esindus. Hulgaliselt esines partei vahendusel üleskihutatud muulashulkade meeleavaldusi, streike, allumatust, loodi relvastatud võitlussalku, oli isegi katseid referendumi korras ennast autonoomseks tunnistada. Sõjaväegarnisoni ja sõjatehaste kattevarjus ja katustel töötas ässituspropaganda ringhääling, põrmugi lojaalne polnud ka kohalik venekeelne ajakirjandus.

Ka iseseisvas Eestis on riigivastase vaenulikkuse ja ebalojaalsuse ilmingud lähtunud eeskätt endise NLKP innukamailt välismaalasist liikmeilt. Võib arvata, et partei vene tiiva liikmete nimestikud on kellegi käes alles, mistõttu parteilise teavitus- ja ohjamisvõrgu loomine, kui seda veel pole tehtud, on lihtne tehniline töö. Siiajäänud okupantidel on juhtimise ja propagandatöö suured kogemused. Venemaa uusimperialism paneb neile suuri lootusi. Kas nad on pandud ootama “revolutsioonilise situatsiooni” teket, nagu õpetas Lenin?

Aktiivsuse puhangud kestsid 1993–1994 peaaegu kuni vene vägede väljaviimiseni. Rahunemise tõi alles majanduse kiire tõus. Mõju võisid avaldada ka 1994. aasta juulilepingud, milles lihtimmigrandid nägid ehk enese hülgamist “emakese Venemaa” poolt. Aga 10. novembril 1995 avaldas “Suomen Kuvalehti” Soome välisministeeriumi eriuurijate raporti poliitilisest olukorrast Venemaal, millest jääb kõlama väidetava sõjakurjategija Viktor Alksnise (Aleksandr Rutskoi rahvussotsialistliku partei juhtiva liikme) kiitlemine: venelastel on Baltikumis põrandaalune relvastatud vastupanuliikumine, mis ootab Moskvast käsku. Kremlis olevat valmis Baltikumi olukorda sekkumise kava. See nägevat ette esmalt tulistamistega meeleavaldusi ja seepeale Vene vabatahtlike tungimist üle piiri ja “etnilist puhastust”.

On esinenud palju soovitusi endine kommunistlik partei Eestis tervikuna kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutada, nii nagu Nürnbergi sõjatribunalis olevat kuritegelikuks tunnistatud Saksa natsipartei. Nende kahe inimvaenuliku partei võrdsustamine tuleb täiesti kõne alla, sest politoloogia klassikud on juba ammu tuvastanud Saksa natsismi kaugeleulatuva sarnasuse NSVLiidu kommunismiga (tõsi küll, enne sõda peeti natsismi kommunismist liberaalsemaks, sest majandus ei olnud seal totalitaarne). Sellest hoolimata tundub, et kompartei kohtulik kuritegelikuks tunnistamine ei ole Eestis teostatav, selle vastu kõneleb hulk raskekaalulisi vastuväiteid.

Kõigepealt juriidilised vastuväited. Esiteks, Nürnbergi sõjatribu-nal ei ole natsiparteid tervikuna kunagi kuritegelikuks kuulutanud: seal tehtud otsus puudutab ainult partei “poliitiliste juhtide korpust” ehk juhtivat koosseisu. Teiseks, kompartei juhtiv koosseis Eestis oli vaid üleliidulise NLKP ripats, sellest sõltuv kohalik okupantide ja kollaborantide “väesalk”. Kogu NLKP “poliitiliste juhtide korpuse” kuritegude arutamine aga nõuab rahvusvahelist kohut. Kolmandaks, mingi rühma kuulutamine kuritegelikuks jääb tänapäeval suuresti deklaratiivseks aktiks, sest inimõiguste normid nõuavad iga väidetava kurjategija konkreetsete süütegude arutamist.

Praktilistest vastuväidetest on kõige olulisem Nürnbergi tribunali poolt loodud menetluse erakordselt suur töömahukus. Natsipartei asjus kuulasid tribunali volimehed partei advokaatide ja süüdistuse esindajate juuresolekul üle kümneid tuhandeid tunnistajaid, püüdes jõuda iga sõjavangini ja arreteeritud natsini, kellel oli enda arvates midagi olulist öelda. Tribunali käsutusse läksid ülekuulamiste kokkuvõtted, kuid advokaatidel oli õigus kaitse seisukohast olulisi tunnistusi eraldi välja valida ja ka tunnistajaid endid kohtusse protsessis osalema tuua.

Natsipartei ja NLKP ülesehitus ja tegevusmeetodid olid aga tõesti väga sarnased. Kui kasutada kompartei ametinimetusi, siis arvas sõjatribunal natsipartei kuritegelikku “poliitiliste juhtide korpusse” kõigi tasemete parteikomiteede sekretärid, partei palgalised juhtivametnikud kuni rajoonitasemeni, viimane kaasa arvatud, ning alama taseme territoriaaljuhid ja “ühiskondlikel alustel” tegutsevad parteigruppide partorgid. Nende süülisuse määrasid kaks põhilist asjaolu. Tuvastati, et nad tegid oma kuritöid just nimelt parteitöötajaina ning pidid piisaval määral teadlikud olema partei kuritegelikke üritusi ja meetodeid kirjeldavate salajaste dokumentide ja väljaannete sisust (alama taseme parteitöötajaile tutvustati salajasi dokumente küll enamasti suuliselt, lihtparteilasi aga ei tohtinud isegi nende olemasolust informeerida). Teiseks tuvastati, et “poliitiliste juhtide korpus” korraldas partei kogu kuritegevust ning territoriaaljuhid said, Saksamaal küll alles sõja ajal, riigiorganite käsutamise õiguse (NLKP puhul vastas sellele tegutsemine “telefoniõiguse” kaudu ka rahuajal).

Nürnbergi kohtuotsusest võib kahe partei ülesehituse, meetodite ja tegevuse kaugeleulatuva sarnasuse põhjal teha järelduse, et ehkki NLKP “poliitiliste juhtide korpuse” tunnistamine kuritegelikuks organisatsiooniks ei ole Eestis teostatav, võib selle siinse haru välismaalastest liikmeid täie õigusega vähemalt endisteks okupantideks pidada. See ei tähenda nende kurjategijaiks tunnistamist, vaid üksnes väidet, et nad on otsustava jõuna osalenud Eesti riigi ja rahva vastases tegevuses, milleks nad ju olidki siia ametisse pandud. Suur osa arendas hiljem koguni otseselt Eesti riigi julgeoleku vastu suunatud tegevust. Välismaalaste seaduse kohaselt ei saa niisugused isikud Eestis elamisluba.

Eesti põhiseadus on määranud “sisemise ja välise rahu kaitsmise” riigi üheks peaülesandeks. Seetõttu peavad Eesti riigivõimud kindlasti püüdma lahti saada välismaalastest, kes on kunagi meie riiklust kahjustanud või kahjustada püüdnud või kes seda praegugi veel ohustavad. Oma minevikutaaga tõttu tulevad esmajoones arvesse need naaberriigist päritolevad isikud, kes on toime pannud inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, kuid ka suur osa endisi okupante, nii nagu see mõiste sai eespool määratletud. Meenutame, et aegumatuskonventsioon tunnistab vastutavaks kõik riigivõimu esindajad, kes teadsid kuritegudest. Võimalike vaenlaste hulgaline kohalolek on isegi otseselt tõestatava riigivastase tegevuse puududes tõsine ähvardus rahule ja julgeolekule siinses maanurgas, seega oht nii Eesti kodanikele ja riigitruudele välismaalastele kui ka naaberriikidele. Seda ohtu süvendab Vene Föderatsiooni praegune suhtumine Eesti riiki, eriti tema jultunud ülestunnistused, kuidas ta kavatseb “võimsat vene aktiivi” kasutada Eesti poliitika mõjutamiseks, samuti tema nõnge keeldumine taastunnustada Tartu rahulepingut ning selles sätestatud eesti rahva riikliku enesemääramise õigust.

Ent okupatsioonipärandi mädapaisete avamisel ei tohi tegutseda uisapäisa. Tuleb vältida kõike, mida võidaks märgistada kommunismivastase “nõiajahina” (sest seadus kaitseb kõigi inimeste vaateid) või inimõiguste rikkumisena, ning kohelda iga üksikut okupanti individuaalselt selle järgi, kuidas ta varem on osalenud sovjetliku süsteemi tegevuses, millest ta on teadlik olnud ning milline on ta agarus ja mõju praegu.

Inimsusevastaste ja sõjakuritegude süüdlastega on asi lihtne. Neid jälitama ja karistama kohustavad allakirjutatud konventsioonid niihästi meid kui ka Venemaad. Eriti meil pole küll vähimatki mõtet mõnekümne või ka mõnesaja välismaalasest kurjategija huvides õigust väänama ja rahvusvahelisi konventsioone eirama hakata, nagu siiamaani näib sündinud olevat. Nad saadeti siia N. Liidu imperialistlikke taotlusi ellu viima, genotsiidi ja apartheidi teostama ja eesti rahvast maa pealt kaotama ning seda oma võimete ja oskuste piires nad ka tegid. Huvitav oleks näha, kas ja kuidas hakkab Venemaa inimsusevastaste ja sõjakuritegude toimepanijaid oma kaitse alla võtma. Kurjategijate karistamine on oluline tegur ka rahvastikupoliitikas. Siiani pole Eesti riigilt tulnud ühtki märgu-annet, et sõjakurjategijad ja teenelised eestlaste ahistajad on siin ebasoovitavad isikud ja et nende vastutusele võtmisega on meil tõsi taga.

Endiste okupantidega on asi keerulisem. Meil on küll olemas välismaalaste seadus, mis sätestab väljasaatmise põhjused, kuid tänaseni pole väljasaatmise seadust, mis sätestaks vaenulike või riigi julgeolekut ohustavate välismaalaste väljasaatmise (ja selle vaidlustamise) menetluse. Nii ei saa ka imeks panna, et riigi sisemist rahu kaitsma kohustatud ametkonnad on selles tegevusvaldkonnas abitud, kaotavad kohtuprotsesse ning eelistavad olla tegevusetud või koguni kaitsta Eesti huvide asemel “venekeelse elanikkonna inimõigusi”, mille olemusest neil näib olevat vägagi ähmane ettekujutus. Eespool näidati, et nad ei täida koguni valitsuse määrust selle kohta, millistele sõjaväepensionäridele ei tohi anda elamisluba.

Väljasaatmise seaduses tuleks arvestada, et väljasaatmine ei ole kriminaalkaristus, vaid avalikõiguslik akt. Väljasaatmise põhjused olid alles hiljuti eranditult riigi otsustada, sellekohast rahvusvahelist õigust käsitlesime põhjalikult eespool (osas 9.2). Nüüd, kui Eesti on ühinemas Euroopa Sotsiaalhartaga, tuleks arvestada seal migranttööliste kohta kehtestatud täiendavaid kitsendusi: seaduslikult riigis viibivaid võõrtöölisi tohib riigist välja saata ainult siis, kui nad ohustavad riigi julgeolekut või tegutsevad avalike huvide või moraalireeglite vastaselt (offend against public interest or morality). Ühtlasi kohustatakse riike kehtestama väljasaatmise seadust, mis annaks sobivad tagatised meelevaldse väljasaatmise vastu ning kindlustaks väljasaadetavaile õiguse pöörduda apellatsiooni korras mingi sõltumatu ja erapooletu kogu (mitte tingimata kohtu) poole.

Loomulik on eeldada, et igasugune endine okupant juba oma olemasoluga “ohustab riigi julgeolekut” ning just selleks ta siia jäigi (või jäeti). Väljasaatmise seaduses tuleks määratleda endise okupandi mõiste.

10.4. Kollaborantide probleemist

Sõna kollaborant ehk kaasatöötaja tähistab okupatsioonivõimu abistajat okupeeritud riigi rahva hulgas. Vene hariduse saanud ütlevad keerulisemalt: kollaboratsionist. Võimu abistajat võib nimetada kollaborandiks sel juhul, kui ka temale oli antud mingi osake võimu. Eesti tingimustes eeldas see peaaegu alati kuulumist N. Liidu kommunistlikku parteisse, mistõttu tuleks alustada ülevaatega meie kommunistide osast ENSV arengus.

Eesti kommunistide tegevus on olnud väga vastuoluline. Suurtes joontes võib eristada kolme perioodi: Stalini aja “verine kommunism”, järgnev “pehme genotsiidi” ehk sotsialismi ehitamise ajastu ja lõpuks süsteemi allakäigu ja roiskumise aeg. Asja teeb keeruliseks, et partei ise oli kogu aeg üks ja sama ning põlvkondade voolamise tagant paistab panetunud bolševistlik mõtteviis, mis parteis tooni andis ja mida püüti kõigile peale sundida.

Stalini aja lõpuks oli eestlastest NLKP liikmeid veel tublisti alla 10 tuhande. Pärast juunikommunistidest “alusepanijaid” sai eesti kommunistide taimelavaks eesti korpus. Sinna kuulunud Eesti kodanikud olid tööpataljonides ja punaväes nii valusa kooli läbi teinud, et nende hulgast hakkasid tulema meie esimesed sõnakuule-likud nõukogude inimesed. Juunikommunistide ja korpusest värvatute kaasabil käivitas okupant armutu terrori ja võitluse rahva enesemääramisõiguse teostajate vastu. Truude käsutäitjate saamiseks kasutati totalitaarsüsteemide tüüpilist meetodit: värvatute sidumist partei veresüüga ja sedakaudu “omapoisteks” tunnistatute soosimist. Eespool (osas 3.3) tõestasime, et “verine põlvkond” osales tervikuna vähemalt 1949. aasta suurküüditamises. Okupantide kõrval vastutab selle põlvkonna enamik kõige rängemate inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest, mis Eestis okupandi eestvõttel toime pandi. Ise on nad aga inimvaimu sandistamise nõukoguliku süsteemi kõige kahetsusväärsemad ohvrid.

Nüüd on endistel NLKP liikmetel kombeks saanud häbeneda alusepanijate võikaid kuritegusid ning väita, et ega kommunistide järgmine põlvkond polnud eesti rahva ees enam milleski süüdi, nemad ainult ehitasid sotsialismi. Järgmine põlvkond ei valanud küll verd, kuid andis oma sõnakuulelikkusega ja karjäärihimuga eesti rahvuse likvideerimise üritusse kestvaima panuse: nad tõstsid muulaste osakaalu rahvastikus kolmandikuni, panid käima venestamise, kujundasid iseseisvaks funktsioneerimiseks täiesti kõlbmatu majanduse, allutasid kõik asjad Moskva diktaadile, hävitasid iseseisvusaegse kultuuripärandi, saastasid rahva hinge ja eesti looduse. Ent ikkagi tuleb õigeks tunnistada Tunne Kelami hinnang: eestisugu kommunistide hulgas ei esinenud teadlikku või tahtlikku venestumist, nad soovisid jääda eestlasteks ja erinesid sellepoolest oma väga paljudest parteikaaslastest mujal. Sellel kõige sügavamal tasandil on eesti rahvas ühendatud. Ja seda tuleb tingimata arvesse võtta.

Murrang suhtumises parteisse tuli “kuldsetel kuuekümnendatel”, kui kauaaegne terror oli eesti mehemeele murdnud ja kui rahva valdaval enamusel hakkas vabanemislootus juba kaduma. Tollal kestis veel Hruštšovi “sulaaeg”, lihtsameelsed lootsid “inimnäolist sotsialismi”. Moskvast oli komsomoli ja KGB eestvõttel algatatud esmakordne impeeriumi suure uuendamise projekt, mis ulatas otsapidi ka äärealadele. Noore eesti põlvkonna esindajad, kellel puudus ettekujutus riiklikust sõltumatusest, hakkasid võimule püüdlema. Lähtuti enesepetlikust lootusest, et nõukogude korda saab ehk seestpoolt pehmendama hakata.

Tegelikult polnud kuuekümnendad mitte “kuldsed”, vaid hoopis koledad: eesti rahva vastupanuvaim reedeti, kadus rahva ühtsus, algas komsomolikarjerism ja hulgakaupa parteisse astumine. Üle viiendiku partei 1989. aasta koosseisust Eestis oli sündinud aastatel 1940 kuni 1950 ja üle kahe viiendiku oli veel noorem. Eestlastest parteilaste hulgas oli noorte protsent sellest keskmisest veel suuremgi. Asjaosalised ise peavad tollast suunamuutust siiamaani õigeks lahenduseks. Ometi ei tohi unustada, et parteilaste osakaal eestisugu täiskasvanute hulgas jäi kuni partei armetu lõpuni 7% raja lähikonda (võrdluseks: Rumeenias oli parteilasi täiskasvanute hulgas ligi 20%, Tšehhoslovakkias 14%, Poolas 12%, Ungaris 10%). Eestis oli partei võõrkehaks rahva ihus ja ka jäi selleks, jäi võõra võimu esindajaks.

Viivi Luik on kirjutanud, et päris NSV algas Eestis “kuldsete kuuekümnendate” põlvkonnaga. See alustas küll komsomoli-opositsioonina, kuid NSV oli nende jaoks saanud juba ainuvõimalikuks ja igikestvaks paratamatuseks: nende ajud olid pestud ja mõistus tehtud voolujooneliseks. Neil oli kaks üllast eesmärki: muuta süsteem inimnäoliseks ja teha oma elust meistriteos.

Kokkupõrge NSV tegelikkusega ja eelkäijate põlvkonnaga, kuid eriti vapustus 1968. aasta Tšehhi sündmuste pärast kaotas nende üksmeele. Ühed “said oma vigadest aru” või tehti küpseks, kuid mõlemal juhul võtsid nad koha sisse eelkäijate sõnakuulelikus rivis. Neid oli kõige rohkem — ja ka nendest said nüüd vaimsed vaegurid, nagu on ühes artiklis nõustunud Rein Veidemann. Teised põgenesid teadusse ja kultuuri ja — au neile! — aitasid säilitada ja rohkendada eesti rahvuslikke vaimseid väärtusi, päästes sellega mingil määral oma põlvkonna maine. Kolmandaist said kommunismi salavastased, hilisemad vastupanuvaimu esindajad. Neid oli kõige vähem. Peaaegu kogu komsomoli-põlvkond astus kõigest hoolimata parteisse ja oli sunnitud läbi tegema parteilise töötluse.

Nähtavasti vastab tõele, et paljud noored eesti kommunistid ei võtnud tollal kommunistlikku õpetust enam tõsiselt, vaid käsitasid seda mingisuguse tüütu, kuid sundusliku “riigiusuna”. Sellest järeldub, et kommunistlik impeerium oli juba “sula” ajal jõudmas oma taandarengu järku: enamus kommuniste taotles vaid isiklikku heaolu, sest mingist “inimnäolisest” süsteemist ei saanud ju pärast 1968. aastat enam ükski mõistuslik olend unistada. Muidugi pidid nad tegema, mis kästi, kuid pole alust eitada, et vähemasti Eestis tegi enamik võimalikult vähe ja punaseid klassivõitluse fanaatikuid enam polnud. Nad tõenäoselt ei uskunud Nõukogude ikke alt vabanemise võimalikkusse, kuid paljud ehk siiski pidasid seda soovitavaks, pidasid vabanemist mingiks ilusaks unistuseks. See on teine neid eesti rahvaga ühendav side Tunne Kelami poolt esiletõstetu kõrval.

Gorbatšovi “perestroika” tõi impeeriumi uuendamise teistkordse katse (asjaosalised — vt eespool — jäid paljus samaks). Sellega seondus Moskvast algatatud rahvarinnete loomine ühekorraga paljudes “vabariikides”. Nende kaudu läks lõpuks käima kommunistide “teise ešeloni” esiletõus, mis oli ette nähtud juba 1960ndatel. “Uutmise” (kehtib ka otsetõlge: ümberrivistumise) eestvedaja roll langes üsna suurel määral Eestile. Rahvarinne sai “rohelise tee” ajakirjanduses, raadios ja televisioonis. Moskva ehmatuseks aga kujunes Eesti rahvarindest iseseisvusliikumise oluline osa. Sellesse sööstsid ärganud ja ärkavad rahvuslikud jõud väljastpoolt parteid ning rahvarinne muutus komparteile ja suuresti ka iseenda juhtkonnale juhitamatuks. Kommunistide kolmas, nüüd hellitlevalt “roosaks” hüütav põlvkond lõi laulvas revolutsioonis peaaegu algusest saadik kaasa. Pidevalt käis eestlaste massiline lahkumine kompartei ridadest, jäänukpartei lõhenes eesti ja vene osaks. Eesti osa kuulutas enese organisatsiooniliselt NLKPst sõltumatuks ja säilitas tänu sellele esialgsest 55 tuhandest eestlasest oma ridades ligi 5 tuhat (1991. a. keskpaiga andmed). Praeguseks on liikmeid alla 2 tuhande, kuid partei hakkab varjusurmast ärkama.

Kahetine roll oli isesseisvumise sündmustes täita eesti endistel kommunistidel. Ühtepidi suutsid nad nii mõnelgi murranguhetkel oma sidemete kaudu okupatsioonivõimu soodsalt mõjutada. Näiteks 1991. aasta jaanuaris õnnestus neil Jeltsini abiga olukorda ootamatu pööre tuua ja sügisel Moskva augustimässu ajal tulid kasuks nende suhted okupandi sõjaväelastega. Teistpidi ei saa aga eitada eesti endiste komparteilaste osa NLKP süü mahasalgamises või peitmises ja imporditud tsiviilokupantide soosimises ega seda, et peaasjalikult nende hulgas elavad nõukogude vaimse pärandi jäänused siiamaani edasi (vt osad 10.1 ja 10.2), mis mõnikord tuleb kahjuks Eesti demokraatia ja õigusriigi arengule. Paraku ei ole nad enamasti ise selles teadlikud.

Endiste kommunistide praegust hingeseisundit on ajakirjanduses sageli kirjeldatud kui skisofreenilist. Skisofreenia tähendab isiksuse kahestumist, millega võivad kaasneda kinnisideed ja tagakiusamishirm. Ja tõepoolest: kõrvaltvaatajale jääb sageli arusaamatuks, miks nad ikkagi nii kangekaelselt püüavad ajalugu võltsida ning jätta muljet, nagu poleks kommunistlik partei tervikuna milleski süüdi, ja ajada kõik partei häbiteod kas KGB või “leninlikke norme rikkunud” väikesearvulise juhtkonna kaela.

Endiste kommunistide probleem on tänapäeva Eestis üks valusamaid ja keerulisemaid. Nende hulgas leidub kõiki sorte alates Stalini aegse eestlusevaenu kandjaist ja ärahirmutatud kaasajooksikuist kuni hilisemate omakasupüüdlike karjeristideni, kuid ka hulk ausaid laulva revolutsiooni asjaosalisi, vabariigi taastajaid, rahva valitud riigikogulasi ja omavalitsuste volikogulasi. Seda laiduväärsem on küsimuste avaliku selgeksrääkimise kramplik vältimine — kõnelemata sellest, et ka kõige süütumad “endised” kalduvad päris vabatahtlikult end tõeliste kollaborantidega ühte patta panema ja veel ka okupantide kaasavõtmisega seda omakeedetud suppi lõplikult ära rikkuma.

Meil on vaja põhjalikku arutelu ja selget rahvuslikku kokkulepet endiste kommunistide asjus. Paistab, et nüüd on ühiskond selleks juba piisavalt valmis. Esmajärjekorras tuleb lõpetada rahvusvahelise õiguse rikkumine inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude karistamise küsimuses, teha vajalikud muudatused meie kriminaalkoodeksisse ja jõuda otsusele, keda ja kui palju siis ikkagi karistada (vt allpool osa 10.5). See pole sugugi lihtne otsus, kuid kaotab ehk lõpuks ometi endiste kommunistide ebamäärase ja tegelikult põhjendamatu hirmu, et mingid opositsioonilised jõud ikkagi neid kõiki maha tallata kavatsevad. Ehk kaob ka paljuski sellest hirmust johtuv mõttetult äge võimuvõitlus ja uuendusmeelsete lausründamine, mis pole ju suurel määral midagi muud kui “endiste” enesekaitse.

Loodetavasti on juba ammu kõigile selgeks saanud, et demokraatlikus riigis ei ole mõeldav kedagi vastutusele võtta vaid mingisse organisatsiooni kuulumise eest. Loevad üksnes inimese enda teod. Ometi, oma tegude eest vastutamine on õigusriigis paratamatu. Ja tunnetatud paratamatus ongi vabadus, nagu nad ehk mäletavad oma “teadusliku kommunismi” õpinguist.

Pole kahtlust, et veel uue aastatuhande alguses tuleb meil kõigil tükk aega elada koos endiste kommunistidega, aga ka nendel tuleb elada koos oma rahvaga, keda kommunistlik võim poolsada aastat hävitas ja ahistas, — 900 tuhande eestlasega, kes NLKPsse ei kuulunud. Siit järeldub põhimõte, mida viimasel ajal on tihti rikkuma hakatud: rahvas peab täpselt teadma iga avalikus elus osaleva või sinna pürgiva isiku minevikku, keegi ei tohi häbi või edu pärast midagi maha salata. See näitaks, et ei olda aus ei iseenda ega rahva vastu, aga ebaausaid poliitikuid pole kellelegi vaja. Ainus usaldatav juht teel tulevikku on mäletamine, ja seetõttu mäletamine on kohustus, millest ei pääse.

Mineviku asjade väljaselgitamine ja tähelepanu all hoidmine on vaba ajakirjanduse tähtsamaid ülesandeid ja jääb selleks veel kaua. Tahaks loota ka asjalikke uuringuid, kuidas endised kommunistid on jagunenud erakondade vahel ning milliseid vaateid vanasti esindasid ja nüüdsel ajal esindavad. Ning kas ja kuidas sovjetlik mõtlemine neis ja meis kõigis ja igaühes eraldi edasi kestab. Küll siis rahvas ise otsustab, kelle kätte võib valitavaid ameteid usaldada. Tema käes on kõrgeim võim. Tema teab.

Pole kokku lepitud, keda ikkagi lugeda endisteks kollaborantideks. See teema on meil häbelikult maha vaikitud, ehkki kollaborandid olid eesti endistest kommunistidest vaid väike osa. Kindlasti kuulusid nende hulka NLKP kohaliku haru ehk EKP kõik tähtsamad ametnikud, niisiis partei palgalised ja sõnaõigusega kaasarääkijad: Eesti keskkomitee büroo liikmed ja koos nendega kogu keskkomitee, keskkomitee osakonnajuhatajad, linna- ja rajoonikomiteede sekretärid, kõigi tasemete palgaline partei “aparaat”, nende hulgas eelkõige “telefoniõigust” kasutanud isikud, ja lõpuks ka ettevõtete ja organisatsioonide partorgid. Eeskujuna on mõtet arvestada ainsa juriidilise ennaklahendi, Nürnbergi kohtuotsuse “vaimu”, nagu seda eespool (osas 10.3) kirjeldasime. Neisse partei ameteisse ei sunnitud kedagi. Need inimesed viisid tegelikkuses ellu partei eestivaenulikku poliitikat. Nemad teadsid salajaste paberite sisu. Isegi kui nad tegutsesid käsutäitjaina, langes neile kaasvastutus sovjetivõimu tegude eest. Nad teadsid, mida tegid ja mida tehti.

Kollaborantide hulka võiks keskhalduse ja ametkondade juhtkonnast lisada ka mingi osa parteilistesse kogudesse mittekuulunuid. Ega neid palju polnud. Tingimata on kollaborandid niisugused, kes panid toime poliitilistel põhjustel tagakiusamisi, jälitamisi, pealtkuulamisi, läbiotsimisi ja uurimisi, ükskõik kas partei ülesandeid täites või omal algatusel. Samuti poliitiliste süüdistusasjade ja kohtuprotsesside prokurörid ja kohtunikud — me peame teadma nende nimesid seda enam, et normaalses ühiskonnas nende isikud on ja peavadki alati olema avalikud. Ja muidugi tuleb kollaborantidena arvele võtta ka tsensorkond.

Piisab, kui kõigi eelmainitute nimed organiseeritult kokku kogutakse ja avalikustatakse. Selleks tööks tuleb luua eriülesandeline organisatsioon. Avalikustamisest kaugemale minna enamasti pole vaja. Ei saagi ju kedagi vastutusele võtta paljalt kollaborandiks olemise eest, lähtuda tuleb ikkagi isiku tegudest.

Avalikustamine on vajalik ka õigluse seisukohast, sest ekslik on arvata ja kuritegelik propageerida, et kõik meie hädad tulid venelastelt. Eestis sündinud ja eesti keelt kõnelevate inimeste hulgas leidus samuti neid, kes nõukogude võimu ja diktatuuri teenistuses oma rahvast taga kiusasid. Mis sest, kui ise olid karjeristid. Nad olid just seda, mida nad ütlesidki end olevat — nõukogude kommunistid. Ja ka seda, mida me oleme tänapäeval kohustatud nende kohta ütlema: võõrast võimu teeninud kollaborandid. Ning just nende nimede avalikustamise kaudu on vaja minevikuga lõpparve teha. Jäädavalt. Rahvas ei taha mitte kättemaksu, vaid tõde.

Endiste kollaborantide valdaval enamusel pole põhjust samastuda okupantidega, sest paljud neist lõid kaasa iseseisvusvõitluses.

Endistesse kollaborantidesse suhtumise kujundamisel on oluline kogu aeg meeles pidada, et kollaborandid moodustavad väikese osa komparteisse kuulunuist, tõestatavad kurjategijad omakorda väikese osa kollaborantidest ja karistuse kergendamist mitteväärivad kurjategijad väikese osa kurjategijaist. Endiste kommunistide probleem on hoopis midagi muud kui kollaborantide probleem. Mis endistesse kommunistidesse puutub, siis pole õige ainuüksi mineviku pärast kõõrdi vaadata inimestele, kes on sellele minevikule kriipsu peale tõmmanud ja võtavad ausalt osa vabariigi tuleviku kujundamisest. Eestlasi on niigi liiga vähe. Teistpidi on naeruväärne nõukogude tingimustes omandatud “juhtimistöö kogemusi” lugeda väärtuseks, mis võiks kellestki valmis poliitiku teha. Pigemini on sellised kogemused häbiasi.

Eesti rahval on kaks edasilükkamatut ülesannet: kollaborandid avalikustada ja muude endiste kommunistidega lepitus sõlmida.

10.5. Kuidas ja kui palju karistada

Ametlik suhtumine Nõukogude võimu kuritegudesse kujundati rahvarinde kongressil oktoobris 1988 ning pole sellest ajast saadik kuigi oluliselt muutunud. Selleks ajaks olid juba minevikuks saanud nende kuritegude esmakordne, küllaltki üksikasjalik avalikus kõnes kirjeldamine Hirvepargi meeleavaldusel, esmakordne juriidiline hinnang professor Herbert Lindmäelt, seisukohavõtud loomingu-liste liitude ühispleenumil aprillis 1988 ja seal vastuvõetud dokumendid ning paljud arutelud “Eesti ajaloo valgete laikude” teemadel ajakirjanduses. Oleks pidanud juba teadma.

Kongressi resolutsioonis “Suhtumisest stalinismi kuritegudesse” nõudis nüüd rahvarinne vaid aastatel 1940–1945 toime pandud kohtuväliste repressioonide tunnistamist kuritegudeks inimsuse vastu, nende kuritegude organisaatorite kindlakstegemist ja nimede avalikustamist ning ainuüksi massimõrvade vahetute süüdlaste kriminaalvastutusele võtmist. 1949. aasta suurküüditamisest juttu ei olnud. Rahvarinde üldprogrammis nõuti pisut enam: kõigi, ehkki määratlemata jäetud “stalinistlike kuritegude” kuulutamist inimsusevastaseks ning jällegi üksnes “aktiivsete täidesaatjate” selgitamist, nende avalikustamist ja “süüküsimuse otsustamist”.

Rahvarinde tollase kongressi materjalidest selgub, et isegi “stalinistlikesse” kurjategijaisse suhtumine kujunes seal tüliküsimuseks. Programmi toimkonna nimel esinenud Rein Veidemann kõneles “väga suurest hulgast” kirjadest, milles nõuti kurjategijate andmist kohtu alla, sest üksnes nimede teatavakstegemine oleks ülekohtune ohvrite mälestuse suhtes. Ent ta teatas ühtlasi, et selles küsimuses toimus rahvarinde konsultatiivnõukogus tõsine arutelu ja et “meile tundus niisugune radikaalsus vastuolus olevat liikumise eetiliste põhimõtetega”. Kongressi kõnedest ei selgugi, miks rahvusvahelises õiguses kohustuslikuks tunnistatud tegevust, inimsusevastaste kuritegude karistamist, peeti ebaeetiliseks ja liiga radikaalseks. Sõnavõttudes kaitses samasugust seisukohta Rein Tamme, kes nõudis küll stalinismi ja stagnatsiooniaja poliitikat ja aktsioone elluviinud isikute väljaselgitamist ja nende ilmajätmist riiklikul tasandil omistatud privileegidest, kuid väitis, et “samas oleme humaanse ühiskonna nimel valmis loobuma karistusi kavandavatest hoiakutest”. Saarlane Valter Hommik tahtis teada, kes Eestimaal nende julmade tegude juures seisid, oma käsi määrisid ja neid nüüd peitma peavad, avalikustas Vassili Riisi nime ning vihjas valdade partorgidele ja täitevkomiteede esimeestele, kuid kuulutas, et “me ei poolda tasumistundi” ja “kõige suurem karistus on südametunnistuse piin”.

Õiglaselt valgustas probleemi üksnes Marju Lauristin: partei aparaadi ja parteidistsipliini jäik surve tähendas stalinismi ja stagnaaja tingimustes kommunistide vabatahtlikku loobumist oma südametunnistusest ja kriitilisest mõtlemisvõimest ning tõi kaasa sadade tuhandete kommunistide muutumise kaassüüdlasteks massirepressioonides; süü koorem on nii raske, et see takistab tänini ühiskonna vaimset vabanemist demagoogiast ja topeltmõtlemisest ning paneb ette tõkked stalinismi ametlikule ja avalikule tunnistamisele inimsusevastaseks kuriteoks koos kõigi sellest tulenevate moraalsete ja õiguslike tagajärgedega. Marju Lauristin avaldas kindlat lootust, et Eestimaa kompartei suudab end vabastada mineviku süükoormast ja lõpetada häbeliku minevikust möödavaatamise. Lootus, mis pole tänaseni täide läinud. Pikemate arutlusteta nõudis ka Heinz Valk hinnangut stalinismile kui inimsusevastasele süsteemile, ja Hando Runnel nõudis kogu Stalini aegse partei kuulutamist süüdi olevaks inimsusevastastes kuritegudes.

Edgar Savisaare lõppsõnast selgub, et redaktsioonikomisjon töötas stalinismi kuritegude küsimuses välja kompromissvariandi, mida taheti plaksutamisega vastuvõetuks lugeda. Seepeale laekus hulgaliselt proteste. Savisaar tegi arutlustele järsu lõpu ja esitas kongressile ultimaatumi: kompromiss kas võetakse kahekolmandikulise häälteenamusega vastu või kogu punkt jäetakse programmist välja. Otsustati hääletada. Hääletamise tulemustest andmeid pole, kuid punkt jäi sisse.

Partei kogu süükoorem on nüüdseks sisuliselt maha kantud, okupantide süükoormaga ei julgeta Venemaad pahandada. Kongressist möödunud kaheksa aasta jooksul on “stalinism” sõnades küll mitu korda hukka mõistetud, kohtuväliselt represseerituile lisaks on rehabiliteerituks tunnistatud ka ellujäänud poliitvangid, vangis ja küüdituses veedetud aeg läheb kõigil pensionistaaži kolmekordselt, kriminaalkoodeksisse on lisatud neli nuditud paragrahvi (vt eespool osa 7) ning suure usinusega, kuid tulemusteta on otsitud KGB agente... Aga see on ka kogu progress. “Kuldsest” stagnaajast on saanud paljude helge noorusmälestus, inimsusevastasteks kuritegudeks pole Eestis tunnistatud midagi konkreetset, Eesti vabaduse eest võidelnud metsavennad on ühe ministri arvates jäänudki bandiitideks, isegi küüditamisi püütakse tasapisi unustama hakata ja neid Tallinna linnavalitsuse loal rocksummeriga tähistada, sõjakuritegude konventsioonid on maha salatud, apartheidivastasest konventsioonist on saanud Aafrika probleem, ühtki “inimsusevastaste kuritegude organiseerija” nime (muidugi peale Stalini, Beria, Kummi, Moskalenko ja veel mõne kadunukese) pole välja selgitatud ega avalikustatud, privileege pole kelleltki ära võetud, “aktiivseist täideviijaist” on jõudnud kohtu ette vaid tudisevad raugad V. Riis ja I. Jakobson, kelle kuriteoasjad peatati ootamaks nende tervise paranemist. Et säästa eesti rahva teenelisi hävitajaid neile ettenähtud kõrgeimast karistusmäärast, südametunnistuse piinast, on okupatsiooni ja kommunismi saja tuhande surmaohvri nimekiri siiamaani koostamata, selleks vajalik pool miljonit krooni “leidmata”. Viimane täpselt nii suur summa kulus ülemnõukogu eksesimehe taskurahaks.

Asi on hull, aga mitte lootusetu. Õiguse vastu ei saa ükski. Rahvas nuriseb, ja demokraatlikus riigis ei saa teda keegi keelata alga-tust enda kätte võtmast. Sellest allpool, kuid kõigepealt täpsustame okupatsioonivõimu kaht liiki esindajate, okupantide ja kollaborantide juriidilise seisundi erinevusi.

Inimsusevastaseid või sõjakuritegusid toime pannud okupantide jätmine ilma karistuseta ei ole küll millegagi põhjendatud. Selline suhtumine tähendab rahva õigusteadvuse ja õiglustunde laostamist. Need kuriteod jätkusid kuni okupatsiooni lõppemiseni ja on kõigile teada. Kui juba nii jõledad kuriteod jäetakse karistamata, siis ei ole enam mõtet riigis üldse kedagi karistada. Siis ei ole mõtet kõnelda ka õigusriigist.

Juurdlused ja kohtupidamised kurjategijate suurte hulkade üle nõuavad suurt raha ja palju juristide tööjõudu, kusjuures ammuste ja salastatud asjade puhul ei saa igati õigustatud kahtlustust mitte alati laitmatult tõestada. Seetõttu on kasulik meeles pidada, et välismaalasi võib riigist välja saata ka halduskorras, kui neid põhjendatult kahtlustatakse Eesti riikluse või riigi julgeoleku kahjustamises või ohustamises, või Eesti seaduste või Eestis tunnustatud rahvusvaheliste konventsioonide rikkumises. See pole karistamine, vaid lihtne haldustoiming, kusjuures näiteks Eurokonventsiooni organid (komisjon ja kohus) jätavad riigi julgeoleku vajaduste üle otsustamise enamasti riikide siseasjaks. Ollakse nõus, et nagu igasugune isikute tegevusvabaduse piiramine, nii ka väljasaatmised on riigi enesekaitseks alati lubatud. Vanade asjade eest väljasaatmised on aga meie tingimustes põhjendatud alles siis, kui on juba olemas mingi hulk kohtulikult süüdimõistetuid.

Keerulisem on lugu endiste kollaborantidega. Nende puhul on kohtu alla andmine ainus võimalus, sest riik ei saa oma kodanikke riigist välja saata. Genfi konventsioonid, kuid ka apartheidivastane konventsioon, nõuavad karistamisel üsna kaugeleminevat tegevust, mis ka seletab, miks Eestis on kollaborantidest süüdlaste vastutuselevõttu siiani takistada püütud. Esimesel pilgul paistab, et löögi alla võib sattuda liiga suur osa endiste kohtute, prokuratuuri, sõjakomissariaatide ja muude Nõukogude riigiasutuste töötajaid (vt kõige massilisemate kuritegude loetelud osades 7.2 ja 7.3). Ometi, sügavamal küsimuse uurimisel selgub, et süüd kergendav “käsutäitjate printsiip” Nürnbergi otsustes ja Eesti kriminaalkoodeksi üldosa annab kohtutele võimaluse igaühe isikut piisavalt arvesse võtta ja lahmivast karmusest hoiduda. Neid võimalusi on eespool (osas 7.4) põhjalikult selgitatud.

Kurjategijate karistamine on nõukogudejärgse ühiskonna jaoks vältimatu enesepuhastus, õigusriiki jõudmise eeldus. Praegu valitud tee, nimelt tegelemine üksnes Stalini aja kurjategijate, 90-aastaste vanakeste uurimisega ja kohtu alla andmisega, muudab ühiskonna enesepuhastuse naljanumbriks. Sama naeruväärne on see, et viiendiku eesti rahva hävitamise ja miljoni inimese ahistamise eest on seni algatatud ainult 5–6 kriminaalasja ja neistki vähemalt 2 seiskunud. Genotsiid, apartheid ja sõjakuriteod eesti rahva vastu on ajalooline tõsiasi, kuid maailm hakkab neid alles siis märkama, kui on ette näidata mõnikümmendki süüdimõistetud kurjategijat. Kindlasti on vaja uurimise alla võtta Nõukogude võimu ja võimukandjate, okupantide ja kollaborantide kuriteod kuni kaasajani välja. Ja tunnistada peasüüdlasteks mitte väikesed “täideviijad”, vaid kuritegude organisaatorid, käsuandjad ja ideoloogid. Ka need, kes on Eestist lahkunud. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele ka need peamehed, kes kuritegudest teadlikud olid. Ainult siis on näha, et meie poliitiline eliit, osalt küll endiste kommunistide hulgast pärit, on oma minevikust vabanenud ning võtab Eesti iseseis-vust ja õigusriiki ometi viimaks tõsiselt. Ainult siis on maailmalt loota toetust eesti rahva enesetaastuse meetmetele, kui me neid kunagi rakendama asume (vt allpool osa 10.6).

Asjatundliku hinnangu on okupantide ja kollaborantide karistamise küsimuses andnud juba 1995. aasta alguses president Lennart Meri. Ta nendib, et sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude aegumatus on kujunenud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiibiks. Eesti riikliku iseseisvuse vastased kuriteod, nagu ka inimsusevastased ja sõjakuriteod peavad leidma õigusliku hinnangu. Üksnes kohtu poolt õiguse mõistmise kaudu saab niisuguseid kuritegusid tulevikus ära hoida, kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi, tugevdada rahvusvahelist usaldust, ergutada koostööd ning tagada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Eesti jaoks on sellel ka enese-puhastuse tähendus. Paraku leidub ka kõige traagilisemate ajaloo õppetundide järel inimesi, kanapimedaid kollaborante, kes ei ole suutelised õppima ja kes demokraatiale eelistavad totalitarismi.

Okupatsiooniaja kriminaalasjade uurimise vaevaline käikuminek Eestis on osalt tingitud sellest, et inimesed on nõukogude ajast harjunud kõiges riigi peale lootma ja riigis ainsat kriminaalasjade algatajat nägema. Ning harjunud uskuma, et kui kellestki juba ajalehes kirjutatakse, siis küllap ta kohe ka vastutusele võetakse. Nüüd on kord muutunud ja kuriteo tunnuste avastamine juurdleja, uurija, prokuröri, kohtu või kohtuniku poolt on algatamise ajendite hulgas kõigest üks viiest võimalikust. Sama oluline on kodanikualgatus, nimelt isikute avaldused, teated ettevõtetelt, asutustelt ja ametiisikutelt, samuti ühiskondlikelt organisatsioonidelt ja töökollektiividelt, kuid ka ajakirjanduses avaldatud andmed (tingimusel, et need adresseeritakse paralleelselt politseile või prokuratuurile). Avaldused võivad olla suulised ja kirjalikud, teated peavad olema kirjalikud. Tuleb näidata, millise kuriteoga on tegemist, lisades andmed ja tehiolude kirjeldused, mis viitavad kuriteo tunnustele ja, kui vähegi võimalik, kurjategija isikule. Samuti kuritegu tõestavad dokumendid ja arhiiviteatised, kui neid on. Esitajat hoiatatakse teadvalt vale kaebuse esitamise eest ja võetakse selle kohta allkiri.

Avaldusi ja teateid võib esitada kaitsepolitsei uurijale, prokurörile või kohtunikule. Kehtib avalduse või teate läbivaatamise kohustus. Tulemustest peab uurija, prokurör või kohtunik avaldajale kahe nädala jooksul teatama. Tulemuseks peab olema kas kriminaalasja algatamise või sellest keeldumise määrus. Algatamisest keeldumise peale võib edasi kaevata: uurija peale prokurörile, prokuröri peale kõrgemalseisvale prokurörile ja kohtuniku peale — kõrgemale kohtule. Kriminaalasja algatamise korral järgneb aga eeluurimine koodeksis ettenähtud korras. Kriminaalasja algatamisest tohib keelduda ainult motiveeritult, koodeksis ammendavalt loetletud asjaoludel.

Kuni kriminaalkoodeksis on inimsusevastaste ja sõjakuritegude paragrahvid veel muutmata, seni ei saa avaldustes ja teadetes piirduda kriminaalkoodeksi paragrahvidele viitamisega, vaid tuleb ühtlasi näidata rahvusvaheliste konventsioonide artiklid vastavalt eespool (osades 6 ja 7) toodud selgitustele. Sellest ajast saadik, kui kriminaalkoodeks on sätestanud nende aegumatute kuritegude karistusmäärad ja oma paragrahvides otseselt või kaudselt viidanud rahvusvahelistele normidele, on rahvusvahelise karistusõiguse konventsioonid Eestis muutunud juba iserakenduvaks. Kohtud on sunnitud neid kõiki arvestama. Praegu on kõige otstarbekam esitada avaldus või teade otse kohtunikule. Kohus on ainsana volitatud kriminaalseadust tõlgendama ning kohtu kaudu läheb kõige otsem tee juhtudel, kui on tegemist koodeksis puudulikult käsitletud kuriteoga. Keeldumiste korral tuleb muidugi edasi kaevata kuni Riigikohtuni välja. Otstarbekas on asjaajamise käiku põhjalikult ajakirjanduses valgustada, et endale kindlustada ühiskondlike survegruppide (õiglusest huvitatud organisatsioonide) abi. Mida kõrgem süüdistatav, seda madalam “uudise künnis” ajalehetoimetuses.

Et riiklikud asutused on üles näidanud vastutustundetut suhtumist inimsusevastaste ja sõjakuritegude uurimisse, siis jääbki peamine lootus õiglust armastavate inimeste kodanikualgatusele. Kui aga kõik 900 tuhat komparteilise minevikuta eestlast ja 50 tuhat süütut või peaaegu süütut endist komparteilast mõnekümne või mõnesaja kurjategija süüteod vaikimisega ära summutavad ja heaks kiidavad, siis tähendab see, et kõik tohib ja võib korduda: tapatöö, piinamised, küüditamised, süütute massiline vangipanek, laagrites virelemine, näljasurm, tsensuur, nuhkimine, jälitamine, pealtkuulamised, tagakiusamised — kõik! Viiskümmend aastat meie rahva ajaloost jäävadki lihtsalt mustaks auguks, kuhu jäljetult kaovad nii kuriteod, nende toimepanijad kui ka ohvrid. Kui pärast kõike olnut mitte midagi ei juhtu, siis oli olnu järelikult moraalselt vastuvõetav ja kõlbeline, — ja miks mitte teha seda uuesti, kui võimalus peaks avanema? Endiste kollaborantide ringkaitse tähendab seda, et meie riigi moraalne vundament on pehkinud ja mäda, tähendab Eestis ühiskondliku moraali laostumist, hea ja halva, moraali ja moraalituse sihilikku segiajamist.

10.6. Kuidas kindlustada eesti rahvuse säilimine

Eesti rahvuse säilimine läbi aegade on ohus. Seda ohtu näitab murettekitav eestlaste arvu kahanemine, mis on jätkunud ka pärast iseseisvuse taastamist. Teise maailmasõja eel oli eestlaste arv Eestis ümmarguselt miljon. 1989. aastal elas Eestis 963 tuhat eestlast, kaasa arvatud umbes 80 tuhat Venemaalt ümberasunud ja osalt venestunud idaeestlast. Niisiis oli 50 aasta jooksul kodueestlasi vähemaks jäänud ligi 120 tuhande võrra. Sama suur hulk jäi puudu isegi iseseisvumisaegsest 1922. aasta tasemest (=970 tuhat eestlast). See kõik on okupatsioonivõimu genotsiidikuritegude, nimelt 200 tuhande inimese füüsilise likvideerimise ja rahva taastootmises mitmeks aastakümneks kunstlikult tekitatud seisaku otsene tagajärg (vt eespool osad 4 ja 6.3). Nüüdseks on eestlaste arv veelgi vähenenud, iive on olnud negatiivne juba viis aastat.

Hädaohtu on veelgi suurendanud eestlaste asuala tükeldamine järjekindla rahvusliku segregatsiooniga ning suure osa rahvusterritooriumi, sealhulgas linnade paremate elamurajoonide kuritegelik anastamine 400 tuhande püsivalt ümberasustatud sovjetlase mahutamiseks. Meenutame, et Eestis on 11-s suuremas linnas eestlasi keskmiselt 37%, kusjuures neis linnades elab ühtekokku ligi pool Eesti praegusest elanikkonnast. Kogu Ida-Virumaal on eestlaste osakaal rahvastikus kõigest 18%. Kui arvestada, et 1938. aastal oli eestlasi riigi praegustes piirides keskmiselt 93% elanikkonna koguarvust, siis on tegemist rahvusliku katastroofiga: Eestit on tabanud okupatsiooni ja nõukogude apartheidi tingimustes toimepandud väga põhjalik etniline puhastus. CSCE esindajad Eestis ei rõhuta küll etnilist puhastust, kuid on märkinud rahvusliku segregatsiooni olemasolu ning nõudnud rahu ja julgeoleku huvides selle kaotamist.

Genotsiidi ja etnilist puhastust oleme siiani käsitlenud peamiselt kui inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid (osades 6, 7 ja 10.5). Karistamine karistamiseks, kuid võõrvõimu kuritegude ohvriks langenud rahval on ka õigus hakata ennast igal võimalikul viisil taastama ning taotleda selleks tuge ja abi teistelt maailma riikidelt. Ei tohi unustada küsimuse kõige olulisemat tahku, nimelt rahva arenemise, seega ka enesetaastamise õigust. See on osa rahva enesemääramisõigusest. Enesemääramisõigust on eesti rahva suhtes ametlikult tunnustanud peaaegu kõik maailma riigid. Vaatleme selle õiguse sisu tähtsamate rahvusvaheliste dokumentide alusel.

ÜR Harta sissejuhatus märgib ÜRO ühe põhitaotlusena kõigi rahvaste sotsiaalse arengu soodustamist, ning põhikirja art. 1.2 rõhutab rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtet kui üht rahvusvahelise suhtlemise alust. Põhikirja art. 55 täpsustab, et rahvaste enesemääramise põhimõtte austamisele rajatud suheteks on vaja stabiilsust ja heaolu, milleks ÜRO peab lisaks paljule muule edendama tingimusi rahvaste arenguks ja aitama kaasa inimõiguste järgimisele. Art. 56 kohustab kõiki ÜRO liikmesriike ühiselt ja igaüht omaette tegema organisatsiooniga koostööd art. 55 eesmärkide saavutamiseks. Siin peetakse silmas asjaolu, et maailmas rahu säilitamine on võimatu ilma õigluse tagamiseta, mis tähendab kõigi inimõiguste ühendamist lahutamatuks tervikuks, sealhulgas eriti rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte järgimist ja rahvaste arengu kindlustamist.

Need napisõnalised kohustused on põhjalikult lahti kirjutatud ÜRO PA resolutsiooniga 2625(XXV) kinnitatud deklaratsioonis rahvusvahelise õiguse printsiipidest riikide sõbralike suhete ja koostöö alal vastavalt ÜR Hartale. Deklaratsioon võeti peaassamblees vastu üksmeele alusel, mistõttu seda on peetud üldkohustuslikuks. Enesemääramise põhimõtte kohta selgitatakse seal muuseas, et see annab rahvastele õiguse vabalt, ilma välise sekkumiseta, määrata oma poliitilist staatust ning areneda. Nagu enesemääramise õigus, nii ka arenemise õigus on põhiline rahvale kuuluv kollektiivne inimõigus. Kõik riigid on kohustatud neid õigusi austama ning kaasa aitama, ühiselt ja igaüks eraldi, enesemääramise põhimõtte teostamisele.

Eesti rahva enesetaastamise seisukohast oluline arenemise õigus on sätestatud ka mõlemas inimõiguste rahvusvahelises paktis: tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktis ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste paktis. Nendes selgitatakse, et enesemääramise õigus hõlmab rahvaste õigust kehtestada vabalt oma poliitiline staatus, õigust kindlustada vabalt oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ning õigust vabalt käsutada oma loodusvarasid ja ressursse. Uuesti on rahvaste arenemise õigust kinnitanud 1975. aasta Euroopa julgeoleku ja koostöö Helsingi nõupidamise lõppakt oma nn põhimõtete kataloogis, kus muuhulgas öeldakse, et “kõigil rahvastel on alati õigus ... omal äranägemisel korraldada oma poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arenemist”.

Rahva sotsiaalse arenemise õigus hõlmab endastmõistetavalt ka õigust kasvada ehk rahvaarvu pidevalt suurendada. See kollektiivne inimõigus oli eesti rahvalt ära võetud 50 aastat sel teel, et suured rahvarühmad olid ilma jäetud õigusest elule ja isikupuutumatusele, veelgi suuremad aga paigutatud tingimustesse, mis taotlesid nende osalist või täielikku füüsilist hävimist ja sündimuse takistamist. Toimus erakordselt jõhker rahva diskrimineerimine: ahistamine koos eeliste kehtestamisega sisserändajaile.

Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti täitmist jälgiva, ÜRO juures töötava Inimõiguste komitee üldkommentaar 12(21) rõhutab enesemääramise õiguse erilist tähtsust individuaalsete inimõiguste tagamise eeltingimusena, enesemääramise (sealhulgas muidugi ka arenemise) õiguse võõrandamatust ning kõigi riikide ühist kohustust edendada enesemääramist rahvaste puhul, kes pole suutnud seda oma õigust teostada või kellelt see oli ära võetud.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ametlik üldkommentaar 3(1990) rõhutab oma punktis 14 samuti, et arengut toetav rahvusvaheline koostöö on kõigi riikide kohustus. Pakti täitmist jälgiv komitee, mis allub ÜRO Majandus- ja sotsiaalnõukogule, juhib tähelepanu iseäranis ÜRO PA 1986. aasta deklaratsioonile nr 41/128 arenguõiguse kohta ja nõuab, et paktiga ühinenud riigid arvestaksid täiel määral kõiki deklaratsioonis esitatud põhimõtteid. Deklaratsioonis mainitakse muuseas, et esmane vastutus rahvaste ja inimeste arenemiseks soodsate tingimuste loomise eest lasub vastavatel riikidel endil. Lisatakse aga, et kindlustamaks arenemist ja kõrvaldamaks arengu teelt takistusi on kõik riigid kohustatud tegema omavahel koostööd (art. 3.3). Muuhulgas peavad riigid võtma otsustavaid meetmeid kaotamaks rahvaste ja üksikisikute inimõiguste ulatuslikke ja häbiväärseid vägistamisi, mis on tingitud olnud apartheidist, igasugustest rassilise diskrimineerimise vormidest, kolonialismist, võõrvalitsuse ülemvõimust ja okupatsioonist, agressioonist, välisest sekkumisest ja ähvardustest rahvusliku suveräänsuse, rahvusliku ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu, sõjaähvardustest ja keeldumisest tunnustada enesemääramist kui rahvaste põhilist õigust (art. 5).

Selgub, et me oleme eesti rahva enesemääramisõigust kasutanud vaid poolenisti: oleme küll oma äranägemise järgi kehtestanud meile sobiva poliitilise staatuse, kuid oleme unarusse jätnud eesti rahva arenemisele soodsate tingimuste loomise, ehkki selleks kohustas meid rahvusvahelise õiguse kõrval ka meie oma põhiseadus (“tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”). Arenemise asemel oleks esialgu küll õigem kõnelda hoopis enesetaastamisest kui arenemise põhieeldusest, sest 50 aastat kestnud okupat-sioon, rassiline diskrimineerimine ja apartheid “vägistas” meie inimõigusi (eriti arenemisõigust) niivõrd “ulatuslikult ja häbiväärselt”, et kadus olematusse kogu sellele eelnenud poolsajandi rahvaiive alates eelmise sajandi lõpust ja rahvas paisati saja aasta võrra tagasi. Vägistamise kaotamisest saab rääkida alles siis, kui eestlaste arv on jälle ületamas miljonit.

Eespool (osades 5.3 ja 5.4) käsitletud diskrimineerimisvastane konventsioon määrab tingimused, millal ühe rahvuse arengu soodustamine tohib sattuda vastuollu kõigi inimeste võrdsuse põhimõttega. Konventsiooni artikkel 2.2 sätestab, et kui tegelik olukord seda õigustab (when the circumstances so warrant), siis peavad riigid rakendama erimeetmeid, et kindlustada rassigruppide võrdne (adequate) arenemine ja kaitse ning tagada neile inimõiguste täielik ja ühetasane kasutamine. Niisugused erimeetmed on kindlasti õigustatud eesti rahva puhul, kelle arenemine ja kasv oli N. Liidu pikaaegse ja sihikindla apartheidipoliitika tõttu tagurpidi kulgema hakanud. Artiklist 1.4 järeldub, et Eestis tohib mainitud erimeetmete ainsaks eesmärgiks olla rahva tegelik järeleaitamine tema arenguõiguse kui ühe tähtsama kollektiivse inimõiguse kasutamisel, näiteks okupatsioonieelse rahvaarvu taastamine, ja et soodustused tohivad jõusse jääda ainult seniks, kuni erimeetmeid põhjustanud eesmärk on saavutatud. Neil tingimustel ei saa erimeetmeid pidada muude elanikkonna gruppide diskrimineerimiseks.

Mahajäänute soodustamise kohustuse on riikidele kehtestanud ka Inimõiguste komitee üldkommentaar 18(37), mis selgitab tsiviil- ja poliitiliste õiguste paktis inimeste võrdsust sätestava art. 26 sisu. Selle kommentaari punktis 10 rõhutatakse, et inimeste võrdsuse põhimõte nõuab riikidelt mõnikord positiivset tegevust leevendamaks või kõrvaldamaks tingimusi, mis põhjustavad või aitavad jäädvustada paktis keelatud diskrimineerimist. Niisugune tegevus tohib vajaduse korral kaasa tuua osa elanikkonna ajutise eelistamise mõnes asjas. Kuni tegevus on vajalik tegeliku diskrimineerimise mõju vähendamiseks, tuleb niisugust vahetegemist rahvagruppide vahel pidada paktiga seadustatuks. Punktis 13 kinnitab Inimõiguste komitee uuesti, et kui mõistlike ja erapooletute põhjenduste alusel kehtestatud vahetegemine (differentiation) taotleb mingit paktiga seadustatud tulemust, siis ei saa kohtlemise erinevust nimetada teiste inimrühmade diskrimineerimiseks.

Nii näitavad rahvusvahelise õiguse dokumendid, et põhiseaduslik nõue “tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade” on niisugune riigi kohustus, mis toetub üldtunnustatud inimõigustele ja mida ei saa ega tohi mõista mitte ühegi teise inimgrupi diskrimineerimisena. Nägime, et Helsingi 1975. aasta nõupidamise lõppakt lubab rahvastel oma arenemist korraldada koguni omal äranägemisel, niisiis ilma seda kellegagi kooskõlastamata. Ka kaks tähtsaimat inimõiguste pakti annavad meile õiguse vabalt kindlustada oma arengut, seega ka õiguse omatahtsi rakendada kõikvõimalikke meetmeid eestlaste iibelanguse peatamiseks ja rahvaarvu taastamiseks. See on ka ainuke eelis, mida Eesti kui N. Liidu tohutute kuritegude ohver peaks enesele väsimatult nõudma: et ta saaks ka tegelikkuses kasutada rahva arenemise võõrandamatut õigust.

Eesti rahvast ähvardava teise hädaohuna sai eespool mainitud meie rahvusterritooriumi ebaühtlast asustatust põhirahvusega. Tükeldatud asuala on ajaloos sageli olnud tunnus, mis ennustab mingi rahva hääbumist. Sellepärast taotleski N. Liidu poliitika eestlaste sekka eraldi vene asundite moodustamist ehk etnilist puhastust ehk territoriaalset rahvuslikku segregatsiooni. Sellest tekkinud probleemide lahendamisel pole vaja isegi mitte kontrollida, kas ehk kedagi diskrimineeritakse, sest segregatsioon tähendab mõistemäärangu kohaselt juba iseendast kõigi omavahel eraldatute diskrimineerimist. Eestis 1991. aastal ratifitseeritud ja ammu jõustunud diskrimineerimisvastane konventsioon (art. 3) mõistab segregatsiooni otsustavalt hukka ja kohustab riike seda täielikult “välja juurima” kogu territooriumi ulatuses. Niisuguseid nõudeid, nagu nägime, on Eestile esitanud ka OSCE. Jääb üle vaid imestada, miks seda pole siiamaani tegema hakatud, kui see on ometi tõsine hädaoht eesti rahvale ja Eesti riigile, kõnelemata rahust ja julgeolekust kogu siinses Euroopa osas.

Mõlemad probleemid, nii rahvaarvu ohtliku kahanemise kui ka maa üleujutamise sisserändajatega, tõi 1988. aasta aprillis loominguliste liitude ühispleenumil täiel jõul avalikkuse ette nüüdne president. Tollane Lennart Mere kõne kujunes pleenumi keskseimaks, tema väljend “eesti rahva valupunktid” jäi kauaks ajakirjanduses vastu kajama. Ta kõneles eestlaste osakaalu langemisest 60% piirimaile, poolest miljonist sündimata jäänud eestlasest, rahva väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust, mille tagajärjed on šokk ja stress, suur enesetappude arv ja alkoholism. Ta kõneles eesti rahva diskrimineerimisest ning avalikustas, et kõigi mugavustega uuskorteritest läheb kaks kolmandikku migrantidele ja et 81% migrante elab Eesti linnade moodsates korterites. Põhiliseks eesmärgiks tunnistas ta rahvusliku iseteadvuse elustamise ja eestlaste arvu viimise uuesti miljonini. Põhiliseks valupunktiks, kuhu tuleks koondada meie piiratud rahalised vahendid ja seadusloome võimalused, tunnistas ta noore eesti perekonna ja nõudis sellele eeliste kindlustamist kõigi ees.

Sellest kõnest on möödas 9 aastat, aga eestlaste arvu tõstmiseks miljonini ja territoriaalse segregatsiooni kaotamiseks pole midagi tehtud. Noore eesti pere toetamise asemel hakati juba pool aastat hiljem, Rahvarinde üldprogrammis, kõnelema hoopis üldisest noore perekonna fondist, järelikult ka immigrantide iibe suurendamise vajadusest. Diskrimineerimisvastane konventsioon — ainuke rahvusvahelise õiguse dokument, mis võimaldab kannatanud inimrühmade ja rahvaste kollektiivset arengus järeleaitamist — ratifitseeriti Eestis 1991. aastal, kuid siiamaani pole vähimatki ette võetud selles peituvate võimaluste kasutamiseks. Selle asemel vaadatakse pealt, kuidas Venemaa postkommunistlik režiim teeb kõik, mis oskab, et sellesama konventsiooni ning tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti märksõnu ja norme Eesti vastu pöörata ja moonutatult oma uusimperialistlike taotluste teenistusse rakendada (vt eespool osa 9).

Miks Eesti poliitiline juhtkond ei ole tänaseni midagi ette võtnud eesti rahva rahvusvaheliselt tagatud arenguõiguse teostamiseks, eelkõige eestlaste rahvaarvu taastamiseks? Võib ju kahtlus-tada Vene mõju ja venehirmu, kuid õigem on vist uskuda Rootsi diplomaati D. S. Ahlanderit, kes erapooletu vaatlejana jälgis meie taasiseseisvumist otsast peale. Oma mälestustes pöördub ta ikka ja jälle tagasi mõnele teda kõige enam hämmastanud ja häirinud asjaolule: inimeste vaimsele stagnatsioonile, nomenklatuuri ja rahvarinde tegelaste “kohutavalt halvale” informeeritusele, “täiesti väärale” haridusele, iseäranis vähimategi teadmiste puudumisele inimõiguste valdkonnas ja juristide viletsale koolitusele. Ta aitas korraldada nende harimist, kusjuures rahvarinde juhtkonnal oli ainult üks eesmärk: saavutada olukord, et Eesti vastu poleks võimalik suunata vähimatki kriitikat inimõiguste alal ning et vene agitatsioon lõp-peks. Võib tõesti olla, et lihtsalt keegi ei teadnud, et eesti rahva enesemääramise õigus tähendab ka õigust areneda. Pealegi, arenemise põhjenduseks oleks vaja läinud liiga palju kommunistide kuritegude paljastamist, mida ei soovitud ja mida koguni kardeti (vt osa 10.5).

Meie suurim viga näib peituvat selles, et Eesti riik pole piisaval määral kontakti pidanud ÜRO kahe tähtsama inimõiguste erikomiteega, mis valvavad tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti ning diskrimineerimisvastase konventsiooni täitmist. Me pole suutnud kaheaastaste vahedega toimuvatel valimistel sinna ainsatki oma esindajat saata. Vähe sellest: me oleme rikkunud isegi oma lepingulisi kohustusi, mis näevad ette perioodilisi aruandeid inimõiguste alal Eestis valitsevast olukorrast ja meil rakendatud meetmeist. Näiteks diskrimineerimisvastase konventsiooni alusel oli vaja esitada esimene aruanne ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist Eestis ja edaspidised aruanded iga kahe aasta tagant. Meie pole esitanud ainsatki ja oleme Rassilise diskrimineerimise kaotamise komiteele võlgu kolm aruannet. Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti Inimõiguste komiteele esitasime suure hilinemisega vaid kõige esimese aruande ja võlgneme täiendavad aruanded. Nii pole midagi imestada, et neil komiteedel puudub õige ja küllaldane informatsioon Eesti kohta, mistõttu näiteks Inimõiguste komitee andis 1995. aastal Eestis inimõiguste alal valitsevale olukorrale eriti räige, tegelikkust väänutava hinnangu (vt eespool osa 9.5).

Riikide otsene kohustus teavitada ÜRO erikomiteesid olukorrast ja oma tegevusest inimõiguste valdkonnas taotleb kolme eesmärki: tegevuse ühtlustamist kogu maailma ulatuses, riikide abistamist nõuannetega ning vajaduse korral ka rahvusvaheliselt üldsuselt tuleva materiaalse abi organiseerimist. Aruannete koostamise ja oma tegevuse korralduse kohta on ÜRO avaldanud käsiraamatu. Aruannete ärakuulamise eesmärk on aruandva riigi ja komitee vaheline “konstruktiivne dialoog”, mis abistaks riiki paktiga või konventsiooniga enesele võetud kohustuste täitmisel ning teeks talle kättesaadavaks kogemused, mida komitee on kogunud teiste riikide aruandeid arutades. Komiteed omalt poolt võivad aruannete ja mujalt hangitud info alusel edastada lepinguosalistele riikidele ka “ettekandeid ja üldkommentaare” või “ettepanekuid ja üldisi soovitusi”. Kord aastas koostab kumbki komitee kogu oma tegevusest ja riikidele esitatud soovitustest üldaruande, milles ta muuseas käsitleb oma võimalikke muresid riikides kujunenud olukorra pärast. ÜRO Peaassaamblee võtab tavaliselt vastu resolutsiooni, milles annab komitee ja riikide tegevusele inimõiguste realiseerimise valdkonnas omapoolse hinnangu ja kavandab tarvilikud meetmed.

On selge, et kui tahame meetmetele eestlaste arvu suurendamise ja rahvusliku segregatsiooni kaotamise valdkonnas saada rahvusvahelise üldsuse heakskiitu, siis ei pääse me kuidagiviisi ÜRO komiteedest mööda. Euroopa inimõiguste konventsioon sätestab ainult üksikisikule kuuluvaid õigusi. Meie juures inimõiguste järgimist seiravad euroasjatundjad ei pea seetõttu rahvaste kollektiivsete õigustega tegelemist oma pädevusse kuuluvaks, ehkki inimõiguste paktid ja diskrimineerimisvastane konventsioon on ratifitseeritud kõigis Euroopa riikides (peale Iirimaa ja Türgi) ning ehkki kõik inimõigused, kaasa arvatud rahvustele kuuluvad, on tunnistatud jagamatuks ja vastastikku sõltuvaks. Euroopa inimõiguste konventsiooni art. 60 määrab samuti, et ükskõik millised siseriiklike seadustega või välislepingutega varem tagatud inimõigused ja põhivabadused jäävad konventsiooniga ühinenud riikides täiel määral kehtima.

Järelikult, rahva enesemääramisõiguse ja selles sisalduva arenemise õiguse kasutamine ning nende alusel abinõude rakendamine Eestis tuleb organiseerida sõltumata Euroopa Nõukogust ja Euroopa Liidust. Asjaolu, et meie eesmärk on Nõukogude vägivalla ja rahvusliku segregatsiooni tagajärgede kaotamine, lubab aga loota toetust niihästi Euroopast kui USAlt, sest just seda kõike on nende väga paljudes deklaratsioonides aastakümneid hukka mõistetud (vt eespool osa 3.1). USA puhul tuleb küll täiendavalt arvestada, et USA on allkirja andnud mõlemale inimõiguste paktile ja diskrimineerimisvastasele konventsioonile, kuid ei ole neist ühtki ratifitseerinud (1991. aasta andmed).

Me pole midagi nimetamisväärset ette võtnud ÜRO asutuste vähegi ulatuslikumaks või asjalikumaks informeerimiseks oma tohututest inimkaotustest, eesti rahva hääbumise ohust ning tungivast vajadusest midagi ette võtta eestlaste rahvaarvu taastamiseks ja pool sajandit kestnud etnilise puhastuse ja segregatsiooni tagajärgede leevendamiseks. Hädavajaliku töö tegematajätt maksab end nüüd eesti rahvale valusalt kätte. Venemaa on meie tegevusetust oskuslikult ära kasutanud. Üle viie aasta on kogu maailmas vohanud ulatuslik vene laimukampaania Eesti vastu, mis püüab ennetada kaebusi N. Liidu vastu ning selleks meid endid esitada paadunud natsionalistidena, inimõiguste rikkujaina ja “venekeelsete” ahistajaina. Eespool (osas 9) nägime, et neil süüdistustel puudub faktiline ja juriidiline alus ja et neid ei püütagi põhjendada. Ent piisava järjekindlusega korratav vale muutub kiiresti iseenda tõestusmaterjaliks, õpetas Joseph Goebbels.

Sellest järeldus: on viimane aeg asuda eesti rahvuse säilimist taotlevaid meetmeid kavandama, põhjendama ja kooskõlastama. Seda tuleb alustada nähtavasti Rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee kaudu, ja asi tuleb suurelt ette võtta. Maailmale tuleb selgeks teha, et meil on kindel tahtmine täita oma põhiseadust, veel kord kasutada eesti rahva võõrandamatut enesemääramisõigust ning hakata sellele toetudes uuesti arenema. Ning et me soovime oma arenemist juhtida selliselt, et rahu ja stabiilsus Eestis saaks kindlustatud palju tõhusamalt kui seda võimaldavad eespool (osas 9.5) kirjeldatud ühekülgsed, ainult “mitteajaloolise vähemuse” ehk immigrantide kaitsmisele suunatud euromeetmed.

Diskrimineerimisvastane konventsioon pakub meile selleks laialdasi võimalusi ja need tuleb täielikult ära kasutada. Eestis tuleb käivitada kaks suurt projekti. Esiteks tuleb kiiresti lõpuni viia eesti rahva kallal toimepandud genotsiidi ja apartheidi, samuti sõjakuri-tegude uurimine ja dokumenteerimine. See annab hädavajaliku aluse, millelt edasi minna, ja takistab Venemaad Eesti vastu valesid levitamast. Teiseks tuleb esimese projekti andmetest lähtudes kavandada rahvusvaheline projekt etnodemograafilise ehk rahvastikulise olukorra normaliseerimiseks Eestis. Teises projektis tuleb taotleda korraga kaht eesmärki, mis tegelikult püstitati juba 9 aastat tagasi: eestlaste rahvaarvu taastamist ja rahvusliku segregatsiooni täielikku likvideerimist. Alles piisavad edusammud mõlemas mainitud suunas loovad olukorra, kus saab hakata alustama vene immigrantide vähegi püsivamat integreerimist Eesti ühiskonda.

Esimese projekti põhiülesanne on veenvalt tõestada ÜRO ja Euroopa inimõiguslastele mõned olulised faktid, millest neil nähtavasti pole õiget ettekujutust: et füüsiliselt kadus tõesti viiendik eesti rahvast, et iive tõesti peaaegu peatati, et see oli kommunistliku partei juhtimisel toimetatud genotsiid ja apartheid, et okupeeritud väikeriigist veeti Venesse tõesti ligemale sada viiskümmend tuhat eestlast, et pool miljonit immigranti toodi okupeeritud maale tõesti riikliku organiseerimise korras ja etnilise puhastuse eesmärgil... Ühesõnaga: et eesti rahvas on jälgi vandenõu ja selle täideviimiseks toimepandud tohutute kuritegude ohver.

Vaatleme, mis on esimese projekti raames tehtud ja mis tuleb veel teha.

Kõige näitlikum ja seetõttu kõige veenvam tõestusmaterjal eesti rahva hävitamise kohta on hukatute, tapetute, vangipandute ja küüditatute võimalikult täielikud nimestikud. Inimkaotusi on meil kõige rohkem uuritud, sest nende arvelevõtuks vajalikud KGB ja muud toimikud ja kartoteegid on enamikus alles. Nii on juba ilmunud kaks nimestikku 1941. aasta küüditamisest, osaline nimestik 1941. aasta mõrvatuist, paar linna ja maakonna nimestikku 1949. aasta küüditamisest, esimene suur köide Leo Õispuu juhtimisel tehtavast kõikehõlmavast vangistatute registrist, nimestikud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi, kaadriohvitseride ja arstkonna saatuse kohta, mõned lühemad erinimistud jne. Eriti põhjalikku tööd on tehtud Sakalamaal, kus kirjasaatjate andmeile toetudes on koostatud üksikasjalikud uurimused eraldi iga kihelkonna inimkaotuste ja represseeritute kohta. Loodetavasti on kavas ka maakonna üldistav köide, milles ilmneks genotsiidi kogu ulatus võrreldes ajaga enne Nõukogude okupatsiooni.

Palju olulisi töid on pooleli ja nende valmimine lükkub pidevalt edasi. Uuringuteks ja andmete töötlemiseks hädavajalikke rahalisi vahendeid on Eesti valitsused eraldanud äärmiselt vähe. Tehtu aluseks on olnud tegijate kohusetunne ja tasuta töö (et mitte öelda isamaa-armastus). Kaasaegsete andmekogumite loomiseks tarvilik arvutibaas on tegijail peaaegu olematu. Trükikulusid on kaetud suuremalt jaolt pagulaseestlaste rahaabiga.

Käsilolevate tööde jätkamiseks ja lõpetamiseks läheb kiiresti vaja mõni miljon riiklikke finantseeringuid. See on häbiasi, et nii väikest summat pole senini “leitud”. Osa äärmiselt vajalikke töid on koguni alustamata. Näiteks olemas või tegemisel olevaist nimestikest tuleks koostada väljavõte hukatute ning laagreis ja küüdituses hukkunute nimedega. Seda surmaohvrite nimekirja tuleks täiendada andmetega tapetud metsavendadest, hävituspataljonide ja punaväe terrori ohvreist, “suure põgenemise” käigus Läänemerel uputatuist ja pärast sõda sõjavangis hukkunud eestlastest. Vajalik on põhjalik uurimistöö arhiivides, nähtavasti ka andmete kogumine kirjasaatjate abil. Ja lõpuks, unustatud on 15000 N. Liidu tagalas punaarmee “tööpataljonides” surnuks näljutatud meest, kellega pole tegelnud mitte keegi, kõige vähem punaarmeest parteisse astunud ja seal karjääri teinud korpusemehed.

Teine liik materjale genotsiidi ja apartheidi tõestamiseks on dokumendid ja nende põhjal represseerimiste kohta tehtud analüüsid. Dokumentide avaldamise ja analüüsi valdkonnas pole olukord sugugi kiita.

N. Liidu partei, valitsuse, halduse ja “õiguskaitse” dokumentidest massirepressioonide kohta on lisaks lünklikule vene väljaandele ilmunud kaks köidet kapitaalset Hilda Sabbo kogumik-ku. Kõige olulisem oleks läbi töötada NLKP siinsed dokumendid, kuid iseloomulikul kombel on nendest kogu uuem osa arhiividesse andmata. Igaüks võib ise teha oletusi, kelle käes midagi on. Keegi ei julge väita, et neid pabereid ei ole hävitatud. Pealegi valitses komparteis tava, et kõige rahvavaenulikumad dokumendid anti partei asjameestele allkirja vastu lugeda ja siis nad kadusid (?). Telefonilistest korraldustest, mis valgustkartvates asjades olid ülekaalus, ei jäänud harilikult mingeid jälgi (?). Ajakiri “Akadeemia” alustas 1991. aastal parteidokumentide avaldamist vastupanuliikumise kohta. Sari pidi hõlmama dokumendid kuni 1950. aastani, kuid miskipärast lõppes 1946. aasta juulikuu dokumendiga. Lisaks on eraviisiliselt ilmutatud veel 5 kogumikku “sortside” endi mälestusi kommunistliku partei hävituspataljonide tegevusest 1941. aastal ja tagasihoidlik dokumendivalimik 1949. aasta märtsiküüditamise kohta. See on ka peaaegu kõik. Partei saladused on pühad.

Ehkki asi ilmselt ei meeldi meie praegusele valitsusele ja mõnele parteile, kuid midagi pole parata: kui nad ei leia inimjõudu ja raha kommunistliku partei säilinud dokumentide kiireks läbitöötamiseks ja avaldamiseks, siis see tõestab, et nende ridades on otsustusõigus endiste kollaborantide käes. Sama hukkamõistev järeldus kehtib veelgi suuremal määral NLKP siinse järglase, nn Eesti demokraatliku tööpartei kohta. Kes väidab, et ta on pööranud uue lehekülje, see tõestagu seda tegudega. Sõnu on kuuldud viiskümmend aastat.

Analüüsidest on tähelepandavad mitu suurel määral Muinsuskaitse Seltsi kirjasaatjate tööle rajatud kokkuvõtvat käsitlust Mart Laari sulest, Jaan Isotamme uurimus KGB tegevusest ning Ülo Jõgi uurimus Soomega seotud vastupanijaist. Hiljuti lisandusid neile ajaloolase Indrek Jürjo üldistav teos KGB tegevusest eesti pagulaste jälgimisel, mis on Eestis esimene ulatusliku arhiivimaterjali alusel tehtud teaduslik uurimus KGB kohta, ning Kaljo-Olev Veskimägi põhjalik teos Nõukogude tsensuurist Eestis.

KGB tegevust käsitlevate dokumentide poolest on Eestisse jäänud allikabaas lünklik, mitu fondi hõlmab ainult ajajärku kuni 1960ndate aastate alguseni, ja mahukast väljasõidutoimikute kollektsioonist läks KGB arhiive ülevõtva Hardo Aasmäe komisjoni tegevuse ajal 1992. aastal kaduma kümneid tuhandeid toimikuid, sellest suur hulk tuntumate ühiskonnategelaste omi. Arhiivinduse spetsialiste komisjonis polnud. Paljudel juhtudel jääb mulje, et KGB on lisaks teinud arhiivimaterjalide seas sihiliku valiku kutsumaks esile “nõiajahti” kas vägisi värvatud ja vastumeelselt “töötanud” või talle väärtusetute isikute vastu. Pole välistatud ka nõukogude korrale iseloomulikud võltsingud ja juurdekirjutused eesmärgiga näidata KGB tööd edukamana kui see oli tegelikkuses. Indrek Jürjo teos näitab, et arhiiviandmed võimaldavad uurida KGB töömeetodeid (hea seegi!) ja saada peamiselt kaudset infot konkreetsete inimeste kahtlustamiseks koostöös KGBga. Ent nuhkide kohtulikuks karistamiseks piisavaid tõendeid on arhiivides vähe: need on hävitatud, Venemaale viidud või ära varastatud. Ajalehtede teatel on kadunud koguni Eesti valitsuse dokumente, mis puudutasid KGB “likvideerimist” (Savisaare–Bakatini läbirääkimisi). Järeldus: KGB asemel tuleb esmajoones uurida parteid ja nõukogulikke asutusi.

 

Aastatel 1989–1992 jäi nõukogude asutuste ja ettevõtete ümberkorraldamisel palju materjale arhiivi üle andmata. Kollaborandid, kes võisid isiklikult huvitatud olla nende mainet kahjustavate dokumentide kaotsiminekust, said seda volilt organiseerida. Näiteks tsensuuriameti salajased toimikud alates 1976. aastast saatis selle kolleegium (ülemus Kurt Ingermann jt) kõik Moskvasse. See toimus alles 12. oktoobril 1990, kui tsensuuriamet oli Eestis juba 12 päeva likvideeritud olnud. Endiste nn liiduliste ja liidulis-vabariiklike ministeeriumide ja ettevõtete arhiividest peaksid muuseas nähtuma üritused Eestisse immigrantide värbamiseks, kuid seda on võimalik tuvastada ka Venemaa ajalehtedes (eriti kohalikes) avaldatud kuulutuste järgi. Suurt huvi pakuks analüüs korterite jagamise poliitikast Tallinnas ja muudes linnades, mida isegi viimane ülemnõukogu hukka mõistis. Veelgi olulisem oleks uurimus rahvuslikust segregatsioonist kogu Eestis. Vajalik oleks ka analüüs nõukogude apartheidi raames läbiviidud talurahva rängast diskrimineerimisest rassistlikul klassipäritolu alusel. Seda peaks abistama Maaliit, kellel on parim ligipääs kolhooside ja sovhooside dokumentidele. Soovida võib paljugi, aga mida pole, seda pole.

Eesti riigiasutuste ükskõikne ja möödavaatav suhtumine okupatsiooniaegsete genotsiidi-, apartheidi- ja sõjakuritegude dokumenteerimisse on kestnud tänapäevani. Natuke liiga lihtne on vihjata inimjõu ja raha nappusele. Kuni midagi pole tehtud, jäävad kehtima eespool kirjapandud hukkamõistvad järeldused. Mitu ma-hukat tööd, millest oleks võinud saada väärtuslikke andmeid eestlaste ahistamisest, on tehtud ilma niisuguseid vajadusi arvestamata. Näiteks justiitsministeeriumi eestvõttel on lastud tühistada tuhatkond nõukogudeaegset seadust, seadlust, otsust ja määrust, kuid pole kuulda, et kõrvalsaadusena oleks tekkinud eesti rahvast diskrimineerivate ja represseerivate õigusaktide nimestik, samuti pole avalikkusele esitatud tollaste salastatud seadluste ja määruste nimestikku (analüüsi poleks julgenud lootagi). Kodakondsus- ja migratsiooniameti tegevuse suurim vajakajäämine on Eesti elanike register. Selle tarvilikkusest räägitakse juba aastaid, aga asi ei edene. Eesti rahvusest isikute kohta omaette andmed puuduvad. Sotsiaalministeerium arvestab kannatanuile pensionide määramisel represseeritustaaži eraldi ja on oma andmebaasi arvuteil korrastanud, kuid pole midagi teinud vangistuses ja asumisel veedetud aastate hulga kokkuarvamiseks ja avalikustamiseks. Sotsiaalministeeriumi andmebaasis on arvel ka pensionile läinud okupantide ja kollaborantide töökohad ja tööaastad, mille eest Eesti riik neile pensioni maksab. Pole teada, et keegi oleks selliste andmete vastu huvi tundnud (ja kas nende kallale lubataksegi?). Kokkuvõte oleks tarvilik kas või Venemaa ja maailma veenmiseks, et meie inimarmastus on tõepoolest piiritu.

Eestis toimepandud genotsiidi- ja apartheidikuritegude olemasolu kõige kindlamad tõendid maailma veenmiseks oleksid demokraatliku riigi kohtuotsused. Sellest veel üks järeldus: kuritegude karistamisel on Eestis õigluse kõrval ka teine, tähtsam eesmärk: olla tõestusmaterjal rahva säilimist toetavates üritustes. Jutud eestlaste sihikindlast hävitamisest ja ahistamisest jäävad paljalt juttudeks seni, kuni pole ette näidata kohtu korras tuvastatud ja süüdi mõistetud kurjategijaid. Karistamise peaeesmärk on siin tõe tõestamine, teises järjekorras rahva vaimne enesepuhastus ja õiglus, kuid üldse mitte kättemaks. Sellepärast suhtusimegi eespool (osades 7.4 ja 10.5) ükskõikselt karistuste suurusesse. Ent ometi: sõjakurjategijate karistamise vajadus on viimasel ajal (mai–juuni 1997) rahvusvahelises ulatuses uuesti esiplaanile tõstetud, mida näitavad USA ja teiste riikide järsusõnalised nõudmised Serbia, Horvaatia ja Bosnia vastu Daytoni rahulepingu alusel. Ja ka meil on siin nähtavasti õige koht rõhutada, et väga tähtis on alustada kriminaalasju Venemaale pakku läinud peasüüdlaste vastu, üritada need välja nõuda ja selleks kogu maailma inimõiguslaste abi taotleda.

Lõpuks ei tohi unustada vajadust hoida eesti rahva säilitamise probleeme pidevalt maailma avalikkuse vaateväljas. Ülevaated rahva hävitamise ja ahistamise kommunistlikust poliitikast Eestis ja selle tulemustest peavad olema kättesaadavad tähtsamais võõrkeeltes ning neid tuleb jagada Eesti saatkondades ja igasugustel rahvusvahelistel kokkutulekutel. Neil teemadel tuleb korraldada rahvusvahelisi konverentse. Tuleb arendada kontakte teiste riikide organisatsioonidega, mis juba ammust aega tõhusalt tegelevad kommunismi inimvaenuliku poliitika uurimisega (näiteks kannatanute ühingud, mitmesugused teadusasutused). See on valdkond, millest Eesti on senini eemale hoidnud: riigiasutustel pole olnud tahtmist, ühiskondlikel organisatsioonidel pole jätkunud jõudu ega raha. Võiks teha koostööd näiteks ka suurejoonelise Kommunismi muuseumiga Washingtonis (mõeldud sealse juutide Holocausti muuseumi paarilisena). Eesti-teemalist väljapanekut sellesse muuseumisse oleks juba praegu õige lihtne koostada. Ja miks mitte asutada ka Eestis kommunismi muuseum.

Eesti rahvastikulise olukorra normaliseerimise projekt põrkub arvatavasti Venemaa ägedale vastuseisule, sest see nõrgendab N. Liidu suursaavutusi etnilise puhastuse valdkonnas ja halvendab Venemaa neoimperialistlike kavade (vt eespool osa 9.1) eduväljavaateid. Sellepärast kirjeldasimegi Eesti taotlusi põhjendavat dokumenteerimisprojekti nii pikalt, ehkki rahva enesemääramise ja arenemise õiguse alusel võime igasuguseid meetmeid rakendada omal äranägemisel ja ilma kelleltki luba küsimata. Aga eestlastel on minevikust kaasas väga ränk koorem. Seetõttu on inimesi, iseäranis varem NLKPga seotuid, väga lihtne Venemaaga ära hirmutada, — ja igasugune eneseturve on siin omal kohal.

Tegelikult pole rahvastikulise olukorra normaliseerimises mitte midagi venevastast, vaid see eeldab inimõiguste tagamist kõigile täpselt nii, nagu need õigused on omavahel tihedalt seotud — ühtpidi individuaalsed inimõigused, mis ongi juba kindlustatud kõigile Eesti elanikele, ja teistpidi kollektiivsed, sealhulgas kogu eesti rahvale kuuluvad inimõigused, mida Eestis praegu veel piisaval määral ei järgita. Järgnevalt esitame normaliseerimise projekti kohta paar üldist põhimõtet ja juriidilist kaalutlust. Projekti konkreetset sisu ja selle raames rakendatavaid meetmeid ei saa siinkohal kavandada, sest see on poliitiliste otsuste küsimus ning nõuab pealegi täiendavate lähteandmete kogumist rahvastiku praeguse olukorra kohta. Soovitused andmestiku kõige üldisema sisu ja kogumise metoodika kohta leiduvad ÜRO aruannete koostamise käsiraamatus. Andmeid tuleb muidugi täiendada eespool iseloomustatud dokumenteerimisprojekti alusel.

Rahvastikulise olukorra normaliseerimise projekti peaeesmärk peaks olema eestlaste arvu taastamine miljonini. Eesmärgi saavutamise abinõud kavandati juba loominguliste liitude ühispleenumil 1988. aasta aprillis. Tollal Lennart Mere kõnes esitatud meetmed on mõneti vananenud, nüüd tahaks loota, et ta korraldab presidendiameti mõjuvõimu kasutades uue meetmete projekteerimise. Loomeliitude pleenumil algatatud ülemaailmne eesti pere sihtkapital näib praegugi olevat sobivaim projekti rahastamise vorm. Ent Eestis ratifitseeritud diskrimineerimisvastane konventsioon lubab nüüd kehtestada soodustusrežiimi eesti rahva suhtes eraldi kogu muust elanikkonnast — ja seda võimalust tuleks maksimaalselt kasutada. Tänu konventsioonile saab eesti pere sihtkapitali nüüd olulisel määral täiendada riigieelarvest tulevate vahenditega ja taotleda Rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee kaudu lisaks ka rahvusvahelist abi.

On tulnud aeg, et 1988. aastal meie valupunktiks tunnistatud noore eesti pere toetamine ometi viimaks käima pandaks. Eriti suured soodustused tuleks kehtestada lasterikastele peredele: pereemad oleks seal otstarbekas riigi palgale võtta. Meie poliitilises praktikas ja sotsiaalses astmestikus on noor eesti perekond endiselt viimasele kohale tõrjutud, peetakse ägedat poliitilist võitlust eeliste taotlemiseks hoopis pensionäridele, tagastatud majade üürnikele, riigiametnikele, põllumeestele ja kellele tahes, ainult mitte neile, kelle heast käekäigust sõltub eesti rahva püsimajäämine.

Rahvastikulise olukorra normaliseerimise projektis tuleks eestlaste rahvaarvu tõstmisega algusest peale siduda rahvusliku segregatsiooni likvideerimine kõikjal Eestis, kuid iseäranis Ida-Virumaal. Selle probleemi eiramine tähendab diskrimineerimisvastase konventsiooni otsest rikkumist. Probleemi lahendamine on Eestis poliitilise tasakaalu ja julgeoleku tagamise seisukohast palju kordi tähtsam kui meile pealesurutav “mitteajaloolise vähemuse” kaitsmine. Kõigile on selge, et just Ida-Virumaal asub Eesti kõige ohtlikum võimalik kriisikolle. Segregatsiooni kaotamine nõuab seal esmajoones erisoodustuste loomist eesti rahvusest isikuile, kes sinna ümber asuvad või seal juba elavad. Kõne alla võiksid tulla ümberkolimise kulude tasumine, riigi tagatisega sooduslaenud majapidamiste asutamiseks, palgalisad riigieelarvest töötasu saajaile, soodustused investeerijaile ja palju muud. Tuleks kaaluda ka mõne majanduslikult ebatasuva ja vananenud sisseseadega suurtehase kaotamist koos nende vene tööliskonna hajutamisega. Siin tuleb riiigil kanda kulusid, kuid Nõukogude võimu pärandina esineva segregatsiooni “väljajuurimiseks” on meil diskrimineerimisvastase konventsiooni alusel eriti suur õigus saada abi teistelt lepinguosalistelt riikidelt (üks võimalik idee vt eespool osa 9.5 lõpus).

Eesti rahva füüsilise hääbumise oht kestab. Selle kõrvaldamine on riigi tähtsaim ülesanne, mille täitmata jätmist ei saa millegagi õigustada. On mõistetav, et esimesed aastad pärast vabanemist kulusid õigusriigile ja majandusele aluste loomiseks. Nüüd aga tegelevad valitsused juba mitu aastat kolmandajärguliste küsimustega, sisuliselt paigaltammumisega ja erakondliku eneserikastamisega, üks skandaal ja korruptsioonilugu ajab teist taga, aga rahva tulevikust, isegi rahvuse säilimise kindlustamisest ei hooli keegi. Oleks nagu tagasi tulemas õnnis stagnaaeg koos kõigi väärnähtustega, mida loomeliitude pleenum esile tõstis. Kirjutame 1988. aasta kõnede kogumikust maha mõned märksõnad: massilised riigivargused, leebus ebaaususe vastu, oma tõelise tegevuse varjamine rahva eest, salastamine, andmete võltsimine, kõlbeline väärastumine, silmakirjalikkus, kahekeelsus, ameti kuritarvitamine isiklikes huvides, “nomenklatuuri” privileegid, riigiasjus minnalaskmise talumine, usaldamatus rahva vastu, kurjategijate karistamatus, ebaausus, hirm tunnistada tõtt, ajaloos valgete laikude lubamine, kommunismi kuritegude kustutamine rahva mälust ... Nähtavasti tuleb uuesti meenutada veel üht ammust loosungit, sedapuhku aga range elluviimise eesmärgil: plats nõuab ikka veel puhastamist!


Vt aegumatuskonventsiooni art. IV, genotsiidivastase konventsiooni art. V, diskrimineerimisvastase konventsiooni artiklid 2.1.c ja 4, apartheidivastase konventsiooni artiklid I.2 ja IV, Genfi I konventsiooni art. 49, Genfi II konventsiooni art. 50, Genfi III konventsiooni art. 129, Genfi IV konventsiooni art. 146 ning Genfi I protokolli art. 80, 84, 85.1 ja 86.1.

Viites 368 osundatud seadus.

Nii ütleb eelmises viites osundatud seaduse §1.

Sama seaduse §2 punkt 1.

Pikamäe, Priit. Rahvusvaheliste lepingute rakendamisest Eesti õigussüsteemis. Ajakiri “Juridica” 1995, nr 8, lk 343–344.

PS §-id 3 ja 123 lg 2.

P. Pikamäe artikkel, lk 344.

Selle seaduse §1.

Riigi Teataja seadus RT I 1993, 20, 352, §6 lg 2.

Nende loetelu vt viites 389, lisaks ka Genfi I protokolli art. 83 ja 84.

PS §3 lg 2.

Viites 365 osundatud konventsioon, art. 26 ja 27.

PS §149.

Viites 368 osundatud seadusega kriminaalkoodeksisse lisatud uue 1. peatüki §611. Peatükk sisaldab peale selle veel kolm sõjakuritegude paragrahvi.

Viites 259 osundatud konventsioon, art. II punktid c ja d.

Viites 335 osundatud apartheidivastase konventsiooni art. II punkt a.

P. van Dijk, G. J. H. van Hoof. Theory and Practice of the European Convention on Human Rights. Deventer–Boston, Kluwer Law & Taxation Publishers, 1990, lk 226–241.

Aegumatuskonventsiooni art. I(b).

Apartheidivastase konventsiooni art. II punktid c ja f.

H. Lindmäe, viites 153 osundatud artikli lk 430 ja viide 1.

Sama artikkel, lk 431–432.

Vt Genfi konventsioonides “igal ajal ja kus tahes” karistatavad sõjakuriteod.

Õispuu, Leo. Repressioonidest ja nende tagajärgedest. Ajaleht “Memento” 1996, nr 2 (märts–aprill), lk 2.

H. Lindmäe, viites 153 osundatud artikkel, lk 432.

V. Niitsoo, viites 239 osundatud uurimused.

Sarv, Enn. Kitsed kärneriks. Vastus ülemkohtuniku enesekaitsele. Ajaleht “Eesti Aeg” 1992, 26. juunil, lk 6. Vt ka artiklis viidatud varasemaid kirjutisi ning viites 296 osundatud J. Kirikali kirjutist.

Apartheidivastase konventsiooni II artikli punkt a–ii.

Apartheidivastase konventsiooni II artikli punkt d.

EV ÜNP seadlus 16. oktoobrist, RT 1990, 15, 163.

Apartheidivastase konventsiooni II artikli punkt c.

Vt viide 368.

Genfi IV konventsiooni art. 6 ning I protokolli art. 1.4 ja 3(b).

PS sissejuhatuse lg 2 ja §1 lg 2. Vt ka eespool osad 3.4 ja 3.5.

Genfi I konventsiooni art. 49, II konventsiooni art. 50, III konventsiooni art. 129, IV konventsiooni art. 146 ja Genfi I protokolli art. 80.

H. Lindmäe, viites 153 osundatud käsitlus, lk 430–432.

Genfi IV konventsiooni art. 147 ja 3.1, punktid a, b, c, d ning Genfi I protokolli art. 11, 85.1, 85.4 ja 85.5.

Genfi IV konventsiooni art. 49, lg 6.

Genfi esimese protokolli art. 85.4 punkt a.

RT 1990, 16, 179: ÜNP seadlus linnavolikogu otsuste tühistamiseks.

Genfi III konventsiooni art. 13 ja 130 ja I protokolli art. 11.

Genfi esimese protokolli art. 85.3(e) ja 85.4(b–c).

Genfi III konventsiooni art. 13.

Genfi konventsioonidele ühise art. 2 teine lõik ning Genfi esimese protokolli art. 1.3 ja 1.4.

Viites 10 osundatud resolutsiooni art. 7.

H. Lindmäe, viites 153 osundatud käsitlus, lk 432.

Genfi esimese lisaprotokolli art. 85.4 punkt c.

Viites 130 osundatud allikas, art. 56.

Kriminaalkoodeks (tervikvaike). RT I 1997, 21/22, 353: §36–§39.

Kriminaalkoodeksi §38 pp. 4, 2 ja 3.

Viites 350 osundatud resolutsioon nr 3074, §2 ja §4.

Kriminaalkoodeks, §37.

Kriminaalkoodeks, §14.

Kriminaalkoodeks, §39, §47, §55.

Jälitustegevuse seaduse, kriminaalkoodeksi ja kriminaalmenetluse koodeksi muutmise ja täiendamise seadus, RT I 1995, 15, 173: §4.

Peatükk 8

A. Krikmann ja I. Sarv /toimetajad/. Eesti vanasõnad III. Tallinn, “Eesti Raamat”, 1985, vanasõna nr 14591.

D. S. Ahlander, viites 286 osundatud teos, lk 78–79, 75, 157.

D. S. Ahlander, lk 79.

V. Niitsoo, viites 239 osundatud 1992. aasta artikkel.

T. Kelam, viites 45 osundatud artikkel ja selle lisad.

S. Kiin, R. Ruutsoo ja A. Tarand, viites 291 osundatud raamat.

Vahtre, Lauri. Vabanemine. Eesti 1987–1992. Tallinn, IM Meedia, 1996. – Sellele põhjalikule ülevaatele lisaks vt A. Terrase ja D. S. Ahlanderi teosed, millele osundati viidetes 285 ja 286. – Vt ka rmt: Eesti poliitilise mõtte ajaloost. Valitud artiklid 1987–1991. Tallinn, Jaan Tõnissoni Instituudi Kirjastus, 1992.

Kõigi dokumentide vaikeid vt ajaleht “Noorte Hääl” 19. novembrist 1988.

Sarv, Enn. Ühest unustatud kokkuleppest. “Eesti Ekspress” 5. aprillil 1991, lk 8.

Teder, Indrek. Liidulepingu võimatus. Vt rmt: Eesti poliitilise mõtte ajaloost. Valitud artiklid 1987–1991. Tallinn, Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, 1992, lk 35–36. /Äratrükk väljaandest “Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid” 1988, nr 3./

L. Vahtre, viites 489 osundatud raamat, lk 73.

Haug, Toomas. Viis aastat tagasi astus kokku Eesti Kongress. /Intervjuu T. Kelamiga/. Ajaleht “Rahva Hääl” 20. märtsil 1995.

Kelam, Tunne ja Laar, Mart. Kodanike komiteedest. Viites 140 osundatud Kääriku metsaülikooli etteastete kogumik, lk 122–130.

Nende ja edaspidi mainitute EK dokumentide vaikeid: “Päevaleht” 1990, 13. märtsil.

D. S. Ahlander, lk 52 ja 76.

ENSV ÜN ja Valitsuse Teataja 1990, 12, 180.

“Päevaleht” 13. märtsil 1990, lk 3.

Otsus Eesti Vabariigi ja NSVLiidu suhete kohta, RT 1990, 5, 64.

ENSV ÜN ja Valitsuse Teataja 1990, 12, 179, ning 1990, 15, 248.

D. S. Ahlanderi teos, lk 92–94.

Savisaar, Edgar. Kõne Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu I istungjärgul 3. aprillil 1990. a. Kogumikus: Edgar Savisaar. Kõned. Tallinn, “Olion”, 1990, lk 53–56, eriti 55–56.

D. S. Ahlander, lk 132.

D. S. Ahlanderi teos, lk 94–99 (eriti lk 95) ja 132–133.

Savisaar, Edgar. Määrav on rahva tahe. Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse liikme Edgar Savisaare kõne Eesti Vabariigist (Eesti raadios 16. sept. 1989. a). vaike nädalalehes “Reede” 1989, 22. septembril, lk 2.

Koolmeister, Indrek. Eesti Vabariigist ja tema kodanikest. “Edasi” 1989, 12. juuli. Artikli taastrükk: Eesti poliitilise mõtte ajaloost. Valitud artiklid 1987–1991. Tallinn, Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus, 1992, lk 51–53.

D. S. Ahlanderi teos, lk 217–218.

Afanasjev, Juri. Venemaa mittekaasaegne kaasaeg. “Päevaleht” 1993, 18. märts. /Lühendatud tõlge ajalehes “Rossija” ilmunud pikemast artiklist/.

D. S. Ahlanderi teos, lk 208–209, 13–14.

ENSV ÜN ja Valitsuse Teataja 1990, 14, 239.

L. Vahtre, viites 489 osundatud raamat, lk 80–81.

D. S. Ahlander, lk 104.

Raidla, Jüri. Teel kriisist õigusriiki. Ajakiri “Eesti jurist” 1990, nr 3, lk 182–186.

ENSV ÜN ja Valitsuse Teataja 1990, 15, 247.

Vt viidetes 296 ja 454 osundatud poleemikat “Eesti Aja” veergudel.

L. Vahtre raamat, lk 81–82.

Vt eespool viited 173 ja 174.

D. S. Ahlander, lk 198.

L. Vahtre raamat, lk 79 ja 95–100.

L. Vahtre raamat, lk 101–102.

RT 1991, 25, 312.

Aun, Karl. EK ja EV tunnustamine. “Edasi” 1990, 18. märtsil.

L. Vahtre raamat, lk 110–111.

Otsus “Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta”: RT 1992, 7, 109.

L. Vahtre raamat, lk 108–127.

RT 1992, 40, 533.

Sarv, Enn. Fundamentalistlik tee uue põhiseaduseni. Nädalaleht “Eesti Aeg” 1992, 12. veebruaril, lk 3.

Maruste, Rait. Kuidas ikkagi taastada Eesti Vabariik? “Edasi” 1990, 7. märts.

A. Uustal, viites 5 osundatud teos, lk 97–99, eriti lk 99.

/Meri, Lennart./ Eesti Vabariigi 78. aastapäeva kõne. “Kadrioru Teataja” 1996, aprill, lk 11.

Mark, Aksel. Aasta–aastalt. Rmt: Pool sajandit eestlust paguluses. Stokholm, “Teataja”, 1994, lk 7–104.

Parming, Tõnu. Eesti, pagulas-Eesti ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Rmt: Eesti Üliõpilaste Selts 1870–1995. Album XVII. Tartu, EÜSi Kirjastus, 1996, lk 89–123.

Goble, Paul A., USA mittetunnustuspoliitika tulemid. “Eesti Päevaleht” 1997, 9.–11. jaanuar, osa III. Vt ka D. S. Ahlander, lk 237.

D. S. Ahlanderi teos, lk 94–95, 104, 133, 156, 204–205, 222–224.

Sealsamas, lk 220–221.

vaike ajalehes “Postimees” 1996, 11. juulil, ja kommentaar sealsamas, 9. juulil.

Viites 365 osundatud Viini konventsioon, art. 42.2.

P. A. Goble, viites 534 osundatud artikkel, osa III.

Tali, Peeter. Riik kasvab välja inimese armastusest. Eesti Vabariigi president Lennart Meri aastapäevaintervjuu Rahva Häälele. Ajaleht “Rahva Hääl” 1995, 27. veebruar.

Viites 45 osundatud T. Kelami artikkel ja eriti sellele lisatud dokumendid, ning viites 46 osundatud pressiteade R. Reagani avaldusega.

Eesti välisministeeriumist saadud andmed.

Viites 537 osundatud B. Jeltsini kiri.

L. Vahtre viites 489 osundatud teos, lk 92.

B. Meissner, viites 34 osundatud artikkel, lk 1360. – 1990. aasta 30. märtsi ja 7. augusti otsuste tunnustamisele kui Eesti riikliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu juriidilisele tunnustamisele Venemaa poolt on varem tähelepanu juhtinud ka Udo Helme: vt tema artiklid “Hommikulehes” 1993, 25. märtsil ja 8. aprillil.

Viites 365 osundatud Viini konventsioon, art. 31.2.

Migranjan, Andranik. Venemaa ja lähivälismaa: kogu endise NSV Liidu territoorium on Venemaa huvisfäär. Osad 1–10. Ajaleht “Rahva Hääl” 26. jaan. 1994 – 5. veebr. 1994. Artikli venekeelne algvariant: “Nezavissimaja Gazeta” (Moskva) 12. ja 18. jaan. 1994. Lühiülevaade Eestit puudutavatest osadest: nädalaleht “Eesti Aeg” 26. jaan. 1994.

Eesti välisministeeriumist saadud informatsioon.

RT II 1995, 46, 203.

Lepinguõiguse Viini konventsiooni art. 24.3 ja art. 42.1.

RT II 1995, 46, 204.

Peatükk 9

“Eesti Päevaleht” 1997, 26. mail: refereering “Primakov pidas loengu Eestist”.

Vene ja “lähivälismaa” suhete käsitlused ajakirjas “Diplomatišeski Vestnik” 1992, nr 21–22.

A. Migranjan, viites 547 osundatud tõlke osa nr 10.

Sealsamas, osad 5–7.

Sidorova, Galina. Mida Venemaa peab lähivälismaal tegema? Avalik kiri Andranik Migranjanile. Ajaleht “Rahva Hääl” 6. veebr. 1994. Kirja venekeelne algvariant vt “Nezavissimaja Gazeta” (Moskva) 19. jaan. 1994.

Hitleri–Stalini esimese pakti ja selle salajase lisaprotokolli vaikeid vt teoses: Molotovi–Ribbentropi paktist baaside lepinguni: Dokumente ja materjale. Tallinn, “Perioodika”, 1989, lk 92–93, ning teise pakti ja selle salajaste lisaprotokollide vaikeid sealsamas, lk 105–107.

Viites 34 osundatud B. Meissneri artikkel, lk 1375–1377.

Sealsamas, lk 1371 ja 1375.

Sealsamas, lk 1359–1378.

Jurovitski, Vladimir. Etnokraatlikud riigid on õigusvastased. Õigusjärgluse legitiimsusest endise NSVLiidu territooriumil. /Tõlge “Literaturnaja Gazeta” artiklist 26.07.96 ja H.-J. Uibopuu kommentaar/. “Kadrioru Teataja” V, juuli–september 1996, lk 20–23.

B. Meissneri artikli lk 1371 ja eriti seal antud viide 12.

Vabariigi President lükkas ümber Jeltsini pressiesindaja süüdistused. Pressiteade 12. septembril 1996. “Kadrioru Teataja” V, juuli–september 1996, lk 20.

PS §8.

Otsus “Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta”: Riigi Teataja 1992, 7, 109.

PS §6.

Vt PS §162–§166.

L. Vahtre, viites 489 osundatud teos, lk 124–125.

Vt viites 300 osundatud vaikeid.

Drzemczewski, Dr Andrew. The position of aliens in relation to the European Convention on Human Rights. – Human rights files, No. 8. Council of Europe Press, 1993, lk 8–9.

Sealsamas, lk 7–8.

Yli-Vakkuri, Laura. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon: selle kohaldamise õiguslikke aspekte. Tallinnas 30.–31. mail toimunud seminari “Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni õiguslikest tagajärgedest” ettekannete kogumik. Tallinn, EV Välisministeerium, 1996, lk 11–29.

A. Drzemczewski, viites 570 osundatud artikkel, lk 14–21.

Pagulaste konventsiooni vaike vt kogumikus Human Rights. A Compilation of International Instruments, Volume I (Second Part). New York, United Nations, 1993, lk 634–650. Protokolli vaike vt sealsamas, lk 651–654. Venekeelsed vaikeid vt viites 292 osundatud kogumiku lk 335–358.

Eurokonventsiooni täiendprotokollid nr 4 ja 7: vt viites 300 osundatud vaikeid.

A. Drzemczewski, viites 570 osundatud artikkel, lk 19 ja 24–26.

Vt ka: Madureira, Joao. Aliens’ admission to and departure from national territory: Case–law of the organs of the European Convention on Human Rights and the European Social Charter. Strasbourg, Colloquy “Human Rights without Frontiers”, 1989, lk 43.

A. Drzemczewski, lk 25.

Sealsamas, lk 21–22 ja 25.

Sealsamas, lk 22–24.

Sealsamas, lk 10; Eurokonventsiooni sellekohane art. 5.1-f on eesti keelde tõlgitud ebatäpselt.

A. Drzemczewski, lk 9.

Sealsamas.

Vt viited 284 ja 292.

Üldkommentaar 15(27) vt rmt: Manual on Human Rights Reporting. New York, United Nations, 1991, lk 84–85, 99 ja 100. Üldkommentaari 18(37) vaike leidub sealsamas lk 117–119.

PS §48 ja §42.

President Lennart Meri kõne ÜRO Peaassamblee 48. istungjärgul 30. septembril 1993. Ajaleht “Rahva Hääl” 1993, 2. oktoobril.

Viites 170 osundatud Välismaalaste seadus, §21.

Välismaalaste seadus, §9.

Välismaalaste seadus, §12(4) ja §14(2).

Juulilepete vaikeid vt RT II 1995, 46, 203.

Eelmises viites osundatud Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil, art. 2 p.1.

Sellekohane statistika vt “Postimees” 1996, 2. nov.

Välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalastele ja nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise ja pikendamise korra kinnitamine: RT I 1996, 34, 693.

“Postimees” 1996, 28. dets.

Nutt, Mart. Välismaalased meil ja mujal. Nädalaleht “Eesti Aeg” 1993, 16. juuni, lk 7.

Der Neue Brockhaus (in fünf Bänden). Wiesbaden, F. A. Brockhaus, 1960, k. 5, lk 398 (märksõna “Vertriebene”).

Bruk, Solomon Iljitš. Nasselenije mira. Etnodemografitšeski spravotšnik. Moskva, “Nauka”, 1986, lk 46.

Teadaanne kolme riigi Berliini konverentsist. Rmt: Teheran, Jalta, Potsdam: dokumentide kogumik. Tallinn, “Eesti Raamat”, 1975, lk 356.

Sama kogumik, lk 270–271.

IHF annual report 1995: sealne viide nr 115, lk 71.

Vt viide 12.

Convention on the Reduction of Statelessness, vt viites 574 osundatud kogumiku lk 612–620. Venekeelne vaike: vt viites 292 osundatud kogumiku lk 310–320.

1995. aastal kehtestatud uue kodakondsusseaduse ilmumisandmed vt viide 169.

Sama seaduse §6–§9, §11 ja §34.

Sama seaduse §19.

Kodakondsuse seaduse §5.

PS §8.

Kodakondsuse seaduse §29.

Sama seaduse §28.

Sama seaduse §21.

Convention relating to the status of stateless persons. – Selle vaike leidub viites 574 osundatud kogumikus, lk 621–633. Venekeelne vaike vt viites 292 osundatud kogumiku lk 320–335.

Ajakiri “Pravozaštšitnik” 1995, nr 2, lk 60–61: Vene Föderatsiooni esindaja sõnavõtust ÜRO inimõiguste komisjoni 51. istungil 10. veebr. 1995.

Leping 12. jaanuarist 1991, vaike vt RT 1991,2,19.

Viites 613 osundatud dokumendis.

Viites 284 osundatud dokument.

Selle vaike vt Manual on Human Rights Reporting. New York, United Nations, 1991, lk 114–116.

Selle inglis- ja eestikeelne vaike: Haruoja, Merle /koostaja/. Lapse õiguste konventsioon. Tallinn, Inimõiguste Instituut, 1994.

Kodakondsusseaduse paragrahvid 6, 13, 14, 31, 16 ja 21.

Hofmann, Rainer. Minderheitenschutz in Europa. Völker- und staatsrechtliche Lage im Überblick. Berlin, Gebr. Mann Verlag, 1995, lk 20–21, 24 ja 14.

R. Hofmann, eelmises viites osundatud raamat, lk 21.

Sealsamas, art. 27 käsitlus lk 19–23.

Viites 612 osundatud dokumendi art. 32.

Näiteks viites 613 osundatud dokumendis.

PS paragrahvid 9, 12, 37, 40 ja 49–52.

Lähemalt vt R. Hofmanni raamat, lk 221–226 (resolutsiooni ja selle lisa vaike) ja lk 23–31 (seletused).

Sealsamas, lk 14.

Ratifitseerimise seadus ning raamkonventsiooni eesti- ja ingliskeelne vaike vt RT II 1996, 40, 154.

Kavandi täielik vaike on toodud viites 620 osundatud R. Hofmanni raamatu lisana lk 257–260 ja mõistemääratlus on selle art. 1. Vt ka kommentaare sama teose lk 45–46 ja 51–52.

R. Hofmanni raamat, lk 200–203.

Selle kohta vt ka R. Hofmanni raamatu lk 51.

Vt viide 629 ja R. Hofmanni kommentaar tema raamatus lk 52–53.

RT I 1993, 71, 1001.

R. Hofmanni raamat, lk 86.

Mihhailov, Dmitri. Vene küsimus ja Eesti rahvusriik. Ajakiri “Vikerkaar” 1995, 9–10, lk 176–184.

D. Mihhailov, eelmises viites osundatud artikkel, lk 178–179.

Järve, Priit. Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaua töömailt. “Kadrioru Teataja” 1996, aprill, lk 31–32.

Intervjuu kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori Andres Kollistiga, ajaleht “Postimees” 1996, 2. august.

Sealsamas.

Tiit, Ene. Eesti Vabariigi rahvastiku rahvuslik koosseis ja selle muutumine. Ajaleht “Postimees” 1993, 23. veebruaril.

Ajaleht “Postimees” 1995, 30. okt.

D. Mihhailov, viites 635 osundatud artikkel, lk 176 ja 177.

“Eesti Päevaleht” 1997, 9. jaanuar, annab küll arvu 88 tuhat, kuid neist on üle 25 tuhande eesti rahvusest: vt “Eesti Päevaleht” 1996, 20. veebruar.

“Eesti Päevaleht” 1997, 14. jaanuar.

“Eesti Päevaleht” 1997, 29. jaanuar: lühiteade Vene välisministeeriumi konsulaarosakonna ülema Vassili Vinogradovi avaldusega.

Viites 601 osundatud raport, lk 71.

L. Vahtre, viites 489 osundatud teos, lk 49–51, 53, 59, 62–63, 67, 74, 81, 88, 90–93, 97, 99–101, 103–104.

Hääletustulemused vt RT 1991, 8, 127.

Viites 494 osundatud T. Haugi intervjuu T. Kelamiga.

D. S. Ahlander, viites 286 osundatud teos, eriti lk 55, 180, 185, 198, 233.

Zonov, Sergei, artikkel “Postimehes” 1995, 17. nov.

Vetter, Reinhold. Majandusreformi käigus ei tehta kompromisse. Lennart Meri intervjuu ajalehele Handelsblatt. “Kadrioru Teataja” 1996, veebruar, lk 20–21. /Tõlge mainitud ajalehes 07.12.1995 ilmunud vaikeist./

E. Tiit, viites 640 osundatud artikkel.

Vt ka D. Mihhailov, viites 635 osundatud artikkel, lk 176.

Sealsamas.

Ukraina kiidab Eesti vähemustepoliitikat. /Intervjuu Eesti suursaadikuga Kiievis./ “Eesti Päevaleht” 1997, 7. veebr.

D. Mihhailov, viites 635 osundatud artikkel, lk 178–179.

Mehhanismi iseloomustus vt F. Benoit-Rohmeri ja H. Hardemani viites 320 osundatud teose lk 6–9.

R. Hofmanni viites 620 osundatud raamat, lk 37.

Sealsamas, lk 38. Vt ka F. Benoit-Rohmer ja H. Hardeman, lk 9–10.

R. Hofmann, lk 13.

F. Benoit-Rohmer ja H. Hardeman, lk 11–12.

Sealsamas, lk 12–16.

Otsuse vaike: vt “Sõnumileht” 1995, 17. november.

The Council of Europe and the protection of human rights. Strasbourg, Information Centre of the Council of Europe, 1992, lk 19.

PS sissejuhatusest.

F. Benoit-Rohmeri ja H. Hardemani viites 320 osundatud teos, lk 25–33.

Sealsamas, lk 33–37.

R. Hofmanni raamat, lk 34 ja 37.

Sealsamas, lk 63.

F. Benoit-Rohmer ja H. Hardeman, lk 33.

Sealsamas, lk 35–36 ja 50, ning R. Hofmanni raamatu lk 29–30.

Osa sellekohased vaikee on esitatud viites 45 osundatud T. Kelami artikli lisadena.

F. Benoit-Rohmer ja H. Hardeman, lk 37.

R. Hofmann, lk 197.

Rosas, Allan. Osobennosti položenija v Baltiiskihh respublikahh. Ajakiri “Pravozaštšitnik” 1995, nr 2, lk 58–60.

Sealsamas. Vt ka R. Hofmann, lk 14 ja 191.

R. Hofmann, lk 55.

S. I. Bruk, viites 598 osundatud teatmiku lk 48–49.

Viites 676 osundatud A. Rosase artikkel, lk 59.

Konventsiooni ingliskeelne vaike vt viites 574 osundatud kogumiku lk 550–585.

/Meri, Lennart./ Vabariigi Presidendi kõne Põhja-Atlandi Nõukogus. Brüssel, 27. märts 1996. “Kadrioru Teataja” 1996, aprill, lk 21

Helk, Vello. Eesti ajalugu on mitmetahuline. Ajakiri “Looming” 1996, 2, lk 237.

D. S. Ahlander, viites 286 osundatud teos, lk 157, 128 ja 134.

P. A. Goble, viites 534 osundatud artikkel, osa I.

D. S. Ahlanderi teose lk 175–176.

Kelam, Tunne. Eesti mineviku ja tuleviku murdejoonel. Ajakiri “Looming” 1994, 7, lk 969.

Viites 682 osundatud L. Mere kõne, lk 21 ja 19. Vt ka: Vabariigi Presidendi kõne Europarlamendi välis- ja julgeolekupoliitika komisjonis 26. märtsil 1996. “Kadrioru Teataja” 1996, aprill, lk 16. Neid probleeme valgustas ka T. Kelam 8. märtsil 1994 “Rahva Häälele” antud intervjuus.

Viites 620 osundatud R. Hofmanni raamat, sealne viide 1 leheküljel 13.

Vt viited 593 ja 595.

Laar, Mart. Suhteid parandab selge poliitika. “Eesti Päevaleht” 1996, 8. august.

/Meri, Lennart./ Kõne Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudis Washingtonis 27. juunil 1996. “Kadrioru Teataja” IV, 1996, lk 16. Täpne tsitaat Al Gore’i kõnest vt L. Meri, viites 4 osundatud aulaloeng, lk 16.

L. Meri, viites 682 osundatud kõne, lk 21.

Tupp, Enn. Seisukohavõtt ajalehes “Postimees” 1996, 26. novembril.

T. Kelam, viites 687 osundatud artikkel, lk 967.

Viites 620 osundatud R. Hofmanni raamat, lk 86 ja 81.

Viites 320 osundatud F. Benoit-Rohmeri ja H. Hardemani teose lk 48–49 ja 37.

Kirja venekeelne tõlge: ajaleht “Estonija” 1987, 23. jaanuar.

Tiido, Harri. Inimõigustest meil ja mujal maailmas. “Eesti Päevaleht” 1997, 2. veebr.

Peatükk 10

/Meri, Lennart./ “Milleks Euroopa?”: Vabariigi Presidendi ettekanne Bertelsmanni foorumil 20. jaanuaril 1996. “Kadrioru Teataja”, aprill 1996, lk 4.

L. Meri, viites 4 osundatud loeng, lk 11–15, ja samalt autorilt: III rahvusliku kasvatuse kongressi avakõne 12. aprillil 1996. “Kadrioru Teataja” IV, märts–juuni 1996, lk 4–5. Faktilisandusi omavalitsustest tõi ka professor Sulev Vahtre ettekanne kongressil (seni trükis avaldamata).

PS §-d 1, 3, 4, 65 ja 11–15.

Halduskohtumenetluse seadustik, RT I 1993, 50, 694; 1994, 16, 290, §3–§5.

T. Kelam, viites 687 osundatud artikkel, lk 968.

Konventsioonide kohustavad artiklid on loetletud viidetes 389 ja 438.

Apartheidivastase konventsiooni eestikeelne vaike, art. II.

Vabariigi Presidendi poliitiline avaldus 6. oktoobril 1995. “Kadrioru Teataja”, oktoober 1995, lk 17 /pealtkuulamiste asjast/.

RT 1993, 25, 436, §16.

Genfi IV konventsiooni artikkel 8.

Genfi IV konventsiooni artikkel 47.

Maruste, Rait, ja Truuväli, Eerik-Juhan. Teooria ja praktika probleeme seonduvalt põhiseaduslikkuse järelevalvega. /Riigikogust hangitud käsikirjaline vaike./

Eelmises viites osundatud vaike, lk 3 ja 7–12.

Tammer, Enno. Õiguskantsler pole rahul suvaõigusega. /Intervjuu E.-J. Truuväljaga/. “Postimees” 1995, 6. oktoober.

Tammer, Enno. President Lennart Meri: õigusriik saab toetuda vaid tugevale, ausale ja töökale riigiaparaadile /intervjuu/. “Postimees” 1995, 7. oktoober.

Vähi, Tiit. Edu tulevikus tagab praeguse poliitika jätkamine. “Postimees” 1996, 14. august.

Mattson, Toomas. Riigikohtu esimees Rait Maruste: Eesti demokraatia arengus on ohumärke. /Lühiintervjuu riigikohtu esimehega/. “Postimees” 1996, 25. jaanuar.

Sarv, Enn. Õigusriigi kriis Eestis. “Eesti Päevaleht” 1996, 7. oktoobril.

Viites 711 osundatud vaike, lk 3 ja 7–12.

/Meri, Lennart./ Kõne ametisse astumisel 7. oktoobril 1996 Riigikogu istungite saalis. “Kadrioru Teataja” VI, oktoober–detsember 1996, lk 14.

Kelam, Tunne. Oli reaalne võimalus uue Eesti riigi tekkimiseks, millel oleks nüüd 6. aastapäev. /Tervitus väliseestlaskonnale Eesti Vabariigi 79. aastapäevaks./ Kanada “Vaba eesti sõna” 1997, 27. veebruaril.

T. Kelam, viites 687 osundatud artikkel, lk 965–970. Vt eriti lk 966–967.

Nutt, Mart. Eesti demokraatia arengu pöördepunktis. Nädalaleht “Eesti Aeg” 1995, 25. oktoober, lk 3.

E. Tammer, viites 714 osundatud intervjuu presidendiga.

V. Helk, viites 683 osundatud artikkel, lk 225–241.

Intervjuu Lennart Merega, “Luup” 1996, 23. dets.

Viites 687 osundatud T. Kelami artikkel, lk 970.

Talve, Juhan Kristjan. Enesepesemise ja enesepetmise energiavajadusest. Ajakiri “Looming” 1995, 7, lk 970.

Tammer, Enno. Endel Lippmaale teeb muret Eesti julgeolek. Ajaleht “Postimees” 1996, 7. august.

Viites 170 osundatud välismaalaste seaduse §20 ja §12(4).

Viites 169 osundatud kodakondsuse seaduse §6 ja §21.

D. S. Ahlander, viites 286 osundatud teose lk 93, 110, 167–170, 181, 195.

L. Vahtre, viites 489 osundatud teose lk 49–51, 58–60, 62–64, 66–67, 74, 81–82, 88, 90–93, 97, 99–101, 104.

Kiin, Sirje: lühiartikkel “Eesti Päevalehes” 1995, 15. novembril.

Vt näiteks: Coudenhove-Kalergi, Richard N. Totaalne riik – totaalne inimene. “Loomingu Raamatukogu” 1988, nr 39.

Orlovski, Ernst (SPb). Njurnbergskij protsess. Ajakiri “Strana i mir” (München), 1990, nr 3, lk 42–53.

Sealsamas, lk 50–51.

Vt viide 359.

Üks värskemaid analüüse: /Meri, Lennart./ Läänemeri kui Euroopa sisemeri: eelised ja eeldused. Ettekanne Hamburgi Übersee-klubis 30. septembril 1996. “Kadrioru Teataja” VI, oktoober–detsember 1996, lk 5–12, eriti lk 8–10.

J. Madureira, viites 577 osundatud artikkel, lk 43–45.

Viites 687 osundatud T. Kelami artikkel, lk 965.

Thom, Francoise. Impeeriumi uuendamine ja rahvuslikud liikumised. Nädalaleht “Eesti Aeg” 1991, nr 25–31, ja 1992, nr 1–3. Selles artiklis jutustab 30 aasta tagusest Impeeriumi uuendamise projektist Venemaa rahvarinde juht V. Skurlatov, vt artikli osa 2.

Hagelberg, Tõnu. Siin on meie maa. /Intervjuu ajalooprofessor Helmut Piirimäega./ “Maaleht” 1997, 1. jaan.

J. Allik, viites 140 osundatud kõne, lk 92.

Sama kõne, lk 95.

F. Thom, viites 741 osundatud artikli osad 1–5. – Vt ka J. Isotamm, osundatud teos, osad XV–XVI.

J. Allik, viites 140 osundatud kõne, lk 92.

Eesti Kroonika 1990. Tallinn, A/S “ESINTELL”, 1991: lk 143.

Viites 286 osundatud D. S. Ahlanderi teos, lk 166–170 ja 179–181.

Veskimägi, Kalju-Olev. Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn, 1996.

Vt ka J. K. Talve viites 727 osundatud artiklit.

Madisson, Tiit. Kõne Hirvepargis 23. augustil 1987. Vt viites 163 osundatud kogumik, lk 5–7.

Vt viites 35 osundatud artikkel.

Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum 1.–2. aprillil 1988. Tallinn, “Eesti Raamat”, 1988.

Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1.–2. oktoobril 1988. Materjalide kogumik. Tallinn, “Perioodika”, 1988, lk 203 ja 177.

Sama kogumik, lk 31, 45 ja 106.

Sama kogumik, lk 75–76, 90 ja 144.

Sama kogumik, lk 157.

P. van Dijk ja G. J. H. van Hoof, viites 445 osundatud teos, lk 506–507, 599, 605, 597.

Seadus valib ainult näiliselt. President Lennart Meri kommenteerib okupatsiooni käsilaste arvelevõtmise ja avalikustamise seadust. Ajaleht “Rahva Hääl” 1995, 23. veebruaril.

Kriminaalmenetluse koodeks, RT I 1995, 6–8, 69: §90 ja §92.

Sealsamas, §93, §94, §96, §97.

Sealsamas, §5.

J. K. Talve, viites 727 osundatud artikkel, lk 968–970.

Viites 268 osundatud dokument.

T. van Boven, viites 309 osundatud artikkel, lk 5–6.

Vt viide 9.

Vt viide 284.

Vt viide 159.

Inimõiguste komitee on loodud viites 284 osundatud pakti art. 28 ja 29 alusel, tema üldkommentaar 12(21) on trükitud artiklis: Pocar, Fausto. The international covenant on civil and political rights. Vt viites 309 osundatud ÜRO käsiraamat, lk 82–83.

Üldkommentaar on trükitud artiklis: Alston, Philip. The international covenant on economic, social and cultural rights. Vt viites 309 osundatud ÜRO käsiraamat, lk 43–46.

Viites 6 osundatud kogumik, lk 485–488.

Vt viide 316.

RT vigasevõitu eestikeelset tõlget on siin inglise lähtevaikei alusel täpsustatud ja silutud.

Vt ka diskrimineerimisvastase konventsiooni rakendamiseks antud kommentaare viites 318 osundatud artiklis, lk 129 ja 131.

Üldkommentaari vaike: vt viites 769 osundatud artikkel, lk 117–119.

Vt viide 268.

Viites 753 osundatud kõnede kogumik, lk 164–170.

Viites 754 osundatud kogumik, lk 176.

D. S. Ahlander, viites 286 osundatud teos, lk 30, 6, 13, 74, 45, 208–209, 190.

Viites 309 osundatud käsiraamat.

Tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti art. 40.

Diskrimineerimisvastase konventsiooni art. 9.

Viites 309 osundatud artikkel, lk 4.

Andmed nimestikest on saadaval Okupatsioonide repressivpoliitika uurimise riiklikus komisjonis. Siin osundatuist vt viited 224, 212, 85, 84, 204, 270, 219.

8-raamatuline sari “Sakalamaa ei unusta”, Viljandi, 1994–1997. Avaldanud “Memento” Viljandi osakond, Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, Viljandi Muuseum.

Vt viide 256.

Sabbo, Hilda. Võimatu vaikida. K. 1, k. 2. Tallinn, 1996.

Osa ilmunu kohta vt viited 144, 212 ja 136.

Vt viited 143, 208, 212, 232, 233, 213.

Jürjo, Indrek. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA dokumentide põhjal. Tallinn, UMARA, 1996.

Vt viide 749.

Vt I. Jürjo uurimuse eessõna.

K.-O. Veskimägi, viites 749 osundatud teos, lk 303.

RT 1990, 15, 163: EV ÜNP seadlus Tallinna Linnavolikogu 1990. a 16. augusti otsuse “Piirangutest eluruumide saamisel Tallinnas” kohta.

Viites 309 osundatud teos, milles tuleks erilist tähelepanu pühendada nõuannetele lk 17–23 ja 29–36, kuid ka erijuhenditele rassilise diskrimineerimise ja apartheidi uurimise kohta lk 128–138 ja 141–149. Silmas tuleb pidada ka tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti järelevalve asjus antud soovitusi (lk 80–85, 98–101, 116–119, 123–125).

Viites 777 osundatud Lennart Mere kõne ja viites 753 osundatud ettekannete kogumiku tagakaanel trükitud Kultuurinõukogu üleskutse.

Viites 753 osundatud kogumik, eriti tollase EKP KK sekretäri I. Toome kõne.


The book No One Can Withstand the Law: Estonia’s Efforts and International Law begins with the explanation that Estonia’s constitution demands the consolidation and development of the statehood established in 1918, and the preservation of the Estonian nation and its culture through the ages. In the interest of these most important goals, the constitution demands the state to be founded on freedom, law and justice, democracy, the separation and balance of powers, and on the generally-recognized principles and norms of international law, which must form an inseparable part of the Estonian legal system.

The essence of international law is described in chapter 2. The principles of international law concerning friendly relations and cooperation among states in accordance with the Charter of the United Nations, as well as the requirement to protect human rights, are explained and emphasized in detail. In accordance with these demands, with all of the ratified international conventions and covenants, and with international customary law, a policy should be adopted to fulfill the objectives set forth in the constitution of Estonia.

The lengthy chapter 3 demonstrates that the June 17, 1940 aggression and occupation of Estonia by the Soviet Union was a crime under international law. Several multilateral international and bilateral Estonian-USSR pacts and treaties which were violated by the aggressor are described. Chapter 3 also explains how the democratic Western world unanimously refused to acknowledge Estonia’s incorporation into the Soviet Union and continued this policy of non-recognition for half a century. As a result, the Estonian state continued its juridical existence and, in spite of the occupation, it also continued functioning through its embassies abroad, through its government in exile and through a large amount of its nationals who escaped to democratic foreign countries. The occupation did not end until 1991.

The Soviet concept of aggression is not founded on prohibition of violence, but rather on prohibition to violate peoples’ right to self-determination. Although the principle of self-determination of peoples was recognized worldwide as late as in 1941 and 1945, in the case of Estonia this principle was anticipated in our 1920 peace treaty with Soviet Russia. Based on this fact, the Soviet myth that the Estonian people had carried out a “socialist revolution” and joined the Soviet Union voluntarily is refuted. In reality, this was a shameful violation of a people’s right to self-determination (so the European Council has stated) and an election farce and arbitrary fabrication (so the Kersten committee in the US has stated). Estonia had lost its independence already on June 18–19, 1940 when the occupiers formed a collaborative government subordinate to the Soviet Embassy in Estonia (later known as the government of the Estonian SSR). The June 21 demonstration organized by the occupiers and named a “coup d’état” was in reality a legally meaningless setup. The attempt to unite Estonia to the Soviet Union by creating a special “people’s assembly” failed: in spite of the Soviet terror the Estonian democratic parties gathered the courage to present rival nominees for the elections who were arbitrarily forbidden. Thus the “elected” body turned out to be only a political organ of a society subordinate to the Moscow Comintern (i.e. of the illegal Estonian Communist Party with less than 150 members). At the same time, this was an occupational body. Therefore, the Soviet Union actually incorporated Estonia by means of a treaty which it concluded with itself.

The chapter goes on to describe the structure of the occupation that lasted for fifty years. Absolute power was in the hands of the Communist Party’s central committee in Moscow which governed Estonia through its local branch. The party carried out its sole power directly and simultaneously through three subsystems: the KGB, the army and the military-industrial complex. The leading (so-called nomenclature) job positions were all filled by the party and with party members. Their activities were directed by the “sub-organizations” of the party. The party’s paid “apparatus” controlled and corrected everything using its “telephone privileges”.

The chapter concludes with two theoretical parts. The first describes the people’s right to self-determination fixed in international law and the Soviet Union’s contradictory attitude toward this, the US Stimson doctrine and the USA’s judicial practice based on the Estonian state’s continuity. The chapter also describes how the Baltic states as long-term subjects of international law differ from the new CIS nations, how the continuity of Estonia’s citizenry follows from the continuity of the state, and from the principle that Estonian citizenship can only be inherited from one’s parents. This creates the cornerstone of independent statehood for Estonia, because the people’s right to self-determination, for the first time fixed in the Tartu Peace Treaty, remains immortal under all circumstances, no matter what has happened to the state. The last part of the chapter includes discussions of two presidents in exile on matters of the legal continuity of Estonia’s presidency and government.

Chapter 4 of the book describes the destruction and oppression of the Estonian population of one million in the course of a half century and by three occupations. The Soviet Union had set as its goal the annexation of the Baltics by Russia forever, and cleansing the territory of local peoples. For this reason the physical destruction of the peoples elities and middle classes, and their dispersion in the expanses of Siberia were foreseen. The remaining people would be finished off through methods of biological genocide (suppressing births) and Russification. The German occupying forces (1941-1944) acted according to the Hitler-Stalin pact: recognizing Estonia’s annexation and keeping the land, factories and other property “nationalized” by the Soviet Union as German spoils of war.

Estonia’s population losses during the three occupations were 17.5% of the pre-war population (the same amount as in Poland, the European country supposed to suffer the most). The Soviet authorities were responsible for 9/10 of these population losses. Approximately 40% of the direct population losses occurred in 1940-1955 through violent genocide and ethnic cleansing. 9% of the population fled from the Soviet terror to other countries. Estonians never born, approximately more than 16% of the pre-war population, must be added to the direct population losses. The Soviet occupation powers had intentionally created conditions to destroy families and prevent births: 7% of the Estonian indigenous population were murdered or died while imprisoned, the same amount of surviving prisoners were held separately from their families for an average of ten years. A large organized Russian immigration and systematic national segregation forced local residents together into very tight living quarters, which slowed down population growth even more. By 1989, the indigenous population of Estonians in Estonia dropped to the level of the year 1890, and instead of the earlier 93%, only 61.5% of Estonians lived on the reduced territory of today.

In addition to genocide, ethnic cleansing and various forms of segregation, chapter 4 describes several additional methods of national discrimination that the Communist powers in Estonia applied to harass the native citizens: forced formation of collective farms, abolishing the freedom of movement, resettling residents from frontier districts or for the purpose of building military objects and sites, demolishing Estonian civil society, denying and limiting many basic human rights, destroying book collections, attempting to erase the people’s historical memory, devastating the environment, unprecedented political surveillance, installing a spying system, and various methods of Russifying the Estonians.

Terror created a struggle against the occupation. Massive resistance to foreign authorities by the Estonian people, particularly by the national guerillas (“forest brothers”) and school students, and later sending public letters to international organizations form an unbroken chain of attempts at self-determination from the occupation of Estonia until the collapse of the Soviet Union. In its 1983 resolution regarding the situation in the Baltic states, the European Parliament remarked that it highly respects the struggle for freedom and the long-lasting armed resistance of those peoples.

Chapter 5 looks at the possibilities of compensating human rights violations. It explains how individuals can demand compensation from the Russian powers by going to court, and, should compensation be denied, then filing a grievance with the United Nations Human Rights Committee. Soon, after Russia has ratified the European Human Rights Convention, it will also be possible to file a grievance with the Strasbourg Commission and Court. The chapter pays special attention to the convention on the elimination of all forms of racial discrimination which was ratified in Estonia in 1991 and forgotten right away. However, this is the only international law instrument which enables a nation who has suffered from discrimination to improve the situation, and to create temporary privileges for restoring itself and guaranteeing its further development. The concept of racial discrimination in the convention comprises discrimination on the grounds of nationality, ethnic origin and descent, including social class status.

Chapter 6 describes international conventions that punish crimes against humanity and war crimes. Estonia (like Russia) differs from many European nations in basing punishment on the principle of non-applicability of statutory limitations to war crimes and crimes against humanity. This originates from the Nuremberg International Tribunal decision, and attributes retroactivity to the international criminal law. Estonia has ratified nine conventions in this area, but fulfilling them leaves much to be desired. The most brutal genocide is taken solely into consideration, and only criminals from Stalin’s era are sought after. This, of course, is easier than dealing with live culprits. The Geneva conventions on war crimes have not been translated into Estonian, and thus have not been issued yet. The people have not been informed that the definitions of war crimes involve occupations, and that the occupants and collaborators committed many war crimes in Estonia until our independence was restored. The book presents the proof that the convention against apartheid offers the possibility to look at the policy of the occupation powers in Estonia as a Soviet version of apartheid. Russian propaganda tends to blame Estonia for many of the remains of Soviet apartheid.

Chapter 7 analyzes and criticizes the four paragraphs added in 1994 to the Estonian criminal code which try to combine the above-mentioned nine conventions, or, rather, parts of them. The supremacy of international law and the rule of law fixed in the constitution prescribe a complete investigation of crimes against humanity and war crimes in Estonia. Interpreting the paragraphs more broadly, it would be possible even without amending the criminal code. The most noteworthy international crimes which the occupants and collaborators committed in Estonia until our reindependence include the following: biological methods of genocide, arbitrary arrests of native citizens, deporting and imprisoning people illegally, forcing the citizens of an occupied nation to serve in the occupying army, mass recruitment of individuals among the civilian population of the occupying power to settle in an occupied country, instituting in Estonia an apartheid as well as a segregation system in order to achieve supremacy of the Soviet (“Russian-speaking”) people and suppress and destroy the local people, and extensive violations of human rights. The criminal code of Estonia offers many possibilities for taking into consideration alleviating circumstances which exclude a “witch hunt” against communists, especially those who have participated in the restoration of national independence.

In chapter 8 the “singing revolution” in Estonia and the activities to restore the state are described as an initiative of the Estonian people to use their right to self-determination. The most important events and documents are characterized from a juridical point of view. Arguments over the goals for the fight for independence are analyzed at length. The international customary law on recognizing states and their continuity are discussed to convince the reader that the Estonian state really has done all that is necessary in insuring its continuity, and that this has been recognized by the entire international community. The second part of the chapter looks at the relationship between Estonia and Russia. It is shown that the Tartu Peace Treaty, a matter of dispute between the two countries, has already received indirect recognition from President Yeltsin twice and that the international law does not give any opportunities to argue the validity of the Treaty. The chapter also takes a longer look at how the Tartu Peace Treaty was recognized in various other agreements on Estonian-Russian relations, and how Russia has violated these agreements. The chapter goes on to assert that our policy of Russia’s “positive embracing” has no perspective of success, and it advises that international bodies should protect the rights of Estonia as a sovereign state.

The lengthy chapter 9 discusses the central importance of the problem of “Russian-speaking” foreigners in Estonian-Russian relations and how it relates to international law. First, emphasizing several violations of the UN Charter principles, the Russian neoimperialism and the hidden objectives of Russian demands are characterized. Thereupon, a longer overview of contemporary international law on treating foreigners and national minorities and on problems of naturalizing them is given. It is shown that Estonia’s domestic law coincides with the principles of international law, and is relatively lenient compared to law practices in old European countries. The description of the actual situation of the “Russian-speaking” foreigners provides the opportunity to argue Russia’s propaganda lies and how, as a result, the world has some wrongful ideas. The final part of the chapter criticizes the attitudes of some Western representatives to the policy on foreigners in Estonia and shows that these one-sided views could endanger the rule of law in Estonia as well as its democracy-building activities. Also, a special situation recommended for the Russian language would mean discrimination of foreigners of other nationalities. The surprisingly good results that Estonia’s citizenship policy has achieved up to now should not be endangered.

Chapter 10 contains conclusions and summaries. International pacts and conventions ratified in Estonia are looked at as an inseparable part of Estonia’s legal system in bilateral relations with Estonia’s constitution, especially with the constitution’s demands to safeguard and develop the continuity of the state and guarantee the preservation of the Estonian nation and culture through the ages. The chapter also shows what we have done wrong or left undone.

The first part of the chapter discusses the need to completely restore the rule of law and the democracy as a precondition to the continuity of the Estonian state. It asserts that the current policy of leaving war crimes unpunished and concentrating solely on the crimes against humanity committed during Stalin’s era is a violation of international law. It suspects that such behavior represents an example of all-round defense of the former collaborators who have stayed close to power. In analyzing the domestic policy situation, the chapter describes some phenomena which refer to the effort to back away from the separation and balance of powers principle by leaning toward centralization and dominance of the administrative power, toward willfulness and irresponsibilities of officials and toward corruption. This is explained as preservation of Soviet-like practices by some state officials and politicians. The positive role of the independent press in resolving government crises is emphasized. In spite of everything, this has purified and strengthened us.

The second part of the chapter analyzes the Soviet intellectual heritage as a main cause of our political ills. This is a result of the destruction of Estonia’s entire national elite and most of the middle class by the Soviet occupation and Communist Party. The heritage of Sovietism is described as four kinds of intellectual damage to a part of the population, especially to the minds of former communists. The chapter emphasizes that becoming free of the handicaps presumes avoiding the disparagement of state institutions. Only specific individuals should be criticized, otherwise democracy would be endangered. Two evil tendencies are described: concealing the guilt of the Communist Party, and ascribing the guilt to a limited group of people, first and foremost to the KGB who was always led by the Party.

The third part of the chapter discusses the former occupiers of Estonia, i.e. those foreigners who fulfilled the functions of power. Besides the party apparatus, we have to take into consideration the KGB, leaders of the army and of the military-industrial complex. We have very many occupiers left behind in Estonia. This is a continuous latent menace to the citizens of Estonia and to loyal foreigners, as well as to neighbouring countries. Taking into consideration the extreme similarities between Nazi German and Soviet totalitarianism, it is recommended to give the definition of an occupier by analogy, departing from the Nuremberg sentence where “the corps of political leaders” of the Nazi party, the gestapo and the SS were declared criminal. Today this does not mean punishment anymore, but only a possible basis to investigate those individuals who have belonged to such groups and, in individual cases, to banish them according to Estonia’s law on foreigners. Such a solution would be in accordance with the Euroconvention.

The fourth part of the chapter looks at the former collaborators. They could be defined in the same way as occupiers. It would be wrong to name all of the Estonian communists collaborators because only a small portion of them were given power functions. At least 9/10 of Estonian communists left the Party before the restoration of Estonia’s independence, and many of them participated in the “singing revolution”. This complicates taking an attitude towards Estonian communists: earlier they were Soviet careerists and many of them today still indentify themselves with collaborators and occupiers, generating an all-round defense together with them, concealing their past and denying the crimes of the Communist Party. The chapter proposes to compile and publish a list of individuals who have worked as collaborators so that the people can decide whom they will elect to use power in a democratic state. The overwhelming majority of the former communists should get the benefit of reconciliation with the Estonian people.

The fifth part of the chapter returns to the crimes against humanity and war crimes that were committed during the occupation. Estonia has now begun to nullify the Communist Party’s burden of guilt. Some do not dare to anger Russia with the burden of guilt of the occupiers. This means the undermining of the people’s sense of truth and justice and abandoning the rule of law. The chapter proposes to organize the prosecution of the criminals at the initiative of the people using all legal means. Thanks to the existing amendments to the criminal code, the international conventions on punishment of war criminals have become self-executing in Estonia.

The lengthy final part of the chapter discusses how to ensure the preservation of the Estonian people. The decrease in Estonia’s population has continued after reindependence. The area where Estonians have settled has been split to parts as a result of national segregation during the Soviet era. Often in history such a tendency has resulted in the extinction of the nation. International law especially explains that the development of a people, including its right to self-restoration, is an important component to people’s right to self-determination to which all of the UN countries are required to provide assistance. Estonia has neglected this. Many important instruments of international law allow the use of special measures to revive a nation who has suffered losses. This cannot be regarded as discrimination of other groups. Segregation must be eradicated without any conditions. This is a responsibility of the state after ratifying the convention, and is the most direct road to peace and security in this part of Europe. The chapter proposes an international project to normalize the ethnographic situation in Estonia, in order to restore the number of ethnic Estonians to one million and to liquidate national segregation. Another proposed project is to document all of the hundreds of thousands of victims of genocide, apartheid and war crimes in Estonia. The bodies of the United Nations do not appear to have this information. Until now this work has been done by volunteers and using self-raised funds without necessary state financing. As a result, the work is not progressing. The chapter recommends to consolidate the research with the establishment of an international museum of communism in Estonia.